FOR PREVIEWING & TESTING PURPOSES ONLY.
This notification will disappear once the page will be published.
This link is available for less than 30 minutes.
  • Kergesti loetav
  • Teksti suurus

Kas teil on kaebus ELi institutsiooni või asutuse kohta?

Valitud keel: 
  • Eesti keel
Lähtekeel: 
Kättesaadavad keeled: 
See lehekülg on tõlgitud masintõlkega.
Masintõlkes võib olla vigu, mis võivad vähendada selgust ja õigsust; ombudsman ei vastuta mis tahes erisuste korral. Kõige usaldusväärsem ja õiguskindlam teave on algversioonis eespoolsel lingil (inglise keel).
Lisateave on meie keele- ja tõlkepoliitikas.

Euroopa Ombudsmani soovituse projekt seoses Euroopa Komisjoni vastu esitatud kaebuse 3177/2008/(JDG)OV uurimisega

Koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 [1]

Kaebuse taust

1. Käesolev etteheide puudutab ELi missiooni finantsjuhi lepingu lõpetamist. Missioon loodi nõukogu ühismeetmega ning see tegutses ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) raames ning selle peamine eesmärk oli aidata oma tegevuse kaudu ja nõukogu peasekretäri / kõrge esindaja juhiseid järgides kaasa asjaomast piirkonda käsitleva Euroopa Liidu poliitika kujundamisele.

2. Missiooni juhi, kes tagas missiooni igapäevase juhtimise, nimetas ametisse nõukogu. Tema tööleping oli aga sõlmitud Euroopa Komisjoniga, kes võttis ta tööle ÜVJP erinõuniku/missiooni juhina. Lepingu artikli 11 lõikes 1 oli sätestatud, et „erinõunik sõlmib enda nimel töölepingud, järgides kohaldatavaid sotsiaal- ja tööõigusakte.” Kui missioon 31. detsembril 2007 lõppes, sai X-ist oma riigi suursaadik kolmandas riigis.

3. Ühismeetme kohaselt andis missioon nõukogule aru nõukogu peasekretäri / kõrge esindaja kaudu. Ühismeetmes sätestati ka, et komisjon on missiooniga täielikult seotud.

4. Kaebuse esitaja, kes on Madalmaade kodanik, töötas missiooni heaks erinevate lepingute alusel alates 2001. aasta jaanuarist. Tema viimane tööleping missiooni finantsjuhina jõustus kaheks kuuks (jaanuar–veebruar 2007). Hiljem pikendati lepingu kestust kuni 31. detsembrini 2007.

5. Missiooni juht teatas 11. juunil 2007 kaebuse esitajale, et tema leping lõpetatakse alates 31. augustist 2007 [2].

6. jaanuaril 2008 kirjutas kaebuse esitaja nõukogule, et nõuda hüvitist oma lepingu ennetähtaegse lõpetamise eest.

7. Nõukogu märkis oma 16. jaanuari 2008. aasta vastuses, et missioon lõppes 31. detsembril 2007 ning et kaebuse esitaja ja missiooni juhi vahelised suhted kuuluvad komisjoni pädevusse, kellele nõukogu andis üle kaebuse esitaja kirja. Nõukogu asepeasekretär kirjutas 16. jaanuaril 2008 komisjoni peasekretärile. Ta viitas kaebuse esitaja hüvitisnõudele ja juhtis tähelepanu sellele, et ühismeetme artikli 5 lõike 3 kohaselt peab missiooni juht andma oma erinõuniku lepingu raames tehtud toimingute kohta täielikult aru komisjonile ja tema üle teostab järelevalvet komisjon. Nõukogu asepeasekretär selgitas, et ta oli seetõttu kaebuse esitaja nõude komisjonile üle andnud. Kaebuse esitaja advokaat võttis 11. veebruaril 2008 komisjoniga selles küsimuses ühendust.

8. Komisjon vastas 27. veebruaril 2008, juhtides tähelepanu sellele, et missiooni juhi värvatud rahvusvahelist personali ei saa käsitada komisjoni töötajatena. Ta täpsustas, et seda küsimust reguleerivad missiooni juhiga sõlmitud lepingu sätted. Oma 2. aprilli 2008. aasta täiendavas vastuses väitis komisjon, et kaebuse esitaja oli tööle võetud missiooni poolt (missiooni juhiga sõlmitud lepingu alusel), mitte komisjoni poolt. Ta viitas komisjoni ja X-i vahel sõlmitud lepingule ning märkis, et tal on õigus sõlmida töölepinguid „enda nimel” ja ta jääb nende lepingute eest rahaliselt vastutavaks. Lisaks tuletas nõukogu meelde, et kuigi missioon lõppes 31. detsembril 2007, ei olnud see selleks ajaks veel lõppenud. Komisjon asus seisukohale, et ei ole mingit põhjust kalduda kõrvale kaebuse esitaja töölepingust missiooniga ja seega kaasata end osapoolena. Ta tegi ettepaneku, et kaebuse esitaja võiks pöörduda missiooni, eelkõige X-i poole seoses võimalike nõuetega, mida ta peab oma töölepingu alusel esitatuks.

9. Kaebuse esitaja kirjutas 30. aprillil 2008 X-ile oma uuel aadressil tema riigi saatkonnas kolmandas riigis (pärast seda nimetati ta suursaadikuks selles riigis). Kuna X ei vastanud sellele kirjale ega 15. mail 2008 saadetud kirjale, saatis kaebuse esitaja 27. mail 2008 X-i riigi välisministeeriumile kirja, milles palus tal selles küsimuses sekkuda.

