Kaebuse taust

1. Kolmandates riikides töötavate Euroopa Ühenduste Komisjoni kohalike töötajate töötingimuste raameeskirjadega [1] (edaspidi "raameeskirjad") ja [linnas X] töötavate kohalike töötajate töötingimuste erieeskirjadega [2] (edaspidi "erieeskirjad") nähakse ette rahvusvaheliste organisatsioonide juures [linnas X] töötava Euroopa Liidu alalise delegatsiooni (edaspidi "delegatsioon") kohalike töötajate töötingimuste, õiguste ja kohustuste õigusraamistik.

2. Delegatsiooni kohalikel esindajatel oli komisjoniga vaidlus kahes küsimuses: a) osalise tööajaga töötamise loa pikendamine, b) nende õigus peretoetustele.

Esimese küsimusega seotud asjakohased faktid on järgmised:

3. [kuupäev] andis delegatsiooni juht kolmele kohalikule töötajale loa töötada osalise tööajaga. Kõnealused kohalikud agendid olid kolm naist, kellel olid ülalpeetavad lapsed; üks laps põdes rasket haigust,[3] teine oli kahe lapse ema ja kolmas üksikema.

4. [kuupäev] palusid eespool nimetatud kohalikud töötajad delegatsiooni juhil pikendada osalise tööajaga töötamise luba. Delegatsiooni juht edastas küsimuse tollase Euroopa Komisjoni välissuhete peadirektoraadi [4] direktorile (edaspidi "direktor"). Direktor märkis oma [kuupäev] vastuses, et „ei raameeskirjad ega erieeskirjad ei saa olla õiguslik alus kohalikele töötajatele lühendatud tööaja võimaldamiseks”. Seetõttu otsustas ta kohalike töötajate pikendamistaotluse tagasi lükata. Direktor lisas, et „selle tava järsu lõpetamise vältimiseks võimaldaks osalise tööajaga töö järkjärguline lõpetamine kuni [kuupäev] [kohalikel töötajatel] leida muid võimalusi”.

5. Kaebuse esitaja, kes tegutses delegatsiooni personalikomitee esindajana,[5] esitas [kuupäev] kolme kohaliku töötaja nimel kaebuse eespool nimetatud direktori otsuse peale. Ta väitis, et erieeskirjade [6] artikli 9 lõike 1 kohaselt võivad kohalikud töötajad kasutada õigusi ja kohustusi, mis on ette nähtud [riik Y] asjaomase õigusega ning Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Aatomienergiaühenduse muude teenistujate teenistustingimustega [7]. Arvestades, et [riigi Y] õigus näeb ette osalise tööajaga töötavate töötajate võimaluse, peaks kolmel kohalikul töötajal olema võimalik kasutada seda võimalust oma tööaja tõhusaks korraldamiseks.

6. Kaebuse esitaja kaebust tagasi lükates märkis direktor oma vastuses, et alates [kuupäevadest] on üks komisjoni ametnik olnud lähetusel [linna X], et kontrollida delegatsiooni kohalike töötajate õiguslikku tööseisundit. See ametnik oli jõudnud järeldusele, et „osalise tööajaga töötamise kord ei ole suures osas rakendatud tava, mida saaks jõustada seadusena [riigis Y] või [linnas X]“. Direktor väitis, et load, mis võimaldasid kolmel kohalikul töötajal töötada osalise tööajaga, olid erandkorras antud piiratud ajaks. Need load ei saanud endast kujutada erieeskirjade de facto muutmist.

7. Seejärel esitas kaebuse esitaja küsimuse komisjoni personali vahendajale [8]. [kuupäev] soovitas komisjoni personali vahendaja direktoril erandkorras pikendada ametist kõrvaldamise perioodi kuni [kuupäev]. Direktor nõustus soovitusega.

Teise küsimusega seotud asjakohased faktid on järgmised:

8. Erieeskirjade [9] artikli 19 lõikes 1 on sätestatud, et kohalikul esindajal, kellel on ülalpeetav laps [riigi Y] peretoetusi käsitleva asjaomase õiguse tähenduses, on õigus saada selle õigusega ette nähtud toetusi.

9. Delegatsiooni juht teavitas [kuupäev] eespool nimetatud kohalikke töötajaid, kes ei olnud [riigi Y] kodanikud, kuid elasid alaliselt [riigis Y] ja kellel oli seetõttu [riigi Y] E-seadusandluskaart (edaspidi "e-seadusandluskaardi omanikud"), et komisjon otsustas lõpetada neile peretoetuste maksmise alates 1. jaanuarist 2009. Selle põhjuseks oli asjaolu, et nad ei olnud liitunud [riik Y] (kindlustusseltsi nimi [10]) sotsiaalkindlustussüsteemiga, erinevalt: i) delegatsiooni kohalikud töötajad, kes olid [riigi Y] ; kodanikud; ja ii) isikud, kellel oli [riik Y] , A- või B-kategooria elamisluba. Eespool punktides i ja ii osutatud töötajad olid juba olnud [kindlustusseltsi nimi] juures füüsilisest isikust ettevõtja staatuses.

10. Kaebuse esitaja pöördus [kuupäev] direktori poole, vaidlustades delegatsiooni juhi eespool nimetatud otsuse. Ta viitas raameeskirjade artiklile 8, mille kohaselt on ELi delegatsioonide kohalikel töötajatel õigus igakuisele põhipalgale ja toetustele, nagu on ette nähtud kohalike õigusaktide ja/või tavadega [11]. Kaebuse esitaja sõnul olid vaidlusalused hüvitised lepingulist laadi ja delegatsioon võlgnes need oma kohalikele töötajatele, kellel on e-õigustatuse kaart.

11. Seejärel küsis komisjon [kuupäev] õigusbüroolt [riik Y] õigusnõustamist seoses [riik Y] asjaomase õigusega, mis käsitleb e-õiguskaardi omanike peretoetusi. Ta küsis, kas on tavapärane nõuda asjaomastelt kohalikelt töötajatelt juba makstud peretoetuste tagasimaksmist. [Riigi Y] advokaadibüroo leidis, et [riigi Y] õiguse kohaselt peaks delegatsioon maksma e-õigusaktide kaardi omanikele peretoetusi, kuna need on lepingulist laadi. Kohalikelt töötajatelt ei tohiks seega nõuda delegatsiooni poolt neile juba makstud toetuste tagasimaksmist.

