(koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja [1] artikli 3 lõikele 6)

Kompromissi tagakülg

Kaebus 687/98/BB

1. Kaebuse esitaja esitas oma esimese kaebuse Euroopa ombudsmanile 1998. aasta juunis, väites, et ta ei läbinud Euroopa Komisjoni korraldatud sisekonkursi (COM/T/A/98) suulist eksamit, sest ta oli selliste ravimite mõju all, mis võivad põhjustada väsimust ja vähendada tema keskendumisvõimet. Talle määrati see ravi pärast õnnetust, mis toimus mõni nädal enne suulist eksamit. Ombudsman järeldas oma 21. oktoobri 1999. aasta otsuses, et kui komisjon keeldus andmast kaebuse esitajale luba suulise eksami uuesti sooritamiseks, ei olnud tegemist haldusomavoliga. Ombudsman tegi siiski kriitilise märkuse, märkides, et komisjon peaks lisama suuliste eksamite kutsetesse klausli, millega teavitatakse kandidaate, et komisjon on valmis võtma kõik võimalikud meetmed, et tagada suuliste eksamite nõuetekohane läbiviimine, eelkõige juhul, kui erakorralised asjaolud takistavad kandidaadil kutses märgitud päeval osaleda [2].

Kohtuasjad

2. Kaebuse esitaja esitas 9. augustil 2000 Esimese Astme Kohtule hagi ombudsmani ja Euroopa Parlamendi vastu (kohtuasi T-209/00: Lamberts vs. ombudsman),[3] nõudes hüvitist varalise ja mittevaralise kahju eest, mis väidetavalt tekkis ombudsmani poolt kaebuse 687/98/BB käsitlemise viisi tõttu. Esimese Astme Kohus jättis hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata, kuna kaebuse esitaja ei tõendanud, et ombudsman oleks kaebuse 687/98/BB menetlemisel rikkunud oma halduskohustusi.

3. Ombudsman esitas 24. juunil 2002 Euroopa Kohtule apellatsioonkaebuse (kohtuasi C-234/02 P: ombudsman vs. Lamberts)[4] seoses asjaoluga, et esimese astme kohus tunnistas kaebuse esitaja kahju hüvitamise hagi vastuvõetavaks. Kaebuse esitaja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus kohtul mõista ombudsmanilt tema kasuks välja kahjuhüvitis. Euroopa Kohus tegi oma otsuse 23. märtsil 2004, jättes nii apellatsioonkaebuse kui ka vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata.

Kaebus 2331/2004/MA

4. 13. juuli 2004. aasta kirjaga esitas kaebuse esitaja ombudsmanile uue kaebuse, paludes abi komisjonilt hüvitise saamiseks. Kaebuse esitaja viitas eelkõige ombudsmani poolt 16. oktoobril 2002 komisjonile saadetud kirjale, mis käsitles haldusomavoli ohvritele hüvitise maksmise vajadust juhtudel, kui neile tekitatud kahju ei ole võimalik heastada. Kaebuse esitaja viitas ka komisjoni vastusele, milles märgiti, et teatavatel juhtudel võib ette näha rahalise hüvitise.

5. Kaebus lõpetati vastuvõetamatuse tõttu, kuna kaebuse esitaja ei olnud ombudsmani põhikirja artikli 2 lõike 4 kohaselt pöördunud eelnevalt komisjoni poole seoses oma kaebuse sisuga [5]. Täpsemalt öeldes ei pöördunud kaebuse esitaja oma hüvitisnõudega otse komisjoni poole [6]. Kaebuse esitajal soovitati pöörduda oma kaebusega komisjoni poole.

Kaebus 842/2005/TN

6. Pärast seda, kui kaebuse esitaja oli 26. novembril 2004 komisjonile selles küsimuses kirjutanud, esitas ta 2005. aasta märtsis ombudsmanile uuesti kaebuse, väites, et komisjon ei vastanud tema kirjale.

7. Pärast ombudsmani sekkumist vastas komisjon kaebuse esitajale 18. märtsi 2005. aasta kirjaga ja palus selgitust tema kahju hüvitamise nõude kohta. Kuna komisjon vastas oma 18. märtsi 2005. aasta kirjaga 26. novembri 2004. aasta kirjale, lõpetas ombudsman juhtumi menetlemise.

Käesolev etteheide

8. aprillil 2005 saatis kaebuse esitaja komisjonile uue kirja seoses kahju hüvitamise nõudega. Komisjon ei vastanud tema kirjale. Kaebuse esitaja esitas ombudsmanile uue kaebuse.

Taotluse sisu

9. Käesolevas kaebuses väitis kaebuse esitaja sisuliselt, et komisjon ei käsitlenud nõuetekohaselt tema kahju hüvitamise nõuet, mida ta täpsustas oma 26. novembri 2004. aasta ja 29. aprilli 2005. aasta kirjades.

10. Kaebuse esitaja märkis oma kaebuses ka seda, et tema arvates on tema juhtumile võimalik leida rahuldav lahendus üksnes ombudsmani aktiivse vahendustegevuse kaudu.

