Koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 ^[1]

Juhtum puudutas kahte juurdepääsutaotlust, mille kaebuse esitaja esitas 2017. aasta veebruaris ja märtsis. Üks puudutas dokumente, mis käsitlesid komisjoni läbi viidud julgeolekualaseid uurimisi võimalike turvarikkumiste (lekete) kohta, ning teine lekete küsimusega seotud kabinetiülemate ja peadirektorite iganädalaste koosolekute protokolle.

Pärast seda, kui uurimisrühm oli asjaomased dokumendid läbi vaadanud, leidis ombudsman, et komisjon oli tõlgendanud mõlemat taotlust liiga kitsalt. Tulemuseks oli see, et kaebuse esitaja ei saanud juurdepääsu dokumentidele või nende osadele, mis ombudsmani arvates kuulusid tema taotluste kohaldamisalasse. Seetõttu soovitab ta komisjonil oma otsus viivitamata läbi vaadata. 

Kaebuse taust

1. Kaebuse esitaja, Saksamaa ülikooli teadlane, uuris, kuidas Euroopa Komisjon tegeleb „leketega“, st dokumentide loata avalikustamisega oma töötajate poolt. Ta palus komisjonilt juurdepääsu asjaomastele dokumentidele aastatel 2006–2016. Ta esitas kaks omavahel seotud taotlust.

Esimene taotlus

2. Oma esimeses taotluses, mis registreeriti 23. veebruaril 2017, viitas ta komisjoni otsusele komisjoni julgeoleku kohta,[2] mille artiklis 13 on ette nähtud „võimalikud julgeolekualased uurimised tundliku, kuid salastamata teabe võimaliku lekke, väärkasutuse või ohtu sattumise korral“, mis vastavalt kõnealuse artikli lõikele 8 „dokumenteeritakse“.  Kaebuse esitaja küsis kõiki dokumente, mis kajastasid selliseid või sarnaseid uurimisi ajavahemiku 2006–2015 kohta. Teise võimalusena palus ta komisjonil esitada talle asjakohased ülevaatlikud statistilised andmed, nagu uurimiste arv ja edukate uurimiste arv. Komisjon registreeris selle taotluse samal päeval ja andis sellele viitenumbri GESTDEM 2017/1107. 16. märtsil 2017 keeldus komisjon juurdepääsu andmast. Ta märkis, et see põhineb dokumentidele juurdepääsu määruse artiklil 9 (mis käsitleb tundlikke dokumente) ning turvakontrollide, uurimiste ja auditite eesmärgi kaitsel (st määruse artikli 4 lõikes 2 sätestatud erandil).

3. Kaebuse esitaja palus komisjonil see otsus läbi vaadata. Ta märkis, et „võttes arvesse mõne taotletud dokumendi potentsiaalselt suurt tundlikkust ja võimalikku halduskoormust suure hulga minu taotlusega hõlmatud dokumentide kontrollimisel ... Mul on hea meel piirata oma määruse 1049/2001 kohast taotlust ... näiteks täpsustades taotluse ajakava või piirates taotlust taotluse viimases osas (ülevaatlikku statistikat sisaldavad dokumendid, sealhulgas päringute arv, (mitte)edukate päringute arv), kui viimati nimetatud dokumendid on olemas“.

4. Kõigepealt lubas komisjon vastata 7. aprilliks 2017, kuid pikendas tähtaega 4. maini 2017. Kaebuse esitaja saatis meeldetuletuse ja talle saadeti kinnituskiri. 8. mail 2017 saatis komisjon e-kirja, milles teatas, et ta on hindamise lõpule viinud, kuid ametlikku heakskiitu ei ole veel antud. Ta lootis saada vastuse mai lõpuks. Kaebuse esitaja saatis veel ühe meeldetuletuse. 25. juulil 2017 saatis komisjon veel ühe kirja, milles vabandas viivituse pärast ja lubas vastata septembri keskpaigaks. Seejärel saatis kaebuse esitaja viimase meeldetuletuse, milles märkis, et tal on ajaline surve esitada oma „lõplik uurimistulemus“, ja küsis, kas on mingit võimalust, et ta saab lähipäevil ühe või mõlema taotluse kohta lõpliku vastuse.

