Koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 [1]

Kaebuse taust

1. Kaebuse esitaja on komisjoni ametnik. 2008. aasta septembris läks ta koos kolleegiga (kes esitas kaebuse 2482/2009/(BU)KM) lähetusse kolmandasse riiki. Lähetus oli kavandatud järgmiselt:

Reede, 19. september: väljumine Brüsseli lennujaamast kell 10.00;

Laupäev, 20. september: saabumine kell 6.25 kohaliku aja järgi;

Pühapäev, 21. september: puhkepäev;

Esmaspäev 22/9 09:00 – reede 26/9 18:00: töö;

Laupäev, 27. september: vaba;

Pühapäev, 28. september: Tagasilend väljub kell 9.15 ja saabub Brüsselisse kell 18.05.

2. Eelarvevahendite käsutaja, kaebuse esitaja direktor, kiitis asjaomase lähetuskorralduse heaks vastavalt sel ajal kehtinud lähetusjuhendile [2]. Kontrollkäik viidi läbi kooskõlas heakskiidetud kavaga. Tagasi pöördudes täitis kaebuse esitaja kuludeklaratsiooni, mille eelarvevahendite käsutaja uuesti heaks kiitis.

3. aasta lähetusjuhise punkti 1.1 kohaselt peavad lähetuskorraldusele alla kirjutama lähetusel viibiva ametniku vahetu ülemus ja eelarvevahendite käsutaja. Punktis 1.2 on lisatud, et „reisikorralduse allkirjastamine eelarvevahendite käsutaja poolt annab töötajale õiguse kulude hüvitamisele kehtivate õigusnormide piires”.

4. aasta missiooni juhendi punktis 1.5 on sätestatud eelarvevahendite käsutaja ülesanded missioonile loa andmisel:

„Volitajad peavad haldama vahendeid, mille eest nad vastutavad. Selleks peavad nad hindama, kas lähetused ja lähetuses viibivate töötajate esitatud eranditaotlused on põhjendatud või mitte, ning põhjendama kõiki erandeid kohaldatavatest üldeeskirjadest, võttes arvesse teenistuse vajadusi ja järgides usaldusväärse finantsjuhtimise eeskirju, eelkõige säästlikkust ja kulutasuvust.”

5. Käesolevas etteheites käsitletavate sisuliste küsimuste kohta on 2004. aasta missioonijuhendi punktis 4.4 sätestatud:

Kui hinnatingimused nõuavad nädalavahetustel viibimist (pühapäevareegel), võib maksta täiendavaid päevarahasid, kui see on kulutõhus.

Heakskiidetud reisibüroo peab esitama erinevad saadaolevad hinnad (sealhulgas/ei sisalda nädalavahetustel viibimist), et lähetuses viibiv töötaja, vahetu ülemus ja eelarvevahendite käsutaja saaksid teha otsuse kõiki asjaolusid teades.

(3) Kui reis hõlmab rohkem kui neljatunnist ajavahet, tuleb enne ametlike tööülesannete täitmise algust lubada missiooni toimumiskohas ühepäevast puhkust.”

6. aasta missioonijuhendi punkt 9.1 sisaldab järgmisi eeskirju:

„Kui puhkus (mis on võetud lähetuskohas või teenistuskoha ja lähetuskoha vahel) eelneb ja/või järgneb lähetusele, arvutatakse päevarahad alates koosoleku tegelikust algusest ja/või kuni koosoleku lõpuni. Kui on saadud soodushind, mis nõuab nädalavahetustel viibimist, arvutatakse hüvitised, võttes arvesse seda liiki hinna puhul nõutavaid lisapäevi, välja arvatud tööpäevad ja/või riigipühad.”

7. Komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet (PMO) keeldus täielikult hüvitamast kaebuse esitaja lähetuskulusid. Esialgu otsustas ta nõutud 1866,85 euro asemel maksta ainult 1081,19 eurot. Seejärel möönis ta siiski, et lahkumine pühapäeval, 28. septembril 2008 oli põhjendatud. Pühapäevane edasi-tagasi lend oli 680 eurot odavam kui laupäevane lend. Seetõttu tegi ta kaks osalist makset. Kaebuse esitajale ei hüvitatud siiski kõiki lähetuskulusid. 27. novembri 2008. aasta e-kirjas väitis individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet, et lähetused peavad olema võimalikult lühikesed ning et lähetuse kestuse mis tahes pikendamist, mis ei ole põhjendatud lähetuse vajadustega, tuleb isikliku mugavuse huvides käsitada pikendamisena. Kui selline pikendamine tähendaks ametniku töölt puudumist, kujutaks selline puudumine endast põhipuhkust. Individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet märkis, et laupäeval väljus lend, mis oleks võimaldanud kaebuse esitajal saabuda pühapäeval kell 6.25. Kui ta oleks selle lennu sooritanud, oleks tal ikkagi olnud päevane puhkus, mida ta määratles kui 24 tundi enne tööd.

8. jaanuaril 2009 saatis individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet kaebuse esitaja direktorile kirja. Nõukogu kinnitas oma seisukohta, et lähetus oleks pidanud algama laupäeval, 20. septembril 2008, mitte reedel, 19. septembril 2008. Usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtte kohaselt tuli kaebuse esitajale makstava summa kindlaksmääramiseks teha fiktiivne arvutus. See tähendas, et lähetust käsitletakse alles esmaspäevast, 22. septembrist 2008 alanud lähetusena.

9. 20. veebruaril 2009 esitas kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse. Ta kaebas, et ta ei ole saanud individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametilt nõuetekohaselt põhjendatud vastust, milles põhjendatakse, miks tema lähetuskulusid ei ole täielikult hüvitatud. Talle keelduti maksmast päevaraha kahe päeva eest (110 eurot) ja ühe kindlasummalise päevaraha eest (54,25 eurot) ning laupäeva, 20. septembri 2008. aasta hotellikulude eest (141,17 eurot). Kulud, mis on seotud taksosõiduga lennujaama samas kohas, kui lähetust ei aktsepteerita (26,82 eurot), mis teeb hüvitamata kulude kogusummaks 333,62 eurot [3]. Kaebuse esitaja vaidlustas individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti otsuse veel neljal põhjusel:

(1) Ta vaidlustas oma missiooni kvalifitseerimise "puhkusega missiooniks". Ta ei olnud reedel, 19. septembril 2008 puhkusel, sest sel päeval sõitis ta lähetuskohta.

(2) Ta seadis kahtluse alla individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti seisukoha, et saabumine pühapäeva hommikul kell 6.25 oleks võimaldanud talle "päevast puhkust", mida individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet määratles kui 24-tunnist puhkeaega enne tööd. Kaebuse esitaja väitis, et 2004. aasta missioonijuhendis ei olnud midagi, mis seda väidet toetaks, ning et tavapäraselt kestis "päev" keskööst keskööni.

(3) Kaebuse esitaja vaidlustas otsuse mitte hüvitada taksoga seotud kulusid lähetuskohas asuvale lennujaamale.

(4) Kaebuse esitaja vaidlustas ka kaudse eelduse, et laupäeval, mitte reedel algav lähetus oleks olnud kulutõhusam. Nagu ka laupäeval, 27. septembril / pühapäeval, 28. septembril toimunud edasi-tagasi lendudel (kus laupäevane väljalend oli 680 eurot odavam kui pühapäeval), oli laupäeval, 20. septembril toimunud lend oluliselt kallim kui reedel, 19. septembril toimunud lend. Kuna aga lennuettevõtjad ei arhiveeri teavet hindade kohta antud kuupäevadel, ei suutnud kaebuse esitaja seda tõendada. Ta oleks võinud seda teha, kui ta missiooni kavandas.

10. Kaebuse esitaja tuletas meelde, et ta oli oma ülemustega missiooniplaani põhjalikult arutanud. Sektsiooni juhataja, üksuse juhataja asetäitja, üksuse juhataja ja direktor (eelarvevahendite käsutaja) nõustusid kõik, et kõnealune missioon on kooskõlas 2004. aasta missiooni juhendis sätestatud suunistega. Seega võis ta õiguspäraselt eeldada, et kõik plaani kohaselt kantud lähetuskulud hüvitatakse.