11. Selleks et vältida vääritimõistmist seoses ombudsmani rolli ja volitustega, selgitas ombudsman kaebuse esitajale, et tema kaebuse uurimisel järgitakse teatavaid menetlusi, mis on sätestatud EÜ asutamislepingu artiklis 195, ombudsmani põhikirjas ja ombudsmani vastu võetud rakendusmäärustes. Ombudsman vaatab seega läbi kaebused, mis on talle esitatud uurimise käigus, mille käigus ta palub asjaomaselt institutsioonilt arvamust ja annab seejärel kaebuse esitajale võimaluse esitada selle arvamuse kohta märkusi. Kui see osutub vajalikuks, viib ombudsman läbi täiendavaid uurimisi, et saada kogu teave, mida ta juhtumi hindamiseks vajab. Kui ombudsman jõuab järeldusele, et tegemist on haldusomavoliga, püüab ta võimaluse korral haldusomavoli juhtumi kõrvaldada. Selleks võib ombudsman teha ettepaneku sõbraliku lahenduse leidmiseks või esitada asjaomasele institutsioonile soovituse projekti.

Nõue

12. Kaebus edastati arvamuse saamiseks komisjonile. Komisjoni arvamus saadeti kaebuse esitajale, paludes tal soovi korral esitada oma märkused. Kaebuse esitajalt märkusi ei saadud.

13. Ombudsman palus komisjonilt kaebuse kohta lisateavet. Komisjoni vastus edastati kaebuse esitajale, kes saatis ombudsmanile oma tähelepanekud.

14. Ombudsman jõudis järeldusele, et juhtumi ühte konkreetset aspekti tuleb veel uurida. Seetõttu saatis ta komisjonile uue kirja, paludes täiendavat teavet. Täpsemalt palus ombudsman komisjonil kaaluda, kas ta leiab, et ühenduse kohtute hiljutine praktika võimaluse kaotamise kohta on kaebuse esitaja juhtumi puhul kohaldatav.

15. Komisjon saatis oma vastuse, mis edastati kaebuse esitajale, paludes tal soovi korral esitada oma märkused. Kaebuse esitajalt märkusi ei saadud.

16. Pärast poolte esitatud teabe hoolikat kaalumist ei olnud ombudsman veendunud, et komisjon oli kaebuse esitaja hüvitistaotluse sisulisele aspektile adekvaatselt reageerinud. Seetõttu tegi ta komisjonile ettepaneku leida sõbralik lahendus. Komisjoni vastus edastati kaebuse esitajale, kes esitas oma märkused.

OMBUDSMANi analüüs ja järeldused

A. Kahju hüvitamise taotluse väidetav mittenõuetekohane menetlemine

Ombudsmanile esitatud argumendid

17. Kaebuse esitaja väitis, et tema 29. aprilli 2005. aasta kirjas esitati komisjonile nõutud teave ja selgitused, mis võimaldas komisjonil hinnata tema kahju hüvitamise nõuet. Kaebuse esitaja väitis oma kirjas, et kui kiri, milles teda kutsuti sisekonkursi COM/T/A/98 suulisele eksamile, ei oleks ühemõtteliselt välistanud võimalust eksami kuupäeva muuta, oleks ta taotlenud edasilükkamist, andes endale seega piisavalt aega õnnetusest taastumiseks.

18. Ta väidab, et on õiglane eeldada, et kui tal oleks olnud võimalik suulise eksami kuupäeva mõnevõrra edasi lükata, oleks ta hõlpsasti saavutanud nõutava arvu punkte, mis on vajalikud edukate kandidaatide reservnimekirja kandmiseks. Kuigi sellisesse nimekirja kandmine ei taga iseenesest kandidaadi töölevõtmist ametnikuna, märkis kaebuse esitaja, et ta on kindel, et tema puhul oleks ta saanud vähemalt ühe tööpakkumise. Seega oli ta haldusomavoli ohver, mille põhjustas komisjoni kiri, milles teda kutsuti sisekonkursi COM/T/A/98 suulisele eksamile, mis välistas ühemõtteliselt nimetatud eksami kuupäeva muutmise.

19. Lisaks ei võtnud komisjon tema juhtumit jätkuvalt tõsiselt. Komisjon ei analüüsinud tema juhtumit seoses komisjoni ja ombudsmani vahelise kirjavahetusega haldusomavoli juhtumite kohta, mille puhul komisjon ei saa võtta parandusmeetmeid tekitatud kahju heastamiseks. Kaebuse esitaja sõnul kohustus komisjon oma kirjavahetuses ombudsmaniga kaaluma rahalise hüvitise andmist haldusomavoli tõttu tekkinud kahju eest.

20. Tema arvates kandis kaebuse esitaja eksami mitteläbimise tõttu tohutut varalist kahju. Lisaks otsesele sissetuleku kaotusele avaldasid ebaõiglus ja pettumus talle ja tema naisele märkimisväärset negatiivset mõju. Asjaolu, et komisjon võttis vastuseks ombudsmani kriitilisele märkusele juhtumi 687/98/BB kohta kohustuse muuta tulevaste konkursside puhul suuliste eksamite kutseid, ei kõrvaldanud ega leevendanud mingil viisil kahju ja vaimset ängistust, mida ta oli kannatanud komisjoni haldusomavoli tõttu kutsekirjas.

21. Kaebuse esitaja teatas, et ta ei saanud komisjonilt vastust oma 29. aprilli 2005. aasta kirjale.

22. Komisjon väitis, et ombudsmani otsuses kaebuse 687/98/BB kohta ei tuvastatud komisjoni haldusomavoli seoses valikukomisjoni keeldumisega lubada kaebuse esitajal suulisel eksamil uuesti osaleda. Seda kinnitas ka Esimese Astme Kohus.