12. Direktor otsustas [kuupäev], et peretoetusi makstakse edasi e-õigusaktide kaardi omanikele tingimusel, et nad suudavad tõendada, et nad on neile delegatsiooni poolt varem makstud summad tegelikult üle kandnud [riigi Y] asjaomastele hüvitusfondidele, mis on samaväärsed [kindlustusseltsi nimega] (edaspidi "eritingimus"). Seda tehes oleksid need töötajad samas olukorras kui muud liiki kohalikud töötajad (kohalikud töötajad, kes on [riigi Y] kodanikud või kellel on [riigi Y] A või B elamisluba).

13. [kuupäev] võttis delegatsioon kooskõlas [riik Y] õigusaktidega, mille kohaselt pidi iga kohalik töötaja liituma sotsiaalkindlustusskeemiga, kasutusele uue tava. Ta hakkas maksma oma kohalike töötajate peretoetusi (sealhulgas e-seadusandliku kaardi omanike peretoetusi) otse Caisse [linn X] de compensation’ile.

14. märtsil 2010 pöördus kaebuse esitaja Euroopa Ombudsmani poole.

Uurimise ese

15. Kaebuse esitaja väitis oma kaebuses, et komisjon ei esitanud veenvaid põhjendusi:

(1) otsus mitte lubada asjaomastel kohalikel töötajatel töötada osalise tööajaga; ja

(2) Otsuse tegemiseks: i) mitte maksta peretoetusi ELi delegatsiooni kohalikele töötajatele, kellel on [kuupäev] e-õigustatuse kaart, välja arvatud juhul, kui nad vastavad delegatsiooni kehtestatud eritingimusele; ning ii) nõuda nendelt kohalikelt töötajatelt juba makstud peretoetuste tagasimaksmist.

16. Ta palus komisjonil:

(1) lubada asjaomastel kohalikel töötajatel jätkata osalise tööajaga töötamist;

(2) Makske peretoetusi kohalikele töötajatele, kellel on e-seadusandluse kaart.

Uurimine

17. mail 2010 algatas ombudsman uurimise seoses kaebuse esitaja eespool nimetatud väidete ja väidetega.

18. Komisjon edastas oma arvamuse 25. augustil 2010. Ombudsman edastas selle kaebuse esitajale koos kutsega esitada oma märkused, mille ta saatis 27. septembril 2010.

19. Ombudsman esitas 4. oktoobril 2011 sõbraliku lahenduse ettepaneku, millele Euroopa välisteenistus [12] vastas 30. novembril 2011. Vastus saadeti kaebuse esitajale märkuste esitamiseks. Kaebuse esitaja saatis oma märkused 30. jaanuaril 2012.

20. Ombudsman esitas 25. juunil 2012 kooskõlas oma põhikirja artikli 3 lõikega 6 Euroopa välisteenistusele soovituse projekti.

21. Euroopa välisteenistuse 9. oktoobri 2012. aasta vastus soovituse projektile saadeti kaebuse esitajale koos kutsega esitada märkusi. Kaebuse esitaja ei esitanud aga ühtegi taotlust.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

A. Osalise tööajaga töötamise õiguse andmisest keeldumise ja asjakohase nõude väidetav põhjendamata jätmine

Ombudsmanile esitatud argumendid

22. Oma väite toetuseks väitis kaebuse esitaja, et erieeskirjade [13] artikli 9 kohaselt võivad kohalikud töötajad kasutada muude teenistujate teenistustingimustega ja [riigi Y] asjakohaste õigusaktidega ette nähtud õigusi ja kohustusi. Lisaks oleks komisjon pidanud mõistlikult olema teadlik [riigis Y] levinud tavast, et töötajatel võib lubada töötada osalise tööajaga. Ta lisas kaebusele ametliku statistika, mille oli 2008. aasta kohta väljastanud [riik Y]. Arvestades, et asjakohase statistika kohaselt töötas üle poole töötavatest naistest osalise tööajaga võrreldes ühe kaheksandikuga töötavatest meestest, asus ta seisukohale, et osalise tööajaga töö on naiste tööelule [riigis Y] tüüpiline tunnus.

23. Komisjon märkis oma arvamuses, et ta otsustas osalise tööajaga töötamist mitte lubada, kuna muude teenistujate teenistustingimustes, raameeskirjades ega erieeskirjades ei olnud sätet, mis lubaks delegatsioonide kohalikel töötajatel töötada osalise tööajaga. Lisaks kinnitas ta, et [riigi Y] õigusaktides puuduvad „siduvad sätted”, mille kohaselt tuleks võimaldada osalise tööajaga töötamist. Komisjon märkis ka, et [riigis Y] ja/või [linnas X] puudub sellise õiguslikult siduva tööhõivevormi puhul üldine tava. Võttes arvesse õigusliku aluse puudumist ja talituse huve, teatas komisjon, et ta ei saa lubada delegatsiooni kohalikel töötajatel töötada osalise tööajaga.

24. Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et 2008. aasta juunis töötas 56,9 % [riigis Y] töötavatest naistest osalise tööajaga. Samuti oli ta seisukohal, et raameeskirjad ja erieeskirjad ei keela kohalikel töötajatel töötada osalise tööajaga.

Ombudsmani esialgne hinnang, mis viis sõbraliku lahenduse ettepanekuni

25. Komisjon põhjendas oma arvamuses kolmele kohalikule töötajale osalise tööajaga töötamiseks antud loa peatamist järgmistel põhjustel: i) [riigis Y] ei ole levinud tava, et töötavad naised töötavad osalise tööajaga; ii) [riik Y] õiguses ei ole selle kohta siduvaid sätteid ning muude teenistujate teenistustingimused, raameeskirjad või erieeskirjad ei sisalda sätteid osalise tööajaga töötamise võimaldamise kohta; ning iii) puudub osalise tööajaga tööd võimaldava teenistuse huvi. Seega hindas ombudsman eespool esitatud põhjendusi.

26. Seoses punktiga i oli ombudsman seisukohal, et kaebuse esitaja esitatud arvu (56,9 % töötavatest naistest [riigis Y] töötab osalise tööajaga) arvestades ei ole ebamõistlik arvata, et osalise tööajaga töötamine on vähemalt [riigis Y] naistele antud ühine võimalus.

27. Seoses punktiga ii ei mõistnud ombudsman selgelt, millistele õigusnormidele komisjon soovis viidata, kui ta märkis, et [riigi Y] õigusaktides puuduvad „siduvad sätted” osalise tööajaga töötamise kohta. Siseriikliku õiguse kohaselt reguleeritakse osalise tööajaga töökorraldust tavaliselt kas kollektiivlepingutega või tööandja ja töötaja vahel individuaalselt sõlmitud lepingutega, millel mõlemal on õiguslikult siduv mõju ainult pooltele. Seetõttu on osalise tööajaga töö võimalus, mida tööandja pakub oma töötajatele nende lepingutes. Isegi kui [riigi Y] õiguses ei ole üldisi „siduvaid sätteid” selle kohta, et osalise tööajaga töötamine peaks olema taotluse alusel kohustuslik, on kollektiiv- või individuaalsete töölepingute pooltel vabadus pidada läbirääkimisi ja võimaldada sellist võimalust.

28. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt reguleerib kohalike töötajate õigusi ja kohustusi nende tööleping, mis põhineb kohalikel õigusaktidel [14]. Näib, et 2001. aastal pidasid kohalikud töötajad, kes kõik on emad (esimene peab hoolitsema oma haige lapse eest, teine on kahe lapse ema ja kolmas on üksikema), delegatsiooniga edukalt läbirääkimisi osalise tööajaga töökohtade üle ja nende lepingud võimaldasid sellist töövormi paljudeks aastateks.

29. Lisaks, nagu kaebuse esitaja oma seisukohtades õigesti märkis, isegi kui teenistustingimused, raameeskirjad ja erieeskirjad ei käsitle osalise tööajaga töötamist, ei keela need siiski sellise töövormi kokkuleppimist.

30. Komisjoni põhjendusega ii ei saa seega nõustuda.

31. Seoses punktiga iii leidis ombudsman, et mõiste „teenistuse huvid” ei ole iseenesestmõistetav mõiste, vaid vajab täiendavat selgitust selle kohta, millised sellised teenistuse huvid võivad antud asjaoludel olla. ELi kohtute praktika kohaselt on ametisse nimetaval asutusel või ametiisikul teenistuse huvide hindamisel kaalutlusõigus [15]. Eespool nimetatud kaalutlusõigus ei saa siiski olla meelevaldne ja institutsioon peaks nõuetekohaselt selgitama, miks tehti teenistuse huvidel põhinev asjakohane otsus. See oleks kooskõlas hea halduse põhimõtetega ja institutsiooni hoolitsemiskohustusega [16].

32. Käesoleval juhul ei selgitanud komisjon siiski oma otsust, mille kohaselt puudus „teenistuse huvi” võimaldada asjaomastel kohalikel töötajatel töötada osalise tööajaga. Lisaks ei esitanud komisjon põhjusi, miks selline töövorm tuleks delegatsioonis keelata kõigi kohalike töötajate puhul. Euroopa Liidu põhiõiguste harta [17] artiklis 41 ja Euroopa hea halduse tava eeskirja [18] artiklis 18 nõutakse siiski selliste põhjenduste esitamist.

33. Ombudsman asus seetõttu seisukohale, et komisjon peaks uuesti läbi vaatama küsimuse, kas teenistuse huvid tõepoolest nõuavad osalise tööajaga töötamise keelamist delegatsioonis üldiselt, ning kui see on nii, siis kaaluma seda huvi kolme asjaomase kohaliku töötaja heaoluga, kellel kõigil on objektiivselt keeruline perekondlik olukord. Seda tehes peaks komisjon võtma arvesse, et põhiõiguste harta artiklis 33 on sätestatud perekonna õiguslik, majanduslik ja sotsiaalne kaitse ning et osalise tööajaga töötamine võimaldaks asjaomastel isikutel oma era- ja tööelu tõhusalt juhtida.

34. Ombudsman tegi seega ettepaneku leida sõbralik lahendus vastavalt oma põhikirja artikli 3 lõikele 5.  Käesolev ettepanek on sõnastatud järgmiselt: „Võttes arvesse ombudsmani järeldusi, võiks komisjon: 1) kontrollida uuesti, kas teenistuse huvid õigustavad delegatsiooni kohalike töötajate osalise tööajaga töötamise lubamisest keeldumist kas üldiselt või konkreetsetel juhtudel; ning 2) juhul, kui uuesti läbivaatamise tulemusena jääb komisjon seisukohale, et osalise tööajaga töötamine ei ole kooskõlas teenistuse huvidega esitada piisavad põhjendused, milles võetakse arvesse kõiki kaalul olevaid huve.”

Argumendid, mis esitati ombudsmanile pärast tema sõbraliku lahenduse ettepanekut

35. Euroopa välisteenistus [19] lükkas tagasi ombudsmani ettepaneku sõbraliku lahenduse kohta. Ta kordas, et komisjon otsustas kolme asjaomase kohaliku töötaja osalise tööajaga töötamise luba mitte pikendada, sest i) [riigi Y] õiguses puuduvad siduvad sätted töötavate naiste osalise tööajaga töötamise kohta ning ii) muude teenistujate teenistustingimused, raameeskirjad või erieeskirjad ei sisalda sätteid osalise tööajaga töötamise võimaldamise kohta. Euroopa välisteenistus lisas, et kõnealune otsus põhineb komisjoni õigustalituse 2010. aasta veebruari arvamusel [20]. Kõnealuse arvamuse kohaselt ei saa komisjon anda kohalikele töötajatele luba töötada osalise tööajaga, kui teenistustingimustes puudub selleks õiguslik alus. Analoogia alusel tuli personalieeskirju 2004. aastal muuta, et võimaldada ametnikele lapsehoolduspuhkust. Seega parandasid otsused mitte anda luba osalise tööajaga töötamiseks komisjoni hindamisvea. Eeltoodut arvestades leidis Euroopa välisteenistus, et komisjon põhjendas nõuetekohaselt oma otsust mitte pikendada kolme kohaliku töötaja osalise tööajaga töötamise luba.

36. Euroopa välisteenistus tuletas samuti meelde, et kolme kohaliku töötaja osalise tööajaga töö on kavas lõpetada järk-järgult kuni [kuupäev] ja seda pikendati kuni [kuupäev]. Lisaks lükkas Euroopa välisteenistus tagasi ombudsmani märkuse, et kohalikud töötajad pidasid delegatsiooniga edukalt läbirääkimisi osalise tööajaga ametikohtade üle ja nende lepingud võimaldasid sellist tööhõivevormi paljudeks aastateks. Sellega seoses rõhutas Euroopa välisteenistus, et luba töötada osalise tööajaga anti kolmele kohalikule töötajale erandkorras, piiratud ajaks ja mitte nende töölepingu alusel.

37. Euroopa välisteenistus nõustus, et kuigi muude teenistujate teenistustingimustes, raameeskirjades ja erieeskirjades ei ole osalise tööajaga töötamise kohta midagi öeldud, ei keela need sellise töövormi kokkuleppimist. Õigusliku aluse puudumine välistab siiski osalise tööajaga töötamise võimaldamise otsuse tegemise. Euroopa välisteenistuse arvates ei ole osalise tööajaga töötamine poolte vahel läbiräägitav võimalus, mida tööandja võib siduva õigusliku aluse puudumisel lubada.

