Koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikele 10 [1]

Kaebuse taust

1. 2024. aasta juunis esitas kaebuse esitaja Euroopa Pettustevastasele Ametile (OLAF) neli üldsuse juurdepääsu taotlust dokumentidele,[2] mis hõlmasid järgmist:

• OLAFi toimik sisejuurdluse „Peresidemed ja huvide konflikt“ kohta, mida on mainitud OLAFi 2022. aasta aruandes, sealhulgas OLAFi lõpparuandes, millega see juurdlus lõpetati [3];
• OLAFi lõpparuanded ja nendega seotud soovitused distsiplinaarjuhtumite kohta, millesse on kaasatud Euroopa Komisjoni [4] ja teiste ELi institutsioonide või asutuste [5] töötajad ja liikmed ning mida on nimetatud OLAFi 2015.–2023. aasta aruannetes, milles on võetud järelmeetmeid;
• OLAFi lõpparuanded ja nendega seotud soovitused Iirimaa õigusasutustele, mida on nimetatud OLAFi 2014., 2015. ja 2019. aasta aruannetes [6].

2. Oma vastustes tegi OLAF kindlaks 44 juurdlusega seotud dokumendid [7]. Ta keeldus võimaldamast juurdepääsu kõigile dokumentidele tervikuna, tuginedes üldisele avalikustamata jätmise eeldusele, et kaitsta oma uurimiste eesmärki vastavalt dokumentidele üldsuse juurdepääsu käsitlevate ELi õigusaktide (määrus 1049/2001) artikli 4 lõike 2 kolmandale taandele.

3. Kaebuse esitaja palus OLAFil oma otsused läbi vaadata, esitades kordustaotlused.

4. OLAF tegi ajavahemikul 2024. aasta novembrist 2025. aasta jaanuarini neli kinnitavat otsust, milles kinnitas juurdepääsu andmisest keeldumist üldise mitteavalikustamise eelduse alusel, mis põhineb vajadusel kaitsta oma juurdluste eesmärki.

5. Kuna kaebuse esitaja ei olnud rahul OLAFi keeldumisega anda taotletud dokumentidele juurdepääs, pöördus ta ombudsmani poole.

Uurimine

6. Ombudsman algatas neli eraldi uurimist seoses OLAFi keeldumisega anda üldsusele juurdepääs taotletud dokumentidele.

7. Nende uurimiste käigus kontrollis ombudsmani uurimisrühm 44 lõpparuannet ja nendega seotud soovitusi. Ombudsmani uurimisrühm kontrollis juhtumi 2327/2024/ACB uurimistoimiku ülejäänud dokumente kohapeal. 

8. Ombudsmani uurimisrühm kontrollis OLAFi ja asjaomaste asutuste vahelist teabevahetust järelmeetmete seisu kohta seoses seitsme juurdlusega, mis OLAFi väitel olid kinnitavate otsuste tegemise ajal veel pooleli.

9. Kolme uurimise [8] raames esitas OLAF ombudsmanile täiendavaid märkusi.

10. See lahendusettepanek hõlmab OLAFi keeldumist anda üldsusele juurdepääs 44 lõpparuandele ja nendega seotud soovitustele. Ombudsman käsitleb eraldi OLAFi keeldumist anda üldsusele juurdepääs juhtumi 2327/2024/ACB juurdlustoimiku ülejäänud dokumentidele.

Esitatud argumendid

11. Neljas vaidlusaluses kinnitavas otsuses leidis OLAF, et taotletud dokumendid kuuluvad tema juurdlustoimikutesse, mille suhtes kohaldatakse määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandast taandest tulenevat üldist mitteavalikustamise eeldust. OLAFi sõnul kehtib see eeldus ka pärast seda, kui OLAFi juurdlused ja pädevate asutuste järelmeetmed on lõpetatud.

12. OLAF märkis, et Euroopa Kohus on tunnistanud, et institutsioonid võivad tugineda teatud liiki dokumentide suhtes kohaldatavatele üldistele eeldustele, kui sarnased kaalutlused võivad kehtida sama laadi dokumentide suhtes. Võttes arvesse kohtupraktikat, milles tunnustatakse üldisi mitteavalikustamise eeldusi riigiabi-, kartelli- ja rikkumismenetluste kontekstis, leidis OLAF, et üldist mitteavalikustamise eeldust võib analoogia alusel kohaldada OLAFi juurdlustoimikutes sisalduvate dokumentide suhtes. OLAF juhtis tähelepanu oma juurdluste suhtes kohaldatavatele erieeskirjadele [9] ning tundlikule ja üksikasjalikule teabele, mida juurdlustoimikud tavaliselt sisaldavad.