5. 22. septembril 2017 pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole, sest ta ei olnud saanud komisjonilt vastust.

Teine taotlus

6. Kaebuse esitaja teine taotlus, mis registreeriti 3. märtsil 2017, oli taotlus saada „kõik protokollid peakokkade iganädalastest koosolekutest ja peadirektorite iganädalastest koosolekutest aastatel 2006–2015, mille käigus arutati komisjoni teabe/dokumentide leket (või sarnast, viidates loata avalikustamisele) või lekkevastaseid meetmeid.“ Ta lisas, et ta „taotleb juurdepääsu ainult neid juhtumeid ja/või nende konteksti hõlmavatele dokumentide osadele“. Komisjon registreeris selle kahe taotlusena, millest üks puudutab kabinetiülemate iganädalasi kohtumisi (GESTDEM 2017/1381) ja teine peadirektorite iganädalasi kohtumisi (GESTDEM 2017/1493). Kaebuse esitaja taotlus registreeriti 3. märtsil 2017.

7. 30. märtsil 2017 andis komisjon ulatusliku osalise juurdepääsu peadirektorite iganädalastele koosolekutele (GESTDEM 2017/1493).

8. Seoses GESTDEM 2017/1381-ga (kabinetijuhtide kohtumised) pikendas komisjon tähtaega 19. aprillini 2017. 14. aprillil 2017 saatis ta vahevastuse, täpsustamata kuupäeva, millal kaebuse esitaja võiks vastust oodata. Kaebuse esitaja saatis kaks meeldetuletust. 29. mail 2017 saatis komisjon e-kirja, milles vabandas asjaolu pärast, et „uurimine võttis rohkem aega, kui me arvasime“, ning märkis, et vastus on nüüd „kinnitatud ja allkirjastatud“ning peaks kaebuse esitajani jõudma „peagi“.

9. Komisjon saatis oma vastuse esialgsele taotlusele 31. mail 2017.

10. Ta tegi kindlaks loetelu 72 dokumendist, mis „sisaldavad Teie taotluste kohaldamisalasse kuuluvaid osi“. Ta jättis nende dokumentidega tutvumise taotluse rahuldamata, väites, et need viitasid sisearuteludele komisjoni dokumentide lekete tundliku küsimuse kohta ja sisemeetmetele selliste lekete vältimiseks. Kaebuse esitaja ei olnud väitnud, et avalikustamine teeniks ülekaalukaid üldisi huve, ning komisjon ei olnud seda ka tuvastanud. Komisjon tugines ka avaliku julgeoleku kaitsele, märkides, et seda ei saa kõrvale jätta ülekaaluka üldise huvi tõttu.

11. Kaebuse esitaja palus komisjonil see otsus läbi vaadata.

12. Komisjon lubas vastata 4. juuliks 2017, kuid pikendas seda tähtaega 26. juulini 2017. 25. juulil 2017 saatis komisjon kirja, kuid ei määranud uut kuupäeva.

13. Kaebuse esitaja saatis 13. septembril 2017 meeldetuletuse. Ta esitas 22. septembril 2017 ombudsmanile kaebuse, sest ta ei olnud vastust saanud.

Uurimine

14. Ombudsman algatas kaebuse uurimise ja tuvastas järgmised kaebuse esitaja väited:

1) Komisjon ei ole järginud tähtaegu, mis on ette nähtud kõigi kolme registreeritud juurdepääsutaotluse käsitlemiseks nii esialgses kui ka läbivaatamisetapis.

2) Komisjoni esialgsed otsused juurdepääsu keelamise kohta olid ekslikud.

15. Kaebuse esitaja märkis, et komisjon peaks andma võimalikult laialdase juurdepääsu dokumentidele, mida taotleti viitenumbrite GESTDEM 2017/1107 ja GESTDEM 2017/1381 all, ning tegema seda võimalikult kiiresti.

