Kompromissi tagakülg

1. Õigusbüroo esitatud kaebus käsitleb taotlust üldsuse juurdepääsuks esialgsele hinnangule, mille koostas Euroopa Komisjoni konkurentsi peadirektoraat Saksamaa energiatarnija E.ON konkurentsiõiguse alase uurimise raames.

2. Komisjon võttis 7. mail 2008 vastu esialgse hinnangu, milles ta väljendas muret, et E.ONi teatav tegevus võib olla vastuolus ELi konkurentsiõigusega. mail 2008 esitas E.ON komisjonile kohustused [1], et lahendada komisjoni esialgses hinnangus tõstatatud probleemid. juunil 2008 avaldati Euroopa Liidu Teatajas teatis, milles võeti kokku komisjoni tõstatatud probleemid ja E.ONi pakutud kohustused [2]. Huvitatud kolmandatel isikutel paluti esitada oma märkused E.ONi pakutud kohustuste kohta ühe kuu jooksul alates nende avaldamisest.

3. 10. juulil 2008 saatis kaebuse esitaja Euroopa Komisjonile kirja, milles taotles määruse (EÜ) nr 1049/2001 [3] alusel üldsuse juurdepääsu komisjoni esialgsele hinnangule. Komisjon jättis 18. juulil 2008 üldsuse juurdepääsu taotluse rahuldamata. Oma kirjas märkis ta, et üldsuse juurdepääs taotletud dokumendile kahjustaks määrusega 1049/2001 kaitstud huve. Eelkõige viitas ta artikli 4 lõike 2 esimesele taandele (ärihuvide kaitse), artikli 4 lõike 2 kolmandale taandele (uurimise eesmärgi kaitse) ja artikli 4 lõike 3 esimesele lõigule (komisjoni otsustamisprotsessi kaitse). Komisjon täpsustas ka, et teave, mille ta võis käimasoleva menetluse selles etapis avalikustada, oli juba lisatud 12. juunil 2008 Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teatisesse.

4. Kaebuse esitaja esitas kordustaotluse 22. juulil 2008 [4]. Komisjon keeldus 24. septembril 2008 uuesti taotletud dokumendiga tutvumise võimaldamisest. Seejärel pöördus kaebuse esitaja Euroopa Ombudsmani poole.

Taotluse sisu

5. Ombudsman mõistis kaebuse esitajat nii, et ta väitis, et:

1) komisjon tegi vea, kui ta ei rahuldanud määruse 1049/2001 alusel taotlust tutvuda konkurentsi peadirektoraadi esialgse hinnanguga E.ONi ja tema tütarettevõtjate väidetavate rikkumiste kohta Saksamaa elektrienergia hulgimüügi- ja tasakaalustamisturgudel (COMP/B1/39.388 ja COMP/B1/39.389); ja

2) komisjon tegi vea, jättes taotletud dokumentidega osalise tutvumise taotluse rahuldamata.

6. Ombudsman mõistis kaebuse esitajat nii, et ta väitis, et määruse 1049/2001 kohaselt tuleks anda üldsusele juurdepääs konkurentsi peadirektoraadi esialgsele hinnangule E.ONi ja tema tütarettevõtjate väidetavate rikkumiste kohta Saksamaa elektrienergia hulgimüügi- ja tasakaalustamisturgudel.

7. Ombudsman palus komisjonil oma arvamuses kaebuse kohta selgitada, millises ulatuses võib kaebuse suhtes kohaldada Esimese Astme Kohtu otsust kohtuasjas MyTravel Group vs. komisjon [5].

Nõue

8. Ombudsman teavitas 9. detsembril 2008 komisjoni kaebusest ja palus esitada oma arvamuse. Komisjon esitas oma arvamuse 24. juunil 2009. Kaebuse esitaja esitas oma märkused 10. juulil 2009.

OMBUDSMANi analüüs ja järeldused

A. Väide, et komisjon tegi vea, jättes dokumentidega tutvumise taotluse rahuldamata

Ombudsmanile esitatud argumendid

9. Kaebuse esitaja väitis, et Euroopa Komisjon oli üldsuse juurdepääsu taotluse esitamise ajal E.ONi uurimise lõppjärgus. Ta märkis, et komisjon oli juba alustanud E.ONi pakutud kohustuste turu-uuringut. Esialgse hinnangu avalikustamine ei oleks seega kaebuse esitaja arvates kahjustanud komisjoni uurimist E.ONi suhtes. Samuti väitis ta, et turutesti konsultatsioonile sisuliseks vastamiseks on vaja esialgse hinnangu mittekonfidentsiaalset versiooni. Nendel põhjustel leidis komisjon, et ei ole põhjendatud väita, et esialgse hinnangu mis tahes osa avalikustamine kahjustaks komisjoni uurimise edenemist.

10. Kaebuse esitaja ei nõustunud ka sellega, et esialgse hinnangu mittekonfidentsiaalse versiooni avalikustamine kahjustaks E.ONi ärihuvide kaitset. Ta väitis, et komisjon ei esitanud piisavaid põhjendusi selle kohta, miks osalist juurdepääsu (esialgse hinnangu mittekonfidentsiaalse versiooni kujul) ei saanud anda.

11. Seoses küsimusega, kas esialgse hinnangu avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve, leidis kaebuse esitaja, et üldine huvi avalikustamise vastu kaalub üles kahju, mida avalikustamine põhjustaks. Ta väitis, et avalikult kättesaadavad dokumendid ei olnud piisavad, et võimaldada üldsusel esitada märkusi E.ONi pakutud kohustuste kohta. Kuigi kohustustele vastamise tähtaeg oli lõppenud, leidis komisjon siiski, et avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve, et võimaldada kolmandatel isikutel mõista, mille alusel need kohustused välja pakuti, ja teha kindlaks, kas need on väidetava rikkumise käsitlemiseks sobivad vahendid.

12. Komisjon märkis oma arvamuses kõigepealt, et ta võttis 26. novembril 2008 vastu otsuse määruse 1/2003 [6] artikli 9 lõike 1 alusel. Selle otsusega muudeti E.ONi pakutud kohustused õiguslikult siduvaks. Seejärel märkis komisjon, et konkurentsieeskirjade rikkumist ei tuvastata määruse 1/2003 artikli 9 kohase otsusega. Pigem nõustub asjaomane ettevõtja lahendama komisjoni esialgses hinnangus tõstatatud probleemid.

