Juhtum puudutas Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) tava mitte lubada kandidaatidel kandideerida rohkem kui ühele ELi ametnike töölevõtmise konkursile, isegi kui nad vastavad kriteeriumidele. EPSO keeldus lubamast kaebuse esitajal kandideerida kahel samaaegsel konkursil ELi institutsioonide tõlkijate töölevõtmiseks ega selgitanud veenvalt selle tava kohaldamise põhjuseid.

Ombudsman leidis, et selle tava tagajärjeks võib olla kõige kvalifitseeritumate isikute värbamise takistamine ning et seetõttu peaks EPSO suutma veenvalt põhjendada, miks ta seda tava kasutab. Ombudsman leidis, et EPSO´s ei esitanud kaebuse esitajale sellist põhjendust, mis kujutas endast haldusomavoli. Ta leidis ka, et praktika jätkamine ilma kindla põhjenduseta kujutaks endast tingimata ka haldusomavoli. Seetõttu soovitas ombudsman EPSO-l oma poliitika seoses selle tavaga viivitamata läbi vaadata.

Vastuseks moodustas EPSO sisemise analüüsirühma, et viia läbi üksikasjalik mõjuhinnang poliitikamuutuste kohta selles valdkonnas. Hinnang esitatakse EPSO haldusnõukogule 2018. aasta detsembriks. Juhatus peab tegema lõpliku otsuse. Kuna EPSO tegutseb vastavalt tema soovitusele, on ombudsman otsustanud juhtumi lõpetada.

Kohtuasi puudutas Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) ajutise teenistuja katseaja hindamist. Kaebuse esitaja, kes katseaja lõpus ametist vabastati, väitis, et tema hindamisel esines mitmeid menetluslikke puudusi. Lisaks jättis EASO vastamata tema kaebustele, mis olid esitatud ELi personalieeskirjade alusel.

Ombudsman uuris küsimust ja palus EASO-l kaebustele vastata. Ta leidis, et EASO oli võtnud vajalikud meetmed, et tagada kaebuse esitaja katseaja erapooletu hindamine, ning austanud kaebuse esitaja õigust olla ära kuulatud enne lõpliku otsuse tegemist tema edasise töö kohta. Ombudsman lõpetas seega juhtumi menetlemise.

ELi ametnikud peavad enne esimest edutamist tõendama, et nad on võimelised töötama kolmandas keeles. Kui kaebuse esitaja, kes töötab ELi ametis, ei sooritanud oma kolmanda keele keeleoskuse eksamit, palus ta EPSO-l põhjendada talle eksami kirjaliku osa suhteliselt madalat hinnet ja teavitada teda ka võimalikest läbivaatamismehhanismidest. Tema arvates näisid EPSO selgitused tema palgaastme kohta vastuolulised, samas kui tema esialgne vastus läbivaatamisvõimaluste kohta oli vale. Pärast kaebuse esitaja nõudmist nõustus EPSO tema kirjalikku testi uuesti hindama. Teine hindaja kinnitas esialgse hinde.

Ombudsman uuris seda küsimust. Ta uuris kaebuse esitaja testi ja kahe hindaja hinnanguid. Ombudsman ei leidnud kaebuse esitaja kirjaliku testi hindamisel ühtegi ilmset viga ega erapoolikust. Seoses eksliku teabega läbivaatamisvõimaluste kohta tunnistas EPSO oma viga ja vabandas kaebuse esitaja ees. Ombudsman ei pidanud täiendavaid uurimisi vajalikuks ja lõpetas juhtumi. Siiski tegi ta ettepaneku parandada keeleoskuse testidel osalejatele antavat teavet menetluse ja nende läbivaatamis-/edasikaebamisõiguste kohta.

Juhtum puudutas ECDC otsust lõpetada ajutise teenistuja leping katseaja lõppedes.

Ombudsman uuris seda küsimust ja leidis, et üldiselt olid ECDC selgitused oma otsuse kohta mitte hoida kaebuse esitajat katseaja lõpus tööl mõistlikud.

