Juhtum puudutas Euroopa Komisjoni keeldumist anda üldsusele juurdepääs taotlusele maavarade kaevandamise ja töötlemise projekti tunnustamiseks strateegilise projektina kriitilise tähtsusega toorainete määruse alusel ja sellega seotud komisjoni hinnangut. Komisjon leidis, et avalikustamine kahjustaks asjaomase äriühingu ärihuve, sealhulgas seetõttu, et projekti ei olnud määratletud strateegilise projektina. Muude asjaolude hulgas väitis kaebuse esitaja, et avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve, väites, et vaidlusalused dokumendid võivad sisaldada olulist keskkonnateavet.

Ombudsman leidis oma uurimisrühma poolt vaidlusaluste dokumentidega tutvumise põhjal, et komisjonil oli mõistlik asuda seisukohale, et avalikustamine kahjustaks asjaomase äriühingu ärihuve. Lisaks, kuigi dokumendid sisaldavad teatavat teavet projekti eeldatava keskkonna- ja sotsiaalse mõju kohta, ei olnud see piisav, et tõendada ülekaalukat üldist huvi avalikustamise vastu.

Seetõttu lõpetas ombudsman uurimise, leides, et komisjoni juurdepääsu andmisest keeldumisel ei esinenud haldusomavoli.

Juhtum puudutas aega, mis Euroopa Komisjonil kulus 2016. aastal Hispaania vastu algatatud rikkumismenetluse lõpuleviimiseks seoses Hispaania vastavusega ELi keskkonnamüra eeskirjadele. Kaebuse esitaja, kes on Hispaania lennujaamamürast huvitatud kodanike rühm, kaebas, et aeg, mis komisjonil selle küsimuse uurimiseks kulus, ei olnud mõistlik.

Ombudsman leidis, et kolme aasta jooksul ei ilmnenud mingeid märke komisjoni võetud meetmetest, mis kujutasid endast haldusomavoli.

Seejärel jätkas komisjon juhtumi menetlemist, mis tähendab, et soovituse esitamine ei oleks otstarbekas. Arvestades kõnealuste küsimuste suurt mõju rahvatervisele, ootab ombudsman, et komisjon käsitleks rikkumismenetlust esmajärjekorras.

Kolm juhtumit puudutavad seda, kuidas Euroopa Komisjon kohaldas oma parema õigusloome eeskirju ja muid menetlusnõudeid seadusandlike ettepanekute koostamisel, mis käsitlevad äriühingute kestlikkusalast hoolsuskohustust (983/2025/MAS), rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastast võitlust (2031/2024/VB) ja ühist põllumajanduspoliitikat (1379/2024/MIK). Komisjon pidas neid ettepanekuid kiireloomulisteks ja jättis seetõttu välja oma eeskirjades ette nähtud meetmed, nagu mõjuhinnangud ja avalikud konsultatsioonid. Kaebuse esitajad, kes on kodanikuühiskonna organisatsioonid, leidsid, et need väljajätmised on vastuolus komisjoni parema õigusloome eeskirjadega. Kahel juhul väitsid kaebuse esitajad ka seda, et komisjon ei kontrollinud seadusandlike ettepanekute kooskõla ELi kliimaeesmärkidega, nagu on nõutud Euroopa kliimamääruses. Ühel juhul oli kaebuse esitaja mures ka selle pärast, et komisjon rikkus oma talitustevahelisi konsultatsioone käsitlevat kodukorda.   

Ombudsman alustas nende kolme juhtumi uurimist. Ta sai kõigil kolmel juhul komisjoni kirjaliku vastuse, tutvus komisjoni asjaomaste toimikutega ja tema uurimisrühmad kohtusid komisjoni esindajatega kahe uurimise raames.

Komisjon vastas, et parema õigusloome eeskirjad ei ole siduvad õigusaktid, vaid poliitikakujundamise vahendid asjakohase teabe kogumiseks, mida tuleks kohaldada proportsionaalselt. Samuti väitis ta, et oli enne kõnealuste seadusandlike ettepanekute vastuvõtmist kogunud kõik asjakohased tõendid, konsulteerinud sidusrühmadega ning viinud läbi kliimaalase järjepidevuse hindamise ja talitustevahelise konsulteerimise kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega.

Oma uurimiste põhjal leidis ombudsman mitmeid menetluslikke puudusi selles, kuidas komisjon koostas seadusandlikud ettepanekud, mis üheskoos kujutavad endast haldusomavoli.

Eelkõige leidis ombudsman, et komisjon kasutas mõiste „kiireloomulisus“ laia tõlgendust ega põhjendanud piisavalt seadusandlike ettepanekute „kiireloomulisust“ üldsuse jaoks ega dokumenteerinud oma erandeid kohaldatavatest parema õigusloome eeskirjadest. Ombudsman leidis ka, et komisjon ei ole kehtestanud menetlust, mis tagaks kiireloomuliste seadusandlike ettepanekute läbipaistva, tõenduspõhise ja kaasava ettevalmistamise, nagu on nõutud aluslepingutes ja kohtupraktikas. Lisaks leidis ombudsman, et kuna komisjon ei pidanud nõuetekohast arvestust oma ettepanekute ELi kliimaeesmärkidele vastavuse kohustusliku kontrollimise kohta, ei tegutsenud ta vastutustundlikult.

Nende puuduste kõrvaldamiseks esitas ombudsman kaks soovitust. Ombudsman soovitas komisjonil tagada oma parema õigusloome eeskirjade prognoositav, järjepidev ja mittemeelevaldne kohaldamine, määratledes kiireloomulised olukorrad, mis õigustavad eeskirjades sätestatud nõuetest erandi tegemist. Lisaks peaks komisjon erandite tegemise korral kehtestama menetluse, millega tagatakse, et seadusandlike ettepanekute kiire ettevalmistamine vastab endiselt läbipaistva, tõenditel põhineva ja kaasava õigusloomeprotsessi põhimõtetele. Selleks et abistada komisjoni selle ülesande täitmisel, tegi ombudsman neli ettepanekut, mis hõlmasid sidusrühmadega konsulteerimise eeskirjade selgitamist kiireloomuliste ettepanekute puhul ja selle tagamist, et tema ettepanekuid toetavad tõendid avaldatakse aegsasti, et võimaldada avalikku arutelu enne õigusakti vastuvõtmist.

Juhtum käsitles seda, kuidas Euroopa Komisjon käsitles rikkumiskaebust seoses õhukvaliteediga Bolzanos, Trentino-Alto Adiges/Südtirolis. Komisjon oli esialgu kaebuse käsitlemise peatanud, oodates samas küsimuses käimasoleva kohtumenetluse tulemust. Pärast Euroopa Liidu Kohtu otsust teavitas komisjon kaebuse esitajat oma kavatsusest juhtum lõpetada.

Ombudsman uuris, kui palju aega kulub komisjonil kaebuse menetlemiseks. Uurimise käigus tegi komisjon oma lõpliku otsuse juhtumi lõpetamise kohta.

Ombudsman leidis, et komisjon hoidis kaebuse esitajat kursis ja et kaebuse käsitlemine ei võtnud ebamõistlikult kaua aega.

Ombudsman lõpetas uurimise järeldusega, et komisjoni haldusomavoli ei esinenud.