Kaebuse taust

1. Käesolev kohtuasi puudutab komisjoni poolt töötajale kutseõppe eest makstavat lapsetoetust.

2. Kaebuse esitaja on komisjoni ametnik. Tema poeg, kes õppis 2009/2010. õppeaastal Ühendkuningriigi kolledžis, omandas alates 2010. aasta juulist filmiettevõttes videotöötluse kogemust. Kaebuse esitaja sõnul töötas tema poeg 40 tundi nädalas ja sai sellelt äriühingult "koolitustoetust" 600 naelsterlingit kuus.

3. Pärast kaebuse esitajaga e-kirjavahetust teatas komisjon talle 31. jaanuaril 2011, et tal ei ole õigust saada kutseõppe eest lapsetoetust vastavalt personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõikele 3.

4. 31. jaanuari 2011. aasta teatega esitas kaebuse esitaja komisjonile vaidlustatud otsuse peale artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse.

5. Komisjon lükkas 25. mail 2011 artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebuse tagasi. Komisjon tuletas oma otsuses meelde, et individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet (PMO) oli kaebuse esitajale 27. jaanuaril 2011 saadetud e-kirjas juba märkinud järgmist:

„Personalieeskirjad ei sisalda kutseõppe määratlust. Individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti (PMO) tavapraktika kohaselt käsitatakse kutseõppena, mis annab õiguse ülalpeetava lapse toetusele, üksnes sellist kutsealast koolitust, mida korraldavad või tunnustavad liikmesriigi pädevad asutused ja mille tulemuseks on diplom või tunnistus, mis kinnitab, et konkreetsed kutseoskused on omandatud, ja mis (tavaliselt) annab juurdepääsu kutsealale.”

6. Komisjon märkis, et kohtupraktika kohaselt tuleb sätteid, mis annavad õiguse rahalistele hüvitistele, tõlgendada kitsalt. Ta lisas, et on ilmne, et kaebuse esitaja poja läbitud praktikat ei saa käsitleda hariduse või kutseõppena personalieeskirjade tähenduses.

7. Komisjon juhtis tähelepanu ka sellele, et vaatamata taotlusele ei esitanud kaebuse esitaja vajalikke dokumente oma poja elukutse kohta. Filmifirma kiri ja kaebuse esitaja sellekohased avaldused ei olnud piisavad, et kvalifitseerida kaebuse esitaja poja kutseala kutseõppeks personalieeskirjade tähenduses.

8. 12. septembril 2011 pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole.

9. Ombudsmani talituste taotlusel esitas kaebuse esitaja 28. septembril 2011 täiendavad dokumendid.

Uurimise ese

10. 6. oktoobril 2011 algatas ombudsman uurimise järgmise väite ja nõude kohta:

Väide:

Komisjon tegutses valesti ja ebaõiglaselt, kui ta keeldus kaebuse esitajale tema poja eest lapsetoetust maksmast.

Nõue:

Komisjon peaks maksma kaebuse esitajale tema poja eest lapsetoetust.

11. Avakirjas kutsus ombudsman komisjoni üles käsitlema eelkõige kaebuse esitaja väidet komisjoni enda praktikaprogrammiga seotud kutsetoetuse maksmise taotluste käsitlemise viisi kohta.

Uurimine

12. Komisjon esitas 15. novembril 2011 oma arvamuse, mis edastati kaebuse esitajale märkuste esitamiseks.

13. Kaebuse esitaja esitas oma märkused 3. jaanuaril 2012. 9. jaanuaril 2012 esitas kaebuse esitaja täiendavad märkused.

14. 8. novembril 2012 kontrollisid ombudsmani talitused komisjoni toimikus olevaid dokumente. Kontrolliaruande koopia saadeti pooltele. Kaebuse esitaja ei esitanud kontrolliaruande kohta märkusi.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

A. Väide lapsetoetuse maksmisest vale ja ebaõiglase keeldumise kohta

Ombudsmanile esitatud argumendid

15. Kaebuse esitaja väitis, et keeldudes talle tema poja eest lapsetoetust maksmast, tegutses komisjon valesti ja ebaõiglaselt.

16. Ta väitis, et tema laps läbis asjaomasel ajal kutsealase koolituse personalieeskirjade tähenduses. Tema arvates lisas komisjon tingimuse, mida ei olnud personalieeskirjades ette nähtud ja mis oli asjakohane üksnes õppetoetuse puhul, nimelt et kõnealune koolitus peab viima diplomi saamiseni.