11. 19. juunil 2009 lükkas komisjon artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse tagasi. Ta väitis, et rahalisi õigusi käsitlevaid sätteid tuleb tõlgendada kitsalt. Seega toetas ta individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti tõlgendust „puhkepäeva” kohta. Tema arvates oleks kaebuse esitaja võinud väljuda Brüsselist laupäeval, mis tähendas, et reede oli tema jaoks vaba päev. aasta missiooni juhendi punkti 9.1 kohaselt algab lähetus alles esmaspäeval ja päevaraha makstakse alles alates esmaspäevast. Samuti ei hüvitata hotelli laupäeva öö kulusid. Taksokulusid ei määratud, sest kaebuse esitaja ei olnud tegelikult taotlenud nende hüvitamist.

12. Sellest hoolimata hüvitas individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet hiljem taksokulud.

Uurimise ese

13. Kaebuse esitaja esitas järgmised väited:

(1) Individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet keeldus ekslikult hüvitamast kõiki lähetuskulusid, mis tal tekkisid seoses 2008. aasta septembris toimunud lähetusega.

Selle väite toetuseks esitas ta järgmised argumendid:

a) Tema direktor, kes tegutses eelarvevahendite käsutajana, kirjutas alla nii lähetuskorraldusele kui ka kulude deklaratsioonile. See andis talle õiguspärase ootuse, et lähetuskorralduse alusel kantud kulud tasutakse täies ulatuses.

b) Komisjon tunnistas reede, 19. septembri 2008 õigusvastaselt puhkusepäevaks. Seda hoolimata asjaolust, et ta ei taotlenud selleks päevaks puhkust ja kasutas seda lähetuskorralduse kohaselt lähetuskohta reisimiseks.

c) Komisjon tõlgendas mõistet „päevane puhkus” valesti, et keelduda talle lähetuskorralduse alusel tekkinud kulude hüvitamisest.

d) Komisjon eeldas ekslikult, et kontrollkäigu alustamine laupäeval, 20. septembril 2008 oleks olnud kulutõhusam. Kui ta oleks selle mure enne missiooni tõstatanud, oleks tal olnud lihtsam tõendada, et see nii ei olnud.

(2) Komisjon lükkas tema artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse tagasi, ilma et ta oleks oma otsust piisavalt selgitanud.

14. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks maksma tagasi maksmata summad koos intressiga.

Uurimine

15. Kaebus esitati 6. novembril 2009. 19. novembril 2009 algatas ombudsman uurimise ja palus komisjonil esitada kaebuse kohta oma arvamus.

16. Komisjon esitas oma arvamuse 3. märtsil 2010 (inglisekeelne originaal) ja 11. märtsil 2010 (saksakeelne tõlge). Dokumendid edastati kaebuse esitajale koos kutsega esitada märkusi. Kaebuse esitaja saatis oma märkused 4. märtsist kuni 19. aprillini 2010.

17. mail 2010 palus ombudsman komisjonilt lisateavet. Komisjon saatis oma vastuse 16. augustil 2010 ja ombudsman edastas selle kaebuse esitajale 19. augustil 2010, kutsudes teda üles esitama selle kohta märkusi. Kaebuse esitaja saatis oma märkused 21. septembril 2010.

18. Ombudsman palus 28. veebruaril 2011 komisjonil esitada talle missiooni juhend, mis kehtis kaebuse esitaja lähetuse ajal, st 2004. aasta missiooni juhend. Ta palus ka alates 2009. aasta jaanuarist kehtivat missiooni juhendit [4] ja muid dokumente, mis selgitaksid ülesannete jaotust eelarvevahendite käsutaja ja individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti vahel.

19. Komisjon saatis nõutud dokumendid 22. märtsil 2011. märtsil 2011 edastas ombudsman need kaebuse esitajale, paludes tal esitada oma märkused enne 30. aprilli 2011. Kaebuse esitaja esitas oma märkused 6. aprillil 2011.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

Sissejuhatavad märkused

20. Kaebuse esitaja esitas kaks väidet ja ühe väite. Tema teine väide oli, et komisjon ei põhjendanud kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse tagasilükkamist. Komisjon ei esitanud selle küsimuse kohta sõnaselgeid märkusi. Võttes aga arvesse komisjoni arvamuses ja tema vastustes täiendava teabe taotlusele esitatud sisulisi selgitusi, leiab ombudsman, et tal ei ole enam vaja teist väidet käsitleda.

21. Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et komisjon peaks andma usaldusväärseid suuniseid mõiste „puhkepäev“ määratluse kohta ja selle kohta, mil määral saab lähetusele saadetud ametnik tugineda eelarvevahendite käsutaja allkirjastatud lähetuskorraldusele. Juhul kui seda tuleks käsitada uue nõudena, mis sarnaneb kaebuse esitaja kolleegi poolt juhtumi 2482/2009/(BU)KM kohta esitatud nõudega, tuleks märkida, et ombudsman on paralleelse juhtumi 2482/2009/(BU)KM kohta esitanud selle kohta soovituse projekti. Seetõttu ei ole käesolevas asjas vaja seda küsimust käsitleda.

A. Väidetav viga seoses lähetuskulude hüvitamise ja sellega seotud taotlusega

Ombudsmanile esitatud argumendid

22. Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et komisjon keeldus ekslikult hüvitamast kõiki tema 2008. aasta septembris toimunud lähetusega seotud kulusid. Eelkõige määratles ta reedet, 19. septembrit ekslikult puhkusepäevana ja tõlgendas vääralt „puhkepäeva”, mis tuleb anda ametnikele, kes peavad tegema väsitavaid reise. Ta rõhutas, et ta täitis oma missiooni vastavalt missiooni korraldusele, mille olid heaks kiitnud tema ülemused. Seetõttu nõudis ta, et komisjon tagastaks mahaarvatud summa (306,80 eurot) koos intressiga.

23. Puhkuse küsimuses märkis komisjon oma arvamuses, et kaebuse esitaja lahkus lähetusele reedel, 19. septembril 2008, mis oli tööpäev. aasta lähetusjuhendi punktis 9 on märgitud, et kui puhkus võeti enne lähetust, arvutatakse päevaraha alates ametlike koosolekute tegelikust algusest. aasta missioonijuhendi punkti 4.4 alapunktis 2 oli siiski sätestatud, et täiendavaid päevarahasid võib maksta, kui see on kulutõhus, võttes arvesse, et nädalavahetust sisaldavad lennupiletid võivad olla odavamad (pühapäevareegel). Tuvastati, et laupäeval, 27. septembril ja pühapäeval, 28. septembril 2008 toimunud lendude hinnaerinevus õigustab lähetuse pikendamist. Kuigi reede 19 / laupäev 20 lendude tegelikud hinnad ei olnud enam kättesaadavad, oli tõenäoline, et reisibüroo soovitas kõige odavama variandina reedet, 19. septembrit kuni pühapäeva, 28. septembrit. Tegelikult kohustas punkti 4.4 alapunkt 2 reisibürood esitama erinevad hinnad, mis olid kättesaadavad. Seetõttu nõustus komisjon, et eelarvevahendite käsutaja tegutses lähetuseks loa andmisel kõiki asjaolusid teades ja võttes nõuetekohaselt arvesse kulutasuvuse põhimõtet. Komisjoni arvates oleks reisikavade kulutõhusus olnud nõuetekohane põhjendus lähetuse pikendamiseks. Seega ei saa reedet, 19. septembrit 2008 pidada puhkusepäevaks.

24. Seoses mõiste „puhkepäev” tõlgendamisega märkis komisjon kõigepealt, et Euroopa Liidu Kohus on järjekindlalt nõudnud, et sätteid, mis annavad töötajatele rahalise eelise, tõlgendataks kitsalt. aasta missioonijuhendis ei olnud aga midagi, mis toetaks individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti esialgset tõlgendust, mille kohaselt „päevane puhkus” tähendab 24 tundi enne koosolekut, kuhu asjaomane ametnik oli sõitnud. Igal juhul, isegi kui järgida seda tõlgendust, tuli arvesse võtta aega, mis kulus lennujaamast koosoleku toimumiskohta sõitmiseks, millisel juhul ei oleks pühapäeva hommikul saabuv lend andnud kaebuse esitajale 24-tunnist puhkeaega. See oli veel üks asjaolu, mis õigustas lahkumist reedel, 19. septembril.