16. Ombudsmani uurimisrühm kontrollis asjaomaseid dokumente ja palus komisjonilt mõningaid selgitusi. Ombudsman palus komisjonil lisaks kaebuse esitajale saadetud vastustes väljendatud seisukohale esitada 15 tööpäeva jooksul oma seisukohad. Komisjon vastas kaebuse esitaja läbivaatamistaotlustele ja edastas need ombudsmanile.

Võimalikult täieliku juurdepääsu andmata jätmine

Ombudsmanile esitatud argumendid

GESTDEM 2017/1107 - juurdepääs turvapäringutele

17. Oma vastuses kaebuse esitaja läbivaatamistaotlusele märkis komisjon, et „võttes arvesse [kaebuse esitaja] ettepanekut piirata [tema] taotluse ajalist kohaldamisala (komisjoni 13. märtsi 2015. aasta otsuse 443/2015 (komisjoni julgeoleku kohta) jõustumine)“, tuvastas ta kuus julgeolekualast uurimist „ajavahemikul 2015. aasta märtsist kuni kordustaotluse registreerimiseni“. Järgmist liiki dokumendid kuulusid taotluse „kitsendatud kohaldamisalasse“:

võtab teadmiseks asjaomaste peadirektoraatide teated tundliku teabe lekkimise kohta ja palub abi, et hinnata Euroopa Komisjoni töötajate vastu esitatud süüdistusi;

2) personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi ning komisjoni juurdlus- ja distsiplinaarameti (IDOC) vaheline sisekommunikatsioon;

3) personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi julgeolekudirektoraadi asutusesisesed teated asjaomastele peadirektoraatidele juurdluste seisu, tehnilise analüüsi, tõendite analüüsi ja personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektori volitatud uurimise kohta;

4) avatud lähtekoodiga luuredokumendid (edaspidi „salvestatud dokumendid“);

5) märkused uurimisstrateegia ja -vahendite kohta;

6) tunnistaja ütlused; ja

7) Lõplikud uurimisaruanded ja saatelehed.”

18. Komisjon keeldus dokumentidega tutvumise võimaldamisest, tuginedes dokumentidele juurdepääsu määruse artikli 4 lõike 1 punkti a esimesele taandele (avalike huvide kaitse seoses avaliku julgeolekuga), artikli 4 lõike 2 kolmandale taandele (kontrollimiste, uurimiste ja auditite eesmärgi kaitse), artikli 4 lõikele 3 (otsustamisprotsessi kaitse) ja artikli 4 lõike 1 punktile b (eraelu puutumatuse ja isikupuutumatuse kaitse).

19. Komisjon väitis, et avaliku julgeoleku mõiste hõlmab „isikute, vara ja teabe turvalisust komisjonis“. Tema julgeolekueeskirjades on sätestatud, et julgeoleku eesmärk on „võimaldada komisjonil tegutseda ohutus ja turvalises keskkonnas, kehtestades oma julgeoleku suhtes sidusa ja integreeritud lähenemisviisi, tagades isikute, vara ja teabe asjakohase kaitse taseme, mis vastab tuvastatud riskidele, ning tagades julgeoleku tõhusa ja õigeaegse tagamise“.

20. Taotletud dokumendid käsitlevad tundliku, kuid salastamata teabe loata avalikustamisega seotud julgeolekualaseid uurimisi. Komisjon ütles, et tal on kohustus kaitsta tundlikku teavet, mida „avaldatakse ainult neile isikutele, komisjoni volitatud töötajatele, kellel on teadmisvajadus“. Need töötajad teostavad oma julgeolekualaseid uurimisi sõltumatult ja koguvad teavet kõigist asjakohastest allikatest, sealhulgas tunnistajatelt ja kuriteo toimepanijatelt, samuti muudelt institutsioonidelt ja liikmesriikidelt. Selliste dokumentide avalikustamine, mis sisaldavad tundlikku teavet komisjoni julgeoleku kohta, „kahjustaks tõsiselt komisjoni tõhusust tema julgeolekuga seotud ülesannete täitmisel, kuna see paljastaks komisjoni vastuluuremeetmed, mis kaitsevad tema teabe turvalisust“.

