Koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 [1]

Kaebuse taust

1. Kaebuse esitaja on advokaat, kes esindab Ühendkuningriigi kodanikku D.-d, kes asus 2004. aasta jaanuaris elama Austriasse.

2. Kuna Austria pädevad ametiasutused leidsid, et D. kujutab endast ohtu avalikule julgeolekule, võtsid nad ta 2005. aasta mais kuni väljasaatmiseni vahi alla ja tegid otsuse jätta ta Austria territooriumilt eluks ajaks välja (edaspidi "väljasaatmisotsus").

3. Kaebuse esitaja sõnul põhines väljasaatmisotsus üksnes asjaolul, et Tšehhi kohus mõistis D. 2000. aastal süüdi ja määras talle vangistuse 1997. aastal toime pandud kuritegude eest ("seksuaalne kuritarvitamine" ja "oht noorte moraalsele kasvatamisele"). Kaebuse esitaja arvates ei hinnanud Austria ametiasutused vastupidiselt direktiivi 64/221 [2] artikli 3 nõuetele individuaalselt, kas D. kujutab endast ohtu avalikule julgeolekule, kuna tal on kalduvus tulevikus samamoodi tegutseda. Otsustades D. Austria territooriumilt välja saata, olid nende käsutuses üksnes eespool nimetatud Tšehhi kohtu tehtud kohtuotsuste osade mitteametlikud tõlked ning seega ei olnud neil võimalik sellist hinnangut anda.

4. Kaebuse esitaja leidis ka, et Austria pädevad asutused on vastuolus direktiivi 64/221 artikli 9 lõikega 1 eitanud D. poolt väljasaatmisotsuse peale esitatud kaebuse peatavat toimet. Lisaks ei olnud selles otsuses vastupidi direktiivi 64/221 artiklile 7 märgitud Austria territooriumilt lahkumise tähtaega. Selle tulemusena saadeti D Suurbritanniasse välja vaid mõni päev pärast tema vahi alla võtmist.

5. Kaebuse esitaja arvates kujutas D. väljasaatmine endast ELi õiguse ränka rikkumist, mida Austria kohtud ja ametiasutused, sealhulgas Austria konstitutsioonikohus ja kõrgeim halduskohus, ei olnud heastanud. Ta leidis, et D. väljasaatmise eesmärk oli ilmselgelt hoida kõrvale seadusest tulenevast keelust teda Ühendkuningriigile välja anda. Selles kontekstis juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et Ühendkuningriigi ametiasutused otsisid D. üles kuriteo tõttu, mille ta oli väidetavalt toime pannud umbes 40 aastat tagasi, kuid mis oli Austrias aegunud. Tema sõnul võtsid Austria ametiasutused D. juhtumi suhtes meetmeid alles pärast seda, kui Ühendkuningriigi ametiasutused olid neile tähelepanu juhtinud.

6. 16. veebruaril 2009 esitas kaebuse esitaja kaebuse Euroopa Komisjonile ja palus tal võtta meetmeid ning vajaduse korral esitada Euroopa Kohtule Austria vastu hagi ELi õiguse rikkumise tõttu. Rikkumiskaebuses märkis kaebuse esitaja, et Austria õiguse kohaselt võib D. eluaegse Austria territooriumilt väljaarvamise otsuse igal ajal ex officio tühistada.

7. 16. juulil 2009 teavitas komisjon kaebuse esitajat ELi õiguse kohastest väljasaatmise õiguslikest nõuetest. Lisaks märkis komisjon, et ta ei saa uurida konkreetse juhtumi asjaolusid, kuna see on Austria kohtute ülesanne. Viimasel oli võimalus või viimase astme kohtute puhul kohustus taotleda Euroopa Liidu Kohtult eelotsust.

8. 27. juulil 2009 pöördus kaebuse esitaja Euroopa Ombudsmani poole. Ta ei nõustunud komisjoni vastusega ja väitis, et aluslepingute järelevalvajana on ta kohustatud sekkuma ELi õiguse ilmsetesse ja ränkadesse rikkumistesse, kuna vastasel juhul jääks ELi õigus jõustamata.

Uurimise ese

9. Kaebuse esitaja esitas oma kaebuses järgmise väite ja väite:

Väide:

Komisjon ei käsitlenud nõuetekohaselt tema poolt D. nimel esitatud rikkumiskaebust.

Nõue:

Komisjon peaks algatama Austria suhtes rikkumismenetluse.

Uurimine

10. Kaebus edastati arvamuse saamiseks komisjoni presidendile. Komisjoni arvamus edastati kaebuse esitajale koos kutsega esitada märkusi, mille ta saatis 28. veebruaril 2010. Neid tähelepanekuid ja komisjoni arvamust arvesse võttes osutus vajalikuks ombudsmani täiendav uurimine. Seega palus ombudsman 5. mai 2010. aasta kirjas komisjonil esitada talle kaebuse esitaja väite ja väite kohta täiendavat teavet.

11. Komisjoni vastus edastati kaebuse esitajale, kutsudes teda üles esitama märkusi. Kaebuse esitaja saatis oma märkused 10. augustil 2010.

12. 23. novembril 2010 teatas ombudsman kaebuse esitajale, et juhtumi hindamist ei ole veel olnud võimalik lõpule viia. Ta selgitas, et ta teavitab kaebuse esitajat kaebusega seotud edasistest sammudest hiljemalt 2011. aasta veebruari lõpuks.

13. Olles uurinud komisjoni vastust kaebuse esitaja tähelepanekute taustal, leidis ombudsman, et vaja on veel täiendavaid selgitusi. Seetõttu palus ta 22. veebruari 2011. aasta kirjas komisjonil esitada talle kaebuse kohta täiendavat teavet.

14. Komisjon saatis oma vastuse 18. mail 2011. See vastus edastati kaebuse esitajale koos palvega esitada oma märkused.

15. 20. mail 2011 võttis D. ühendust ombudsmaniga. Ta küsis komisjoni vastuse kohta ja palus, et talle antaks selle koopia. Ombudsman täitis selle nõude. D. esitas 21. juunil 2011 juhtumi kohta oma "isiklikud märkused". Ta märkis, et neid märkusi tuleks arvesse võtta lisaks märkustele, mille tema advokaat esitab komisjoni vastuse kohta. 30. juunil 2011 saatis kaebuse esitaja oma märkused.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

Sissejuhatavad märkused

16. Oma arvamuses juhtis komisjon tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja rikkumiskaebus ja tema kaebus ombudsmanile esitati samal kuupäeval, nimelt 16. veebruaril 2009. Komisjon väitis seega, et ilmnes, et kaebuse esitaja oli ajal, mil ta ei olnud veel oma vastust saanud, jõudnud järeldusele, et komisjon ei olnud tema rikkumiskaebust nõuetekohaselt menetlenud. Kaebuse esitaja juhtis oma märkustes tähelepanu sellele, et ombudsmanile esitatud kaebuses märgitud kuupäev tulenes tehnilisest veast. Oli ilmne, et ta ei olnud rikkumiskaebuse esitamise kuupäeval ombudsmanile kaebust esitanud, kuna tema kaebus ombudsmanile viitas komisjoni 16. juuli 2009. aasta kirjale, mille ta samuti sellele kaebusele lisas. Ombudsman ei pea komisjoni märkusi kaebuse vastuvõetavuse vaidlustamiseks. Lisaks väitele, et kaebuse esitaja sai kaebuse kätte 27. juulil 2009, ei ole tal seetõttu vaja käsitleda komisjoni märkusi tehnilise vea kohta.

17. Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et komisjon ei reageerinud esialgu tema rikkumiskaebusele. Arvestades, et ta viitas sellele aspektile liidu materiaalõiguse väidetava rikkumise raames, mis on tema kaebuse ese, ei tundu, et ta sooviks selles kontekstis esitada eraldi täiendavat väidet. Seetõttu ombudsmani soovituse projekt seda aspekti ei hõlma.

18. Oma arvamuses kommenteeris komisjon ka liikmesriikide viimase astme kohtute kohustust esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi liidu õiguse tõlgendamise kohta. Antud kontekstis näis komisjon väitvat, et rikkumismenetluse algatamine viitamata jätmise tõttu oleks väga subjektiivne tegevus, mida on äärmiselt raske tõendada. Komisjon selgitas ka, et tema tavaks on menetlust mitte algatada, „välja arvatud juhul, kui liikmesriigis esineb kohtute kaasamisel korduvaid probleeme, ilmne vääritimõistmine või tahtlik ja kindel arvamus riikliku kohtualluvuse kohta”. Kaebuse esitaja väitis oma märkustes, et komisjon jättis selle punkti tähelepanuta, kuna ta viitas Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse esitamise kohustuse võimalikule rikkumisele. Tema sõnul ei olnud liidu õiguse tõlgendamisega seotud küsimust, mis oleks tulnud esitada Euroopa Kohtule, kuna kohaldatav liidu õigus oli selge ja seda ei ole vaidlustatud. Kaebuse esitaja selgitas seega, et tema rikkumiskaebus ei puuduta eelotsusetaotluse esitamata jätmist. Seetõttu ei ole ombudsmanil vaja seda aspekti käesolevas soovituse projektis käsitleda.