13. Seejärel märkis komisjon, et kohustuste võtmise menetlus tugineb mõlema poole valmisolekule näidata üles paindlikkust ning lihtsustada haldus- ja õigusnõudeid. See võimaldab pooltel vältida kahtlustatava rikkumise põhjaliku uurimise keerukust. Komisjoni muret konkurentsieeskirjade rikkumise pärast saab lahendada ka kiiremini ja tõhusamalt.

14. Seejärel märkis komisjon, et selline lähenemine sõltub komisjoni ja asjaomase ettevõtja vahelise tõelise koostöö ja usalduse õhkkonna olemasolust.

15. Juurdepääsutaotluse esitamise ajaks ei olnud E.ONiga lõplikku kokkulepet saavutatud. Komisjon analüüsis sel ajal veel märkusi, mis ta oli saanud pärast turutesti teatise avaldamist, et otsustada, kas võtta vastu kohustusi käsitlev otsus või mitte. Komisjon väitis, et esialgse hinnangu avalikustamine uurimise selles etapis oleks negatiivselt mõjutanud E.ONi valmisolekut temaga koostööd teha. Seetõttu kohaldati esialgse hinnangu suhtes selgelt määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erandit juurdepääsuõigusest (uurimise eesmärgi kaitse).

16. Seoses määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande (ärihuvide kaitse) kohaldatavuse ja osalise juurdepääsu võimalusega võttis komisjon teadmiseks kaebuse esitaja väite, et ta oleks saanud käsitleda asjaomase ettevõtja ärihuvide kahjustamise küsimust, avaldades dokumendi mittekonfidentsiaalse versiooni. Komisjon märkis, et vastavalt määruse 1/2003 artikli 9 lõikele 1 väljendas ta esialgses hinnangus E.ONile muret. Kuna esialgse hinnangu adressaadil E.ONil endal ei olnud vaja varjata tundlikku teavet E.ONi kohta, ei ole esialgse hinnangu mittekonfidentsiaalset versiooni.

17. Komisjon väitis, et esialgne hinnang sisaldab olulist hulka tundlikku ja üksikasjalikku äriteavet E.ONi kohta. Lisaks selgitas komisjon, et artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erand (ärihuvide kaitse) hõlmab palju laiemat mõistet kui „ärisaladus”. Selle sättega nõutakse, et komisjon keelaks juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine „kahjustaks füüsilise või juriidilise isiku ärihuve”. See hõlmab teavet, mis võib kahjustada asjaomase ettevõtja mainet. Arvestades taotletud dokumendi esialgset laadi ja asjaolu, et E.ON vaidlustab selles sisalduvad väited, võis esialgse hinnangu isegi osa avalikustamine kahjustada selle ettevõtja ärihuve. Seetõttu leidis komisjon, et osaline juurdepääs ei ole võimalik.

18. Seoses ülekaaluka üldise huviga avalikustamise vastu juhtis komisjon tähelepanu vajadusele säilitada vastastikuse usalduse ja koostöö õhkkond ning säilitada oma paindlikkus. Selle eesmärk on kaitsta uurimise eesmärki, milleks on see, et ettevõtjad järgiksid ELi konkurentsieeskirju. Selle tulemusena järeldas komisjon, et viidatud erandid hõlmasid taotletud dokumenti tervikuna.

19. Komisjon märkis, et kordustaotluses väitis kaebuse esitaja, et esialgse hinnangu avalikustamine teeniks avalikku huvi. Seda seetõttu, et üldsuse juurdepääs võimaldaks huvitatud kolmandatel isikutel esitada märkusi asjaomase ettevõtja pakutud kohustuste kohta. Komisjon võttis teadmiseks kaebuse esitaja täiendava väite, et kuigi kohustuste kohta märkuste esitamise tähtaeg oli möödunud, võib asjaomase dokumendi avalikustamine aidata kolmandatel isikutel mõista kohustuste võtmise alust. Seoses eespool kirjeldatuga märkis komisjon, et kolmandate isikute õigus esitada kavandatud kohustuste kohta märkusi on tagatud määruse 1/2003 [7] artikli 27 lõikega 4. Selleks et see õigus oleks tõhus, peab huvitatud isikutel olema juurdepääs piisavale teabele. Seetõttu määratles seadusandja komisjoni kohustuse seoses eespool nimetatud artiklis avaldatava teabega. Ei saa vastu vaielda sellele, et 12. juuni 2008. aasta teatis, mis avaldati Euroopa Liidu Teatajas, sisaldab nõutavat teavet, nimelt juhtumi lühikokkuvõtet ja kohustuste põhisisu. Teatises sisalduv teave osutus tõepoolest piisavaks, et huvitatud kolmandad isikud saaksid esitada oma märkused.

20. Seoses väitega, et taotletud dokumendi avalikustamine võimaldaks paremini mõista kohustuste taotlemise ja võtmise alust, viitas komisjon 26. novembri 2008. aasta kohustusi käsitlevale otsusele. Selles dokumendis selgitatakse üksikasjalikult juhtumi asjaolusid ja see sisaldab E.ON-i võetud kohustuste lõplikku versiooni.

21. Seoses kohtuasjaga MyTravel Group vs. komisjon, mille kohta ombudsman palus komisjonil arvamust avaldada, märkis komisjon, et Esimese Astme Kohtu otsus selles kohtuasjas käsitleb kolme määruse 1049/2001 kohase erandi kohaldatavust haldusmenetluses:

(1) otsustamisprotsessi kaitse pärast otsuse tegemist (määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teine lõik);

(2) õigusnõustamise kaitse (määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teine taane);

(3) Uurimise eesmärgi kaitse (määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmas taane).

22. Esiteks märkis komisjon, et eespool viidatud kohtuotsuses MyTravel Group v. komisjon sedastas Esimese Astme Kohus, et:

„üldsuse huvil saada juurdepääs dokumendile vastavalt läbipaistvuse põhimõttele, mille eesmärk on tagada kodanike suurem osalemine otsustusprotsessis ja haldusasutuste suurem legitiimsus ning suurem tõhusus ja vastutus kodanike ees demokraatlikus süsteemis, ei ole sama kaalu dokumendi puhul, mis on koostatud haldusmenetluses, mille eesmärk on kohaldada koondumiste kontrolli reguleerivaid eeskirju või konkurentsiõigust üldiselt, nagu dokumendi puhul, mis on seotud menetlusega, milles ühenduse institutsioon tegutseb seadusandjana.”

