Juhtum puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks distsiplinaarmenetlusega seotud dokumentidele pärast Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlust ja soovitust komisjonile. Komisjon tegi kindlaks 23 dokumenti, mis kuuluvad taotluse kohaldamisalasse, ja keeldus võimaldamast juurdepääsu kõigile dokumentidele tervikuna. Seda tehes tugines komisjon vajadusele kaitsta isikuandmeid.

Kui kaebuse esitaja palus komisjonil oma otsus läbi vaadata, kinnitas komisjon juurdepääsu andmisest keeldumist, tuginedes uurimise eesmärgi kaitsest tulenevale üldisele konfidentsiaalsuse eeldusele. Komisjon väitis ka, et üldsuse juurdepääsu ei saa anda dokumentides sisalduvate isikuandmete kaitsmiseks.

Ombudsman leidis, et üldise konfidentsiaalsuse eelduse kohaldamine komisjoni poolt pärast kõnealuse distsiplinaarmenetluse lõpetamist ei olnud mõistlik. Vaidlusaluste dokumentide uurimise põhjal leidis ombudsman, et kuigi osa dokumentidest võib olla vaja redigeerida, et vältida isikute tuvastamist või kaitsta tulevaste uurimiste eesmärki, ei sisalda dokumendid kogu ulatuses tundlikku teavet. Seega tegi ombudsman lahendusena ettepaneku, et komisjon kaaluks uuesti oma seisukohta juurdepääsutaotluse suhtes, et võimaldada sisulist osalist juurdepääsu taotletud dokumentidele.

Vastuseks kinnitas komisjon oma tuginemist üldisele konfidentsiaalsuse eeldusele ja leidis, et igal juhul ei ole sisuline osaline juurdepääs võimalik ilma isikuandmeid avaldamata ja ohustamata komisjoni distsiplinaaruurimiste eesmärgi kaitset.

Ombudsman avaldas kahetsust, et komisjon ei andnud pärast tema ettepanekut lahenduse kohta osalist juurdepääsu. Ombudsman leidis, et selle juurdepääsutaotluse käsitlemine komisjoni poolt kujutas endast haldusomavoli.

Kuna komisjon hindas uuesti oma seisukohta kaebuse esitaja juurdepääsutaotluse kohta pärast ombudsmani ettepanekut lahenduse kohta ja jõudis samale järeldusele kui kordusotsuses, ei pidanud ombudsman otstarbekaks jätkata uurimist ametliku soovitusega selles küsimuses. Seetõttu lõpetas ta juhtumi.

Juhtum puudutas Euroopa Komisjoni otsust keelata üldsuse juurdepääs lõplikele karistusotsustele, millega lõpetatakse komisjoni töötajate suhtes algatatud distsiplinaarmenetlused. Komisjon kohaldas kõigi vaidlusaluste dokumentide suhtes üldist konfidentsiaalsuse eeldust, lähtudes vajadusest kaitsta uurimise eesmärki. Komisjon väitis ka, et igal juhul ei saa otsustele anda üldsuse juurdepääsu ilma isikuandmeid avaldamata.

Ombudsman leidis, et komisjonil ei olnud alust tugineda üldisele konfidentsiaalsuse eeldusele, mis põhineb vajadusel kaitsta uurimiste eesmärki, et keelduda lõplikele karistusotsustele juurdepääsu andmisest. Ombudsmani uurimisrühm kontrollis seega kõnealuseid dokumente. Kontrolli põhjal leidis ombudsman, et kuigi mõned lõplikud karistusotsused võivad nõuda ulatuslikumaid redigeerimisi kui teised, et takistada üksikisikute tuvastamist ning seega kaitsta nende eraelu puutumatust ja isikupuutumatust, oli komisjoni seisukoht, et juurdepääsu ei saa anda, ebamõistlik. Ombudsman leidis ka, et dokumendid sisaldasid vaid piiratud teavet, mida tuleks uurimise eesmärgi kaitsmiseks varjata.

Seda silmas pidades leidis ombudsman, et komisjoni keeldumine anda üldsusele juurdepääs taotletud dokumentidele tervikuna kujutas endast haldusomavoli.