19. Komisjon märkis oma arvamuses, et kaebuse esitaja rikkumiskaebus tugines üksnes Austria kõrgeima halduskohtu ja Austria konstitutsioonikohtu otsustele selles küsimuses, kusjuures kumbki neist ei uurinud D. juhtumi põhjendatust. Kaebus ei sisaldanud siiski pädevate haldusasutuste ja kohtute asjaomaste otsuste koopiaid. Komisjon lisas, et täiendavad dokumendid esitati talle üksnes kaebuse alusel, mille kaebuse esitaja esitas ombudsmanile. Kaebuse esitaja kordas oma märkustes, et ta märkis oma rikkumiskaebuses sõnaselgelt, et töö minimeerimise huvides lisas ta D. kaebused üksnes Austria kõrgeimatele kohtutele ning nende kohtute tehtud otsused. Samal ajal oli ta selgitanud, et jääb komisjoni käsutusse, kui nad nõuavad täiendavaid dokumente. Ta märkis, et komisjon ei nõudnud temalt ühelgi hetkel täiendavaid dokumente. Ombudsman võtab kaebuse esitaja avaldused teadmiseks. Vaidlust ei ole selles, et komisjon sai ombudsmani uurimise käigus kõik dokumendid, mida kaebuse esitaja peab D. juhtumi puhul asjakohaseks. Seetõttu ei pea ombudsman vajalikuks uurida, kas komisjon oleks pidanud nõudma kaebuse esitajalt täiendavaid dokumente.

20. Arvestades nende faktilist seost, käsitletakse kaebuse esitaja väidet ja väidet koos.

21. Arusaamatuste vältimiseks on oluline meelde tuletada, et ELi toimimise lepingu artikliga 228 antakse Euroopa Ombudsmanile õigus uurida võimalikke haldusomavoli juhtumeid liidu institutsioonide, organite ja asutuste tegevuses. Euroopa Ombudsmani põhikirjas on konkreetselt sätestatud, et ombudsmanile ei või esitada kaebust ühegi muu asutuse ega isiku tegevuse peale. Seetõttu ei ole ombudsmanil volitusi vaadata läbi kaebusi teiste institutsioonide või asutuste, näiteks riiklike maksuhaldurite või kohtute vastu. Käesolevas soovituse projektis käsitletakse seega üksnes komisjoni vastu esitatud kaebust.

A. Rikkumiskaebuse käsitlemine komisjoni poolt

Õiguslik raamistik

22. Direktiiv 64/221 sisaldab järgmisi sätteid:

„Artikkel 3

1. Avaliku korra või julgeoleku huvides võetavad meetmed põhinevad eranditult asjaomase isiku isiklikul käitumisel.

2. Varasemad süüdimõistvad kohtuotsused ei anna iseenesest alust selliste meetmete võtmiseks. (...)

Artikkel 6

Asjaomast isikut teavitatakse avaliku korra, julgeoleku või rahvatervise huvidest, millel tema suhtes tehtud otsus põhineb, välja arvatud juhul, kui see on vastuolus asjaomase riigi julgeolekuhuvidega.

Artikkel 7

Asjaomast isikut teavitatakse ametlikult igast otsusest keelduda elamisloa andmisest või selle pikendamisest või saata ta territooriumilt välja. Teates märgitakse territooriumilt lahkumiseks lubatud ajavahemik. Välja arvatud kiireloomulistel juhtudel, on see tähtaeg vähemalt viisteist päeva, kui asjaomasele isikule ei ole veel elamisluba antud, ja vähemalt üks kuu kõigil muudel juhtudel.

(...)

Artikkel 9

1. Kui puudub õigus esitada kaebus kohtule või kui kaebust saab esitada üksnes otsuse õigusliku kehtivuse kohta või kui kaebusel ei saa olla peatavat toimet, ei tee haldusasutus otsust elamisloa pikendamisest keeldumise või elamisloa omaniku territooriumilt väljasaatmise kohta, välja arvatud kiireloomulistel juhtudel, kuni on saadud arvamus vastuvõtva riigi pädevalt asutuselt, kus asjaomasel isikul on kõnealuse riigi õigusega ette nähtud kaitse-, abi- või esindusõigus.

See asutus ei ole sama, kes on volitatud tegema otsust elamisloa pikendamisest keeldumise või väljasaatmise kohta. (...)“

23. Direktiiv 2004/38 [3] jõustus 30. aprillil 2004 ja sellega tunnistati muude õigusaktide hulgas kehtetuks direktiiv 64/221. Direktiivi 2004/38 artikli 40 lõike 1 kohaselt olid liikmesriigid kohustatud selle direktiivi siseriiklikku õigusesse üle võtma 30. aprilliks 2006. Direktiiv 2004/38 sisaldab järgmisi sätteid:

„Artikkel 27

Üldpõhimõtted

1. Kui käesoleva peatüki sätetest ei tulene teisiti, võivad liikmesriigid avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides piirata liidu kodanike ja nende pereliikmete liikumis- ja elamisvabadust, olenemata nende kodakondsusest. Neid põhjuseid ei tohi kasutada majanduslikel eesmärkidel.

2. Avaliku korra või julgeoleku huvides võetud meetmed peavad olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja põhinema eranditult asjaomase isiku isiklikul käitumisel. Varasemad süüdimõistvad kohtuotsused ei anna iseenesest alust selliste meetmete võtmiseks.

Asjaomase isiku käitumine peab kujutama endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Põhjendusi, mis ei ole juhtumi üksikasjadega seotud või mis tuginevad üldise ennetuse kaalutlustele, ei aktsepteerita. (...)

Artikkel 28

Kaitse väljasaatmise eest

1. Enne avaliku korra või julgeoleku huvides väljasaatmisotsuse tegemist võtab vastuvõttev liikmesriik arvesse selliseid kaalutlusi nagu asjaomase isiku liikmesriigi territooriumil elamise kestus, tema vanus, tervislik seisund, perekondlik ja majanduslik olukord, sotsiaalne ja kultuuriline integratsioon vastuvõtvasse liikmesriiki ning sidemete ulatus päritoluriigiga. (...)

Artikkel 30

Otsustest teatamine

1. Asjaomastele isikutele teatatakse kirjalikult igast artikli 27 lõike 1 alusel tehtud otsusest nii, et nad mõistaksid selle sisu ja mõju neile.

2. Asjaomaseid isikuid teavitatakse täpselt ja täielikult nende suhtes tehtud otsuse aluseks olevatest avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvidest, välja arvatud juhul, kui see on vastuolus riigi julgeolekuhuvidega.

3. Teates märgitakse kohus või haldusasutus, kellele asjaomane isik võib esitada kaebuse, kaebuse esitamise tähtaeg ja vajaduse korral aeg, mis on isikule antud liikmesriigi territooriumilt lahkumiseks. Välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud kiireloomulistel juhtudel, ei tohi territooriumilt lahkumise aeg olla lühem kui üks kuu alates teatamise kuupäevast.

Artikkel 31

Menetluslikud tagatised

1. Asjaomastel isikutel on vastuvõtvas liikmesriigis juurdepääs kohtulikele ja vajaduse korral halduslikele õiguskaitsemenetlustele, et vaidlustada nende suhtes avaliku korra, julgeoleku või rahvatervise huvides tehtud otsused või taotleda nende otsuste läbivaatamist.

2. Kui väljasaatmisotsuse edasikaebamise või kohtuliku läbivaatamise taotlusele on lisatud ajutise määruse taotlus selle otsuse täitmise peatamiseks, ei või tegelik väljasaatmine toimuda enne ajutise määruse kohta otsuse tegemist, välja arvatud järgmistel juhtudel:

– kui väljasaatmisotsus põhineb varasemal kohtuotsusel; või

– kui asjaomastel isikutel on varem olnud juurdepääs kohtulikule kontrollile; või

– kui väljasaatmisotsus on artikli 28 lõike 3 kohaselt avaliku julgeoleku huvides hädavajalik.

3. Kaebuste esitamise kord võimaldab kontrollida otsuse õiguspärasust ning kavandatava meetme aluseks olevaid fakte ja asjaolusid. Nad tagavad, et otsus ei ole ebaproportsionaalne, pidades eelkõige silmas artiklis 28 sätestatud nõudeid.

4. Liikmesriigid võivad asjaomase isiku kuni edasikaebemenetluseni oma territooriumilt välja arvata, kuid nad ei või takistada isikul isiklikult kaitset esitada, välja arvatud juhul, kui tema kohaleilmumine võib põhjustada tõsiseid probleeme avalikule korrale või avalikule julgeolekule või kui edasikaebamine või kohtulik läbivaatamine on seotud territooriumile sisenemise keelamisega.”

Ombudsmanile esitatud argumendid

24. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei käsitlenud nõuetekohaselt tema rikkumiskaebust, mille ta esitas D nimel. Ta väitis, et komisjon peaks algatama Austria suhtes rikkumismenetluse.

25. Oma arvamuses viitas komisjon järgmisele sündmuste jadale: D. saatis talle 2008. aasta märtsis esimese omakäelise kirja, milles ta palus selgitusi mitme liidu õiguse küsimuse kohta, millest enamik puudutas tema süüdimõistmist Tšehhi Vabariigis. Lisaks kirjeldas ta lühidalt oma vahistamist ja sellele järgnevat väljasaatmist Ühendkuningriiki, hoolimata sellest, et ta ei ole kunagi Austrias kuritegu toime pannud. Teises kirjas, mis saadeti 2008. aasta juunis, väitis D., et ta saadeti Austriast välja, kuna ta ei olnud täitnud Austria registreerimisformaalsusi.