25. Eelarvevahendite käsutaja kiitis heaks lähetuskorralduse, milles nähti ette lahkumine reedel, 19. septembril 2008, ega viidanud puhkusepäevadele. Vastavalt 2004. aasta missiooni juhendi punktile 1.2 andis see heakskiit ametnikule õiguse tekkinud kulude hüvitamisele kehtivate õigusnormide piires. Komisjon rõhutas, et kui individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet leidis, et missiooni täitmisel on probleeme, oleks ta pidanud teavitama asjaomaseid talitusi, et vältida selliste probleemide tekkimist tulevikus. See ei oleks tohtinud karistada missioonil viibinud ametnikku.

26. Komisjon märkis, et ta on seega oma seisukoha uuesti läbi vaadanud ja on nüüd seisukohal, et individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti tehtud mahaarvamised ei ole põhjendatud. Ta märkis, et pooldab positiivset otsust, mis tähendab, et kaebuse esitaja saab taotletud hüvitise.

27. 22. märtsil 2010, st umbes kaks nädalat pärast seda, kui ombudsman oli talle selle arvamuse edastanud, pöördus kaebuse esitaja individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti poole ja küsis, millal talle hüvitatakse. Lisaks tuletas ta individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametile meelde, et ta nõuab ka intressi. 9. aprillil 2010 teatas komisjon kaebuse esitajale, et tema kontole kantakse 307,84 eurot [5]. aprillil 2010 kinnitas komisjon, et see tähendab, et ta ei maksa intressi.

28. Kaebuse esitaja teavitas ombudsmani eespool nimetatud vastusest. Näis, et sellest vastusest nähtus, et komisjon kavatses oma arvamuses esitatud väidetest distantseeruda. Seetõttu palus ombudsman komisjonil täpsustada oma seisukohta huvi küsimuses, mida kaebuse esitaja oli väitnud, kuid mida komisjon ei olnud oma arvamuses kommenteerinud, ning üldisemalt selgitada oma seisukohta kaebuse sisu kohta, võttes arvesse asjaolu, et e-kiri, mille ta saatis kaebuse esitajale 19. aprillil 2010, näis olevat vastuolus seisukohaga, mille ta oli oma arvamuses võtnud.

29. Komisjon märkis oma repliigis, et ta ei näe mingit vastuolu tema arvamuse, milles ta vaatas konkreetse kaebuse alusel uuesti läbi individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti poolt kaebuse esitaja esitatud kulude tagasilükkamise, ja 19. aprillil 2010 kaebuse esitajale saadetud e-kirja vahel, milles ta märkis, et ta käsitles juhtumit individuaalse küsimusena.

30. Kaebuse esitaja intressinõude kohta märkis komisjon, et esialgne otsus oli sel ajal kehtinud 2004. aasta missioonijuhendi kohaselt õige. Tema arvates võttis ta arvesse hageja erilist olukorda ja nägi ette ka mõningaid muudatusi, mis tulenesid 2009. aasta missiooni juhendist, mis oli lähetusele saadetud ametnikule soodsam. Seetõttu ei andnud tema otsus nõustuda kaebuse esitaja nõutud kuludega kaebuse esitajale õigust saada hilinenud maksmise eest viivist, kuna enne, kui ta oli oma seisukoha arvamuses uuesti läbi vaadanud, ei olnud tal õigust sellele maksele.

31. Kaebuse esitaja rõhutas oma märkustes, et tema arvates tugines komisjon 2004. aasta missioonijuhendile. Kuigi ta oli arvamuse põhjalikult läbi lugenud, ei leidnud ta sellest ühtegi viidet 2009. aasta missioonijuhendile. Tema arvates ei olnud arvamus uus otsus, vaid parandas selle asemel otsuse, mille peale ta kaebas, ja kvalifitseeris selle otsuse põhjenduse vääraks. Seega ei mõistnud ta, miks komisjon viitab nüüd arvamusele kui uuele otsusele, millega nähakse ette uued eeskirjad.

