- ET Eesti keel
Masintõlkes võib olla vigu, mis võivad vähendada selgust ja õigsust; ombudsman ei vastuta mis tahes erisuste korral. Kõige usaldusväärsem ja õiguskindlam teave on algversioonis eespoolsel lingil (inglise keel).
Lisateave on meie keele- ja tõlkepoliitikas.
Euroopa Ombudsmani otsus, millega lõpetatakse Euroopa Parlamendi vastu esitatud kaebuse 262/2012/OV uurimine
Otsus
Juhtum 262/2012/OV - Alguskuupäev: {0} Kolmapäev | 29 veebruar 2012 - Soovitus Esmaspäev | 31 märts 2014 - Otsuse kuupäev: {0} Esmaspäev | 06 oktoober 2014 - Asjassepuutuvad institutsioonid Euroopa Parlament ( Institutsiooni poolt heaks kiidetud soovitusettepanek ) - Riik Madalmaad
Kaebuse esitaja taotles üldsuse juurdepääsu Euroopa Parlamendi mitme komisjoni koordinaatorite koosolekute protokollidele, mis on seotud võltsimisvastase kaubanduslepingu (ACTA) üle peetavate läbirääkimistega. Parlament vastas, et komisjonide koordinaatorite koosolekute kohta ei ole eraldi protokolle, välja arvatud mõned erandid, ning et need protokollid lisatakse komisjonide koosolekute protokollidesse. Seejärel pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole, väites, et parlament ei lisa komisjonide koordinaatorite protokolle oma dokumendiregistrisse. Ombudsman esitas parlamendile soovituse, et sellise protokolli koostamisel peaks parlament lisama selle oma avalikku dokumendiregistrisse. Parlament vastas, et suurema läbipaistvuse edendamiseks kantakse koordinaatorite vastu võetud soovitused või otsused pärast seda, kui komisjon on need heaks kiitnud, komisjoni protokolli, mis on kättesaadav avalikus registris. Parlament märkis, et seda uut lähenemisviisi kohaldatakse alates 2014. aasta juulist. Ombudsman jõudis järeldusele, et parlament on võtnud tema soovituse projekti rakendamiseks asjakohaseid meetmeid. Parlamendi 2009.–2014. aasta ametiajal vastu võetud komisjonide koordinaatorite olemasolevate protokollide kohta märkis ombudsman, et ta usub, et järjepidevuse huvides lisab parlament need avalikku registrisse.
Taustteave
1. Kaebus käsitles taotlust üldsuse juurdepääsuks Euroopa Parlamendi komisjonide koordinaatorite koosolekute protokollidele [1]. Taotluse esitas läbipaistvusega tegelev valitsusväline organisatsioon määruse 1049/2001 alusel.
2. 8. juulil 2011 taotles kaebuse esitaja Euroopa Parlamendi rahvusvahelise kaubanduse komisjoni (INTA), õiguskomisjoni (JURI) ja põhiseaduskomisjoni (AFCO) võltsimisvastase kaubanduslepingu (ACTA) läbirääkimistega seotud koosolekute protokollide esitamist. Samuti taotles ta komisjonide koordinaatorite kõigi seonduvate koosolekute protokollide koostamist.
3. Parlament vastas 28. juulil 2011, et kõigi parlamendikomisjonide koosolekute protokollid on kättesaadavad parlamendi veebisaidil [2] ning et need protokollid sisaldavad punkti „Koordinaatorite otsused” või „Esimehe teadaanded” koos koordinaatorite asjaomaste otsustega. Ta lisas siiski, et tal ei ole komisjonide koordinaatorite koosolekute kohta eraldi protokolle.
4. Kordustaotluses juhtis kaebuse esitaja siiski tähelepanu sellele, et Google’i otsingus „Euroopa Parlamendi koordinaatorite koosolekud“tuvastati keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni (ENVI) koordinaatorite koosolekute eraldi protokollid.
5. Parlament kordas 5. augustil 2011, et tavaliselt komisjonide koordinaatorite koosolekute kohta eraldi protokolle ei ole, kuid mõned komisjonid, näiteks ENVI-komisjon, on otsustanud oma koosolekute tulemused avaldada. Lisaks andis parlament 25. oktoobril 2011 kaebuse esitajale juurdepääsu ACTAt käsitlevate INTA-komisjoni koordinaatorite koosolekute protokollidele, st 21. juunil 2011 toimunud INTA-komisjoni koordinaatorite koosoleku protokollidele.
