Kompromissi tagakülg

1. Parlamendi Brüsselis asuva D3 hoone kohta sõlmiti parlamendi ja hoone omaniku vahel pikaajaline rendileping, mis allkirjastati 1992. aastal. Leping andis parlamendile võimaluse nimetatud hoonet osta. Parlament kasutas seda ostuvõimalust 1998. aastal. Käesolev kaebus puudutab D3 hoone soetamise rahastamist parlamendi poolt.

2. 2002. aastal võttis kaebuse esitaja, ajakirjanik, ühendust Euroopa Komisjoni presidendiga ja teavitas teda teatavatest väidetavatest rikkumistest seoses parlamendi D3 hoone omandamisega, millel võivad olla kriminaalõiguslikud tagajärjed. Kaebuse esitaja sõnul tegi parlamendi peasekretär 1998. aastal ühele ettevõttele ülesandeks rahastada hoone omandamist, avaldamata pakkumiskutset. Ta tegi seda vaatamata operatsiooni suurele rahalisele ulatusele.

3. Kaebuse esitajalt saadud teabe põhjal algatas OLAF juurdluse (OF/2003/0026), mille käigus kuulati ära tunnistajad ja eksperdid ning konsulteeriti nendega. OLAF lõpetas 11. augustil 2006 juhtumi uurimise ja soovitas edasisi järelmeetmeid mitte võtta, välja arvatud i) esitada parlamendile OLAFi lõpliku juhtumiaruande koopia ja ii) teavitada kaebuse esitajat juurdluse tulemustest.

4. septembril 2006 taotles kaebuse esitaja juurdepääsu i) juhtumi lõpparuandele, ii) OLAFi vahearuandele ja iii) juurdluse raames konsulteeritud õiguseksperdi arvamusele. OLAF andis juurdepääsu juhtumi lõpparuande ja eksperdiarvamuse anonüümseks muudetud versioonidele. Seoses vahearuandega tugines OLAF mitmele määruse 1049/2001 [1] artiklis 4 sätestatud erandile ja teatas, et ta ei saa seda avalikustada.

5. Kaebuse esitaja esitas 27. septembri 2006. aasta kirjas OLAFile mitu juurdlusega seotud küsimust. Samuti taotles ta juurdepääsu mitmele täiendavale dokumendile. OLAF teatas talle 19. oktoobri 2006. aasta kirjas, et ta vastab erinevatele küsimustele eraldi kuue nädala jooksul.

6. Kaebuse esitaja esitas 29. oktoobril 2006 kordustaotluse juurdepääsuks dokumentidele, mida ta oli taotlenud 27. septembril 2006. Ta sai 30. oktoobril 2006 23. oktoobri 2006. aasta kirja, milles teatati, et kuna dokumente, millega tutvumist ta taotles, on palju, tuleb tema taotluse menetlemise tähtaega pikendada 15 tööpäeva võrra. Siiski ei saanud ta OLAFilt täiendavat kirjavahetust.

7. mail 2007 pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole.

Taotluse sisu

8. Ombudsmanile esitatud kaebuses esitas kaebuse esitaja järgmised väited:

(1) Euroopa Parlamendi D3 hoone rahastamise uurimisel ei uurinud OLAF tõsiselt ega objektiivselt direktiivi 92/50/EMÜ [2] (edaspidi "direktiiv") kohaldatavust, millega kooskõlastatakse riiklike teenuslepingute sõlmimise kord.

(2) OLAF ei uurinud selle juhtumi võimalikku mõju ühenduse finantshuvidele.

(3) OLAF ei osutanud eeskirjadele, mille kohaselt võib kaebuse esitaja pakkumise vastata OLAFi küsimustele kirjalikus menetluses tagasi lükata.

(4) OLAF ei käsitlenud nõuetekohaselt tema 27. septembri 2006. aasta taotlust dokumentidega tutvumiseks.

(5) OLAF jättis ekslikult rahuldamata tema taotluse tutvuda vahearuandega („Zwischenbericht”), mille OLAF pidi saatma OLAFi järelevalvekomiteele üheksa kuud pärast uurimise algatamist.

9. 21. detsembril 2007 esitas kaebuse esitaja oma märkused OLAFi arvamuse kohta (vt punkt 10 allpool). Sellega seoses esitas ta järgmised täiendavad väited.

(6) OLAF ei reageerinud tema 27. septembri 2007. aasta kirjale, milles ta palus OLAFil kõrvaldada juhtumi lõpparuandest teatavad teda puudutavad lõigud.

(7) OLAF ei esitanud talle selgitusi oma juurdlusega seotud teatavate küsimuste kohta, kuigi ta teatas 19. oktoobri 2006. aasta kirjas, et ta teeb seda.

(8) Oma kirjavahetuses kaebuse esitajaga ei adresseerinud OLAF kaebuse esitaja pakkumist vastata OLAFi küsimustele kirjaliku menetluse teel ega reageerinud sellele.

Nõue

10. Kaebus edastati arvamuse saamiseks OLAFi peadirektorile. OLAFi arvamus edastati kaebuse esitajale koos kutsega esitada märkusi, mille ta saatis 21. detsembril 2007. Ombudsmani tähelepanekute põhjal osutusid vajalikuks täiendavad uurimised. Seega palus ombudsman 11. juuni 2008. aasta kirjas OLAFil anda talle kaebuse esitaja esialgsete väidete kohta lisateavet. Samas kirjas palus ombudsman OLAFilt arvamust ka edasiste väidete kohta, mille kaebuse esitaja esitas oma tähelepanekutes OLAFi arvamuse kohta.

11. OLAFi täiendav arvamus, milles käsitleti kaebuse esitaja edasisi väiteid ja ombudsmani taotlust lisateabe saamiseks, edastati kaebuse esitajale koos kutsega esitada märkusi. 17. oktoobril 2008 saatis kaebuse esitaja oma märkused.

12. 17. oktoobri 2008. aasta kirjas teatas kaebuse esitaja muu hulgas ombudsmanile, et 18. septembril 2008 otsustas Euroopa andmekaitseinspektor, et OLAF peab parandama kaebuse esitajaga seotud juhtumi lõpparuandes sisalduvat teavet. Seda arvesse võttes selgitas kaebuse esitaja, et ta ei pidanud vajalikuks oma kuuendat väidet edasi käsitleda.

13. mail 2009 võtsid ombudsmani talitused kaebuse esitajaga telefoni teel ühendust, et arutada sõbraliku lahenduse võimalust.

14. Olles jõudnud järeldusele, et sõbralik lahendus ei ole võimalik ja et järgmiseks sobivaks sammuks on soovituse projekt, esitas ombudsman 21. juulil 2009 OLAFile soovituse projekti ja palus saata üksikasjaliku arvamuse.

15. 16. oktoobri 2010. aasta kirjas teatas OLAF ombudsmanile, et on määranud uurija, kes hindab esialgset teavet. Võttes arvesse uusi olulisi asjaolusid, mis võivad muuta juhtumi OF/2003/0026 tulemust, koostab uurija soovituse selle kohta, kas juhtum tuleks algatada või mitte. OLAF viitas ka 17. septembri 2009. aasta pressiteate nr 17/2009 pealkirjale („Ombudsman palub uurida Euroopa Parlamendi hoonete rahastamist”), mille ombudsman avaldas pärast OLAFile esitatud soovituse projekti. OLAF juhtis tähelepanu sellele, et juhtum OF/2003/0026 puudutas ainult ühte parlamendi hoonet. Pressiteate pealkirjas kasutatud mitmuse tõttu palus OLAF ombudsmanil esitada kogu asjakohane teave, mis tal võib olla parlamendi teiste hoonete rahastamise kohta. OLAF viitas ka OLAFi käsiraamatule ja märkis, et juurdluse taasalustamise otsuse saab teha ainult siis, kui OLAFile on teatavaks saanud uued olulised asjaolud, mis võivad muuta eelmise juurdluse tulemust. Seda arvesse võttes palus OLAF ombudsmanil esitada talle kogu selline teave, mis tal võib olla.

16. Oma 16. novembri 2009. aasta vastuses juhtis ombudsman tähelepanu sellele, et 21. juuli 2009. aasta kirjas palus ta OLAFil saata üksikasjalik arvamus oma soovituse projekti kohta, kuid mitte sellega seotud pressiteate kohta. Viimase kohta selgitas ombudsman, et see hõlmab nii käesolevat juhtumit kui ka kaebust 793/2007/(WP)BEH Euroopa Parlamendi kohta. Ta märkis, et pressiteated kui sellised ei ole adresseeritud ombudsmani uurimise all olevale institutsioonile või asutusele, vaid mittespetsialistidest sihtrühmadele. Seda arvesse võttes juhtis ta tähelepanu sellele, et tema pressiteate pealkirjas kasutatud mõistet „juurdlus” ei tohiks tehnilises mõttes mõista nii, et see viitab üksnes OLAFit puudutavale juhtumile. Seoses kaebusega 793/2007/(WP)BEH palus ombudsman parlamendil selgitada teatavaid avaldusi, mida ta tegi seoses oma teiste hoonetega. Seetõttu leidis ta, et tema pressiteate pealkirjas kasutatud mitmuse vorm on nii põhjendatud kui ka asjakohane. Ta tuletas ka meelde, et nii OLAFit kui ka parlamenti teavitati eelnevalt pressiteate sisust, mis avaldati pärast seda, kui mõlemad institutsioonid olid saatnud ombudsmani soovituste projekti.

17. Seoses ombudsmani taotlusega saada teavet uute oluliste faktide kohta, mis võivad olla OLAFi jaoks asjakohased seoses juhtumiga OF/2003/0026, edastas ombudsman OLAFile oma soovituse projekti teksti, milles on esitatud kõik asjakohased faktid ja nende kohta antud hinnang. Ta märkis, et seetõttu paluti OLAFil oma üksikasjalikus arvamuses käsitleda just neid fakte ja seda hinnangut. Ta märkis ka, et seoses teiste parlamendi hoonetega võib OLAFile huvi pakkuda ka tema soovituse projekt juhtumi 793/2007/(WP)BEH kohta. Seetõttu tehti kõnealuse teksti koopia OLAFile kättesaadavaks. Lõpuks märkis ombudsman, et kogu tema käsutuses olev teave oli lisatud tema soovituse projekti ja et tal ei olnud selle juhtumi kohta muud teavet, mis võiks olla OLAFi jaoks asjakohane.

18. OLAF saatis 5. novembril 2009 oma üksikasjaliku arvamuse, mis edastati seejärel kaebuse esitajale võimalike tähelepanekute esitamiseks. Kaebuse esitaja saatis märkused 26. jaanuaril 2010.

19. 19. oktoobril ja 6. novembril 2009 edastas kaebuse esitaja ombudsmanile kaks kirja, mille ta oli saatnud OLAFile seoses ombudsmani soovituste projektiga käesolevas juhtumis ja kaebusega 793/2007/(WP)BEH Euroopa Parlamendi vastu.

