Kaebuse taust

1. Käesolev kaebus käsitleb määruse 261/2004/EÜ (millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta)[1] (edaspidi „määrus“) kohast kaebuste esitamise menetlust ning vastavat ELi kaebuse vormi.

2. 13. juunil 2010 hilines kaebuse esitaja lend Düsseldorfist Kevlaviki (Island) 23 tunniks. 29. juunil 2010 võttis kaebuse esitaja ühendust Madalmaade eraõigusliku asutusega EUClaim.nl, mis pakub õigusalast nõu ja on spetsialiseerunud lennureisijate õigustele. See aitab reisijatel esitada tasu eest kaebusi hilinemise, lendude tühistamise ja lennureisist mahajätmise korral. Pärast asjakohaste dokumentide saamist EUClaimilt esitas kaebuse esitaja määruse artikli 7 alusel lennuettevõtjale hüvitisenõude. Lennuettevõtja ei vastanud tema kaebusele.

3. Seejärel pöördus kaebuse esitaja riikliku täitevasutuse poole. EUClaimi esitatud teabe põhjal pöördus ta kõigepealt Madalmaade täitevasutuse Inspectie Verkeeren Waterstaat ( IVW) poole ja kui viimane teatas talle, et ta ei ole pädev seda küsimust käsitlema, pöördus kaebuse esitaja Saksamaa riikliku täitevasutuse Luftfahrt-Bundesamti (LBA) poole. Seejärel pöördus kaebuse esitaja ka komisjoni reisijate õiguste töörühma poole, kes saatis talle 16. mail 2011 vastuse. Nii LBA kui ka komisjon teatasid kaebuse esitajale, et LBA-l puudub pädevus kahju hüvitamise nõude osas. LBA teatas 5. jaanuari 2012. aasta kirjas kaebuse esitajale, et pärast kaebuse esitamist algatas ta lennuettevõtja suhtes haldusmenetluse määruse artikli 9 lõike 2 ja artikli 14 lõike 2 rikkumise tõttu ning et lennuettevõtjale määratakse trahv. Mis puudutab aga tema kahju hüvitamise nõuet, siis teatas LBA kaebuse esitajale, et ta ei ole pädev tsiviilnõudeid maksma ja et reisija saab neid nõuda ainult lennuettevõtja vastu. Pärast kaebuse esitaja 9. jaanuari 2012. aasta täiendavat kirja kinnitas LBA 16. jaanuaril 2012 oma varasemat seisukohta ja nõuandeid.

4. Samuti teatas komisjon oma 17. jaanuari 2012. aasta kirjas kaebuse esitajale, et LBA-l ei ole õigust nõuda lennuettevõtjalt tema kahju hüvitamise nõuet ning et hüvitist võivad välja mõista ainult siseriiklikud kohtud. Seetõttu soovitas komisjon kaebuse esitajal saada õigusalast nõu võimalike õiguskaitsevahendite kohta riiklikul tasandil. 20. jaanuaril 2012 saatis kaebuse esitaja komisjonile veel ühe e-kirja, mis vastas 1. veebruaril 2012. Ta märkis, et LBA ei vahenda reisijate ja lennuettevõtjate vahelisi vaidlusi ning et kaebused on mõeldud üksnes tema kontrolli- ja karistuspoliitika jaoks. Ta kordas talle eelmises kirjavahetuses antud nõuandeid.

Uurimise ese

5. 21. märtsil 2012 pöördus kaebuse esitaja Euroopa Ombudsmani poole, väites, et eespool nimetatud seisukoha vastuvõtmisega muutis komisjon kogu kaebuste esitamise menetluse määruse alusel hüvitise saamiseks kasutuks. Ta juhtis tähelepanu sellele, et kaebuse vormil nimetatud kaebuste menetlemise teine etapp (nimelt kaebuse esitamine riiklikule täitevasutusele) ei ole kodanikele kasulik. Kaebuse esitaja kaebas ka selle üle, kuidas lennuettevõtja ja Saksamaa LBA tema kaebust käsitlesid. Kaebuse esitaja ja tema nõustaja[2] poolt 5. ja 19. aprillil 2012 uurimise ulatuse kohta esitatud lisateabe põhjal võttis ombudsman kaebuse esitaja väited ja väite kokku (ja sõnastas hiljem ümber) järgmiselt:

Väited:

1) „ELi lennureisija õiguste kaebuse vormil“ sätestatud kaebuste esitamise kord, eelkõige juhiste teine etapp, milles soovitatakse kodanikel pöörduda riikliku täitevasutuse poole juhul, kui lennuettevõtja ei vasta või annab mitterahuldava vastuse, ei ole asjakohane, kui riiklik täitevasutus ei ole pädev otsustama hüvitisnõuete üle ja kui lennu hilinemine ise ei ole uurimise osa.