10. Kaebuse esitaja saatis 23. oktoobril 2008 volinik Ferrero-Waldnerile, X-ile ja missioonile kolm identset kirja. Kirjad sisaldasid sama kahju hüvitamise nõuet nagu see, mis saadeti varem. 26. novembril 2008 esitas kaebuse esitaja ombudsmanile käesoleva kaebuse.

Uurimise ese

11. Kaebuse esitaja väitis ombudsmanile esitatud kaebuses, et tema ametist vabastamine põhines asjaolul, et ta teavitas Brüsselit lähetusega seotud rikkumistest. Kaebuse esitaja väitis, et tema kaebus oli suunatud i) missiooni, ii) X-i ja iii) komisjoni vastu.

12. Seejärel teatas ombudsman kaebuse esitajale, et X-i vastu esitatud kaebus ei kuulu tema pädevusse, kuna tal ei ole õigust käsitleda üksikisiku vastu esitatud kaebust. Samuti märkis ta, et X ei tööta enam missiooni heaks. Ombudsman teavitas kaebuse esitajat ka sellest, et missiooni suhtes algatatud uurimine on pärast missiooni lõppemist 31. detsembril 2007 muutunud võimatuks.

13. Käesolev uurimine puudutas seega üksnes komisjoni vastu esitatud kaebust. Ombudsman võttis kaebuse esitaja väited kokku ja väitis järgmist:

Väide:

Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei olnud küsimust nõuetekohaselt käsitlenud.

Nõue:

Kaebuse esitaja nõudis rahalist hüvitist, nimelt nelja kuu töötasu (septembrist detsembrini 2007), kolimis- ja reisikulude ning tervise- ja kindlustuskulude tasumist.

Uurimine

14. Kaebus edastati arvamuse saamiseks komisjonile. Komisjon saatis oma arvamuse 30. märtsil 2009. See edastati kaebuse esitajale, paludes tal esitada oma märkused 31. maiks 2009. Kaebuse esitajalt [3] märkusi ei saadud.

15. 28. oktoobril 2009 palus ombudsman komisjonil esitada täiendavat teavet kahe küsimuse kohta. Komisjon saatis oma täiendava arvamuse 1. detsembril 2009. Ombudsman edastas selle kaebuse esitajale, kes saatis oma tähelepanekud 27. jaanuaril 2010.

16. 18. juunil 2010 tegi ombudsman komisjonile ettepaneku leida sõbralik lahendus. Komisjon saatis oma vastuse 18. novembril 2010. See edastati kaebuse esitajale, kes saatis oma täiendavad märkused 27. detsembril 2010.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

A. Asja ja kahju hüvitamise nõude väidetav mittenõuetekohane menetlemine

Ombudsmanile esitatud argumendid

17. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei käsitlenud küsimust nõuetekohaselt. Eelkõige väitis ta, et komisjon väldib oma vastutust. Ta väitis, et missioon loodi, ja nimetas X-i erinõunikuks. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et komisjon ei esitanud selgitusi selle kohta, kas missioon on endiselt olemas või mitte. Ta nõudis rahalist hüvitist, nimelt nelja kuu töötasu (septembrist detsembrini 2007), kolimis- ja sõidukulusid ning tervise- ja kindlustuskulusid.

18. Komisjon selgitas oma arvamuses, et ta palkas X-i ÜVJP erinõunikuks / missiooni juhiks ja usaldas talle kokkulepitud summad ÜVJP eelarvest, et võimaldada tal katta ühismeetme rakendamisest tulenevad kulud. Nõukogu märkis, et ÜVJP missiooni juhiga sõlmitakse leping erinõunikuna ning et kohaldatakse Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste artiklite 5, 123 ja 124 sätteid. Lisaks juhtis nõukogu tähelepanu sellele, et ÜVJP erinõuniku leping on sui generis leping, mis on ette nähtud üksnes selleks, et võimaldada füüsilisel isikul tegutseda nõukogu nimel ÜVJP valdkonnas. Missiooni juhina tegutseb ÜVJP erinõunik ÜVJP kõrge esindaja ning poliitika- ja julgeolekukomitee alluvuses ja tegevusjuhistes. Kooskõlas ühismeetme ja ÜVJP erinõuniku lepinguga vastutab ta komisjoni ees missiooni eelarve finantsjuhtimise eest.

19. Komisjon selgitas, et võttes arvesse ÜVJP missioonide ainulaadset struktuuri, ebakindlaid tingimusi kohapeal, üldist vajadust kiire lähetamise ja toimimise järele ning selliste operatsioonide piiratud kestust, teeb nõukogu komisjoniga sõlmitud lepinguga ÜVJP missiooni juhile ülesandeks võtta tööle töötajad, keda ta vajab nõukogu seatud eesmärkide rakendamiseks. Valdav enamik sellistel lähetustel osalevatest töötajatest on liikmesriikide lähetatud ametnikud. Sellest tulenevalt nähakse ÜVJP erinõuniku lepinguga komisjoniga pärast seda, kui nõukogu või poliitika- ja julgeolekukomitee on ta ametisse nimetanud, ette, et missiooni juht sõlmib enda nimel töölepingud. Seda tehes peab ta kohaldama erinõunike poolt tööle võetud või nende juurde lähetatud töötajaid käsitlevaid eeskirju, mis on sätestatud komisjoni teatises ÜVJP operatiivmeetmete rakendamise eest vastutavate komisjoni erinõunike suhtes kohaldatavate erieeskirjade kohta (edaspidi "komisjoni teatis")[4].

20. Komisjon märkis, et missiooni juhiga sõlmitud rahvusvahelise isikkoosseisu töölepingute suhtes kohaldatakse isikkoosseisu liikmete vastavate liikmesriikide tööõigust. Need lepingud sisaldavad kohaldatava siseriikliku sotsiaal- ja tööõigusega kehtestatud vajalikke klausleid, sealhulgas lepingu lõpetamise klauslit ja vahekohtuklauslit.