23. Teiseks tugines komisjon oma vastuses kaebuse esitaja kordustaotlusele kolmele erandile: Artikli 4 lõike 2 esimene ja kolmas taane ning artikli 4 lõike 3 esimene lõik. Seega, mis puudutab määruse artiklis 4 sätestatud erandite tõlgendamist, siis on kohtuotsus MyTravel asjakohane üksnes seoses sellega, kuidas Euroopa Kohus tõlgendab uurimise eesmärki kaitsvat erandit, mis on esitatud kohtuotsuse punktides 71–78. Nendes punktides kinnitab Euroopa Kohus määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande tõlgendust, mis on esitatud kohtuotsuses Franchet ja Byk vs. komisjon [8]. Selle kohtuotsuse kohaselt kohaldatakse seda erandit põhimõtteliselt ainult kuni asjaomase uurimise lõpetamiseni. Nagu eespool konkreetselt näidatud, oleks esialgse hinnangu avalikustamine enne lõpliku kokkuleppe saavutamist ja siduvaks muutmist avaldanud negatiivset mõju E.ONi valmisolekule teha komisjoniga koostööd. See omakorda oleks ohustanud komisjoni uurimise lõpuleviimist E.ONi teatavate tavade kokkusobivuse kohta asjaomaste aluslepingu sätetega. Seega on komisjoni keeldumine anda juurdepääs oma esialgsele hinnangule kooskõlas asjakohase kohtupraktikaga.

24. Oma märkustes komisjoni arvamuse kohta rõhutas kaebuse esitaja, et tema seisukoht on, et taotletud dokumendi oleks saanud avaldada redigeeritud kujul, jättes konfidentsiaalse ja tundliku äriteabe välja.

25. Ta väitis ka, et määruse 1049/2001 artikli 4 lõige 3 (komisjoni otsustamisprotsessi kaitse) ei ole tema taotluse suhtes kohaldatav järgmistel põhjustel:

i) Dokumendi redigeeritud versiooni avalikustamine ei kahjustaks tõsiselt institutsiooni otsustusprotsessi. Vastupidi, selline avalikustamine võimaldaks huvitatud isikutel anda olulise panuse otsustusprotsessi, andes neile võimaluse esitada komisjonile kavandatavate kohustuste kohta teadlikke märkusi. Seda oleks saanud teha ilma konfidentsiaalse ja tundliku äriteabe kaitsmise eesmärki kahjustamata; ja

ii) Näib olevat selge, et avaliku huvi huvides oleks avalikustada teave, mis on oluline selleks, et mõista komisjoni kavandatud kohustusi käsitleva otsuse põhjendusi. Ilma sellise olulise teabeta ei olnud huvitatud isikutel võimalik otsustada, kas kavandatav otsus on asjakohane õiguskaitsevahend või mitte.

26. Seejärel väitis kaebuse esitaja, et üks komisjoni põhjendus arvamusele, et neil oli õigus keelduda dokumendile juurdepääsu andmisest, on see, et „taotletud dokumendist ei ole mittekonfidentsiaalset versiooni”. Kaebuse esitaja ei nõustunud sellega, et dokumendid tuleks sel põhjusel tagasi lükata. Ta märkis, et originaaldokumendi redigeeritud versiooni loomine sel eesmärgil ei ole kindlasti ei ebatavaline ega keeruline.

27. Seoses murega E.ONi maine pärast ei pidanud kaebuse esitaja seda eriti oluliseks. Nagu eespool märgitud, oleks kogu tundliku teabe saanud taotletud dokumendist välja jätta. See oleks kaitsnud E.ON-i ärihuve. Üldistes huvides on teha kättesaadavaks kogu taustteave, et sidusrühmad saaksid esitada selle kohta teadlikke märkusi. Taotletud dokumendi oleks võinud avaldada märkega, et E.ON vaidlustas need nõuded. Igal juhul ei ole E.ONi maine kahjustamine tõenäoliselt suurem kui siduvaid kohustusi käsitleva otsuse ettepaneku avaldamine ja sidusrühmade ebapiisav teavitamine nende kohustuste põhjendustest.

28. Kaebuse esitaja märkis (nagu märkis komisjon oma arvamuses), et selleks, et kolmandate isikute õigus esitada märkusi kavandatud kohustuste kohta oleks tõhus, „peab huvitatud isikutel olema juurdepääs piisavale teabele”. Asjaolust, et huvitatud isikud esitasid komisjonile märkusi, ei tulene tingimata, et need vastused põhinesid asjaomaste küsimuste teadlikul mõistmisel.

Ombudsmani hinnang

29. Ombudsman märgib kõigepealt, et määrust 1049/2001 kohaldatakse kõigi komisjoni, nõukogu ja parlamendi valduses olevate dokumentide suhtes. Komisjoni valduses olevad dokumendid, mis on seotud ELi konkurentsiõiguse uurimistega, kuuluvad seega määruse 1049/2001 [9] kohaldamisalasse.

Artikli 4 lõike 3 esimene lõik (otsustamisprotsessi kaitse)

30. Kordustaotluse kohta tehtud otsuses väitis komisjon, et taotletud dokumentidele juurdepääsu andmisest tuleks keelduda kolmel põhjusel, nimelt määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande (ärihuvide kaitse), artikli 4 lõike 2 kolmanda taande (uurimise eesmärgi kaitse) ja artikli 4 lõike 3 esimese lõigu (komisjoni otsustamisprotsessi kaitse) alusel. Ombudsmanile esitatud arvamuses tugines komisjon üldsuse juurdepääsu võimaldamisest keeldumise põhjendamiseks siiski ainult artikli 4 lõike 2 esimesele taandele (vajadus kaitsta ärihuve) ja artikli 4 lõike 2 kolmandale taandele (vajadus kaitsta uurimise eesmärki). Seega mõistab ombudsman, et komisjon ei ole veendunud, et käesoleva üldsuse juurdepääsu taotluse suhtes kohaldatakse määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimest lõiku.