2) Komisjon ei vastanud küsimustele lennuettevõtjale määratud trahvi suuruse, asjaomase lennu kohta esitatud ja käsitletud kaebuste arvu, lennuettevõtja poolt kaebusele vastamata jätmise ja NEB seisukoha kohta. See on vastuolus määruse 261/2004/EÜ põhjendustega 21–23 ja artikliga 16.

Väide:

Komisjon peaks läbi vaatama kaebuste esitamise korra või lennureisijatele ELi kaebuse vormis edastatud teabe.

6. Samuti palus ombudsman uurimise algatamise kirjas komisjonil selgitada, kas selline olukord, nimelt see, et riiklik täitevasutus ei saa otsustada kahju hüvitamise nõuete üle, on eelkõige Saksamaa või kas see on tekkinud ka teistes liikmesriikides.

7. Ombudsman juhtis komisjoni tähelepanu ka asjaolule, et käesolevas kaebuses ilmnes, et eraõiguslik asutus nimega EUClaim, mis on spetsialiseerunud lennureisijate õigustele ja mis haldab identseid veebisaite mitmes liikmesriigis (nt www.euclaim.nl , -, ê), nõuab ELi kodanikelt nende määrusest nr 261/2004 tulenevate õiguste kasutamist. Ombudsman küsis komisjonilt, kas tema arvates näitab asjaolu, et EUClaim võib reisijatelt nende õiguste kasutamise eest küsimisest kasu saada, et riiklikud täitevasutused ei täida oma kohustusi.

8. Ombudsman teavitas kaebuse esitajat ka sellest, et tema väide, et lennuettevõtja ja LBA käsitlesid tema kaebust ja kahju hüvitamise nõuet sobimatult, on vastuvõetamatu, kuna see ei puuduta ühtegi ELi institutsiooni, organit või asutust.

Uurimine

9. Kaebus edastati komisjonile arvamuse saamiseks. Kaebuse esitaja saatis 5. ja 19. aprillil 2012 täiendavat teavet ning nõudis, et väide sõnastataks ümber ja lisataks veel üks väide. Seetõttu teavitas ombudsman komisjoni uurimise muudetud ulatusest ja palus komisjonil esitada selle kohta arvamus. Komisjon saatis oma arvamuse 14. augustil 2012. Seejärel edastati see kaebuse esitajale, kes saatis oma märkused 6. septembril 2012.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

A. Kaebuse esitamise menetluse väidetav ebasobivus, nagu on sätestatud ELi kaebuse vormil ja sellega seotud nõudel

Ombudsmanile esitatud argumendid

10. Kaebuse esitaja väitis, et „ELi lennureisijate õiguste kaebuse vormil“ sätestatud kaebuste esitamise kord, eelkõige juhiste teine etapp, milles soovitatakse kodanikel pöörduda riikliku täitevasutuse poole, kui lennuettevõtja ei vasta või annab mitterahuldava vastuse, ei ole asjakohane, kui riiklik täitevasutus ei ole pädev otsustama hüvitisenõuete üle ja kui ta ei uuri lennu hilinemist ise. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks läbi vaatama kaebuste esitamise menetluse või ELi kaebuse vormil lennureisijatele edastatud teabe.

11. Ombudsmanile saadetud arvamuses selgitas komisjon kõigepealt, et määrusega kehtestatakse lennuettevõtjatele hulk kohustusi, mis on seotud abi osutamisega (teave, suupisted, majutus ja marsruudi muutmine/tagasimaksmine) reisijatele, kes jäetakse lennureisist maha või kui nende lennud tühistatakse lühikese etteteatamisega või kui nende lend tühistatakse pika hilinemisega. Kui teatavatest kvalifitseerimiskriteeriumidest ei tulene teisiti, nõutakse määrusega ka kohustusliku hüvitise maksmist lennureisist mahajätmise või lühikese etteteatamisega lendude tühistamise korral.