38. Lisaks asus Euroopa välisteenistus seisukohale, et kaebuse esitaja esitatud 56,9 % näitaja (mis esindab [riigis Y] töötavaid naisi, kes töötavad osalise tööajaga) osutab üksnes suundumusele, kuid ei kujuta endast „[riigis Y] töötavate naiste jaoks siduvat õiguslikku alust või tavapärast tava osalise tööajaga töötamiseks“.

39. Euroopa välisteenistus juhtis tähelepanu ka sellele, et komisjoni otsus mitte pikendada osalise tööajaga töötamise luba ei olnud ajendatud teenistuse huvidega seotud kaalutlustest. Komisjoni arvamuses esitatud viide teenistuse huvidele oli üldine märkus, mis ei ole seotud kolme kohaliku töötaja juhtumiga. Selle märkuse eesmärk oli rõhutada, et osalise tööajaga töötamise loa andmise või andmata jätmise üle otsustamisel tuleb lisaks siduva õigusliku aluse olemasolule arvesse võtta ka teenistuse huve. Näiteks raharingluses algatajatena osalevate kohalike töötajate puhul tuleb enne osalise tööajaga töötamise loa andmise otsuse tegemist arvesse võtta ka teenistuse huve (lisaks õigusliku aluse kriteeriumile).

40. Euroopa välisteenistus peab tagama kõigi kohalike töötajate võrdse kohtlemise oma delegatsioonides. Sellega seoses lükkas Euroopa välisteenistus piisava õigusliku aluse puudumise tõttu tagasi paljud osalise tööajaga töötamise loa taotlused. Euroopa välisteenistus andis kolmele kohalikule töötajale erandkorras võimaluse töötada osalise tööajaga kaks aastat, et paremini korraldada üleminekut täistööajaga tööle. Selle perioodi järjekordne pikendamine muudaks aga de facto õiguslikku alust ja rikuks võrdse kohtlemise põhimõtet.

41. Lõpetuseks märkis Euroopa välisteenistus, et paindlik aeg on võimalus, mis võimaldab kõigi delegatsioonide töötajatel vastata nii töö- kui ka eraelu nõuetele.

42. Kaebuse esitaja kordas oma märkustes, et kuigi [riigis Y] puuduvad õiguslikult siduvad eeskirjad osalise tööajaga töötamise kohta, on selles valdkonnas levinud tava, mida riigi ametiasutused tunnustavad. Kaebuse esitaja tõi näiteid osalise tööajaga töötamise kohta mitmes [riigi Y] äriühingus.

Ombudsmani hinnang, mille alusel koostati soovituse projekt

43. Ombudsman avaldas kahetsust, et vastuseks tema sõbraliku lahenduse ettepanekule esitas Euroopa välisteenistus kokkuvõttes samad argumendid, mille komisjon oli esitanud oma arvamuses käesoleva kaebuse kohta.

44. Lisaks kordas ombudsman, et kuigi [riigi Y] õiguses ei ole õiguslikult siduvaid sätteid, mis kohustaksid tööandjaid andma osalise tööajaga töötamise luba, tõendavad kaebuse esitaja esitatud statistilised andmed naiste osalise tööajaga töötamise kohta [riigis Y], et osalise tööajaga töötamine on [riigi Y] tööturul levinud tava, mitte ainult suundumus. Statistilisi andmeid võib tõepoolest kasutada usaldusväärsete tõenditena [21]. Nagu kaebuse esitaja oma märkustes [22] märkis, toetavad asjaomased haldusasutused seda tava suures osas. 

45. Teiseks märkis ombudsman, et Euroopa välisteenistus väitis, et i) asjaomastes ELi õigusaktides [23] puudub õiguslik alus (positiivselt või negatiivselt) osalise tööajaga töötamise taotluste läbivaatamiseks kohalike töötajate puhul; ii) kõnealused 2001. aastal antud load ei tulenenud individuaalsetest lepingutest; ning iii) teiste delegatsioonide kohalikel töötajatel ei ole osalise tööajaga töötamist reguleerivat süsteemi.

46. Ombudsman tuletas siiski meelde, et erieeskirjade [24] artikli 9 lõike 1 kohaselt peaksid kõnealuste kohalike töötajate õigused ja kohustused tulenema lisaks asjaomasele ELi õigusele ka kohaldatavast kohalikust õigusest (kirjalik ja tavapärane). Diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni [25] kohaselt peavad delegatsioonid järgima kohalikku õigust. Sellest järeldub, et kui liidu õigus seda küsimust ei reguleeri, peaksid kohalik õigus ja tava selle lünga mõistlikult täitma. Sellega seoses tuleb samuti märkida, et iga liidu delegatsiooni kohalike töötajate teenistustingimusi reguleerib konkreetne kohalik õigus, mis on riigiti erinev (isegi kui kõigi töötajate suhtes kohaldatakse samu liidu eeskirju) ning seetõttu ei ole eri delegatsioonides töötavate kohalike töötajate võrdlemine käesoleval juhul asjakohane. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab võrdse kohtlemise põhimõte, et kahte isikute kategooriat, kelle õiguslik ja faktiline olukord on sisuliselt sama, koheldaks ühtemoodi ning kahte isikute kategooriat, kes on erinevas õiguslikus ja faktilises olukorras, koheldaks erinevalt. Euroopa välisteenistus ei tõendanud, et teiste delegatsioonide kohalike töötajate õiguslik olukord on sama mis kolmel asjaomasel kohalikul töötajal.

47. Euroopa välisteenistuse esitatud selgituste põhjal mõistis ombudsman ka seda, et teenistuse huvid ei mängi mingit rolli selle üle otsustamisel, kas anda kolmele teenistujale luba töötada osalise tööajaga või mitte, või vähemalt ei välista sellist otsust.

48. Mis puudutab Euroopa välisteenistuse argumenti paindliku tööaja kohta, siis ombudsman ei jaganud seisukohta, et kokkuvõttes on paindlik tööaeg ja osalise tööajaga töö üks ja sama asi, sest need ei sobi võrdselt vastama perekondlike kohustustega töötajate samadele vajadustele (nii töö- kui ka eraelus).

49. Ombudsman rõhutas, et paindlik aeg ei saa osalise tööajaga tööd täiendada ega asendada. Kuigi paindlik aeg võib piiratud arvul juhtudel vastata töötajate nii töö- kui ka eraeluga seotud vajadustele, ei mõjuta see töötundide arvu ja jääb täistööajaga töökoha puhul tööhõivevõimaluseks. Selline võimalus ei pruugi tingimata vastata perekondlike kohustustega töötajate kõikidele vajadustele.