13. OLAF väitis eelkõige, et üldsuse juurdepääsu võimaldamine tema juurdlustoimikutes sisalduvatele dokumentidele annaks üldsusele suuremad õigused kui need, mis on antud OLAFi juurdlusega seotud „asjaomasele isikule”,[10] seades seega kahtluse alla ELi seadusandja kehtestatud pettustevastase juurdlussüsteemi tasakaalu. OLAF lisas, et tema juurdlustoimikutes sisalduvate dokumentide avalikustamine paljastaks tema juurdlusstrateegiad ja -meetodid, kahjustades seeläbi tema tõhusust oma ülesannete täitmisel. Lisaks võib avalikustamine heidutada üksikisikuid esitamast teavet võimaliku pettuse kohta, jättes OLAFi ilma väärtuslikust teabest juurdluste algatamiseks. Need probleemid oleksid mõistlikult ettenähtavad ja mitte ainult hüpoteetilised, eriti arvestades OLAFi potentsiaali uurida sarnaseid pettusi või nendega seotud küsimusi.

14. Viimases kinnitavas otsuses [11] viitas OLAF samuti komisjoni üksikasjalikele eeskirjadele määruse 1049/2001 kohaldamise kohta,^[12] et põhjendada üldist eeldust, millele ta tugines ^[13].

15. Seoses juurdlustoimikus sisalduvate lõpparuannetega väitis OLAF veel, et need annavad põhjaliku ülevaate juurdlusest, sealhulgas väidetest ja teabest kogu juurdlusprotsessi kohta, nagu tõendite kogumise meetodid, tunnistajate küsitlemine ja kohapealsed kontrollid. Sellise üksikasjalikkuse taseme avalikustamine isegi pärast uurimiste lõpetamist võib tõsiselt kahjustada ameti suutlikkust täita tulevikus tõhusalt oma volitusi.

16. OLAFi soovitused sisaldavad uurimistulemustega seotud teavet ja asjaomastele riiklikele või ELi asutustele soovitatud meetmeid järelmeetmete võtmiseks. OLAF täpsustas, et tema soovitused ei ole siduvad ja ametiasutustele jääb täielik otsustusõigus selle üle, kuidas edasi toimida. Seetõttu võib soovituste avaldamine väljaspool asjakohast õigusraamistikku viia nende väärtõlgendamiseni ja mõjutada välise surve järelmeetmete eest vastutavaid asutusi. Selle tulemusena võib avalikustamine ohustada ametiasutuste valmisolekut teha OLAFiga koostööd, mis omakorda kahjustaks märkimisväärselt OLAFi suutlikkust viia tulevikus läbi tõhusaid juurdlusi.

17. OLAFi sõnul võib isegi anonüümseks muudetud lõpparuannete ja soovituste avalikustamine paljastada juurdlusega seotud isikute, näiteks tunnistajate või rikkumisest teatajate identiteedi, kuna nende identiteedi võib tuletada kontekstipõhisest teabest. Mõnel juhul võib avalikustamine paljastada ka tundlikku äriteavet, mis võib kahjustada OLAFi juurdlustega seotud äriühingute huve.

18. Lisaks märkis OLAF, et seitsme uurimise puhul, mida hõlmas kolm juurdepääsutaotlust,[14] olid järelmeetmed veel pooleli.

19. Lõpuks väitis OLAF, et üldised kaalutlused, nagu viide vajadusele tagada ELi vahendite hea haldamine, ei saa olla piisavad, et tõendada ülekaalukat üldist huvi avalikustamise vastu. OLAF märkis ka, et ta avaldab aastaaruandeid, mis sisaldavad põhjalikke ülevaateid tema juurdlustest, sealhulgas üksikasjalikku statistilist teavet, lisaks teabele, mida ta levitab pressiteadete ja päringutele antud vastuste kaudu. Need erinevad suhtlusvormid rahuldavad üldsuse huvi ELi vahendite kasutamise suurema läbipaistvuse vastu. 