12. Erinevalt lennureisist mahajätmisest või lennu tühistamisest ei ole määruses sõnaselgelt ette nähtud hüvitist hilinemise eest. Euroopa Liidu Kohus on siiski otsustanud, et reisijal, kes hilineb sihtkohta rohkem kui kolm tundi, on õigus hüvitisele[3]. Sellest hoolimata lubab määrus lennuettevõtjal hüvitise maksmisest keelduda, kui ta suudab tõendada, et sellise hilinemise põhjuseks oliderakorralised asjaolud, mida ta ei oleks saanud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik mõistlikud meetmed. Euroopa Kohus on kinnitanud, et lõppkokkuvõttes on siseriiklike kohtute ülesanne otsustada, kas igal konkreetsel juhul on tegemist „erakorraliste asjaoludega“.

13. Seoses määruse jõustamisega juhtis komisjon tähelepanu sellele, et määruse artikli 16 kohaselt peavad liikmesriigid määrama riikliku täitevasutuse, et uurida kõnealuste õigusaktide võimalikke rikkumisi. Ta selgitas, et algatuse „Uus Euroopa Bauhaus“ ülesanne on jälgida, kuidas tööstusharu kohaldab määrust, et tegeleda halbade tavadega ja teha kindlaks võimalikud mittevastavuse suundumused, mis võivad põhjustada tarbijatele kahju. Kui selline suundumus on kindlaks tehtud ja kaebused on sellega seoses oluline teabeallikas, võtab riiklik täitevasutus asjakohaseid parandusmeetmeid, sealhulgas karistab lennuettevõtjat nõuete täitmata jätmise eest. Olemasolevate karistuste eesmärk on lahendada kollektiivse kahju küsimus, mitte pakkuda individuaalset õiguskaitset.

14. Kaebuse hindamisel annavad riiklikud täitevasutused reisijatele nõu, et aidata neil teha teadlik otsus selle kohta, kas pöörduda kohtusse või kasutada vaidluste kohtuvälise lahendamise teenust. Mõned riiklikud täitevasutused hõlbustavad seda protsessi, esitades arvamuse üksiku kaebuse kohta, mida reisija võib oma nõude toetuseks kasutada. Riikliku täitevasutuse antud nõuanne või arvamus ei ole lennuettevõtjale ega kohtule siiski siduv. Seega, kui reisija ei ole rahul lennuettevõtja vastusega mis tahes kahju hüvitamise nõudele, peab ta pöörduma küsimusega otse siseriikliku kohtu kaudu või vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismide kaudu. Paljudel juhtudel saavad reisijad kasutada ka Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlust, mille eesmärk on lihtsustada ja kiirendada väikeste piiriüleste vaidluste lahendamist ning vähendada nende kulusid.

15. Komisjon märkis, et ELi kaebuse vorm võeti kasutusele 2007. aastal (ja seda ajakohastati 2010. aastal), et aidata reisijatel ja tööstusel esitada kogu asjakohane teave kahju hüvitamise nõude või kaebuse esitamisel. Vormil on kaks eesmärki, kuna see võimaldab reisijatel esitada riiklikule täitevasutusele üksikasjaliku kaebuse, kui nad ei ole lennuettevõtjalt saadud vastusega rahul. Komisjon selgitas, et kuna vorm peab vastama 27 riigi täitevasutuse nõuetele, peab see olema üldine. See ei saa anda üksikasjalikku teavet iga riikliku täitevasutuse üksikute protsesside kohta. Ta lisas, et selle kasutamine ei ole kohustuslik.