50. Lisaks ei mõistnud ombudsman Euroopa välisteenistuse märkust personalieeskirjade muutmise kohta.  Ilmneb tõepoolest, et kohalike töötajate osalise tööajaga tööle ei viidata ikka veel personalieeskirjade uusimas versioonis, mis on veel arutlusel. See kinnitas veel kord, et käesoleval juhul on ainsaks asjakohaseks õiguseks kohaldatav kohalik kirjalik või tavaõigus.

51. Eeltoodut arvesse võttes järeldas ombudsman, et isegi kui [riigi Y] õiguses ei ole kehtestatud kohustust anda luba osalise tööajaga töötamiseks, on osalise tööajaga töötamine [riigis] Y levinud õigustava ning seetõttu peaks [linna X] delegatsioon seda tava järgima, kui kohaldatavates liidu õigusaktides puuduvad asjakohased sätted. Lisaks oli ombudsman seisukohal, et Euroopa välisteenistuse argumentidest ei piisanud vastupidise järelduse tegemiseks.

52. Lisaks leidis ombudsman, et Euroopa välisteenistus ei peaks mitte ainult läbi vaatama oma otsust kolme kohaliku töötaja kohta [riigis Y], vaid ta võiks kaaluda ka oma poliitika läbivaatamist seoses kohalike töötajate osalise tööajaga töötamisega oma delegatsioonides üle kogu maailma.

53. Ombudsman märkis, et personalieeskirjade artiklis 1d julgustatakse ELi institutsioone võtma meetmeid, millega nähakse ette konkreetsed eelised, et hõlbustada alaesindatud sool tegutsemist oma kutsealal või ära hoida või heastada halvemusi tööalases karjääris. Lisaks tunnistas komisjon ise,[26] et osalise tööajaga töötamine on võimalus, mis võib aidata tasakaalustada töö-, era- ja pereelu.

54. Ombudsman soovitas Euroopa välisteenistusel võtta eeskuju Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni kindlaks tehtud parimatest tavadest ja kehtestatud asjakohastest eeskirjadest. See organisatsioon tunnistas perekondlike kohustustega töötajate erivajadusi, võttes vastu erikonventsiooni [27]. Selle konventsiooni preambulis kinnitatakse, et „paljud kõigi töötajate ees seisvad probleemid süvenevad perekondlike kohustustega töötajate puhul” ning tunnistatakse „vajadust parandada viimaste tingimusi [...] nende erivajadustele vastavate meetmete abil”(rõhuasetus lisatud). Konventsioonis on sätestatud, et liikmesriigid peaksid võimaldama perekondlike kohustustega isikutel, kes töötavad või soovivad töötada, kasutada oma õigust seda teha, ilma et neid diskrimineeritaks ning nii palju kui võimalik, ilma et nende töö- ja perekondlikud kohustused oleksid omavahel vastuolus [28].

55. Rahvusvaheline Tööorganisatsioon astus sammu edasi ja tunnistas osalise tööajaga töötamise [29] sobivaks tööhõivevormiks, mis võimaldaks perekondlike kohustustega töötajatel tõhusalt juhtida oma era- ja tööelu. Osalise tööajaga töö konventsioon nõuab, et ratifitseerivad riigid vaataksid läbi … seadused ja määrused, mis võivad takistada või pärssida osalise tööajaga töö kasutamist või vastuvõtmist, ning võtaksid arvesse konkreetsete rühmade, näiteks perekondlike kohustustega töötajate vajadusi ja eelistusi [30].

56. Eespool toodut arvesse võttes asus ombudsman seisukohale, et Euroopa välisteenistus ei põhjendanud piisavalt oma otsust keelduda andmast kolmele asjaomasele kohalikule töötajale luba töötada osalise tööajaga. Tegemist oli haldusomavoli juhtumiga. Seetõttu esitas ta vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 allpool esitatud soovituse projekti:

„Euroopa välisteenistus peaks läbi vaatama oma otsuse keelduda andmast kolmele asjaomasele kohalikule töötajale luba töötada osalise tööajaga või, kui ta otsustab seda jätkata, seda piisavalt põhjendama.”

Ombudsmanile pärast soovituse projekti esitamist esitatud argumendid

57. Oma vastuses soovituse projektile võttis Euroopa välisteenistus kõigepealt kohustuse jätkata tema käsutuses olevate võimaluste läbivaatamist, et muuta õiguslikke aluseid ja nendega seotud poliitikat seoses osalise tööajaga töötamise võimaldamisega kohalikele töötajatele teatavatel juhtudel, ning teha seda viisil, mis vastab ombudsmani soovituse projekti punktides 54 ja 55 esitatud soovitustele. Sellega seoses märkis Euroopa välisteenistus, et ta on taasalustanud komisjoniga arutelusid selle üle, kuidas sellise arengu korda saaks käsitleda. Need arutelud on käimas.

58. Teiseks selgitas Euroopa välisteenistus üksikasjalikult oma otsust mitte anda kolmele asjaomasele kohalikule töötajale luba töötada osalise tööajaga.

59. Euroopa välisteenistus kordas, et asjaomastes ELi õigusaktides [31] puudub õiguslik alus kohalikele töötajatele loa andmiseks osalise tööajaga töötamiseks. Seetõttu anti nende töölepingule lisatud lisadega ajutine luba osalise tööajaga töötamiseks. Lisad koostati tööandja ja töötaja vaheliste läbirääkimiste tulemusena ning need ei põhinenud siduval õigusnormil. Lisaks oli see ajutine kord, millega anti luba osalise tööajaga töötamiseks, erandlik, lepiti kokku piiratud ajaks (kohalikud töötajad taotlesid iga-aastast luba uute lisade jaoks) ning sellega „ei kehtestatud tingimusi osalise tööajaga töötamise kohustuslikuks andmiseks”.

60. Seoses väitega „osalise tööajaga töötamise tava” kohta [riigis Y] (punkt 44 eespool) märkis Euroopa välisteenistus, et ta peab seda „üksnes selliseks, mille puhul tööandjal ja töötajal on lubatud pidada läbirääkimisi osalise tööajaga töötamise võimaluse üle”. Siiski ei too see tööandjale kaasa õiguslikku kohustust võimaldada osalise tööajaga töötamist. Lisaks, kui delegatsioon [linnas X] järgiks sellist tava, kui kohaldatavates ELi õigusaktides puuduvad asjakohased sätted, oleks see vastuolus Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktikaga, mis käsitleb siseriiklike õigusaktide kohaldamist delegatsioonide kohalike töötajate suhtes. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on institutsioon teenistustingimuste kindlaksmääramisel autonoomne, eriti seoses oma töö sisemise korraldusega [32]. Euroopa välisteenistus oli seisukohal, et ta järgis täielikult kehtivaid osalise tööajaga töötamise eeskirju ja tavasid [riigis Y] ning et delegatsiooni kolmele kohalikule töötajale ei keeldutud andmast seaduslikku õigust, millele teistel töötajatel [riigis Y] on juurdepääs.

