Kaebuse taust

1. Kaebuse esitaja on Saksamaa äriühing. 2006. aastal sõlmis ta lepingu Euroopa Komisjoni delegatsiooniga Süürias, et toetada VKEde sektori arengut Süürias, eesmärgiga muuta see tõhusamaks ja konkurentsivõimelisemaks. 14. mail 2014 sai kaebuse esitaja komisjonilt kirja, milles ta teatas oma otsusest määrata kaebuse esitajale rahaline karistus summas 1 004 730 eurot. Kirjas tehti ka kokkuvõte rahalise karistuseni viinud sündmustest järgmiselt.

2. jaanuaril 2009 algatas Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) uurimise seoses eespool nimetatud lepingu rikkumisega. 17. detsembril 2013 anti kaebuse esitajale võimalus esitada uurimise kohta märkusi. 26. märtsil 2014 teatati komisjonile, et OLAFi juurdluse käigus tuvastati liidu finantshuve kahjustavad rikkumised. Komisjoni sõnul ei vaidlustanud kaebuse esitaja järeldusi ega esitanud vastupidist teavet.

3. Uurimise käigus jõuti järeldusele, et kaebuse esitaja oli osa oma tegevusest [1] tellinud alltöövõtu korras, rikkudes hanketingimusi ja teenuslepingu üldtingimusi. Selle tulemusena järeldas komisjon,[2] et tal on õigus määrata rahalisi karistusi vastavalt määruse 1605/2002 [3] artikli 96 lõikele 1 ja määruse 2342/2002 [4] artiklile 134b. Need sätted võimaldasid komisjonil määrata rahatrahve, mis moodustasid 2–10 % lepingu kogumaksumusest, kui hankijale, käesoleval juhul komisjonile, oli teabe esitamisel esitatud tõsiseid valeandmeid. See on üle võetud ka teenuslepingu üldtingimuste artikli 10 lõikesse 2. Kaebuse esitajale anti pärast 14. mai 2014. aasta kirja kättesaamist 30 kalendripäeva aega, et esitada kõnealuse küsimusega seotud märkused või dokumendid.

4. Kaebuse esitaja vastas komisjoni kirjale 10. juunil 2014. Kaebuse esitaja väitis, et tema vastu esitatud väidete ümberlükkamiseks vajab ta „juurdepääsu toimikule”, et valmistada ette märkusi või vastuväiteid komisjonile. Kaebuse esitaja väitis, et juurdepääs toimikule on seotud kaitseõiguse austamise põhimõttega. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei olnud austanud kaitseõigust ega teavitanud kaebuse esitajat tema vastu esitatud asjaoludest. Kaebuse esitaja väitis ka, et komisjon oli „kindlasti kommenteerinud OLAFi juurdlust enne kohapealset kontrolli, selle ajal ja pärast seda”, mille OLAF oli oma juurdluse käigus läbi viinud.

5. 30. juulil 2014 teatas komisjon kaebuse esitajale, et tema dokumentidele juurdepääsu taotlust on käsitletud määruse (EÜ) nr 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele)[5] alusel. Komisjon märkis, et kõnealuse määruse alusel võib toimikule anda osalise juurdepääsu. Seega andis ta osalise juurdepääsu OLAFi lõplikule juhtumiaruandele. Seejärel märkis komisjon, et dokumentide kustutatud osad sisaldasid „isiku-ja konfidentsiaalseid andmeid ning tundlikku äriteavet”.

6. Komisjon märkis, et kuna kustutatud teabes viidati isikuandmetele, oli kohaldatav määrus 45/2001 [6]. See tähendas, et kaebuse esitaja pidi tõendama, et andmed tuleb talle edastada. Komisjon järeldas, et avalikustamise ja/või üleandmise vajalikkus ei ole tõendatud ning et ei saa eeldada, et asjaomaste isikute seaduslikke õigusi ei kahjustata. Komisjon märkis, et muu kustutatud teave puudutas tundlikku äriteavet. Teabe avalikustamiseks vastavalt määruse 1049/2001 asjakohastele sätetele peaks dokumendi avalikustamise õigustamiseks olema ülekaalukas üldine huvi, millega käesoleval juhul tegemist ei olnud. Seejärel teatas komisjon kaebuse esitajale, et tal on õigus esitada kordustaotlus (st kasutada läbivaatamise taotlemise õigust) kooskõlas määruse 1049/2001 artikli 8 asjakohaste sätetega.