OMBUDSMANi analüüs ja järeldused

Sissejuhatavad märkused

20. Arvestades, et kaebuse esitaja teatas, et ta ei näe vajadust oma kuuendat väidet edasi menetleda, mõistis ombudsman, et ta soovib sellest väitest loobuda. Seega käsitletakse käesolevas otsuses ainult kaebuse esitaja väiteid (1)-(5) ja (7)-(8).

21. Arvestades asjaolu, et kaebuse esitaja kolmas ja kaheksas väide on mõlemad seotud OLAFi seisukohaga kaebuse esitaja esitatud kirjaliku menetluse ettepaneku kohta, tundus kasulik käsitleda neid koos.

A. Direktiivi 92/50/EMÜ kohaldatavuse väidetav uurimata jätmine (kaebuse esitaja esimene väide)

Sissejuhatavad märkused

22. Oma märkustes OLAFi esitatud täiendavate märkuste kohta juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et OLAF tsiteeris parlamendi juhatuse koosoleku protokolli valesti. Arendaja refinantseerimisse kaasamise protokollis viidati „eeskirjade eiramisele”, samas kui OLAF viitas oma edasistes märkustes „tavapärasele tavale”(„nach gängiger Praxis”). Ombudsman võrdles ingliskeelset originaalversiooni OLAFi lisamärkuste saksakeelse tõlkega. Ilmnes, et saksakeelne tõlge kaldus kõrvale ingliskeelsest originaalversioonist, kuna esimene mainis tavapärast praktikat, samas kui teine viitas ebaregulaarsele praktikale. Arvestades, et esialgne ingliskeelne versioon vastas OLAFi lõplikus juhtumiaruandes sisalduvale teabele, leidis ombudsman, et ingliskeelne versioon on usaldusväärne, samas kui saksakeelset tõlget mõjutas ilmselt tõlkeviga. Kaebuse esitajale saadeti OLAFi täiendavate märkuste esialgne ingliskeelne versioon. Seda arvesse võttes võttis ombudsman kõnealuse küsimuse uurimisel aluseks OLAFi täiendavate märkuste ingliskeelse versiooni.

Ombudsmanile esitatud argumendid

23. Kaebuse esitaja väitis, et Euroopa Parlamendi D3 hoone omandamise rahastamise uurimisel ei uurinud OLAF tõsiselt ega objektiivselt direktiivi kohaldatavust.

24. Oma väite toetuseks väitis ta, et OLAF konsulteeris väliseksperdiga, kes järeldas, et ei ole põhjust eeldada, et direktiiv ei ole kohaldatav parlamendi D3 hoone omandamise rahastamise suhtes. Sellest hoolimata märkis OLAF oma lõpparuandes, et direktiivi kohaldatavus on „vähemalt vaieldav”. Oma 27. septembri 2006. aasta kirjas OLAFile, millele kaebuse esitaja oma kaebuses viitas, märkis kaebuse esitaja sisuliselt, et kuna parlament ei korraldanud hankemenetlust D3 hoone refinantseerimise lepingu sõlmimiseks, rikkus parlament direktiivi.

25. OLAF märkis oma arvamuses, et nagu nähtub juhtumi lõpparuandest, uuris ta direktiivi kohaldatavust haldusjuurdluse käigus. Ta leidis, et kaebuse esitaja väidet ei toeta tõendid ja et direktiivi kohaldatavuse küsimus on lahendatud.

26. Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et OLAF ei kommenteerinud üldse tema 27. septembri 2006. aasta kirjas tehtud avaldusi, millele ta oma kaebuses viitas. Ta väitis, et OLAFi juurdluse raames analüüsis välisekspert tema tehtud avaldusi tõsiselt ja objektiivselt. Välisekspert jõudis järeldusele, et direktiivi kohaldamist on oodata. OLAF-i juurdluse raames ära kuulatud isikute avaldusi ei analüüsitud aga tõsiselt ja objektiivselt. Selle tulemusena jõudis OLAF järeldusele, et direktiivi kohaldatavus on „vähemalt vaieldav”.

27. Kaebuse esitaja kordas ka oma 27. septembri 2006. aasta kirjas sisalduvaid avaldusi, et seoses D3 hoone rahastamisega tehti parlamendi ja arendaja vahelise lepinguga viimasele kui vahendajale ülesandeks osutada kahte teenust: esiteks konsulteerida finantsturgudega ja teiseks tegutseda laenu andvate pankade suhtes ajutise võlgnikuna.

28. Lisaks märkis kaebuse esitaja, et juhtumi lõpparuandes tsiteeriti ühte OLAFi poolt ära kuulatud tunnistajat, kes ütles, et kui peale võimaliku hüvitise ei maksta sellise teenuse eest lisahinda, ei tuleks sellist kokkulepet käsitada finantsteenuste lepinguna direktiivi tähenduses [3]. Tunnistaja selgitas lisaks, et käesoleval juhul sai arendaja hüvitist ainult 2 500 000 Belgia franki (ligikaudu 62 000 eurot). Kaebuse esitaja leidis, et tunnistaja ütlused on vastuolus direktiiviga, mida selle selge sõnastuse kohaselt kohaldatakse finantsteenuste lepingute suhtes, mis on sõlmitud samal ajal, enne või pärast maa, olemasolevate hoonete või muu kinnisvara omandamise või rentimise lepingut või mis tahes vormis sellega seotud õiguste suhtes (direktiivi artikli 1 punkti a alapunkt iii). Näib aga, et OLAF ei asetanud tunnistajat sellisesse õiguslikku olukorda.

29. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et suhteliselt väike hüvitis oli tingitud üksnes asjaolust, et arendaja taganes lepingust lühikese aja pärast. Kui aga lepingut oleks täidetud kümme aastat, nagu ette nähtud, oleks tulnud tasuda miljonites. Kaebuse esitaja sõnul ei pöördunud OLAF tunnistaja poole selle aspektiga. Isegi kui eeldada, et nimetatud lepingus oli tõepoolest ette nähtud ainult 62 000 euro suurune hüvitis, oleks ikkagi tulnud korraldada hankemenetlus vastavalt finantsmääruse artiklile 57 sel ajal kehtinud kujul.

30. Lõpuks juhtis kaebuse esitaja tähelepanu mitmele muule aspektile, mida OLAF tema sõnul oma uurimise käigus arvesse ei võtnud. Tollase Euroopa Parlamendi asepresidendi avalduse kohaselt oli ebaregulaarne, et arendajat kasutati finantsteenuste osutamiseks pärast hoone valmimist, kuigi see oli ehitusetapis praegu tavaks. Samuti nõustus OLAF parlamendi peasekretäri avaldusega, et i) direktiivi ametlikku kohaldamist välditi aja säästmiseks ja ii) tähtaegade lühendamine oli ainus oluline kõrvalekalle direktiivist. Viimase aspektiga seoses juhtis kaebuse esitaja siiski tähelepanu sellele, et arvestades kiirmenetluse võimalust (direktiivi artikkel 20), ei ole vaja direktiivis ette nähtud tähtaegadest kõrvale kalduda. Eksperttunnistaja arvamuse kohaselt kaldus parlamendi peasekretär direktiivi eeskirjadest kõrvale rohkem kui ühes aspektis. OLAFi lõplikust juhtumiaruandest ei nähtu, et ta oleks seda aspekti lähemalt uurinud.

31. Oma vastuses ombudsmani lisateabe taotlusele selgitas OLAF, et ligikaudu 62 000 euro suurust hüvitist ei mainitud kaebuse esitaja esildises, vaid see määrati kindlaks tema enda uurimise käigus. OLAF lisas, et "[k]ui kaebuse esitaja väited ei leidnud kinnitust, siis seda "kindlasummalist hüvitist" kui sellist põhjalikumalt ei uuritud. OLAF tugines oma järelduses, mille kohaselt on "vähemalt vaieldav" käsitada seda eraldi finantslepinguna direktiivi artikli 1 tähenduses, ühelt poolt Euroopa Parlamendi õigusteenistuse eksperttunnistaja avaldusele ja teiselt poolt direktiivi enda tõlgendusele.”

32. Lisaks märkis OLAF, et kuna ilmset eeskirjade eiramist ei tuvastatud, ei ole küsimust, kas direktiiv on nii õiguslikult kui ka konkreetsel juhul kohaldatav, täiendavalt põhjalikult uuritud. Selles kontekstis oli OLAF seisukohal, et sisejuurdluste eesmärk oli teha kindlaks asjaolud ja nende võimalik eeskirjade eiramine, et teha kindlaks, kas need asjaolud võisid kaasa tuua distsiplinaar- ja/või kriminaalmenetluse institutsioonide töötajate suhtes. Uurimise eesmärk ei olnud vastata hüpoteetilistele küsimustele.

33. Tolleaegse asepresidendi ja väliseksperdi ütluste kohta, et järgitud praktika oli õigusvastane, märkis OLAF, et asepresidendi sõnul oli õigusvastane, kui arendajat kasutati finantsteenuste osutamiseks pärast hoone valmimist. Käesoleval juhul oli olukord aga teistsugune, kuna ehitusettevõtja/omanik refinantseeris end ise. Seoses väliseksperdi avaldustega juhtis OLAF tähelepanu sellele, et ta kvalifitseeris tehingu mitte ainult eratehinguks, vaid ka edasilaenamiseks.

34. Oma märkustes OLAFi täiendavate märkuste kohta märkis kaebuse esitaja, et OLAFi sõnul ei ole kindlasummalise hüvitise kui sellise suhtes algatatud täiendavat põhjalikku uurimist. Sellegipoolest viitas OLAF oma lõplikus juhtumiaruandes kindlasummalisele hüvitisele, et põhjendada oma järeldust, et on vähemalt vaieldav, kas parlament võiks kvalifitseerida D3 hoone omandamise rahastamise eraldi finantslepinguks. See kinnitas seisukohta, et OLAF ei uurinud tõsiselt ja objektiivselt direktiivi kohaldatavust. Selle asemel põhinesid OLAFi järeldused avaldustel, mida ei olnud tõsiselt hinnatud.

35. Kaebuse esitaja märkis ka, et OLAFi sõnul on küsimus, kas direktiivi kohaldatakse või mitte, hüpoteetiline. Sellest hoolimata nõustus OLAF oma lõplikus juhtumiaruandes ilmselt parlamendi peasekretäri avaldusega, mille kohaselt toimus D3 hoone refinantseerimine ajalise piiranguta. Jällegi ei suutnud OLAFi järeldused taluda tõsist hindamist. Ta märkis ka, et OLAF ei kommenteerinud vajadust korraldada hankemenetlus vastavalt sel ajal kehtinud finantsmääruse versioonile.

Ombudsmani hinnang, mille alusel koostati soovituse projekt

36. Ombudsman märkis, et pooled näisid olevat ühel meelel direktiivi põhimõttelise kohaldatavuse suhtes kaupade tarnimise ja teenuste osutamise lepingute ning parlamendi sõlmitud ostu-, rendi- ja rendilepingute suhtes. Ombudsman mõistis, et direktiivi kohaldatavus tuleneb varasema finantsmääruse [4] artiklist 56, mille kohaselt „iga institutsioon täidab samu kohustusi, mis on nende direktiividega pandud liikmesriikide asutustele”. Siiski näis olevat lahkarvamusi küsimuses, kas parlament oli kohustatud kohaldama direktiivi seoses oma D3 hoone omandamise rahastamisega.