16. Vastuseks ombudsmani küsimusele uurimise algatamise kirjas selgitas komisjon, et mitu kaubanduskaebust menetlevat asutust, nagu EUClaim ja Reisrecht, pakuvad sarnaseid teenuseid, millega nad taotlevad hüvitist reisijate nimel, vastutasuks teatava osa eest neile makstavast hüvitisest. EUclaim on Madalmaades asutatud eraettevõte, mis tegutseb nüüd ka Saksamaal, Ühendkuningriigis ja Belgias. ELi nõudega nõutakse osavõtutasu ja ligikaudu 30 % reisija kaebuse rahuldamise korral saadud hüvitisest. Nagu teisedki sellised ametid, ei nõustu EUClaim ühegi juhtumiga, mille puhul ta leiab, et neil ei ole suurt eduvõimalust. Reisijad ei ole siiski kohustatud kasutama selliseid ameteid õiguskaitse saamiseks ja nad võivad otsustada pöörduda asjaga ise kohtusse. Enamikus liikmesriikides on seda laadi väiksemate kohtuvaidluste puhul kasutusel lihtsad kohtumenetlused. Kui reisijad otsustavad ise kohtusse mitte minna, võivad nad anda advokaadile korralduse esitada nõue nende nimel, kuigi nad peavad sellise õigusabi eest maksma. Samamoodi võivad reisijad piiriüleste nõuete korral taotleda tuge ja vahendust riiklikelt tarbijaorganisatsioonidelt või Euroopa tarbijakeskuste võrgustikult, mis osutab oma teenuseid tasuta.

17. Komisjon märkis, et ta ei leia, et eespool nimetatud kaubanduslike kaebuste menetlemisega tegelevad asutused osutaksid sellele, et riiklikud täitevasutused ei täida oma määrusest tulenevaid kohustusi, kuna need asutused pakuvad eraldiseisvat teenust, mis täiendab muid õiguskaitsevõimalusi.

18. Seoses kaebuse esitamise menetluse väidetava ebasobivusega, mis on esitatud ELi kaebuse vormil, leidis komisjon, et kaebuse vorm vastab nõuetele, mille jaoks see koostati, ning et selle kasutuselevõtt on olnud kasulik reisijatele, tööstusharule ja riiklikele täitevasutustele. Ta märkis siiski, et kuigi alates ELi kaebuse vormi kasutuselevõtmisest ei ole esitatud kaebuse esitajaga sarnast segadust käsitlevat kaebust, soovis ta tagada, et sellist segadust tõenäoliselt ei tekiks. Ta teatas, et on tänulik ombudsmanile selle eest, et ta juhtis sellele kaebusele tähelepanu. Seetõttu võttis komisjon kohustuse muuta kaebuse vormi, et tõstatatud probleemi lahendada. Ta märkis, et seda on võimalik saavutada, lisades vormi sissejuhatava osa lõppu järgmise selgituse: „Pange tähele, et liikmesriikide pädevad asutused ei saa üldiselt teha lennuettevõtjate suhtes siduvaid otsuseid üksikute kaebuste kohta. Kui te ei ole lennuettevõtja vastusega ikka veel rahul, isegi pärast pädeva asutuse vastust, peate pöörduma kohtusse või vaidluste kohtuvälise lahendamisekaudu.

19. Komisjon juhtis tähelepanu ka sellele, et väikesel arvul riiklikel täitevasutustel on laiem tarbijakaitse roll kui see, mis on sätestatud määruse artiklis 16, mis võimaldab neil kaaluda ka individuaalseid hüvitisnõudeid. Enamik riiklikke täitevasutusi, nagu ka Saksamaa täitevasutused, keskenduvad siiski ainult määruse jõustamisele ja seega piirdub reisijate abistamisega nõustamisega (sageli nõu pöörduda kohtusse või kasutada individuaalse õiguskaitse saamiseks kohtuväliseid menetlusi).

20. Lõpuks juhtis komisjon tähelepanu sellele, et ta vaatab praegu pärast avalikku konsultatsiooni läbi määruse, mis hõlmab riiklike täitevasutuste ülesandeid ja rolli eesmärgiga neid selgitada ja tugevdada. Komisjon teatas oma tööprogrammis kavatsusest esitada sellekohane seadusandlik ettepanek 2012. aasta lõpuks.

21. Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et komisjon ei olnud ümbersõnastatud väitele üldse reageerinud. Kaebuse esitaja on seisukohal, et lennu hilinemise küsimus peab olema osa riikliku täitevasutuse uurimisest. LBA 5. jaanuari 2012. aasta vastuses kaebuse esitajale ei olnud siiski mainitud hilinemist, lennuettevõtjale määratud trahvi summat ega hilinemise põhjust. Täiendavas vastuses kaebuse esitajale, mis saadeti 30. jaanuaril 2012 e-kirjaga, märkis LBA, et viivituse põhjust ei ole uuritud. Kaebuse esitaja teatas seega, et ta soovib, et komisjon reageeriks ümbersõnastatud väitele.