7. 19. augustil 2014 esitas kaebuse esitaja komisjonile kordustaotluse. Kaebuse esitaja leidis, et on vale, et komisjon oli avalikustanud ainult OLAFi lõpliku juhtumiaruande ja mitte ühtegi muud tema vastu esitatud toimikusse kuuluvat dokumenti. Lisaks oli OLAFi lõplik juhtumiaruanne redigeeritud. Kaebuse esitaja vaidlustas asjaolu, et komisjon käsitles taotlust määruse 1049/2001 alusel, kuna ta leidis, et „OLAFi uurimine mõjutab teda otseselt”. Selle asemel oleks komisjon pidanud kohaldama põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 2, milles tunnustatakse „igaühe õigust tutvuda oma toimikuga”. Karistus, mis talle määrati, oli märkimisväärne ja tulenes otseselt uurimisest. Seega ei pidanud kaebuse esitajat kohtlema laiema üldsusena, vaid pigem süüdistatavana. Lisaks ei võtnud komisjon arvesse asjaolu, et välja jäetud teave oli vajalik selleks, et kaebuse esitaja saaks end tõhusalt kaitsta. Kohtumenetluse korral tuleks selline teave avalikustada, kuna selles tuvastati tunnistajad.

8. Komisjon vastas kordustaotlusele 9. oktoobril 2014, keeldudes andmast täiendavat juurdepääsu toimikule. Komisjon märkis, et kuna OLAF vastutas juurdluse eest, oli ainus dokument, mis tal juurdluse kohta oli, OLAF-i poolt talle saadetud lõpparuanne. Komisjon märkis, et ta ei saa anda laiemat juurdepääsu kõnealusele dokumendile, kuna on vaja kaitsta eraelu puutumatust ja isikupuutumatust [7] ning ärihuve [8].

9. Ärihuvide kaitse kohta märkis komisjon, et seda erandit kohaldatakse ainult väga piiratud osade suhtes, mis on juhtumi lõpparuandest välja jäetud. Need osad võimaldaksid tuvastada OLAFi juurdluse all olevaid äriühinguid. Selle teabe avalikustamine võib kahjustada nende ärihuve. Eelkõige muudaks nende nimede ja muude asjakohaste andmete avalikustamine need äratuntavaks ja avaldaks kahjulikku mõju nende mainele. Seda võivad kasutada ka kolmandad isikud, et neid ettevõtteid diskrediteerida. See kahjustaks nende ärihuve ja mõjutaks negatiivselt nende suutlikkust tegeleda äri- ja äritegevusega.

10. Üksikisiku eraelu puutumatuse ja isikupuutumatuse kaitse osas viitas komisjon Euroopa Liidu Kohtu otsusele Bavarian Lageri kohtuasjas, [9] mille kohaselt kohaldatakse määrust 45/2001 koos määrusega 1049/2001. Kaebuse esitaja taotletud dokument sisaldab komisjoni töötajate nimesid ja ametiülesandeid, kõikide OLAFi juurdlusega seotud isikute nimesid, rakendusasutusi, asjaomase hankemenetluse kandidaatide ja äriühingute nimesid, toetust saanud äriühingute ja institutsioonide nimesid, võtmeekspertide, konsultantide ja alltöövõtjate nimesid ning lõpuks e-posti ja tavaaadresse, telefoninumbreid ja konsultantide passinumbreid. Komisjoni arvates on need viited kahtlemata isikuandmed. Komisjon leidis, et kaebuse esitaja ei olnud tõendanud nende isikuandmete avalikustamise või edastamise vajadust. Komisjoni sõnul viitas kaebuse esitaja üksnes oma kaitseõigustele. Sellist erahuvi ei saanud selles kontekstis siiski arvesse võtta. Seda järeldust kinnitab asjaolu, et isiku eraelu puutumatuse ja isikupuutumatuse kaitsega seotud erand on absoluutne erand, mis ei nõua institutsioonilt selle tasakaalustamist võimaliku avaliku huviga. Lisaks kaasneks avalikustamisega reaalne ja mittehüpoteetiline oht kahjustada asjaomaste isikute eraelu puutumatust ja isikupuutumatust, kuna see tooks kaasa põhjendamatu välise surve, kriitika ja soovimatud kontaktid, võttes arvesse konkreetset konteksti, nimelt OLAFi juurdlusi.