21. Käesoleva juhtumi kohta märkis komisjon, et ta teavitas kaebuse esitaja advokaati oma 27. veebruari ja 2. aprilli 2008. aasta kirjades sellest, kuidas ÜVJP eelarvet täideti. Ta juhtis tema tähelepanu ka asjaolule, et missiooni juht värbas kaebuse esitaja enda nimel. Seetõttu ei saa missiooni isikkoosseisu pidada ELi poolt otseselt tööle võetud isikkoosseisuks. Komisjon märkis, et seda kinnitati ka ombudsmani otsuses kaebuse 3008/2005/OV kohta. Eespool öeldu põhjal leidis komisjon seega, et ta on küsimust nõuetekohaselt käsitlenud.

22. Pärast komisjoni arvamuse läbivaatamist jõudis ombudsman järeldusele, et vaja on täiendavat teavet. Seetõttu palus ta komisjonil vastata kaebuse esitaja väitele, et ta ei ole täitnud oma kohustusi selles küsimuses. Sellega seoses tuletas ta meelde, et oma 16. jaanuari 2008. aasta kirjas komisjonile märkis nõukogu, et „missiooni juht annab komisjonile täielikult aru erinõuniku ja komisjoni vahel sõlmitud lepingu raames tehtud toimingutest ning tegutseb komisjoni järelevalve all.” Ombudsman palus komisjonil kommenteerida ka kaebuse esitaja avaldust, et tema ametist vabastamine „põhineb lõpuks asjaolul, et ta teavitas Brüsselit missiooniga seotud eeskirjade eiramistest”.

23. Oma täiendavas arvamuses juhtis komisjon tähelepanu sellele, et kõik ÜVJP missioonidega seotud ühismeetmed sisaldavad standardsätet komisjoni järelevalverolli kohta. Sellest tulenevalt sisaldas nõukogu ühismeetme artikli 6 lõige 3 ombudsmani viidatud sõnastust. Komisjon juhtis tähelepanu sellele, et seda rolli täites kehtestas ta komisjoni teatise vastuvõtmisega missiooni eelarve täitmise raamistiku. Sellega seoses määrab komisjon kindlaks erinõuniku/missiooni juhiga sõlmitava lepingu sisu. Sellise lepingu allkirjastamisega komisjoniga muutub erinõunik komisjoni järelevalve all vastutavaks rahaliste vahendite haldamise eest vastavalt ELi üldeelarve suhtes kohaldatavale finantsmäärusele, selle rakenduseeskirjadele ning lepingus sätestatud finants- ja eelarve-eeskirjadele. Erinõunik vastutab isiklikult ka töölepingute sõlmimise eest enda nimel.

24. Komisjon märkis, et talle teadaolevalt oli kaebuse esitaja vallandamise põhjuseks usalduse puudumine, mis oli tingitud peamiselt pettusejuhtumist, mida kaebuse esitaja finantsjuhina ei olnud tuvastanud. Missiooni juht tuvastas umbes 100 000 euro suuruse raha omastamise, mis tulenes kütusearvete võltsimisest vähemalt kahe aasta jooksul missiooni ühe kohaliku töötaja poolt. Komisjon märkis, et ta teavitas juhtumist nõuetekohaselt Euroopa Pettustevastast Ametit (OLAF). Ta juhtis tähelepanu ka sellele, et 2006. aasta suvel väljendas kaebuse esitaja muret selle üle, kuidas missioon oma valduses olevaid vanu autosid käsutab. Komisjoni palvel esitas missioon selle kohta asjakohased dokumendid. Pärast nende dokumentide läbivaatamist teatas komisjon missioonile, et tulevikus tuleks selliste menetluste jaoks saada komisjoni eelnev heakskiit, ning selgitas, mis liiki dokumente peab missioon säilitama.

25. Oma märkustes komisjoni täiendava arvamuse kohta selgitas kaebuse esitaja, et ta töötas alates 2001. aasta jaanuarist missiooni heaks erineval ametikohal, sealhulgas missiooni juhi asetäitjana 2004. aasta teisel poolel ja 2005. aasta esimesel poolel. Ta juhtis tähelepanu sellele, et ta oli avastanud eeskirjade eiramisi juba 2002. ja 2003. aastal, kuid et nendega tegeleti kiiresti tollase missiooni juhi abiga. Kui uus missiooni juht 2003. aasta septembris ametisse astus, oli kaebuse esitaja ja tema koostöö esialgu suurepärane. Kaebuse esitaja lisas siiski, et töökeskkond halvenes hiljem, eriti alates 2006. aastast, kuna ta suhtus kriitiliselt missiooni igapäevasesse toimimisse ja tekkinud kuludesse. Kaebuse esitaja sõnul halvenes olukord 2006. aasta juunis, kui ta teatas komisjonile teatavatest eeskirjade eiramistest seoses kasutatud autode müügi ja palkade maksmisega. Missiooni juht keelas tal edaspidi Brüsselis komisjoniga ühendust võtta. Kaebuse esitaja sõnul said toonane staabiülem (kes oli missiooni juhiga samast kodakondsusest) ja missiooni juht tema peale väga vihaseks ja hakkasid tema tööd võimatuks muutma. See, ütles ta, tekitas talle suurt pettumust. Kaebuse esitaja väitis veel, et 2007. aasta mais sai ta kohalikult töötajalt teada, et missiooni juht oli 2006. aastal osalenud kasutatud autode ebaseaduslikus müügis ja seda menetlust käsitlevate dokumentide hävitamises. Ta juhtis tähelepanu sellele, et ta oli esitanud OLAFile selle kohta asjakohased dokumendid. Kaebuse esitaja lisas, et ta tundis, et "Brüssel" on teda alt vedanud ja et tema kui rahandusjuhi ülesanne oli teatada nimetatud rikkumistest "Brüsselile".