22. Kaebuse esitaja väitis ka, et kuna tema kaebus LBA vastu on vastuvõetamatu ja kuna ta oli Euroopa Ombudsmani kaebuse vormi punktis 10 andnud loa oma kaebuse edastamiseks teisele institutsioonile, kui ombudsman ei saa seda menetleda, oli ombudsmanil võimalus edastada osa oma kaebusest õiguslikult siduvat kokkulepet käsitlevast kaebusest Saksamaa asutusele.

23. Kaebuse esitaja väitis, et komisjoni ettepanek kaebuse vormi muuta ei ole vastus tema väitele, et kaebuse esitamise menetlus ei ole asjakohane, kui lennu hilinemine ei ole osa riikliku täitevasutuse uurimisest. Ta lisas, et ta ootab endiselt komisjoni vastust paljudele tema kaebuses tõstatatud küsimustele, mis jäid vastuseta.

Ombudsmani hinnang

24. Ombudsman märgib kõigepealt kaebuse esitaja tähelepanekute põhjal, et viimane leiab, et komisjon ei ole tema väidet nõuetekohaselt käsitlenud ja et komisjoni kavandatud meede (nimelt ELi kaebuse vormi muutmine) ei kujuta endast tema kaebusele vastust. Kaebuse esitaja arvates oli tema väite keskmes see, et lennu hilinemine ise peab olema osa riikliku täitevasutuse uurimisest. Kaebuse esitaja sõnul jättis komisjon selle küsimuse oma arvamuses tähelepanuta. Ombudsman märgib siiski, et oma 21. märtsi 2012. aasta esialgses kaebuses ombudsmanile, täpsemalt kaebuse vormi punktides 4 ja 5, milles ta kirjeldas oma väiteid ja väiteid, ei täpsustanud kaebuse esitaja, et asjaolu, et NEB peab konkreetse lennu hilinemise uurima, oli tema kaebuse keskne punkt. Alles pärast uurimise algatamist kirjutas kaebuse esitaja ombudsmanile tagasi, paludes süüdistuse ümbersõnastamist nii, et see hõlmaks ka seda punkti. Seejärel teavitas ombudsman komisjoni ümbersõnastatud väitest. Kuigi komisjon ei reageerinud sõnaselgelt sellele väite osale, märgib ombudsman, et ta võttis (kaudselt) seisukoha, väites, et riiklikud täitevasutused ei käsitle tavaliselt individuaalseid kahju hüvitamise nõudeid. Ombudsman märgib sellega seoses ka, et trahv, mille LBA määras lennuettevõtjale määruse artikli 9 lõike 2 (mis käsitleb kohustust pakkuda tasuta kaks telefonikõnet, teleksi või faksi või e-kirja) ja artikli 14 lõike 2 (mis käsitleb kohustust teavitada reisijaid nende õigustest) rikkumise eest. Võttes arvesse käesoleva kaebuse positiivset tulemust, ei pea ombudsman asjakohaseks konkreetselt paluda komisjonil esitada selle punkti kohta täiendavaid märkusi.

25. Seoses väite ja vastava nõude ülejäänud osaga tervitab ombudsman komisjoni reaktsiooni ja valmisolekut pärast seda, kui ombudsman juhtis oma tähelepanu sellele küsimusele, muuta ELi kaebuse vormil nimetatud teavet, et selgitada, et riiklikud täitevasutused ei saa käsitleda üksikuid hüvitisnõudeid ning et reisijad peaksid tavaliselt püüdma oma nõudeid kohtus või vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismi kaudu jõustada. Ombudsman on seisukohal, et kinnitades, et ta muudab ELi kaebuse vormi, on komisjon võtnud asjakohaseid meetmeid, et vältida edasist segadust küsimuses, mida riiklik täitevasutus saab kaebusele reageerimiseks teha.