37. Enne käesoleva väite analüüsimist pidas ombudsman oluliseks meenutada OLAFile eelkõige määrusega 1073/1999 [5] usaldatud ülesandeid ja kohustusi. Vastavalt määruse 1073/1999 artikli 1 lõikele 3 viib OLAF läbi haldusjuurdlusi, et võidelda pettuste, korruptsiooni ja muu Euroopa Ühenduse finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu. Selleks uurib ta ametikohustuste täitmisega seotud tõsiseid küsimusi, mis kujutavad endast ühenduste ametnike ja muude teenistujate kohustuste eiramist, mille tagajärjeks võib olla distsiplinaar- või vajaduse korral kriminaalmenetlus. Seda arvesse võttes leidis ombudsman, et OLAFi ülesanded hõlmavad i) võitlust eeskirjade eiramisega (nagu pettus ja korruptsioon), mis mõjutab Euroopa Ühenduse finantshuve, ning sel eesmärgil ii) ühenduste ametnike ja muude teenistujate ametikohustuste täitmisega seotud tõsiste küsimuste uurimine. Kuigi teine aspekt oli OLAFi ülesannete lahutamatu osa, ei paistnud, et OLAFi ülesanded piirdusid selliste juhtumite uurimisega, kus ühenduse ametniku või muu teenistuja käitumine võis kaasa tuua distsiplinaar- või kriminaalmenetluse.

38. Juhtumi lõpparuandes soovitas OLAF juhtumi suhtes edasisi järelmeetmeid mitte võtta. See soovitus põhines parlamendi seisukohal, et ükski parlamendi töötaja ei ole toime pannud ühtegi eeskirjade eiramist, mis võiks kaasa tuua distsiplinaar- või kriminaalmenetluse. Lisaks märkis OLAF oma täiendavates märkustes, et ilmset eeskirjade eiramist ei tuvastatud. Seetõttu ei ole küsimust, kas direktiiv on kohaldatav või mitte, põhjalikumalt uuritud. Viidates oma ülesannete teisele aspektile, mille ombudsman on eespool kindlaks määranud, juhtis OLAF tähelepanu sellele, et tema juurdluste eesmärk ei ole vastata hüpoteetilistele küsimustele.

39. Ombudsman märkis, et küsimus, kas ühenduse ametniku või muu teenistuja käitumine võib viia distsiplinaar- või kriminaalmenetluseni, on vaid üks OLAFi juurdluse aspekt. Seda silmas pidades ei veennud ombudsmani OLAFi seisukoht, et direktiivi kohaldatavust ei ole vaja põhjalikult uurida. Kui tema seisukoht oleks õige, tähendaks see, et OLAF võib keelduda eeskirjade eiramise uurimisest üksnes sel põhjusel, et need eeskirjade eiramised, kui need on tuvastatud, ei saa mingil juhul kaasa tuua distsiplinaar- või kriminaalmenetlust. Ombudsmani sõnul võib tema volituste selline kitsas mõistmine viia selleni, et OLAF ei suuda täielikult täita oma ülesannet võidelda pettuste, korruptsiooni ja muu Euroopa Ühenduse finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu. Lisaks oleks seda raske ühitada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 325, millel põhineb määrus 1073/1999 ja mis käsitleb pettust ja muud ühenduse finantshuve kahjustavat ebaseaduslikku tegevust, olenemata sellest, kas selliste eeskirjade eiramiste suhtes algatatakse kriminaal- või distsiplinaarmenetlus. Selguse huvides juhtis ombudsman tähelepanu sellele, et ei ELi toimimise lepingu artiklis 325 ega määruses 1073/1999 ei ole sõnaselgelt sätestatud, et OLAF peab täielikult uurima ainult selgepiirilisi eeskirjade eiramisi.

40. Ombudsman märkis, et esmapilgul piirdus kaebuse esitaja väide küsimusega, kas OLAF uuris direktiivi kohaldatavust tõsiselt ja objektiivselt või mitte. Seega oli see seotud OLAFi lähenemisviisiga direktiivi kohaldatavuse uurimisel. Samal ajal oli kaebuse esitaja märkustest selge, et ta kavatses vaidlustada ka OLAFi järeldused direktiivi kohaldatavuse kohta. Eeldades, et kohaldatavus oli „vähemalt vaieldav”, ei soovitanud OLAF juhtumi suhtes edasisi järelmeetmeid võtta, kuna puudus selge eeskirjade eiramine, mis võiks viia distsiplinaar- või kriminaalmenetluseni. OLAFi arutluskäiku ei saa siiski pidada veenvaks, kui mitu argumenti toetavad direktiivi kohaldamist, mille kohaldatavust ei saa seetõttu nimetada „vähemalt vaieldavaks”. Seda arvestades pidi ombudsman analüüsima, kas OLAF uuris käesoleval juhul tõsiselt ja objektiivselt kaebuse esitaja väidetavat eeskirjade eiramist, nimelt seda, et parlament jättis direktiivi väidetavalt kohaldamata. Seda tehes pidi ombudsman kontrollima, kas OLAFi poolt nii lõplikus juhtumiaruandes kui ka käesoleva uurimise käigus esitatud argumendid toetavad piisavalt ja mõistlikult järeldust, millele ta lõpuks jõudis, nimelt et direktiivi kohaldatavus on „vähemalt vaieldav“.

41. Kaebuse esitaja vaidlustas OLAFi lõplikus juhtumiaruandes esitatud järeldused mitmel põhjusel. Ta leidis, et OLAF ei võtnud direktiivi kohaldatavuse kontrollimisel piisavalt arvesse hüvitise asjakohasust. Lisaks väitis ta, et OLAF nõustus ajaliste piirangute tõttu direktiivi kohaldamata jätmisega. Tema sõnul ei võtnud OLAF arvesse, et see, et arendaja osutas finantsteenuseid pärast hoone valmimist, oli eeskirjadevastane tegevus. Esmapilgul ilmnes, et kaebuse esitaja esitas mitu argumenti, mis võivad OLAFi järeldused kahtluse alla seada. Seega oli vaja kindlaks teha, mil määral oli kaebuse esitaja esitatud vastuväiteid OLAFi lõpparuandes tegelikult piisavalt käsitletud ja/või kas OLAF esitas veenvaid argumente, et neid uurimise käigus käsitleda.

42. Seoses kaebuse esitaja väitega, et OLAF ei võtnud piisavalt arvesse hüvitist, mida parlament arendajale maksis, märkis ombudsman esiteks, et pooled näisid nõustuvat hüvitise maksmisega. Teiseks ei esitanud OLAF vastuväiteid kaebuse esitaja väitele, et parlamendi D3 hoone rahastamise kord koosnes kahest aspektist: i) parlamendi korraldus hoone refinantseerimiseks ja ii) selle korralduse täitmine arendaja poolt. Kaebuse esitaja arvates rikuti direktiivi otsustavalt seoses esimese aspektiga.

43. Kaebuse esitaja sõnul tähendas hüvitise maksmine seda, et parlamendi ja arendaja vahelist asjaomast lepingulist kokkulepet tuleks käsitada finantsteenuste lepinguna direktiivi tähenduses. Seevastu tugines OLAF ühelt poolt parlamendi õigusteenistuse eksperdist tunnistaja avaldusele ja teiselt poolt direktiivi enda tõlgendusele, järeldades, et „vähemalt vaieldav” oli järeldada, et hüvitise kohta sõlmiti eraldi finantsleping.

44. Ombudsman tuletas meelde, et artikli 1 punkti a alapunkti iii tekst on järgmine:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a) teenuste riigihankelepingud - teenuseosutaja ja tellija vahel kirjalikult sõlmitud rahaliste huvidega seotud lepingud, välja arvatud:

[...]

iii) lepingud maa, olemasolevate ehitiste või muu kinnisvara või sellega seotud õiguste omandamiseks või rentimiseks mis tahes rahaliste vahenditega; käesolevat direktiivi kohaldatakse siiski finantsteenuste lepingute suhtes, mis sõlmitakse mis tahes vormis ostu- või rendilepinguga samal ajal, enne või pärast seda;" [6]

Seda arvesse võttes leidis ombudsman, et artikli 1 punkti a alapunkti iii sõnastus toetab kaebuse esitaja seisukohta, et direktiivi kohaldatakse kinnisvara omandamisega seoses sõlmitud finantsteenuste lepingute suhtes. OLAF viitas direktiivi enda tõlgendusele, et näidata, miks direktiivi kohaldatavus on vaieldav, kuid ei selgitanud selle tõlgendust põhjalikumalt. Arvestades aga viidatud sätte esmapilgul selget sõnastust, oli selline selgitus seda vajalikum. Näis olevat kasulik lisada, et arvestades järeldusi, milleni jõudis väline õigusekspert, kellega ta konsulteeris, oleks võinud eeldada, et OLAF selgitab, miks tema arvates direktiiv ei ole kohaldatav.

45. Mis puudutab eksperttunnistaja ütlust, millele OLAF tugines, siis lisaks sellele, et ta luges ise direktiivi, viidati kõnealusele ütlusele juhtumi lõpparuandes. Selles dokumendis tsiteeriti eksperttunnistajat, kes ütles, et kui lisaks võimalikule hüvitisele ei maksta sellise teenuse eest täiendavat hinda (st refinantseerimist), ei tuleks sellist lepingut käsitada finantsteenuste lepinguna direktiivi tähenduses. Seejärel märkis ekspert, et käesoleval juhul sai arendaja kindlasummalist hüvitist ainult 2 500 000 Belgia franki (ligikaudu 62 000 eurot). Seda arvesse võttes jõudis ekspert järeldusele, et direktiivi ei kohaldata lepinguliste kokkulepete suhtes, millega nähakse ette üksnes hüvitis. Sellest avaldusest ei saanud ombudsman aga aru, miks eksperdist tunnistaja eeldas, et selline lepinguline kokkulepe tuleks direktiivi kohaldamisalast välja jätta. Näis olevat kasulik lisada, et nagu kaebuse esitaja veenvalt väidab, oleks hüvitis olnud oluliselt suurem, kui lepingut oleks täidetud kogu ettenähtud aja jooksul. Ombudsman märkis, et OLAF ei näi vaidlustavat kaebuse esitaja sellekohaseid arvutusi.

46. Oma vastuses ombudsmani täiendava teabe taotlusele märkis OLAF, et hüvitist kui sellist põhjalikult ei uuritud, sest kaebuse esitaja väiteid ei kinnitatud. Ombudsman leidis, et OLAFi seisukoht on raskesti mõistetav, sest nagu kaebuse esitaja märkis, viitas OLAF ise hüvitisele, et toetada oma seisukohta, et direktiivi kohaldatavus rahastamiskorra suhtes on vähemalt vaieldav.

47. Seda arvesse võttes jõudis ombudsman järeldusele, et seoses Euroopa Parlamendi makstud hüvitise õiguslike tagajärgedega ei uurinud OLAF tõsiselt ega objektiivselt direktiivi kohaldatavust.

