Kaebuse taust

1. Käesolev kaebus käsitleb seda, kuidas komisjon käsitles Saksamaa ajakirjaniku (edaspidi "kaebuse esitaja") esitatud taotlust üldsuse juurdepääsuks dokumentidele.

2. 4. märtsil 2012 esitas kaebuse esitaja vastavalt määrusele 1049/2001 [1] taotluse juurdepääsuks komisjoni valduses olevatele dokumentidele seoses kohtuasjadega C-578/08 Chakroun [2] ja C-16/05 Tum ja Dari [3], sealhulgas menetluses osalenud või menetlusse astunud kolmandate isikute kirjalikele seisukohtadele.

3. 22. märtsil 2012 andis komisjon juurdepääsu oma kirjalikele seisukohtadele kohtuasjas C-16/05.

4. 19. aprillil 2012 võimaldas komisjon tutvuda ka oma kirjalike seisukohtadega kohtuasjas C-578/08, kuid jättis taotluse kolmandate isikute dokumentide osas rahuldamata.

5. 25. mail 2012 esitas kaebuse esitaja kordustaotluse, paludes komisjonil oma 19. aprilli 2012. aasta otsus läbi vaadata.

6. 20. juunil 2012 teatas komisjoni peasekretariaat kaebuse esitajale, et kavatseb vastamise tähtaega pikendada 10. juulini 2012.

7. 13. juulil 2012 lükkas komisjon kaebuse esitaja kordustaotluse tagasi. Tema peamine argument oli see, et määrus 1049/2001 ei hõlma kolmandate isikute seisukohti, arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 15 lõikes 3 on konkreetselt sätestatud, et Euroopa Kohtu suhtes kohaldatakse kõnealuse artikli sätteid ainult siis, kui ta tegutseb haldusorganina. Seetõttu ei saanud komisjon anda juurdepääsu kaebuse esitaja taotletud kolmandatelt isikutelt pärit dokumentidele.

8. 1. augustil 2012 pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole.

Uurimise ese

9. Kaebuse esitaja esitas oma kaebuses järgmised väited ja väite.

Väited

1. Komisjon eksis, kui ta lükkas tagasi kaebuse esitaja taotluse tutvuda muude isikute kui komisjoni kirjalike seisukohtadega kohtuasjades C-16/05 ja C-578/08 ega põhjendanud piisavalt tema kordustaotluse tagasilükkamist.

2. Komisjon ei pidanud kinni määruse 1049/2001 artikli 8 lõikes 1 sätestatud tähtajast.

3. Komisjon ei täitnud oma kohustust teavitada kaebuse esitajat tema käsutuses olevatest õiguskaitsevahenditest pärast seda, kui ta oli osaliselt tagasi lükanud tema dokumentidele juurdepääsu taotluse.

Nõue

Komisjon peaks andma kaebuse esitajale juurdepääsu dokumentidele, mida ta taotles.

Uurimine

10. 22. augustil 2012 algatas ombudsman uurimise ja palus komisjonil esitada oma arvamus. Komisjon saatis oma arvamuse ombudsmanile 12. novembril 2012. Arvamus edastati kaebuse esitajale, kes saatis oma märkused 4. detsembril 2012.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

Sissejuhatavad märkused

11. Kaebuse esitaja märkis oma kaebuses, et komisjon juhtis hiljuti tähelepanu sellele, et tal puuduvad dokumentidele juurdepääsu taotluste nõuetekohaseks käsitlemiseks vajalikud vahendid, ning nõudis kaudselt, et komisjonile eraldataks rohkem vahendeid, et ta saaks selliseid taotlusi nõuetekohaselt käsitleda.

12. Näib, et komisjoni nimetatud avaldustele viidates ei soovinud kaebuse esitaja esitada täiendavat väidet. Igal juhul tuleb märkida, et ombudsman algatas hiljuti omaalgatusliku uurimise selle kohta, kas komisjon on kinni pidanud määruses 1049/2001 sätestatud tähtaegadest. See uurimine annaks talle võimaluse vajaduse korral kontrollida, kas komisjonil on piisavalt vahendeid dokumentidele juurdepääsu taotlustega tegelemiseks. Seetõttu leiab ombudsman, et seda aspekti ei ole vaja käesoleva uurimise raames käsitleda.

