Kaebuse taust

1. Kaebuse esitaja on Saksamaa ülikooli teadlane, kes uuris, kuidas Euroopa Komisjon käsitleb dokumentide loata avalikustamist oma töötajate poolt (nn lekked). Ta palus komisjonilt kahe juurdepääsutaotlusega [1] juurdepääsu asjaomastele dokumentidele aastatel 2006–2015.

2. Kaebuse esitaja esimene juurdepääsutaotlus oli seotud dokumentidega, mis käsitlesid „tundliku salastamata teabe võimalikku lekkimist, väärkäitlemist või ohtu seadmist”[2] aastatel 2006–2015. Komisjon keeldus juurdepääsu andmisest, kuna see puudutas tundlikke dokumente [3] ning kahjustaks kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärkide kaitset [4]. Kaebuse esitaja palus komisjonil see otsus 2017. aasta märtsis läbi vaadata. Samuti tegi ta ettepaneku piirata taotlust, „võttes arvesse võimalikku halduskoormust“. Näitena pakkus ta välja võimaliku ajalise piirangu.

3. Teises juurdepääsutaotluses palus kaebuse esitaja juurdepääsu kabinetijuhtide iganädalaste koosolekute ja peadirektorite iganädalaste koosolekute (2006–2015) protokollidele, mis olid seotud dokumendileketega või kus arutati lekkevastaseid meetmeid. Ta täpsustas, et ta soovib juurdepääsu ainult dokumentide osadele, mis hõlmavad neid küsimusi ja nende konteksti. Komisjon andis ulatusliku osalise juurdepääsu peadirektorite iganädalastele koosolekutele. Kabinetijuhtide iganädalastel kohtumistel pikendas komisjon tähtaega ja vastas talle pärast kaebuse esitajalt meeldetuletuste saamist. Ta oli kindlaks teinud 72 dokumenti, mis kuulusid taotluse kohaldamisalasse, ja keeldunud dokumentidele juurdepääsu andmisest, kuna need viitasid sisearuteludele tundlikel teemadel ja kuna avalikustamine kahjustaks avaliku julgeoleku kaitset [5]. Kaebuse esitaja palus komisjonil oma otsus 2017. aasta juunis läbi vaadata.

4. Komisjon pikendas kaebuse esitaja mõlemale läbivaatamistaotlusele vastamise tähtaega mitu korda. Kaebuse esitaja saatis komisjonile palju meeldetuletusi ja teatas, et tal on ajaline surve esitada oma lõplik uurimisväljund [6].

5. 2017. aasta septembris pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole, sest ta ei olnud saanud komisjonilt vastust kummagi läbivaatamistaotluse kohta. Kaebuse esitaja soovis, et komisjon annaks taotletud dokumentidele võimalikult laialdase juurdepääsu. Ta tundis muret ka selle pärast, et komisjon ei pidanud kinni juurdepääsutaotluste käsitlemise tähtaegadest ei esialgses ega läbivaatamisetapis.

6. Uurimise käigus kontrollis ombudsman erinevaid dokumente. Lõpuks vastas komisjon kaebuse esitaja läbivaatamistaotlustele ja edastas oma vastused ombudsmanile. Ombudsman sai kaebuse esitaja märkused komisjoni väljendatud seisukoha kohta. Ombudsmani ei veennud komisjoni argumendid dokumentidele laiema juurdepääsu andmata jätmise kohta. Seetõttu esitas ta komisjonile soovituse,[7] et komisjon peaks kaebuse esitaja taotlused uuesti läbi vaatama, et anda viivitamata ulatuslikum juurdepääs. Käesolevas otsuses võetakse arvesse komisjoni arvamust ombudsmani soovituse kohta ja kaebuse esitaja märkusi.

Ombudsmani soovitus

7. Esimese juurdepääsutaotluse menetlemisel, mis oli seotud julgeolekualaste uurimistega, kitsendas komisjon taotluse ulatust pärast seda, kui kaebuse esitaja oli teatanud oma valmisolekust kohaldamisala piirata, kuid ei konsulteerinud kaebuse esitajaga selle piirangu üksikasjade üle. Ta kaalus ainult ajavahemikku 2015. aasta märtsist kuni läbivaatamistaotluse registreerimiseni ja leidis kuus julgeolekualast uurimist. Komisjon keeldus võimaldamast juurdepääsu kõigile dokumentidele, kuna avalikustamine kahjustaks avaliku julgeoleku kaitset, [8] uurimise eesmärki [9] ning eraelu puutumatust ja isikupuutumatust [10] ning kuna avalikustamine kahjustaks tõsiselt komisjoni otsustusprotsessi [11]. Komisjon ei leidnud, et avalikustamine teeniks ülekaalukaid üldisi huve.