48. Ajapiirangute küsimuses pidas ombudsman võimatuks nõustuda sellega, et muidu kohaldatavat õigusakti ajaliste piirangute tõttu ei kohaldata. Oma „õiguslikus hinnangus, järeldustes ja soovitustes”, mis on juhtumi lõpparuande viimane osa, viitas OLAF „teatavale kiireloomulisusele”(ümber)finantseerimise küsimuse käsitlemisel, arvestades, et parlament pidi kasutama D3 hoone ostuvõimalust enne kindlaksmääratud kuupäeva. Kuigi OLAF ei nõustunud sõnaselgelt seisukohaga, et kiireloomulisus võis muuta direktiivi kohaldamise võimatuks, oli ajaliste piirangute küsimus selgelt üks aspektidest, mille põhjal OLAF järeldas, et direktiivi kohaldatavus oli vähemalt vaieldav. Kuid nagu kaebuse esitaja märkis, tunnistatakse direktiivi artiklis 20 sõnaselgelt asjaolu, et direktiivis sätestatud tavapärased tähtajad ei pruugi kiireloomulistel juhtudel olla teostatavad. Seetõttu võimaldab artikkel 20 sellistel juhtudel tavapärastest tähtaegadest kõrvale kalduda. Lõplikus juhtumiaruandes ei analüüsitud siiski küsimust, mil määral oleks ajalisi piiranguid olnud võimalik arvesse võtta artiklis 20 ette nähtud kiirmenetluse abil. Seetõttu jõudis ombudsman järeldusele, et ajaliste piirangute küsimuses ei uurinud OLAF tõsiselt ega objektiivselt direktiivi kohaldatavust.

49. Seoses sellega, et arendaja osutas finantsteenuseid, võttis ombudsman teadmiseks OLAFi seisukoha, et tollase parlamendi asepresidendi sõnul oli arendajal ebaregulaarne tava osutada finantsteenuseid pärast hoone valmimist (vt eespool punktid 30 ja 33). OLAF märkis siiski ka, et käesoleval juhul oli olukord teistsugune, kuna ehitusettevõtja/omanik ise refinantseeris vaidlusaluse hoone soetamise. Ombudsman leidis, et OLAFi avaldus parlamendi rolli kohta D3 hoone refinantseerimisel oli ebaselge. Samuti ei selgitanud see direktiivi asjakohasust. Seda arvesse võttes leidis ombudsman, et OLAFi esitatud teave ei andnud piisavat alust järeldada, et ta uuris seda aspekti tõsiselt ja objektiivselt.

50. Ombudsman märkis ka, et väline õigusekspert oli seisukohal, et parlament kaldus direktiivi eeskirjadest kõrvale rohkem kui ühes aspektis. Kuid ei juhtumi lõpparuanne ega OLAFi poolt uurimise käigus tehtud avaldused ei võimaldanud ombudsmanil järeldada, et OLAF oleks selle avalduse alusel uurimist jätkanud.

51. Kuigi ombudsman ei pidanud tegema lõplikku järeldust selle kohta, kas direktiivi oleks tulnud kohaldada või mitte, järeldas ta eespool esitatud põhjustel, et OLAF ei uurinud tõsiselt ja objektiivselt direktiivi kohaldatavust. Seda järeldust kinnitas ka asjaolu, et OLAF kuulas ära Euroopa Parlamendi õigusteenistuse eksperdi ja konsulteeris välise õiguseksperdiga. Kuigi eksperttunnistaja eitas direktiivi kohaldatavust, kuna maksti ainult kindlasummalist hüvitist, järeldas väline õigusekspert, et võiks eeldada, et direktiivi kohaldatakse parlamendi D3 hoone omandamise rahastamise lepingulise korra suhtes, mida ta kvalifitseeris edasilükatud laenuks. Välise õiguseksperdi arvamus toetas seega selgelt kaebuse esitaja seisukohta, et direktiivi oleks tulnud kohaldada. OLAF jõudis siiski järeldusele, et direktiivi kohaldatavus on vähemalt vaieldav. Oleks olnud kasulik lisada, et arvestades direktiivi kohaldatavust toetavate argumentide arvu, oleks OLAF pidanud direktiivi kohaldatavust eriti põhjalikult uurima.

52. Eespool öeldut arvesse võttes leidis ombudsman, et OLAF ei uurinud tõsiselt ega objektiivselt direktiivi kohaldatavust. Tegemist oli haldusomavoli juhtumiga. Seetõttu esitas ta Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõike 6 kohaselt OLAFile järgmise soovituse projekti:

„Võttes arvesse ombudsmani järeldusi, peaks OLAF uuesti läbi vaatama oma uurimise tulemused seoses direktiivi 92/50/EMÜ kohaldatavusega.”

Ombudsmanile pärast soovituse projekti esitamist esitatud argumendid

53. Oma üksikasjalikus arvamuses kasutas OLAF võimalust selgitada oma volitusi. Ta väitis sisuliselt, et tema ülesanne on kaitsta liidu finantshuve, uurides muu hulgas pettust, korruptsiooni ja muud neid huve kahjustavat ebaseaduslikku tegevust. Lisaks märkis OLAF, et tema volitused hõlmavad ka muid mittefinantshuvisid. Sellega seoses viitas ta oma tegevusele, mille eesmärk on kaitsta ELi huve tõsiste rikkumiste eest, mis võivad viia haldus- või kriminaalmenetluseni. Olles viidanud mõistete „Euroopa ühenduste finantshuve kahjustav pettus“ (OLAF rõhutas tahtluse nõuet) ja „eeskirjade eiramine“ (OLAF rõhutas, et selle peab toime panema ettevõtja) määratlustele, nagu on sätestatud asjaomastes ELi õigusaktides, juhtis OLAF tähelepanu sellele, et kooskõlas määruse 1073/1999 artikli 1 lõikega 3 vastutab ta ka selliste ametikohustuste täitmisega seotud tõsiste küsimuste uurimise eest, mis võivad endast kujutada ühenduste ametnike ja muude teenistujate kohustuste täitmata jätmist, mis võib kaasa tuua distsiplinaar- või kriminaalmenetluse.

54. OLAFi arvates ei ole ükski eespool nimetatutest juurdluse käigus tõendatud. Nagu lõplik juhtumiaruanne selgelt näitas, viidi uurimine läbi nõuetekohaselt ja nõuetekohase hoolsusega. Uurimise käigus käsitles ta „OLAFi volituste raames” muu hulgas direktiivi kohaldatavust. Uurimise käigus selgus, et direktiivi kohaldatavus oli käesoleval juhul vähemalt vaieldav ning seetõttu ei olnud võimalik kindlaks teha, et parlamendi töötajad ei järgi vabatahtlikult finantsmäärust või direktiivi. OLAF ei leidnud tõendeid ega viiteid selle kohta, et parlamendi töötajad oleksid petnud parlamendi juhatust, parlamendiliikmeid või avalikkust. Seetõttu järeldas OLAF, et väide, et parlamendi töötajad häirisid või püüdsid petturlike vahenditega häirida ausat konkurentsi, on alusetu.

55. Lisaks väitis OLAF, et ta ei vastuta i) usaldusväärse finantsjuhtimise hindamise eest ega ii) institutsiooni teadliku valiku eest mitme võimaluse vahel, mida peetakse õiguslikuks ja millel on finantsmõju, välja arvatud juhul, kui see kuulub tema pädevusse. Lisaks väitis OLAF, et ta ei vastuta liidu õiguse usaldusväärse tõlgendamise eest, kuna tema töö keskmes on juurdlustegevus.

56. Eespool öeldust hoolimata teatas OLAF, et algatas ombudsmani soovituse projekti ja sellega seotud pressiteate alusel uue hindamise ning otsis uusi elemente seoses parlamendi D3 hoone ja D4-D5 hoonete rahastamisega, mis võiks õigustada uue juhtumi algatamist.

57. Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et OLAF näib seadvat juhtumi uue hindamise sõltuvusse uute asjaolude esitamisest. Ta vaidles OLAFi asjakohasele avaldusele vastu ja kinnitas, et hoolimata uute asjaolude esitamisest oli OLAF kohustatud juhtumit uuesti hindama, kuna ta ei uurinud tõsiselt ja objektiivselt direktiivi kohaldatavust. Kaebuse esitaja sõnul ei olnud OLAF seda järeldust oma üksikasjalikus arvamuses mingil juhul ümber lükanud.

58. Seoses uute asjaoludega väitis kaebuse esitaja, et tema 27. septembri 2006. aasta kiri sisaldas juba teatavaid uusi asjaolusid. Seal märkis ta, et isegi kui parlamendi ja arendaja vahelises lepingus oli tõepoolest ette nähtud ainult 62 000 euro suurune hüvitis, oleks ikkagi tulnud korraldada hankemenetlus vastavalt finantsmääruse artiklile 57, nagu see oli sel ajal. Hoolimata asjaolust, et ombudsman lisas sellekohase küsimuse oma täiendava teabe nõudesse, ei kommenteerinud OLAF oma vastuses seda aspekti. Sellest järeldub, et see aspekt ei olnud kunagi olnud osa OLAFi juurdlusest OF/2003/0026. Seega oli tegemist uue asjaoluga, mis ei olnud juhtumi lõpparuande koostamise ajal teada.

59. Kaebuse esitaja sõnul oli see veel üks uus asjaolu, et parlament ilmselt eiras Euroopa Kohtu praktikat, milles kohtuasjas C-44/96 [7] tehtud otsuses leiti, et „leping [...] ei saa lakata olemast ehitustööde riigihankeleping, kui avaliku sektori hankija õigused ja kohustused lähevad üle ettevõtjale, kes ei ole avaliku sektori hankija”. See kohtuotsus tehti 15. jaanuaril 2008. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et parlamendi õigusteenistus kinnitas 19. jaanuari 2008. aasta õiguslikus arvamuses ekslikult täpselt vastupidist. Kaebuse esitaja sõnul oli parlamendi õigusteenistus seisukohal, et eraettevõtjana ei olnud arendaja seotud riigihanke-eeskirjadega, isegi kui see puudutas parlamendi finantshuve ja eraettevõtja tegutses parlamendi juhiste kohaselt.

60. Kaebuse esitaja edastas ombudsmanile Euroopa Parlamendi õigusteenistuse nimetatud õigusliku arvamuse koopia. Samuti lisas ta kirja, mille ta oli 26. jaanuaril 2010 saatnud OLAFile seoses parlamendi hoonetega D4-D5. Samuti edastas ta OLAFile oma tähelepanekute koopia.

Ombudsmani hinnang pärast soovituse projekti

61. Ombudsman tuletab meelde, et tema soovituse projekt põhines kaalutlusel, et OLAF ei uurinud tõsiselt ja objektiivselt direktiivi kohaldatavust. Selle põhjal kutsus ta OLAFit üles oma järeldusi arvesse võttes uuesti läbi vaatama oma uurimise tulemused seoses direktiivi kohaldatavusega.