A. Väide, et komisjon käitus valesti, kui ta lükkas tagasi kaebuse esitaja taotluse tutvuda muude isikute kui komisjoni kirjalike seisukohtadega

Ombudsmanile esitatud argumendid

13. Kaebuse esitaja väitis oma kaebuses, et komisjon käitus valesti, kui ta lükkas tagasi kaebuse esitaja taotluse tutvuda muude isikute kui komisjoni kirjalike seisukohtadega kohtuasjades C-16/05 ja C-578/08 ega põhjendanud piisavalt tema kordustaotluse tagasilükkamist.

14. Oma arvamuses esitas komisjon oma seisukoha järgmiselt.

15. Üldsuse juurdepääsu dokumentidele käsitlevaid eeskirju ei kohaldata Euroopa Liidu Kohtu õigusemõistmisega seotud toimikute suhtes. Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 15 lõikele 3, mis reguleerib seda õigust pärast Lissaboni lepingu jõustumist, „kohaldatakse käesolevat lõiget Euroopa Liidu Kohtu, Euroopa Keskpanga ja Euroopa Investeerimispanga suhtes üksnes nende haldusülesannete täitmisel”. Liidu kohtu toimikutega tutvumist reguleerivad seega Euroopa Liidu Kohtu põhikiri, eri kohtute kodukord ja Üldkohtu kohtusekretäri ametijuhend.

16. Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 20 lõikes 2 on sätestatud, et „pooltele ja liidu institutsioonidele, kelle otsused on vaidlustatud, edastatakse taotlused, seisukohad, vastuväited ja märkused ning vastused, kui neid on, samuti kõik tõendavad dokumendid või nende tõestatud koopiad”.

17. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 16 lõikes 5 on sätestatud, et „[h]uvitatud isikud võivad registriga tutvuda kohtukantseleis ja saada tasu eest ärakirju või väljavõtteid kohtusekretäri ettepanekul kohtu määratud tasumäärades” ning et „[k]ohtuasja pooled võivad asjakohase tasu eest saada ka menetlusdokumentide ärakirju ning kohtuotsuste ja -määruste tõestatud ärakirju”.

18. Komisjoni arvates tuleneb nendest sätetest, et juurdepääs dokumentidele, mis on osa Euroopa Kohtu toimikust, on piiratud poolte ja nende esindajatega. Need dokumendid ei ole üldsusele kättesaadavad kolmekümne aasta jooksul, pärast mida hakatakse kohaldama ajalooarhiivi määrust [4].

19. Seejärel märkis komisjon, et dokumendid, millele kaebuse esitaja juurdepääsu taotles, on seotud juhtumitega, mida käsitleb Euroopa Kohus, ja need on esitanud muud isikud kui komisjon. Komisjon sai need dokumendid üksnes märkusi esitanud isikuna.

20. Oma 21. septembri 2010. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C-514/07P, C-528/07P ja C-532/08P (API)[5] tõlgendas Euroopa Kohus määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes sätestatud erandit, mille eesmärk on kaitsta kohtumenetlusi, üksnes seoses institutsioonide seisukohtadega.

21. Küsimus, kas kolmandatelt isikutelt Euroopa Kohtule esitatud esildised, mille komisjon on saanud menetlusosalisena, kuuluvad määruse 1049/2001 kohaldamisalasse, on praegu Üldkohtu menetluses kohtuasjas T-188/12 [6].

22. Kaebuse esitaja leidis oma märkustes, et komisjoni arutluskäik, mille kohaselt ELi toimimise lepingu artikli 15 lõige 3 tähendab, et puudub õigus tutvuda komisjoni valduses olevate dokumentidega, mis on pärit kohtumenetluse kontekstist, on põhimõtteliselt ekslik. Sellega seoses väitis ta, et määruses 1049/2001 ei eristata komisjoni valduses olevate dokumentide päritolu. Lisaks väitis ta, et seadusandja on määruse 1049/2001 artiklis 5 sätestanud teatavad erieeskirjad liikmesriikide valduses olevate dokumentide kohta. Sellest tulenevalt leidis seadusandja tõepoolest, et dokumendid võivad pärineda teistelt isikutelt. Kuna seadusandja ei ole siiski ette näinud erinorme dokumentide kohta, mis on institutsiooni kui kohtumenetluse poole valduses, peab seadusandja olema kavatsenud selles osas erandeid mitte lubada.