6. 20. novembril 2011 juhtis kaebuse esitaja parlamendi tähelepanu sellele, et 8. juuli 2011. aasta taotluses palus ta ka JURI-komisjoni koordinaatorite koosoleku protokolli, kuid parlament eitas kolm korda nende koosolekute toimumist. Ta taotles taas üldsuse juurdepääsu kõnealusele protokollile.
7. novembril 2011 vastas parlament kaebuse esitajale, et „JURI-komisjoni sekretariaadilt saadud teabe alusel kinnitame oma eelmise aasta juulis antud vastust: JURI-komisjoni sekretariaat ei koosta eraldi koordinaatorite protokolle. JURI-komisjoni koosolekute protokollid on kättesaadavad Euroopa Parlamendi veebisaidil: [viide]. Koordinaatorite tehtud otsused kantakse komisjoni protokolli (punkt "Esimehe teadaanded") ..."[3].
8. 2012. aasta veebruaris pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole, kes algatas uurimise seoses väitega, et parlament ei registreeri kõiki olemasolevaid parlamendi dokumente oma elektroonilises dokumendiregistris, eelkõige parlamendikomisjonide koordinaatorite koosolekute protokolle, ning sellega seotud nõudega, et parlament registreeriks kõik need dokumendid.
Komisjoni koordinaatorite protokollide väidetav registreerimata jätmine parlamendi registris
Ombudsmani soovituse projekt
9. Parlamendi soovituse projekti käsitlemisel võttis ombudsman arvesse poolte esitatud argumente ja arvamusi.
10. Ombudsman märkis, et on kindlaks tehtud, et parlamendi teenistused ei lisa süstemaatiliselt komisjonide koordinaatorite koosolekute eraldi protokolle parlamendi avalikku dokumendiregistrisse, kuigi need protokollid on kindlasti olemas. Näiteks ei ole parlamendi avalikus registris praegu ühtegi viidet INTA-komisjoni koordinaatorite 21. juuni 2011. aasta koosoleku protokollile (dokument INTA(2011)0621_2), kuigi see dokument on olemas ja kaebuse esitajale anti lõpuks sellele juurdepääs (vt punkt 5 eespool).
11. Ombudsman leidis, et kuna parlamendi teenistused ei lisanud seda dokumenti parlamendi avalikku dokumendiregistrisse, ei tähenda see mitte ainult seda, et kaebuse esitaja viivitas selle dokumendiga tutvumise õiguse kasutamisega, vaid ka seda, et teisi üldsuse liikmeid ei teavitatud selle dokumendi olemasolust isegi praegu.
12. Ombudsman nõustus, et määruse 1049/2001 artiklite 11 ja 12 sõnastus ja eesmärk ei kohusta parlamenti oma avalikus dokumendiregistris viitama igale tema valduses olevale dokumendile. Parlament peaks siiski tõlgendama määruse 1049/2001 artikleid 11 ja 12 viisil, mis võimaldab üldsusel saada võimalikult täieliku ülevaate sellest, kuidas parlament oma põhiülesandeid täidab. Nende põhiülesannetega seotud dokumendid tuleks võimaluse korral kanda parlamendi avalikku dokumendiregistrisse.
13. Parlamendiliikmete töö komisjonides on kindlasti parlamendi põhiülesanne. See töö hõlmab tööd komisjonide koordinaatorite koosolekutel. Kui komisjonide koordinaatorite koosolekute kohta koostatakse eraldi protokollid, tuleks selliste protokollide olemasolu registreerida parlamendi avalikus dokumendiregistris.
14. Parlamendi sise-eeskirjad, mille eesmärk on rakendada üldsuse õigust pääseda juurde Euroopa Parlamendi dokumentidele,[4] on kooskõlas eespool nimetatud põhimõtetega. Kodukorra artikli 4 lõikes 3 on sätestatud: „Seadusandliku menetluse kohaselt või parlamendi tegevuse eesmärgil koostatud dokumendid kantakse [avalikusse registrisse] kohe pärast nende esitamist või avalikustamist”(rõhuasetus lisatud).
15. Käesoleval juhul ei järginud parlament aga oma sise-eeskirju. Kuigi vähemalt ühe ACTA läbirääkimistega seotud komisjonide koordinaatorite koosoleku protokollid on olemas ja kuigi need protokollid kuuluvad kindlasti kategooriasse „koostatud dokumendid ... parlamendi töö eesmärgil” , puudub viide sellele dokumendile parlamendi avalikus registris.
