Kaebuse taust

1. Käesolev kaebus käsitleb määruse 261/2004/EÜ (millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta)[1] (edaspidi „määrus”) kohast kaebuste esitamise menetlust ja vastavat ELi kaebuse vormi.

2. 13. juunil 2010 hilines kaebuse esitaja lend Düsseldorfist Kevlaviki (Island) 23 tundi. 29. juunil 2010 võttis kaebuse esitaja ühendust Madalmaade eraõigusliku asutusega EUClaim.nl, mis annab õigusalast nõu ja on spetsialiseerunud lennureisijate õigustele. See aitab reisijatel esitada tasu eest kaebusi hilinemiste, lendude tühistamise ja lennureisist mahajätmise korral. Pärast EUClaim’ilt asjakohaste dokumentide saamist esitas kaebuse esitaja lennuettevõtjale määruse artikli 7 alusel hüvitisnõude. Lennuettevõtja ei vastanud siiski tema kaebusele.

3. Seejärel pöördus kaebuse esitaja riikliku täitevasutuse poole. EUClaimi esitatud teabe põhjal pöördus ta kõigepealt Madalmaade riikliku täitevasutuse Inspectie Verkeer en Waterstaat (IVW) poole ja kui viimane teatas talle, et ta ei ole pädev seda küsimust käsitlema, pöördus kaebuse esitaja Saksamaa riikliku täitevasutuse Luftfahrt-Bundesamti (LBA) poole. Seejärel pöördus kaebuse esitaja ka komisjoni reisijate õiguste töörühma poole, kes saatis talle vastuse 16. mail 2011. Nii LBA kui ka komisjon teatasid kaebuse esitajale, et LBA-l puudub hüvitisnõude osas pädevus. LBA teatas 5. jaanuari 2012. aasta kirjas kaebuse esitajale, et pärast kaebuse esitamist algatas ta lennuettevõtja suhtes haldusmenetluse määruse artikli 9 lõike 2 ja artikli 14 lõike 2 rikkumise tõttu ning et lennuettevõtjale määratakse trahv. Seoses kahju hüvitamise nõudega teatas LBA kaebuse esitajale, et ta ei ole pädev tsiviilnõudeid täitmisele pöörama ning et neid saab lennuettevõtja vastu täitmisele pöörata ainult reisija ise. Pärast kaebuse esitaja 9. jaanuari 2012. aasta kirja kinnitas LBA 16. jaanuaril 2012 oma varasemat seisukohta ja nõuannet.

4. Samuti teatas komisjon 17. jaanuari 2012. aasta kirjas kaebuse esitajale, et LBA-l ei ole õigust tema hüvitisenõuet lennuettevõtja vastu täitmisele pöörata ning et hüvitist võivad välja mõista ainult liikmesriikide kohtud. Seepärast soovitas komisjon kaebuse esitajal saada õigusnõu võimalike õiguskaitsevahendite kohta riiklikul tasandil. 20. jaanuaril 2012 saatis kaebuse esitaja komisjonile täiendava e-kirja, millele ta vastas 1. veebruaril 2012. Ta märkis, et LBA ei ole vahendaja reisijate ja lennuettevõtjate vahelistes vaidlustes ning et kaebuste eesmärk on üksnes tema kontrolli- ja karistuspoliitika. Ta kordas talle eelmises kirjavahetuses antud nõu.

Uurimise ese

5. 21. märtsil 2012 pöördus kaebuse esitaja Euroopa Ombudsmani poole, väites, et eespool esitatud seisukoha vastuvõtmisega muutis komisjon määruse alusel hüvitise saamiseks kogu kaebuste esitamise menetluse mõttetuks. Ta juhtis tähelepanu sellele, et kaebuse vormil nimetatud kaebuste esitamise menetluse teine etapp (nimelt kaebuse esitamine riiklikule täitevasutusele) ei ole kodanikele kasulik. Kaebuse esitaja kaebas ka selle üle, kuidas lennuettevõtja ja Saksamaa LBA tema kaebust käsitlesid. Kaebuse esitaja ja tema nõustaja [2] poolt 5. ja 19. aprillil 2012 uurimise ulatuse kohta esitatud lisateabe põhjal võttis ombudsman kaebuse esitaja väited kokku (ja sõnastas need hiljem ümber) ja väitis järgmist:

Väited:

1) Lennureisijate õigusi käsitleva ELi kaebuse vormil sätestatud kaebuste esitamise kord, eelkõige juhiste teine etapp, milles soovitatakse kodanikel pöörduda riikliku täitevasutuse poole, kui lennuettevõtja ei vasta või annab mitterahuldava vastuse, ei ole asjakohane, kui riiklikul täitevasutusel ei ole õigust otsustada hüvitisnõuete üle ja kui lennu hilinemine ise ei ole uurimise osa.

2) Komisjon ei vastanud küsimustele lennuettevõtjale määratud trahvi suuruse, asjaomase lennu kohta esitatud ja käsitletud kaebuste arvu, lennuettevõtja poolt kaebusele vastamata jätmise ja riikliku täitevasutuse seisukoha kohta. See on vastuolus määruse 261/2004/EÜ põhjendustega 21–23 ja artikliga 16.

Nõue:

Komisjon peaks läbi vaatama kaebuste esitamise korra või lennureisijatele ELi kaebuse vormil edastatud teabe.

6. Uurimise algatamise kirjas palus ombudsman komisjonil ka selgitada, kas see olukord, nimelt see, et riiklik täitevasutus ei saa teha otsust hüvitisnõuete kohta, puudutab konkreetselt Saksamaad või tekib see ka teistes liikmesriikides.

7. Ombudsman juhtis komisjoni tähelepanu ka asjaolule, et käesolevast kaebusest ilmnes, et lennureisijate õigustele spetsialiseerunud eraõiguslik asutus EUClaim, mis haldab identseid veebisaite mitmes liikmesriigis (www.euclaim.nl, www.euclaim.be, www.euclaim.com.uk, www.euclaim.de ), võtab ELi kodanikelt tasu määrusest 261/2004 tulenevate õiguste kasutamise eest. Ombudsman küsis komisjonilt, kas ta leiab, et asjaolu, et EUClaim võib ilmselt teenida kasumit, nõudes reisijatelt nende õiguste kasutamist, näitab, et riiklikud täitevasutused ei täida oma kohustusi.

8. Ombudsman teavitas kaebuse esitajat ka sellest, et tema väide, et lennuettevõtja ja LBA käsitlesid tema kaebust ja kahju hüvitamise nõuet ebakorrektselt, on vastuvõetamatu, kuna see ei puuduta ELi institutsiooni, organit või asutust.

Uurimine

9. Kaebus edastati arvamuse saamiseks komisjonile. Kaebuse esitaja saatis 5. ja 19. aprillil 2012 lisateavet ning palus väite ümber sõnastada ja lisada veel ühe väite. Seetõttu teavitas ombudsman komisjoni uurimise muudetud ulatusest ja palus esitada selle kohta arvamuse. Komisjon saatis oma arvamuse 14. augustil 2012. Seejärel edastati see kaebuse esitajale, kes saatis oma märkused 6. septembril 2012.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

A. Kaebuste esitamise menetluse väidetav sobimatus vastavalt ELi kaebuse vormile ja sellega seotud nõudele

Ombudsmanile esitatud argumendid

10. Kaebuse esitaja väitis, et lennureisijate õigusi käsitleva ELi kaebuse vormil sätestatud kaebuste esitamise menetlus, eelkõige juhiste teine etapp, milles soovitatakse kodanikel pöörduda riikliku täitevasutuse poole, kui lennuettevõtja ei vasta või annab mitterahuldava vastuse, on sobimatu, kui riiklikul täitevasutusel ei ole õigust teha otsust hüvitisnõuete kohta ja kui ta ei uuri lennu hilinemist ennast. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks kaebuste esitamise menetluse või lennureisijatele ELi kaebuse vormil edastatud teabe läbi vaatama.