20. Kolme uurimise käigus esitatud täiendavates märkustes [15] rõhutas OLAF, et hiljutises kohtuotsuses OC vs. komisjon [16] rõhutas Euroopa Kohus olulisi probleeme, mis on seotud isikuandmete kustutamisega OLAFi dokumentidest. OLAF leiab, et kohtuotsusest nähtub, et isegi näiliselt eraldiseisvad üksikasjad võimaldavad tuvastada füüsilisi isikuid, eelkõige neid, kes tunnevad nende isikute ametialast tausta. OLAF jõudis järeldusele, et analoogia alusel tugevdab käesoleva kohtuotsuse põhjendus liidu kohtute poolt juba kehtestatud põhimõtet, mille kohaselt võib OLAFi dokumentide avalikustamine isegi redigeerimise korral oluliselt kahjustada OLAFi juurdlustegevuse eesmärke nii praegu kui ka tulevikus.

21. Kordustaotlustes ja ombudsmanile esitatud kaebustes märkis kaebuse esitaja, et ta ei otsi teavet, mis ohustaks informaatorite anonüümsust, uurimismeetodite konfidentsiaalsust või ärihuve. Tema arvates võib sellise teabe välja jätta, võimaldades samas juurdepääsu dokumentide sisulisele sisule. Ta vaidlustas OLAFi õigusliku põhjenduse, viidates kohtupraktikale,[17] väites, et avalikustamata jätmise eeldust, millele tuginetakse, ei saa pärast järelmeetmete lõpuleviimist säilitada.

22. Kaebuse esitaja väitis, et põhjused, miks OLAF keeldus andmast üldsusele juurdepääsu oma juurdlustoimikutes sisalduvatele dokumentidele, on muutunud viisil, mis kahjustab läbipaistvuse ja vastutuse põhimõtteid, mis on ELi juhtimise jaoks üliolulised. Näiteks juhtumi 2327/2024/ACB puhul oli kaebuse esitaja varem taotlenud juurdepääsu samale lõpparuandele.[18] Sel ajal väitis OLAF, et seni, kuni järelmeetmed kestavad, ei saa juurdepääsu anda. Tema keeldumine osalise juurdepääsu andmisest nüüd, kui järelmeetmed on lõpetatud, viitab uuele lähenemisviisile, mis kujutab endast üldist ja püsivat mitteavalikustamise poliitikat, mis on vastuolus kohtupraktikaga. Ta märkis ka, et kui mitteavalikustamise eesmärk on säilitada OLAFi juurdluste usaldusväärsus, ei ole selge, miks mõned peaaegu kümme aastat tagasi valminud aruanded oleksid endiselt kaitstud [19].

23. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve, kuna üldsusel on õigustatud huvi saada teavet ELi vahendite väärkasutamise kohta, eriti kui see puudutab ELi töötajate tegevust. Avalikustamine on vajalik ka selleks, et suurendada ELi ja liikmesriikide ametiasutuste vastutust ELi vahendite haldamisel. Ta väitis, et OLAFi aastaaruannetes avaldatav teave ei ole selles osas piisav ning et demokraatlikus ühiskonnas on läbipaistvus, eriti seoses võimalike rikkumistega, ülioluline, et säilitada üldsuse usaldus valitsusasutuste vastu.

Ombudsmani hinnang

24. Vaidlusalused kinnitavad otsused kajastavad olulist ja murettekitavat arengut OLAFi lähenemisviisis üldsuse juurdepääsule OLAFi juurdluste lõpparuannetele ja soovitustele.

25. Varem, kui juurdlus ja sellega seotud järelmeetmed olid lõpetatud, hindas OLAF individuaalselt lõpparuandeid, millele taotleti üldsuse juurdepääsu,[20] andes võimaluse korral osalise juurdepääsu nendele dokumentidele. Nelja üldsuse juurdepääsu taotluse raames vaidlusaluste lõpparuannete individuaalsest hindamisest keeldumine näitab selget ja olulist tagasiminekut läbipaistvuse osas.

26. OLAF-i uue lähenemise kohaselt peab hageja kõigepealt tõendama, et avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve või et taotletud lõpparuanne ja sellega seotud soovitused ei kuulu üldise eelduse kohaldamisalasse. Selline lähenemisviis takistab märkimisväärselt üldsuse juurdepääsu OLAFi lõplikule analüüsile ja järeldustele ning nende kontrollimist mis tahes konkreetse juurdluse puhul.