21. Uurimise eesmärgi kaitse kohta märkis komisjon, et dokumendid „sisaldavad jälitusteavet juhtumite/uurimiste kohta, neis tehakse kindlaks julgeolekuriskid ning antakse ülevaade julgeolekualasest uurimisest, kirjeldatakse üksikasjalikult selle konkreetseid uurimisetappe ... konkreetseid (isiku)andmeid ... konkreetseid meetodeid, vahendeid ja vorminguid ... kasutatavaid uurimismeetodeid ..., analüüsitud andmeid, kogutud tõendeid ..., uurimise tulemusi ning võetud ja kavandatud julgeolekumeetmeid ... [ja] tunnistajate ütlused“. Ta lisas, et komisjoni julgeolekualaste uurimiste eesmärk on teha kindlaks, kas ja milliseid julgeolekumeetmeid on vaja võtta, et tagada komisjoni julgeolek, ning tuvastada, ennetada ja leevendada kõnealuse julgeolekuga seotud riske.

22. Komisjon märkis, et julgeolekueeskirjades „ei nähta ette juurdepääsu julgeolekualase uurimise toimiku dokumentidele” ei isikutele, keda julgeolekualane uurimine puudutab, ega huvitatud kolmandatele isikutele. Seda seetõttu, et on „tõsine oht, et selliste uurimiste dokumentide avalikustamine kahjustaks julgeolekualaste uurimiste läbiviimise terviklikkust ja kahjustaks (järel)julgeolekumeetmete rakendamist“. Selline avalikustamine annaks esiteks „ainuüksi ülevaate julgeolekualase uurimise sisemisest toimimisest ja selle käigus kasutatavast oskusteabest“ning võimaldaks uurimise all olevatel isikutel „prognoosida, kuidas sarnaseid julgeolekualaseid uurimisi läbi viiakse, ning [seega] ennetada neid uurimisi või neile vastu astuda“. Lisaks heidutaks „avalikustamise väljavaade“uurimise läbiviijaid „oma arvamust sõltumatult väljendamast“. See „kahjustaks tõsiselt komisjoni tõhusust tema julgeolekuga seotud ülesannete täitmisel“. Teiseks pidi komisjon kaitsma tunnistajate ütluste ja muu teabe konfidentsiaalsust, muu hulgas selleks, et kaitsta süütuse presumptsiooni.

23. Otsustamisprotsessi kaitse kohta märkis komisjon, et kõik dokumendid peale avatud lähtekoodiga luuredokumentide ja tunnistajate ütluste (punktid 4 ja 6) sisaldasid esialgseid hinnanguid ja „kajastavad julgeolekualaste uurimiste läbiviimise sisemist protsessi“. Need „on osa otsustamisprotsessi käigus toimuvatest esialgsetest aruteludest”. Nende avalikustamine paljastaks komisjoni metoodika ja strateegia ning kahjustaks seega tõsiselt otsustamisprotsessi seoses tulevaste menetlustoimingutega, mida komisjon võib olla sunnitud tegema.

24. Eraelu puutumatuse kaitse kohta väitis komisjon, et kõik dokumendid on seotud tuvastatud või tuvastatavate isikutega. Need sisaldasid „nimesid, kontaktandmeid, ametialast ja isiklikku tausta, isiklikke arvamusi ning teavet komisjoni töötajate, kes ei ole komisjoni kõrgema astme töötajad, ja muude isikute (elektroonilise) telekommunikatsioonialase käitumise kohta“. Tunnistajate esitatud tõendite avalikustamine muudaks need tunnistajad, sealhulgas uuritavad isikud, üldsusele äratuntavaks. Komisjon viitas Euroopa Kohtu praktikale, märkides, et isikuandmete edastamise vajaduse tõendamine on taotleja ülesanne. Kaebuse esitaja oli viidanud oma riiklikult rahastatud teadusuuringutele, kuid see ei tõendanud üldsuse vajadust pääseda juurde isikuandmetele; tema „väidetav huvi oleks pigem eraõiguslik kui avalik“ja „ei olnud piisav, et tõendada vajadust teha kõnealused andmed üldsusele kättesaadavaks“.