23. Lisaks tuletas komisjon meelde, et kaebuse esitaja põhjendas oma kahju hüvitamise taotlust asjaoluga, et tema ebaõnnestumine eksamil tähistas tema karjääri lõppu tema vanuse ja spetsialiseerumise tõttu keskkonna valdkonnas. Sellega seoses tuletas komisjon meelde, et alalise ametnikuna töölevõtmiseks tuleb sooritada konkursieksam. Ajutise teenistujana töötamine, isegi kui see annab juurdepääsu teatavatele sisekonkurssidele, ei anna õigust alalisele töökohale, kui isik eksamit ei soorita.

24. Lisaks, kuigi kaebuse esitaja ei läbinud sisekonkurssi COM/T/A/98, oleks ta saanud osaleda mitmetel teistel hilisematel konkurssidel, sealhulgas ühel keskkonna valdkonnas, mis on tema spetsialiseerumisvaldkond. Kaebuse esitaja vanus ei takistanud võistlustel osalemist. Kaebuse esitajal oli seega kõigi teiste Euroopa Liidu kodanikega võrdsetel alustel kõik võimalused läbida konkurss ja töötada alaliselt institutsioonides.

25. Komisjon tunnistas siiski, et ta ei olnud vastanud kaebuse esitaja 29. aprilli 2005. aasta kirjale. Ta vabandas oma administratiivse järelevalve pärast.

26. Ombudsmani küsimuse kohta, mis on seotud hiljutise kohtupraktikaga võimaluse kaotamise kohta,[7] juhtis komisjon kõigepealt tähelepanu sellele, et kahju hüvitamise menetluste puhul on väljakujunenud kohtupraktikas sätestatud, et ühenduse vastutuse tekkimiseks peavad olema täidetud teatavad tingimused, mis puudutavad institutsiooni tegevuse õigusvastasust, väidetava kahju olemasolu ning põhjuslikku seost tegevuse ja kahju vahel.

27. Seejärel märkis ta, et ombudsmani viidatud kolmes juhtumis, mis käsitlesid võimaluse kaotamist (kohtuasjad T-402/03, T-430/03 ja T-166/04), oli kontrollikoja analüüsi lähtepunktiks see, et vaidlusalune akt oli ebaseaduslik. Siiski leiab komisjon, et erinevalt kolmest kohtuasjast ei leitud kaebuse esitaja juhtumis sellist õigusvastasust. Asjaolu, et komisjon ei teavitanud kaebuse esitajat suulise eksami kuupäeva muutmise võimalusest, ei olnud mingil juhul ebaseaduslik.

28. Lisaks ei ole kaebuse esitaja komisjoni sõnul esitanud tõendeid selle kohta, et kahju, mille hüvitamist taotletakse, on tegelik ja kindel. Kaebuse esitaja väide, et kui komisjon oleks teda teavitanud võimalusest muuta tema suulise eksami kuupäeva, oleks ta nimetatud komisjoni ametnikuks, põhineb kolmel eeldusel: i) ta oleks sooritanud muudetud sõiduplaaniga testi; ii) et ta oleks sel juhul kantud reservnimekirja; ning iii) et sel juhul oleks talle tööd pakutud. Kaebuse esitaja väide on seega puhtalt spekulatiivne.

29. Lisaks, erinevalt hagejast kohtuasjas T-166/04, kelle jaoks võimaluse kaotamine oli Üldkohtu sõnul lõplik, ei olnud sisekonkurss, milles kaebuse esitaja osales, ainus võimalus saada ametnikuks. Kuna võimaluse kaotamine ei olnud lõplik ega kindel, ei ole Euroopa Kohtu järeldused ombudsmani viidatud kohtuasjades käesoleva juhtumi suhtes kohaldatavad.

Ombudsmani esialgne hinnang, mis viis sõbraliku lahenduse ettepanekuni

30. Ombudsman leidis, et kaebuse esitaja väide, et komisjon menetles tema hüvitisetaotlust, koosneb kahest aspektist, millest üks on menetluslik ja teine sisuline.

31. Menetluslik aspekt oli seotud kaebuse esitaja väitega, et komisjon ei vastanud ühelegi tema kirjale. Komisjon tunnistas oma arvamuses, et ei ole vastanud kaebuse esitaja 29. aprilli 2005. aasta kirjale. Ombudsman tuletas meelde, et ühenduse institutsioonide ja asutuste suutmatus vastata kirjadele mõistliku tähtaja jooksul kujutab endast haldusomavoli [8]. Käesoleval juhul aga vabandas komisjon selle tegemata jätmise pärast ja esitas oma arvamuses vastuse. Seetõttu ei leidnud ombudsman põhjust jätkata kaebuse esitaja väite selle aspekti käsitlemist.

32. Kaebuse esitaja väite sisuline aspekt seoses sellega, kuidas komisjon käsitles tema hüvitisetaotlust, oli seotud komisjoni vastusega taotlusele, mis esitati tema arvamuses käesoleva kaebuse kohta ja tema vastustes ombudsmani edasistele uurimistele. Ombudsman oli seisukohal, et komisjoni vastuseid, mis lõppesid hüvitise maksmisest keeldumisega, tuli analüüsida, pidades silmas esiteks ühenduse lepinguvälist vastutust kahju eest reguleerivaid üldeeskirju ja põhimõtteid, sealhulgas hiljutist kohtupraktikat seoses võimaluse kaotamisega, ning teiseks - kuna kaebuse esitaja kasutas neid oma hüvitistaotluse alusena - komisjoni kohustust kõrvaldada hüvitise maksmisega haldusomavoli juhtumid.