26. Kaebuse esitaja märkis, et 2007. aastal avastati ka kütusekuludega seotud pettus. Hiljem süüdistati teda selle avastamata jätmises. Ta märkis siiski, et kui ta 2006. aastal tõstatas sama küsimuse kütusekulude kohta, ütles personaliülem talle, et ta peaks usaldama asjaomaste isikute esitatud deklaratsioone.

Ombudsmani esialgne hinnang, mis viis sõbraliku lahenduse ettepanekuni

27. Ombudsman pidi oma 26. juuli 2007. aasta otsuses kaebuse 3008/2005/OV kohta, mis oli samuti suunatud komisjonile, juba käsitlema erinõunike/missioonide juhi poolt tööle võetud ÜVJP missioonide töötajate lepingulist positsiooni. Kõigepealt tuleb märkida, et komisjon ei võta sellistel lähetustel töötavaid töötajaid otse tööle. Selle asemel on loodud kahetasandiline struktuur ÜVJP raames võetavate operatiivmeetmete rakendamiseks. See kahetasandiline struktuur hõlmab esiteks komisjoni ja komisjoni teenistuses oleva erinõuniku/missiooni juhi vahelist lepingut ning teiseks erinõuniku ja töötaja vahelist lepingut. Ombudsman asus oma otsuses juhtumi 3008/2005/OV kohta seisukohale, et sektorit reguleerivate selgesõnaliste eeskirjade puudumisel oli komisjonil teatav kaalutlusõigus selles osas, kuidas korraldada lepingulisi suhteid ÜVJP missioonide töötajatega. Ombudsman märkis oma otsuses, et komisjon kirjeldas oma lähenemisviisi nendele lepingulistele suhetele komisjoni teatises – millele viidatakse ka käesolevas asjas kaebuse esitaja lepingus – ning et esmapilgul tundusid komisjoni selgitused selle lepingulise struktuuri valiku kohta mõistlikud. Seetõttu järeldas ombudsman, et lepingulise struktuuri kui sellise puhul ei esinenud komisjoni haldusomavoli.

28. Arvestades, et kaebuse esitajal oli leping X-iga, mitte komisjoniga, tuleks kõik väited, mida ta pidas sellest lepingust tulenevaks, seega kõigepealt adresseerida X-ile. See kehtib ka käesolevas asjas esitatud kahju hüvitamise nõude kohta.

29. Kuigi kaebuse esitaja ja komisjoni vahel ei olnud lepingulist seost, oli selge, et komisjonil oli järelevalveroll selles osas, kuidas missiooni juht täitis talle pandud ülesandeid. Käesoleva juhtumi puhul on ühismeetme artikli 4 lõikes 1 sätestatud, et missiooni juht tagab missiooni operatsioonide igapäevase juhtimise. Artikli 5 lõikes 3 on lisatud, et „missiooni juht annab oma lepingu raames tehtud toimingute kohta täielikult aru komisjonile ja tegutseb viimase järelevalve all”. Ombudsman märkis, et seda komisjoni järelevalverolli rõhutas ka nõukogu asepeasekretär, kes viitas oma 16. jaanuari 2008. aasta kirjas komisjoni peasekretärile kaebuse esitaja hüvitisnõude komisjonile üleandmisel eespool nimetatud artiklile. Selles kirjas märkis nõukogu asepeasekretär, et see järelevalve hõlmab ka isikkoosseisu värbamist missiooni juhi poolt. Ombudsman märkis, et komisjon ei ole seda vaidlustanud.

30. Ombudsman pidas ilmseks, et asjaolu, et komisjon kontrollis missiooni juhti, ei tähenda, et tal oleks vaja läbi vaadata kõik meetmed, mida see isik on missiooni juhiga sõlmitud lepingu alusel võtnud. Samuti ei tähenda see, et komisjon oleks tingimata vastutav võimalike nõuete eest, mis teenistujal võisid tuleneda missiooni juhiga sõlmitud lepingust. Ombudsman leidis siiski, et komisjoni järelevalveroll tähendab, et komisjon peaks nõuetekohaselt läbi vaatama kõik saadud kaebused selle kohta, kuidas missiooni juht oli täitnud oma ülesandeid missiooni juhiga sõlmitud lepingu alusel.

31. Ombudsman leidis, et nagu ka lepinguliste juhtumite puhul, peaks tema kontroll selles kontekstis piirduma selle kontrollimisega, kas komisjon on talle esitanud sidusa ja mõistliku ülevaate selle kohta, miks ta peab oma seisukohta selles küsimuses põhjendatuks. Kui see on nii, järeldab ombudsman, et tema uurimise käigus ei tuvastatud haldusomavoli.

32. Näis õiglane eeldada, et enamikul juhtudel oleks see analüüs üsna lihtne. Kui isikkoosseisu liikme ja missiooni juhi vaheline vaidlus puudutab puhtalt lepingulisi küsimusi, on komisjonil tavaliselt õigus teavitada isikkoosseisu liiget võimalusest kasutada oma õigusi missiooni juhi vastu. Nagu komisjon õigesti märkis, sisaldasid teenistujate sõlmitud asjakohased lepingud klauslit, mis nägi ette vahekohtumenetluse võimaluse missiooni juhi suhtes.

33. Ombudsman märkis siiski, et on kaks asjaolu, mis eristavad käesolevat juhtumit sellest, mida võiks nimetada tavapärasteks lepinguvaidlusteks.