26. Komisjon selgitas oma 24. aprilli ja 8. augusti 2008. aasta vastustes ELi õigusraamistikku seoses selliste liidu kodanike väljasaatmisega, kes elavad muus liikmesriigis kui see, mille kodakondsus neil on, ning juhtis tähelepanu sellele, et väljasaatmismeetmeid ei tohi võtta üksnes eelneva kriminaalkorras süüdimõistmise või liidu kodaniku riigis viibimisest teatamata jätmise tõttu.

27. Seejärel märkis komisjon, et oma rikkumiskaebuses väitis kaebuse esitaja, et D. väljasaatmine põhines eelneval süüdimõistmisel, ning jättis seega tähelepanuta, et väljasaatmist saab õiguspäraselt määrata üksnes individuaalse ja praeguse ohuhinnangu alusel. Kaebusest ilmnes, et kaebuse esitaja leidis ka, et Austria on rikkunud liidu õigust, saates D Austria territooriumilt välja mõne päeva jooksul pärast tema vahistamist.

28. Rikkumiskaebusele vastates juhtis komisjon oma 16. juuli 2009. aasta kirjas tähelepanu direktiivi 2004/38 artiklile 27, mille kohaselt peavad avaliku korra või julgeoleku huvides võetavad meetmed olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja põhinema üksnes asjaomase isiku isiklikul käitumisel; varasemad süüdimõistvad kohtuotsused ei anna iseenesest alust selliste meetmete võtmiseks. Komisjon viitas ka eelotsusemenetlusele.

29. Eespool kirjeldatud sündmuste jadale vastukaaluks väitis komisjon, et kaks kirja, mille D. talle saatis, väljendasid tema muret üldiselt ega sisaldanud ühtegi toetavat tõendit. Seoses kaebuse esitaja rikkumiskaebusega märkis komisjon, et esitatud teabe põhjal ei olnud tal võimalik järeldada, et Austria ametiasutuste lõpliku otsusega on rikutud ELi õigust, mistõttu ta otsustas käesolevas asjas Austria suhtes rikkumismenetlust mitte algatada. Komisjon lisas, et ka ombudsmani uurimise käigus saadud dokumentide põhjal ei ole tal võimalik liidu õiguse rikkumist selgelt tuvastada.

30. Märkides, et kaebuse esitaja on ammendanud kõik riiklikud õiguskaitsevahendid, juhtis komisjon tähelepanu sellele, et tema enda roll, nagu see on määratletud aluslepingutes, ei ole mõne teise edasikaebusi käsitleva organi roll, leides, et tal ei ole volitusi viia läbi uurimisi üksikjuhtudel, mille puhul on liikmesriikide kohtutel palju paremad võimalused. Samuti rõhutas ta, et ta ei saa asendada siseriiklike kohtute faktilisi järeldusi ja hinnanguid enda omadega.

31. Kaebuse esitaja väitis oma seisukohtades, et käesoleval juhul on tegemist liidu materiaalõiguse raske rikkumisega Austria ametiasutuste ja kohtute poolt. Viimane kas osutas liidu õigusele üksnes lipuaalset teenust või eiras seda kohe. Oli arusaamatu, kuidas komisjon võis jõuda järeldusele, et rikkumist ei toimunud. Kaebuse esitaja arvates ei käsitlenud komisjon isegi algelisel viisil tema kaebuses ja riikliku tasandi menetluste raames esitatud üksikasjalikke argumente.

32. Kaebuse esitaja lisas oma märkustele koopiad Austria pädevate asutuste otsustest, politseitoimikud ja kaks Tšehhi kohtute otsust, mis olid tema sõnul D. väljasaatmise aluseks. Viimati nimetatud dokumentide kohta märkis ta, et Briti politsei koostatud ingliskeelsed tõlked leidis D alles hiljuti. Kohtuotsuste autentseid tšehhikeelseid versioone ei ole veel leitud, kuid need esitatakse ombudsmanile, kui need leitakse.

33. Kaebuse esitaja leidis, et Austria ametiasutused ja kohtud tuginesid oma otsustes nimetatud kohtuotsuste saksakeelsete tõlgete pelkadele osadele, mis on pelkade osadena mõttetud. Lisaks ei olnud teada, kes oli need tõlked ette valmistanud. Kaebuse esitaja sõnul ei näidanud Austria ametiasutused üles mingit huvi nimetatud kohtuotsuste saamise vastu, mis tõendas selgelt, et ainuüksi D. süüdimõistmine oli tema väljasaatmise aluseks. Kui Austria ametiasutused oleksid kaalunud kõiki kohtuotsuseid, oleksid nad pidanud arvesse võtma mitut nendest kohtuotsustest tulenevat faktilist asjaolu, näiteks seda, et ainult kolm seitsmest alaealisest ohvrist, kelle suhtes D. süüdi mõisteti, olid alla 14-aastased, mis on Austrias seksuaalsuhete vanuse alampiir.

34. Kaebuse esitaja väitis, et eespool esitatud asjaolude põhjal ei saanud Austria ametiasutused ja kohtud mingil juhul järeldada, et D. käitumine kujutas endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu Austria lastele, mis oleks võinud õigustada i) tema väljasaatmist; ii) apellatsioonkaebusele peatava toime andmata jätmine ja iii) talle Austria territooriumilt lahkumiseks aja andmata jätmine. D. ei pannud Austrias toime ühtegi kuritegu ja ainuüksi varasema süüdimõistva kohtuotsuse olemasolu ei saa õigustada liidu kodaniku väljasaatmist.

35. Kokkuvõttes jäi kaebuse esitaja oma seisukoha juurde, et komisjoni ülesanne on võtta meetmeid ELi õiguse ilmse ja jämeda rikkumise korral.

36. Oma esimeses täiendava teabe taotluses esitas ombudsman komisjonile mitu küsimust. Eelkõige palus ta komisjonil direktiivi 2004/38 artikli 27 lõiget 2 ja artikli 30 lõiget 3 arvestades põhjendada oma seisukohta, et käesolevas asjas ei ole tegemist rikkumisega.

37. Komisjon märkis oma repliigis, et talle esitatud teabe põhjal ei ole tal võimalik järeldada, et Austria ametiasutuste otsused rikuvad liidu õigust, ning et Tšehhi kohtu otsused ise on individuaalse ja praeguse ohuhinnangu asemel D. väljasaatmise põhjuseks. Komisjon tuletas meelde, et direktiivi 2004/38 artikli 27 lõikega 2 on vastuolus see, kui varasemad süüdimõistvad kohtuotsused toovad automaatselt kaasa väljasaatmise. See säte ei välista siiski varasemate süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmist, et teha kindlaks oht, mida isik endast praegu kujutab. Eelkõige võib varasemat käitumist arvesse võtta, kui on tõenäoline, et rikkumine kordub. Komisjon rõhutas riiklike ametiasutuste rolli selles hindamises ja rõhutas ka, et neil ametiasutustel on selles kontekstis teatav kaalutlusõigus [4]. Ta lisas, et väljasaatmisotsust kontrollisid siseriiklikud kohtud (Alam-Austria ja Burgenlandi Unabhängige Verwaltungssenate (edaspidi "sõltumatu haldusnõukogu" või "nõukogu"), Bundesverwaltungsgericht (föderaalne kõrgeim halduskohus) ja Austria konstitutsioonikohus), kes vaatasid läbi ja kinnitasid siseriiklike ametiasutuste asjakohased otsused. Komisjon märkis, et need hinnangud „hõlmavad ohu hindamist [D.] isikuna, kes praegu kujutab endast ohtu”.

38. Komisjon kordas, et tema roll ei ole apellatsiooniorgani roll seoses ELi õiguse väära kohaldamisega konkreetsel juhul. Ta märkis ka, et tal on piiratud volitused viia läbi uurimisi üksikjuhtudel ja asendada liikmesriikide kohtute järeldusi, milles võetakse arvesse juhtumi konkreetseid asjaolusid ja eripära.

39. Kaebuse esitaja märkis oma seisukohtades, et ta ei eita, et selle hindamisel, kas isik kujutab endast ohtu avalikule julgeolekule, võivad riigi ametiasutused võtta arvesse varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid. Miski ei viita aga sellele, et D. kujutaks endast tõsist ohtu Austria ühiskonnale, ning ta on pikalt selgitanud, et Austria ametiasutused tuginesid väljasaatmisotsuse tegemisel üksnes D. varasemale süüdimõistmisele. Seda kinnitas asjaolu, et Tšehhi kohtuotsuste osad, millele Austria ametiasutused tuginesid, ei sisaldanud neid elemente, mis oleksid võimaldanud hinnata D. käitumist. Peale tõdemuste kordamise ei võtnud komisjon tema esitatud argumente arvesse.

40. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei võtnud pealegi arvesse, et ei piisa sellest, kui liikmesriigi ametiasutused ja kohtud piirduvad kohaldatava liidu õiguse tsiteerimisega, vaid et ka seda õigust tuleb nõuetekohaselt kohaldada. Lisaks juhtis ta tähelepanu sellele, et komisjon ei käsitlenud kordagi küsimust, et Austria ametiasutused rikkusid ELi õigust, kuna: i) ei lubata oma kliendil ühe kuu jooksul Austria territooriumilt lahkuda; ning ii) apellatsioonkaebusele peatava toime andmata jätmine.

41. Kaebuse esitaja väitis, et isegi kui D. juhtum on eraldiseisev, ei tohiks ELi õiguse ränk ja ilmne rikkumine jääda karistamata. Ta märkis ka, et komisjoni avaldused viitavad sellele, et ta kohaldab rikkumismenetluste algatamise poliitikat ainult korduvate rikkumiste korral, kuid mitte üksikjuhtudel. Kui see tõepoolest nii oleks, peaks komisjon selle selgeks tegema. Kui ombudsman peaks leidma, et selline tava on kooskõlas ELi õigusega, peaks kaebuse esitaja sellega nõustuma, kuigi D liikumisvabadust oleks ikkagi rikutud.