26. Lisaks märgib ombudsman, et nagu on märgitud tema arvamuses, vaatab komisjon määrust läbi ja on korraldanud sellega seoses avaliku konsultatsiooni. 13. märtsil 2013 avaldas komisjon pressiteate koos ülevaatega samal päeval avaldatud ettepanekus[4] esitatud kõige olulisematest muudatustest, sealhulgas muudatustest seoses õigusega kiirele ja kättesaadavale kaebuste menetlemise süsteemile. Komisjoni ettepaneku kohaselt peavad lennuettevõtjad pakkuma reisijatele tõhusaid vahendeid kaebuste esitamiseks: Kuigi reisijad peavad oma nõude esitama kolme kuu jooksul alates väljumiskuupäevast, peavad vedajad vastama ka ettenähtud tähtaja jooksul (üks nädal vastuvõtuteatise saamiseks ja kaks kuud ametliku vastuse saamiseks). Ettepaneku kohaselt saavad reisijad seejärel pöörduda kohtuväliselt kaebusi menetlevate asutuste poole, kes menetlevad kaebusi mõistliku aja jooksul ja tegutsevad riiklike täitevasutuste toel[5]. Ettepanekuga tugevdatakse ka riiklike täitevasutuste vahelist koordineerimist ja teabevahetust komisjoni toetusel. Viimased võivad samuti taotleda, et riiklikud ametiasutused algataksid (ühised) uurimised. Loomulikult sõltub komisjoni ettepaneku tulemus sellest, millise seisukoha võtavad Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu.

27. Eeltoodu põhjal ja arvestades eelkõige seda, et komisjon on nõustunud muutma ELi kaebuse vormi, leiab ombudsman, et komisjoni haldusomavoli ei ole esinenud.

28. Seoses kaebuse esitaja kaebusega õiguslikult siduva kokkuleppe kohta, mis ei kuulu Euroopa Ombudsmani pädevusse, soovib ombudsman teavitada kaebuse esitajat, et tal on võimalus esitada petitsioon otse Saksamaa Liidupäeva petitsioonikomisjonile,[6] mis on asjakohane organ õiguslikult siduva õigusakti vastu esitatud petitsioonide käsitlemiseks. Ombudsman leiab, et kaebuse esitaja 21. märtsi 2012. aasta kaebuse edastamine Bundestagile ei ole asjakohane, kuna selles sisalduvad kaebused LBA vastu on põimunud väidetega lennuettevõtja ja Euroopa Komisjoni vastu. Seega on asjakohasem, et kaebuse esitaja esitaks Bundestagile uue kaebuse, milles keskendutakse üksnes LBAga seotud väidetele.

B. Komisjoni väidetav suutmatus vastata küsimustele

Ombudsmanile esitatud argumendid

29. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei vastanud küsimustele lennuettevõtjale määratud trahvi suuruse, asjaomase lennu kohta esitatud ja käsitletud kaebuste arvu, kaebusele vastamata jätmise ja täitevasutuse seisukoha kohta. See on vastuolus määruse 261/2004/EÜ põhjendustega 21–23 ja artikliga 16.

30. Komisjon märkis oma arvamuses, et tema ülesanne, nagu on märgitud määruse põhjenduses 23, on analüüsida määruse kohaldamist. See hõlmab järelevalvet liikmesriikide üle, et tagada nende tõhus jõustamisstruktuur, selle asemel et vaadata läbi konkreetsed meetmed, mida riiklik täitevasutus võib võtta seoses individuaalsete kaebuste või lendudega, või määratavad karistused. Komisjon sekkub, algatades rikkumismenetluse ainult juhul, kui liikmesriik on korduvalt jätnud määruse rikkumised käsitlemata. Lisaks ei ole liikmesriigid määruse kohaselt kohustatud esitama statistikat lennuettevõtjatele nõuete täitmata jätmise eest määratavate sanktsioonide arvu ja suuruse kohta ega konkreetse lennuga seoses esitatud ja käsitletud kaebuste arvu kohta. Komisjon kinnitas sellega seoses oma poliitikat kaebuse esitajaga peetud kirjavahetuses.

31. Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et teda üllatas komisjoni väide, et liikmesriigid ei ole kohustatud esitama statistikat sanktsioonide arvu ja suuruse või konkreetse lennuga seotud kaebuste arvu kohta. Ta küsis, miks ei ole selles valdkonnas rohkem läbipaistvust. Ta väitis, et lisaks tõhusatele, proportsionaalsetele ja hoiatavatele karistustele peaksid sanktsioonid olema ka avalikud.