31. Ombudsman peab siiski kasulikuks kommenteerida komisjoni väiteid otsuses, millega kaebuse esitaja kordustaotlus tagasi lükati. Komisjoni kirjas, millega vastati kaebuse esitaja kordustaotlusele, on märgitud, et kohaldatakse artikli 4 lõike 3 esimest lõiku. Seda seetõttu, et üldsuse juurdepääs dokumendile tooks kaasa komisjoni liigse surve välistest allikatest, mis kahjustaks tõsiselt tema otsustusprotsessi, vähendades tema sõltumatust ja manööverdamisruumi. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab dokumentidega tutvumise taotluse menetlemiseks vajalik kontroll olema konkreetne. Ainuüksi asjaolust, et dokument puudutab erandiga kaitstud huvi, ei piisa, et õigustada selle erandi kohaldamist.[10] Erandi kohaldamine saab olla põhjendatud üksnes juhul, kui institutsioon on hinnanud, kas juurdepääs dokumendile võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada kaitstud huvi. Lisaks peab kaitstud huvi kahjustamise oht olema mõistlikult ettenähtav ja mitte ainult oletuslik [11].

32. Kaebuse esitaja kordustaotlusele vastates saadetud kirjas ei selgitanud komisjon kuidagi, kuidas tema talitustele avaldaksid välised allikad põhjendamatut survet, kui esialgne hinnang avaldataks [12]. Samuti ei selgitanud ta, kuidas selline välistest allikatest tulenev põhjendamatu surve kahjustaks tõsiselt tema otsustusprotsessi, vähendades tema sõltumatust ja manööverdamisruumi. Seoses eespool tooduga eeldab ombudsman, et arvestades tema olulist rolli konkurentsivastase käitumise kontrollimisel, on konkurentsi peadirektoraat pidevalt välise surve all. Ombudsman on veendunud, et konkurentsi peadirektoraat on väga võimeline sellise välise survega tõhusalt toime tulema,[13] tagades seeläbi oma sõltumatuse ja manööverdamisruumi. Seega, isegi kui kõnealuse dokumendi avaldamine tekitaks teatavat välist survet, ei ole ombudsmanil kahtlust, et see ei mõjutaks negatiivselt konkurentsi peadirektoraadi otsuste tegemist. Seetõttu nõustub ombudsman komisjoni praeguse seisukohaga, mille kohaselt artikli 4 lõike 3 esimest lõiku ei kohaldata üldsuse juurdepääsu taotluse suhtes.

Artikli 4 lõike 2 esimene taane (ärihuvide kaitse)

33. Seoses määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande kohaldatavusega peab ombudsman vajalikuks kõigepealt käsitleda komisjoni väidet, et taotletud dokumendil ei ole mittekonfidentsiaalset versiooni (arvestades, et ainus olemasolev versioon on E.ONile saadetud versioon, millest ei eemaldatud konfidentsiaalset teavet). Ombudsman ei mõista selle punkti asjakohasust. Määruse 1049/2001 [14] artikli 4 lõike 6 eesmärk ongi võimaldada dokumendile osalist juurdepääsu. Osalise juurdepääsu õigus ei sõltu sellest, kas eelnevalt on olemas dokumendi redigeeritud versioon. Seega, kui komisjon saab taotluse üldsuse juurdepääsuks tundlikku teavet sisaldavale dokumendile, peaks ta alati uurima, kas üldsuse juurdepääs dokumendi redigeeritud versioonile on võimalik. Kui selline osaline juurdepääs on võimalik, peaks ta dokumendi välja jätma, et anda üldsusele osaline juurdepääs dokumendile.

34. Komisjoni esitatud sisulised argumendid võib jagada kahte kategooriasse. Esiteks sisaldab dokument komisjoni sõnul konkreetset teavet, mille avaldamine kahjustaks ärihuvide kaitset. Teiseks võib sellise dokumendi täielik või osaline avaldamine, mis sisaldab esialgset hinnangut selle kohta, et E.ON on väidetavalt rikkunud liidu konkurentsiõigust, kahjustada E.ON-i ärihuve.

35. Seoses esimese punktiga märgib komisjon, et taotletud dokument sisaldab „märkimisväärset hulka”„tundlikku äriteavet” ja „üksikasjalikku” teavet E.ONi kohta. Komisjoni kasutatud sõnastus, nimelt et taotletud dokument sisaldab „märkimisväärset hulka” tundlikku äriteavet E.ONi kohta, tähendaks, et dokument sisaldab ka vähemalt teatavat teavet, mis ei ole tundlikku äriteavet. See tähendaks, et komisjoni esitatud väide ei välista osalist juurdepääsu. Kokkuvõttes on ombudsman seisukohal, et mis tahes mure, mis on seotud dokumendis sisalduva konkreetse tundliku äriteabega, saaks lahendada, eemaldades dokumendist selle tundliku äriteabe [15].

36. Seoses teise punktiga selgitas komisjon, et artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erand hõlmab palju laiemat mõistet kui „ärisaladused”. Ta väidab, et artikli 4 lõike 2 esimeses taandes nõutakse, et komisjon keelaks juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine „kahjustaks füüsilise või juriidilise isiku ärihuve”. Artikli 4 lõike 2 esimene taane õigustab seega komisjoni arvates sellise teabe avalikustamata jätmist, mis võib kahjustada asjaomase ettevõtja mainet. Põhimõtteliselt ei vaidle ombudsman vastu sellele, et artikli 4 lõike 2 esimese taande kohaldamisala on laiem kui ärisaladusi sisaldavate dokumentide mõiste. Kuid nagu eespool märgitud, saab erandi kohaldamine olla põhjendatud üksnes juhul, kui institutsioon on hinnanud, kas juurdepääs dokumendile võib „konkreetselt ja tõhusalt kahjustada kaitstud huvi“. Kaitstud huvi kahjustamise oht peab olema mõistlikult ettenähtav ja mitte ainult oletuslik.[16] Selleks et veenvalt väita, et määruse artiklis 4 sätestatud erand on kohaldatav, on vaja esitada täpsed argumendid selle kohta, miks erand on kohaldatav.

37. Sellega seoses märgib ombudsman, et komisjon avaldas 12. juunil 2008 Euroopa Liidu Teatajas teatise, milles tegi kokkuvõtte oma muredest ja kirjeldas üksikasjalikult E.ONi pakutud kohustusi [17]. Komisjoni tõstatatud probleemide kokkuvõte, mida on kirjeldatud Euroopa Liidu Teatajas, on järgmine.

„Komisjon võttis 7. mail 2008 vastu esialgse hinnangu Düsseldorfis asuva E.ON AG ja selle tütarettevõtjate (edaspidi „E.ON”) väidetavate rikkumiste kohta Saksamaa elektrienergia hulgimüügi- ja tasakaalustamisturgudel. Käesolev dokument on esialgne hinnang määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 9 lõike 1 tähenduses.