62. Nii 16. oktoobri 2009. aasta kirjas kui ka üksikasjalikus arvamuses juhtis OLAF tähelepanu sellele, et ombudsmani soovituse projekti ja sellega seotud pressiteate põhjal alustas ta juhtumi uut hindamist. Samuti määras ta selleks uurija, kes hindaks esialgset teavet. Kuigi OLAF rõhutas oma üksikasjalikus arvamuses, et tema juurdlust jätkati nõuetekohaselt ja nõuetekohase hoolsusega, leiab ombudsman, et OLAF on astunud samme direktiivi kohaldatavuse läbivaatamiseks ja on seega kaudselt nõustunud tema soovituse projektiga.

63. Samal ajal võtab ombudsman teadmiseks OLAFi viite käsiraamatule, mille kohaselt võib juurdluse taasalustamise otsuse teha üksnes juhul, kui OLAFile on teatavaks saanud uued olulised faktid, mis võivad muuta eelmise juurdluse tulemust. Selle põhjal palus OLAF ombudsmanil esitada talle kogu selline teave, mis tal võib olla. Lisaks teatas ta, et otsib uusi elemente seoses parlamendi D3 hoone ja D4-D5 hoonete rahastamisega, mis võiks õigustada uue juhtumi algatamist.

64. Järelmeetmeteta lõpetatud juhtumite taasavamise kohta on OLAFi käsiraamatus sätestatud järgmist:

"3.4.4.2. Juhtumid, mille suhtes ei ole võetud järelmeetmeid

Olukorras, kus juhtum on lõpetatud ilma järelmeetmeteta või kui järelmeetmed on lõpule viidud, võib selliste juhtumite taasavamise otsuse teha üksnes juhul, kui OLAFile on pärast juurdluse lõpetamist ja järelmeetmete võtmist teatavaks saanud uued olulised faktid, mis võivad muuta eelmise juurdluse tulemust.“

65. OLAFi seisukoht, et juhtumi taasavamise otsuse saab teha üksnes uute oluliste asjaolude esinemisel, näib seega põhimõtteliselt õige. Siiski on kasulik märkida, et OLAFi käsiraamatus ei ole "uute oluliste faktide" määratlust esitatud, välja arvatud viide asjaolule, et need peavad tõenäoliselt muutma eelmise juurdluse tulemust. Ombudsmani arvates ei ole seega sugugi selge, kas "uued olulised faktid" on ainult need faktid, mis ei olnud uurimise lõpetamise ajal teada või olid olemas, või ka need faktid, mida oleks saanud teada, kui neid oleks piisavalt uuritud.

66. Oma 16. novembri 2009. aasta kirjas OLAFile (vt eespool punktid 16 ja 17) selgitas ombudsman, et kogu tema käsutuses olev teave sisaldub tema soovituse projektis. Tal ei olnud selle juhtumi kohta muud teavet, mis võiks OLAFi jaoks oluline olla. Ta kinnitas ka, et tema soovituse projekti tekstis on esitatud kõik asjakohased faktid ja tema hinnang neile. Meenutades, et OLAF lõpetas juurdluse juhtumis OF/2003/0026 11. augustil 2006, leiab ombudsman, et tema soovituse projekt sisaldab teavet faktide kohta nii enne kui ka pärast OLAFi juurdluse lõpetamise kuupäeva. Ombudsman on seisukohal, et laiemas tähenduses võib neid fakte pidada uuteks olulisteks faktideks, kui OLAF ei ole neid käsitlenud või ei ole neid piisavalt käsitlenud. Arvestades, et kõikidele nendele asjaoludele on OLAFi tähelepanu juhitud ombudsmani soovituse projekti kaudu, on ombudsman veendunud, et OLAF saab neid hinnata, et algatada uus juurdlus.

67. Isegi kui lähtuda „uute oluliste faktide“ kitsendavast tõlgendusest ja keskenduda seega faktidele, mis ei olnud uurimise lõpetamise ajal teada või olid olemas, sisaldas soovituse projekt siiski teavet, mis võis kujutada endast uusi olulisi fakte kitsas tähenduses (vt näiteks soovituse projekti punkt 38). Lisaks märgib ombudsman, et oma tähelepanekutes OLAFi üksikasjaliku arvamuse kohta juhtis kaebuse esitaja OLAFi tähelepanu uutele faktilistele asjaoludele, mida OLAFi juurdluse käigus ilmselt arvesse ei võetud.

68. Ombudsman tuletab samuti meelde, et OLAFi käsiraamatu leheküljel 2 on käsiraamatu kohta esitatud järgmine teave:

„Kõnealused töökorrad on OLAFi sise-eeskirjade ja -menetluste aluseks olevate dokumentide kogumi põhiosa: „käsiraamat“. Tegevuskorras kirjeldatakse juurdlusi, operatsioone ja järelmeetmeid. Neid täiendavad mitmed lisad, mis sisaldavad üksikasju muude seotud menetluste ja halduseeskirjade kohta, ning standardvormid ja muud dokumendid. Kõik need on OLAFi peadirektori poolt oma töötajatele antud juhised. Nendel ei ole siiski mingit õigusjõudu: nendega määratakse lihtsalt kindlaks tava, mida tuleb järgida kohaldatava õigusraamistiku rakendamisel.

Arvestades, et OLAFi käsiraamat kujutab endast seega OLAFi peadirektori antud juhiseid, on selge, et neid juhiseid võib igal ajal muuta OLAFi peadirektori antud muude juhistega. Seega ei saa välistada, et isegi kui OLAF leiab, et uusi olulisi tõendeid ei ole, võib lõpetatud juhtumi siiski uuesti avada, kui selleks on piisavalt põhjust. Võttes arvesse soovituse projektis esitatud üksikasjalikke järeldusi, mida OLAFi üksikasjalikus arvamuses ei ole ümber lükatud, on ombudsman seisukohal, et selliseid põhjuseid võib käesoleval juhul selgelt pidada olemasolevaks.

69. Lõpuks võtab ombudsman teadmiseks OLAFi selgitused tema volituste kohta. Ta jagab OLAFi seisukohta, et tema ülesanne ei ole hinnata institutsiooni usaldusväärset finantsjuhtimist ega tõlgendada autoriteetselt ELi õigust. Oma soovituse projektis esitatud põhjustel on ta siiski jätkuvalt seisukohal, et direktiivi kohaldatavuse küsimust ei ole OLAFi juurdluse käigus piisavalt uuritud. Oma üksikasjalikus arvamuses märkis OLAF, et ta ei leidnud tõendeid ega isegi viiteid selle kohta, et parlamendi töötajad oleksid juhatust, parlamendiliikmeid või üldsust petnud. Seetõttu jõudis OLAF järeldusele, et ei ole alust väita, et Euroopa Parlamendi töötajad häirisid või püüdsid petturlike vahenditega häirida ausat konkurentsi. Kuigi see võib olla tõsi, ei saa see iseenesest kindlasti välistada, et OLAF jätkab juhtumi menetlemist, pidades silmas, et pettuse tõendamise künnis näib olevat eriti kõrge. Ombudsman märgib, et OLAF viitas oma üksikasjalikus arvamuses „eeskirjade eiramise” määratlusele määruse 2988/95 artikli 1 lõike 2 tähenduses, mis on „ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumine ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks ühenduste üldeelarvet või nende juhitavaid eelarveid kas otse ühenduste nimel kogutud omavahenditest laekunud tulu vähenemise või kaotamise või põhjendamatu kuluartikli tõttu.” OLAFi lõpparuande kohaselt ei ole ükski parlamendi töötaja toime pannud eeskirjade eiramist, mis võiks kaasa tuua distsiplinaar- või kriminaalmenetluse. Uurimise käigus väitis OLAF siiski, et ilmset eeskirjade eiramist ei tuvastatud. Sellest järeldub, et esiteks on OLAF ilmselt seisukohal, et mõiste „eeskirjade eiramine” määratlus on põhimõtteliselt kohaldatav parlamendi töötajate suhtes, olenemata sellest, kas selles määratluses viidatakse „ettevõtjatele”. Teiseks, arvestades, et määratlus viitab „ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumisele”, näib direktiivi kohaldatavuse küsimus olevat äärmiselt oluline. Seetõttu on veelgi üllatavam, et OLAF ei pidanud vajalikuks selle küsimuse põhjalikku analüüsi. Igal juhul märgib ombudsman, et määruse 1073/1999 artikli 1 lõikes 3 on märgitud, et OLAFi ülesanne on võidelda lisaks pettusele ja korruptsioonile ka muu ELi finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu.

70. Eespool punktis 62 esitatud põhjustel leiab ombudsman, et OLAF on astunud samme direktiivi kohaldatavuse läbivaatamiseks. Seetõttu on ta seisukohal, et OLAF on kaudselt nõustunud tema soovituse projekti asjakohase osaga. Seoses OLAFi poolt selle rakendamiseks võetud meetmetega viitab ta eespool esitatud kaalutlustele ja loodab, et OLAF võtab neid oma uues hinnangus arvesse.

B. Väidetav suutmatus uurida juhtumi võimalikku mõju ühenduse finantshuvidele (kaebuse esitaja teine väide)

Ombudsmanile esitatud argumendid

71. Kaebuse esitaja väitis, et OLAF ei uurinud juhtumi võimalikku mõju ühenduse finantshuvidele. Ta viitas oma 27. septembri 2006. aasta kirjale, milles ta juhtis tähelepanu sellele, et OLAFi juhtumi lõpparuande kohaselt ei olnud juhtumil sellist mõju. Kaebuse esitaja vaidles sellele hinnangule sõnaselgelt vastu ja märkis, et parlamendi lõppmakse laenu andvale pangale tuli teha 15. juunil 2008. Seda arvesse võttes väitis ta sisuliselt, et finantsturu intressitase oli madalam kui parlamendi makstav intressimäär. Kui parlament oleks kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega lepingust kiiresti taganenud, oleks saavutatud märkimisväärne kulude vähenemine.

72. OLAF leidis oma arvamuses, et kuna eeskirjade eiramist ei tuvastatud, ei olnud küsimus juhtumi finantsmõju kohta asjakohane. Lisaks väitis ta, et kaebuse esitaja ei esitanud mingeid tõendeid võimaliku mõju kohta ühenduse finantshuvidele. OLAFi sõnul näitas lõplik juhtumiaruanne selgelt, miks finantsaspektid ei olnud probleem.

73. Kaebuse esitaja selgitas oma märkustes, et juba esialgse hindamise etapis ja seega enne konkreetse juhtumiga seotud juurdluse algatamist oli OLAF kohustatud hindama juhtumi võimalikku mõju ühenduse finantshuvidele. See kohustus tulenes OLAFi käsiraamatust, mis sisaldas asjakohaseid juhiseid uurijatele. Selline analüüs oli hädavajalik, arvestades määruse 1073/1999 artiklit 1, mille kohaselt on võimalik mõju ühenduse finantshuvidele OLAFi juurdluse eeltingimus. OLAF ei koostanud siiski uuringut kõigi tegelikult tehtud maksete kohta ega tellinud D3 hoone refinantseerimise tingimuste sõltumatut analüüsi. Asjaolu, et juhtumi mõju ühenduse finantshuvidele ei uuritud, oli samuti arusaamatu, võttes arvesse Euroopa Parlamendi 30. märtsil 2004. aastal vastu võetud resolutsiooni. Selles resolutsioonis väljendas parlament selgelt oma ootust, et kõiki arendaja ja laenu andva panga vahelisi makseid ning võimalikke makseid kolmandatele isikutele uuritakse OLAFi juurdluse käigus.

