Kaebuse taust

1. Kaebuse esitaja on Saksa ettevõtja, kes tegeleb vanaõli töötlemisega. Kaebuse esitaja sõnul on Saksamaa toetanud vanaõli (kütteainena) põletamist vähemalt alates 1993. aastast. Kaebuse esitaja leidis, et see on täielikult vastuolus 16. juuni 1975. aasta direktiivi 75/439/EMÜ (õlijäätmete kõrvaldamise kohta,[1] muudetud 22. detsembri 1986. aasta direktiiviga 87/101/EMÜ [2]) artikli 3 lõikega 1, milles on sätestatud, et „[k]ui tehnilised, majanduslikud ja organisatsioonilised piirangud seda võimaldavad, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, et eelistada õlijäätmete töötlemist regenereerimise teel”.

2. Seetõttu pöördus kaebuse esitaja Euroopa Komisjoni poole, väites, et Saksamaa on rikkunud eespool nimetatud sätet. Seejärel esitas komisjon Saksamaa vastu hagi Euroopa Kohtusse. 1999. aastal tegi kohus otsuse komisjoni kasuks.[3] Seejärel esitas kaebuse esitaja komisjonile uue kaebuse, milles ta heitis komisjonile ette, et viimane ei tee piisavalt selleks, et sundida Saksamaad täitma direktiivi 75/439/EMÜ artikli 3 lõikest 1 ja Euroopa Kohtu otsusest tulenevaid kohustusi. Rikkumiskaebuse käsitlemisel komisjonis esitati Euroopa Ombudsmanile kaebus (1528/2006/(GG)(WP)VL)[4].

3. 11. oktoobril 2007 kohtus kaebuse esitaja kahe komisjoni keskkonna peadirektoraadi ametnikuga.

4. Kaebuse esitaja sõnul tegid need ametnikud sel puhul järgmised avaldused: (1) keskkonna peadirektoraat ei olnud enam huvitatud eespool nimetatud sätte rikkumiste menetlemisest, kuna eeldati, et asjaomaseid õigusakte muudetakse ja et selle muudatuse tulemusena ei ole enam kohustust eelistada vanaõli ringlussevõttu; (2) Maksunduse ja tolliliidu peadirektoraat ei olnud keskkonnaküsimustest huvitatud.

5. mail 2008 palus kaebuse esitaja komisjoni presidendil nendele avaldustele vastata. Kaebuse esitaja arvates oli keskkonna peadirektoraadi seisukoht ennekuulmatu. Ta lisas, et tuleb uurida hüvitise küsimust. Kaebuse esitaja palus komisjoni presidendil mitte edastada oma kirja keskkonna peadirektoraadile, vaid vastata otse.

6. Keskkonna peadirektoraat vastas kaebuse esitajale 20. juunil 2008. Keskkonna peadirektoraat märkis, et mitu kaebuse esitaja „ebatõenäolist” avaldust tuleb parandada. Keskkonna peadirektoraadi sõnul a) ei toimunud 2007. aasta sügisel ühtegi kohtumist kaebuse esitaja ja tema ametnike vahel, kes olid pädevad viimase juhtumi puhul, ning b) seetõttu ei teinud need ametnikud ka avaldusi, millele kaebuse esitaja viitas. Keskkonna peadirektoraat jõudis järeldusele, et seetõttu ei ole tal võimalik näha hüvitisenõude õiguslikku alust.

7. 7. juulil 2008 pöördus kaebuse esitaja uuesti komisjoni presidendi poole, märkides, et väidetavalt „ebatõenäolised” avaldused olid õiged. Kaebuse esitaja sõnul olid väidetavalt ebaõiged avaldused järgmised: (1) kaebuse esitaja vestles keskkonna peadirektoraadiga 2007. aasta sügisel; 2) keskkonna peadirektoraadi esindajad on teatanud, et nad ei ole enam huvitatud ELi õiguse asjaomase sätte rikkumise menetlemisest; ning 3) keskkonna peadirektoraadi esindajad ei olnud teinud avaldusi vanaõli põletamisega seotud maksuprobleemide kohta. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks seetõttu tagasi võtma oma süüdistuse, et ta, st kaebuse esitaja, oli valetanud.

8. 2. detsembril 2008 tuletas kaebuse esitaja komisjoni presidendile meelde, et ta ei ole veel vastanud 22. mai 2008. aasta kirjale ja 7. juuli 2008. aasta meeldetuletusele.

9. Keskkonna peadirektoraat vastas 7. juuli 2008. aasta kirjale 3. detsembril 2008. Ta märkis, et ei ole vaidlustatud seda, et toimus kohtumine keskkonna peadirektoraadi ametnikega. Võttes aga arvesse, et need ametnikud ei olnud keskkonna peadirektoraadis kaebuse esitaja juhtumi puhul pädevad ametnikud, olid keskkonna peadirektoraadi 20. juuni 2008. aasta kirjas esitatud väited õiged. Keskkonna peadirektoraat vastas 2. detsembri 2008. aasta kirjale 20. jaanuaril 2009, viidates oma 3. detsembri 2008. aasta vastusele.

10. 13. veebruaril 2009 pöördus kaebuse esitaja keskkonnaküsimuste eest vastutava komisjoni liikme poole. Ta märkis, et tema 22. mai 2008. aasta kirjas esitatud küsimusi ei ole veel käsitletud. Kaebuse esitaja märkis ka, et ta oli olnud tihedas kontaktis keskkonna peadirektoraadi ametnikega ja et need kontaktid hõlmasid alati arutelusid rikkumisküsimuste üle. Seetõttu väljendas ta oma üllatust asjaolu üle, et 2007. aasta oktoobri koosolekul väljendatud arvamused ei olnud ilmselt mõeldud olema keskkonna peadirektoraadi arvamused. Kaebuse esitaja sõnul jäi see kiri vastuseta.