17. Lisaks pidas kaebuse esitaja komisjoni seisukohta eriti ebaõiglaseks, kuna komisjon näis andvat kutseõppe lapsetoetust ametnikele, kelle lapsed järgisid komisjoni praktikaprogrammi.

18. Komisjon kordas oma arvamuses artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse rahuldamata jätmise otsuses esitatud põhjendusi. Eelkõige märkis ta, et personalieeskirjades ei ole mõistet "kutseõpe" määratletud. Arvestades asjaolu, et tänapäeval on olemas mitut liiki võimalikke koolitusi, märkis komisjon, et ta peab igal üksikjuhul eraldi uurima, kas teatav koolitusvorm õigustab asjaomasele ametnikule hüvitise maksmist. Ta kinnitas, et tema tavapraktika on tõlgendada mõistet "kutseõpe" kooskõlas sellega, mida ta märkis kaebuse esitajale 27. jaanuaril 2011 saadetud e-kirjas.

19. Komisjoni sõnul annab "haridusõpe" tavaliselt diplomi või tunnistuse, mis on ametialase karjääri aluseks. Sama peab kehtima ka "kutseõppe" kohta.

20. Komisjon lisas, et vaatamata taotlusele ei esitanud kaebuse esitaja sisulisi dokumente oma poja elukutse kohta filmiettevõttes. Komisjon leidis, et ainuüksi filmifirma kirjalik avaldus, et kaebuse esitaja poeg „viib läbi kutseõppeperioodi”, ei ole piisav, et komisjon saaks kindlaks teha, milles kõnealune koolitus seisneb ja kas selle tulemuseks on ametlikult tunnustatud diplom või tunnistus. Lisaks näitas filmifirma kirja osa, milles rõhutati töökogemuse tähtsust akadeemilise kvalifikatsiooni asemel, et koolitus ei olnud tema poja elukutse peamine element, vaid et see oli tegelikult "ainult madalapalgaline esimene tööleping".

21. Seoses väidetega oma praktikaprogrammi kohta märkis komisjon, et kaebuse esitaja ei tõstatanud seda küsimust artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse raames. Seega ei olnud komisjoni arvates võimalik seda küsimust ombudsmaniga arutada.

22. Komisjon juhtis siiski tähelepanu sellele, et koolitus on komisjoni otsusega K(2005) 458 [1] kehtestatud ametliku praktikaprogrammi põhielement. Seda praktikat käsitatakse kutseõppena järgmistel põhjustel:

i) kandidaatidele esitatakse üldine üleskutse ja toimub põhjalik valikumenetlus;

ii) praktikandid osalevad eriprogrammis ja koolitusperiood algab ELi küsimusi käsitleva üldise sissejuhatava konverentsiga, mis kestab kuni kaks päeva;

iii) praktikantide eest vastutab isiklik mentor, kes peab praktikanti tema praktika ajal juhendama ja tähelepanelikult jälgima;

iv) praktika lõpeb hindamisaruande ja tunnistusega; ja

v) praktikantidele makstakse stipendiumi, mitte palka.

23. Kaebuse esitaja eitas oma märkustes, et tema poja elukutset võib pidada madalapalgaliseks esimeseks töölepinguks. Sellega seoses väitis ta, et tema poeg sai tunnis vähem palka kui miinimumpalk. Lisaks ei tasunud filmiettevõtja oma poja eest makse ega sotsiaalkindlustusmakseid, kuna praktikantidelt seda ei nõuta. Seega ei saa tema poja elukutset pidada Ühendkuningriigi õigusaktide kohaselt "töölepinguks".

24. Kaebuse esitaja vaidlustas komisjoni väite, mille kohaselt ei olnud ta vaatamata taotlusele esitanud sisulisi dokumente oma poja elukutse kohta filmiettevõttes. Ta märkis, et pärast oma e-kirjade hoolikat läbivaatamist ei leidnud ta komisjoni taotlusest muid dokumente peale nende, mille ta oli juba esitanud.

25. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et tema poja ametil on kõik omadused, mida komisjon rõhutas seoses oma praktikaprogrammiga.

Ombudsmani hinnang

26. Personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõikes 3 on sätestatud, et ülalpeetava lapse toetust makstakse:

a) automaatselt alla 18-aastaste laste puhul;

b) kui ametnik esitab taotluse koos tõendavate dokumentidega 18–26aastaste laste kohta, kes saavad haridust või kutseõpet.”