42. Teises täiendava teabe taotluses palus ombudsman komisjonil käsitleda kaebuse esitaja seisukohti D väljasaatmise menetluslike aspektide kohta, nimelt seda, et Austria rikkus ELi õigust, kuna: i) talle ei anta Austria territooriumilt lahkumiseks ühekuulist tähtaega; ning ii) apellatsioonkaebusele peatava toime andmata jätmine. Arvestades, et käesolev juhtum puudutab põhiõiguste harta artikliga 45 tagatud vaba liikumise põhiõigust, pidas ombudsman vajalikuks ja asjakohaseks paluda komisjonil oma põhjendusi täiendavalt selgitada. Seetõttu palus ta komisjonil märkida: i) tingimused, millele tema arvates peab vastama individuaalne analüüs, mille peavad direktiivi 2004/38 artikli 27 lõike 2 kohaselt läbi viima siseriiklikud ametiasutused; ning ii) kuidas Austria ametiasutused ja kohtud tema arvates neid nõudeid käesoleval juhul täitsid.

43. Komisjon täpsustas oma repliigis, et direktiivi 2004/38 artikli 30 lõike 3 kohaselt tuleb väljasaatmisotsusest teatamisel määrata asjaomasele isikule riigist lahkumiseks tähtaeg, mis üldjuhul ei tohi olla lühem kui üks kuu. Eespool nimetatud säte nägi siiski ette ka erandi sellest reeglist kiireloomulistel juhtudel.

44. Väljasaatmisotsuse peale esitatud kaebuse peatava toime kohta märkis komisjon, et direktiivi 2004/38 artikli 31 kohaselt ei saa väljasaatmine põhimõtteliselt toimuda enne, kui on tehtud otsus taotluse kohta peatada esimese otsuse täitmine. Samal ajal märkis komisjon, et direktiivi 2004/38 artikli 31 lõige 2 kaldub sellest üldreeglist kõrvale mitmel juhul, näiteks: kui väljasaatmine põhineb varasemal kohtuotsusel; pärast eelnevat juurdepääsu kohtulikule kontrollile; või kui väljasaatmisotsus põhineb avaliku julgeoleku seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel. Komisjon tuletas meelde, et viimati nimetatud mõiste hõlmab liikmesriigi sise- ja välisjulgeolekut [5]. Komisjon juhtis tähelepanu ka sellele, et väljasaatmismeetmete vastase kaitse tase peaks suurenema vastavalt sellele, mil määral on liidu kodanik vastuvõtvasse liikmesriiki integreerunud [6]. Komisjon märkis, et kohtuasjas C-145/09 jättis Euroopa Kohus siseriikliku kohtu ülesandeks kontrollida, kas eespool esitatud kaalutlusi arvesse võttes kuulub juhtum avaliku julgeoleku mõiste alla [7]. Varem oli Euroopa Kohus ühes varasemas kohtuasjas juhtinud tähelepanu sellele, et avaliku julgeoleku mõiste kasutamist õigustavad asjaolud võivad riigiti ja ajavahemikuti erineda; seetõttu oli vaja anda pädevatele siseriiklikele asutustele kaalutlusõigus [8].

45. Eespool öeldut silmas pidades väitis komisjon, et juhtumi menetluslikke aspekte, eelkõige seda, kas erand artikli 30 lõikest 3 ja artiklist 31 on asjakohane, tuleb hinnata juhtumi igakülgse õigusliku ja faktilise hindamise alusel, mille puhul riiklikud ametiasutused peavad arvesse võtma kõiki tegureid. Selle keerulise hinnangu andmisel on liikmesriikide ametiasutustel teatav kaalutlusõigus, pidades silmas ka seda, et neil on paremad teadmised juhtumi konkreetsetest asjaoludest. Komisjon märkis, et juhtumit kontrollisid siseriiklikud kohtud, kes hindasid ka seda, kas asjaolu, et D. pidi Austria territooriumilt kiiresti lahkuma, oli kooskõlas direktiivis 2004/38 ette nähtud eranditega. Komisjon lisas, et juhtum näis olevat üksikjuhtum ja et ta ei olnud saanud ühtegi võrreldavat kaebust. Saadud teabe põhjal ei olnud tal võimalik järeldada, et Austria ametiasutuste hinnang ei olnud liidu õigusega kooskõlas.

46. Vastuseks ombudsmani küsimusele kriteeriumide kohta, millele individuaalne hindamine peab vastama, märkis komisjon, et direktiivi 2004/38 artikli 27 lõike 2 kohaselt peab isiku käitumine kujutama endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu mõnele ühiskonna põhihuvile. Piiravaid meetmeid ei saanud võtta üldistel ennetavatel põhjustel, vaid need pidid põhinema tegelikul ohul,[9] mis tähendab, et avaliku korra või avaliku julgeoleku nõuete tõsine kahjustamine oli tõenäoline. Väljasaatmisel pärast süüdimõistvat kohtuotsust tuleb arvesse võtta õigusrikkuja isiklikku käitumist ja ohtu, mida see kujutab avalikule korrale [10]. Varasemat käitumist võib arvesse võtta, kui on tõenäoline, et rikkumine kordub [11]. Komisjon lisas, et oht peab olemas olema siis, kui piirava meetme võtavad vastu riiklikud ametiasutused või kui seda kontrollivad kohtud.

47. Eespool öeldut arvesse võttes väitis komisjon, et Austria ametiasutused viisid läbi ohuhindamise, mida kontrollisid siseriiklikud kohtud, eelkõige Burgenlandi sõltumatu haldusnõukogu. Ta tuletas meelde, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa põhjendused tugineda üksnes üldise ennetamise kaalutlustele, ning analüüsis Austria ametiasutuste koostatud individuaalset ohuhinnangut. Lisaks märkis Alam-Austria liidumaa sõltumatu haldusnõukogu, et süüdimõistvad kohtuotsused ei saa iseenesest õigustada väljasaatmismeetmeid, ning uuris seejärel ohtu, mida D. kujutaks Austria ühiskonnale.

48. Komisjon järeldas, et võttes arvesse oma kohustusi ja tema käsutuses olevat teavet, ei jõudnud ta järeldusele, et ta peaks sekkuma liikmesriikide kohtute otsustesse. Seetõttu otsustas ta D. juhtumi puhul Austria vastu rikkumismenetlust mitte algatada.

49. Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et D. väljasaatmise korraldus anti 2005. aasta mais. Kuna direktiiv 2004/38 tuli siseriiklikku õigusesse üle võtta alles 29. aprilliks 2006, ei olnud D. juhtumi suhtes kohaldatav mitte see direktiiv, vaid direktiiv 64/221. Samal ajal märkis kaebuse esitaja, et see olukord ei mõjuta kohtuasja sisu, pidades silmas, et direktiivi 2004/38 eesmärk on kodifitseerida selle valdkonna õigus. Kaebuse esitaja väitis ka, et vastupidi komisjoni väidetule tegeles Burgenlandi sõltumatu haldusnõukogu ainult D. kinnipidamisega kuni väljasaatmiseni, kuid mitte tema väljasaatmisega. Viimati nimetatud küsimusega oli tegelenud üksnes Alam-Austria sõltumatu haldusnõukogu ning seejärel kõrgeim halduskohus ja konstitutsioonikohus.

50. Kommenteerides D. juhtumi menetluslikke aspekte, asus kaebuse esitaja seisukohale, et komisjon ei ole kordagi käsitlenud tema kaebuse põhisisu, st tema vastuse põhiosa, milles on esitatud õiguslik taust, mida ei ole vaidlustatud. Samuti ei olnud vaidlust selles, et siseriiklikud õigusasutused olid kontrollinud juhtumi käsitlemist siseriiklike asutuste poolt.

51. Komisjoni seisukoht, et siseriiklikud kohtud hindasid ka seda, kas asjaolu, et D. pidi Austria territooriumilt kiiresti lahkuma, oli kooskõlas direktiivis 64/221 ette nähtud eranditega, on väär. Sellega seoses väitis kaebuse esitaja, et Austria ametiasutused ja kohtud ei olnud ELi õigust isegi eiranud, vaid eiras selle asemel jõhkralt kaebuse esitaja asjakohaseid argumente. Kaebuse esitaja märkis, et Alam-Austria sõltumatu haldusnõukogu piirdus kinnitusega, et käesoleval juhul on tegemist tõendatud kiireloomulisusega, esitamata ühtegi põhjendust ja/või asetades selle seisukoha liidu õiguse konteksti. Kaebuse esitaja lisas, et ELi õiguse nõuetekohaseks kohaldamiseks ei piisa üksnes asjakohaste sätete tsiteerimisest.