11. Ombudsmanile saadetud arvamuses selgitas komisjon kõigepealt, et määrusega kehtestatakse lennuettevõtjatele mitu kohustust seoses reisijatele abi osutamisega (teavitamine, karastusjoogid, majutus ja teekonna muutmine / tagasimaksed), kui reisija jäetakse lennureisist maha või kui tema lend tühistatakse lühikese etteteatamisajaga või kui see hilineb pikalt. Teatavate kriteeriumide alusel nõutakse määruses ka kohustusliku hüvitise maksmist lennureisist mahajätmise või lühikese etteteatamisega tühistamise korral.

12. Erinevalt lennureisist mahajätmisest või lennu tühistamisest ei nähta määruses sõnaselgelt ette hüvitist hilinemise eest. Euroopa Liidu Kohus on siiski otsustanud, et reisijal, kes hilineb sihtkohta jõudmisega rohkem kui kolm tundi, on õigus hüvitisele [3]. Määrusega lubatakse lennuettevõtjal siiski hüvitise maksmisest keelduda, kui ta suudab tõendada, et hilinemise põhjuseks olid erakorralised asjaolud, mida ta ei oleks saanud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik mõistlikud meetmed. Euroopa Kohus on kinnitanud, et lõppkokkuvõttes on liikmesriikide kohtute ülesanne otsustada, kas konkreetsel juhul esinevad erakorralised asjaolud.

13. Seoses määruse jõustamisega juhtis komisjon tähelepanu sellele, et määruse artikli 16 kohaselt peavad liikmesriigid määrama riikliku täitevasutuse, kes uurib kõnealuse õigusakti võimalikke rikkumisi. Ta selgitas, et uue Euroopa Bauhausi ülesanne on jälgida, kuidas tööstusharu määrust kohaldab, et käsitleda halbade tavadega seotud probleeme ja teha kindlaks nõuete täitmata jätmise võimalikud suundumused, mis võivad tarbijatele kahju tekitada. Kui selline suundumus on kindlaks tehtud ja kaebused on oluline seireteabe allikas, võtab riiklik täitevasutus asjakohaseid parandusmeetmeid, sealhulgas karistab lennuettevõtjat nõuete täitmata jätmise eest. Kättesaadavate karistuste eesmärk on tegeleda kollektiivse kahju küsimusega, mitte pakkuda individuaalset õiguskaitset.

14. Kaebuse hindamisel annavad riiklikud täitevasutused reisijatele nõu, et aidata neil teha teadlik otsus selle kohta, kas pöörduda asjaga kohtusse või kasutada vaidluste kohtuvälise lahendamise teenust. Mõned riiklikud täitevasutused hõlbustavad seda protsessi, esitades arvamuse individuaalse kaebuse kohta, mida reisija võib oma nõude toetuseks kasutada. Riikliku täitevasutuse nõuanne või arvamus ei ole siiski lennuettevõtjale ega kohtule siduv. Seega, kui reisija ei ole rahul lennuettevõtja vastusega mis tahes hüvitisnõudele, peab ta pöörduma selles küsimuses otse liikmesriigi kohtu poole või kasutama vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanisme. Paljudel juhtudel saavad reisijad kasutada ka Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlust, mille eesmärk on lihtsustada ja kiirendada väikeste piiriüleste vaidluste lahendamist ning vähendada nende kulusid.

15. Komisjon märkis, et ELi kaebuse vorm võeti kasutusele 2007. aastal (ja seda ajakohastati 2010. aastal), et aidata reisijatel ja ettevõtjatel esitada hüvitisnõude või kaebuse esitamisel kogu asjakohane teave. Vormil on kaks eesmärki, kuna see võimaldab reisijatel esitada riiklikule täitevasutusele üksikasjaliku kaebuse, kui nad ei ole rahul lennuettevõtjalt saadud vastusega. Komisjon selgitas, et võttes arvesse vajadust, et vorm vastaks 27 riikliku täitevasutuse nõuetele, peab see olema üldine. See ei saa anda üksikasjalikku teavet iga riikliku täitevasutuse üksikute protsesside kohta. Ta lisas, et selle kasutamine ei ole kohustuslik.