Ombudsmani hinnang

23. Ombudsmani ei veena komisjoni väide, et käesoleva juhtumiga seotud dokumendid ei kuulu määruse 1049/2001 kohaldamisalasse. Tuleb meenutada, et see küsimus tõstatati juba 2011. aastal esitatud kaebuses. Sellisel juhul esitas ombudsman soovituse projekti, milles kutsus komisjoni üles oma seisukohta uuesti läbi vaatama [7].

24. Lisaks tuletab ombudsman meelde, et oma vastuses kõnealusele soovituse projektile juhtis komisjon tähelepanu sellele, et kõnealune küsimus, nimelt kas komisjoni valduses olevad kolmandate isikute poolt Euroopa Kohtule esitatud esildised kuuluvad määruse 1049/2001 kohaldamisalasse, oli Üldkohtus pooleli kohtuasjas T-188/12: Breyer vs. komisjon. Sellega seoses rõhutas komisjon, et ta ei saa nõustuda ombudsmani soovituse projektiga, mis on vastuolus seisukohaga, mida ta nendes menetlustes kaitses, enne kui Üldkohus on võtnud selles küsimuses seisukoha. Seejärel lõpetas ombudsman asjaomase uurimise ilma edasisi meetmeid võtmata.

25. Komisjoni arvamusest käesoleva etteheite kohta ilmneb, et komisjoni seisukoht ei ole pärast seda muutunud. Seega on selge, et komisjon on valmis oma seisukohta muutma alles pärast seda, kui Üldkohus on teinud otsuse kohtuasjas T-188/12.

26. Neid asjaolusid arvesse võttes leiab ombudsman, et kaebuse esitaja esimese väite uurimise jätkamine ei ole põhjendatud.

B. Väide, et komisjon ei pidanud kinni määruse 1049/2001 artikli 8 lõikes 1 sätestatud tähtajast

Ombudsmanile esitatud argumendid

27. Kaebuse esitaja väitis oma kaebuses, et komisjon ei pidanud kinni määruse 1049/2001 artikli 8 lõikes 1 sätestatud tähtajast.

28. Komisjon ei käsitlenud seda väidet oma arvamuses sõnaselgelt.

29. Lisaks sellele, et komisjon ei esitanud selle aspekti kohta konkreetseid märkusi, ei käsitlenud kaebuse esitaja seda konkreetset punkti ka oma märkustes.

Ombudsmani hinnang

30. Ombudsman märgib, et selle väite puhul tuleb eristada kahte liiki dokumente, nimelt i) neid, mis kuuluvad vaieldamatult määruse 1049/2001 kohaldamisalasse, ja ii) neid, mis komisjoni sõnul seda ei kuulu.

31. Seoses esimese dokumendikategooriaga tuletab ombudsman meelde, et komisjon avalikustas asjaomased dokumendid pärast kaebuse esitaja esialgset juurdepääsutaotlust. Seega ei hõlma kaebuse esitaja 25. mai 2012. aasta kordustaotlus seda liiki dokumente. Kuna käesolev väide puudutab kordustaotluse käsitlemist komisjoni poolt, ei laiene see kõnealusele dokumentide kategooriale.

32. Seoses dokumentide teise kategooriaga tuletab ombudsman meelde, et komisjon väitis, et määrus 1049/2001 ei ole nende dokumentide suhtes kohaldatav. Seega on selge, et esimesele väitele antav vastus määrab ka teisele väitele antava vastuse. Mõlemad väited on seega lahutamatult seotud.

33. Võttes arvesse ombudsmani hinnangut kaebuse esitaja esimese väite kohta (vt eespool punktid 23–26), leiab ombudsman, et puuduvad põhjused, mis õigustaksid kaebuse esitaja teise väite edasist uurimist.

34. Näib kasulik lisada, et eeldusel, et määrus 1049/2001 ja selles ette nähtud tähtajad ei ole käesoleval juhul kohaldatavad, oleks komisjon hea halduse põhimõtete järgimiseks ikkagi olnud kohustatud tegema kaebuse esitaja juhtumi kohta otsuse mõistliku aja jooksul. Käesoleva juhtumi puhul tuleks siiski märkida, et komisjon tegi otsuse kaebuse esitaja juhtumi kohta varsti pärast tähtaega, milleks ta oleks pidanud määruse 1049/2001 kohaselt vastama, ja vähem kui kaks kuud pärast taotluse esitamist.