16. Ombudsmani arusaamise kohaselt ei lisa parlament üldise poliitikana parlamendi dokumentide avalikku registrisse viiteid komisjonide koordinaatorite koosolekute protokollidele. Selle tulemusena, selle asemel et olla parlamendi üksik tegematajätmine avalikustada parlamendiliikmete tööga seotud ühtse dokumendi olemasolu, ei maini parlament süsteemselt avalikus dokumendiregistris tervet rida dokumente, mis on seotud parlamendiliikmete tööga.
17. Eespool toodut arvesse võttes leidis ombudsman, et parlamendi suutmatus lisada oma dokumendiregistrisse viiteid komisjonide koordinaatorite koosolekute protokollidele kujutab endast haldusomavoli juhtumit. Seetõttu esitas ta parlamendile järgmise soovituse projekti:
„Komisjonide koordinaatorite koosolekute protokollide koostamisel peaks parlament lisama protokollid oma avalikku dokumendiregistrisse ja tegema need põhimõtteliselt vahetult kättesaadavaks vastavalt määruse 1049/2001 artiklile 12.”
18. Oma üksikasjalikus arvamuses soovituse projekti kohta märkis parlament, et soovituse projektini viinud kaebus tõi esile teatavad lahknevused parlamendi kodukorra [5] artikli 192 rakendamisel, mis reguleerib komisjonide koordinaatorite tööd. Koordinaatorite otsuste ja soovituste avaldamise tavad on komisjonide lõikes tõepoolest erinevad ning see võib näida vastuolus suurenevate nõudmistega läbipaistvuse järele õigusloome valdkonnas.
19. Kooskõlas ombudsmani soovituse projektiga ning parlamendi tegevuse selguse ja suurema läbipaistvuse huvides on asjaomastel peadirektoraatidel (sisepoliitika peadirektoraat ja välispoliitika peadirektoraat), kes toetavad parlamendikomisjonide tööd, palutud ühtlustada oma koordinaatoritega seotud tavasid eri komisjonides. Põhimõtteliselt ei koosta komisjonide sekretariaadid koordinaatorite koosolekute kohta eraldi protokolle. Selle asemel kantakse koordinaatorite vastu võetud soovitused või otsused pärast nende heakskiitmist komisjoni täiskoosseisus komisjoni avalikku protokolli. Sel viisil registreeritakse koordinaatorite koosolekute tulemused automaatselt avalikus registris komisjonide koosolekute protokollide kaudu, mis on registris üldsusele vahetult kättesaadavad. Seda uut lähenemisviisi rakendatakse alates parlamendi kaheksanda koosseisu komisjonide moodustamisest parlamendi uue koosseisu ametiaja alguses 2014. aasta juulis.
20. Parlament leidis, et see ühine ja järjepidev lähenemisviis võimaldaks praegust olukorda kiiresti parandada ja muuta koordinaatorite töö nähtavamaks, järgides täielikult soovituse projekti.
21. Oma tähelepanekutes parlamendi üksikasjaliku arvamuse kohta väitis kaebuse esitaja, et soovituse projekti rakendamine parlamendi poolt ei ole kooskõlas ELi õigusega, mille kohaselt peab parlament loetlema oma registris kõik dokumendid. Kaebuse esitaja täheldas järgmisi puudusi:
22. Esiteks oli parlamendi avaldus, et asjaomaseid peadirektoraate on kutsutud üles oma tavasid ühtlustama, liiga ebamäärane, kuna on ruumi kutset mitte vastu võtta. Selle asemel peaks parlament andma peadirektoraatidele korralduse järgida ELi õigust. Kaebuse esitaja märkis, et komisjonide sekretariaadid ei koosta koordinaatorite koosolekute kohta eraldi protokolle. Kuna uut korda kohaldatakse soovituste ja otsuste suhtes, jäävad salajaseks ka muud aspektid. Soovituste ja otsuste heakskiitmine on kriteerium, mida liidu õiguses ei ole. Kokkuvõtteks võib öelda, et parlament on loonud nn tingimusliku registreerimise, millel on kaalutlusõigus.