52. Seoses komisjoni seisukohaga, et D. juhtum oli üksikjuhtum, jäi kaebuse esitaja oma varasema arutluskäigu juurde (vt eespool punkt 41). Ta märkis ka, et komisjoni otsus mitte sekkuda ei põhinenud asjaolul, et D. juhtum oli individuaalne. Selle asemel märkis komisjon selgelt, et Austria ametiasutuste otsus mitte: i) anda D. kaebusele peatav toime; ning ii) anda talle aega Austria territooriumilt lahkumiseks, oli kooskõlas liidu õigusega. Komisjon ei ole seda seisukohta siiski kuidagi põhjendanud. Kaebuse esitaja väitis, et viitega ELi õiguse asjakohastele nõuetele ja asjaolule, et juhtumi vaatasid läbi riiklikud õigusasutused ja sarnaseid kaebusi ei saadud, ei põhjendata, miks Austria ametiasutused tegutsesid kooskõlas ELi õigusega. Eelkõige oleks komisjon pidanud põhjendama oma seisukohta, et riiklike ametiasutuste seisukoht juhtumi kiireloomulisuse kohta on usutav. Samuti oleks ta pidanud põhjendama, miks D-le Austria territooriumilt vabatahtliku lahkumise tähtaja andmata jätmine oli kooskõlas nõudega, et selleks tuleb anda tähtaeg (direktiivi 64/221 artikkel 7). Kuigi kaebuse esitaja nõustus, et riiklikel ametiasutustel on teatav kaalutlusõigus, rõhutas ta, et komisjoni ülesanne on hinnata selle kaalutlusõiguse kasutamist. Tema arvates ei olnud komisjon seda rolli täitnud.

53. Väljasaatmise enda kohta väitis kaebuse esitaja, et komisjon ei käsitlenud tema argumente sisuliselt, vaid piirdus oma märkustes õigusliku tausta kordamisega. Kuigi õigusasutused olid väljasaatmisotsust kontrollinud, ei olnud see asjaolu üksi piisav. Samuti oli vaja põhjendada, miks D. tähtajatu väljasaatmine oli usutav, arvestades juhtumi asjaolusid, mis olid komisjonile täielikult kättesaadavad. Ka selle juhtumi aspekti puhul oleks komisjon pidanud hindama siseriiklike ametiasutuste kaalutlusõiguse kasutamist.

54. Seetõttu oleks komisjon pidanud põhjendama, sealhulgas põhjendama eeldust, et kaebuse esitaja juhtum on eriti kiireloomuline, oma seisukohta, et eluaegne väljasaatmine on usutav, võttes arvesse järgmisi asjaolusid:

• Väljasaatmisotsus põhines üksnes asjaolul, et D. mõisteti 2000. aastal Tšehhi Vabariigis süüdi 1997. aastal toime pandud kuritegude eest;
• D. oli elanud Austrias seaduslikult peaaegu poolteist aastat, ilma et ta oleks toime pannud mingeid õigusrikkumisi;
• Austria ametiasutused ei olnud kunagi läbi viinud kehtivat individuaalset ohuhinnangut;
• Ainuüksi asjaolu, et D. oli Tšehhi Vabariigis süüdi mõistetud, viis Austria ametiasutused järeldusele, et ta kujutas endast ohtu avalikule julgeolekule;
• Austria ametiasutuste käsutuses olid vaid Tšehhi kohtute tehtud otsuste killustatud osad. Ei olnud selge, kes oli ette valmistanud nende fragmentide kinnitamata tõlked saksa keelde. Lisaks sisaldasid need fragmendid üksnes nende kohtuotsuste resolutsioone ega sisaldanud seega mingit teavet, mis oleks olnud asjakohane individuaalse ohuhinnangu jaoks tulevikus. Sellele vaatamata ei olnud Austria ametiasutused ja kohtud kordagi näidanud üles huvi saada eespool nimetatud kohtuotsustest täielikke koopiaid, kuigi D. oli seda asjaolu kritiseerinud;
• Eespool nimetatud kohtuotsuste nendest osadest, mis ei olnud Austria ametiasutustele kättesaadavad, nähtub, et D-d ei saa - ja kindlasti mitte 2005. aastal - pidada Austria lastele tõeliseks ja piisavalt tõsiseks ohuks.

Kaebuse esitaja väitis, et komisjon oleks pidanud eespool öeldut arvesse võttes selgitama, miks ta arvas, et väljasaatmisotsus ei põhine üksnes asjaolul, et kaebuse esitaja oli varem süüdi mõistetud, mis tehti talle teatavaks märkimisväärselt palju aastaid tagasi.

55. Kokkuvõttes väitis kaebuse esitaja, et komisjoni ülesanne on reguleerida seda, mida ta peab ELi õiguse ilmseks ja raskeks rikkumiseks, kuna vastasel juhul jääksid sellised rikkumised karistamata.

56. D. märkis oma isiklikes märkustes, et ta elas 2004. aasta jaanuarist kuni 2005. aasta maini Austrias, ilma et ta oleks toime pannud ühtegi kuritegu. Samuti märkis ta, et sel ajavahemikul oli Austria politsei täielikult teadlik tema varasemast karistusregistrist, kuna Briti saatkond Viinis oli neid sellest teavitanud. Vaatamata sellele, et Austria politsei oli sellest teadlik, ei võtnud ta tema suhtes muid meetmeid kui peatas aeg-ajalt tema auto ja kontrollis tema reisijate isikutunnistusi. Austria tolleaegse politsei aruande kohaselt olid tema ettevõtte kõige nooremad reisijad noored mehed oma hilistes teismelistes või kahekümnendates eluaastates, kuid mitte lapsed.

57. Lisaks selgitas D., et olukord muutus, kui Briti ajalehe ajakirjanikud külastasid Austria politseiasutusi. Tema sõnul oli see ajaleht sõlminud kokkuleppe Briti politseiga, kes soovisid, et ta naaseks Ühendkuningriiki, et teda süüdistataks alaealiste seksuaalses kuritarvitamises. Sel hetkel olid kõnealused süüdistused peaaegu 40 aastat vanad. Arvestades, et väidetavad kuriteod olid Tšehhi ja Austria seaduste kohaselt aegunud, oli ainus viis, kuidas ta Ühendkuningriiki tagasi saata, tagada tema väljasaatmine Austria politseiasutuste poolt. D. märkis, et Briti riiklikus raadiojaamas endise disketijokina pidas Briti meedia teda kuulsuseks. Arvestades avalikku huvi tema juhtumi vastu, lubas Briti politsei eespool nimetatud ajakirjanikele eksklusiivset teavet vastutasuks nende toetuse eest tema väljasaatmise tagamisel.

58. Ajakirjanikud külastasid Austriat 23. aprillil 2005. Järgmisel päeval ilmus nende ajalehes kaheleheküljeline artikkel. Vaid 17 päeva hiljem ta arreteeriti ja seejärel küüditati. Ühendkuningriiki saabumisel ootas Briti politsei teda lennujaamas ja esitas talle eespool nimetatud süüdistused.

59. D. väitis, et eespool nimetatud sündmuste lähedus ei olnud kaasjuhtum, vaid pigem selgitas ta, miks ta vahistati ja saadeti välja otse Londonisse, selle asemel et lihtsalt anda korraldus riigist lahkuda. D. väitis, et tema tähtajatu väljasaatmine rikub ELi õigust ja kujutab endast ka "väljaandmist tagaukse kaudu", mis on Briti õiguse kohaselt keelatud.

60. Hr D. märkis, et komisjon näis nõustuvat Austria ametiasutuste seisukohaga, mille kohaselt oli tema juhtum kiireloomuline. Austria politsei oli aga tema käitumist mitu kuud jälginud, kuid ei leidnud tõendeid selle kohta, et ta oleks toime pannud kuritegusid. Kui Austria politsei oleks teda üksnes Austriast välja saatnud, oleks ta saanud anda talle Austria territooriumilt lahkumiseks kuu aega. Kuna nad seda ei teinud, oli ilmne, et tema väljasaatmise tegelik põhjus oli tagada tema turvaline saabumine Ühendkuningriiki ja abistada Briti politseid. Samuti märkis ta, et Austria ametiasutused ei ole tema juhtumi kõiki asjaolusid kunagi analüüsinud. Nende analüüs piirdus Tšehhi kohtuotsuste mittetäielike koopiatega ja eeldusega, et pedofiilid ei saa kunagi muutuda, mis tema puhul ei ole õige. Ta märkis ka, et pärast tema väljasaatmist viitasid Austria ametiasutused tema viivitamatu väljasaatmise põhjendustele, mis erinevad varem esitatud põhjendustest.

61. Lõpuks märkis D., et tema tervis on üha kehvem ja ta on otsustanud lõpetada igasuguse kuritegeliku tegevuse. Tundes end seal aegumistähtajaga kaitstuna, otsustas ta elada Austrias turvalises ja kuriteovabas pensionipõlves ning ei oodanud, et ta saadetakse vanade süütegude eest Ühendkuningriiki välja. Talle 2005. aastal kätte toimetatud dokumentidest ilmnes, et ta vahistati ja teda hoiti vahi all, kuna ta ei olnud ekslikult Austrias nõuetekohaselt registreeritud, kuigi ta oli seal täielikult registreeritud kommunaalettevõtjate juures. Seega oleks naeruväärne eeldada, et ta püüdis Austrias põgeneda. D. märkis, et see näitab taas tema väljasaatmise tegelikku eesmärki, nimelt varjatud väljaandmist, kui aja möödumise tõttu ei oleks olnud võimalik ametlikku väljaandmist või Euroopa vahistamismäärust teha.

Ombudsmani hinnang

Sissejuhatav märkus

62. Ombudsmani uurimise käigus viidati kohaldatava õigusraamistiku osas direktiivile 64/221 ja direktiivile 2004/38. D. väljasaatmine toimus 2005. aasta mais. Nagu kaebuse esitaja õigesti märkis, tuli direktiiv 2004/38 siseriiklikku õigusesse üle võtta 30. aprilliks 2006. Seetõttu tuleb direktiivi 64/221 pidada D. suhtes kohaldatavaks tingimusel, et D. Austria territooriumilt väljasaatmise ajal ei olnud Austria direktiivi 2004/38 juba siseriiklikku õigusesse üle võtnud. Näib, et direktiiv 2004/38 võeti Austria õigusesse üle mitmesuguste seadusandlike meetmetega, mida tavaliselt nimetatakse Fremdenrechtspaket 2005 ja mis jõustusid 1. jaanuaril 2006. Sellest järeldub, et direktiivi 64/221 tuleb pidada D. juhtumi suhtes kohaldatavaks.