61. Sellises olukorras ei olnud komisjonil kohustust rahuldada kolme kohaliku töötaja taotlusi kehtivate eeskirjade alusel. Sellegipoolest kuulas komisjon ära kohalikud esindajad ja otsustas „lubada üheaastast fakultatiivset üleminekuperioodi”. Lisaks võttis komisjon vastu otsuse seda üleminekuperioodi pikendada.

62. Euroopa välisteenistus lisas, et tema otsust keelata kolmel töötajal osalise tööajaga töötamine mõjutas ka vajadus juhtida oma delegatsiooni sisemist korraldust viisil, mis vastab institutsioonide vajadustele. Otsust ajendasid kumulatiivsed tegurid, mis hõlmasid suurenenud töökoormust ja vajadust parandada delegatsiooni organisatsioonilist tõhusust pärast ÜRO reformiprotsessi ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu loomist. Need välised tegurid mõjutasid sisemist korraldust sel määral, et delegatsioon jagati lõpuks ka eraldi delegatsioonideks ÜRO büroos ja Maailma Kaubandusorganisatsioonis. „Lisaks suurendasid delegatsiooni töökoormust veelgi Lissaboni lepingu jõustumine 1. detsembril 2009 ja töö Euroopa välisteenistuse loomiseks 1. jaanuaril 2011 ning sellega seotud korralduslikud probleemid, sealhulgas nõukogu eesistujariigi poolt varem täidetud ülesannete ülevõtmine. Seetõttu pidi delegatsioon inimressursse maksimeerima.”

63. Lõpuks juhtis ta tähelepanu sellele, et kolme kõnealuse kohaliku töötaja ajutine osalise tööajaga töökorraldus jäi vahemikku 80–95 % tööajast, „mis tähendab, et vajaliku paindlikkuse ulatust ei ole nii võimatu ületada kui juhtudel, kui töötaja peab kohandama varasemat 50 % osalise tööajaga töökorraldust”.

Ombudsmani hinnang pärast soovituse projekti

64. Ombudsman väljendab heameelt Euroopa välisteenistuse otsuse üle vaadata läbi oma poliitika, mis käsitleb kohalike töötajate osalise tööajaga töötamist delegatsioonides üle kogu maailma. Ta märgib ka, et oma vastuses soovituse projektile esitas Euroopa välisteenistus üksikasjalikud selgitused põhjuste kohta, mis olid aluseks tema otsusele keelduda andmast kolmele asjaomasele kohalikule töötajale luba töötada osalise tööajaga, nimelt i) õigusliku aluse puudumine asjaomastes ELi ja kohalikes eeskirjades (esimene argument) ja ii) teenistuse huvi (teine argument).

65. Esimese argumendiga seoses ei ole ombudsman veendunud Euroopa välisteenistuse tõlgenduses, et [linna X] delegatsioon ei saanud järgida [riigis Y] kehtivat tavapärast õiguspraktikat osalise tööajaga töötamise kohta, mis tuleneb asjakohasest kohtupraktikast, mis käsitleb siseriiklike õigusaktide kohaldamist delegatsioonides töötavate kohalike töötajate suhtes. Ombudsman ei näe, kuidas otsus anda luba osalise tööajaga töötamiseks kolmele kohalikule töötajale, mis, nagu Euroopa välisteenistus lõpuks tunnistas, kujutas endast töölepingu muudatust, mis tulenes delegatsiooni ja kohalike töötajate vahelistest läbirääkimistest, võiks piirata või takistada delegatsiooni autonoomiat kohalike töötajate töötingimuste kindlaksmääramisel. Kuigi Euroopa välisteenistusel ei olnud siduvat kohustust rahuldada kolme kohaliku töötaja osalise tööajaga töötamise taotlused kehtivate liidu õigusnormide alusel, ei takistatud tal vabalt alustada läbirääkimisi asjaomaste kohalike töötajatega ja need taotlused rahuldada. Lisaks võib asjaolu, et osalise tööajaga töötamise tava ei ole riigisiseses õiguses sätestatud, vaid seda kohaldatakse üldiselt, et võimaldada tööandjal ja töötajal pidada läbirääkimisi osalise tööajaga töötamise võimaluse üle, olla piisav õiguslik alus Euroopa välisteenistuse otsusele võimaldada osalise tööajaga töötamist.

66. Ombudsman võis siiski nõustuda Euroopa välisteenistuse teise argumendiga talle esitatud kujul. Ta märgib, et Euroopa välisteenistus on muutnud oma varasemat seisukohta (mida on kirjeldatud eespool punktis 39) ja märgib nüüd, et tema otsus keelduda andmast asjaomastele kohalikele töötajatele luba töötada osalise tööajaga oli ajendatud ka teenistuse huvidega seotud teguritest. Sellega seoses nõustub ta, et sellised asjaolud nagu ÜRO läbiviidav reformiprotsess ja Euroopa välisteenistuse loomisega seotud organisatsioonilised piirangud mõjutasid delegatsiooni sisemist korraldust ja võivad seega olla piisavad põhjused, mis õigustavad otsust keelduda kohalike töötajate osalise tööajaga töötamise loa andmisest.

67. Ombudsman avaldab kahetsust, et Euroopa välisteenistus ei suutnud oma otsust uurimise varasemas etapis piisavalt põhjendada. Ta leiab siiski, et kuigi Euroopa välisteenistus hilines, selgitas ta oma vastuses soovituse projektile nõuetekohaselt, miks ta ei saanud anda asjaomastele kohalikele töötajatele luba töötada osalise tööajaga.

68. Ombudsman märgib ka, et kaebuse esitaja ei esitanud märkusi Euroopa välisteenistuse eespool esitatud põhjenduse vaidlustamiseks.

69. Seetõttu leiab ombudsman, et Euroopa välisteenistus on võtnud tema soovituse projekti rakendamiseks asjakohaseid meetmeid. Seetõttu otsustas ta juhtumi lõpetada.

B. Väide, et ta ei ole veenvalt põhjendanud oma otsust mitte maksta kõnealustele kohalikele töötajatele peretoetusi

Ombudsmanile esitatud argumendid

70. Oma väite toetuseks märkis kaebuse esitaja järgmist: i) Komisjon ei järginud [riigi Y] advokaadibüroo nõuannet, kes leidis, et kõnealused peretoetused on lepingulist laadi ja neid peab maksma delegatsioon e-õigusaktide kaardi omanikele. Lisaks märkis ta, et: ii) delegatsioon oli aastaid maksnud peretoetusi otse e-õigusaktide kaardi omanikele. Delegatsioon otsustas äkitselt oma tava tühistada, teavitamata sellest asjaomaseid kohalikke esindajaid.