34. Esiteks väitis kaebuse esitaja, et pärast missiooni lõppemist nimetati X suursaadikuks kolmandas riigis. Ombudsmanile kättesaadav teave näis viitavat sellele, et X. ei reageerinud kirjadele, mille olid talle saatnud kaebuse esitaja ja tema advokaat. Kui aga X tõepoolest keeldub allumast vahekohtumenetlusele või võtab oma diplomaatilise puutumatuse tõttu vastu mis tahes muu kohtumenetluse, mida kaebuse esitaja võib soovida tema vastu algatada, võib komisjoni seisukoht, et kõik nõuded tuleks adresseerida X-ile, tegelikult tähendada, et kaebuse esitaja jäeti ilma igasuguse õiguskaitsevahendita. Kuigi ombudsman sai aru põhjustest, mille tõttu komisjon võttis vastu eespool nimetatud kahetasandilise struktuuri seoses oma suhetega missiooni juhtide ja töötajatega, oli tal tõsiseid kahtlusi, kas sellist tulemust saab pidada õiglaseks. Sellega seoses tuletas ombudsman eelkõige meelde väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt Euroopa Liit on õigusriigi põhimõttel rajanev liit [5]. Ombudsmani arvates ei oleks selle aluspõhimõttega kooskõlas, kui liidu institutsiooni poolt vastu võetud otsuse praktiline tulemus oleks see, et kodanikul ei ole tõhusat õiguskaitsevahendit.

35. Teiseks ja veelgi olulisem on see, et kaebuse esitaja väitis, et tema ametist vabastamine missiooni juhi poolt oli tingitud sellest, et ta teavitas komisjoni või OLAFit teatavatest finantsrikkumistest, mis tema arvates missioonil aset leidsid. Oma tähelepanekutes komisjoni vastuse kohta ombudsmani lisateabe taotlusele märkis kaebuse esitaja, et nende rikkumistega oli seotud ka missiooni juht ise. Kaebuse esitaja väitis seega sisuliselt, et teda karistati tegelikult selle eest, et ta tegutses rikkumisest teatajana.

36. Ombudsman leidis, et tegemist on tõsise küsimusega ja et komisjon peaks seetõttu püüdma kindlaks teha, kas kaebuse esitaja kahtlused olid põhjendatud. Komisjon ise selgitas, et kuna kaebuse esitaja väljendas 2006. aasta suvel muret vanade autode kõrvaldamise viisi üle, teatas ta missioonile, et sellise menetluse jaoks tuleks tulevikus taotleda tema eelnevat heakskiitu. Seega näib, et kaebuse esitaja edastatud teave ei olnud alusetu.

37. Vastuses ombudsmani sellekohasele küsimusele esitas komisjon selle kohta mõned märkused. Tema väide, et „komisjonile teadaolevalt” oli kaebuse esitaja vallandamise põhjuseks usalduse puudumine, mille põhjustas „peamiselt” pettusjuhtum, mida kaebuse esitaja ei olnud avastanud, ei selgitanud seda konteksti ja jättis paljud küsimused vastuseta. Tegelikult näitas see väide, et komisjon ei uurinud seda küsimust aktiivselt.

38. Eespool öeldu põhjal järeldas ombudsman, et komisjon ei ole seni suutnud tõendada, et ta on küsimust nõuetekohaselt käsitlenud ning et ta on esitanud talle sidusa ja mõistliku ülevaate selle kohta, miks ta peab oma tegevust õigustatuks. Eespool öeldut arvesse võttes tegi ombudsman esialgse järelduse, et komisjoni suutmatus juhtumit nõuetekohaselt käsitleda kujutab endast haldusomavoli juhtumit. Seetõttu tegi ta vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 5 vastava ettepaneku alljärgneva sõbraliku lahenduse kohta.

39. Seoses kaebuse esitaja väitega, et komisjon ei esitanud selgitusi missiooni olemasolu või lõpetamise kohta, märkis ombudsman kõigepealt, et kaebuse esitaja ja tema advokaat ei küsinud selles küsimuses konkreetselt selgitusi. Lisaks teatas komisjon 2. aprilli 2008. aasta kirjas kaebuse esitaja advokaadile, et kuigi missiooni operatiivmissioon lõppes 31. detsembril 2007, ei olnud missiooni selleks ajaks likvideeritud. See tähendas, et missioon ei olnud de jure veel lakanud olemast. Lisaks esitas komisjon oma täiendavas arvamuses täiendavaid selgitusi ÜVJP missioonide struktuuri kohta. Seetõttu ei olnud käesoleva juhtumi selle aspektiga seoses vaja täiendavat uurimist.

40. Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõike 5 kohaselt püüab ombudsman koos asjaomase institutsiooniga leida võimaluse haldusomavoli kõrvaldamiseks ja kaebuse esitaja nõuete rahuldamiseks. Võttes arvesse eespool esitatud järeldusi, tegi ombudsman komisjonile järgmise sõbraliku lahenduse ettepaneku:

Võttes arvesse ombudsmani järeldusi, võiks komisjon oma seisukoha hoolikalt läbi vaadata, algatada kaebuse esitaja tõstatatud küsimuste uurimise, kuulata ära asjaomased pooled ja võtta järelmeetmeid, mis võivad olla uurimise tulemusi silmas pidades vajalikud.

Argumendid, mis esitati ombudsmanile pärast tema sõbraliku lahenduse ettepanekut

41. Oma vastuses tunnistas komisjon, et ta oleks pidanud täpsustama meetmeid, mida ta oli võtnud kaebuse esitaja teatatud eeskirjade eiramiste uurimiseks. Komisjon märkis, et ombudsmani pakutud meetmed olid tegelikult selleks ajaks juba võetud.