32. Kaebuse esitaja jäi seega oma intressinõude juurde.

Ombudsmani hinnang

33. Komisjon märkis oma arvamuses, et individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti tehtud mahaarvamised ei olnud põhjendatud, kuna i) reisibüroo ja eelarvevahendite käsutaja puhul võis eeldada, et nad täitsid oma kohustusi ja et tehtud reisikorraldused olid seega kulutõhusamad kui individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti soovitatud lähenemisviis, ning ii) lähetuste juhend ei kinnitanud individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti tõlgendust „puhkepäeva” ja reisipäeva kvalifitseerimise kohta puhkusepäevana. Ombudsman peab seda seisukohta mõistlikuks ja avaldab komisjonile tunnustust selle eest, et ta on oma seisukohta vastavalt muutnud.

34. Seejärel hüvitas komisjon kaebuse esitaja nõutud kulud. Selles osas võib kaebuse esitaja nõuet pidada rahuldatuks. Ta keeldus siiski maksmast viivist hilinenud maksmise tõttu. Vastuseks ombudsmani küsimusele selle küsimuse kohta väitis komisjon, et tema kulude hüvitamise otsus nägi ette mõningaid muudatusi uues 2009. aasta missioonijuhendis, mis ei olnud kaebuse esitaja lähetuse ajal kohaldatav, ning seega ei tulnud maksta intressi.

35. Olles komisjoni arvamust hoolikalt analüüsinud, saab ombudsman üksnes järeldada, et arvamuses ei tuginetud 2009. aasta missioonijuhendile ega muudatustele, mida uus versioon võib sisaldada võrreldes 2004. aasta missioonijuhendiga. Selle asemel väitis komisjon selgelt 2004. aasta missioonijuhendi põhjal, millele ta viitas, ja tugines õigluse põhimõttele, et jõuda järeldusele, et individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti otsus mitte hüvitada kaebuse esitaja lähetuskulusid täies ulatuses ei olnud põhjendatud. Lisaks märgib ombudsman, et vastuses tema täiendava teabe taotlusele ei esitanud komisjon mingeid üksikasju 2009. aasta missioonijuhendi väidetava mõju kohta tema seisukohale.

36. Lisaks on ombudsman hoolikalt uurinud 2004. ja 2009. aasta missioonijuhendite asjakohaseid sätteid. Siiski ei näe ta, kuidas 2009. aasta missioonijuhendi kohaldamine tooks kaasa kaebuse esitaja olukorra soodsama kohtlemise kui see oleks olnud 2004. aasta missioonijuhendi puhul. Ombudsman märgib murega ka seda, et komisjoni vastus tema täiendava teabe taotlusele viitab sellele, et seisukoht, mille ta võttis oma arvamuses, st otsus asjaomane summa tagasi maksta, oli pigem kontsessioon kui asjaomaste eeskirjade nõuetekohase kohaldamise tulemus.

37. Seega tuleb järeldada, et komisjon ei ole esitanud veenvat selgitust selle kohta, miks ta ei peaks käesoleval juhul olema kohustatud maksma viivist. Seetõttu esitab ombudsman allpool vastava soovituse projekti.

B. Soovituse projekt

Kaebuse uurimise põhjal esitab ombudsman komisjonile järgmise soovituse projekti:

Komisjon peaks maksma intressi lähetuskuludelt, mille maksmisest ta ebaseaduslikult keeldus kaebuse esitajale.

Komisjoni ja kaebuse esitajat teavitatakse sellest soovituse projektist. Vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 saadab komisjon üksikasjaliku arvamuse 31. märtsiks 2012. Üksikasjalik arvamus võiks koosneda soovituse projekti heakskiitmisest ja selle rakendamise kirjeldusest.

 

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 20. detsember 2011

---

[1] Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom), EÜT 1994, L 113, lk 15.

[2] Üldised rakendussätted, millega võetakse vastu juhend Euroopa Komisjoni ametnike ja muude teenistujate lähetuste kohta, K(2004) 1313 (lõplik), edaspidi „2004. aasta lähetuste juhend”.

[3] Kaebuse esitaja lisas „suurendatud summa vahetuskursi alusel” 7,38 eurot.

[4] Üldised rakendussätted, millega võetakse vastu Euroopa Komisjoni ametnike ja muude teenistujate lähetuste juhend, K(2008) 6215 (lõplik), edaspidi „2009. aasta lähetuste juhend”.

[5] See summa erineb veidi kaebuse esitaja nõutud summast (vt eespool punkt 22). See erinevus näib tulenevat vahetuskursiga seotud korrigeerivatest teguritest.