Esialgse hinnangu kohaselt on E.ON koos RWE ja Vattenfalliga Saksamaa elektrienergia hulgimüügiturul kollektiivselt turgu valitsevas seisundis. Esialgses hinnangus väljendati muret, et E.ON võis kuritarvitada oma turgu valitsevat seisundit vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 82, võttes ära olemasoleva võimsuse (tahtlikult loobudes pakkumast teatavate olemasolevate ja ökonoomsete elektrijaamade toodangut), et tõsta elektrihindu tarbijate kahjuks ja heidutades kolmandaid isikuid tegemast uusi investeeringuid elektritootmisse.

Esialgse hinnangu kohaselt on E.ONil valitsev seisund teisese tasakaalustamisenergia turul E.ONi võrgupiirkonnas, kus põhivõrguettevõtja tegutseb monopsonistiks. Esialgses hinnangus väljendati muret, et E.ON võis kuritarvitada oma turgu valitsevat seisundit võrgus, suurendades oma kulusid, et soodustada oma tootmispartnerit ja kanda kulud üle lõpptarbijale, ning takistades teiste liikmesriikide elektritootjatel müüa tasakaalustamisenergiat E.ONi tasakaalustamisturgudele.”

38. Seega oli üldsus juba teadlik sellest, et komisjonil oli kahtlusi seoses E.ONi tegevusega, mis oli piisavalt tõsine, et nõuda E.ONilt kohustuste võtmist. Ka avalikkus oli nende probleemide olemusest teadlik. Sellega seoses ei ole ombudsman veendunud, et taotletud dokumendi avaldamine üldsuse juurdepääsu taotluse esitamise ajal oleks E.ONi mainet rohkem mõjutanud. Seega ei pea ombudsman komisjoni esitatud argumenti käesoleva juhtumi puhul veenvaks.

39. Mis puudutab eespool punktis 33 nimetatud osalise juurdepääsu küsimust, siis tuleb enne osalise juurdepääsu küsimuses lõpliku seisukoha võtmist analüüsida komisjoni ülejäänud argumenti, et artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes (uurimise eesmärgi kaitse) sätestatud erand on kohaldatav üldsuse juurdepääsu taotluse suhtes.

Artikli 4 lõike 2 kolmas taane (uurimise eesmärgi kaitse)

40. Konkreetne dokument, millele üldsuse juurdepääsu taotletakse, on „esialgne” hinnang, milles teavitatakse komisjoni tõstatatud probleemidest uurimisalust isikut, et julgustada teda tegema ettepanekuid kohustuste kohta, mis käsitlevad komisjoni tõstatatud probleeme. Kui need kahtlused on lahendatud, võib komisjon võtta vastu otsuse vastavalt määruse 1/2003 [18] artiklile 9, märkides, et meetmete võtmiseks ei ole alust. Seejärel lõpetaks ta uurimise.

41. Kohustuste menetlus kehtestati määruse 1/2003 jõustumisega 1. mail 2004. Kohustuste võtmise menetluse eesmärk on lihtsustada ELi konkurentsiõiguse menetlusi, kõrvaldades suure osa märkimisväärsest haldus- ja õiguslikust koormusest, mis tavaliselt langeb nii komisjonile kui ka uurimisalusele isikule konkurentsiasjades. Ombudsman märgib sellega seoses, et „ELi konkurentsiõiguse täielikud uurimised kestavad sageli palju aastaid ning nõuavad, et komisjon kasutaks märkimisväärseid vahendeid (mille eesmärk on tõendada ELi konkurentsiõiguse rikkumist) ja uurimisalune isik kasutaks märkimisväärseid vahendeid (mille eesmärk on tõendada, et rikkumist ei ole toimunud). Kui kohustuste võtmise menetlus on edukas, ei pea komisjon siiski kulutama vahendeid, mis tõendavad rikkumist (ja uurimisalune isik ei pea kulutama vahendeid enda kaitsmiseks). Seega tuleb kohustuste võtmise menetlust käsitada olulise mehhanismina, mis muudab ELi konkurentsiõiguse kohaldamise komisjoni poolt tõhusamaks ja tulemuslikumaks.[19] See ei ole mitte ainult komisjoni ja uurimisaluse isiku huvides, vaid ka üldsuse huvides, kuna see tähendab, et (nappe) avaliku sektori vahendeid kasutatakse tõhusamalt.

42. Ombudsman nõustub, et kohustuste võtmise menetlus tugineb nii komisjoni kui ka uurimisaluse isiku valmisolekule näidata kohustuste võtmise menetluse ajal üles paindlikkust, koostöövalmidust ja usaldust üksteise vastu.

43. Ombudsman peab praeguses etapis kasulikuks juhtida tähelepanu asjakohasele analoogiale. ELi toimimise lepingu artikliga 258 antakse komisjonile õigus uurida, kas liikmesriigid kohaldavad ELi õigust nõuetekohaselt. Sellest tulenevalt püüab komisjon juhul, kui liikmesriik ei järgi ELi õigust, lõpetada rikkumise kohtueelse haldusmenetlusega (kui kõnealune kohtueelne rikkumismenetlus ebaõnnestub, võib komisjon anda asja Euroopa Kohtusse). Kohtueelse menetluse eesmärk on võimaldada liikmesriigil vabatahtlikult järgida liidu õigust. Ametlik kiri kujutab endast kohtueelse menetluse esimest etappi, mille käigus komisjon palub liikmesriigil esitada oma märkused tuvastatud probleemi kohta seoses liidu õiguse kohaldamisega kindlaksmääratud tähtaja jooksul. Seejärel võib ta saata põhjendatud arvamuse, milles esitatakse komisjoni seisukoht rikkumise kohta ja nõutakse, et liikmesriik täidaks oma kohustused kindlaksmääratud tähtaja jooksul. Liikmesriik võib pärast märgukirja või isegi pärast põhjendatud arvamuse saamist otsustada lahendada komisjoni tõstatatud probleemid, viies end vastavusse ELi õigusest tulenevate kohustustega. Selles kontekstis võib ELi toimimise lepingu artikli 258 kohase kohtueelse haldusmenetluse olemust iseloomustada kui läbirääkimiste protsessi, mis keskendub komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahelisele lojaalsele dialoogile. Sellisena sarnaneb selline menetlus eespool kirjeldatud kohustuste võtmise menetluse olemusega, kus sarnaselt toimub komisjoni ja uurimisaluse isiku vahel siiras dialoog, mille eesmärk on liidu konkurentsiõiguse rikkumine lõpetada.