23. Teiseks kohaldatakse uut korda ainult tulevaste protokollide suhtes, mis ei ole kooskõlas ELi õigusega.
24. Kolmandaks juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et JURI-komisjoni sekretariaadi 28. novembri 2011. aasta avaldus, mille kohaselt ei koostata eraldi koordinaatorite protokolle, oli samuti vale, sest kaebuse esitaja oli saanud JURI-komisjoni koordinaatorite 19. detsembri 2011. aasta protokolli (lekitatud) koopia [6]. Ta ei olnud aga saanud JURI-komisjoni teiste koordinaatorite taotletud protokolle. Seetõttu väitis kaebuse esitaja, et parlament peab seega tunnistama JURI-komisjoni koordinaatorite protokollide olemasolu ja avaldama protokollid, mida ta oli palunud.
25. Neljandaks puudutab parlamendi ettepanek ainult koordinaatorite protokolle, kuid mitte muid registrist välja jäetud dokumente. Näiteks juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et JURI-komisjon on loonud koordinaatorite tööruumi, millele pääsevad juurde ainult koordinaatorid, komisjoniga koostööd tegevad poliitilised nõustajad ja sekretariaadi töötajad. Tööruum sisaldab koordinaatorite koosolekute märgukirju ja otsuseid. Neid dokumente registrisse ei kanta. Teistel komisjonidel võivad olla ka koordinaatorite tööruumid või nad võivad säilitada registris loetlemata dokumente. Kaebuse esitaja järeldas, et parlament kavatses (mõnevõrra) lahendada probleemi ühe tulevaste dokumentide rühma puhul (koordinaatorite protokollid), jättes vanemad ja muud dokumendid registrist välja.
Ombudsmani hinnang pärast soovituse projekti
Sissejuhatav märkus
26. Seoses JURI-komisjoni koordinaatorite olemasolevate protokollidega [7] leiab ombudsman, et kaebuse esitaja huvides ei oleks esitada parlamendile selles küsimuses uut soovituse projekti, kuna kaebuse esitaja võiks saada parlamendilt kiirema vastuse, esitades viivitamata uue taotluse üldsuse juurdepääsuks nendele protokollidele (15 päeva kolme kuu asemel)[8]. Kui kaebuse esitaja esitab sellise taotluse, peaks parlament põhimõtteliselt võimaldama juurdepääsu nendele dokumentidele, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse määruse 1049/2001 artikli 4 kohast erandit.
Hindamine
27. Ombudsman väljendab heameelt meetmete üle, millest parlament teatas oma soovituse projekti rakendamiseks. Ombudsman mõistab neid meetmeid nii, et parlamendikomisjonide sekretariaadid ei koosta koordinaatorite koosolekute eraldi protokolle, vaid koordinaatorite vastu võetud soovitused või otsused kantakse pärast nende heakskiitmist kogu komisjonis komisjoni avalikku protokolli. Selle tulemusena lisatakse koordinaatorite soovitused või otsused (mis on nende arutelude tulemus) pärast heakskiitmist komisjonide koosolekute protokollidesse, mis registreeritakse avalikus registris.
28. Ombudsman on seisukohal, et parlamendi võetud meetmed parandavad varasemat olukorda, kus avalikus registris ei olnud ühtegi viidet komisjonide koordinaatorite koosolekute protokollidele. Ombudsman on seisukohal, et parlamendi vastus tema soovituse projektile, mille puhul alates 2014. aasta juulist kasutatakse uut lähenemisviisi, on mõistlik. Seetõttu on ta seisukohal, et parlament on võtnud tema soovituse projekti rakendamiseks asjakohaseid meetmeid.
29. Ombudsman märgib, et oma tähelepanekutes väitis kaebuse esitaja, et komisjonide sekretariaadid ei koosta tulevikus koordinaatorite koosolekute eraldi protokolle. Ombudsman märgib sellega seoses, et tema soovituse kohaselt tuleks komisjonide koordinaatorite koosolekute protokollid kanda avalikku registrisse. Ombudsmani soovituse eesmärk ei olnud nõuda, et komisjonide koordinaatorid (või nende nimel komisjoni sekretariaat) alustaksid oma koosolekute protokollide koostamist (tegelikult ei kuulu komisjonide koordinaatorite, st Euroopa Parlamendi liikmete tegevus ombudsmani pädevusse, kes saab tegeleda ainult parlamendi kui institutsiooni vastu esitatud kaebustega). Oma soovituse projektis juhtis ombudsman tähelepanu ka sellele, et komisjoni koordinaatorite konkreetse koosoleku protokolli koostamine on komisjoni koordinaatorite otsustada [9]. Parlamendi kodukorras ei panda komisjonide koordinaatoritele protokollide koostamise kohustust, vaid viidatakse artiklis 207 üksnes komisjonide koosolekute protokollidele. Ombudsman kordab ka, et määruse 1049/2001 artiklites 11 ja 12 sätestatud vajadus lisada avalikku registrisse viited dokumentidele kehtib ainult olemasolevate dokumentide kohta ega tähenda kohustust luua uusi dokumente. Komisjonide sekretariaatidelt ei ole võimalik nõuda koordinaatorite koosolekute protokollide koostamist nende toimumise ajal.