8. Ombudsman oli seisukohal, et komisjon eksis ühepoolselt, kui kitsendas kaebuse esitaja juurdepääsutaotluse ulatust. Kaebuse esitaja oli teinud ettepaneku piirata oma taotluse ajalist ulatust, kuid komisjon ei konsulteerinud selles küsimuses kaebuse esitajaga [12]. Lisaks oli komisjoni valitud ajavahemik (pärast eespool joonealuses märkuses 2 osutatud komisjoni 2015. aasta otsuse jõustumist) oluliselt erinev kaebuse esitaja määratud ajavahemikust (2006–2015).

9. Seoses avaliku julgeoleku kaitsega leidis ombudsman, et komisjon tõlgendas asjaomaseid eeskirju liiga laialt, kuna mõiste „avalik julgeolek“ eesmärk on pigem käsitleda sotsiaalseid, majanduslikke ja füüsilisi ohte, nagu terrorism, liikmesriikide riiklikule julgeolekule, kui sisejulgeolekuriske institutsioonis või organisatsioonis.

10. Mis puudutab teist juurdepääsutaotlust, mis puudutas kabineti juhataja koosolekute protokolle, siis leidis komisjon, et esialgsest 72 dokumendist hõlmas taotlus ainult 27 dokumenti. Need dokumendid sisaldasid sisu, mis jäi taotluse kohaldamisalast välja, ja seetõttu sai anda ainult osalise juurdepääsu.

11. Ombudsman leidis, et komisjon oli läbivaatamise käigus nõuetekohaselt välja jätnud dokumendid, mis ei kuulunud taotluse kohaldamisalasse.

12. Ülejäänud 27 dokumendi redigeerimise kohta leidis ombudsman, et komisjon oli olnud liiga piirav, kui ta tegi kindlaks, millist teavet taotlus ei hõlmanud.

13. Seetõttu leidis ombudsman, et komisjon oli mõlema juurdepääsutaotluse ulatust valesti piiranud ja et tegemist oli haldusomavoliga. Ta esitas komisjonile järgmise soovituse:

Komisjon peaks kaebuse esitaja taotlused viivitamata uuesti läbi vaatama, et võimaldada laiemat juurdepääsu dokumentidele, mida tuleks vähendada ainult kaebuse esitajaga konsulteerides ja võttes arvesse ombudsmani märkusi avaliku julgeoleku erandi kohta.

14. Komisjon vastas, et tema enda analüüs on õiguslikult korrektne. Ta märkis ka, et ta piiras esimese taotluse ulatust alles pärast seda, kui kaebuse esitaja oli selle ühe võimalusena esitanud. Teise taotluse puhul oli komisjon seisukohal, et see ei olnud kaebuse esitaja taotluse ulatuse tõlgendamisel liiga range. Komisjon ei leidnud, et märkused, mis „ei sisalda ühtegi konkreetset kaalutlust ega argumentatsiooni [lekete] küsimuse kohta“, kuuluksid „lekete küsimuse arutamise“alla, nagu kaebuse esitaja oma juurdepääsutaotluses märkis. Lisaks ei leidnud ta, et märkus „edasised lekked võivad kahjustada institutsiooni mainet“kuuluks taotluse kohaldamisalasse, milles küsitakse „teavet varasemate lekete kohta“.

15. Kaebuse esitaja kommenteeris komisjoni vastust. Ta kordas oma esialgset muret viivituste ja komisjoni vastuse sisu pärast. Ta kordas, et komisjon ei saa piirata tema juurdepääsutaotluse ulatust ilma temaga eelnevalt konsulteerimata. Lisaks ei piiranud komisjon tähtaega, vaid muutis seda. Kaebuse esitaja ei nõustunud ka komisjoni tõlgendusega „arutelu“ kohta, mida tema arvates tõlgendati tema juurdepääsutaotluse ulatuse kindlaksmääramisel liiga kitsalt. Ta väljendas muret selle pärast, et komisjon ei käsitlenud tema tõstatatud küsimusi ega järginud ombudsmani soovitust.