44. Kohtuasjas Bavarian Lager [20] sedastas Esimese Astme Kohus, et:

„Uurimisetapiga seotud dokumentide avalikustamine komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vaheliste läbirääkimiste käigus võib kahjustada liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse nõuetekohast läbiviimist, kuna see võib ohustada selle menetluse eesmärki, milleks on võimaldada liikmesriigil täita omal algatusel asutamislepingu nõudeid või vajaduse korral põhjendada oma seisukohta. Selle eesmärgi kaitsmine õigustab üldise huvi kaitse raames juurdepääsu keelamist ettevalmistavale dokumendile, mis on seotud asutamislepingu artiklis 169 sätestatud menetluse uurimisetapiga.”(kohtujuristi kursiiv)

45. Kui eespool esitatud analoogia kehtib (ombudsman on seisukohal, et ta teeb seda käesoleval juhul), võib esialgse hinnangu avaldamine tõepoolest kuuluda määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erandi alla vähemalt seni, kuni läbirääkimised komisjoni ja uurimisaluse isiku vahel on lõppenud (st kuni kohustusi käsitleva otsuse vastuvõtmiseni määruse 1/2003 artikli 9 alusel või kuni kohustuste võtmise menetlus ebaõnnestub).

46. Eespool esitatud analüüsi kinnitab ka hiljutine otsus kohtuasjas Technische Glaswerke,[21] milles Euroopa Kohus märkis, et riigiabi menetluste suhtes kohaldatavates erieeskirjades [22] „ei ole huvitatud isikutel, välja arvatud abi andmise eest vastutaval liikmesriigil, õigust …’l tutvuda komisjoni haldustoimiku dokumentidega.„Euroopa Kohus märkis seejärel, et „seda asjaolu tuleb arvesse võtta määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erandi tõlgendamisel. „Lisaks märgib Euroopa Kohus, et „kui huvitatud isikutel oleks määruse 1049/2001 alusel võimalik tutvuda komisjoni haldustoimiku dokumentidega, seataks kahtluse alla riigiabi kontrollimise süsteem. „Lõpuks hoiatab Euroopa Kohus, et juurdepääs toimikule võimaldaks „huvitatud isikutel saada kõik komisjonile esitatud märkused ja dokumendid ning vajaduse korral võtta vastu seisukoha nendes küsimustes, mis võivad muuta sellise menetluse olemust “.

47. Kokkuvõttes juhtis Euroopa Kohus tähelepanu ohule muuta komisjoni riigiabi uurimismenetluse olemust ajal, mil see menetlus on pooleli, andes üldsusele juurdepääsu dokumendile, mis oleks käimasoleva uurimismenetluse ajal kättesaadav ainult teatavatele privilegeeritud isikutele (liikmesriikidele).

48. Seoses äriühinguga Technische Glaswerke tuleb rõhutada, et kõnealuse juhtumi puhul oli oluline riigiabimenetluse tunnus see, et komisjon võib ametliku riigiabi uurimismenetluse lõpetada, kui uurimise all olev liikmesriik võtab uurimise käigus meetmeid tagamaks, et meede, millest liikmesriik komisjonile teatab, ei kujuta endast abi, või (kui tegemist on abiga), et abi on ühisturuga kokkusobiv [23]. Dialoogi nõuetekohaseks läbiviimiseks peab komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahel olema tõeline koostöö ja vastastikuse usalduse õhkkond, mis võimaldab neil kahel poolel pidada avatud arutelusid vaidluse kiireks lahendamiseks [24]. Ombudsmani arvates võiks täpselt sama öelda määruse 1/2003 kohase käimasoleva uurimise kohta, mille puhul komisjon püüab astuda uurimisaluse isikuga dialoogi, et võtta kohustusi, mis lõpetaksid ELi konkurentsiõiguse rikkumise.

49. Ombudsman nõustub, et esialgse hinnangu avalikustamine enne lõpliku kokkuleppe saavutamist ja siduvaks muutmist võis negatiivselt mõjutada E.ONi valmisolekut teha komisjoniga koostööd. See omakorda oleks võinud ohustada komisjoni uurimise lõpuleviimist E.ONi suhtes. Kaitstud huvi kahjustamise oht on seega käesoleval juhul mõistlikult ettenähtav, mitte puhthüpoteetiline [25]. Seetõttu näib komisjoni keeldumine juurdepääsu andmisest tema esialgsele hinnangule olevat põhjendatud.

50. Olles jõudnud eespool esitatud järeldusele, märgib ombudsman, et Euroopa Liidu kohtutel ei ole veel olnud võimalust anda tõlgendust juhtumi kohta, mis puudutab üldsuse juurdepääsu kohustuste võtmise menetlusega seotud dokumentidele. Tuleb meenutada, et Euroopa Liidu õiguse tähenduse ja tõlgendamise kõrgeim organ on Euroopa Kohus [26].

Ülekaalukas avalik huvi

51. Isegi kui artikli 4 lõike 2 kolmanda taande (uurimise eesmärgi kaitse) kohaldamise kohta on esitatud põhjendatud argument, tuleb veel kindlaks teha, kas avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

52. Kaebuse esitaja väidab, et esialgse hinnangu avalikustamine teeniks avalikku huvi, kuna üldsuse juurdepääs võimaldaks huvitatud kolmandatel isikutel kommenteerida asjaomase ettevõtja pakutud kohustusi. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et kuigi kohustuste kohta märkuste esitamise tähtaeg on möödunud, võib asjaomase dokumendi avalikustamine aidata kolmandatel isikutel mõista kohustuste võtmise alust ja teha kindlaks, kas need on asjakohased vahendid tõstatatud probleemide lahendamiseks. Ombudsman märgib, et kohaldatavate õigusaktide, nimelt määruse 1/2003 [27] eesmärk on tagada kolmandate isikute õigus esitada kavandatud kohustuste kohta märkusi. Ta nõustub, et selleks, et see õigus oleks tõhus, peab huvitatud isikutel olema juurdepääs piisavale teabele. Ombudsman märgib, et väites, et komisjoni esialgse hinnanguga tutvumiseks on ülekaalukas avalik huvi, mis võimaldab esitada teadlikke märkusi komisjoni tõstatatud küsimuste ja kavandatud kohustuste kohta, väidab kaebuse esitaja sisuliselt, et 12. juuni 2008. aasta teatis ei sisalda nõutavat teavet, mis oleks vastuolus määruse 1/2003 artikli 27 lõike 4 alusel komisjonile pandud konkreetse juriidilise kohustusega.