27. Määruse 1049/2001 sellist tõlgendust on raske ühitada ELi aluslepingutes sätestatud avatuse mõistega ja väljakujunenud kohtupraktikaga, nagu on üksikasjalikult kirjeldatud allpool.

28. On tõsi, et Üldkohus on eelkõige kohtuotsuses Homoki [21] tunnustanud OLAFi võimalust tugineda oma juurdlustoimikutes sisalduvate dokumentide avalikustamata jätmise üldisele eeldusele, mis põhineb vajadusel kaitsta oma juurdluste eesmärki [22].

29. Üldkohus on siiski ka selgitanud, et see üldine eeldus on ajaliselt piiratud [23] ja sellele saab tugineda ainult siis, kui uurimine on veel pooleli ja järelmeetmete võtmise ajal, tingimusel et mõistlik aeg järelmeetmete võtmise üle otsustamiseks ei ole veel möödunud [24]. Teisisõnu on kohtupraktikas selgitatud, et pärast uurimise ja sellega seotud järelmeetmete lõpetamist (või mõistliku aja möödumist järelmeetmete võtmiseks) ei saa üldist eeldust enam kohaldada.  

30. OLAF väitis oma neljas vaidlusaluses kinnitavas otsuses, et kohtuotsus Homoki ei välista üldise eelduse kohaldamist pärast järelmeetmete lõpetamist [25]. 

31. Ombudsman märgib, et komisjon oli Üldkohtus kohtuasjades Homoki ja IMG sõnaselgelt väitnud, et üldine eeldus peaks kehtima ka pärast OLAFi juurdluse [26] ja sellega seotud järelmeetmete [27] lõplikku lõpetamist.

32. Kuid nagu Üldkohus täpsustas, oleks „nõustumine sellega, et erinevad kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolliga seotud dokumendid kuuluvad [kõnealuse] erandi kohaldamisalasse, kui ei ole kindel, tulevane ja võimalik, et kauge sündmus” – st ilma selge tähtajata – „vastuolus eesmärgiga tagada üldsuse juurdepääs dokumentidele, mis on seotud võimalike rikkumistega finantshuvide haldamisel, et anda kodanikele võimalus tõhusamalt kontrollida avaliku võimu teostamise seaduslikkust”.[28] Kõnealuse üldise eelduse ajalist ulatust on Üldkohus hiljutistes kohtuotsustes kinnitanud.[29]

33. Ammendavuse huvides nõustus Üldkohus ühel juhul, et OLAF võib tugineda üldisele eeldusele, et pärast järelmeetmete lõpetamist ei avaldata. See eeldus põhines aga vajadusel kaitsta OLAFi otsustusprotsessi vastavalt määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teisele lõigule.[30] Nagu ombudsman on mitmes varasemas uurimises märkinud,[31] tunnustati seda üldist eeldust üksnes OLAFi juurdlustoimikute teatavate dokumendikategooriate puhul, nimelt sise- ja eelanalüüsid, sisemine kirjavahetus ning lõpparuande kavandid. See oli tingitud asjaolust, et need dokumendid sisaldasid „arutelude ja eelkonsultatsioonide raames sisekasutuseks esitatud arvamusi”[32].

34. Seetõttu ei saa OLAFi uut lähenemisviisi, mille kohaselt kõik tema juurdlustoimikutes sisalduvad dokumendid, sealhulgas lõpparuanded ja soovitused, peavad vaikimisi jääma üldsusele määramata ajaks ja tervikuna kättesaamatuks, ühitada olemasoleva kohtupraktikaga; samuti ei ole selline lähenemisviis kooskõlas läbipaistvuse ja vastutuse põhimõtetega, mis on ELi haldusasutuste tegevuse aluseks [33].

35. OC otsus,[34] millele OLAF viitas ombudsmanile esitatud täiendavates seisukohtades, ei muuda seda järeldust.

36. Selles kohtuasjas leidis Euroopa Kohus, et esitades pressiteates üksikasju, mis võimaldaksid lugejal teha järeldusi üksikisikute kohta, rikkus OLAF ELi andmekaitsealastest õigusaktidest (määrus 2018/1725 [35]) tulenevaid eraelu puutumatusega seotud kohustusi. Kohtuotsus näitas, et sellised üksikasjad nagu sugu, kodakondsus, elukutse, perekondlikud suhted või projektispetsiifiline teave võivad võimaldada tuvastada üksikisikuid, eelkõige isikuid, kes tunnevad üksikisikute ametialast tausta.