11. Võimaliku ülekaaluka avaliku huvi küsimuses leidis komisjon, et kaebuse esitaja ei osutanud ühelegi avalikule huvile, vaid viitas taas üksnes oma kaitseõiguste kasutamisele. Seda erahuvi ei saanud määruse 1049/2001 kontekstis arvesse võtta.

12. 5. novembril 2014 esitas kaebuse esitaja kaebuse ombudsmanile.

Uurimine

13. Ombudsman algatas kaebuse uurimise ning tuvastas järgmise väite ja nõude:

1) Komisjon keeldus ekslikult andmast täielikku juurdepääsu oma toimikule kaebuse esitaja kohta ja eelkõige OLAFi lõpparuandele. Lisaks hindas komisjon valesti kaebuse esitaja taotlust tutvuda asjaomase toimikuga määruse 1049/2001, mitte ELi põhiõiguste harta alusel (vastavalt artikli 41 lõike 2 punkt b ja artikli 48 lõige 2, mis käsitlevad juurdepääsu oma toimikule ja kaitseõiguse austamist).

2) Komisjon peaks võimaldama täieliku juurdepääsu oma toimikule, mis käsitleb kaebuse esitajat, ja eelkõige OLAFi lõpparuandele.

Kaebusele vastates paluti komisjonil võtta seisukoht kaebuse esitajat käsitleva toimiku muude dokumentide suhtes, mida kaebuse esitaja taotlus hõlmas ja mille suhtes komisjon ei ole seni seisukohta võtnud.

14. Uurimise käigus sai ombudsman komisjoni arvamuse kaebuse kohta ja seejärel kaebuse esitaja märkused vastuseks komisjoni arvamusele. Tema talitused vaatasid läbi ka juhtumiga seotud komisjoni toimiku. Uurimise läbiviimisel on ombudsman võtnud arvesse poolte esitatud argumente ja arvamusi.

Väide, et komisjon hindas valesti kaebuse esitaja toimikule juurdepääsu taotlust määruse 1049/2001, mitte põhiõiguste harta alusel ja sellega seotud väidet

15. Komisjon oli seisukohal, et kuna ta ei vastuta asjaomase uurimise läbiviimise eest, ei ole tal võimalik käsitleda kaebuse esitaja taotlust oma toimikule juurdepääsu taotlusena vastavalt põhiõiguste hartale. Seda seetõttu, et OLAF on oma juurdlusülesannete täitmisel komisjonist täiesti sõltumatu. Lisaks väitis komisjon asjakohasele kohtupraktikale [10] viidates, et kaitseõigust seoses komisjoni otsuse 1999/396/EÜ [11] artikliga 4 ei tohiks tõlgendada laialt, kuna OLAFi dokument iseenesest ei kahjusta üksikisiku õigusi.

16. Komisjon märkis, et kaebuse esitaja lepingut reguleerivad määrus 1605/2002, määrus 2342/2002 ning lepingu üldtingimused. Seda arvesse võttes käsitleti dokumentidele juurdepääsu taotlust pigem määruse 1049/2001 kui harta artikli 41 lõike 2 teise taande alusel.

17. Komisjon lisas, et eelisjuurdepääs ei kuulu määruse 1049/2001 kohaldamisalasse. Ta märkis ka, et tal ei olnud muid kaebuse esitaja juhtumiga seotud dokumente peale OLAFi lõpliku juhtumiaruande.