53. Komisjon märkis siiski, et teatises sisalduv teave oli tegelikult piisav, et huvitatud kolmandad isikud saaksid esitada oma märkused. Ombudsman peab seda argumenti veenvaks.

54. Mis puudutab kaebuse esitaja teist argumenti, nimelt et esialgse hinnangu avalikustamine võimaldaks üldsusel paremini mõista kohustuste võtmise taotlemise ja võtmise alust, siis märgib ombudsman esiteks, et see on oluline tagamaks, et üldsust teavitatakse võimalikult suures ulatuses liidu institutsioonide ja organite otsustusprotsessist. Sellega seoses on 26. novembri 2008. aasta kohustusi käsitlev otsus avalikult kättesaadav [28]. Kohustusi käsitlevas otsuses selgitatakse üksikasjalikult juhtumi asjaolusid ja see sisaldab E.ONi võetud kohustuste lõplikku versiooni. Vastab tõele, et kõnealust otsust ei olnud dokumentidega tutvumise taotluse rahuldamata jätmise ajal olemas. Selle analüüsimisel, kas esialgse hinnangu avalikustamine teenib konkreetsel ajahetkel ülekaalukaid üldisi huve, on siiski oluline, et komisjon kavatseb pärast selle otsuse tegemist avaldada üksikasjaliku artikli 9 kohase otsuse.[29] Sellega seoses järeldab ombudsman, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et esialgse hinnangu avalikustamine teeniks ülekaalukaid üldisi huve.

55. Mis puudutab osalise juurdepääsu küsimust, millele on viidatud eespool punktides 33 ja 39, siis arvestades, et artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erand (uurimise eesmärgi kaitse) on kohaldatav kogu dokumendi suhtes, tuleb tõdeda, et osalise juurdepääsu andmata jätmise otsus on põhjendatud.

C. Järeldused

Kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega:

Ombudsman leiab, et komisjoni haldusomavoli ei esinenud.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

Strasbourg, 27. juuli 2010

---

[1] Kohustuste võtmise menetlust reguleeritakse määruse 1/2003 artikliga 9. Määruse 1/2003 artikli 9 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui komisjon kavatseb vastu võtta rikkumise lõpetamist nõudva otsuse ja asjaomased ettevõtjad teevad ettepaneku kohustuste võtmiseks seoses komisjoni esialgses hinnangus tõstatatud küsimuste lahendamisega, võib komisjon muuta need kohustused ettevõtjatele siduvaks. Sellise otsuse võib vastu võtta kindlaksmääratud ajavahemikuks ja selles järeldatakse, et komisjonil ei ole enam põhjust meetmeid võtta.”

Komisjon võib kaaluda kohustusi käsitleva otsuse vastuvõtmist, kui:

• uurimisalused äriühingud on valmis pakkuma kohustusi, mis kõrvaldavad komisjoni esialgses hinnangus väljendatud esialgsed konkurentsiprobleemid;
• trahv ei oleks konkreetsel juhul asjakohane (see ei hõlma kohustusi käsitlevaid otsuseid raskekujuliste kartellide puhul);
• tõhususega seotud põhjused õigustavad seda, et komisjon piirdub kohustuste siduvaks muutmisega ega tee ametlikku keelavat otsust.

Kohustused võivad olla kas käitumuslikud või struktuursed ning ajaliselt piiratud. Lisaks võib komisjon olukorda uuesti hinnata, kui otsuse aluseks olnud asjaolud oluliselt muutuvad.

[2] ELT 2008, C 146, lk 34.

[3] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, 31.5.2001, lk 44).

[4] Määruse 1049/2001 artiklis 7 on sätestatud:

„Institutsioon võimaldab 15 tööpäeva jooksul alates taotluse registreerimisest juurdepääsu taotletud dokumendile ja võimaldab sellele juurdepääsu kõnealuse ajavahemiku jooksul vastavalt artiklile 10 või esitab kirjalikus vastuses osalise või täieliku keeldumise põhjused ning teavitab taotlejat tema õigusest esitada kordustaotlus … Täieliku või osalise keeldumise korral võib taotleja 15 tööpäeva jooksul institutsiooni vastuse saamisest arvates esitada kordustaotluse, paludes institutsioonil oma seisukoht uuesti läbi vaadata.”

[5] Vt kohtuasi T-403/05: MyTravel vs. komisjon, EKL 2008, lk II-2027.

[6] Vt joonealune märkus 1.

[7] Määruse 1/2003 artikli 27 lõikes 4 on sätestatud:

„Kui komisjon kavatseb võtta vastu artikli 9 või artikli 10 kohase otsuse, avaldab ta juhtumi lühikokkuvõtte ning kohustuste või kavandatud meetmete põhisisu. Huvitatud kolmandad isikud võivad esitada oma märkused tähtaja jooksul, mille komisjon määrab kindlaks oma avaldamisel ja mis ei tohi olla lühem kui üks kuu. Avaldamisel võetakse arvesse ettevõtjate õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi.”

[8] Vt kohtuasjad T-391/03 ja T-70/04: Franchet ja Byk vs. komisjon (EKL 2006, lk II-2023).

[9] Vt kohtuasi T-403/05: MyTravel vs. komisjon, EKL 2008, lk II-2027.

[10] Vt kohtuasi T-2/03: Verein für Konsumenteninformation vs. komisjon (EKL 2005, lk II-1121, punkt 69); vt ka otsus liidetud kohtuasjades T-110/03, T-150/03 ja T-405/03: Sison vs. nõukogu, EKL 2005, lk II-1429, punkt 75.

[11] Vt kohtuasjad C-39/05 P ja C-52/05 P: Rootsi ja Turco vs. nõukogu (EKL 2008, lk I-4723, punkt 43).

