Kohtuasi puudutas ELis vaba liikumise õiguse kasutamist juristide poolt. Euroopa Komisjon lükkas tagasi kaebuse, mille oli esitanud Küprosel advokaadi kvalifikatsiooniga isik, kes leidis, et Ühendkuningriik ja/või Küprose ametiasutused on rikkunud vaba liikumise eeskirju. Euroopa Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et komisjon ei olnud toime pannud haldusomavoli. Ühendkuningriigi puhul järeldas komisjon õigesti, et Ühendkuningriigi ametiasutused järgisid kohaldatavaid eeskirju. Samuti leidis komisjon Küprose ametiasutuste puhul õigesti, et kaebuse esitaja ei olnud esitanud tõendeid selle kohta, et ta oli takistanud kaebuse esitaja vaba liikumise õiguse kasutamist.

Juhtum oli seotud sellega, et Euroopa Lennundusohutusamet (EASA) keeldus andmast juurdepääsu dokumentidele (nimelt i) EASA järelevalvekavadele ja ii) EASA heakskiitvate soovituste aruannetele), mis käsitlesid nelja Aasias asutatud õhusõiduki hooldusteenuste osutajat. Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et EASA tuginemine ärihuvide kaitsele ning kontrollide, uurimiste ja auditite eesmärgi kaitsele ei olnud veenev. Pärast ombudsmani soovituse projekti otsustas EASA taotletud dokumendid avaldada.

Kaebuse esitaja on Saksa insener, kes vastutas Albaanias Tiranas raskete kuritegude kohtu ehitamise järelevalve eest. Ehitusprojekti kohta sõlmiti ehitustööde leping Albaania justiitsministeeriumi (edaspidi „hankija“) ja eraõigusliku ehitusettevõtja (edaspidi „töövõtja“) vahel ning seda rahastati Euroopa Komisjoni üldeelarvest. Kaebuse esitaja leping järelevalveasutusena lõppes 2007. aasta novembri lõpus.

2008. aastal pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole ja väitis, et komisjoni delegatsioon Albaanias ei toetanud teda nõuetekohaselt i) tema jõupingutustes tagada projekti tööde teostamine vastavalt lepingule ja ii) sellega seotud konfliktides teiste projektis osalejatega. Oma väite esimese aspekti toetuseks väitis kaebuse esitaja sisuliselt, et töövõtja ja hankija leppisid kokku kasutada ehitustöölepingus ettenähtust odavamaid ja madalama kvaliteediga materjale. Kaebuse esitaja väitis ka, et komisjon ei nõudnud ehitusplatsil toimunud surmaga lõppenud õnnetuse uurimist.

Oma arvamuses lükkas komisjon kaebuse esitaja seisukohad sisuliselt tagasi ja kinnitas, et ta toetab oluliselt lepinguosalisi ja kaebuse esitajat. Pärast projekti käsitleva komisjoni toimikuga tutvumist märkis ombudsman, et kaebuse esitaja, kellel oli projektis peamine vastutus, teatas komisjonile tema vastu suunatud ähvardustest ja hirmutamistest. Komisjon tunnistas nende juhtumite tõsidust, mis tõstatati kahel koosolekul. Ombudsman leidis siiski, et see ei vasta üldtunnustatud tõsidusele, mille puhul oleks selgelt eeldatud, et komisjon võtab otsustavaid meetmeid, et vältida selliste juhtumite kordumist tulevikus. Seetõttu järeldas ombudsman, et komisjon ei toetanud kaebuse esitajat piisavalt, ja tegi selle kohta kriitilise märkuse. Lisaks leidis ta, et komisjon ei kasutanud oma volitusi, et nõuda uurimist, mille eesmärk on usaldusväärselt tuvastada surmaga lõppenud õnnetuse asjaolud, milles üks töötaja kaotas oma elu. Näiteks ei küsinud ta Albaania ametiasutustelt selgitusi. Seetõttu tegi ombudsman veel ühe kriitilise märkuse.

Seoses kaebuse esitaja väitega, et komisjon ei toetanud teda töövõtulepingu täitmise tagamisel, ei ilmnenud ombudsmani uurimise käigus haldusomavoli. Samal ajal mõistis ombudsman, et teatavad aspektid, mida tema uurimine ei hõlmanud, näiteks ilmselgelt madalama kvaliteediga kliimaseadme heakskiitmine pärast kaebuse esitaja lepingu lõppemist ilma hinnaalanduse või garantiiaja pikendamiseta, võivad olla ELi vahendite usaldusväärse haldamise seisukohast murettekitavad. Seetõttu kutsus ombudsman Euroopa Kontrollikoda üles neid aspekte kaaluma, pidades silmas tema eriteadmisi ja vastutust ELi vahendite kasutamise auditeerimisel.

Tehniliste kaubandustõkete direktiivi kohaselt peavad liikmesriigid edastama tehniliste eeskirjade eelnõud Euroopa Komisjonile. Kaebuse esitaja on Kreeka internetiteenuseid osutav ettevõtja, kes kaebas selle üle, et komisjon keeldus andmast juurdepääsu meelelahutusmänge käsitleva muudetud tehnilise eeskirja eelnõule, mille Kreeka talle edastas. Euroopa Ombudsman uuris kaebuse esitaja väiteid, et komisjon rikkus määruse 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele) menetlus- ja materiaalõigusnorme, ning väidet, et komisjon peaks võimaldama juurdepääsu taotletud dokumendile.