25. Kaebuse esitaja oli esitanud ka alternatiivse taotluse, nimelt „ülevaatlikku statistikat sisaldavate dokumentide“saamiseks selliste uurimiste kohta. Ta kordas seda palvet oma kordustaotluses. Komisjon märkis siiski, et ta ei ole selliseid dokumente leidnud. Arvestades, et dokumentidele juurdepääsu määrust kohaldati ainult olemasolevate dokumentide suhtes, ei olnud tal võimalik tema taotluse seda osa käsitleda. Ta viitas siiski kaebuse esitajale 2015. aasta personaliaruandele ja IDOCi 2016. aasta tegevusaruandele.

26. Ta ei saanud anda sisulist osalist juurdepääsu ilma eespool kirjeldatud huve kahjustamata. Kaebuse esitaja väitis, et „juurdepääs taotletud dokumentidele on ainus viis, kuidas see avaliku huvi uuring saab olla mõistlikult edukas, ilma et komisjoni ametnikud peaksid küsitluste käigus avaldama muidu mitteavalikku teavet“. Komisjon leidis, et see on „isiklik huvi“, mida ei saa seega ülekaaluka avaliku huvi olemasolu hindamisel arvesse võtta.

27. Kaebuse esitaja peamine vastuväide komisjoni vastusele oli see, et ta oli kasutanud „oma kordustaotluses tehtud pakkumist oma taotluse piiramiseks“viisil, „mis tõlgendab minu taotlust tõhusalt ümber ja on määranud kindlaks ajavahemiku, mille jooksul nad annavad tagasisidet ilma minuga konsulteerimata“. Ta märgib, et ta tegi selle pakkumise „kompromissi vaimus“, kuid kahtleb, kas komisjon on tõlgendanud seda nii, nagu ta seda tegi, et piirata juurdepääsu. Ta juhib tähelepanu sellele, et algselt oli tema taotlus dokumentide kohta aastatel 2006–2015. Selle asemel hindas komisjon 2015.–2017. aasta dokumente. Kaebuse esitaja märgib, et mõned erandid, millele komisjon juurdepääsu keelamisel tugines, näiteks julgeolekuhuvid või otsuste tegemise kaitse, ei pruugi olla kohaldatavad dokumentide suhtes, mis on nüüdseks üle kümne aasta vanad.

28. Kaebuse esitaja vaidlustab ka selle, et komisjon lükkas tagasi selle „üldsuse juurdepääsu suurema argumendi“ ja viitas tema „individuaalsele“ huvile dokumentide vastu. Ta märkis, et ta pidi esitama oma argumendid abstraktselt ja hüpoteetiliselt, kuna komisjon ei olnud esialgsele taotlusele antud vastuses dokumente tuvastanud.

GESTDEM 2017/1381 – juurdepääs kabineti juhataja koosolekute protokollidele

29. Oma vastuses kaebuse esitaja läbivaatamistaotlusele märkis komisjon, et peasekretariaat „vaatas uuesti läbi esialgses etapis kindlaks tehtud 72 dokumendi sisu ja tegi kindlaks, et mõned neist dokumentidest ei sisalda mingit teavet lekete või loata avalikustamise kohta“. Seetõttu jäävad need komisjoni sõnul taotluse kohaldamisalast välja.

30. Ülejäänud 27 dokumenti ei käsitlenud üksnes lekkeid, vaid ka erinevaid ja mitteseotud teemasid. Sellisel juhul olid dokumentide osad, mis jäid taotluse kohaldamisalast välja, kaebuse esitajale avaldatud dokumentidest eemaldatud.

31. Kaebuse esitaja märkis, et ta on valmis uskuma, et läbipaistvusüksuse kontrollid olid õiged. Ta märkis, et väiksem arv oli lähemal nende dokumentide arvule, mille ta oli saanud seoses paralleelse taotlusega tutvuda peadirektorite iganädalaste koosolekute protokollidega. Siiski ei saanud ta „uurida, kuidas 45 dokumenti oleks saanud valesti identifitseerida, kui dokumente oleks nõuetekohaselt kontrollitud, välja arvatud juhul, kui [tema] taotlust oleks algetapis süstemaatiliselt valesti mõistetud“.