Lepinguväline vastutus

33. Ombudsman tuletas meelde, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peavad ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimiseks tema institutsioonide õigusvastase tegevuse eest olema täidetud järgmised tingimused: i) tegelik kahju peab olema tekkinud ja ii) institutsiooni tegevuse ja väidetava kahju vahel peab olema põhjuslik seos ning iii) institutsiooni tegevus peab olema õigusvastane [9].

i) Kahju olemasolu

34. Ombudsman märkis, et väidetav kahju näis seisnevat a) varalises kahjus, mis väidetavalt tulenes sellest, et kaebuse esitaja ei olnud edukalt läbinud sisekonkurssi COM/T/A/98 ja seega ei olnud teda nimetatud ametnikuks (29. aprilli 2005. aasta kirjas komisjonile viitab kaebuse esitaja „töö ja sissetuleku otsesele kaotusele”) ja b) mittevaralises kahjus (29. aprilli 2005. aasta kirjas viitab kaebuse esitaja „ebaõigluse ja frustratsiooni tundele”).

a) Materiaalne kahju

35. Ombudsman märkis, et väidetav varaline kahju, st „töö ja sissetuleku otsene kaotus”, oli kooskõlas kahjuga, mille hüvitamist taotleti kohtuasjas Lamberts vs. ombudsman, st kahjuga, mis vastas töötasule, mida ta oleks saanud ametnikuna (toona) palgaastmel A 4 kuni pensioniikka jõudmiseni, koos personalieeskirjade alusel võimaldatud sotsiaalsete soodustustega [10].

b) Mittevaraline kahju - "moraalne kahju võimaluse kaotamise eest"

36. Ombudsman märkis, et selleks, et väidetav „ebaõigluse ja frustratsiooni tunne” tooks kaasa vastutuse „võimaluse kaotamisest tuleneva moraalse kahju” eest, on Esimese Astme Kohus leidnud, et kantud moraalne kahju peab olema „tegelik ja kindel”. Käesoleval juhul tuli seega tõendada, et kaebuse esitaja kaotas juhtumi 687/98/BB [11] puhul tuvastatud haldusomavoli tõttu lõplikult tegeliku ja kindla võimaluse minna ametniku ametikohale, teisisõnu "tõsise võimaluse" saada ametikoht.

37. Küsimust, kas kaebuse esitajal oli kõnealusel sisekonkursil tegelikult "tõsine võimalus", võib korrata nii, et tuleb tõendada, et kaebuse esitaja kandidatuur oli vähemalt tõsine kandidatuur. Hinnang selle kohta, kas kaebuse esitaja kandidatuur oli vähemalt tõsine, sõltub paljudest teguritest. Kuna aga kaebuse esitaja oli esitanud oma kvalifikatsiooni ja kogemuste kohta mitmeid argumente, mida komisjon ei olnud vaidlustanud, pidas ombudsman mõistlikuks eeldada, et kaebuse esitaja kandidatuur oli tõsine.

38. Esimese Astme Kohus on samuti sedastanud, et võimaluse kaotamine peab olema lõplik [12]. Ombudsman märkis, et kõnealuse sisekonkursi ajal oli kaebuse esitaja komisjoni ajutine teenistuja. Varsti pärast seda sisekonkurssi lõppes tema leping komisjoniga. Seega pidi ta komisjoni talitustest lahkuma. Seega ei saanud ta enam sisekonkurssidel osaleda. Kuigi on tõsi, et tal võis pärast komisjonist lahkumist olla võimalus korraldada komisjonis ametikohtade täitmiseks väliskonkursse, ei saa selliseid üldsusele avatud väliskonkursse pidada samaväärseks sisekonkursi korraldamisega. Seega oli mõistlik asuda seisukohale, et tema võimaluse kaotamine oli lõplik.

ii) Põhjusliku seose olemasolu

39. Samuti oli vaja tõendada, et komisjoni vea ja kahju vahel oli põhjuslik seos. Ombudsman tuletas meelde, et põhjuslik seos on olemas, kui kõnealune intsident on kahju tekkimise vajalik eeltingimus.

40. Seda reeglit silmas pidades ja selleks, et käesoleval juhul väidetava varalise kahjuga seoses esineks põhjuslik seos, tuli tõendada, et kaebuse esitaja oleks tingimata saanud ametniku ametikoha, kuid asjaolu tõttu, et komisjon ei teavitanud sisekonkursi COM/T/A/98 kandidaate sellest, et suuliseks eksamiks märgitud kuupäeva võib erandlikel asjaoludel muuta.

41. Ombudsman võttis sellega seoses teadmiseks kaebuse esitaja väite, et kui kiri, milles teda kutsuti suulisele eksamile, ei oleks ühemõtteliselt välistanud võimalust eksami kuupäeva muuta,[13] oleks ta taotlenud edasilükkamist, andes endale seega piisavalt aega õnnetusest taastumiseks. Kaebuse esitaja leidis, et on „õiglane eeldada“, et kui tal oleks olnud võimalik suulise eksami kuupäeva edasi lükata, oleks ta „kergesti“ saanud vajaliku arvu punkte, et kanda ta edukate kandidaatide reservnimekirja.