18. Komisjon tugines toimikule täieliku juurdepääsu andmisest keeldumisel määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b (eraelu puutumatuse ja isikupuutumatuse kaitse) ja artikli 4 lõike 2 esimeses taandes (ärihuvide kaitse) sätestatud eranditele. Komisjon märkis ka, et kaebuse esitajal oli juba juurdepääs OLAFi lõpparuandes osutatud kuuest dokumendist viiele, kuna kaebuse esitaja oli nende dokumentide autor. Samuti väitis ta, et „antud osaline juurdepääs läks kaugemale tema rangetest õiguslikest kohustustest, kuna komisjon leiab, et OLAFi aruanded on hõlmatud üldise mitteavalikustamise eeldusega”, tuginedes konkurentsiõiguse valdkonna kohtupraktikale ^[12]. Seega leidis komisjon, et oli olemas üldine eeldus, et OLAFi aruannet ei avalikustata juurdluse ajal ja pärast seda. Komisjon märkis ka, et tema valduses ei ole muid dokumente, mille kohta ta saaks seisukoha võtta.

19. Komisjon lisas, et ta tegutses kooskõlas OLAFi suunistega OLAFi lõpparuannete kasutamise kohta komisjoni talituste poolt,[13] avaldades kaebuse esitajale ainult need OLAFi lõpparuande osad, mis olid olulised tagasinõudmismenetluse, menetlusest kõrvalejätmise meetmete kohaldamise ja/või muude rahaliste halduskaristuste seisukohast.

20. Komisjon täpsustas samuti, et OLAF eeldab üldjuhul, et tema uurimise all olevate isikute isikuandmeid ei edastata ühelegi teisele poolele. Komisjon rõhutas ka, et kõik kaebuse esitaja vastu esitatud väidetega seotud lepingudokumendid olid juba tema valduses.

21. Komisjon järeldas, et on olemas avalik huvi kaitsta asjaomaste isikute eraelu puutumatust ja isikupuutumatust ning asjaomases dokumendis osutatud äriühingute ärihuve, samas kui kaebuse esitaja huvid on erahuvid. Kuigi määruse (EÜ) nr 1049/2001 eesmärk on tagada juurdepääs laiemale üldsusele, ei saa arvesse võtta huvitatud isiku võimalikke õigusi saada eelisjuurdepääs. Lõppkokkuvõttes leidis komisjon, et täielikuks avalikustamiseks ei ole ülekaalukat üldist huvi.

22. Kaebuse esitaja leidis, et ei ole oluline, kas toimiku omanik on komisjon või OLAF, sest OLAF ise on komisjoni osa. Kaebuse esitaja märkis, et ta esitas oma kaebuse komisjonile kui „juriidilisele isikule” ja väitis, et see oleks võinud olla teistsugune, kui OLAF oleks juriidiliselt sõltumatu asutus. Kaebuse esitaja nõustus, et komisjonil ei olnud juurdepääsu ühelegi muule juhtumiga seotud dokumendile ega toimikule.

23. OLAFi lõpliku juhtumiaruande kohta leidis kaebuse esitaja, et see ei ole pelgalt sisedokument, kuna see on peamine dokumentaalne tõend kaebuse esitajale rahalise karistuse määramiseks. Kaebuse esitaja sõnul tuleks selline dokument „esitada tõenditena ja esitada kohtumenetluses”.

24. Lõpuks leidis kaebuse esitaja, et kuna karistused on kriminaalmenetlusega sarnased, võib selles küsimuses teha analoogia Saksa siseriiklikus õiguses sisalduvate õigustega. Ta märkis, et Saksa õiguse kohaselt „tuleb juurdepääs toimikule reeglina anda kaitsjale”.

25. Seoses määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohaldatavuse ja isikuandmete kaitsega, millele komisjon tugines, leidis kaebuse esitaja, et komisjon ei ole suutnud tõendada, et isikute isiku avalikustamine ohustaks nende isikupuutumatust. Lisaks ei esitanud komisjon konkreetseid põhjendusi selle kohta, miks Süürias elavad isikud satuksid ohtu nende isiku avalikustamise tõttu, võttes arvesse praegust olukorda selles riigis. Peale selle võisid OLAFi juurdlusega seotud isikud olla kaebuse esitaja ruumides tehtud kohapealsete kontrollide käigus juba avalikustatud.

