Juhtum puudutas Euroopa Komisjoni keeldumist anda üldsusele juurdepääs dokumentidele, mis on seotud maavarade kaevandamise ja töötlemise projektide taotlustega, et neid tunnustataks kriitiliste toorainete määruse alusel strateegiliste projektidena. Täpsemalt taotles kaebuse esitaja juurdepääsu neljale komisjoni otsusele, millega anti või ei antud strateegilise projekti staatus, ning 12 projekti taotluste osadele, mis asuvad ELis ja mille taotlused on olnud edukad. Komisjon leidis, et dokumentide avalikustamine kahjustaks asjaomaste äriühingute ärihuve, tuginedes enamiku vaidlusaluste dokumentide puhul üldisele avalikustamata jätmise eeldusele. Muu hulgas väitis kaebuse esitaja, et avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve, kuna dokumendid sisaldavad tõenäoliselt olulist keskkonnateavet.

Ombudsman leidis, et nende olemuse tõttu ei olnud mõistlik, et komisjon kohaldaks üldist mitteavalikustamise eeldust dokumentide suhtes, mis on seotud kriitiliste toorainete projektide nimetamisega kriitiliste toorainete määruse kohasteks strateegilisteks projektideks. Lisaks leidis ombudsman oma uurimisrühma poolt dokumentide kontrollimise põhjal, et need ei sisalda kogu aeg tundlikku teavet, sealhulgas seetõttu, et suur osa neist oli juba seaduslikult avalikustatud ajal, mil komisjon esitas oma lõpliku seisukoha kaebuse esitaja juurdepääsutaotluse kohta. Ombudsman asus ka seisukohale, et dokumendid sisaldavad ulatuslikku keskkonnateavet, sealhulgas „keskkonda sattuvate heitmetega seotud teavet“, mille avalikustamist peetakse ülekaalukaks avalikuks huviks. Seetõttu järeldas ombudsman, et komisjoni keeldumine anda üldsusele juurdepääs kujutab endast haldusomavoli. Ta soovitas komisjonil oma seisukoht uuesti läbi vaadata, et võimaldada laialdast juurdepääsu vaidlusalustele dokumentidele.

Kolm juhtumit puudutasid seda, kuidas Euroopa Komisjon kohaldas oma parema õigusloome eeskirju ja muid menetlusnõudeid seadusandlike ettepanekute koostamisel, mis käsitlevad äriühingute kestlikkusalast hoolsuskohustust (983/2025/MIK), rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastast võitlust (2031/2024/VB) ja ühist põllumajanduspoliitikat (1379/2024/MIK). Komisjon pidas neid ettepanekuid kiireloomulisteks ja jättis seetõttu välja oma eeskirjades ette nähtud meetmed, nagu mõjuhinnangud ja avalikud konsultatsioonid. Kaebuse esitajad, kes on kodanikuühiskonna organisatsioonid, leidsid, et need väljajätmised on vastuolus komisjoni parema õigusloome eeskirjadega. Kahel juhul väitsid kaebuse esitajad ka seda, et komisjon ei hinnanud seadusandlike ettepanekute kooskõla ELi kliimaeesmärkidega, nagu on nõutud Euroopa kliimamääruses. Ühel juhul oli kaebuse esitaja mures ka selle pärast, et komisjon rikkus oma talitustevahelisi konsultatsioone käsitlevat kodukorda.