37. Selles kohtuasjas avaldatud pressiteade ei sisaldanud asjaomase isiku kohta andmeid, mis näisid olevat lahutatud, nagu OLAF väitis, vaid pigem ulatuslikku teavet. See kohtuotsus on asjakohane dokumentide individuaalsel hindamisel, et teha kindlaks, kas need sisaldavad isikuandmeid, mille avalikustamine võimaldaks isikuid kaudselt tuvastada. Sellest kohtuotsusest ei tulene, et üldine avalikustamata jätmise eeldus võiks olla või peaks olema kohaldatav kõigile OLAFi juurdlustoimikutes sisalduvatele dokumentidele, sealhulgas lõpparuannetele ja soovitustele, isegi pärast järelmeetmete lõpetamist.

38. Seda järeldust ei muuda ka Euroopa Komisjoni hiljutised üksikasjalikud eeskirjad määruse 1049/2001 kohaldamiseks,[36] millele OLAF viitas ühes [37] kinnitavas otsuses.

39. Kohtupraktika kohaselt ei ole üldiste eelduste kasutamine „oluline“, kuna need „piiravad läbipaistvuse aluspõhimõtet“; seetõttu „peab selliste eelduste kasutamine põhinema mõistlikel ja veenvatel alustel“.[38]

40. Ombudsman järeldab, et OLAF ei olnud õigustatud kohaldama üldist mitteavalikustamise eeldust, mis põhineb vajadusel kaitsta oma juurdluste eesmärki, 37 vaidlusaluse lõpparuande ja soovituse suhtes, mille juurdlused ja järelmeetmed olid lõpetatud.

41. Seoses seitsme lõpparuande ja soovitusega, mille puhul OLAF leidis, et järelmeetmed on veel pooleli, märgib ombudsman, et OLAF küsis asjaomastelt asutustelt kinnitust selle kohta, kas need järelmeetmed olid kinnitavate otsuste tegemise ajal ikka veel pooleli.

42. Pärast asjaomase teabevahetuse kontrollimist kinnitab ombudsman, et pädevad asutused vastasid enamikul juhtudel, et järelmeetmed on veel pooleli. Kahel juhul ametiasutused ei vastanud. Avalikult kättesaadav teave kinnitab siiski, et järelmeetmed on ühe juhtumi puhul pooleli [39] ja teise juhtumi puhul näib, et OLAF ei pidanud järelmeetmeid lõpuks pooleliolevaks [40].

43. Kuigi ombudsman tunnistab, et OLAF ei vastuta viivituste eest asjaomaste asutuste järelmeetmete võtmisel, saab juurdluse eesmärgi kaitsmiseks tugineda üldisele avalikustamata jätmise eeldusele ainult siis, kui mõistlik järelmeetmete võtmise aeg ei ole veel möödunud.[41] Vaidlusaluste juhtumite puhul olid järelmeetmed kestnud aastaid, ühel juhul peaaegu kaheksa aastat [42]. Seega ei selgu kinnitavatest otsustest ega kontrollitud dokumentidest, kas ja kuidas OLAF enne üldise eelduse kohaldamist leidis, et see järelevalveperiood oli endiselt mõistlik.

Ombudsmani lahendusettepanek

44. Eespool öeldut silmas pidades teeb ombudsman ettepaneku, et OLAF:

• seoses nende uurimistega, mille järelmeetmed on lõpetatud, hinnata individuaalselt 37 lõpparuannet ja soovitust, jättes vajaduse korral välja isikuandmed, et anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik juurdepääs; ja
• esitada selgitused selle kohta, miks ta leiab, et seitsme ülejäänud lõpparuande ja soovituse puhul ei ole mõistlik ajavahemik järelmeetmete lõpuleviimiseks veel möödunud.

OLAFil palutakse teavitada ombudsmani 1. oktoobriks 2025 kõigist meetmetest, mida ta on võtnud seoses eespool nimetatud lahenduse ettepanekuga.

Teresa Anjinho
Euroopa Ombudsman

Strasbourg, 18. juuli 2025

 

[1] Kättesaadav aadressil: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=uriserv%3AOJ.L_.2021.253.01.0001.01.ENG&toc=OJ%3AL%3A2021%3A253%3ATOC

[2] Vastavalt määrusele 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:32001R1049&from=EN.