Ombudsmani hinnang

26. Vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 teisele taandele on igaühel „õigus tutvuda oma toimikuga, võttes samal ajal arvesse konfidentsiaalsuse ning ameti- ja ärisaladusega seotud õigustatud huve”.

27. Ombudsman märgib, et otsuse 1999/352/EÜ [14] artiklist 3 ja määruse 883/2013 [15] kolmandast põhjendusest tuleneb, et komisjon on andnud OLAFile juurdlusülesannete täitmisel täieliku sõltumatuse. Seda arvesse võttes on selge, et komisjonil ei olnud asjaomast uurimistoimikut, millele kaebuse esitaja oli taotlenud juurdepääsu. Karistustoimiku omanikuna oli tal aga ka teatavaid dokumente.

28. Otsuse määrata kaebuse esitajale rahatrahv tegi komisjon, mitte OLAF. Kaebuse esitaja taotles juurdepääsu OLAFi lõpparuandele pärast OLAFi juurdluse lõppu. Seega ei esitatud kaebuse esitaja taotlust kaitsta oma õigusi OLAFi juurdluse raames, vaid kaitsta end komisjoni otsuse eest määrata karistusi. Pidades silmas harta artikli 41 lõike 2 selget sõnastust, mille kohaselt hõlmab õigus heale haldusele „igaühe õigust tutvuda oma toimikuga, võttes samal ajal arvesse konfidentsiaalsuse ning ameti- ja ärisaladusega seotud õigustatud huve”, on ombudsman seisukohal, et komisjon oleks pidanud menetlema kaebuse esitaja taotlust tema enda toimiku kohta selle erisätte alusel [16]. Komisjoni otsuse 1999/396 artikkel 4, millele komisjon viitas, ei ole käesoleva juhtumi asjaoludel asjakohane, kuna seda kohaldatakse ainult "komisjoni liikme, ametniku või teenistuja"[17] suhtes.

29. Üldsuse juurdepääs dokumentidele määruse 1049/2001 alusel annab kodanikele selge õigusliku aluse juurdepääsuks ELi valduses olevatele dokumentidele. Ombudsman on siiski seisukohal, et komisjon peaks hindama oma toimikule juurdepääsu taotlust harta alusel esitatud taotlusena, kui on selge, et selline taotlus puudutab komisjoni otsust, mis kahjustab juurdepääsu taotleja huve. Käesoleval juhul ei ole komisjon piisavalt selgitanud, miks harta artikli 41 lõiget 2 ei tuleks kohaldada, kuna on selge, et otsus määrata kaebuse esitajale karistus kahjustab tema huve. Oluline on märkida, et selline juurdepääs ei oleks kunagi kitsam kui määruse 1049/2001 alusel antud juurdepääs ja võib sõltuvalt dokumentide konkreetsest sisust olla laiem. Seega võib sellistel asjaoludel otsus mitte käsitada juurdepääsutaotlust oma toimikuga tutvumise taotlusena tuua kaasa põhiõiguse sisulise piiramise.

30. Sellest järeldub, et komisjoni poolt harta artikli 41 lõike 2 alusel hinnangu andmata jätmine kujutab endast haldusomavoli.

31. Kui ombudsman leiab, et institutsioon on toime pannud haldusomavoli, kaalub ta, kas haldusomavoli põhjustanud tegevust on võimalik heastada või muul viisil parandada. Kui see on nii, pakub ombudsman tõenäoliselt välja lahenduse või esitab asjaomasele institutsioonile soovituse. Käesoleval juhul on ombudsman siiski seisukohal, et haldusomavoli parandamisel ei ole mingit kasulikku eesmärki.

32. Isegi kui hindamine oleks läbi viidud harta artikli 41 lõike 2 alusel, näitas ombudsmani talituste läbi viidud kontroll, et käesoleval juhul ei oleks tõenäoliselt olnud teistsugust tulemust. Isegi kui harta artikli 41 lõiget 2 oleks kohaldatud, oleks komisjon siiski võinud keelata juurdepääsu mis tahes teabele, mille avalikustamine kahjustaks „konfidentsiaalsuse ning ameti- ja ärisaladusega seotud õigustatud huve”.