32. Sisu kohta märkis kaebuse esitaja, et talle jäi mulje, et praeguse komisjoni koostatud dokumendid (alates 2014. aastast ja hiljem) olid vanematest rohkem redigeeritud ja andsid leketele vähem konteksti kui vanemad dokumendid. Välja arvatud ühel juhul, ei olnud võimalik tema saadud osalisest juurdepääsust järeldada, milliste poliitiliste aruteludega olid vastavad lekked seotud või kas see oli osa üldistest aruteludest lekete ja lekkevastaste meetmete üle. Ta väitis, et komisjon peaks võimaldama juurdepääsu veel mõnele sellele kontekstile, näiteks näidates ära päevakorra pealkirja või kogu lõigu, et oleks võimalik mõista asjaomast poliitikavaldkonda. Ta märkis, et seda on tehtud varasemates dokumentides. Kaebuse esitaja märkis, et komisjon ei ole konkreetselt selgitanud, miks ta selle konteksti välja jättis. Ta leidis, et see on üllatav, sest ta oli sõnaselgelt palunud juurdepääsu lekete kontekstile. Seetõttu loodab ta saada vähemalt veidi rohkem juurdepääsu, et tagada vajalik kontekst, milles neid lekkeid arutati.

33. Ombudsmani uurimisrühm palus komisjonilt redigeerimata versioone kahest dokumendist, mille nad olid kaebuse esitajale saatnud redigeeritud kujul, ja kahest dokumendist, mis olid kindlaks tehtud algetapis, kuid mida seejärel ei peetud kohaldamisalasse kuuluvaks. Samuti palus ta läbipaistvusüksusel selgitada, kuidas nad vähendasid dokumentide arvu 72-lt 27-le. Läbipaistvusüksus vastas, et ta on kõik 72 dokumenti läbi lugenud.

Ombudsmani hinnang, mille alusel esitati soovitus

GESTDEM 2017/1107 - turvapäringud

34. Kaebuse esitaja oli palunud juurdepääsu „kõigile dokumentidele, milles antakse teada seda või sarnast liiki uurimistest aastatel 2006–2015“; selles lauses kasutatud sõna „seda“ võib mõista kui „julgeolekualast uurimist“, nagu see on määratletud komisjoni 2015. aasta otsuses, millele kaebuse esitaja samas punktis osutas. Läbivaatamistaotluses märkis ta, et on valmis oma taotlust piirama, „näiteks täpsustades taotluse ajakava“. Komisjon reageeris sellele, „võttes arvesse Teie ettepanekut piirata Teie taotluse ajalist kohaldamisala (komisjoni 13. märtsi 2015. aasta otsuse 443/2015 (komisjoni julgeoleku kohta) jõustumine)“.

35. See on ilmselgelt ülemäärane vastus kaebuse esitaja sõnadele. Kaebuse esitaja täpsustas ajakava – teisisõnu tegi ta ettepaneku esitada ettepanek (või kaaluda komisjoni ettepanekut). Komisjoni otsus tõlgendada tema pakkumist kui „ettepanekut kitsendada tema taotluse ajalist kohaldamisala“ja ühepoolselt kitsendada selle kohaldamisala oli põhjendamatu ja vale. Kaebuse esitajaga konsulteerimata otsustas komisjon piirduda hindamisel dokumentidega, mis on koostatud pärast komisjoni 2015. aasta otsuse jõustumist. Kaebuse esitaja oli selgelt öelnud, et ta on huvitatud ajavahemiku 2006–2015 uurimisi käsitlevatest dokumentidest.

36. Dokumentidele juurdepääsu määruse artikli 6 lõige 3 annab institutsioonidele võimaluse „leida taotlejaga mitteametlikult, et leida lahendus“, kui taotlus on seotud väga suure hulga dokumentidega. Kohtupraktikas on selgitatud, et kui taotleja lükkab tagasi mõistlikud katsed sellist lahendust leida, võivad institutsioonid seda ühepoolselt rakendada. Käesoleval juhul puuduvad aga tõendid selle kohta, et komisjon oleks hagejaga „konsulteerinud“. Selle asemel otsustas komisjon lihtsalt kasutada tema ettepanekut täpsustada lühemat tähtaega üleskutsena vähendada märkimisväärselt taotluse ulatust. 