42. aasta juunis teavitas kaebuse esitaja komisjoni võimalikest eeskirjade eiramistest seoses kasutatud autode müügiga (ta ei teatanud eeskirjade eiramistest palkade maksmisel). Tõendina esitas kaebuse esitaja komisjonile nimekirja 17 auto pakkumistest, mis tema arvates näitas, et autod müüdi pakkujatele, kes ei olnud tingimata pakkunud kõrgeimat hinda. Komisjon võrdles seda nimekirja menetluse võitjate ülevaatega. See näitas, et 13 juhul müüdi autod kõige kõrgema pakkumise teinud pakkujatele. Ülejäänud neljast autost oli nimekirjas märgitud, et kahel juhul oli kõige kõrgem pakkumine tagasi võetud ja seetõttu müüdi need autod tegelikult ka kõige kõrgemate pakkumistega pakkujatele. Komisjon märkis ka, et kaebuse esitaja esitatud loetelu sisaldas teatavat käsitsi kirjutatud teksti ja sümboleid.

43. Komisjoni pädevad talitused arutasid seda küsimust missiooni juhiga 2006. aasta augustis missiooni kohapealse kontrollkäigu ajal. Missiooni juht selgitas, et pakkumismenetlus oli olnud üsna mitteametlik ja et dokumendid ei olnud piisavalt kvaliteetsed. Samuti kinnitas ta komisjonile, et kuigi menetlus ei olnud täielikult formaliseeritud, oli see õiglane ja autod müüdi kõrgeimate pakkumistega pakkujatele. Ta märkis ka, et mõned pakkujad olid oma pakkumused tagasi võtnud, mis võis mõjutada lõplikku müüki.

44. Saadud teabe hindamisel jõudis komisjon järeldusele, et kahel ebaselgel juhul 17 müüdud autost oli tõenäoliselt probleemiks pigem puudulik dokumentatsioon kui eeskirjade eiramine. Komisjon juhtis tähelepanu ka sellele, et erinevalt riigihangetest puuduvad konkreetsed ELi eeskirjad, mis reguleeriksid ÜVJP missioonide pakkumismenetlusi varade võõrandamiseks. Võimalik oht ELi finantshuvidele seisneb pigem väiksemas sissetulekus (käesoleval juhul 2950 eurot) kui põhjendamatutes kulutustes. Lisaks ei ole ÜVJP missioonid kohustatud müüma kasutamata või vananenud vara. Neid võib komisjoni nõusolekul annetada ka kohalikele abisaajatele või kanda üle teistele ÜVJP missioonidele, mis ei too seega üldse tulu. See on tegelikult sagedasem praktika. Üksikasjalike eeskirjade puudumise tõttu teatas komisjon missioonile kirjalikult, et tulevikus tuleks taotleda komisjoni eelnevat heakskiitu sellisele menetlusele. Samuti täpsustati, mis liiki dokumente missioon peab säilitama (nimelt menetluse aruanne, mis sisaldab kõigi pakkujate nimesid ja pakutud hindu ning millele on lisatud pakkumuste originaalid ja valitud pakkujate nimekiri).

45. Seega nõustus komisjon ombudsmaniga, et kaebuse esitaja edastatud teave autode müügi kohta ei olnud alusetu. Komisjon ei nõustunud siiski väitega, et ta ei uurinud küsimust aktiivselt, märkides, et ta arutas küsimust missiooni juhiga ning teavitas selle kontakti põhjal missiooni edaspidi järgitavast menetlusest.

46. Komisjon juhtis tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja oli võimalikest rikkumistest teavitanud ka OLAFit. Sellega seoses edastas välissuhete peadirektoraat OLAFile kogu eespool nimetatud teabe ja selgitused. Pärast kontrollimist teatas OLAF 14. mai 2009. aasta kirjaga kaebuse esitajale, et ta edastas autokütusega seotud pettusesüüdistuse pädevatele õigusasutustele. Juhtumit analüüsis missiooni asukohariigi prokuratuur. Muude väidete kohta teatas OLAF kaebuse esitajale, et eeskirjade eiramisi ei tuvastatud. See järeldus andis komisjonile seoses juhtumiga täiendavat kindlust ja kinnitas välissuhete peadirektoraadi hinnangut. Komisjon järeldas sellest, et ta oli sel ajal kaebusi piisavalt uurinud ja et antud asjaoludel ei olnud vaja uut uurimist algatada.

47. Kaebuse esitaja väitis oma täiendavates märkustes, et komisjoni vastus sõbraliku lahenduse ettepanekule ei käsitlenud tema lepingu lõpetamist ega asjaolu, et missiooni juht ja missioon ei saanud teda ära kuulata. Komisjon ei käsitlenud uuesti tema töölepingu ülesütlemise õiguspärasust. Ta väitis, et Madalmaade õiguse kohaselt lõpetati tema leping ennetähtaegselt ja ebaseaduslikult.

48. Seoses komisjoni märkusega, et 17 auto pakkumuste nimekiri sisaldas käsitsi kirjutatud teksti ja sümboleid, väitis kaebuse esitaja, et kunagi ei olnud muud kui käsitsi kirjutatud nimekirja, mille kaebuse esitaja oli kopeerinud tema valduses olevast originaalist. Kaebuse esitaja viitas uuesti oma 27. jaanuari 2010. aasta märkustele ja tsiteeris oma avaldust, milles ta kinnitas, et missiooni juht osales autode ebaseaduslikus müügis ja andis koos tollase personaliülemaga korralduse teatavad pakkumused hävitada. Kaebuse esitaja väitis, et nimekirja põhjal ei saanud komisjon järeldada, et kõige kõrgemad pakkumused olid tagasi võetud. Kaebuse esitaja viitas lisatud dokumentidele, millest ilmnes, et teatavad pakkumused olid kõrvaldatud ja asjaomased kirjad hävitatud. Kaebuse esitaja väitis, et missiooni juht oli tema peale pahane, sest ta oli komisjoni sellest teavitanud.