30. Seoses parlamendi ametiajal 2009–2014 vastu võetud komisjonide koordinaatorite olemasolevate protokollidega, mida parlamendi uus lähenemisviis ei hõlma, loodab ombudsman, et järjepidevuse huvides ombudsmani soovituse projekti alusel vastu võetud uue menetlusega lisab parlament need oma avalikku registrisse. Seetõttu teeb ta järgmise märkuse.
Järeldus
Selle kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega:
Parlament on võtnud asjakohaseid meetmeid ombudsmani soovituse projekti rakendamiseks.
Kaebuse esitajat ja parlamenti teavitatakse sellest otsusest.
Täiendav märkus
Võttes arvesse parlamendi positiivset vastust soovituse projektile, usub ombudsman, et järjepidevuse huvides pärast soovituse projekti vastu võetud uue poliitikaga lisab parlament oma avalikku registrisse parlamendi 2009.–2014. aasta ametiajal vastu võetud komisjonide koordinaatorite koosolekute protokollid.
[1] Euroopa Parlamendis on 20 parlamendikomisjoni, mis koosnevad 24–76 parlamendiliikmest. Parlamendikomisjonid kohtuvad avalikult üks või kaks korda kuus Brüsselis. Nad koostavad seadusandlike ettepanekute kohta raporteid, mis esitatakse seejärel parlamendi täiskogule. Euroopa Parlamendi kodukorra artiklis 205 (varem 192) on sätestatud, et parlamendi fraktsioonid võivad määrata igas komisjonis ühe oma liikme koordinaatoriks. Seejärel kutsutakse tavaliselt komisjonide koosolekutega samal päeval kokku komisjonide koordinaatorite koosolekud, et valmistada ette komisjonis vastuvõetavad otsused, eelkõige otsused menetluse ja raportööride määramise kohta. Parlamendikomisjon võib koordinaatoritele delegeerida ka õiguse teha teatavaid otsuseid, välja arvatud otsused raportite, arvamuste või muudatusettepanekute vastuvõtmise kohta.
[3] Kaebuse tausta, poolte argumentide ja ombudsmani uurimise kohta lisateabe saamiseks tutvuge ombudsmani soovituse projekti täistekstiga, mis on kättesaadav aadressil: http://www.ombudsman.europa.eu/en/cases/draftrecommendation.faces/en/53909/html.bookmark.
[4] Juhatuse 28. novembri 2001. aasta otsus, ELT C 216, lk 19, vt ka http://www.europarl.europa.eu/RegistreWeb/information/publicInfo.htm?language=EN.
[5] Ombudsman märgib, et parlamendi kaheksandaks ametiajaks vastu võetud kodukorra viimases versioonis sai artiklist 192 artikkel 205: http://www.europarl.europa.eu/sides/getLastRules.do?language=EN&reference=TOC.
[6] Kaebuse esitaja väitis, et dokumendiga saab tutvuda järgmisel veebilehel (mis ei näi toimivat): http://moechel.com/doqs/2011_12_19_EP_JURI_coordinator_meeting_minutes.pdf
[7] Vt joonealune märkus 6.
[8] Kuigi parlament peab vastama ombudsmani soovituse projektile kolme kuu jooksul, peab ta vastama kõigile uutele dokumentidele üldsuse juurdepääsu taotlustele 15 tööpäeva jooksul (määruse 1049/2001 artikli 7 lõige 1).
[9] Samamoodi on komisjoni koordinaatoritel töövahendina loomulikult õigus luua tööruum ja vahetada selle raames tehtud töö eest märkmeid. Alles siis, kui komisjoni täiskoosseis kiidab heaks koordinaatorite soovitused või otsused, kantakse need komisjoni avalikku protokolli ja tehakse seega registris kättesaadavaks. Ombudsman ei vii siiski läbi täiendavaid uurimisi tööruumi kuuluvate dokumentide küsimuses, kuna kaebuse esitaja tõstatas selle uue küsimuse alles pärast seda, kui parlament oli ombudsmani soovituse projektile reageerinud.