71. Komisjon selgitas oma arvamuses, et enne [kuupäev] käsitasid [riik Y] ametiasutused delegatsiooni tööandjana, kes on vabastatud [kindlustusseltsi nimi] lepingu sõlmimisest. Delegatsioon ise maksis peretoetusi asjaomastele kohalikele töötajatele. Selline olukord ei olnud kooskõlas [riigi Y] sotsiaalkindlustusseadusega. Seetõttu palus delegatsioon e-õigusaktide kaardi omanikel registreeruda [kindlustusseltsi nimi] juures (või sarnases skeemis) ja teha sellistesse skeemidesse oma sissemakseid, et saada skeemidest otse hüvitisi. Nii saaks komisjon seejärel need sissemaksed töötajatele tagasi maksta, nagu ta teeb nende töötajate puhul, kes peavad liituma [kindlustusseltsi nimega] ([riigi Y] kodanikud ja [riigi Y] A või B elamisloa omanikud). Komisjon märkis, et välissuhete peadirektoraadi tehtud kontrollidest ilmnes, et kõnealused kohalikud töötajad ei olnud liitunud [kindlustusseltsi nimi] ega muu sarnase skeemiga. Seetõttu lõpetas komisjon alates [kuupäev] neile asjaomaste LHÜde maksmise. Alates [kuupäev] muutus [riik Y] õigus ja delegatsioon pidi maksma kogu oma personali peretoetuste osamaksed otse hüvitisele Caisse [linn X] de compensation.

72. Komisjon märkis, et peretoetused on osa [kindlustuse nimi] makstavatest hüvitistest ja et institutsioon ei saa asendada [kindlustuse nimi] selles rollis.  Erieeskirjade [33] artikli 19 lõikes 1 ei ole viidatud ühelegi nõudele, mille kohaselt peab komisjon maksma peretoetusi otse oma kohalikele töötajatele, olenemata samalaadsete riiklike toetuste olemasolust. Selles on selgelt sätestatud, et kohalikele töötajatele makstavad peretoetused on toetused, mida makstakse [riigi Y] sotsiaalsüsteemist.

73. Komisjon jõudis järeldusele, et kohalikele töötajatele anti „teatava ajavahemiku jooksul põhjendamatult peretoetusi”. Võttes arvesse nii kohustust rakendada [riik Y] õigusakte kui ka kohalike omavalitsuste taotlust, samuti vajadust järgida finants- ja eelarve-eeskirju, mille kohaselt peavad kõik kulud olema nõuetekohaselt põhjendatud, otsustas komisjon lõpetada neile toetuste maksmise. Ta otsustas siiski mitte nõuda asjaomastelt kohalikelt töötajatelt tagasi juba makstud peretoetuste alusetut maksmist. Komisjoni otsus alusetult makstud summasid mitte tagasi nõuda näitab, et ta mõistab asjaomaste kohalike töötajate olukorda.

74. Kaebuse esitaja kordas oma märkustes oma seisukohta, et [riigi Y] advokaadibüroo järeldas, et peretoetused on lepingulist laadi ja et kohalikelt esindajatelt ei tohiks nõuda juba makstud asjaomaste summade hüvitamist.

Ombudsmani hinnang

75. Ombudsman on seisukohal, et kui töötaja [riigis Y] on [riigi Y] õiguse kohaselt kohustatud tellima [kindlustusseltsi nimi] [kindlustusseltsi nimi], peab ta maksma oma sissemaksed [kindlustusseltsi nimi], et [kindlustusseltsi nimi] saaks hiljem hüvitisi maksta. Kuni [kuupäev] ei olnud e-õiguspärasuse kaardi omanikud siiski liitunud, sest nende tööandja, delegatsioon, oli vabastatud nende eest sissemaksete tegemisest [kindlustusseltsi nimi].  Selle tulemusena maksis delegatsioon neile otse vastavatele hüvitistele vastavad summad.

76. Komisjon väitis siiski, et tema arvates ei saa neid summasid [riigi Y] õiguse kohaselt käsitada peretoetustena, sest toetusi tuleks maksta üksnes [riigi Y] vahenditest. Seepärast oleksid e-õigustatuse kaardi omanikud pidanud kandma komisjoni makstud summad üle asjaomastele skeemidele ja nad peaksid saama peretoetusi ainult nendest skeemidest.

77. Ombudsman märgib, et komisjon ei märkinud, millisele [riigi Y] õigusele ta tugines, et põhjendada oma väidet, et ta oli [kindlustusseltsi nimi] sissemaksete tasumisest vabastatud.

78. Selline viide [riigi Y] konkreetsele seadusele oleks olnud ombudsmani jaoks vajalik element juhtumi selle aspekti hindamiseks, võttes arvesse [riigi Y] õigusbüroo õigusliku arvamuse sisu, mille kohaselt komisjoni makstud summad kuulusid tasumisele, kuna toetused olid lepingulist laadi. Lisaks tuleb märkida, et erieeskirjade artikli 19 lõikes 1 ei ole märgitud, milline asutus peab kohalikele töötajatele peretoetusi maksma.

79. Ombudsman märgib siiski, et komisjon nõustus mitte taotlema asjaomastele töötajatele [kuupäev] makstud toetuste tagasimaksmist. Lisaks on ta alates [kuupäev] teinud asjakohaseid makseid e-õigusaktide kaardi omanikele makstavasse kassa [linn X] dekompensatsiooni. Seetõttu ei ole selle küsimuse uurimist enam vaja jätkata.

C. Järeldused

Kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega:

Euroopa välisteenistus on võtnud asjakohaseid meetmeid ombudsmani soovituse projekti rakendamiseks.

Kaebuse esitajat ja Euroopa välisteenistust teavitatakse sellest otsusest.

 

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 18. märts 2013

---

[1] Haldusteave, eriväljaanne, 22. juuni 1990.

[2] Komisjoni [linna] delegatsiooni sisedokument – [kuupäev].

[3] Haigus oli [haigus]

[4] aastal ühendati välissuhete peadirektoraat Euroopa välisteenistuseks.

[5] Ombudsmani uurimise käigus võttis üks teine [linna] delegatsiooni personalikomitee liige endale ülesande esindada kolme kohalikku töötajat nende kaebuses komisjoni vastu.