74. Lisaks märkis kaebuse esitaja, et OLAF ei kommenteerinud D3 hoone rahastamise suhtes kohaldatavate ebasoodsate intressimäärade küsimust, kuigi finantseksperdi sõltumatu analüüs oleks olnud võimalik. Selle asemel viitas OLAF oma lõplikus juhtumiaruandes lihtsalt asjaolule, et hoone soetamise rahastamise kulud olid selgelt väiksemad kui pikaajalise üürimise kulud. Kaebuse esitaja sõnul ei vastanud see väide küsimusele, kas hoone omandamise rahastamine oli kooskõlas soodsate ja tavapäraste turutingimustega.

75. Oma vastuses ombudsmani täiendava teabe taotlusele kinnitas OLAF oma arvamuses võetud seisukohta. Ta selgitas, et kuna uurimise käigus ei tuvastatud ilmset eeskirjade eiramist, on finantsmõju küsimus seega puhtalt hüpoteetiline ega ole tema sisejuurdluse järelduste seisukohast asjakohane. Seega ei toimunud tema suhtes täiendavat põhjalikku uurimist. Lisaks tunnistas OLAF, et ta ei analüüsinud turutingimusi. Komisjon tegi siiski kindlaks, et ostuvõimaluse kasutamine ja parlamendi pikaajalise rendilepingu lõpetamine on ühenduse finantshuvides.

76. Kaebuse esitaja ei esitanud oma täiendavates märkustes selle küsimuse kohta märkusi.

Ombudsmani hinnang, mille alusel koostati soovituse projekt

77. Määruse 1073/1999 artikli 1 lõike 3 esimese taandega antakse OLAFile õigus korraldada haldusjuurdlusi, et „võidelda pettuse, korruptsiooni ja muu Euroopa Ühenduse finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu”[9]. Seetõttu tundus õige kaebuse esitaja seisukoht, et mõju ühenduse finantshuvidele on OLAFi juurdluse eeltingimus. Oma teatises OLAFi järelevalvekomiteele [10] juhtis OLAF tähelepanu sellele, et ei ole selge, kas EL võis kanda rahalist kahju. Igal juhul tundus, et OLAF eeldas, et juhtum võis mõjutada ühenduse finantshuve, kuna ta algatas juurdluse. See oli kooskõlas määruse 1073/1999 artikli 1 lõike 3 esimese taandega ning OLAFi käsiraamatu punktiga 3.3.3.3.v.

78. Lähtudes OLAFi seisukohast, et ilmset eeskirjade eiramist ei tuvastatud, tundus OLAFi eeldus, et juhtumi finantsmõju ei olnud probleem, esmapilgul mõistlik. Samal ajal leidis ombudsman seoses kaebuse esitaja esimese väitega, et OLAF ei uurinud tõsiselt ja objektiivselt direktiivi kohaldatavust. Sellest tulenevalt ei saa OLAFi seisukohta, et finantsmõju ei ole vaja hinnata, enam pidada veenvaks, eeldades, et direktiivi oleks tulnud kohaldada.

79. Seda arvesse võttes tuletas ombudsman meelde, et järeldus direktiivi kohaldatavuse kohta nõuaks, et OLAF uuriks kõnealuse juhtumi mõju ühenduse finantshuvidele. Seetõttu esitas ta vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 OLAFile järgmise soovituse projekti:

„Kui OLAF leiab, et direktiiv on kohaldatav, peaks ta uurima juhtumi mõju ühenduse finantshuvidele.”

Ombudsmanile pärast soovituse projekti esitamist esitatud argumendid

80. OLAF väitis oma üksikasjalikus arvamuses, et kuna pettust, korruptsiooni ega eeskirjade eiramist ei tuvastatud, ei olnud küsimus juhtumi finantsmõju kohta probleem. Samal ajal juhtis OLAF tähelepanu sellele, et ombudsmani soovituse projekti ja sellega seotud pressiteate põhjal algatas ta uue hindamise ja otsis uusi elemente seoses parlamendi D3 hoone ja D4-D5 hoonete rahastamisega, mis võiks õigustada uue juhtumi algatamist.

81. Peale oma esimese väite kohta esitatud märkuste ei esitanud kaebuse esitaja konkreetseid märkusi.

Ombudsmani hinnang pärast soovituse projekti

82. Nagu on märgitud eespool punktis 62, nõustus OLAF kaudselt ombudsmani soovituse projektiga vaadata tema järeldusi arvesse võttes uuesti läbi direktiivi kohaldatavuse uurimise tulemused. Ombudsman usub, et kui ta leiab, et direktiiv on kohaldatav, uurib OLAF juhtumi mõju ELi finantshuvidele. Seetõttu leiab ta, et seoses kaebuse esitaja teise väitega ei ole vaja võtta täiendavaid meetmeid.

C. OLAFi seisukoht kaebuse esitaja pakutud kirjaliku menetluse kohta (kaebuse esitaja kolmas ja kaheksas väide)

Ombudsmanile esitatud argumendid

83. Kaebuse esitaja selgitas, et OLAFi sisejuurdluste operatsioonide juht kutsus ta kaks korda koosolekule. Vaatamata kaebuse esitaja sellekohasele taotlusele ei osutanud HOII kavandatud kohtumise eesmärgile. Kaebuse esitaja seadis 11. detsembri 2005. aasta e-kirjas kahtluse alla HOII erapooletuse, kuna ta oli seotud uurimisega ühe teise ajakirjaniku suhtes, kes oli teatanud parlamendi Brüsseli hoonete rahastamisest. Seetõttu selgitas ta, et ta ei ole valmis selleteemaliseks mitteametlikuks aruteluks. Siiski väljendas ta valmisolekut vastata kirjalikele küsimustele.

84. Pärast tema e-kirja kutsuti kaebuse esitaja kõigepealt tunnistajana ülekuulamisele ja seejärel "kutsuti" teda tunnistusi andma. Olles 19. märtsi 2006. aasta kirjas vaidlustanud mõlema OLAFi kirja õigusliku aluse, kordas kaebuse esitaja oma valmisolekut vastata kirjalikele küsimustele. Ta lisas, et kui OLAF keeldub jätkuvalt selle kirjaliku menetluse kohaldamisest, soovib ta, et talle antaks selle keeldumise õiguslik alus. OLAF leidis 19. aprilli 2006. aasta kirjas, et kaebuse esitaja puudumine ärakuulamiselt annab tunnistust tema keeldumisest osaleda OLAFi tunnistajate ärakuulamisel. Kaebuse esitaja kirjeldas oma 27. septembri 2006. aasta kirjas eespool kirjeldatud sündmuste jada ja seadis kahtluse alla, miks OLAF võis algatada juurdluse tema esitatud teabe põhjal, kuid ei saanud talle esitada kirjalikke küsimusi.

85. Ta väitis, et OLAF ei osutanud eeskirjadele, mille kohaselt tema pakkumine vastata OLAFi küsimustele kirjalikus menetluses võidakse tagasi lükata (kaebuse esitaja kolmas väide). Lisaks väitis ta, et OLAF ei vastanud temaga peetud kirjavahetuses tema pakkumisele vastata OLAFi küsimustele kirjalikus menetluses (kaebuse esitaja kaheksas väide).

86. OLAF märkis oma arvamuses, et ta kutsus kaebuse esitaja vestlusele kaks korda mitteametlikult ja kaks korda ametlikult. Kuna ta keeldus kutseid vastu võtmast, otsustas OLAF koostada juhtumi lõpparuande, küsimata temalt täiendavaid selgitusi. OLAF leidis, et tal on oma juurdlusstrateegia kindlaksmääramisel teatav kaalutlusõigus. Kuigi ta kahetses kaebuse esitaja lähenemisviisi, juhtis ta tähelepanu sellele, et puuduvad eeskirjad, mis kohustaksid teda võtma vastu pakkumise vastata küsimustele kirjalikus menetluses. Ta lisas, et kõnealuse juhtumi uurimiseks vajalikud küsitlused on salvestatud ja ette on nähtud võimalus protokolli kavanditele reageerida.

87. Kaebuse esitaja kordas oma märkustes, et tal on kahtlusi OLAFi uurijate erapooletuse suhtes. Lisaks puudus OLAFi kutsel õiguslik alus. Ta võttis teadmiseks, et OLAFi sõnul ei olnud ühtegi eeskirja, mis kohustaks teda võtma vastu pakkumist vastata küsimustele kirjalikus menetluses. Ta järeldas sellest, et samuti ei olnud ühtegi õigusnormi, mis kohustaks OLAFit tagasi lükkama tema 19. märtsi 2006. aasta kirjas tehtud pakkumist vastata küsimustele kirjalikus menetluses. Ta jäi siiski seisukohale, et OLAF oleks pidanud oma 19. aprilli 2006. aasta kirjas käsitlema tema pakkumist vastata OLAFi küsimustele kirjalikus menetluses ja sellele reageerima ning selgitama põhjuseid, miks ta pakkumist vastu ei võtnud.

88. OLAF kordas ja selgitas oma täiendavas arvamuses, et 19. aprillil 2006 teavitas ta kaebuse esitajat oma otsusest uurimine lõpetada, küsimata temalt täiendavat teavet. OLAFi sõnul tähendas see, et ta keeldus tema taotlust rahuldamast. OLAF tuletas ka meelde, et tema juurdlusi juhib direktor. Informaatorid võivad igal ajal keelduda OLAFiga suhtlemisest.

Ombudsmani hinnang

89. Enne kaebuse esitaja väite käsitlemist on oluline meelde tuletada, et siin vaadeldavad väited ei hõlma OLAFi poolt kaebuse esitajale saadetud kutsete/kutsete õiguspärasust. See aspekt, millele nii kaebuse esitaja kui ka OLAF ombudsmani uurimises viitasid, ei kuulu seega käesoleva uurimise alla. Selle asemel käsitletakse seda ombudsmani käimasolevas uurimises kaebuse 856/2008/BEH kohta.

90. Seoses kaebuse esitaja väitega, et OLAF ei osutanud eeskirjadele, mille kohaselt võib tagasi lükata tema pakkumise vastata küsimustele kirjalikus menetluses, leidis OLAF, et puuduvad eeskirjad, mis kohustaksid teda selliseid pakkumisi vastu võtma. Kaebuse esitaja tunnistas seda väidet, kuid väitis, et puuduvad ka eeskirjad, mis kohustaksid OLAFit sellistest pakkumistest keelduma. Ombudsman nõustub, et OLAFil ei näi olevat kohustust keelduda pakkumistest vastata küsimustele kirjaliku menetluse teel. See ei tähenda siiski, et OLAF peaks vastu võtma kõik kirjaliku menetluse taotlused, kuna tal on määruse 1073/1999 alusel oma juurdluste läbiviimisel teatav kaalutlusõigus. Arvestades asjaolu, et OLAF selgitas uurimise käigus oma seisukohta kirjaliku menetluse kasutamisega seotud õigusliku olukorra kohta, leiab ombudsman, et kaebuse esitaja kolmanda väite suhtes ei ole vaja võtta täiendavaid meetmeid.