Hindamine

63. Kodanike kaebused on üks olulisemaid teabeallikaid ELi õiguse võimalike rikkumiste kohta liikmesriikide poolt. Kodanike kaebused võimaldavad komisjonil paremini täita oma rolli aluslepingute täitmise järelevalvajana.

64. Komisjonil on hea haldustava käsitleda rikkumiskaebusi võimalikult hoolsalt. Kui kodanikud ei ole rahul sellega, kuidas komisjon on nende kaebusi käsitlenud, võivad nad esitada ombudsmanile kaebuse komisjoni tegevuse või tegevusetuse kohta.

65. Ombudsmani volitused seoses selliste kaebustega piirduvad siiski selle uurimisega, kas komisjon tegutses talle esitatud rikkumiskaebuse suhtes hoolsalt.

66. Eeltoodust tuleneb, et ombudsman ei saa ega kavatse käesoleval juhul hinnata, kas Austria ametiasutused on liidu õigust vääralt kohaldanud, nagu kaebuse esitaja oma rikkumiskaebuses väitis. Sama arutluskäik kehtib D. argumendi kohta, et tema väljasaatmine kujutas endast "väljaandmist tagaukse kaudu", mis on Briti õiguse kohaselt keelatud.

67. Selle asemel peab ombudsman järgnevalt hindama, kas komisjon on oma seisukohta usutavalt põhjendanud.

68. Uurimise käigus väitis komisjon, et D. juhtum oli eraldiseisev. Selles kontekstis on kasulik meenutada, et kui komisjon leiab, et liidu õigust on rikutud, on tal liidu kohtute praktika kohaselt ulatuslik kaalutlusõigus otsustada, kas väidetavat rikkumist jätkata või mitte. Kuigi asjaolu, et juhtum kujutab endast eraldiseisvat rikkumist, võib põhimõtteliselt arvesse võtta komisjoni kaalutlusõiguse teostamisel ja ajendada komisjoni otsustama seda rikkumist mitte jätkata, ei oma see tähtsust selle hindamisel, kas rikkumine on toime pandud või mitte.

69. Komisjon väitis, et tema roll ei ole apellatsiooniorgani roll seoses liidu õiguse väära kohaldamisega konkreetsel juhul, mis võib nimiväärtuses võetuna viidata rikkumisele käesolevas asjas. Siiski täpsustas ta kogu uurimise käigus, et tema arvates ei ole käesoleval juhul tegemist liidu õiguse rikkumisega. Kaebuse esitaja vaidlustas selle seisukoha kolmel põhjusel. Seega ei võtnud komisjon arvesse, et Austria ametiasutused:

i) ei hinnanud liidu õigust rikkudes individuaalselt, kas D. kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu avalikule julgeolekule;

ii) ei andnud kaebuse esitajale vastuolus ELi õigusega aega Austria territooriumilt lahkumiseks;

iii) ei ole vastuolus liidu õigusega andnud peatavat toimet D. poolt väljasaatmisotsuse peale esitatud kaebusele.

70. Hinnates, kas komisjon on oma seisukohta usutavalt põhjendanud, uurib ombudsman järgemööda komisjoni seisukohta seoses eespool nimetatud kolme aspektiga.

Individuaalne hindamine

71. Direktiivi 64/221 artikkel 3 nõuab, et avaliku julgeoleku huvides võetavad meetmed põhineksid eranditult asjaomase isiku isiklikul käitumisel. Varasemad süüdimõistvad kohtuotsused ei saa iseenesest olla selliste meetmete võtmise aluseks. Ombudsman märgib, et kõik asjaomased pooled on selles õiguslikus olukorras ühel meelel, nagu on kinnitatud Euroopa Kohtu praktikas, mille kohaselt peavad riiklikud ametiasutused hindama asjaomase isiku isiklikku käitumist individuaalselt.

72. Rikkumiskaebuses ja ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et Austria ametiasutused ei ole läbi viinud direktiivi 64/221 artiklis 3 nõutud individuaalset hindamist. Ombudsmani uurimise käigus väljendas ta ka seisukohta, et Austria ametiasutuste hinnang oli ekslik, kuna miski ei viidanud sellele, et D. kujutaks endast ohtu avalikule julgeolekule. Seetõttu mõistab ombudsman kaebuse esitaja seisukohta, et komisjon oleks pidanud arvesse võtma, et Austria ametiasutused ei viinud läbi individuaalset hindamist, mis vastaks direktiivi 64/221 nõuetele.

73. Seda arvesse võttes hindab ombudsman, kas komisjon on esitanud usutavad põhjendused, mis toetavad tema seisukohta, et on läbi viidud individuaalne hindamine kooskõlas direktiiviga 64/221.

74. Ombudsman märgib, et Wiener Neustadti piirkondlik haldusasutus (Bezirkshaupmannschaft) tegi väljasaatmisotsuse 11. mail 2005. Väljasaatmisotsuses on märgitud, et D.-d peeti ohuks avalikule julgeolekule tema süüdimõistmise tõttu Tšehhi kohtutes ja eelkõige toimepandud kuritegude laadi tõttu. Väljasaatmisotsuse teinud asutus leidis, et on tõendatud, et D-l on tema seksuaalse sättumuse tõttu meessoost alaealiste ja noorukitega seksuaalsuhted, mis on vastuolus kriminaalõigusega. Taotlev asutus märkis seejärel, et puuduvad usutavad põhjused eeldada, et D. seksuaalne sättumus ja käitumine muutub ettenähtava aja jooksul, mida üldise kogemuse kohaselt ei ole oodata. Lisaks viitas piirkondlik haldusasutus Austria kõrgeima halduskohtu otsusele, mille kohaselt oli kolmeaastane tähtaeg liiga lühike, et teha järeldusi alaealiste väärkohtlemises süüdi mõistetud isiku tulevase hea käitumise kohta.

75. Burgenlandi sõltumatu administratsioon tegi otsuse kaebuse kohta, mille D. esitas otsuse peale võtta ta vahi alla kuni väljasaatmiseni 24. juunil 2005. Kaebuse esitaja märkis õigesti, et väljasaatmisotsust kui sellist selles otsuses ei käsitletud. Kuigi komisjon märkis oma otsuses, et väljasaatmisotsust ei tule eelvangistuse kontrollimise raames uuesti läbi vaadata, rõhutas ta ka seda, et eelvangistuse õiguspärasuse hindamiseks peab ta esialgu välistama asjaolu, et väljasaatmisotsust tuleb algusest peale pidada ebaseaduslikuks. Viimati nimetatud hinnangu andmisel leidis apellatsiooninõukogu muu hulgas, et arvesse tuleb võtta D. rikkumist tervikuna. Vastuseks D. sellekohasele argumendile leidis ta, et väljasaatmisotsusest ei nähtu, et see otsus tuleneks üldistest ennetavatest kaalutlustest, mis erinevad D. isiklikust käitumisest. Selles kontekstis märkis apellatsiooninõukogu, et juba enne eelvangistuse määramist oli pädeva asutuse käsutuses tõlge, mis hõlmas Tšehhi kohtuotsuse olulisi osi. Sõltumatu haldusnõukogu põhjendas lisaks, et alaealiste kaitset, mille liikmesriigid peavad tagama, tuleb ilmselgelt pidada väga oluliseks. Asjaolu, et D. mõisteti süüdi alaealiste seksuaalses kuritarvitamises ja lapsi kaasavate pornograafiliste materjalide tootmises, tähendas, et sekkuti avalikku huvi, mida liikmesriik peab kaitsma. Apellatsiooninõukogu märkis samuti, et asjaolu, et D. oli oma vanglakaristuse juba ära kandnud, ei ole asjakohane, kuna väljasaatmisotsus peab põhinema kaebuse esitaja käitumise prognoosil, mis tuleb teha sõltumata karistusõiguslikust süüdimõistvast kohtuotsusest.

76. Alam-Austria liidumaa sõltumatu haldusnõukogu tegi 19. märtsil 2007 otsuse D. poolt väljasaatmisotsuse peale esitatud kaebuse kohta. Sõltumatu haldusnõukogu leidis oma otsuses sisuliselt, et D-l oli õigus, kui ta märkis, et tema varasem kriminaalkorras süüdimõistmine ei saa iseenesest olla tema suhtes väljasaatmisotsuse tegemise aluseks. Samal ajal tuletas ta meelde, et väljasaatmisotsuse teinud asutus ei tuginenud üksnes süüdimõistvale kohtuotsusele, vaid hindas kaebuse esitaja käitumist Tšehhi kohtuotsuste alusel. Arvestades D. isiklikku käitumist, toimepandud kuritegude laadi ja raskusastet ning Tšehhi kohtuotsustest nähtuvate asjaolude põhjal tuvastatud isiksust, leidis Alam-Austria sõltumatu haldusnõukogu, et on ilmne, et ta kujutab endast ohtu avalikule julgeolekule. Juhatus täpsustas, et alaealisi seksuaalselt kuritarvitades ja lastega seotud pornograafilist materjali tootes mõisteti D süüdi äärmiselt rasketes ja põlastusväärsetes moraalivastastes kuritegudes. Komisjon lisas, et huvi alaealiste kaitse vastu tuleb pidada väga oluliseks. Komisjon leidis ka, et karistuse pikkus, mis talle süüdimõistmisel määrati, on oluline ja väljendab tema ohtu. Kuritegude laad ja raskus, toimepandud seksuaalkuritegude paljusus ning asjaolu, et ta pani need kuriteod toime mitmel korral alaealiste suhtes, viitavad isiksusele, kellel on kalduvus selliseid kuritegusid toime panna. Lisaks, kuna puuduvad viited olukorra muutumisele, järeldas juhatus, et D-d tuleb pidada tõeliseks, vahetuks ja piisavalt tõsiseks ohuks mõnele ühiskonna põhihuvile. Komisjon lisas, et miski ei viita sellele, et see oht oleks kadunud või vähenenud.