Ombudsman esitas oma eespool esitatud seisukoha juba paralleelses uurimises, mis käsitles üldsuse juurdepääsu sarnastele dokumentidele, esitatud lahenduse ettepanekus. Kuna komisjon oli pärast seda lahendusettepanekut oma seisukohta uuesti hinnanud ja jõudnud samale järeldusele kui kinnitavas otsuses, ei pidanud ombudsman uurimise jätkamist otstarbekaks, esitades selles küsimuses ametliku soovituse. Seetõttu lõpetas ta juhtumi.

Juhtum puudutas Euroopa Parlamendi keeldumist anda üldsusele juurdepääs dokumentidele, mis on seotud Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusega töötajate väärkäitumise kohta. Juurdepääsu keelamisel tugines parlament kahele erandile, mis on sätestatud ELi õigusaktides üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele, väites, et avalikustamine kahjustaks OLAFi juurdluse ja selle otsustusprotsessiga seotud isikute eraelu puutumatust ja isikupuutumatust.

Ombudsman leidis, et kaebuse esitaja ei olnud tõendanud vajadust avaldada isikuandmeid avalikes huvides, nagu on nõutud andmekaitset käsitlevates ELi õigusaktides. Seega oli parlamendil õigus keelduda vaidlusalustes dokumentides sisalduvate isikuandmete avalikustamisest. Dokumentide läbivaatamine näitas siiski ka seda, et need ei sisalda läbivalt isikuandmeid ja et dokumentide teatavaid osi võib avalikustada, kaitstes samal ajal asjaomaste isikute eraelu puutumatust ja isikupuutumatust. Seetõttu tegi ombudsman ettepaneku, et parlament kaaluks uuesti oma seisukohta, et dokumentidele juurdepääsu andmisest tuleb täielikult keelduda.

Vastuseks jäi parlament oma seisukoha juurde, et üldsuse juurdepääsu ei saa anda, kuna ta leidis, et kõiki isikuandmeid ei ole võimalik redigeerida, jättes samas sisuka sisu. Ombudsman avaldas kahetsust, et parlament keeldub jätkuvalt taotletud dokumentidele mis tahes vormis juurdepääsu andmisest. Arvestades, et parlament kinnitas oma seisukohta vastuseks tema lahendusettepanekule, asus ombudsman seisukohale, et selle küsimuse käsitlemine käesoleva juhtumi kontekstis ei oleks otstarbekas. Ombudsman eeldab siiski, et parlament võtab tema hinnangut arvesse, kui ta käsitleb tulevasi taotlusi üldsuse juurdepääsuks sarnastele dokumentidele.

Juhtum puudutas Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) keeldumist anda üldsusele piisavalt laialdane juurdepääs OLAFi lõpparuannetele ja soovitustele, mis olid seotud ELi töötajate väärkäitumise kahe uurimisega. Keeldudes võimaldamast tutvuda nende dokumentide osadega, tugines OLAF kahele erandile, mis tulenevad liidu õigusnormidest üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele, väites, et avalikustamine kahjustaks vajadust kaitsta dokumentides nimetatud isikute, sealhulgas OLAFi juurdlustega seotud isikute eraelu puutumatust ja isikupuutumatust ning vajadust kaitsta dokumentides nimetatud äriühingute ja juriidiliste isikute ärihuve.

Ombudsman leidis, et kaebuse esitaja ei olnud tõendanud vajadust avaldada kõnealuseid isikuandmeid avalikes huvides, nagu on nõutud andmekaitset käsitlevates ELi õigusaktides. Pärast vaidlusaluste dokumentide kontrollimist leidis ombudsman samuti, et äriteabe kustutamine on mõistlik ja et avalikustamiseks ei ole ülekaalukat üldist huvi. Seetõttu järeldas ombudsman, et OLAFi otsus keelata üldsuse juurdepääs vaidlusaluste dokumentide osadele oli põhjendatud. Tervitades OLAFi otsust avalikustada kahe asjaomase juurdluse olulised üksikasjad, lõpetas ombudsman juurdluse haldusomavoli tuvastamata.