Uurimise ese

11. Ombudsmanile esitatud kaebuses esitas kaebuse esitaja sisuliselt järgmised väited:

(1) Komisjon ei käsitlenud kaebuse esitaja 22. mai 2008. aasta kirjas tõstatatud küsimusi.

(2) Komisjon süüdistas kaebuse esitajat ekslikult „ebatõepäraste” avalduste tegemises ja väitis ekslikult, et keskkonna peadirektoraadi ametnikud, kes osalesid kaebuse esitajaga toimunud kohtumisel, ei olnud pädevad kaebuse esitaja juhtumit käsitlema.

Uurimine

12. Käesolev kaebus esitati 17. septembril 2009. 1. oktoobril 2009 küsis ombudsman komisjoni arvamust, mille komisjon saatis 16. detsembril 2009. Arvamus edastati kaebuse esitajale märkuste esitamiseks. Kaebuse esitaja taotlusel pikendati mitmel korral märkuste esitamise tähtaega. 17. novembril 2010 teatas kaebuse esitaja ombudsmani büroole telefoni teel, et peab komisjoni arvamust rahuldavaks ja et juhtumi võib lugeda lahendatuks.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

A. Kaebuse esitaja tõstatatud probleemide väidetav käsitlemata jätmine ja väidetav vale süüdistus

Ombudsmanile esitatud argumendid

13. Komisjon märkis oma arvamuses, et ta oli kaebuse esitajaga suhelnud küsimuses, kas Saksamaa on alates 1990. aastast nõuetekohaselt täitnud kohustust eelistada vanaõli regenereerimist. Aastate jooksul on sel teemal vahetatud väga palju kirju.

14. Komisjoni talitused on mitmel korral selgitanud, et direktiivi 75/439 artikli 3 lõikes 1 on määratletud eesmärk, mille liikmesriigid peavad saavutama, kuid selle eesmärgi saavutamise vahendite valik on jäetud liikmesriikidele. Pärast Euroopa Kohtu 1999. aasta otsust võttis Saksamaa vastu suunised vanaõli regenereerimise edendamiseks (edaspidi "suunised"). aastal algatas komisjon rikkumismenetluse, kuna tal oli kahtlusi, kas need meetmed on piisavad. aastal esitas Saksamaa üksikasjaliku uuringu, mis näitas, et suunised on oluliselt suurendanud vanaõli regenereerimist. Seetõttu otsustas komisjon rikkumismenetluse lõpetada.

15. mail 2008 saatis kaebuse esitaja president Barrosole kirja, milles ta kaebas, et komisjon ei ole taganud direktiivi 75/439 artikli 3 lõike 1 ja Saksamaa suhtes tehtud Euroopa Kohtu otsuse nõuetekohast rakendamist.

16. President Barroso edastas selle kirja keskkonna peadirektoraadile otseseks vastamiseks. Komisjon märkis, et vastavalt tema kodukorrale on presidendil õigus otsustada, kas vastata kirjale ise või edastada see oma talitustele.

17. Keskkonna peadirektoraat kordas oma 20. juuni 2008. aasta vastuses oma seisukohta, et Saksamaa täitis Euroopa Kohtu otsuse, võttes vastu suunised.

18. Komisjon järeldas, et ta oli vastanud kõigile kaebuse esitaja kirjadele ja vastanud täielikult tema küsimustele.

19. Lisaks märkis komisjon, et oma 22. mai 2008. aasta kirjas juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et komisjoni esindajad olid talle öelnud, et nad ei ole enam huvitatud ELi õiguse asjaomase sätte rakendamisest. Keskkonna peadirektoraat eitas oma 20. juuni 2008. aasta vastuses kaebuse esitajaga kohtumist ja väidetavate avalduste tegemist. 12. detsembril 2008 tunnistas keskkonna peadirektoraat kaebuse esitaja 7. juuli 2008. aasta kirjale tuginedes, et kohtumine oli tegelikult toimunud, kuid väitis, et see ei olnud Saksamaa vastu esitatud kaebuste menetlemise ja rikkumismenetluste eest vastutava talitusega.

20. Komisjon vabandas, et väitis ekslikult, et kaebuse esitaja avaldused kohtumise kohta keskkonna peadirektoraadi ametnikega ei vasta tõele. Ta lisas, et see on tingitud teabevahetuse puudumisest tema talitustes.

21. Mis puudutab komisjoni ametnike avaldusi, millele kaebuse esitaja viitas, siis rõhutas komisjon, et neid tuleb tõlgendada direktiivi 75/439 kehtetuks tunnistamise seadusandliku ettepaneku valguses, mis esitati 2005. aastal ja mida sel ajal arutati nõukogus ja Euroopa Parlamendis.

22. 17. novembril 2010 teatas kaebuse esitaja ombudsmani büroole, et peab komisjoni arvamust rahuldavaks ja et juhtumi võib lugeda lahendatuks.

Ombudsmani hinnang

23. Eespool öeldut silmas pidades leiab ombudsman, et komisjon on astunud samme küsimuse lahendamiseks ja on seega kaebuse esitaja rahuldanud.

C. Järeldused

Kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega:

Komisjon on astunud samme küsimuse lahendamiseks ja rahuldanud seega kaebuse esitaja.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 7. detsember 2010

[1] EÜT 1975, L 194, lk 23.

[2] EÜT 1987, L 42, lk 43.

[3] Kohtuasi C-102/97: komisjon vs. Saksamaa (EKL 1999, lk I-5051).

[4] Kaebuse uurimine lõpetati 7. juunil 2010 vastu võetud otsusega.