Oma uurimiste põhjal leidis ombudsman menetluslikke puudusi selles, kuidas komisjon kõnealuseid seadusandlikke ettepanekuid ette valmistas, mis koos võetuna kujutas endast haldusomavoli. Nende puuduste kõrvaldamiseks soovitas ombudsman komisjonil tagada oma parema õigusloome eeskirjade prognoositav, järjepidev ja mittemeelevaldne kohaldamine, määratledes kiireloomulised olukorrad, mis õigustavad nende nõuetest erandi tegemist, ning dokumenteerides ja selgitades tehtud erandite põhjuseid. Lisaks peaks komisjon erandite tegemise korral kehtestama menetluse, millega tagatakse, et seadusandlike ettepanekute kiire ettevalmistamine vastab endiselt läbipaistva, tõenditel põhineva ja kaasava õigusloomeprotsessi põhimõtetele. Selleks et abistada komisjoni selle ülesande täitmisel, tegi ombudsman ka neli parandusettepanekut, mis hõlmasid järgmist: selgitada sidusrühmadega konsulteerimise eeskirju kiireloomuliste ettepanekute puhul; tagada mõjuhinnanguid asendavate analüütiliste dokumentide ja komisjoni ettepanekuid toetavate tõendite õigeaegne avaldamine, et võimaldada avalikku arutelu enne õigusakti vastuvõtmist; suuniste väljaandmine kliimaga seotud järjepidevuse hindamise rakendamise kohta; esitada ja dokumenteerida põhjendused, kui talitustevahelised konsultatsiooniperioodid lühenevad allapoole kehtestatud künniseid.

Oma vastuses ombudsmanile nõustus komisjon kaaluma „kiireloomuliste“ olukordade määratlemist parema õigusloome eeskirjade eelseisva läbivaatamise käigus ning dokumenteerima ja avaldama nende nõuetest erandite tegemise põhjused. Samuti kohustus komisjon tagama sihipärased konsultatsioonid oma kiireloomuliste ettepanekute üle, avaldama oma ettepanekuid toetavad analüütilised dokumendid koos tõenditega kolme kuu jooksul alates nende vastuvõtmisest, lisama kliimamuutustega seotud järjepidevuse hindamised nii tulevaste ettepanekute analüütilistesse dokumentidesse kui ka seletuskirjadesse ning põhjendama lühendatud talitustevahelisi konsultatsioone.

Kaebuse esitajad leidsid oma märkustes komisjoni vastuse kohta, et komisjoni kohustused ei ole piisavalt selged ega konkreetsed, et tagada läbipaistev, kaasav ja tõenditel põhinev õigusloomeprotsess.

Ombudsman tervitas komisjoni üldist konstruktiivset vastust tema soovitustele ja parandusettepanekutele. Samas ei anna komisjoni vastus veel piisavat selgust konkreetsete meetmete kohta, mida ta kavatseb võtta ombudsmani soovituste ja parandusettepanekute rakendamiseks.

Seetõttu jälgib ombudsman seda küsimust tulevaste kaebuste põhjal ja pärast seda, kui komisjon on lõpetanud parema õigusloome eeskirjade läbivaatamise. Praeguses etapis ei ole edasised uurimised õigustatud ja ombudsman lõpetas kolm juhtumit.

Juhtum puudutas Euroopa Komisjoni keeldumist anda üldsusele juurdepääs taotlusele maavarade kaevandamise ja töötlemise projekti tunnustamiseks strateegilise projektina kriitilise tähtsusega toorainete määruse alusel ja sellega seotud komisjoni hinnangut. Komisjon leidis, et avalikustamine kahjustaks asjaomase äriühingu ärihuve, sealhulgas seetõttu, et projekti ei olnud määratletud strateegilise projektina. Muude asjaolude hulgas väitis kaebuse esitaja, et avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve, väites, et vaidlusalused dokumendid võivad sisaldada olulist keskkonnateavet.

Ombudsman leidis oma uurimisrühma poolt vaidlusaluste dokumentidega tutvumise põhjal, et komisjonil oli mõistlik asuda seisukohale, et avalikustamine kahjustaks asjaomase äriühingu ärihuve. Lisaks, kuigi dokumendid sisaldavad teatavat teavet projekti eeldatava keskkonna- ja sotsiaalse mõju kohta, ei olnud see piisav, et tõendada ülekaalukat üldist huvi avalikustamise vastu.

Seetõttu lõpetas ombudsman uurimise, leides, et komisjoni juurdepääsu andmisest keeldumisel ei esinenud haldusomavoli.