Ombudsmani hinnang

32. Ombudsman märgib, et komisjon on saatnud kaebuse esitajale kirja või e-posti teel mitu vastust, eelkõige 4. ja 28. aprillil, 16. mail 2011 ning 17. jaanuaril ja 1. veebruaril 2012. Samuti vastas ta 14. mail 2012 kaebuse esitaja nõustajale seoses kaebuse esitaja ja teiste isikute kaebusega. Nendes kirjades selgitas komisjon kaebuse esitajale riiklike täitevasutuste piiratud rolli seoses individuaalsete hüvitisnõuetega ja juhtis tähelepanu muudele õiguskaitsevahenditele. Põhjus, miks komisjon ei vastanud kaebuse esitaja küsimustele lennuettevõtjale määratud trahvi suuruse ja asjaomast lendu käsitlevate kaebuste arvu kohta, on see, et komisjonil ei olnud seda teavet. Institutsioon selgitas oma arvamuses, et liikmesriigid ei ole määruse kohaselt kohustatud esitama teavet lennuettevõtjatele määratud trahvide arvu ja summade kohta ega konkreetset lendu käsitlevate kaebuste arvu kohta. Komisjoni põhjendus, miks ta ei saanud nendele küsimustele vastata, on seega mõistlik.

33. Mis puudutab komisjoni väidetavat suutmatust vastata muudele küsimustele, mis puudutavad lennuettevõtja poolt kaebuse esitaja kaebusele vastamata jätmist ja LBA seisukohta, siis märgib ombudsman, et oma 16. mai 2011. aasta vastuses kaebuse esitajale viitas komisjon raskustele, millega kaebuse esitaja oli oma kaebuse menetlemisel kokku puutunud. On tõsi, et komisjon ei viidanud lennuettevõtja vastamata jätmisele. Siiski teavitas komisjon kaebuse esitajat ka sellest, et i) ta oli palunud LBA-l temaga ühendust võtta ja ii) LBA oli talle teatanud, et alustab lennuettevõtja suhtes haldusmenetlust ja teavitab kaebuse esitajat selle menetluse tulemustest. Komisjon teavitas kaebuse esitajat ka sellest, et sellise menetluse tulemusel võidakse lennuettevõtjale määrata karistus, kuid LBA ei saa käsitleda kaebuse esitaja individuaalset hüvitamisnõuet. Selle teabe kohaselt teatas LBA 5. jaanuaril 2012 kaebuse esitajale, et pärast kaebuse esitamist algatas ta lennuettevõtja suhtes haldusmenetluse määruse artikli 9 lõike 2 ja artikli 14 lõike 2 rikkumise tõttu ning määrab trahvi.

34. Eeltoodu põhjal leiab ombudsman, et kuigi võib öelda, et komisjon ei vastanud kõigile kaebuse esitaja konkreetsetele küsimustele, saatis ta kaebuse esitajale mõistlikud vastused, mis sisaldasid kogu asjakohast teavet. Seetõttu ei leia ombudsman komisjoni haldusomavoli juhtumeid.

C. Järeldused

Selle kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman selle järgmise järeldusega:

Komisjoni haldusomavoli ei ole esinenud.

Sellest otsusest teavitatakse kaebuse esitajat ja komisjoni.

 

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 11. juuni 2013

---

[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (ELT 2004, L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 07/08, lk 10).

[2] X, kes kaebuse esitajat nõustas, esitas ombudsmanile ka eraldi sarnase kaebuse (registreeritud kaebusena 977/2012/OV).

[3] Liidetud kohtuasjad C-402/07 ja C-432/07: Sturgeon jt, EKL 2009, lk I-10923.

[4] Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta, ning määrust (EÜ) nr 2027/97 lennuettevõtja vastutuse kohta reisijate ja nende pagasi õhuveol, kättesaadav aadressil: http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:52013PC0130:EN:NOT

[5] http://europa.eu/rapid/press-release_MEMO-13-203_en.htm , ja

[6] Petitionausschuss/Deutscher Bundestag, Platz der Republik 1, DE – 11011 Berliin Saksamaa, e-post: post.pet@bundestag.de, veebisait: http://www.bundestag.de/bundestag/ausschuesse17/a02/index.jsp