Seoses menetlusliku väitega esitas ombudsman soovituse projekti, et komisjon tunnistaks põhjendamatut viivitust kaebuse esitaja kordustaotluse menetlemisel ja võtaks endale kohustuse, et selliseid viivitusi tulevikus ei esine. Komisjon nõustus ombudsmani soovituse projektiga.

Sisulise väite ja sellega seotud väite osas kaitses komisjon juurdepääsu andmisest keeldumist põhjendusel, et ta pidi kaitsma dialoogi, mille ta oli Kreeka ametiasutustega pidanud, et viia liidu õigusega kooskõlla Kreeka õigusnormid, mis käsitlevad vabaajamänge ja mille kohta Euroopa Kohus oli tuvastanud, et need on liidu õigusega vastuolus.

Oma esialgses hinnangus leidis ombudsman, et kuna kõnealune juhtum puudutas lõpetatud rikkumismenetlusi, ei olnud komisjoni tuginemine määruses 1049/2001 sätestatud asjakohasele erandile tehniliste kaubandustõkete direktiivi kohase teavitamismenetluse kontekstis veenev. Ombudsman tegi sõbraliku lahendusena ettepaneku, et komisjon võiks kaaluda juurdepääsu andmist läbivaadatud tehniliste eeskirjade eelnõule.

Seejärel andis komisjon dokumendile juurdepääsu ja rahuldas seega kaebuse esitaja nõude, kuid ei nõustunud ombudsmani põhjendustega. Seetõttu esitas ombudsman soovituse projekti, mille kohaselt peaks komisjon põhimõtteliselt andma üldsusele juurdepääsu tehniliste kaubandustõkete direktiivi alusel edastatud muudetud tehniliste eeskirjade eelnõudele, välja arvatud juhul, kui liikmesriik nõuab sõnaselgelt konfidentsiaalsust ja toetab sellist taotlust põhjustel, mis võiksid juurdepääsu eelduse ümber lükata.

Komisjon ei nõustunud ombudsmani soovituse projektiga. Arvestades siiski, et komisjon avaldas nii Kreeka edastatud esialgse tehnilise eeskirja eelnõu kui ka viimase eelnõu, leidis ombudsman, et komisjoni käitumine ei kujuta endast üldist tava. Seetõttu lõpetas ta juhtumi kriitilise märkusega.

Kaebuse esitaja Vluchtelingenwerk Vlaanderen, pagulasi abistav Flandria vabaühendus, sai Euroopa Komisjonilt toetuse projekti elluviimiseks Kongo Demokraatlikus Vabariigis. aasta septembris saatis kaebuse esitaja komisjonile e-kirja ja kirja, milles ta taotles komisjoni heakskiitu alternatiivsele lihtsustatud meetodile projekti kulude, sealhulgas projekti kaasatud kohalike ettevõtjate kulude aruandluseks. Komisjoni kontaktisik vastas e-kirjas järgmiselt: "Käesolevaga,..., annan ma teile meie nõusoleku ...". Pärast järelauditit otsustas komisjon siiski kaebuse esitajalt 150 000 euro suuruse summa tagasi nõuda, väites, et asjaomastest kuludest ei olnud toetuslepingu sätete kohaselt teatatud. Kaebuse esitaja sõnul oli nendest kuludest siiski teatatud alternatiivse kuluaruandluse meetodi alusel, mille komisjon oli heaks kiitnud. Kaebuse esitaja esitas seega kaebuse Euroopa Ombudsmanile, väites, et komisjon rikkus õiguspärase ootuse põhimõtet, kuna ta ei järginud kulude aruandluse metoodikat, milles oli temaga kokku lepitud.

Komisjon väitis oma arvamuses, et tema kontaktisiku saadetud e-kiri ei kujuta endast toetuslepingu muudatust. Ombudsman leidis siiski, et asjaomane e-kiri kujutab endast kaebuse esitaja pakutud alternatiivse kuluaruandluse meetodi heakskiitmist ning et on vähemalt vaieldav, et komisjon oli nõustunud loobuma toetuslepingu asjakohastest osadest, et võimaldada kaebuse esitajal kasutada alternatiivset kuluaruandluse süsteemi. Seetõttu tegi ta komisjonile ettepaneku leida sõbralik lahendus, paludes tal seoses kohalike ettevõtjate poolt projekti raames kantud kuludega kontrollida, kas ja mil määral on kaebuse esitaja järginud alternatiivseid kulude põhjendamise vahendeid, ning kaaluda selle alusel kaebuse esitajale vastava summa maksmist. Komisjon nõustus sõbraliku lahenduse ettepanekuga ja märkis, et nende projektide puhul, mille puhul kaebuse esitaja on järginud alternatiivset kuluaruandluse meetodit, peab ta vastavaid kulusid abikõlblikeks ja teeb lisamakse.

2012. aasta mais teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et ta sai komisjonilt 104 842 euro suuruse makse, ja tänas teda sekkumise eest.