37. Lisaks ei saanud selles kontekstis olla mingit põhjust arvata, et ajavahemiku 2015–2017 dokumentide arvessevõtmine oli kooskõlas ajavahemiku 2006–2015 dokumentide taotlusega. On tõsi, et kaebuse esitaja viitas komisjoni 2015. aasta otsusele, kuid ta palus selgelt dokumente, mis kajastaksid 2015. aasta otsuse alusel läbi viidud julgeolekualaseid uurimisi või samalaadseid uurimisi aastatel 2006–2015. Komisjoni otsus piirata oma hindamise ulatust 2015. aasta otsusel põhinevate ja seega sellele järgnevate uurimistega ning pikendada kaebuse esitaja poolt algselt kindlaks määratud ajavahemikku 2017. aastani oli ilmselgelt vale. Tegemist on selge haldusomavoli juhtumiga.

38. Lisaks, mis puudutab komisjoni tõlgendust, mille kohaselt hõlmab avaliku julgeoleku mõiste „isikute, vara ja teabe turvalisust komisjonis“, siis on see liiga lai.  „Avalik julgeolek“ on seotud ühiskondlike ohtudega, nagu terrorism, ja liikmesriikide riikliku julgeolekuga, mitte institutsiooni või organisatsiooni sisejulgeolekuriskidega.

GESTDEM 2017/1381 – juurdepääs kabineti juhataja koosolekute protokollidele

39. Kui komisjon kaebuse esitaja taotlust esimest korda vaatas, tuvastas ta 72 asjakohast dokumenti. Pärast seda, kui ta oli esitanud otsuse uuesti läbivaatamise taotluse, parandas ta selle arvu 27-le. Kaebuse esitaja väljendas selle üle üllatust.

40. Kui komisjoni peasekretariaat käsitleb läbivaatamistaotlust, vaatab ta esialgse vastuse uuesti läbi. See hõlmab algselt kindlaks tehtud dokumentide uuesti läbivaatamist, mis võib kaasa tuua asjakohaseks peetavate dokumentide arvu suurenemise või vähenemise. Ombudsman ei näe sellise lähenemisviisi puhul põhimõttelist probleemi. Käesoleval juhul näib, et komisjon on selle ümberhindamise põhjalikult ja õigesti läbi viinud. Läbipaistvusüksus kinnitas, et ta oli lugenud kõiki esialgu kindlaks määratud 72 dokumenti, et teha kindlaks, kas need olid tõepoolest asjakohased. Komisjoni järeldust toetas ombudsmani uurimisrühm, kes kontrollis kahte dokumenti, mida läbipaistvusüksus ei pidanud kohaldamisalasse kuuluvaks. Ühes neist protokollidest tuletatakse kõigile koosolekul osalejatele meelde, et nad on seotud konfidentsiaalsuskohustusega; teine on meeldetuletus, et arutlusel olev teema nõuab „kollegiaalsust, otsusekindlust ja distsipliini, sealhulgas üldsuse teavitamise küsimustes“. Kuigi on mõistetav, et neid dokumente peeti kõigepealt asjakohasteks, on põhjendatud ka otsus käsitada neid pärast läbivaatamist taotluse kohaldamisalast välja jäävatena. Seetõttu ei pea ombudsman vajalikuks seda aspekti täiendavalt uurida.  

41. Ombudsmani uurimisrühm kontrollis ka kahte dokumenti, millele komisjon andis osalise juurdepääsu, nimelt dokumente SEC_2010_1920 ja RCC_2015_2139.  

SEC_2010_1920 – kabinetiülemate 31. mai 2010. aasta koosoleku protokoll

42. Kaebuse esitajale anti juurdepääs kahele järgmisele lausele lehekülje 6 keskel, mis käsitlesid lekkeid: Presidendi kabinetiülem:  [Kohaldamisalast välja jäetud] „Samuti rõhutas ta vajadust säilitada sellistel juhtudel ettevalmistava töö konfidentsiaalsus. Ta rõhutas, et sellekohaseid meeldetuletusi on esitatud korduvalt, ning avaldas kahetsust, et edasised lekked võivad kahjustada institutsiooni mainet, mis on juba kriisi tõttu märkimisväärse surve all.