91. Seoses kaebuse esitaja väitega, et OLAF ei vastanud/reageerinud temaga peetud kirjavahetuses tema pakkumisele vastata OLAFi küsimustele kirjalikus menetluses, märgib ombudsman, et antud kontekstis viitasid nii kaebuse esitaja kui ka OLAF OLAFi 19. aprilli 2006. aasta kirjale kaebuse esitajale.

92. Selles kirjas selgitas OLAF põhjuseid, miks ta leidis, et kaebuse esitaja ärakuulamine tunnistajana on kooskõlas määrusega 1073/1999. Lisaks märkis OLAF, et kaebuse esitaja puudumine kavandatud ärakuulamiselt oli tunnistus tema keeldumisest osaleda OLAFi tunnistajate ärakuulamisel. Selle põhjal teatas OLAF, et lõpetab juhtumi viivitamata.

93. OLAF leidis oma täiendavas arvamuses, et kaebuse esitaja teavitamine juhtumi kavandatavast lõpetamisest 19. aprilli 2006. aasta kirjas tähendab, et ta lükkas tagasi tema kirjaliku menetluse taotluse. Kaebuse esitaja oli seevastu seisukohal, et OLAF ei vastanud tema pakkumisele vastata kirjalikele küsimustele ega selgitanud pakkumise tagasilükkamise põhjuseid.

94. Komisjoni hea halduse tava eeskirja punktis 4 on sätestatud, et „komisjon on võtnud endale kohustuse vastata päringutele kõige sobivamal viisil...”. On ütlematagi selge, et kodaniku saadetud kirjale vastamine tähendab, et kodaniku kirjavahetuses tõstatatud küsimused on lahendatud. Oli selge, et OLAFi 19. aprilli 2006. aasta kirjas ei viidata selgesõnaliselt kaebuse esitaja pakkumisele. Ombudsman märgib ka, et OLAF ei teatanud sõnaselgelt, et ta on kaebuse esitaja pakkumisele vastanud. Ta leidis siiski, et tema kavatsus juhtum lõpetada, millest ta kaebuse esitajat teavitas, kujutas endast kaebuse esitaja pakkumise kaudset tagasilükkamist. Arvestades OLAFi 19. aprilli 2006. aasta kirja sisu, pidi kaebuse esitajale olema selge, et OLAF ei võta tema pakkumist vastu. Igal juhul selgus käesoleva uurimise käigus, et OLAF lükkas tagasi kaebuse esitaja pakkumise vastata kirjalikele küsimustele. Seega leiab ombudsman, et OLAF käsitles kaebuse esitaja pakkumist vastata tema küsimustele kirjaliku menetluse teel ja reageeris sellele. Seda arvesse võttes järeldab ta, et kaebuse esitaja kolmanda ja kaheksanda väite puhul ei ole tegemist haldusomavoliga.

D. Kaebuse esitaja dokumentidele juurdepääsu taotluse väidetav mittenõuetekohane menetlemine (kaebuse esitaja neljas väide)

Ombudsmanile esitatud argumendid

95. Kaebuse esitaja väitis, et OLAF ei käsitlenud nõuetekohaselt tema 27. septembri 2006. aasta dokumentidele juurdepääsu taotlust. Ta teatas, et esitas 29. oktoobril 2006 dokumentidega tutvumise kordustaotluse. 30. oktoobril 2006 sai ta 23. oktoobri 2006. aasta vastuse, milles OLAF selgitas, et taotletud dokumentide suure arvu tõttu tuleb tema juurdepääsutaotluse läbivaatamise tähtaega pikendada 15 tööpäeva võrra. Kaebuse esitaja väitis, et ta ei ole sellest ajast saadik OLAFist midagi kuulnud.

96. OLAF kinnitas oma arvamuses kaebuse esitaja esitatud sündmuste järjestust ja märkis, et peale 23. oktoobri 2006. aasta kirja talle rohkem vastust ei saadetud. See tulenes haldusjärelevalvest, mis tulenes sisemistest koordineerimisprobleemidest. OLAF vabandas kaebuse esitaja juurdepääsutaotluse käsitlemise pärast. Samal ajal väitis ta, et oli vahepeal vastanud kaebuse esitaja taotlusele.

97. Oma märkustes võttis kaebuse esitaja teadmiseks OLAFi vabanduse. Samal ajal kahtles ta, et OLAF ei menetlenud tema juurdepääsutaotlust edasi eksimuse tõttu. Talle kättesaadava sisekirjavahetuse kohaselt tegi OLAF komisjoni siseturu ja teenuste peadirektoraadile (DG MARKT) ettepaneku temaga suhtlemine lõpetada. Seda arvesse võttes väitis ta, et tundub usutav eeldada, et OLAF kohaldas seda soovitust ka oma kirjavahetuse suhtes ning et see oli tegelik põhjus, miks ta ei saatnud täiendavaid kirju.

98. Vastuseks ombudsmani lisateabe taotlusele teatas OLAF, et ta ei ole kunagi otsustanud kaebuse esitajaga peetavat kirjavahetust lõpetada. Seda kinnitas asjaolu, et ta sai oma 27. septembri 2006. aasta kirjale mitu vastuskirja.

99. Oma täiendavates märkustes väitis kaebuse esitaja, et OLAF teatas oma 19. ja 23. oktoobri 2006. aasta kirjades, et vastab kuue nädala jooksul, kuid ei reageerinud seejärel oma teatele [11]. Alles pärast seda, kui ta pöördus Euroopa andmekaitseinspektori ja ombudsmani poole, jätkas OLAF temaga suhtlemist. Lisaks märkis ta, et OLAF ei selgitanud põhjusi, miks ta soovitas komisjonil temaga suhtlemine lõpetada.

Ombudsmani hinnang

100. Esmalt on kasulik meenutada, et käesolev väide puudutab seda, et OLAF ei käsitlenud nõuetekohaselt kaebuse esitaja 27. septembri 2006. aasta taotlust dokumentidele juurdepääsuks. Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja oli oma märkustes seisukohal, et OLAF soovitas siseturu ja teenuste peadirektoraadil temaga kirjavahetus lõpetada. Ombudsman leiab, et kaebuse esitaja märkustest ei selgu, kas ta soovis, et ombudsman lisaks selle aspekti oma uurimisse. Seetõttu ei käsitletud seda aspekti tema soovituse projektis.

101. Ombudsman märgib, et OLAFi andmetel käsitleti kaebuse esitaja juurdepääsutaotlust vahepeal. Kaebuse esitaja ei vaidlustanud seda asjaolu. Võttes arvesse sündmusi, mille üle kaebuse esitaja ja OLAF ei vaidle, on selge, et OLAF ei pidanud kinni määruses 1049/2001 kaebuse esitaja juurdepääsutaotluse menetlemiseks ette nähtud tähtaegadest. OLAF vabandas siiski kaebuse esitaja ees tekkinud viivituse pärast. Lisaks näib, et OLAF põhjendas oma viivitust, mis esmapilgul tundub usutav. Kuigi kaebuse esitaja kahtles esitatud põhjuse usutavuses, ei ole ombudsman, pidades silmas OLAFi 19. ja 23. oktoobri 2006. aasta kirju, milles teatati vastusest kindlaksmääratud aja jooksul, veendunud, et OLAF katkestas tahtlikult kirjavahetuse kaebuse esitajaga.

102. Arvestades asjaolu, et OLAF näib olevat vahepeal käsitlenud kaebuse esitaja juurdepääsutaotlust ja vabandanud kaebuse esitaja ees selle eest, kuidas tema juurdepääsutaotlust käsitleti, ei näe ombudsman vajadust võtta kaebuse esitaja neljanda väite suhtes täiendavaid meetmeid.

E. Mis puudutab juurdepääsu vahearuandele (kaebuse esitaja viies väide)

Ombudsmanile esitatud argumendid

103. Kaebuse esitaja väitis, et OLAF lükkas ekslikult tagasi tema taotluse tutvuda vahearuandega („Zwischenbericht”), mille OLAF pidi saatma oma järelevalvekomiteele üheksa kuud pärast uurimise algatamist. Ta väitis sisuliselt, et OLAFi 1. septembri 2006. aasta kirja kohaselt kahjustaks avalikustamine tõsiselt OLAFi tulevaste juurdluste tõhusust. Ta leidis siiski, et see arutluskäik ei ole veenev, kuna vahearuanne sisaldas tingimata oluliselt vähem teavet kui juhtumi lõpparuanne. Seetõttu oli arusaamatu, miks OLAF võis anda juurdepääsu juhtumi lõpparuandele, kuid ei võimaldanud juurdepääsu vahearuandele.

104. Oma arvamuses selgitas OLAF, et oma otsuses kaebuse esitaja kordustaotluse kohta teatas ta talle, et vahearuanne kuulub nelja määruse 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erandi alla. Need erandid puudutasid üksikisiku eraelu puutumatust ja isikupuutumatust (artikli 4 lõike 1 punkt b); ärihuvide kaitse (artikli 4 lõike 2 esimene taane); kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärk (artikli 4 lõike 2 kolmas taane); ning institutsiooni otsustusprotsess (artikli 4 lõike 3 teine lõik). Seetõttu ei saanud vahearuannet avalikustada.

105. OLAF selgitas, et pärast küsimuse uuesti läbivaatamist leidis ta, et tema järeldused ei ole asjakohased. Eelkõige oli üldine ja põhjendamata tema eeldus, et avalikustamine kahjustaks tõsiselt OLAFi juurdluste tõhusust tulevikus. Käesoleval juhul konkreetset riski tõepoolest ei olnud. Võttes aga arvesse, et mõned erandid, eelkõige need, mis on seotud üksikisikute eraelu puutumatuse ja isikupuutumatuse ning ärihuvide kaitsega, jäid kohaldatavaks, sai OLAF järelevalvekomiteele saadetud teabe avalikustada vaid osaliselt. Seega lisas komisjon oma arvamusele neljaleheküljelise dokumendi pealkirjaga „Teave OLAFi järelevalvekomiteele – juurdlus algab [sic] rohkem kui üheksaks kuuks”, milles teatavad andmed olid välja jäetud.

106. Kaebuse esitaja ei viidanud oma märkustes oma viiendale väitele.

Ombudsmani hinnang

107. Ombudsman märgib, et OLAF näib olevat nõustunud kaebuse esitaja seisukohaga, et tema tuginemine juurdluste tõhususe takistusele tulevikus ei ole veenev. Kuigi OLAF jäi seisukohale, et teatavad muud erandid muudavad taotletud dokumendi täieliku avalikustamise võimatuks, tegi ta taotletud dokumendi toimetatud versiooni kättesaadavaks ja lisas selle koos oma arvamusega. Arvestades dokumendi osalist avalikustamist OLAFi poolt ja asjaolu, et kaebuse esitaja ei esitanud oma märkustes selle küsimuse kohta märkusi, ei ole ombudsmanil alust edasisteks uurimisteks.