42. Ombudsmani arvates tundus mõistlik eeldada, võttes arvesse vaieldamatut asjaolu, et kaebuse esitajaga juhtus õnnetus ja et ta ei saanud kuni suulise katse päevani töötada, et kui suulise eksami kutse sisaldas teadet, milles öeldi, et märgitud kuupäeva võib erandlikel asjaoludel muuta, oleks kaebuse esitaja esitanud sellekohase taotluse ja tal oleks lubatud teha suuline eksam hiljem.

43. Ombudsman leidis siiski, et ei ole esitatud veenvaid tõendeid selle kohta, et kaebuse esitaja oleks tingimata läbinud suulise eksami ja seega kantud reservnimekirja, kui suulise eksami kuupäev oleks edasi lükatud.

44. Lisaks tuletas ombudsman meelde, et kandidaadi kandmine reservnimekirja ei taga kandidaadi töölevõtmist ametnikuna. Kuigi kaebuse esitaja väitis, et ta oleks saanud vähemalt ühe tööpakkumise, kui ta oleks kantud reservnimekirja, märkis ombudsman, et kaebuse esitaja ei esitanud selle väite toetuseks veenvaid tõendeid.

45. Seega ei ole tõendatud põhjusliku seose olemasolu komisjoni suutmatuse vahel teavitada kandidaate võimalusest taotleda eksami edasilükkamist (st ombudsmani poolt juhtumi 687/98/BB puhul tuvastatud haldusomavoli juhtum) ja väidetava varalise kahju vahel.

46. Mittevaralise kahjuga seotud põhjusliku seose olemasolu kohta märkis ombudsman, et Esimese Astme Kohus on kehtestanud väga ranged eeskirjad nõutava tõendamisstandardi kohta seoses vea ja mittevaralise kahju vahelise otsese põhjusliku seose olemasoluga [14]. See tähendab, et käesoleval juhul oleks vaja esitada veenev argument, et kaebuse esitaja „ebaõigluse ja frustratsiooni tunnet” ei oleks olnud, vaid asjaolu, et kaebuse esitajat ei teavitatud sellest, et tema tervisliku seisundi tõttu asjaomasel ajal oleks ta võinud hiljem suulisel eksamil osaleda.

47. Pidades silmas Esimese Astme Kohtu seisukohta, ei alahinnanud ombudsman raskusi, millega kaebuse esitaja võib selliste lõplike tõendite esitamisel kokku puutuda. Võttes aga arvesse allpool esitatud järeldusi seoses küsimusega, kas juhtumi 687/98/BB puhul tuvastatud haldusomavoli oli lepinguvälise vastutuse tekkimiseks piisavalt tõsine, ei pidanud ombudsman vajalikuks täiendavalt analüüsida põhjusliku seose võimalikku olemasolu haldusomavoli ja väidetava moraalse kahju vahel (vt punkt 61 allpool).

iii) Ebaseaduslik käitumine

48. Seoses järeldusega, et teatav tegevus on õigusvastane kohaldatava lepinguvälist vastutust käsitleva kohtupraktika tähenduses, on Euroopa Kohus kinnitanud, et a) rikutud õigusnormi eesmärk peab olema anda õigusi eraõiguslikele isikutele; ning b) rikkumine peab olema piisavalt selge [15].

i) Rikutud õigusnormi eesmärk peab olema anda õigusi eraõiguslikele isikutele.

49. Ombudsman tuletas meelde esimese astme kohtu järeldust, et hea halduse põhimõte annab üksikisikutele õigusi ainult siis, kui see kujutab endast "konkreetsete õiguste väljendust"[16]. Sellega seoses otsustas Esimese Astme Kohus, et hea halduse põhimõte iseenesest ei anna üksikisikutele õigusi,[17] välja arvatud juhul, kui see kujutab endast konkreetsete õiguste väljendust (näiteks õigus sellele, et asju käsitletaks erapooletult, õiglaselt ja mõistliku aja jooksul; õigus olla ära kuulatud; õigus tutvuda toimikutega; või otsuste põhjendamise kohustus).

50. Sellega seoses tuletas ombudsman meelde, et juhtumi 687/98/BB puhul tehti kindlaks, et komisjon ei austanud suulise eksami kutses kandidaatide õigust saada nõuetekohast teavet selle kohta, et märgitud kuupäeva võib erandlikel asjaoludel muuta. Kuna tegemist on eriõigusega, leidis ombudsman, et käesoleval juhul on see tingimus täidetud.

51. Komisjon väitis, et asjaolu, et ta ei teavitanud kaebuse esitajat suulise eksami kuupäeva muutmise võimalusest, ei olnud ebaseaduslik. Ombudsman tuletab sellega seoses meelde, et asjaolu, et kaebuse esitajat ei teavitatud sellest võimalusest, kujutas endast haldusomavoli. On tõsi, et kuigi "ebaseaduslikkus" viitab haldusomavolile, ei tähenda haldusomavoli tuvastamine automaatselt ka "ebaseaduslikkuse" olemasolu [18]. Seega märkis ombudsman, et tema järeldus haldusomavoli kohta juhtumis 687/98/BB ei sõltunud õigusvastasuse olemasolust ega välistanud seda.