33. Ombudsman juhib tähelepanu sellele, et toimikuga tutvumine näitas, et kolmandaid äriühinguid puudutavate andmete osas võimaldaks kogu dokumendi avalikustamine tuvastada kolmandaid äriühinguid, kes olid samuti OLAFi juurdluse osa. Avalikustamine võib seega olla asjaomastele isikutele kahjulik.

34. Kontrolli käigus selgus ka, et kustutatud nimed olid OLAFi töötajate nimed. Nende nimede avaldamine konkreetses kontekstis võib kahjustada asjaomaseid isikuid, avaldades neile välist survet ja kahjustades seega OLAFi missiooni ennast. Sel põhjusel ja olenemata vajadusest tagada ka andmekaitse-eeskirjade järgimine, tuleb sellist teavet pidada konfidentsiaalseks.

35. Eespool öeldut arvesse võttes otsustas ombudsman olukorras, kus kaebuse esitajale ei ole võimalik hüvitist anda, lõpetada uurimise punktis 30 osutatud haldusomavoli tuvastamisega.

Järeldus

Ombudsman lõpetab selle kaebuse uurimise järgmise kriitilise märkusega:

Kriitiline märkus

Komisjon jättis ekslikult käsitlemata kaebuse esitaja taotluse tutvuda oma toimikuga Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 alusel. See kujutab endast haldusomavoli.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

Emily O'Reilly

Strasbourg, 15. märts 2016

 

[1] See moodustas 14 protsenti lepingu kogumaksumusest.

[2] Komisjon teavitas kaebuse esitajat sellest järeldusest 14. mail 2014.

[3] Nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74).

[4] Komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust käsitleva nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT 2002, L 357, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74).

[5] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).

[6] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102).

[7] Vt määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkt b.

[8] Vt määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 1 esimene taane.

[9] Kohtuotsus, Euroopa Kohus (suurkoda), 29. juuni 2010, komisjon vs. Bavarian Lager, C-28/08 P, ECLI:EU:C:2010:378.

[10] Üldkohtu 18. detsembri 2003. aasta määrus kohtuasjas Gómez-Reino vs. komisjon, T-215/02, ECLI:EU:T:2003:352, punkt 65.

[11] Komisjoni 2. juuni 1999. aasta otsus 1999/396 pettuste, korruptsiooni ja muu ühenduste huve kahjustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamisega seotud sisejuurdluse tingimuste kohta (EÜT L 149, lk 57).
Kõnealuse otsuse artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt: „Kui ilmneb komisjoni liikme, ametniku või teenistuja võimalik seotus, teavitatakse huvitatud isikut sellest kiiresti, kui see ei kahjusta uurimist. Igal juhul ei tohi pärast uurimise lõpetamist teha nimeliselt komisjoni liikmele, ametnikule või teenistujale osutavaid järeldusi, ilma et huvitatud isikul oleks olnud võimalik väljendada oma seisukohti kõigi teda puudutavate asjaolude kohta.

Juhtudel, mis nõuavad uurimise eesmärgil täieliku saladuse hoidmist ja liikmesriigi õigusasutuse pädevusse kuuluvate uurimismenetluste kasutamist, võib komisjoni liikme, ametniku või teenistuja arvamuse avaldamisele kutsumise kohustuse täitmise komisjoni presidendi või peasekretäri nõusolekul edasi lükata.”

[12] Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 27. veebruar 2014, komisjon vs. EnBW, C-365/12 P, ECLI:EU:C:2014:112, punkt 66.

[13] Käesolevad suunised ei ole internetis avalikult kättesaadavad.

[14] 1999/352/EÜ, ESTÜ, Euratom: Komisjoni 28. aprilli 1999. aasta otsus, millega asutatakse Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF), EÜT L 136, lk 20.

[15] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määrus (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999 (ELT 2013, L 248, lk 1).

[16] Vt ka kohtuotsus, Euroopa Kohus, 18. juuli 2013, komisjon jt vs. Kadi, C-584/10 P, C-593/10 P ja C-595/10 P, ECLI:EU:C:2013:518, punkt 100.

[17] Vt joonealune märkus 11.