49. Kaebuse esitaja lisas oma märkustele ka 2006. aasta raamatupidamise aastaaruande ja sõltumatu audiitori aruande. Eelkõige juhtis ta tähelepanu käesoleva aruande punktides 4.5 („Pakkumine kaupade müümiseks”) ja 4.6 („Dokumentide hävitamine”)[6] esitatud järeldustele. Kaebuse esitaja tsiteeris ka kirja, mille ta saatis oma advokaadile 28. septembril 2007 pärast seda, kui missiooni juht oli tema lepingu lõpetanud. Selles kirjas viitas ta autode väidetavale ebaseaduslikule müügile ja arendustele.

50. Kaebuse esitaja jäi seisukohale, et küsimust ei ole piisavalt uuritud, eelkõige huvide konflikti seisukohast. Ta viitas komisjoni avaldusele, et ta on arutanud küsimust missiooni juhiga. Ta märkis, et kuna missiooni juht oli ise kaasatud, ei saanud see vestlus anda objektiivset ja sõltumatut teavet.

51. Kaebuse esitaja väitis, et tal oli õigus, kui ta ei olnud teatanud eeskirjade eiramisest palkade maksmisel 2006. aastal. Põhjus, miks ta seda ei teinud, oli see, et eeskirjade eiramine palkade maksmisel algas alles 2007. aasta alguses. Seejärel teatas kaebuse esitaja nendest eeskirjade eiramistest komisjonile. Kaebuse esitaja märkis, et missiooni õigusnõuniku kirjast ilmnes, et usalduse vähenemine tema vastu tulenes sellest, et ta oli kõnealustest eeskirjade eiramistest teatanud.

52. Seoses OLAFi juurdlusega juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et OLAFi juurdluse alustamise ajaks oli missioon juba likvideeritud. Kahtlemata ei olnud uurimine põhjalik. Samuti ei võtnud OLAF ühendust missiooni kõige olulisemate töötajatega, näiteks personalijuhiga. Kaebuse esitaja järeldas, et komisjon jättis ta üksi, kes ei pakkunud talle piisavalt tuge, tunnistamata asjaolu, et finantsjuhina oli tal kohustus teatada eeskirjade eiramisest.

Ombudsmani hinnang pärast sõbraliku lahenduse ettepanekut

53. Ombudsman avaldab kahetsust, et oma vastuses sõbraliku lahenduse ettepanekule otsustas komisjon mitte käsitleda küsimust, kas kaebuse esitajat karistati komisjonile eeskirjade eiramisest teatamise eest. Kokkuvõttes otsustas komisjon käesoleva kaebuse sisulise käsitlemise asemel keskenduda üksnes sellele, kuidas ta käsitles eeskirjade eiramisi, millest kaebuse esitaja talle teatas. Siiski ei saanud olla kahtlust, et käesoleva kaebuse ja sõbraliku lahenduse ettepaneku põhielement puudutas väidetavat seost kaebuse esitaja ametist vabastamise ja asjaolu vahel, et ta teatas komisjonile eeskirjade eiramisest.[7]

54. Ombudsman on seisukohal, et on oluline, et missioonide töötajad, keda rahastavad [8] ja kelle üle teostavad järelevalvet ELi institutsioonid, ei hoiduks teabe edastamisest asjaomastele asutustele, kui neil on alust kahtlustada eeskirjade eiramist. Oma vastuses sõbraliku lahenduse ettepanekule nõustub komisjon kaudselt, et kaebuse esitaja edastatud teave kasutatud autode müügiga seotud rikkumiste kohta ei olnud alusetu [9]; pärast seda teadet palus komisjon, et missioon taotleks tulevikus tema eelnevat heakskiitu varade müüki puudutavates asjades. Kui komisjon oli nende järeldusteni jõudnud, ei täpsustanud ta siiski väidetavat seost kaebuse esitaja väidetavatest rikkumistest teatamise ja tema ametist vabastamise vahel.

55. Ombudsman märgib, et oma täiendavates tähelepanekutes komisjoni vastuse kohta sõbraliku lahenduse ettepanekule tsiteeris kaebuse esitaja missiooni õigusnõuniku kirja, mille kohaselt „HOMi vahelise usalduse taseme halvenemine [märkus: missiooni juht] ja COF [rahandusjuht] alustasid tegevust juba eelmise aasta keskel, kui COF pöördus teatavates küsimustes otse Euroopa Komisjoni poole Brüsselis, teavitamata sellest oma otsest ülemust või kõrget esindajat. Brüssel ise teavitas sellest juhtumist viivitamata kõrget esindajat. See näib toetavat kaebuse esitaja seisukohta, et Brüsselile eeskirjade eiramisest teatamise ja missiooni juhi usalduse vähenemise vahel oli seos.

56. Ombudsman on seisukohal, et komisjoni järelevalverolli saab tõhustada ainult siis, kui ta suudab veenda ELi missioonide töötajaid, et kahtlustatavatest rikkumistest saab talle teatada ilma sanktsioonideta. Seetõttu oleks komisjon pidanud põhjalikult uurima võimalikku seost kaebuse esitaja poolt komisjonile eeskirjade eiramisest teatamise ja tema ametist vabastamise vahel.

