Juhtum puudutas Euroopa Investeerimispanga (EIP) kaebuste lahendamise mehhanismi väidetavat suutmatust käsitleda kaebust õigeaegselt. Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et viivitus oli põhjendatud kaebuse teema keerukuse tõttu. Seetõttu ei tuvastanud ombudsman EIP haldusomavoli.

Juhtum puudutas komisjoni suutmatust vastata kaebuse esitaja kirjavahetusele liikmesriigi tasandi finantsauditi raames. Pärast ombudsmani sekkumist vastas komisjon. Ta avalikustas kaebuse esitaja taotletud dokumendi, kuid kustutas mõned isikuandmed (füüsiliste isikute nimed). Ombudsman leidis, et komisjon põhjendas määruse 45/2001 kohast väljajätmist õigesti.

Kaebuse esitaja teavitas OLAFit ELi vahendite väidetavast halvast haldamisest Kreekas. OLAF ei tunnustanud kaebuse esitaja kirjavahetust ega teavitanud kaebuse esitajat võetud meetmetest ja nende tulemustest. Pärast ombudsmani sekkumist tunnistas OLAF menetluslikke puudusi juhtumi käsitlemisel ja vabandas. Samuti võeti meetmeid sarnaste olukordade vältimiseks tulevikus. Lõpuks teavitas OLAF kaebuse esitajat meetmetest, mida ta oli võtnud seoses oma juhtumi sisuga. Ombudsman jõudis järeldusele, et OLAF oli kaebuse lahendanud. Ombudsman tegi siiski täiendava märkuse, et parandada OLAFi menetlusi seoses pädevatele riiklikele asutustele edastatud lõpetatud juhtumite järelevalvega.

Käesolev omaalgatuslik uurimine käsitleb seda, kuidas Euroopa Komisjon tagab Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud põhiõiguste järgimise ELi ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel liikmesriikides. See käivitati, kui liit alustas uue õigusraamistiku alusel uut seitsmeaastast rahastamisperioodi, mis hõlmab aastaid 2014–2020.

ELi ühtekuuluvuspoliitika eesmärk on vähendada ELi eri piirkondade arengutaseme erinevusi. Arvestades liidu nähtavust ühtekuuluvuspoliitika kaudu rahastatavates projektides – alates hädaabiteenuste parandamisest Rumeenias kuni miiniväljade kõrvaldamiseni Horvaatias – usub ombudsman, et komisjon peaks tegema kõik endast oleneva, et tagada raha kulutamisel põhiõiguste austamine. Asjaolu, et komisjon ei vastuta otseselt vahendite haldamise eest, ei tohiks kunagi kasutada põhjusena mitte tegutseda, kui põhiõigusi on rikutud või on oht, et neid rikutakse.

Omaalgatuslikus uurimises osalesid Euroopa Komisjon, liikmesriikide ombudsmanid ja kodanikuühiskonna esindajad. Nende tagasiside põhjal on ombudsman koostanud kaheksa täiustamissuunist, et toetada komisjoni, kes teostab selles valdkonnas liikmesriikide üle järelevalvet.

Juhtum puudutas Rootsi äriühingut, kes osales Euroopa Komisjoni seitsmendast raamprogrammist rahastatud projektis. Projekti elluviimise ajal otsustas komisjon ettevõtet auditeerida. Äriühing ei nõustunud auditi tulemustega ja esitas pärast seda, kui komisjon oli need kinnitanud, Euroopa Ombudsmanile kaebuse, milles väitis, et komisjon ei ole objektiivne ja ei järgi kohaldatavaid eeskirju.

Ombudsman uuris seda küsimust ega tuvastanud komisjoni haldusomavoli. Eelkõige põhinesid äriühingu tööjõukuludega seotud audititulemused teabel, mis oli komisjonile asjaomasel ajal kättesaadav. Ta tegi kaebuse esitajale ettepaneku, et kui tal on täiendavaid tõendeid, kaaluks ta nende esitamist komisjonile kaalumiseks. Mis puudutab äriühingu tootmisaja arvutamist, siis kaebuse esitaja esitatud teave ei tundunud olevat piisav, et komisjon saaks arvutada tegeliku individuaalse tootmisaja vastavalt seitsmenda raamprogrammi eeskirjadele. Sellest tulenevalt lõpetas ombudsman juhtumi menetlemise.

Kaebuse esitaja on Itaalia äriühing. 2008. aastal sõlmis ta EACIga toetuslepingu ELi Marco Polo II programmi raames, millega toetatakse meetmeid, mille eesmärk on viia kaubaveod maanteetranspordilt üle muudele, keskkonnasõbralikumatele transpordivahenditele.

Kaebuse esitaja kavandatud meede käsitles Itaalia keraamikatööstuse eksporti Hispaaniasse ja sellele anti toetust kuni 4 miljonit eurot. Ülemaailmse majanduskriisi ja Hispaania eluasemeturu järsu languse tõttu vähenes aga nõudlus keraamika transpordi järele Itaaliast Hispaaniasse pärast toetuslepingu allkirjastamist järsult. Sellest tulenevalt rahuldas EACI kaebuse esitaja taotluse peatada meetme rakendamine. Kuna kaebuse esitajal ei olnud võimalik projekti jätkata, lõpetas ta 2010. aasta juunis toetuslepingu ja teatas kaebuse esitajale, et tal on lõpparuande esitamiseks ja lõppmakse taotlemiseks aega 60 päeva. Kaebuse esitaja esitas taotluse 2 miljoni euro suuruse lõppmakse saamiseks alles 2011. aasta jaanuaris. EACI arvates oli selleks liiga hilja.

Kaebuse esitaja väitis Euroopa Ombudsmanile esitatud kaebuses, et EACI tegutses ebaõiglaselt. Kaebuse esitaja väitis, et lõppmakse taotluse esitamisega viivitamine oli põhjendatud tema heas usus tehtud katsetega menetlust jätkata ning et lõpparuande puudumisel oleks EACI pidanud tuginema vähemalt talle 2009. aasta oktoobris esitatud vahearuandest tulenevatele arvandmetele. EACI leidis oma arvamuses, et ta on täielikult järginud toetuslepingu sätteid.

Ombudsman tuletas meelde, et hea halduse mõiste on laiem kui seaduslikkuse mõiste. Ombudsman rõhutas, et kuigi EACI ei olnud õiguslikult kohustatud seda tegema, ei takistanud toetusleping tal lõppmakse hilinenud taotlusi vastu võtmast. Võttes arvesse i) majanduskriisi eriti ränka mõju kaebuse esitaja projektile ja ii) asjaolu, et EACI oli juba heaks kiitnud 2009. aasta oktoobris esitatud vahearuande, asus ombudsman seisukohale, et ameti otsus jätta kaebuse esitaja lõppmakse taotlus rahuldamata ei olnud täiesti õiglane. Seetõttu tegi ombudsman ettepaneku leida sõbralik lahendus, paludes EACI-l hinnata kaebuse esitaja taotlust 2 miljoni euro suuruse lõppmakse saamiseks kaebuse esitaja 2009. aasta oktoobri vahearuande alusel. EACI nõustus ettepanekuga ja ombudsman lõpetas juhtumi.