F. Väidetav selgituste esitamata jätmine (kaebuse esitaja seitsmes väide)

Ombudsmanile esitatud argumendid

108. Kaebuse esitaja väitis, et OLAF ei esitanud talle selgitusi oma juurdlusega seotud teatavate küsimuste kohta, hoolimata asjaolust, et OLAF teatas sellest oma 19. oktoobri 2006. aasta kirjas. Ta märkis, et 27. septembri 2006. aasta kirjas esitas ta OLAFile mitu küsimust ja tähelepanekut seoses juhtumi lõpparuandega. Oma 19. oktoobri 2006. aasta vastuses teatas OLAF, et ta saab selles küsimuses selgitused kuue nädala jooksul. Ta märkis siiski, et ei saanud vastust.

109. OLAF märkis oma arvamuses, et ta lubas 19. oktoobri 2006. aasta kirjas anda kaebuse esitajale täiendavaid selgitusi teda puudutavate isikuandmete kohta, mis võivad olla tema valduses, ning otsuse tema dokumentidele juurdepääsu taotluse kohta. OLAF teatas, et ta käsitles kaebuse esitaja taotlusi mõlemas küsimuses. Ta lisas, et informaatoritel ei ole õigust saada selgitusi oma uurimiste läbiviimise kohta. Igal juhul leidis komisjon, et ombudsmani uurimise käigus esitatud märkused rahuldasid kaebuse esitaja selgitustaotluse.

110. Kaebuse esitaja kordas oma märkustes, et OLAF lubas 19. oktoobri 2006. aasta kirjas vastata tema esitatud küsimustele. OLAFi kirja tekstist selgus, et OLAFi väljakuulutatud vastused ei piirdu isikuandmete ja dokumentidele juurdepääsu küsimustega. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et vastupidiselt tema väitele ei kommenteerinud OLAF kõiki ombudsmani uurimise raames tema kirjas tõstatatud küsimusi. Ühes küsimuses keeldus OLAF nüüd sõnaselgelt andmast vastust, mida ta oli algselt lubanud.

Ombudsmani hinnang, mille alusel koostati soovituse projekt

111. Ombudsman märkis, et kaebuse esitaja 27. septembri 2006. aasta kiri sisaldas mitmeid küsimusi ja tähelepanekuid OLAFi juurdluse, juhtumi lõpparuande ja kaebuse esitaja enda rolli kohta juurdluses, eelkõige seoses OLAFi valduses olevate isikuandmetega [12].

112. OLAF võttis 19. oktoobri 2006. aasta kirjas kaebuse esitaja küsimused ja taotlused kokku kümnes loetelupunktis ning palus tal teatada, kas tema küsimused ja taotlused on täielikult ja õigesti kokku võetud. Ombudsmanile teadaolevalt ei vaidlustanud kaebuse esitaja OLAFi nimekirja. OLAF lisas, et kaebuse esitaja kirjas sisalduvaid eri aspekte käsitletakse eraldi. Seda arvesse võttes märkis ta järgmist:

"Sie werden innerhalb der kommenden sechs Wochen gesonderte Erklärungen erhalten betreffend eventuell vorhandene personenbezogene Daten (Punkt 3), betreffend Ihren Antrag auf Zugang zu den von Ihnen genannten Dokumenten (Punkt 10) und schließlich betreffend die Punkte, die sich auf die Untersuchung selbst beziehen."[13]

113. Ombudsman leidis, et tsiteeritud lõigust nähtub selgelt, et OLAF lubas saata kaebuse esitajale eraldi vastused i) tema käsutuses olevate isikuandmete, ii) dokumentidele juurdepääsu taotluse ja iii) juurdlusega seotud küsimuste kohta. Uurimise käigus ei vaielnud OLAF vastu sellele, et ta ei vastanud punktis iii nimetatud küsimustele kuue nädala jooksul. Seetõttu leidis ombudsman, et OLAF ei olnud täitnud oma 19. oktoobri 2006. aasta kirjas antud ühemõttelist lubadust.

114. Isegi kui eeldada, et OLAF ei lubanud eraldi vastust kaebuse esitaja juurdlusega seotud küsimustele, kohustaks üldine kohustus suhelda kodanikega ning kohustus vastata „päringutele kõige asjakohasemal viisil ja võimalikult kiiresti”(komisjoni juhendi punkt 4) teda siiski andma kaebuse esitajale vastust tema tõstatatud küsimuste kohta. See nähtub ka Euroopa hea halduse tava eeskirja artikli 22 lõikest 1, mille kohaselt annavad ametnikud üldsusele teavet, mida nad taotlevad.

115. Kuigi OLAF oli seisukohal, et informaatoritel ei ole õigust saada selgitusi oma juurdluste läbiviimise kohta, juhtis ta tähelepanu ka sellele, et ombudsmani uurimise käigus esitatud märkused vastasid kaebuse esitaja taotlustele. Kaebuse esitaja sõnul ei olnud OLAF siiski veel käsitlenud teatavaid tema tõstatatud küsimusi. Kaebuse esitaja märkis näiteks, et OLAF ei vastanud 19. oktoobri 2006. aasta kirjas loetelu viiendale küsimusele. See küsimus oli seotud parlamendi uute hoonete projektijuhi rolliga parlamendi D3 hoone rahastamisel.

116. Ombudsman analüüsis OLAFi 19. oktoobri 2006. aasta kirjas nimetatud küsimustega seotud uurimise käigus esitatud seisukohti. Ta nõustus kaebuse esitaja seisukohaga, et OLAF ei olnud käsitlenud kõiki nimetatud kirjas osutatud küsimusi.

117. Euroopa hea halduse eeskirja artikli 22 lõikes 3 on sätestatud, et „[k]ui ametnik ei või taotletud teavet konfidentsiaalsuse tõttu avalikustada, teatab ta [...] asjaomasele isikule põhjused, miks ta ei saa teavet edastada.” OLAF leidis oma arvamuses, et informaatoritel ei ole õigust saada selgitusi juurdluse käigu kohta. Euroopa seadustiku artikli 22 lõiget 3 arvestades ei saa välistada, et esineb juurdlusega seotud aspekte, mille kohta OLAF ei saa teavet avaldada. Samal ajal tuletas ombudsman meelde, et sellistel juhtudel peab OLAF esitama põhjused, miks taotletud teavet ei saa avalikustada. OLAF aga selliseid selgitusi ei esitanud.

118. Eespool öeldut arvesse võttes leidis ombudsman, et OLAF ei vastanud teatavatele kaebuse esitaja 27. septembri 2006. aasta kirjas tõstatatud küsimustele. Tegemist oli haldusomavoli juhtumiga. Seetõttu esitas ta vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 OLAFile järgmise soovituse projekti:

„Kui OLAF ei ole seda veel teinud, peaks ta vastama kaebuse esitaja 27. septembri 2006. aasta kirjas tõstatatud küsimustele.”

Ombudsmanile pärast soovituse projekti esitamist esitatud argumendid

119. Oma üksikasjalikus arvamuses märkis OLAF, et 19. oktoobri 2006. aasta kirjas võttis ta kaebuse esitaja tõstatatud küsimused kokku kümnes loetelupunktis. OLAF teatas, et ta on juba täielikult vastanud punktidele 1–3 ja 8–9. Punktide 4–7 puhul (OLAFi juurdlusega seotud küsimused; vt eespool punkt 113), vastas ta oma üksikasjalikus arvamuses.

120. Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et OLAF oli vastanud tema 27. septembri 2006. aasta kirjas esitatud küsimustele. Ta märkis, et peab OLAFi vastuseid mitterahuldavateks, ning kritiseeris ka asjaolu, et OLAFi vastused viibisid üle kolme aasta. Samal ajal leidis ta, et OLAF on soovituse projekti asjakohase osa rakendanud ja seetõttu ei ole ombudsmanil vaja edasisi meetmeid võtta.

Ombudsmani hinnang pärast soovituse projekti

121. Ombudsman leiab, et OLAF on nüüd vastanud kõigile kaebuse esitaja 27. septembri 2006. aasta kirjas tõstatatud küsimustele. Ta võtab teadmiseks kaebuse esitaja kriitika nende vastuste kohta ja viivituse nende saamisel. Samal ajal võtab ta arvesse kaebuse esitaja märkust, et vastuste esitamisega täitis OLAF soovituse projekti asjakohase osa. Seetõttu järeldab ombudsman, et OLAF nõustus soovituse projekti asjakohase osaga ja on võtnud rahuldavaid meetmeid selle rakendamiseks.

G. Järeldused

Ombudsman lõpetab selle kaebuse uurimise järgmiste järeldustega:

OLAF nõustus kaudselt tema soovituse projekti asjaomase osaga seoses kaebuse esitaja esimese väitega. Mis puudutab OLAFi poolt selle rakendamiseks võetud meetmeid, siis loodab ta, et OLAF võtab oma uues hinnangus arvesse käesoleva otsuse punktides 65–69 esitatud kaalutlusi.

Seoses kaebuse esitaja seitsmenda väitega nõustus OLAF ombudsmani soovituse projekti asjakohase osaga ja võttis rahuldavaid meetmeid selle rakendamiseks.

Kaebuse esitaja kolmanda ja kaheksanda väitega seoses ei ole haldusomavoli esinenud.

Kaebuse esitaja teise ja neljanda väite suhtes ei ole vaja võtta täiendavaid meetmeid.

Kaebuse esitaja viienda väite kohta ei ole põhjust täiendavateks uurimisteks.

Kaebuse esitajat ja OLAFit teavitatakse sellest otsusest.

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

Strasbourg, 13. september 2010

---

[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).

[2] Nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiiv 92/50/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike teenuslepingute sõlmimise kord (EÜT L 209, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 322).

[3] Direktiivi 92/50 artikli 1 punkti a kohaselt on teenuste riigihankelepingud teenuseosutaja ja tellija vahel kirjalikult sõlmitud rahaliste huvidega seotud lepingud. Selle artikliga jäetakse välja teatavad lepinguliigid.

[4] Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatav 21. detsembri 1977. aasta finantsmäärus, viimati muudetud 9. aprillil 2001 ja tunnistatud kehtetuks nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust.

[5] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta (EÜT L 136, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).

[6] Ombudsmani lisatud rõhuasetus.

[7] Otsus kohtuasjas C-44/96: Mannesmann Anlagenbau (EKL 1998, lk I-73, punkt 43).

[8] Ombudsmani lisatud rõhuasetus.

[9] Ombudsmani lisatud rõhuasetus.

[10] Üksikasjalikum teave selle dokumendi kohta on esitatud kaebuse esitaja viiendas väites.

[11] Vt kaebuse esitaja seitsmes väide allpool.

[12] Kaebuse esitaja kirja lisa sisaldas dokumentidele juurdepääsu taotlust (vt kaebuse esitaja neljas väide eespool).

[13] Ombudsmani talituste tõlge inglise keelde: „Järgmise kuue nädala jooksul saate eraldi vastused [OLAFi] valduses olevate isikuandmete kohta, mis on seotud Teie taotlusega juurdepääsuks Teie nimetatud dokumentidele, ning lõpuks ka juurdlusega seotud küsimuste kohta.”