[3] Juhtumi 2327/2024/ACB kohta esitatud kaebuse ese.

[4] Juhtumi 2328/2024/ACB kohta esitatud kaebuse ese.

[5] Kaebuse ese asjas 203/2025/NH.

[6] Juhtumi 2329/2024/OAM kaebuse ese.

[7] Seitse seoses kaebusega 2329/2024/OAM, seitse seoses kaebusega 203/2025/NH, 30 seoses kaebusega 2328/2024/ACB ja üks seoses kaebusega 2327/2024/ACB (samuti hõlmatud kaebusega 2328/2024/ACB).

[8] 2327/2024/ACB, 2328/2024/ACB, 2329/2024/OAM.

[9] Vt eelkõige 11. septembri 2013. aasta määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 (mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi) artikkel 10 (ELT L 248, 18.9.2013, lk 1–22), kättesaadav aadressil: https://eur-lex.europa.eu/eli/reg/2013/883/oj/eng.

[10] Määratletud määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 artikli 2 lõikes 5 kui „isik või ettevõtja, keda kahtlustatakse pettuses, korruptsioonis või muus liidu finantshuve kahjustavas ebaseaduslikus tegevuses ning kelle suhtes amet viib seetõttu läbi uurimist“.

[11] Kohtuasi 203/2025/NH.

[12] Vastu võetud 2024. aasta detsembris, kättesaadav aadressil https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=OJ:L_202403080#anx_1.

[13] Kinnitavas otsuses oli selle kohta märgitud: „OLAFi lõpparuanded ja soovitused vajavad kaitset neis sisalduva tundliku ja üksikasjaliku teabe tõttu. Seda silmas pidades on komisjoni kodukorrale lisatud määruse (EÜ) nr 1049/2001 üksikasjalike rakenduseeskirjade artikli 4 lõike 2 punktis g sätestatud, et eeldatakse, et juurdepääs OLAFi juurdluste dokumentidele kahjustab määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõigetega 1–3 kaitstud huve.“

[14] Hõlmatud kaebusega 2329/2024/OAM (juhtumid nr OF/2014/0943, OF/2010/0950, OF/2016/0894); Hõlmatud kaebusega 2328/2024/ACB (juhtumid nr OF/2015/0521, OC/2016/0158); Hõlmatud kaebusega 203/2025/NH (OF/2016/0928; OC/2016/0069).

[15] Esitatud dokumentide 2327/2024/ACB, 2328/2024/ACB, 2329/2024/OAM kontekstis.

[16] Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 7. märts 2024, OC vs. komisjon, C-479/22P, ECLI:EU:C:2024:215, kättesaadav aadressil: https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=283526&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=2926581.

[17] Eelkõige Üldkohtu 1. septembri 2021. aasta otsus kohtuasjas Homoki vs. komisjon, T-517/19, punktid 60–63, kättesaadav aadressil: https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=245503&pageIndex=0&doclang=FR&mode=req&dir=&occ=first&part=1&cid=8662129.

[18] Juhtum 1628/2023/NH

[19] Kaebus juhtumi 2329/2024/OAM kohta.

[20] Vt näiteks juhtum 657/2024/OAM, otsus on kättesaadav aadressil: https://www.ombudsman.europa.eu/en/decision/en/187544; vt ka selgitused, mille OLAFi esindajad esitasid 2024. aasta septembris toimunud kohtumisel ombudsmani uurimisrühmaga juhtumi 1103/2024/MIK kohta: „OLAF ei kohaldanud lõpparuande suhtes enam üldist mittekättesaadavuse eeldust, kuna järelmenetlus oli lõpule viidud.“

[21] Üldkohtu 1. septembri 2021. aasta otsus kohtuasjas Homoki vs. komisjon, T-517/19, kättesaadav aadressil: https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=245503&pageIndex=0&doclang=FR&mode=req&dir=&occ=first&part=1&cid=8662129.

[22] Vastavalt määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandale taandele.

[23] Eespool viidatud Homoki kohtuotsus, punktid 60–63.

[24] Üldkohtu 26. mai 2016. aasta otsus kohtuasjas IMG vs. komisjon, T-110/15, punktid 33–35 ja 43, kättesaadav aadressil: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX%3A62015TJ0110.

[25] Vt näiteks kinnitavaid otsuseid dokumentides 2327/2024/ACB, 2328/2024/ACB.