Ombudsman leidis siiski, et Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus ei olnud kaebuse esitajale õigeaegselt selgitanud, a) et uustulnukate hindamisdialoogis tuvastatud probleemid olid nii tõsised, et õigustasid kaebuse esitaja lepingu lõpetamist, b) valdkondi, mida ta pidi konkreetse ja selge tegevuskava abil parandama. Selle tegemata jätmine kujutas endast haldusomavoli. Lisaks leiab ombudsman, et olukorras, kus ELi asutusel ei ole piisavalt aega ajutise teenistuja töö nõuetekohaseks hindamiseks või kui ajutisel teenistujal ei ole olnud piisavat võimalust oma töös esinevaid puudusi kõrvaldada, oleks hea haldustava uurida, kas on olemas erandlikud asjaolud, mis õigustavad katseaja pikendamist. Kuna toimikus ei ole tõendeid selle kohta, et ECDC oleks tõsiselt uurinud kaebuse esitaja katseaja pikendamise võimalust, tegi ombudsman vastava ettepaneku olukorra parandamiseks tulevikus. Arvestades, et hea haldustava on vabandada mis tahes halva tava pärast, usub ombudsman, et Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus peaks tunnistama oma vigu selle juhtumi käsitlemisel ja vabandama kaebuse esitaja ees nende vigade pärast.

Juhtum käsitles komisjoni otsust muuta oma esialgset ettepanekut kaebuse esitaja Ühendkuningriigi pensioniskeemis omandatud pensioniõiguste ülekandmise kohta ELi pensioniskeemi.

Komisjon väitis, et ta pidi muutma oma esialgset ettepanekut, kuna see põhines üldistel rakendussätetel, mis olid ettepaneku tegemise ajal juba aegunud. Komisjoni muudetud ettepanek, mis oli kaebuse esitajale ebasoodsam, põhines läbivaadatud üldistel rakendussätetel, mis kehtisid esialgse ettepaneku kuupäeval. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks austama tema esimest ettepanekut, mille ta oli juba heaks kiitnud.

Ombudsman uuris seda küsimust ja leidis, et Üldkohus oli otsustanud, et komisjon ei olnud õiguslikult kohustatud tegema ettepanekuid väljaspool liidu pensioniskeemi omandatud pensioniõiguste ülekandmise kohta ning et tegelikult saab selliste ülekantud pensioniõiguste väärtuse kindlaks määrata alles pärast ülekandmist. Tegelikult oli tegemist tavaga, mille komisjon kehtestas lihtsalt selleks, et teavitada oma ametnikke paremini sellest, mida nad võiksid oodata, kui nad on tegelikult otsustanud taotleda oma pensioniõiguste ülekandmist liidu pensioniskeemi.

Seetõttu lõpetas ombudsman kaebuse käsitlemise järeldusega, et tegemist ei olnud komisjoni haldusomavoliga.

Juhtum käsitles OLAFi tegevust pärast rikkumisest teatamise teate saamist, milles seostati Euroopa Lennundusohutusamet (EASA) lennundusjulgestuse inspekteerimise aruande väidetava manipuleerimisega. Pärast esialgset hindamist tundis ombudsman muret OLAFi otsuse pärast juhtum lõpetada ja saata asi tagasi EASA-le, hoolimata asjaolust, et rikkumisest teataja oli teadlikult otsustanud esitada oma aruande pigem OLAFile kui EASA-le. Ombudsman asus esialgsele seisukohale, et selline otsus võib negatiivselt mõjutada rikkumisest teatamist käsitlevate sätete tõhusust üldiselt. Seetõttu otsustas ta seda küsimust uurida.

Pärast OLAFi toimikutega tutvumist leidis ombudsman, et OLAF oli nõuetekohaselt kaalunud, kas algatada juurdlus. Samuti ilmnes, et OLAF ei olnud tegelikult juhtumit lõpetanud, vaid oli palunud EASA-l küsimust uurida ja oma uurimise tulemustest aru anda. Lisaks oli OLAF jätnud endale õiguse algatada ametlik uurimine hilisemas etapis. Seda arvesse võttes leidis ombudsman, et OLAF oli kaebuse esitaja rikkumisest teatamise aruannet asjakohaselt käsitlenud. Ombudsman märkis, et OLAF oleks pidanud kaebuse esitajat selgemalt teavitama, et asja edastamine EASA-le ei tähenda, et OLAF ei võta selles küsimuses edasisi meetmeid. Ta tegi selle kohta veel ühe märkuse.

Juhtum puudutas kaebuse esitaja vallandamist Euroopa Liidu politseimissiooni töötajana ja tema hilisemat taotlust tutvuda tema isikutoimikus sisalduvate dokumentidega.

Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et kaebuse esitaja vallandamine oli seaduslik. Ta leidis siiski ka, et missioon oleks pidanud enne kaebuse esitaja ametist vabastamist ootama ära vaidemenetluse lõpuleviimise, mis tegelikult käsitles kaebuse esitaja olukorda. Seetõttu pidas ombudsman asjakohaseks paluda lahenduse ettepanekus Euroopa välisteenistusel pakkuda kaebuse esitajale ex gratia tasu missiooni tehtud vigade eest. Euroopa välisteenistus nõustus ettepanekuga ja pakkus välja 2000 euro suuruse ex gratia makse tegemise. Kaebuse esitaja ei nõustunud pakkumisega. Ombudsman leidis, et Euroopa välisteenistuse pakutud summa oli asjakohane ja seetõttu ei olnud põhjust juhtumi seda aspekti täiendavalt uurida.

Seoses kaebuse esitaja juurdepääsuga tema isikutoimikule leidis ombudsman, et Euroopa välisteenistuse haldusomavoli ei esinenud.

Alates 1. jaanuarist 2014 on ELi institutsioonid olnud kohustatud kehtestama rikkumisest teatamise sise-eeskirjad, mis hõlmavad rikkumisest teatajate kaitset, neile teabe andmist ja rikkumisest teatajate poolt nende kohtlemise kohta esitatud kaebuste käsitlemise korda. Tagamaks, et ELi administratsioon teeb kõik endast oleneva, et julgustada isikuid, kes saavad teada tõsisest üleastumisest või väärteost, võtma sõna, algatas ombudsman omaalgatusliku uurimise, mis oli adresseeritud Euroopa Parlamendile, Euroopa Komisjonile, Euroopa Liidu Nõukogule, Euroopa Liidu Kohtule, Euroopa Kontrollikojale, Euroopa välisteenistusele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele ning Euroopa Andmekaitseinspektorile.

Ombudsman on pettunud, kui ta saab oma uurimistest teada, et seni on üheksast kõnealusest institutsioonist ainult kaks võtnud vastu vajalikud eeskirjad. Institutsioonide vastused näitavad, et on vaja teha palju rohkem, et näidata üldsusele ja võimalikele rikkumisest teatajatele, et ELi institutsioonid tervitavad rikkumisest teatamist ja julgustavad rikkumisest teatajaid edasi liikuma, et rikkumisest teatajaid kaitstakse selle institutsiooni negatiivse tegevuse eest, kelle heaks nad töötavad, ning et nende teavitamine viib nõuetekohase uurimiseni. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi suunistega edasiseks täiustamiseks, julgustades institutsioone püüdma viia oma arutelud institutsioonidevahelisel tasandil võimalikult kiiresti lõpule ja toetuma selles protsessis ombudsmani enda rikkumisest teatamise sise-eeskirjade näitele. Ombudsman tunnustab ka komisjoni ja kontrollikoda selles küsimuses seni tehtud edusammude eest.

Kaebuse esitas valitsusväline organisatsioon ja see käsitleb seda, kuidas EFSA tegeleb võimaliku huvide konfliktiga, mis tuleneb nn pöördukse efektist.

Ombudsman algatas uurimise seoses väitega, et EFSA ei ole piisavalt käsitlenud võimaliku huvide konflikti küsimust seoses oma endise töötaja üleviimisega erasektorisse, ja sellega seotud väidetega.

Pärast kaebuse uurimist saatis ombudsman EFSA-le kolm soovituse projekti. Oma üksikasjalikus arvamuses väitis EFSA, et ta järgis ombudsmani soovituste projekti.

Juhtumit lõpetavas otsuses leidis ombudsman, et:

i) EFSA on võtnud meetmeid, et tugevdada oma eeskirju ja menetlusi seoses läbirääkimisi teenindavate töötajatega nn pöördukse efekti tüüpi tulevaste töökohtade üle ning nõuda teenindavatelt töötajatelt nende õigeaegset avalikustamist. Kuna aga EFSA piiras põhjendamatult selle ulatust, mis võib sellises olukorras kujutada endast võimalikku huvide konflikti, jõudis ombudsman järeldusele, et EFSA nõustus ombudsmani esimese soovituse projektiga ainult osaliselt.