[6] Erieeskirjade artikli 9 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt (prantsusekeelne algversioon): "L'agent local en service à la Délégation permanente de la Commission des Communautés européennes à [ville] est soumis et se voit reconnaitre l'ensemble des droits et obligations prévus par le RAA et la législation de [maksab] applicable en la matière."

[7] Määrus nr 31 (EMÜ), 11 (Euratom), millega kehtestatakse Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ametnike personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused (EÜT 1962, P 45, lk 1385).

[8] Euroopa Komisjoni veebilehel (http://ec.europa.eu/reform/2002) esitatud teabe kohaselt on komisjoni personali vahendaja eesmärk pakkuda kiireid lahendusi, aidates lahendada komisjoni ja tema töötajate vahelisi vaidlusi.

[9] Erieeskirjade artikli 19 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt (prantsusekeelne algversioon): "L'agent local ayant des enfants à charge, au sens de la législation de [pays] en matière d'allocations familiales, bénéficie des allocations prévues à ce régime."

[10] 

[11] Raameeskirjade artikkel 8 on sõnastatud järgmiselt: „La rémunération de l'agent local comprend un salaire mensuel de base, les allocations et/ou indemnités prévues par la réglementation et/ou les usages locaux. (...)“

[12] Vt joonealune märkus 1.

[13] Erieeskirjade artikli 9 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt (prantsusekeelne algversioon): "L'agent local en service à la Délégation permanente de la Commission des Communautés européennes à [city X] est soumis et se voit reconnaitre l'ensemble des droits et obligations prévus par le RAA et la législation du [maksab] applicable en la matière."

[14] Vt kohtuasi 105/80: Hugues Desmedt vs. komisjon (EKL 1981, lk 1701, punktid 12, 13 ja 14).

[15] Vt näiteks ametisse nimetava asutuse kaalutlusõigus teenistuse huvide hindamisel seoses ametniku üleviimisega teisele ametikohale: kohtuasi T-50/92, Fiorani vs. parlament, EKL 1993, lk I-1035, punkt 35; Kohtuasjad C-23 ja C-24/87, Aldinger ja Virgili vs. parlament, EKL 1988, lk 2841, punktid 17 ja 18.

[16] Kohtuasi F-21/06: Joao da Silva vs. Euroopa Ühenduste Komisjon, EKL AT 2007, lk I-A-1-179, II-A-1-981, punkt 80: „Selline lahendus on seda enam vajalik, et see on kooskõlas administratsiooni hoolitsemiskohustusega, mis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tähendab eelkõige seda, et kui asjaomane asutus teeb otsuse ametniku ametikoha kohta, peab ta arvesse võtma kõiki asjaolusid, mis võivad tema otsust mõjutada, ning seda tehes peab ta arvesse võtma mitte ainult teenistuse huve, vaid ka asjaomase ametniku huve”.

[17] Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 41 on sõnastatud järgmiselt: „Õigus heale haldusele 1. Igal isikul on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul. 2. See õigus hõlmab järgmist: (...)

c) administratsiooni kohustus oma otsuseid põhjendada. (...)“

[18] Euroopa hea haldustava eeskirja artikkel 18 ("Otsuste põhjendamise kohustus"): (http://www.ombudsman.europa.eu)

"1. Institutsiooni iga otsus, mis võib kahjustada eraisiku õigusi või huve, peab olema põhjendatud, tuues selgelt välja asjakohased faktid ja otsuse õigusliku aluse.”

[19] Vt joonealune märkus 1.

[20] Euroopa välisteenistus ei esitanud selle dokumendi koopiat.

[21] 19. aprilli 2012. aasta otsus kohtuasjas C-415/10: Meister vs.Speech Design Carrier System GmbH (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 43).

[22] Kaebuse esitaja esitas koopia dokumendist, mille on välja andnud [riik] "Manuel PME - Travail et famille - Mesures visant à concilier vie professionnelle et vie familiale dans les petites et moyennes entreprises".  

[23] Muude teenistujate teenistustingimused, raameeskirjad ja erieeskirjad.

[24] Erieeskirjade artikli 9 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt (prantsusekeelne algversioon): "L'agent local en service à la Délégation permanente de la Commission des Communautés européennes à [city X] est soumis et se voit reconnaitre l'ensemble des droits et obligations prévus par le RAA et la législation of [country Y] applicable en la matière."

[25] Vt diplomaatiliste suhete konventsiooni artikli 41 lõige 1: "Ilma et see piiraks nende privileege ja immuniteete, on kõigil selliseid privileege ja immuniteete omavatel isikutel kohustus järgida asukohariigi seadusi ja määrusi".

[26] Komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Parem töö- ja eraelu tasakaal: tugevam toetus töö-, era- ja pereelu ühitamisele” [KOM(2008) 635 – Euroopa Liidu Teatajas avaldamata].

[27] ILO konventsioon (nr 156) mees- ja naistöötajate võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise kohta: Perekondlike kohustustega töötajad, vastu võetud 1981. aastal.

[28] Konventsiooni artikkel 3.

[29] 1994. aastal vastu võetud osalise tööaja konventsioon.

[30] Konventsiooni artikkel 9.

[31] Muude teenistujate teenistustingimused, raameeskirjad ja erieeskirjad.

[32] Euroopa välisteenistus viitas kohtujurist Geelhoedi 10. aprilli 2003. aasta ettepanekule kohtuasjas C-165/01: Betriebsrat der Vertretung der Europäischen Kommission in Österreich vs. komisjon (EKL 2003, lk I-7683, punkt 84), milles kohtujurist märkis, et "institutsioon kasutab võrdlusalusena teenistuskoha eeskirju ja praktikat, kuid teenistustingimused ise põhinevad ühenduse tasandil... Siseriiklike eeskirjade sisu võetakse vastu niivõrd, kuivõrd see on vajalik ja kasulik töösuhteks kohalike töötajatega ning annab neile minimaalse tagatise, et nende töölepingud sõlmitakse samadel või samaväärsetel tingimustel nagu need, mis neil oleksid kohaliku tööandjaga”. Lisaks viitas kohus kohtuasjale C-126/99: Roberto Vitari vs. Euroopa Koolitusfond (EKL 2000, lk I-I-9425, punkt 23), milles kohus leidis, et „kohalike töötajate teenistustingimused „määrab kindlaks iga institutsioon vastavalt kehtivatele eeskirjadele ja tavadele” liikmesriigis, kus töötaja oma kohustusi täidab, mis tähendab üksnes seda, et iga institutsiooni vastuvõetud eeskirjad ei tohi olla vastuolus kohaldatava siseriikliku õiguse põhieeskirjadega”.

[33] Vt eespool 10. joonealune märkus.