Juhtum puudutas Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) otsust keelata üldsuse juurdepääs 44 juurdluse lõpparuannetele ja nendega seotud soovitustele ning konkreetse lõpetatud distsiplinaarjuhtumi toimikule. OLAF kohaldas kõigi vaidlusaluste dokumentide suhtes üldist avalikustamata jätmise eeldust, mis tähendab, et ta keeldus võimaldamast üldsusel tutvuda mis tahes dokumentidega, ilma et ta oleks viinud läbi individuaalset hindamist.

Ombudsman leidis, et OLAF ei saanud tugineda avalikustamata jätmise üldisele eeldusele, mis põhines vajadusel kaitsta oma juurdluste eesmärki, keelduda juurdepääsu andmisest 37 lõpparuandele ja soovitusele, mille suhtes juurdlused ja järelmeetmed olid lõpetatud. Seoses lõpparuannete ja soovitustega, mille puhul OLAF leidis, et järelmeetmed on veel pooleli, leidis ombudsman, et enne avalikustamata jätmise üldise eelduse kohaldamist ei ole selge, kas ja kuidas OLAF leidis, et see järelmeetmete periood oli endiselt mõistlik.

Seetõttu tegi ombudsman lahendusena ettepaneku, et OLAF i) viiks läbi nende juurdlustega seotud lõpparuannete ja soovituste individuaalse hindamise, mille järelmeetmed on lõpetatud, eemaldades vajaduse korral isikuandmed, et anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik juurdepääs; ning ii) selgitada, miks ta leiab, et mõistlik ajavahemik järelmeetmete lõpuleviimiseks ei ole veel möödunud, kui see on asjakohane.

Vastuseks viis OLAF läbi 41 lõpparuande ja soovituse individuaalse hindamise seoses kõigi juurdlustega, mille puhul leidis kinnitust, et järelmeetmed olid lõpetatud. OLAF andis kõigile nendele dokumentidele osalise juurdepääsu. OLAF kirjeldas ka seda, kuidas ta üldiselt hindab, kas pädeval asutusel on möödunud mõistlik aeg, et otsustada oma soovituste asjakohaste järelmeetmete üle.

Ombudsman jõudis järeldusele, et OLAF nõustus tema ettepanekuga lahenduse kohta, millega antakse üldsusele ulatuslik osaline juurdepääs 41 lõpparuandele ja nendega seotud soovitustele. Samuti tervitas ta käimasolevate järelmeetmete kohta esitatud selgitusi. Samas märkis ta, et kõnealustes uurimistes olid järelmeetmed kestnud märkimisväärselt kauem, kui liidu kohtud on mõistlikus ulatuses tunnistanud. Seetõttu tegi ta OLAFile selles küsimuses parandusettepanekuid.

Mis puudutab vaidlusaluse OLAFi juurdlustoimiku ülejäänud dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumist, siis ei olnud ombudsman veendunud ka selles, et OLAF võis tugineda üldisele mitteavalikustamise eeldusele, arvestades, et tema juurdlus- ja järelkontrollimenetlus olid mõlemad lõpetatud. Pärast dokumentidega tutvumist leidis ombudsman samuti, et osaline juurdepääs näib olevat võimalik, jättes välja eelkõige isikuandmed. Samas märkis ombudsman, et toimikus sisalduvate dokumentide arv on märkimisväärne, et kaebuse esitaja sai nüüd sisulise osalise juurdepääsu käesoleva uurimise lõpparuandele ning ei ole selge, kas ülejäänud dokumendid, millele osaline juurdepääs võib olla võimalik, sisaldavad kaebuse esitajale huvipakkuvat lisateavet. Seetõttu leidis ombudsman, et kaebuse selle aspekti edasine uurimine ei ole põhjendatud. Ta viitas sellega seoses OLAFile tehtud parandusettepanekule hiljutises uurimises, mis puudutas üldsuse juurdepääsu taotluste käsitlemist tervetele juhtumitoimikutele.