77. Seoses Austria kõrgeimate kohtute otsustega tuleb märkida, et 25. oktoobri 2006. aasta määrusega jättis kõrgeim halduskohus rahuldamata kaebuse esitaja taotluse Burgenlandi sõltumatu haldusnõukogu otsuse kohta, põhjendades seda sisuliselt sellega, et nimetatud nõukogu ei olnud oma kohtupraktikast kõrvale kaldunud. Kõrgeim halduskohus keeldus 17. juuli 2008. aasta määrusega menetlemast kaebuse esitaja taotlust Alam-Austria sõltumatu haldusnõukogu otsuse kohta, peamiselt seetõttu, et otsuses ei tõstatatud põhimõttelisi õiguslikke küsimusi, mis oleksid D. juhtumi üle otsustamisel otsustava tähtsusega. Austria konstitutsioonikohus lükkas 12. juunil 2011 tagasi kaebuse esitaja taotluse Burgenlandi liidumaa sõltumatu haldusnõukogu otsuse kohta. Nimetatud kohus väitis sisuliselt, et tõstatatud küsimused ei nõua konkreetsete põhiseaduslike küsimuste käsitlemist. Kuna kaebuse esitaja väitis, et direktiiv 64/221 ei ole riigisisesesse õigusesse piisavalt üle võetud, põhjendas Austria konstitutsioonikohus sisuliselt, et liidu teisest õigust ei saa kasutada tema teostatava kontrolli meetmena.

78. Ombudsman märgib, et komisjon väitis uurimise käigus, et tal ei ole võimalik järeldada, et Tšehhi kohtu otsused ise, erinevalt individuaalsest ja praegusest ohuhinnangust, olid D väljasaatmise aluseks. Samuti tuletas ta meelde, et direktiiv 64/221 ei välista varasemate süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmist, et teha kindlaks oht, mida isik endast praegu kujutab. Seda kinnitab Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika, mille kohaselt võib varasemat süüdimõistvat kohtuotsust arvesse võtta üksnes juhul, kui selle aluseks olevad asjaolud annavad tunnistust isiklikust käitumisest, mis kujutab endast vahetut ohtu avalikule korrale [12]. Ombudsman on seisukohal, et Austria ametiasutuste poolt vastu võetud otsused, mida on eespool käsitletud, toetavad komisjoni seisukohta, et need: i) sisaldama D. isikliku käitumise analüüsi, võttes arvesse näiteks kuritegude arvukust ja asjaolu, et ta pani neid kuritegusid toime mitmel korral, samuti D. isiksust, et hinnata ohtu, mida ta endast kujutas; ning ii) ei anna mingit teavet selle kohta, et otsused põhinesid üldise ennetuse kaalutlustel. Komisjoni seisukohta, et Austria ametiasutuste ja kohtute hinnangud hõlmasid D.-le tekitatud ohu hindamist, kinnitavad seega käesoleva juhtumi asjaolud. Sellest järeldub, et kaebuse esitaja seisukoht, et komisjon eiras seda, et väljasaatmisotsus põhines üksnes Tšehhi kohtuotsustel, või et riiklikud ametiasutused piirdusid kohaldatava ELi õiguse tsiteerimisega, ilma et nad seda tegelikult kohaldaksid, ei ole põhjendatud. Seda arvesse võttes ei sea komisjoni hinnangut kahtluse alla ka kaebuse esitaja väide, et D. ei pannud Austrias toime kuritegu.

79. Kaebuse esitaja leidis ka, et komisjon oleks pidanud arvesse võtma, et Austria ametiasutuste hinnang oli ekslik, kuna miski ei viidanud sellele, et D. kujutaks endast tõsist ohtu Austria ühiskonnale. Selles kontekstis i) leidis ta, et Austria ametiasutuste käsutuses olevad Tšehhi kohtuotsuste osad ei ole piisav alus mis tahes hinnangu andmiseks. Lisaks viitas ta (ii) mitmele lõigule Tšehhi kohtuotsustest, mis tema arvates tõendasid, et Austria ametiasutustel ei olnud õigust pidada D.-d ohuks Austria ühiskonnale.

80. Ombudsman tuletab meelde, et komisjon väitis uurimise käigus, et tema roll ei ole teise edasikaebusi käsitleva organi roll. Seega ei saanud ta asendada siseriiklike ametiasutuste ja kohtute faktilisi järeldusi ja hinnanguid enda omadega. Kaebuse esitaja ei ole sellele seisukohale vaidlusaluse põhimõtte osas vastu vaielnud. Ombudsman leiab, et väites, et komisjon oleks pidanud arvesse võtma mitut Tšehhi kohtuotsustest tulenevat elementi, ei nõustu kaebuse esitaja tegelikult riiklike ametiasutuste ja kohtute hinnanguga ning palub komisjonil anda oma hinnang. Neil asjaoludel on komisjoni seisukoht, et ta ei saa asendada siseriiklike ametiasutuste hinnangut enda omaga, selgelt mõistlik.

81. Nagu komisjon märkis, on liikmesriikidel kaalutlusõigus, kui neilt nõutakse huvide tundlikku tasakaalustamist. See ei välista, et pärast seda hindamist võib jõuda teistsuguse tulemuseni, nagu kaebuse esitaja leidis. Siiski ei asenda komisjon siseriiklike ametiasutuste ja kohtute hinnangut enda omaga ning miski ei viita sellele, et tema seisukoht, et puuduvad tõendid selle kohta, et siseriiklikud ametiasutused oleksid käesoleval juhul oma kaalutlusõigust ületanud, kujutaks endast ilmset hindamisviga.

82. Mis puudutab kaebuse esitaja teist väidet, siis näib samuti, et esmajoones on riiklike ametiasutuste ülesanne täpselt kaaluda, millist teavet nad individuaalse hinnangu andmiseks vajavad. Vastupidiselt kaebuse esitaja väidetele ei olnud komisjon kohustatud nende otsuseid kahtluse alla seadma, kuigi oli võimalik, et Austria ametiasutuste käsutuses ei pruugi olla täielikke kohtuotsuseid. Igal juhul ei toeta ombudsmanile esitatud dokumendid kaebuse esitaja seisukohta, et Austria ametiasutuste käsutuses olid ainult nende kohtuotsuste resolutsioonid. Lisaks ei viita ükski täielikest Tšehhi kohtuotsustest pärinev faktiline asjaolu, millele kaebuse esitaja tugines, sellele, et komisjon oleks pidanud võtma meetmeid, võttes arvesse Austria ametiasutuste ja kohtute hinnangut.

83. Eespool toodut arvesse võttes järeldab ombudsman, et komisjon on esitanud usutavad põhjendused, mis toetavad tema seisukohta, et Austria ametiasutused ja kohtud hindasid individuaalselt, kas D. kujutas endast ohtu avalikule julgeolekule kooskõlas direktiiviga 64/221.

Austria territooriumilt lahkumise tähtaeg

84. Direktiivi 64/221 artikli 7 kohaselt teavitatakse asjaomast isikut ametlikult igast väljasaatmisotsusest ja teates määratakse kindlaks territooriumilt lahkumise tähtaeg. Välja arvatud kiireloomulistel juhtudel, on see tähtaeg vähemalt viisteist päeva, kui asjaomasele isikule ei ole veel elamisluba antud, ja vähemalt üks kuu kõigil muudel juhtudel.

85. Uurimise käigus väitis komisjon, et Austria ametiasutused kasutasid eespool nimetatud erandit kiireloomuliste juhtumite puhul. Kaebuse esitaja sõnul ei järginud Austria ametiasutused juhtumi kiireloomulisuse üle otsustamisel siiski isegi liidu õigust, vaid üksnes kinnitasid, et kiireloomulisus on tõendatud.

86. Ombudsman märgib, et Wiener Neustadti piirkondlik haldusasutus põhjendas väljasaatmisotsuses, et D. kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Ta leidis, et seega ei ole põhjendatud anda talle ühekuulist tähtaega Austria territooriumilt lahkumiseks. Piirkondlik ametiasutus tugines Austria välismaalaste seaduse sättele, mille kohaselt tuleb Euroopa Majanduspiirkonna kodanikele nende väljasaatmise korral anda ex officio üks kuu aega Austria territooriumilt lahkumiseks, välja arvatud juhul, kui nende viivitamatu lahkumine on vajalik avaliku korra ja riigi julgeoleku huvides. Seda sätet silmas pidades väitis Austria ametiasutus, et D. käitumine õigustab oletust, et tema Austrias elamine ohustab avalikku korda. Tema viivitamatu lahkumine oli seega vajalik avaliku korra huvides.