[26] Eespool 17. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Homoki, punktid 41–42.

[27] Eespool 24. joonealuses märkuses viidatud IMG kohtuotsus, punkt 21.

[28] Kohtuotsus Homoki, punktid 61–62, kohtujuristi kursiiv.

[29] Vt Üldkohtu 12. juuli 2023. aasta otsus kohtuasjas Eurecna vs. komisjon, T-377/21, punktid 32–36, kättesaadav aadressil: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/en/TXT/?uri=CELEX:62021TJ0377; Üldkohtu 12. juuli 2023. aasta otsus kohtuasjas Vendrame vs. komisjon, T-379/21, punkt 35, kättesaadav aadressil: https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf;jsessionid=459D200C45C82F3EC8A87BFF88C6CEED?text=&docid=275367&pageIndex=0&doclang=FR&mode=req&dir=&occ=first&part=1&cid=477731.

[30] Üldkohtu 26. aprilli 2016. aasta otsus kohtuasjas Strack vs. komisjon, T-221/08: https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=177121&pageIndex=0&doclang=FR&mode=req&dir=&occ=first&part=1&cid=24193453.

[31] Vt otsus juhtumi 1103/2024/MIK kohta, kättesaadav aadressil:  https://www.ombudsman.europa.eu/en/case/en/66622; otsus kohtuasjas 1817/2024/MIG; otsus juhtumi 1685/2024/MIG kohta on kättesaadav aadressil: https://www.ombudsman.europa.eu/en/decision/en/199445; otsus kohtuasjas 1823/2018/FP https://www.ombudsman.europa.eu/el/decision/en/116566.

[32] Vastavalt määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teisele lõigule.

[33] Eespool 17. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Homoki, punktid 61–62.

[34] Euroopa Kohtu 7. märtsi 2024. aasta otsus kohtuasjas C-479/22P: OC vs. komisjon, kättesaadav aadressil: https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=283526&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=2926581.

[35] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1725, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning isikuandmete vaba liikumist, kättesaadav aadressil: https://eur-lex.europa.eu/eli/reg/2018/1725/oj/eng.

[36] Vastu võetud 2024. aasta detsembris, kättesaadav aadressil https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=OJ:L_202403080#anx_1 vastavalt üksikasjalike eeskirjade artikli 4 lõike 2 punktile g eeldatakse, et juurdepääs „Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste alla kuuluvatele dokumentidele“kahjustab määruse 1049/2001 artikli 4 lõigetega 1–3 kaitstud huve.

[37] Juhtumi 203/2025/NH puhul.

[38] Üldkohtu 25. septembri 2014. aasta otsus kohtuasjas Spirlea vs. komisjon, T-306/12, https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=157983&pageIndex=0&doclang=en&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=245014, punkt 52.

[39] OC/2016/0069, mis on seotud juhtumiga 203/2025/NH, vt https://www.rtbf.be/article/notes-de-frais-abusives-le-tribunal-de-l-ue-confirme-les-montants-reclames-a-l-ancien-ministre-open-vld-karel-pinxten-11432899.

[40] See puudutab juhtumit OF/2016/0135, mille suhtes ei ole kinnitavas otsuses (juhtumis 2329/2024/OAM) veel järelmeetmeid võetud, kuid kontrollitud dokumentide kohaselt saatis OLAF Iirimaa ametiasutustele selles juhtumis staatuse ajakohastamise taotluse. Kordusotsuses märgiti, et juhtumi OF/2010/0950 suhtes kohaldatakse järelmeetmeid, kuid kontrollitud dokumentide kohaselt see nii ei tundu olevat. 

[41] Eespool 24. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus IMG, punkt 35; Üldkohtu 12. juuli 2023. aasta otsus kohtuasjas Eurecna vs. komisjon, T-377/21, punktid 50–53, kättesaadav aadressil: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/en/TXT/?uri=CELEX:62021TJ0377; Üldkohtu 12. juuli 2023. aasta otsus kohtuasjas Vendrame vs. komisjon, T-379/21, punktid 41–47, kättesaadav aadressil: https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf;jsessionid=459D200C45C82F3EC8A87BFF88C6CEED?text=&docid=275367&pageIndex=0&doclang=FR&mode=req&dir=&occ=first&part=1&cid=477731.

[42] Vt juhtum 2329/2024/OAM, 2016. aasta detsembris avaldatud aruanne (OF/2014/0943).