Juhtum puudutas Euroopa Komisjoni suutmatust anda nõuetekohaseid vastuseid kaebuse esitajale, kes oli esitanud kaebuse riigiabi küsimuse kohta Saksamaal. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et Saksamaa rikkus ELi riigiabi eeskirju oma uue avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamiskava tõttu. Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et kuna komisjon andis lõpuks piisava vastuse, ei esinenud haldusomavoli.  

Juhtum puudutas komisjoni tava keelduda riigiabi ametliku uurimise raames andmast riigiabi saajatele ja teistele huvitatud isikutele juurdepääsu oma riigiabi toimikule.

Kaebuse esitaja väitis, et pärast Euroopa Liidu põhiõiguste harta jõustumist rikub komisjoni tava harta artiklit 41 (õigus heale haldusele) ja artiklit 47 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele).

Ombudsman uuris seda küsimust ja leidis, et komisjoni tava oli kooskõlas asjaomaste riigiabi menetluseeskirjadega ja ELi kohtute praktikaga huvitatud isikute menetlusõiguste kohta. Asjaolu, et abisaajatel ja teistel huvitatud isikutel ei ole juurdepääsu komisjoni riigiabi toimikule, kajastab nende piiratud rolli riigiabi uurimises ning asjaolu, et riigiabi uurimine algatatakse liikmesriigi, mitte abisaaja vastu. Seetõttu leidis ombudsman, et haldusomavoli ei esinenud.

Juhtum puudutas Euroopa Komisjoni keeldumist anda kaebuse esitajale kui huvitatud isikule juurdepääs liidu tootmisharu esialgsele taotlusele laiendada Venemaalt pärit ammooniumitoodete suhtes kehtestatud dumpinguvastaseid tollimakse. Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et komisjoni keeldumine ei olnud dumpinguvastase määruse kohaldatavate sätete valguses põhjendatud ning võis kahjustada kaebuse esitaja kaitseõigust selles menetluses. Seetõttu soovitas ta komisjonil asjaomane taotlus avalikustada.

Kuigi komisjon ei nõustunud ombudsmani järeldusega haldusomavoli kohta, nõustus ta ombudsmani soovitusega asjaomane taotlus avalikustada. Seetõttu lõpetas ombudsman juhtumi menetlemise.

Kõnealune juhtum puudutas seda, kuidas Euroopa Komisjon käsitles kaebuse esitaja esitatud teavet, milles väideti, et Hispaania jalgpalliklubidele anti kolmel korral ebaseaduslikku riigiabi. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei olnud mõistliku aja jooksul otsustanud, kas ta peaks algatama väidetava ebaseadusliku riigiabi ametliku uurimise. Kuna kaebuse esitaja arvates ei võtnud komisjon meetmeid, esitas kaebuse esitaja taotluse juurdepääsuks teatavatele dokumentidele, mis olid seotud kahe kõnealuse juhtumiga. Komisjon keeldus andmast juurdepääsu uurimise eesmärgi kaitsega seotud põhjustel.

Juhtum puudutas väidetavat huvide konflikti endise voliniku poolt seoses komisjoni otsusega mitte uurida komisjonile esitatud monopolidevastast kaebust. Komisjonile esitatud monopolidevastases kaebuses väideti, et Euroopa Jalgpalliliit (UEFA) on rikkunud ELi konkurentsieeskirju. Kaebuse esitaja leidis, et UEFA klubide litsentsimise ja ausa rahastamise eeskirjad on ebaseaduslikud, kuna nendes nõutakse, et kolme aasta jooksul peab jalgpalliklubi asjaomane tulu vastama vähemalt tema asjaomastele kuludele. Komisjon otsustas kaebust mitte uurida, kuna see küsimus ei olnud tema jaoks prioriteetne. Kaebuse esitaja arvates mõjutas seda otsust vastutav volinik, kellel oli huvide konflikt, kuna ta oli „assotsieerunud“ ja tugev toetaja ühes konkreetses klubis, mille jaoks FFP on kasulik. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu ka asjaolule, et volinik oli rohkem kui aasta enne komisjonile kaebuse esitamist teinud koos UEFA presidendiga ühisdeklaratsiooni, milles väljendas toetust FFP-le.

2012. ja 2014. aastal tegi tollane konkurentsivolinik avalikke avaldusi võimaliku kartelli käimasoleva uurimise kohta. Üks uuritavatest ettevõtetest kaebas ombudsmanile, et avaldused rikuvad erapooletuse põhimõtet, kuna avaldused jätsid mulje, et volinik oli juba otsustanud, milline on käimasoleva uurimise lõpptulemus.

Ombudsman leidis, et mõnda voliniku tehtud avalikku avaldust võib põhjendatult pidada viiteks sellele, et komisjon või volinik on juba otsustanud käimasoleva uurimise tulemuse üle ja et see kujutab endast haldusomavoli. Ombudsman esitas soovituse, mida komisjon on enamasti tunnustanud. Seega lõpetas ombudsman juhtumi haldusomavoli tuvastamisega, mis tulenes endise voliniku 2012. ja 2014. aasta avalikest avaldustest.

Juhtum puudutas Euroopa Komisjoni väidetavat suutmatust teavitada kaebuse esitajat tema riigiabi kaebuse prioriteetsusest.

Ombudsman uuris seda küsimust. Uurimise käigus teatas komisjon kaebuse esitajale, et tema kaebust ei käsitleta prioriteetse juhtumina. Komisjon ei selgitanud siiski oma otsuse põhjuseid. Seetõttu lõpetas ombudsman kaebuse kriitilise märkusega selle kohta, et komisjon ei teavitanud kaebuse esitajat sellest, miks ta oli pidanud tema riigiabi kaebust vähetähtsaks.

Juhtum käsitles Euroopa Komisjoni väidetavat suutmatust teha mõistliku aja jooksul otsus Madalmaade poolt laevaehitussektorile väidetavalt antud riigiabi kohta. Ombudsman algatas juhtumi uurimise, mille järel komisjon viis lõpule esialgse hindamise ja jõudis järeldusele, et kõnealused meetmed ei kujuta endast riigiabi. Ombudsman leidis, et haldusomavoli ei esinenud, ja lõpetas juhtumi menetlemise.

The Ombudsman's inquiry concerned an alleged delay by the Commission in providing Infineon, a German IT company, which the Commission suspected to be a member of the Smart Card Chips cartel, with access to key evidence that the Commission intended to use against that company.

The Ombudsman inquired into the issue and found that the Commission had, without any good reason, delayed in providing access to that evidence, despite the fact that it was fully aware of the importance and relevance of that evidence. By incurring that delay, the Commission risked compromising its investigation.

The Ombudsman therefore criticised the Commission for the delay in giving Infineon access to that evidence.