57. Puuduvad tõendid selle kohta, et komisjon oleks piisavalt uurinud äärmiselt tõsist küsimust: kaebuse esitajale määratud väidetav karistus töölepingu ülesütlemise eest. Näiteks ei püüdnud komisjon küsitleda kõiki asjaomaseid töötajaid (missiooni juht, toonane staabiülem, missiooni õigusnõunik, kaebuse esitaja); samuti ei püüdnud komisjon saada koopiaid kõigist asjakohastest dokumentidest (nt asjaomaste isikute vahel asjaomasel ajal vahetatud e-kirjade koopiad). Sellised meetmed oleksid aga võinud olla abiks küsimuse selgitamisel. Need ebaõnnestumised jätsid paljud küsimused vastuseta.

58. Ombudsman rõhutab, et kuna komisjon ei viinud läbi täielikku uurimist väidetava seose kohta kaebuse esitaja ametist vabastamise ja eeskirjade eiramisest teatamise vahel, jäid paljud küsimused vastuseta. Ta soovib siiski rõhutada, et ta ei võta seisukohta küsimuses, kas selline seos on tegelikult olemas. Sellise seose olemasolu või puudumise kohta saab seisukoha võtta alles pärast seda, kui komisjon on läbi viinud täieliku uurimise.

59. Eeltoodu põhjal järeldab ombudsman, et komisjoni reaktsioon tema sõbraliku lahenduse ettepanekule ei ole rahuldav. Seetõttu peab ombudsman kinnitama oma esialgse järelduse haldusomavoli kohta, mis tehti tema sõbraliku lahenduse ettepanekus.

60. Arvestades selle küsimuse tõsidust, koostab ombudsman nüüd soovituse eelnõu vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 ja kaalub eriaruande esitamist Euroopa Parlamendile, kui soovituse eelnõuga ei nõustuta.

B. Soovituse projekt

Kaebuse uurimise põhjal esitab ombudsman komisjonile järgmise soovituse eelnõu:

Komisjon peaks oma seisukoha hoolikalt läbi vaatama, algatama uurimise väidetava seose kohta kaebuse esitaja poolt eeskirjade eiramisest teatamise ja tema ametist vabastamise vahel missiooni juhi poolt, kuulama ära asjaomased pooled, hindama asjakohaseid dokumente ja võtma järelmeetmeid, mis võivad olla vajalikud uurimise tulemusi silmas pidades.

Komisjoni ja kaebuse esitajat teavitatakse sellest soovituse projektist. Vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 saadab komisjon üksikasjaliku arvamuse 31. detsembriks 2011. Üksikasjalik arvamus võiks koosneda soovituse projekti heakskiitmisest ja selle rakendamise kirjeldusest.

 

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 10. oktoober 2011


[1] Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom), EÜT 1994, L 113, lk 15.

[2] Lepingu artiklis 16 „Lepingu kestus“ on sätestatud, et „tööandja või töötaja võib lepingu lõpetada, teatades sellest kirjalikult üks (1) kuu ette“.

[3] Kaebuse esitaja märkis oma 27. detsembri 2010. aasta täiendavates märkustes, et tema advokaat saatis märkused 26. mai 2009. aasta e-kirjaga. Ombudsmani registri kontroll näitas, et ombudsmani büroo ei ole seda e-kirja kunagi kätte saanud.

[4] K(2004) 2984, 6. august 2004 ja SEK(2007) 1746, 21. detsember 2007.

[5] Kohtuasi T-70/05, Evropaiki Dynamiki vs. Euroopa Meresõiduohutuse Amet, punkt 64, ei avaldata.

[6] "Kontrolliprotseduuride läbiviimisel oleme märganud juhiste olemasolu dokumentatsiooni hävitamiseks enne majandusaasta aruannete ja auditiaruande valmimist".

[7] Ombudsman märgib, et tema sõbraliku lahenduse ettepaneku punktis 11 „uurimise teema” all märgiti selgelt, et kaebuse esitaja oli oma kaebuse kaaskirjas soovitanud, et tema ametist vabastamine „põhineb lõpuks asjaolul, et ta teavitas Brüsselit lähetusega seotud eeskirjade eiramistest.” Sõbraliku lahenduse ettepaneku punktis 34 korrati veel kord, et kaebuse esitaja oli soovitanud ta ametist vabastada, kuna ta teavitas komisjoni ja OLAFit teatavatest eeskirjade eiramistest.

[8] Komisjon märkis oma vastuses kaebuse esitajale, et X-il oli õigus sõlmida töölepinguid „enda nimel” ja ta jäi nende lepingute eest rahaliselt vastutavaks. Komisjon on siiski ka selgitanud, et X-i tööle võtmisel ÜVJP erinõunikuna / missiooni juhina usaldas ta talle ÜVJP eelarvest kokkulepitud summad, et võimaldada tal katta ühismeetme rakendamisest tulenevad kulud, ning et X vastutab komisjoni ees missiooni eelarve finantsjuhtimise eest. Seega, isegi kui ametlikult peaks X kandma ühismeetme rakendamisest tulenevad kulud, sealhulgas hüvitisnõuetest tulenevad kulud, oleks selliste kulude katmiseks kasutatavad vahendid komisjoni poolt talle antud ELi vahendid. Sellega seoses on selge, et komisjon peaks oma järelevalverolli raames alati tagama, et missiooni juht ei kannaks kulusid ilma mõjuva põhjuseta. See hõlmaks näiteks kõiki hüvitisnõuetest tulenevaid kulusid.

[9] Lisaks tuleks rõhutada, et rahandusjuhina oli kaebuse esitajal kohustus teatada kõigist finantsrikkumistest. Kui seda ei oleks tehtud, oleks see olnud finantsjuhi jaoks tõsine ametialane läbikukkumine.

Mida arvate sellest masintõlkest? Ootame tagasisidet!