43. Välja jäetud tekst, mis on märgitud reguleerimisalast väljajäetuks, annab konteksti, milles need märkused tehti. Lisaks järgnevad sellele osale, millega kaebuse esitajal võimaldati tutvuda, teiste menetlusse astujate märkused, mis on samuti selgelt seotud leketega.

RCC_2015_2139 – kabinetiülemate 21. septembri 2015. aasta koosoleku protokoll

44. Kaebuse esitajale võimaldati juurdepääs ühele lausele leheküljelt 14: „Eesistuja kabineti juhataja rõhutas lekete vältimise tähtsust“. See lause on osa lõigust, milles esitatakse selle poliitikavaldkonna taust, mille kohta see avaldus tehti, ja esitatakse asjakohasemad üksikasjad.

45. Ombudsman peab seega järeldama, et komisjon oli liiga piirav, kui ta tegi kindlaks, et osad, mida ta redigeeris, ei kuulunud kaebuse esitaja juurdepääsutaotluse kohaldamisalasse, milles mainiti sõnaselgelt lekete üle peetud arutelude konteksti. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

46. Ombudsman leiab, et komisjon piiras valesti mõlema uurimisaluse taotluse ulatust. Tegemist oli haldusomavoliga. Seetõttu esitab ta allpool asjakohase soovituse kooskõlas Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikega 6.

Järeldus

47. Ombudsman on mitmel korral avaldanud positiivset arvamust Junckeri komisjoni suurema läbipaistvuse kohta. Seetõttu peab ta pettumust valmistavaks, et õiguspärast akadeemilist tööd tegeval kodanikul oleks pidanud dokumentidele juurdepääsu taotluses olema seni nii halb kogemus. Kaebuse esitaja on näidanud üles järjekindlust, kuid teised kodanikud võisid selliste viivitustega silmitsi seistes arusaadavalt loobuda ja säilitada ebasoodsa suhtumise olulise ELi institutsiooni avatusesse ja vastutusse. Komisjon peab alati arvesse võtma maineriske, mis kaasnevad õiguspäraste taotluste käsitlemisega viisil, mis ei vasta oodatud kõrgetele standarditele.

Soovitus

Selle kaebuse uurimise põhjal esitab ombudsman komisjonile järgmise soovituse:

Komisjon peaks kaebuse esitaja taotlused viivitamata uuesti läbi vaatama, et võimaldada laiemat juurdepääsu, tuginedes kaebuse esitaja dokumentidele juurdepääsu taotluste ulatuse õigele tõlgendamisele, mida tuleks vähendada ainult kaebuse esitajaga konsulteerides ja võttes arvesse ombudsmani märkusi avaliku julgeoleku erandi kohta.

Komisjoni ja kaebuse esitajat teavitatakse sellest soovitusest.  Vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 saadab komisjon üksikasjaliku arvamuse 15. märtsiks 2018. Üksikasjalik arvamus võiks koosneda soovituse heakskiitmisest ja selle rakendamise kirjeldusest.

 

 

Emily O'Reilly

Euroopa Ombudsman

Strasbourg, 15. detsember 2017

 

[1] Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom), EÜT 1994, L 113, lk 15.

[2] Komisjoni 13. märtsi 2015. aasta otsus 2015/443 komisjoni julgeoleku kohta (ELT 2015, L 72, lk 41).

[3] Tõlgitud prantsuskeelsest originaaltekstist, mis on sõnastatud järgmiselt: «Le chef de cabinet de M. le PRESIDENT : [väljaspool reguleerimisala] « Il insiste par ailleurs sur la nécessité de préserver la confidentialité des travaux de préparation de ce type de dossiers. Il souligne que des rappels à cet égard sont intervenus à plusieurs reprises et déplore que de nouvelles fuites risquent de porter préjudice à l’image de l’institution, alors même qu’avec la crise celle-ci est soumise à d’importantes pressions. »