27. Ombudsman märgib, et asjaomasel ajal ei olnud mõiste "kutseõpe" personalieeskirjades, kohtupraktikas ega üheski muus haldusdokumendis määratletud. Siiski võtsid ELi institutsioonide haldusjuhid 16. mail 2013 vastu järelduse 261/13 mõiste "kutseõpe" kohta ülalpeetava lapse toetuse puhul. Kuigi see järeldus ei olnud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal kohaldatav, tuleb märkida, et see kehtestab muu hulgas järgmised tingimused kutseõppeks ülalpeetava lapse toetuse saamiseks:

i) koolitust peavad korraldama või tunnustama hariduse või koolituse valdkonnas pädevad riigiasutused; ja

ii) koolitus peab olema vajalik sellise diplomi või tunnistuse saamiseks, mis kinnitab, et isik on omandanud kutsekvalifikatsiooni ja/või annab juurdepääsu kõnealusele kutsealale.

28. Käesoleval juhul väitis komisjon, et i) kaebuse esitaja poja koolitust ei saa pidada kutsekoolituseks personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõike 3 tähenduses ja ii) kaebuse esitaja ei esitanud piisavaid tõendeid.

29. Seoses esimese põhjusega (st kutsekoolituse mõiste) väitis komisjon, et sellist koolitust peavad korraldama või tunnustama pädevad ametiasutused. Dokumentide kontrollimise käigus juhtisid komisjoni ametnikud tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja poja koolitus ei olnud osa ühestki Ühendkuningriigi ametiasutuste toetatud kavast. Nad viitasid eelkõige 4. oktoobri 2010. aasta e-kirjale, milles kaebuse esitaja märkis, et ta ei ole kindel, kas tema poja koolitus toimub avaliku kava raames. Kuigi ta märkis, et ta annab komisjonile selle aspekti kohta täpsemat teavet, näib, et ta ei ole seda teinud.

30. Mis puudutab teist eespool nimetatud aspekti (st tõendite puudumist), siis viitasid komisjoni talitused ombudsmani esindajate tehtud kontrolli käigus e-kirjale, mille nad olid saatnud kaebuse esitajale 5. oktoobril 2010, paludes viimasel esitada täiendavaid dokumente seoses tema poja koolitusega. Samal kuupäeval vastas kaebuse esitaja järgmiselt: "Mul ei ole tema lepingu koopiat, kuid ma palun tal esitada üks ASAP." Komisjoni talitused juhtisid tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja ei ole siiski kunagi esitanud koopiat oma poja lepingust. Selle asemel esitas kaebuse esitaja 25. novembri 2010. aasta kirja, milles filmiettevõte teatas, et tema poeg läbib selles ettevõttes koolitusperioodi.

31. Lisaks osutasid komisjoni talitused 19. mai 2011. aasta e-kirjale, milles kaebuse esitaja märkis järgmist: „Ta [st kaebuse esitaja pojal] ei ole kirjalikku lepingut ega tingimusi. Ta teenib endiselt 600 naela kuus (sularaha käes).

32. Kaebuse esitaja ei esitanud eespool nimetatud tõendite kohta märkusi.

33. Eespool öeldut silmas pidades leiab ombudsman, et komisjoni seisukoht, mille kohaselt kaebuse esitaja ei esitanud piisavaid tõendeid, on mõistlik. Tegelikult võis komisjon kaebuse esitaja esitatud teabe põhjal asuda seisukohale, et ei olnud tõendatud, et kaebuse esitaja poja tegevus vastas kutseõppele kohaldatavate eeskirjade tähenduses.

34. Neil asjaoludel ei ole ombudsmanil vaja käsitleda komisjoni praktikaprogrammi küsimust. Isegi kui komisjoni lähenemisviis kõnealusele programmile oleks vale, ei tähenda see, et komisjon peaks andma kaebuse esitajale lapsetoetust sellisel juhul nagu käesolev.

35. Seetõttu järeldab ombudsman, et käesoleval juhul ei ole haldusomavoli tuvastatud.

B. Järeldused

Selle kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega:

Käesoleval juhul haldusomavoli ei tuvastatud.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

 

Emily O'Reilly

Strasbourg, 17. jaanuar 2014

---

[1] Euroopa Komisjoni ametliku praktikaprogrammi eeskirjad, komisjoni 2. märtsi 2005. aasta otsus K(2005)458.