Ombudsmani hinnang pärast soovitust  

16. Ombudsman avaldab kahetsust, et komisjon ei järginud tema soovitust üldsuse juurdepääsu taotlusi uuesti hinnata. Komisjon ei ole käsitlenud soovituses esitatud argumente, eelkõige seoses avaliku julgeoleku erandi õige tõlgendamisega.

17. Ombudsman jääb oma seisukoha juurde, et komisjon eksis, kui piiras kaebuse esitaja esimese juurdepääsutaotluse ulatust ilma temaga konsulteerimata. Lisaks oleks ebamõistlik piirata seda ajavahemikuga, mis ei kuulunud tema esialgse taotluse kohaldamisalasse.

18. Ombudsman jääb ka oma seisukoha juurde, et komisjon oli teise juurdepääsutaotlusega seotud dokumentide redigeerimisel olnud liiga piirav, nagu näitab komisjoni eespool esitatud kitsas „arutelu“määratlus.

19. Dokumentide sisulise analüüsi osas ei nõustu ombudsman komisjoniga, et avaliku julgeoleku erandi kohaldamine oli õiguslikult korrektne. Pärast dokumentide läbivaatamist ei nõustu ombudsman sellega, et avaliku julgeoleku erandit saab nõuetekohaselt kohaldada, kuna dokumendid ei sisalda operatiivteavet selle kohta, kuidas komisjon leketega tegeleb ja neid ära hoiab. Pigem on dokumentides sisalduv teave väga lühike ja avalikustamine ei kahjustaks komisjoni võimet lekkeid tuvastada ega neid ära hoida, isegi kui seda tuleks pidada „avaliku julgeoleku“ küsimuseks. Seetõttu kinnitab ombudsman, et tema arvates avaliku julgeoleku erandit ei kohaldata.

20. Ombudsman peab asjakohaseks korrata märkusi, mida ta tegi antud juhul oma soovituse kohta. Ombudsman on mitmel korral avaldanud positiivset arvamust Junckeri komisjoni suurema läbipaistvuse kohta. Seetõttu peab ta pettumust valmistavaks, et õiguspärast akadeemilist tööd tegeval kodanikul oleks pidanud dokumentidele juurdepääsu taotluses olema seni nii halb kogemus. Kaebuse esitaja on näidanud üles järjekindlust, kuid teised kodanikud võisid selliste viivitustega silmitsi seistes arusaadavalt loobuda ja säilitada ebasoodsa suhtumise olulise ELi institutsiooni avatusesse ja vastutusse. Komisjon peab alati arvesse võtma mainega seotud ohtu, et õiguspäraseid taotlusi käsitletakse viisil, mis ei vasta oodatud kõrgetele standarditele.

Järeldus

Kuna komisjon lükkas tagasi tema soovituse hinnata uuesti kaebuse esitaja taotlusi üldsuse juurdepääsuks dokumentidele, lõpetab ombudsman juhtumi järgmise järeldusega:

Komisjonipoolne taotluste ulatuse õigusvastane piiramine ja nende dokumentide ülemäärane kustutamine, millele ta andis osalise juurdepääsu, kujutab endast haldusomavoli.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

Emily OʹReilly

Euroopa Ombudsman

Strasbourg, 3. juuli 2018

[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43).

[2] Komisjoni 13. märtsi 2015. aasta otsuse 2015/443 (komisjoni julgeoleku kohta) (ELT 2015, L 72, lk 41) artikli 13 kohaselt tuleb sellised julgeolekualased uurimised dokumenteerida.

[3] Määruse 1049/2001 artikkel 9.

[4] Määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmas taane.

[5] Määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 1 kolmas taane.

[6] Lisateavet kaebuse tausta, poolte argumentide ja ombudsmani uurimise kohta leiate ombudsmani soovituse täistekstist, mis on kättesaadav aadressil https://www.ombudsman.europa.eu/en/cases/recommendation.faces/en/87426/html.bookmark

[7] Ombudsmani soovitus on kättesaadav aadressil: https://www.ombudsman.europa.eu/en/cases/recommendation.faces/en/87426/html.bookmark

[8] Määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a esimene taane.

[9] Määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmas taane.

[10] Määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkt b.

[11] Määruse 1049/2001 artikkel 3.

[12] Määruse 1049/2001 artikli 6 lõige 3 annab institutsioonile võimaluse piirata reguleerimisala väga suurte juurdepääsutaotluste korral. Ta ei saa piirata kohaldamisala ühepoolselt enne, kui ta peab kaebuse esitajaga nõu ja püüab leida õiglast lahendust.