C. Väide, et komisjon ei täitnud oma kohustust teavitada kaebuse esitajat tema käsutuses olevatest õiguskaitsevahenditest pärast seda, kui ta oli osaliselt tagasi lükanud tema dokumentidele juurdepääsu taotluse

Ombudsmanile esitatud argumendid

35. Kaebuse esitaja väitis oma kaebuses, et komisjon ei teavitanud teda õiguskaitsevahenditest, mida ta saab kasutada pärast kordustaotluse tagasilükkamist.

36. Komisjon leidis oma arvamuses, et ta vastas kaebuse esitaja taotlusele positiivselt, kuna kõik määruse 1049/2001 kohaldamisalasse kuuluvad dokumendid olid täielikult avalikustatud. Komisjoni arvates ei kohaldata käesolevat määrust dokumentide suhtes, mida kaebuse esitajale ei edastatud. Seetõttu ei maininud komisjon kordustaotluse vastuses õiguskaitsevahendeid.

37. Kaebuse esitaja väitis oma märkustes, et ei ole oluline, kas komisjon on arvamusel, et taotletud dokumendid ei kuulu määruse 1049/2001 kohaldamisalasse või mitte. Komisjon keeldus andmast juurdepääsu tema valduses olevate dokumentide osadele ja seega oli ta kohustatud teavitama kaebuse esitajat tema käsutuses olevatest õiguskaitsevahenditest.

Ombudsmani hinnang

38. Ombudsman märgib, et tema hinnang sellele väitele on lahutamatult seotud küsimusega, kas kaebuse esitaja taotletud dokumendid kuuluvad määruse 1049/2001 kohaldamisalasse. Kuigi on tõsi, et määruse 1049/2001 artikli 8 lõige 1 kohustab institutsioone teavitama taotlejaid juurdepääsu andmisest täieliku või osalise keeldumise korral nende käsutuses olevatest õiguskaitsevahenditest, võttes arvesse tema kaalutlusi seoses kaebuse esitaja esimese väitega, ei ole vaja seda küsimust edasi käsitleda.

39. Ombudsman juhib siiski tähelepanu sellele, et Euroopa hea haldustava eeskirja [8] artiklis 19 on sätestatud, et otsus, mis võib kahjustada eraisiku õigusi või huve, peab sisaldama viidet otsuse vaidlustamise võimalustele. Seega oleks komisjon pidanud ka hea halduse huvides ja olenemata sellest, kas määrus 1049/2001 on kohaldatav, teavitama kaebuse esitajat kättesaadavatest õiguskaitsevahenditest.

40. Sellest hoolimata märgib ombudsman, et kaebuse esitaja ei tõstatanud sõnaselgelt viimati nimetatud küsimust. Veelgi olulisem on see, et ta tuletab meelde, et kaebuse esitaja on viimastel aastatel esitanud mitu dokumentidele juurdepääsu taotlust ja esitanud sellega seoses korduvalt kaebuse ombudsmanile. Kuna kaebuse esitaja on teadlik tema käsutuses olevatest õiguskaitsevahenditest, ei pea ta vajalikuks käsitleda seda küsimust käesoleva uurimise raames.

D. Järeldused

Kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega:

Ombudsman ei leia põhjust edasisteks uurimisteks.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

 

Emily O'Reilly

Strasbourg, 20. november 2013

---

[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).

[2] Otsus kohtuasjas C-578/08: Chakroun (EKL 2010, lk I-1839).

[3] Otsus kohtuasjas C-16/05: Tum ja Dari (EKL 2007, lk I-7415).

[4] Nõukogu 1. veebruari 1983. aasta määrus (EMÜ, Euratom) nr 354/83, mis käsitleb Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ajalooarhiivide avalikkusele kättesaadavaks tegemist, muudetud määrusega 1700/2003, ELT 2003, L 243, lk 1.

[5] Liidetud kohtuasjad C-514/07 P, C-528/07 P ja C-532/07 P: Rootsi jt vs. API ja komisjon (EKL 2010, lk I-8533).

[6] Kohtuasi T-188/12: Breyer vs. komisjon, praegu pooleli.

[7] Euroopa Ombudsmani soovituse projekt seoses kaebusega 422/2011/AN.

[8] Juhend on kättesaadav ombudsmani veebisaidil: http://www.ombudsman.europa.eu/resources/code.faces#/page/1.