[12] Vt kohtuasi T-121/05, Borax vs. komisjon, EKL 2009, lk II-27, punkt. 44, milles on märgitud, et:

„Tunnistades vaidlustatud otsuses, et ekspertide nimede ja nende poolt koosolekul väljendatud arvamuste avalikustamine kahjustaks ilmselgelt nende usaldusväärsust, avaldades neile põhjendamatut välist survet, tugines komisjon oma otsuses üldistele põhjendustele, mis ei tõenda sellise ohu olemasolu. Tegelikult näib, et sellist põhjendust ei toeta ükski käesolevas asjas asjassepuutuv asjaolu, mis kinnitaks surve või surve avaldamise ohu olemasolu vaidlusalusel koosolekul osalejatele, eelkõige Boraxile või tema algatusel. Sama arutluskäiku, mida ei toeta tõendid, võib juhul, kui sellega nõustuda, kohaldada kõikidele koosolekutele, mille komisjon korraldab ekspertide arvamuse saamiseks enne mis tahes laadi otsuste vastuvõtmist, mis mõjutavad nende otsustega hõlmatud sektori ettevõtjate tegevust, olenemata sellest, milline see sektor on. Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b ulatuse selline tõlgendus oleks vastuolus erandi kitsa tõlgendusega, mis nõuab, et oleks tõendatud, et kaitstavat huvi konkreetselt ja tegelikult kahjustatakse.”

[13] Vt eespool 11. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 64. Paragrahv 64 on sõnastatud järgmiselt:

„Seoses võimalusega avaldada survet, et mõjutada nõukogu õigustalituse esitatud arvamuste sisu, piisab, kui märkida, et isegi kui selle õigustalituse liikmetele avaldatakse sel eesmärgil sobimatut survet, kahjustaks just see surve, mitte võimalus avaldada õiguslikke arvamusi, selle institutsiooni huvi saada ausat, objektiivset ja kõikehõlmavat nõu ning nõukogul oleks ilmselgelt kohustus võtta vajalikud meetmed selle lõpetamiseks.”

[14] Määruse 1049/2001 artikli 4 lõikes 6 on sätestatud, et "kui mõni eranditest hõlmab ainult osa taotletud dokumendist, avalikustatakse dokumendi ülejäänud osad".

[15] Ombudsman ei mõista, miks komisjon viitab "üksikasjalikule teabele", kuna asjaolu, et teave on üksikasjalik, ei tähenda iseenesest, et see teave on "tundlik äriteave".

[16] Vt eespool 11. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 43.

[17] Ombudsman märgib, et komisjon on vastavalt määruse 1/2003 artikli 27 lõikele 4 (viidatud eespool joonealuses märkuses 7) õiguslikult kohustatud avaldama sellised teated, milles ta väljendab oma muret.

[18] Vt joonealune märkus 1.

[19] Vt 29. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C-441/07 P: komisjon vs. Alrosa Company Ltd (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata), punkt 35.

[20] Vt kohtuotsus Bavarian Lager, T-309/97, EKL 1999, lk II-3217, punkt 46. Vt ka Esimese Astme Kohtu 12. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas T-191/99: Petrie vs. komisjon (EKL 2001, lk II-3677, punktid 67 ja 68), mis on sõnastatud järgmiselt:

„67 … märgib komisjon, et märgukirjade ja põhjendatud arvamuste avalikustamine võib kahjustada avalike huvide kaitset ja eelkõige selliste uurimiste läbiviimist, mille tulemusel võidakse algatada ELi toimimise lepingu artiklis 258 sätestatud menetlus. Sellega seoses viitab ta sõnaselgelt asjaolule, et "rikkumisi käsitlevad uurimised eeldavad tõelist koostööd ja vastastikuse usalduse õhkkonda komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahel, et võimaldada neil kahel poolel alustada arutelusid vaidluse kiireks lahendamiseks. Komisjon lisab, et "nende dokumentide avalikustamine, mis puudutavad pooleliolevaid … menetlusi, võib kahjustada mõnda muud käitumisjuhendis nimetatud avalikku huvi, nimelt kohtumenetluste nõuetekohast läbiviimist. Selline avalikustamine võib kahjustada asjaomaste poolte huve ja selle menetluse raames dokumentide esitamist reguleerivaid erinorme.

68. Käesoleval juhul on taotletud dokumentideks märgukirjad ja põhjendatud arvamused, mis on koostatud seoses komisjoni uurimiste ja kontrollidega. Nagu Euroopa Kohus märkis kohtuotsuse WWF … punktis 63, on liikmesriikidel õigus eeldada, et komisjon tagab konfidentsiaalsuse uurimise käigus, mis võib viia liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluseni … Selle eesmärgi säilitamine, st komisjoni ja asjaomase liikmesriigi … vahelise vaidluse rahumeelne lahendamine, õigustab juurdepääsu keelamist märgukirjadele ja põhjendatud arvamustele, mis on koostatud seoses ELTL artikli 258 alusel algatatud menetlusega, kontrollide, uurimiste ja kohtumenetlustega seotud avalike huvide kaitse tõttu … „.

[21] Vt 29. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C-139/07 P: komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata), punktid 57–62.

[22] Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli [88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).

[23] Nõukogu määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 7 lõiked 2 ja 3.

[24] Vt taas Esimese Astme Kohtu 12. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas T-191/99: Petrie vs. komisjon (EKL 2001, lk II-3677, punkt 67) (viidatud eespool 20. joonealuses märkuses).

[25] Vt eespool viidatud kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 43.

[26] Vt näiteks Euroopa Ombudsmani otsus nõukogu vastu esitatud kaebuse 1056/25.11.96/STATEWATCH/UK/IJH kohta, punkt 3.5.

[27] Vt eespool 10. joonealuses märkuses viidatud määruse 1/2003 artikli 27 lõige 4.

[28] Ombudsman on kontrollinud, et see on kättesaadav aadressil: http://ec.europa.eu/competition/antitrust/cases/decisions/39388/en.pdf (veebileht vaadatud juunis 2010).

[29] Erinevalt määruse 1/2003 artiklite 7-10, 23 ja 24 alusel tehtud otsusest ei ole komisjon õiguslikult kohustatud avaldama artikli 9 alusel tehtud otsuseid (vt määruse 1/2003 artikli 30 lõige 1, milles on sätestatud, et „Komisjon avaldab artiklite 7-10, 23 ja 24 alusel tehtud otsused”). Asjaolu, et komisjon otsustab ennetavalt avaldada artikli 9 kohased otsused, tuleb seega käsitada komisjoni kiiduväärt jõupingutusena suurendada oma otsustusprotsessi läbipaistvust. Vt selle kohta Euroopa Ombudsmani soovituse eelnõu, mis käsitleb Euroopa Ravimiameti vastu esitatud kaebuse 2493/2008/(BB)TS uurimist, punktid 38–48, kättesaadav aadressil:

www.ombudsman.europa.eu/cases/draftrecommendation.faces/en/4810/html.bookmark#hl4