52. Seega leidis ombudsman, et ühenduse kohtute lepinguvälise vastutuse tingimusi käsitlev kohtupraktika ei välista ühenduse institutsioonide võimalust nõustuda ombudsmani uurimise raames maksma hüvitist kaebuse esitajale tekitatud kahju eest, ilma et ombudsman peaks tuvastama ebaseaduslikkuse (mida määratluse kohaselt saab teha ainult kohus). Krediidiasutus või investeerimisühing, kes teeb sellises olukorras makse, võib kaaluda makse tegemist võimalike (kuigi mitte kindlate) õigusliku vastutusega seotud probleemide lahendamiseks. Sellise makse võib teha ex gratia põhimõttel, ilma et tekiks vastutust.

iii) Piisavalt tõsine rikkumine

53. Ombudsman tuletas meelde, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale peab asjaomase õigusriigi põhimõtte rikkumine - või nagu eespool punktis 51 osutatud, hea halduse põhimõtte rikkumine - olema piisavalt selge.

54. Esimese Astme Kohus on leidnud, et akti määratlemine „haldusomavolina” ei tähenda iseenesest, et selline akt kujutab endast „õigusnormi piisavalt selget rikkumist” kohtupraktika tähenduses. Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi haldusomavoli ei tähenda tingimata "õigusriigi piisavalt selget rikkumist"kohtupraktika tähenduses, võib see teatud tingimustel nii olla [19].

55. Euroopa Kohus on samuti järeldanud, et selleks, et „õigusriigi põhimõtte piisavalt selge rikkumise” tingimus oleks täidetud, tuleb arvesse võtta kõiki kõnealust olukorda iseloomustavaid tegureid [20]. Otsustav kriteerium rikkumise „piisavalt selge” tuvastamisel on see, kas asjaomane ühenduse institutsioon on ilmselgelt ja raskelt eiranud oma kaalutlusõiguse piire. Muud tegurid, mida võib arvesse võtta, on järgmised: rikutud eeskirja selgus ja täpsus; selle eeskirjaga ühenduse ametiasutustele jäetud kaalutlusõiguse ulatus; kas rikkumine ja tekitatud kahju oli tahtlik või tahtmatu; ning kas viga oli vabandatav või mitte [21].

56. Juhtumis 687/98/BB leidis ombudsman, et komisjon oli rikkunud hea halduse üldpõhimõtet [22].

57. Hea halduse üldpõhimõte hõlmab täpselt määratletud aluspõhimõtteid, nagu seaduslikkuse, diskrimineerimise puudumise ja proportsionaalsuse põhimõte [23]. Juhtumi 687/98/BB puhul ei tuvastatud haldusomavoli siiski sellise "põhiprintsiibi" [24] alusel. Kõnealune haldusomavoli seisnes vale teabe esitamises seoses võimalusega taotleda suulise eksami jaoks alternatiivset kuupäeva, kui erandlikud asjaolud võivad sellist pikendamist õigustada.

58. Seoses küsimusega, kas komisjoni kohustus anda kandidaatidele piisavat ja täpset teavet oli selge ja täpne kohustus, märkis ombudsman, et komisjoni ei olnud varem teavitatud võimalikest arusaamatustest, mis võivad tuleneda suulisele eksamile kutsuvate kirjade sõnastusest [25].

59. Ombudsman võttis arvesse ka asjaolu, et komisjon juhtis juhtumi 687/98/BB puhul tähelepanu sellele, et kui pikendamistaotlus oleks tegelikult esitatud, oleks see rahuldatud [26].

60. Lisaks ei leidnud ombudsman tõendeid selle kohta, et teabe puudumine oli tahtlik.

61. Eespool öeldut silmas pidades ei leidnud ombudsman, et kaebuse esitaja oleks suutnud käesoleval juhul tõendada piisavalt selge rikkumise olemasolu, et põhjendada lepinguvälise vastutuse tuvastamist seoses juhtumis 687/98/BB tuvastatud haldusomavoliga. Seda järeldust arvestades ei olnud vaja, nagu eespool punktis 27 juba märgitud, teha lõplikku järeldust võimaliku põhjusliku seose olemasolu kohta haldusomavoli ja väidetava moraalse kahju vahel. Samuti ei olnud vaja kindlaks teha, kas komisjon oleks pidanud haldusomavoli tõttu uurima ka õigusvastasust (vt eespool punkt 51).

62. Siiski tuleb veel uurida võimalust maksta ex gratia makset, ilma et õigusvastasus oleks lõplikult tuvastatud.

Ex gratia makse

63. Kaebuse esitaja oli lepinguvälise vastutuse küsimusest eraldi sõnastanud konkreetse argumendi, et komisjon peaks maksma talle hüvitist konkreetselt selle alusel, et ta on võtnud kohustuse kõrvaldada haldusomavoli juhtumid rahalise hüvitisega. Ombudsman mõistis seda kui taotlust saada ex gratia makset.

64. Ombudsman leidis, et on olemas võimalus, et haldusomavoli juhtum, mis ei vasta kõigile lepinguvälise vastutuse kriteeriumidele, võib siiski väärida ex gratia makse tegemist. Ombudsman leidis, et ex gratia hüvitisel on oluline eesmärk tunnistada, et institutsioon on tõepoolest teinud vea. Hüvitise ex gratia maksmine näitab pretsedenti loomata, et institutsioon hoolitseb kaebuse esitaja eest ja annab samal ajal konkreetsele kaebusele positiivse vastuse. See on kasulik mitte ainult üksikisikule, vaid ka institutsioonile, kuivõrd see parandab viimase suhteid kodanikega.

65. Käesoleva juhtumi puhul leidis ombudsman samuti, et isegi kui juhtumis 687/98/BB tuvastatud haldusomavoli ei vastanud kõigile lepinguvälise vastutuse tekkimise kriteeriumidele, tekitas see asjaolusid arvestades teatavat moraalset kahju.