Juhtum puudutas Euroopa välisteenistuse keeldumist anda üldsusele täielik juurdepääs dokumentidele, mis on seotud Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlustega ELi töötajate väärkäitumise kohta. Dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumisel tugines Euroopa välisteenistus erandile, mis tuleneb liidu õigusnormidest üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele, väites, et avalikustamine kahjustaks vajadust kaitsta dokumentides nimetatud isikute, sealhulgas OLAFi juurdlustega seotud isikute eraelu puutumatust ja isikupuutumatust. Lisaks kustutas Euroopa välisteenistus dokumentides nimetatud juriidiliste isikute nimed, et kaitsta nende mainet.

Ombudsman leidis, et kaebuse esitaja ei olnud tõendanud vajadust avaldada isikuandmeid avalikes huvides, nagu on nõutud andmekaitset käsitlevates ELi õigusaktides. Pärast vaidlusaluste dokumentide kontrollimist pidas ombudsman mõistlikuks ka äriteabe piiratud redigeerimist ega tuvastanud sellega seoses ühtegi ülekaalukat üldist huvi. Ombudsman järeldas sellest, et Euroopa välisteenistuse otsus keelduda vaidlusaluste dokumentide täielikust avalikustamisest oli põhjendatud. Ombudsman lõpetas seega uurimise haldusomavoli tuvastamata.

Juhtum puudutas konsultatsioonifirmat, mida Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) uuris seoses ELi rahastatud projektidega seotud võimalike rikkumistega. OLAF teatas ettevõttele, et on juurdluse lõpetanud, ning esitas komisjonile finants- ja haldussoovitused. Kuigi OLAF teatas ettevõttele, et ta võib pöörduda menetluslike tagatistega tegeleva OLAFi kontrolöri poole, ei esitanud OLAF selget teavet kaebuse esitamise tähtaja kohta. See tähendas, et ettevõte esitas kaebuse pärast tähtaega ja kontrolör lükkas kaebuse tagasi.

Ombudsman leidis, et jättes kaebuse esitajale esitamata selge teabe, eelkõige juurdluse lõppkuupäeva kohta, tegutses OLAF haldusomavoliga. Ombudsman leidis siiski, et kaebuse esitajale ei ole antud asjakohaseid soovitusi selle probleemi lahendamiseks. Ta tegi siiski ettepaneku, mille eesmärk on vältida sellise probleemi tekkimist tulevikus sarnastel juhtudel.

The case concerned the European Anti-Fraud Office's (OLAF) decision to refuse public access to the contents of its investigation file concerning a closed case and to grant only partial access to the final report from this investigation. OLAF argued that full disclosure of the investigation file and final report would undermine the protection of personal data, the commercial interests of the companies concerned by the investigation, and the effectiveness of OLAF’s future investigations by revealing its methods and strategies. As regards the investigation file, OLAF applied a general presumption of non-disclosure, meaning that it refused to grant public access to the file without having conducted an individual assessment of the documents contained in it.

The Ombudsman took the preliminary view that, according to case law, once OLAF’s investigation and related follow-up activities are closed, the general presumption of non-disclosure can only be applied to OLAF’s internal and preliminary analyses, as opposed to the entire investigation file. OLAF disagreed, arguing that all documents in the investigation file contain sensitive information and, as such, should be covered by the general presumption of non-disclosure.

The Ombudsman therefore proceeded to an inspection of a sample of different categories of documents from the investigation file. Based on the inspection, the Ombudsman found that not all documents from the investigation file appear to be equally sensitive and thus deserving of the application of the general presumption of non-disclosure.

Nonetheless, the Ombudsman found that, based on an individual assessment of the documents in this particular case, OLAF could reasonably argue that the majority of documents from the investigation file could not be disclosed based on the need to protect personal data and sensitive commercial information. Since OLAF had already provided the complainant with meaningful access to its final report, the Ombudsman closed the case finding that no further inquiries were justified.

However, the Ombudsman suggested that OLAF should, in the future, carry out an individual assessment of documents from its the investigation files when applicants request public access to documents contained therein that are clearly not covered by the general presumption of non-disclosure as recognised in the case law. In case of broad requests for public access to the entire investigation file, OLAF should consider asking applicants to specify which documents they seek access to.