ii) EFSA ei tunnistanud nõuetekohaselt, et ta ei järginud asjakohaseid menetlusnorme, ega hinnanud piisavalt põhjalikult käesolevas asjas tekkida võivat huvide konflikti, ning seetõttu ei rakendanud ta ombudsmani teist soovituse projekti.

iii) EFSA on võtnud meetmeid tagamaks, et kui tulevikus tekib sarnane juhtum, a) saab ta piisavalt teavet, sealhulgas vähemalt EFSAs täidetud ülesannete nõuetekohase kirjelduse, kavandatava uue töökoha täpse kirjelduse ning teabe võimalike seoste kohta uue ja varasema töökoha vahel, b) viib läbi võimalikult põhjaliku hindamise ja c) registreerib nõuetekohaselt oma hindamise tulemused. Seetõttu nõustus EFSA ombudsmani kolmanda soovituse projektiga ja rakendas seda.

Lisaks tegi ombudsman esimese soovituse projekti rakendamise parandamiseks neli täiendavat märkust, paludes EFSA-l kaaluda täiendavate muudatuste tegemist oma menetlustes ja vormides.

2001. aastal andis ELi delegatsiooni juht kolmele kohalikule töötajale loa töötada osalise tööajaga. aastal palusid kolm asjaomast kohalikku töötajat delegatsiooni juhil pikendada osalise tööajaga töötamise luba. Nende taotlus lükati tagasi. Erandkorras pikendati tähtaega ainult 2010. aasta lõpuni. Euroopa Ombudsmanile esitatud kaebuses väitsid nad peamiselt, et Euroopa välisteenistus ei põhjendanud veenvalt oma otsust keelduda neile osalise tööajaga töötamise loa andmisest.

Ombudsmani uurimine algatati algselt Euroopa Komisjoni vastu. Alates 1. jaanuarist 2011 sai pärast pädevuste üleandmist Euroopa välisteenistusest pädev organ, kes tegeleb kõigi ELi delegatsioonide töötajaid käsitlevate otsustega. Seega asendas Euroopa välisteenistus komisjoni käesolevas uurimises.

Euroopa välisteenistus selgitas oma arvamuses, et ta ei saa kolmele kohalikule töötajale antud osalise tööajaga töötamise luba pikendada järgmistel põhjustel: i) kohalikus õiguses ei ole ette nähtud tavapärast osalise tööajaga töötamise võimaldamist ja selle kohta puuduvad „siduvad sätted”; ii) kohalikke töötajaid käsitlevad ELi erieeskirjad ei sisalda sätteid osalise tööajaga töötamise võimaldamise kohta; ning iii) puudub osalise tööajaga tööd võimaldava teenistuse huvi.

Ombudsman pidas põhjendamatuks Euroopa välisteenistuse keeldumist pikendada kolme kohaliku töötaja osalise tööajaga töötamise luba. Tema arvates oli osalise tööajaga töötamine vähemalt kohalikus õiguses lubatud võimalus. Isegi kui kohalikus õiguses ei ole üldisi siduvaid sätteid, mis näeksid ette, et osalise tööajaga töötamine peaks olema taotluse korral kohustuslik, on töökokkulepete pooltel vabadus pidada läbirääkimisi ja võimaldada sellist võimalust. Lisaks, isegi kui kohalikke teenistujaid käsitlevad liidu erinormid ei käsitle osalise tööajaga töötamist, ei keela need siiski sellise korra kokkuleppimist. Lõpuks tuletas ombudsman meelde asjakohaseid Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni eeskirju, milles kõigis tunnustatakse osalise tööajaga töötamist perekondlike kohustustega töötajate sobiva tööhõivevormina.

Ombudsman esitas esialgu Euroopa välisteenistusele sõbraliku lahenduse ettepaneku ja seejärel soovituse projekti. Pärast soovituse projekti selgitas Euroopa välisteenistus, miks on teenistuse huvides kaebuse esitajate taotlused tagasi lükata. Lisaks teatas Euroopa välisteenistus ombudsmanile, et ta on taasalustanud komisjoniga arutelusid võimaluse üle anda kohalikele töötajatele luba osalise tööajaga töötamiseks. Ombudsman nõustus selle selgitusega ja leidis, et Euroopa välisteenistus on võtnud tema soovituse projekti rakendamiseks asjakohaseid meetmeid. Seetõttu lõpetas ta juhtumi.