66. Eespool öeldut arvesse võttes jõudis ombudsman esialgsele järeldusele, et kuna komisjon ei kaalunud võimalust teha kaebuse esitajale ex gratia makse, tuginedes oma kohustusele kõrvaldada haldusomavoli juhtumid rahalise hüvitise abil, käsitles komisjon kaebuse esitaja hüvitistaotluse sisulist aspekti viisil, mis võib kujutada endast haldusomavoli juhtumit.

67. Seetõttu tegi ombudsman komisjonile sõbraliku lahenduse ettepaneku, milles ta soovitas komisjonil pakkuda kaebuse esitajale 5000 euro suurust ex gratia makset.

Argumendid, mis esitati ombudsmanile pärast tema sõbraliku lahenduse ettepanekut

68. Oma vastuses ombudsmani ettepanekule rõhutas komisjon, et keeldudes lubamast kaebuse esitajal sisekonkursi COM/T/A/98 suulist eksamit uuesti sooritada, ei ole ta toime pannud haldusomavoli juhtumit. Komisjon juhtis tähelepanu ka sellele, et ta ja seejärel EPSO on rakendanud ombudsmani soovitust juhtumi 687/98/BB kohta, lisades suuliste eksamite kutsetesse klausli, millega teavitatakse kandidaate, et ta on valmis võtma kõik võimalikud meetmed suuliste eksamite nõuetekohaseks sooritamiseks, kui erakorralised asjaolud takistavad kandidaadil eksamil osalemast kutses märgitud päeval. Ombudsmani ettepaneku kohaselt uuris komisjon põhjalikult võimalust maksta kaebuse esitajale ex gratia hüvitist. Ta märkis, et ex gratia tasu on soovitatav ainult siis, kui moraalse kohustuse ja õigusliku võimatuse vahel on vastuolu. Komisjon ei leidnud siiski, et ta oleks käesoleval juhul teinud vea. Tema arvates ei olnud tal seega mingeid moraalseid kohustusi kaebuse esitaja ees.

69. Kaebuse esitaja väitis, et komisjoni vastus sõbraliku lahenduse ettepanekule üksnes suurendab tema võõrandumise tunnet komisjonist, institutsioonist, mille heaks ta on palju aastaid suure pühendumuse ja täieliku lojaalsusega töötanud. Tema arvates on komisjoni suhtumine temasse teravas vastuolus kõrge tunnustuse ja austuse tasemega, mida ta koges nendelt, kellega ta oma töö kaudu kokku puutus, st tema ülemustelt ja teistelt tema enda teenistuses ning teistelt komisjoni talitustelt. Tema tunded ei ole komisjoni viimase vastuse valguses mitte ainult suurenenud pettumus ja nördimus. Lisaks tunneb ta nüüd veelgi sügavamat ebaõigluse tunnet. Ombudsmani ettepanek andis komisjonile võimaluse väga väikese ex gratia makse abil - ja pretsedenti loomata - näidata üles mõningast hoolitsust haldusomavoli eest, mis tegelikult esines. Muudatus, mida komisjon rakendas oma kutsetes suulistele eksamitele, ei aidanud kuidagi leevendada kaebuse esitajale tekitatud kahju. Ta loodab siiski, et komisjoni seisukoht on tingitud temapoolsest vääritimõistmisest ja et ombudsman võiks ehk küsimust selgitada, võimaldades seega tema kaebuse raames lahendust leida.

Ombudsmani hinnang pärast sõbraliku lahenduse ettepanekut

70. Komisjoni vastus ombudsmani ettepanekule leida käesoleval juhul sõbralik lahendus näib põhinevat seisukohal, et komisjon ei teinud juhtumi 687/98/BB puhul uuritud küsimuses viga. Ombudsman märgib siiski, et juhtumi 687/98/BB puhul tuvastati haldusomavoli ja et komisjon tegi tõepoolest vea kaebuse esitajaga tegelemisel. Juhtumi 687/98/BB puhul oli haldusomavoli olemasolu tõepoolest aluseks ombudsmani analüüsile, mille tulemusel tehti ettepanek leida käesoleval juhul sõbralik lahendus.

71. Ombudsman nõustub kaebuse esitajaga ka selles, et komisjoni suhtumine üksnes suurendab kaebuse esitaja ebaõigluse ja võõrandumise tunnet. Ombudsmani arvates oleks seega asjakohane, kui komisjon kasutaks võimalust teha kaebuse esitajale haldusomavoli eest ex gratia makse. Selline ex gratia makse ei looks pretsedenti.

72. Ombudsman leiab, et asudes seisukohale, et ta ei teinud juhtumi 687/98/BB puhul uuritud küsimuses viga, välistas komisjon isegi võimaluse teha kaebuse esitajale ex gratia makse. Eespool öeldut arvesse võttes ei ole komisjon kaebuse esitaja hüvitistaotlust nõuetekohaselt käsitlenud. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga. Seetõttu esitab ombudsman vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 allpool vastava soovituse projekti.

B. Soovituse projekt

Kaebuse uurimise põhjal esitab ombudsman komisjonile järgmise soovituse projekti:

Komisjon peaks uuesti kaaluma võimalust pakkuda kaebuse esitajale 5000 euro suurust ex gratia makset.