87. Burgenlandi sõltumatu haldusnõukogu viitas oma otsuses D. kaebuse kohta, mis oli esitatud tema väljasaatmise eesmärgil vahi alla võtmise määruse peale, Austria välismaalaste seaduse samale sättele, millele Wiener Neustadti haldusasutus tugines. Ta leidis, et see säte ei näe ette ühe kuu pikkust kohustuslikku tähtaega Austria territooriumilt lahkumiseks, ning märkis, et selline õiguslik olukord on kooskõlas direktiiviga 2004/38. Ta järeldas sellest, et D-le Austria territooriumilt lahkumiseks ühekuulise tähtaja määramata jätmine on õiguspärane.

88. Ombudsmani arvates tuleneb eeltoodust, et Austria ametiasutused leidsid, et hr D puhul tuleks kohaldada erandit Austria territooriumilt lahkumise tavapärasest ühekuulisest tähtajast. Komisjoni seisukoht, et Austria ametiasutused tuginesid erandile sellest reeglist, näib seega põhimõtteliselt õige.

89. Samal ajal tuletab ombudsman meelde, et direktiivi 64/221 artikli 7 kohaselt kohaldatakse tavapärast ühekuulist tähtaega, välja arvatud kiireloomulistel juhtudel. Seega on selge, et kui isikule antakse liikmesriigi territooriumilt lahkumiseks vähem kui üks kuu, peab tegemist olema õiguspärase kiireloomulise juhtumiga. Lisaks on selge, et asjaomase liikmesriigi ametiasutused on kohustatud põhjendama oma seisukohta, et selline kiireloomulisus on olemas. Võttes siiski arvesse eespool läbi vaadatud Austria ametiasutuste otsuste sisu, leiab ombudsman, et komisjon ei esitanud usutavaid põhjendusi, mis toetaksid tema seisukohta, et Austria ametiasutused järgisid D. viivitamatuks Austria territooriumilt lahkumiseks korralduse andmisel nõuetekohaselt direktiivi 64/221 artiklit 7.

90. On tõsi, et komisjoni roll ei ole teise apellatsiooniorgani roll ning seega ei pea ta asendama siseriiklike ametiasutuste ja kohtute faktilisi järeldusi ja hinnanguid enda omadega (vt eespool punkt 80). Seevastu juhul, kui siseriiklikud ametiasutused võiksid ainuüksi põhjusel, et nad peavad liidu kodanikku ohuks avalikule julgeolekule, keelata sellel kodanikul asjaomase liikmesriigi territooriumilt lahkumise mis tahes ajal, muutuks direktiivi 64/221 artikkel 7 täiesti sisutühjaks.

91. Eeltoodust tuleneb, et komisjon ei käsitlenud nõuetekohaselt kaebuse esitaja rikkumiskaebust osas, milles see oli suunatud Austria ametiasutuste otsuse vastu mitte anda D-le aega Austria territooriumilt lahkumiseks. Eelkõige ei põhjendanud komisjon usutavalt oma seisukohta, et Austria ametiasutused ja kohtud hindasid nõuetekohaselt, kas D. juhtum puudutas eriti kiireloomulist küsimust direktiivi 64/221 artikli 7 tähenduses.

Peatav toime

92. Direktiivi 64/221 artiklis 9 on sätestatud, et kui kaebusel ei saa olla peatavat toimet, ei tee haldusasutus otsust elamisloa omaniku territooriumilt väljasaatmise kohta, välja arvatud kiireloomulistel juhtudel, enne kui on saadud arvamus vastuvõtva riigi pädevalt asutuselt, kus asjaomasel isikul on selle riigi õigusega ette nähtud kaitse-, abi- või esindusõigus.

93. Kaebuse esitaja leidis, et komisjon ei põhjendanud oma seisukohta, et riiklike ametiasutuste seisukoht juhtumi kiireloomulisuse kohta on usutav.

94. Uurimise käigus viitas komisjon direktiivi 2004/38 artikli 31 lõikele 2, mis ei nõua, et väljasaatmismeetmete peale esitatud kaebusel oleks peatav toime, kui väljasaatmisotsus põhineb varasemal kohtuotsusel või avaliku julgeoleku tungivatel põhjustel.

95. Ombudsman märgib, et Wiener Neustadti piirkondlik haldusasutus põhjendas väljasaatmisotsuses, et arvestades asjaolu, et D. kujutab endast ohtu avalikule julgeolekule, ei ole tema kaebusel peatavat toimet.

96. Oma otsuses D. poolt väljasaatmisotsuse peale esitatud kaebuse kohta põhjendas Alam-Austria liidumaa sõltumatu haldusnõukogu, et ta ei saa vaidlustada seda, et Wiener Neustadti piirkondlik haldusasutus peatava toime andmisest keeldus. Sellega seoses väitis apellatsiooninõukogu, et D.-ga kaasnevat ohtu silmas pidades on „tõestatud kiireloomulisus”, mis nõuab tema viivitamatut lahkumist Austria territooriumilt.

97. Arvestades, et D. juhtumi suhtes on kohaldatav direktiiv 64/221, mitte direktiiv 2004/38, leiab ombudsman, et direktiivi 2004/38 artikli 31 lõige 2 kui selline ei selgita piisavalt komisjoni seisukohta, et antud kontekstis ei ole ELi õigust rikutud. Igal juhul märgib ombudsman, et ei Wiener Neustadti piirkondlik haldusasutus ega Alam-Austria sõltumatu haldusnõukogu ei viidanud oma otsustes sellele sättele.

98. Komisjon ja kaebuse esitaja näivad siiski olevat ühel meelel selles, et väljasaatmisotsuse peale esitatud kaebuse peatava toime võib kiireloomulistel juhtudel välistada. Ombudsman on Austria territooriumilt lahkumiseks antud tähtaja raames juba käsitlenud kiireloomulisuse küsimust (vt eespool punktid 89–90). Võttes arvesse Austria ametiasutuste asjakohaste otsuste sisu, kehtivad samad kaalutlused mutatis mutandis ka väljasaatmisotsuse peale esitatud kaebuse peatava toime kohta.

99. Eespool öeldut silmas pidades leiab ombudsman, et komisjon ei käsitlenud nõuetekohaselt kaebuse esitaja rikkumiskaebust osas, milles see oli suunatud Austria ametiasutuste otsuse vastu mitte anda peatavat toimet D. kaebusele väljasaatmisotsuse peale.

Järeldused

100. Eespool nimetatud põhjustel järeldab ombudsman, et komisjon:

i) põhjendas usutavalt oma seisukohta, et Austria ametiasutused ja kohtud hindasid individuaalselt, kas D. kujutab endast ohtu avalikule julgeolekule kooskõlas direktiiviga 64/221;

ii) ei põhjendanud usutavalt oma seisukohta, et Austria ametiasutuste a) otsused mitte anda D-le aega Austria territooriumilt lahkumiseks; ja b) väljasaatmisotsuse peale esitatud kaebusele peatava toime andmata jätmine oli kooskõlas direktiiviga 64/221.

Punktis ii nimetatud rikkumine kujutab endast haldusomavoli. Seetõttu esitab ombudsman vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 allpool vastava soovituse projekti.

B. Soovituse projekt

Kaebuse uurimise põhjal esitab ombudsman komisjonile järgmise soovituse projekti:

Komisjon peaks kaebuse esitaja rikkumiskaebuse uuesti läbi vaatama niivõrd, kuivõrd see puudutab Austria ametiasutuste otsuseid a) mitte anda kaebuse esitajale aega Austria territooriumilt lahkumiseks; ja b) mitte anda tema väljasaatmisotsuse peale esitatud kaebusele peatavat toimet.

Komisjoni ja kaebuse esitajat teavitatakse sellest soovituse projektist. Vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 saadab komisjon üksikasjaliku arvamuse 31. märtsiks 2012. Üksikasjalik arvamus võiks koosneda soovituse projekti heakskiitmisest ja selle rakendamise kirjeldusest.

 

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 14. detsember 2011

---

[1] Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom), EÜT 1994, L 113, lk 15.

[2] Nõukogu 25. veebruari 1964. aasta direktiiv 64/221/EMÜ välisriigi kodanike liikumise ja elukohaga seonduvate avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu seisukohalt õigustatud erimeetmete kooskõlastamise kohta, EÜT 1964, lk 850.

[3] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT 2004, L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46).

[4] Otsus kohtuasjas 30/77: Bouchereau (EKL 1977, lk 1999, punkt 34).

[5] 23. novembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-145/09: Tsakouridis (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 43).

[6] 23. novembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-145/09: Tsakouridis (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 25).

[7] 23. novembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-145/09: Tsakouridis (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 55).

[8] Otsus kohtuasjas 30/77: Bouchereau (EKL 1977, lk 1999, punkt 34).

[9] Otsus kohtuasjas 67/74: Bonsignore (EKL 1975, lk 297, punktid 5–7).

[10] Otsus kohtuasjas C-348/96: Calfa (EKL 1999, lk I-11, punktid 17–27).

[11] Kohtuasi 30/77 Bouchereau [1977] EKL 1999, punktid 25-30.

[12] Otsus kohtuasjas C-441/02: komisjon vs. Saksamaa (EKL 2006, lk I-3449, punkt 33); kohtuasi 30/77: Bouchereau (EKL 1977, lk 1999, punkt 28); kohtuasi C-348/96: Calfa (EKL 1999, lk I-11, punkt 24); ja kohtuasi C-503/03: komisjon vs. Hispaania (EKL 2006, lk I-1097, punkt 44).