Institutsiooni ja kaebuse esitajat teavitatakse minu soovituse projektist. Vastavalt minu põhikirja artikli 3 lõikele 6 saadab institutsioon üksikasjaliku arvamuse 31. maiks 2009. Üksikasjalik arvamus võiks koosneda minu soovituse projekti heakskiitmisest ja selle rakendamise kirjeldusest.

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

Strasbourg, 26. veebruar 2009

---

[1] Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom), EÜT 1994, L 113, lk 15.

[2] Pärast tema otsust juhtumi 687/98/BB kohta rakendasid komisjon ja seejärel Euroopa Personalivaliku Amet ombudsmani ettepanekut, lisades sellise klausli kutsekirjadesse.

[3] Kohtuasi T-209/00 Lamberts vs. ombudsman, EKL 2002, lk II-2203.

[4] Kohtuasi C-234/02 P: ombudsman vs. Lamberts, EKL 2004, lk I-2803.

[5] Ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikes 4 on sätestatud, et „kaebus tuleb esitada kahe aasta jooksul alates kuupäevast, mil kaebuse aluseks olevad asjaolud said kaebuse esitajale teatavaks, ning sellele peavad eelnema asjakohased haldusmenetlused asjaomastes institutsioonides ja asutustes.”

[6] Nagu eespool märgitud, oli kohtumenetluse käigus esitatud kahju hüvitamise nõue suunatud ombudsmani ja parlamendi, mitte komisjoni vastu.

[7] Täiendava uurimise käigus küsitud, vt eespool punkti 8 kolmas lõik.

[8] Euroopa hea haldustava eeskirja artikkel 17, kättesaadav ombudsmani veebisaidil (http://www.ombudsman.europa.eu).

[9] Vt näiteks kohtuasi 26/81: Oleifici Mediterranei vs. EMÜ, EKL 1982, lk 3057, punkt 16; kohtuasi C-146/91: KYDEP vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1994, lk I-4199, punkt 19; ja kohtuasi T-383/00: Beamglow vs. parlament jt (EKL 2005, lk II 5459, punkt 95).

[10] Kohtuasi T-209/00 Lamberts vs. ombudsman, EKL 2002, lk II-2203, punkt 61.

[11] Eespool viidatud otsus kohtuasjas T-166/04: C vs. komisjon, punkt 71.

[12] Vt 31. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas T-166/04: C vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).

[13] Kutses oli märgitud järgmist: "Je précise par ailleurs que l'organisation des épreuves ne permet pas de changer l'horaire qui vous a été indiqué."

[14] Vt näiteks 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T-48/05: Franchet ja Byk vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).

[15] Neile tingimustele viidati Euroopa Kohtu otsuses kaebuse esitaja poolt ombudsmanile esitatud kaebuse kohta; Otsus kohtuasjas C-234/02 P: ombudsman vs. Lamberts (EKL 2004, lk I-2803, punkt 49). Vt ka otsus kohtuasjas T-193/04: Tillack vs. komisjon (EKL 2006, lk II-3995, punkt 117).

[16] Kohtuasi T-193/04: Tillack vs. komisjon, EKL 2006, lk II-3995, punkt 127.

[17] Esimese Astme Kohtu 12. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas T-196/99: Area Cova jt vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2001, lk II-3597, punkt 43).

[18] Selle ettepaneku teise osa kohta vt Esimese Astme Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-219/02 ja T-337/02: Herrera vs. komisjon (EKL AT 2004, lk IA-319, II-1407, punkt 101); Esimese Astme Kohus: 4. oktoober 2006, kohtuasi T-193/04 R: Hans-Martin Tillack vs. komisjon (punkt 128); Esimese Astme Kohus: 11. aprill 2006, kohtuasi T-394/03: Flavia Angeletti vs. komisjon (punkt 157).

[19] Otsus kohtuasjas T-193/04: Tillack vs. komisjon (EKL 2006, lk II-3995, punkt 128).

20. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-424/97: Haim (EKL 2000, lk I-5123, punkt 42).

[21] Liidetud kohtuasjad C-46/93 ja C-48/93: Brasserie du Pêcheur ja Factortame (EKL 1996, lk I-1029, punktid 55–56).

[22] Ombudsmani 1997. aasta aruandes on haldusomavoli määratletud järgmiselt: "haldusomavoliga on tegemist siis, kui avalik-õiguslik asutus ei tegutse vastavalt tema suhtes siduvale eeskirjale või põhimõttele".

[23] Vt Euroopa hea haldustava eeskirja artiklid 4-6, mis on kättesaadavad ombudsmani veebisaidil: http://www.ombudsman.europa.eu.

[24] Lisaks märgib ombudsman, et kui ta tegi 1999. aasta oktoobris otsuse juhtumi 687/98/BB kohta, oli käimas tema omaalgatuslik uurimine hea haldustava eeskirja olemasolu kohta erinevates ühenduse institutsioonides ja asutustes (OI/1/98/OV), mille tulemusel võttis parlament lõpuks vastu Euroopa hea haldustava eeskirja.

[25] On tõsi, et kui komisjon peaks pärast asjas 687/98/BB tehtud otsust seda kohustust eirama, võib ta olla vastutav selge ja täpse eeskirja eiramise eest.

[26] Praktikas oli komisjon valmis võtma kõik võimalikud meetmed, et tagada suuliste eksamite nõuetekohane läbiviimine, eriti kui erandlikud asjaolud ei võimaldanud kandidaadil kutses märgitud päeval osaleda.