16. Vastuseks ombudsmani küsimusele uurimise algatamise kirjas selgitas komisjon, et mitmed kaubanduskaebusi menetlevad asutused, nagu EUClaim ja Reisrecht, pakuvad sarnaseid teenuseid, taotledes hüvitist reisijate nimel, saades vastutasuks osa saadavast hüvitisest. EUClaim on Madalmaades asutatud eraõiguslik äriühing, mis tegutseb nüüd ka Saksamaal, Ühendkuningriigis ja Belgias. EUClaim nõuab reisija kaebuse rahuldamise korral osalemistasu ja ligikaudu 30% saadud hüvitisest. Nagu teisedki sellised ametid, ei aktsepteeri EUClaim ühtegi juhtumit, mille puhul ta leiab, et neil ei ole suurt eduvõimalust. Reisijatel ei ole siiski kohustust kasutada selliseid asutusi hüvitise saamiseks ning nad võivad ise pöörduda kohtusse. Enamikus liikmesriikides on sedalaadi väiksemate nõuete jaoks ette nähtud lihtsad kohtumenetlused. Kui reisijad otsustavad ise kohtusse mitte minna, võivad nad anda advokaadile korralduse esitada nõue nende nimel, kuigi nad peavad sellise õigusabi eest maksma. Samuti võivad reisijad piiriüleste nõuete korral paluda tuge ja vahendust riiklikelt tarbijaorganisatsioonidelt või Euroopa tarbijakeskuste võrgustikult, mis pakub oma teenuseid tasuta.

17. Komisjon märkis, et ta ei leia, et eespool nimetatud kaubanduskaebusi menetlevate asutuste olemasolu näitab, et riiklikud täitevasutused ei täida määrusest tulenevaid kohustusi, kuna sellised asutused osutavad eraldi teenust, mis täiendab muid õiguskaitsevõimalusi.

18. Mis puudutab ELi kaebuse vormil esitatud kaebuste esitamise menetluse väidetavat sobimatust, siis leidis komisjon, et kaebuse vorm vastab nõuetele, mille jaoks see on koostatud, ning et selle kasutuselevõtt on olnud kasulik reisijatele, tööstusharule ja riiklikele täitevasutustele. Ta märkis siiski, et kuigi alates ELi kaebuse vormi kehtestamisest ei ole saadud kaebuse esitajaga sarnast kaebust segiajamise kohta, soovib ta tagada, et sellist segadust ei tekiks. Ta märkis, et on ombudsmanile tänulik, et ta juhtis sellele kaebusele tema tähelepanu. Seetõttu kohustus komisjon kaebuse vormi muutma, et lahendada tõstatatud probleem. Ta märkis, et seda on võimalik saavutada, lisades vormi sissejuhatava osa lõppu järgmise selgituse: „Pange tähele, et liikmesriikide pädevad asutused ei saa üldiselt teha lennuettevõtjate suhtes siduvaid otsuseid seoses üksikkaebustega. Kui te ei ole lennuettevõtja vastusega ikka veel rahul, isegi pärast pädevalt asutuselt vastuse saamist, peate pöörduma kohtusse või kasutama alternatiivset vaidluste lahendamist.

19. Komisjon juhtis tähelepanu ka sellele, et väikesel arvul riiklikel täitevasutustel on laiem tarbijakaitse roll kui see, mis on sätestatud määruse artiklis 16, mis võimaldab neil kaaluda ka individuaalseid hüvitisnõudeid. Enamik riiklikke täitevasutusi, nagu ka Saksamaa täitevasutus, keskendub siiski üksnes määruse jõustamisele ja seetõttu piirdub nende poolt reisijatele pakutav abi nõustamisega (sageli nõuanne pöörduda kohtusse või kasutada individuaalse õiguskaitse saamiseks kohtuvälist menetlust).

20. Lõpuks juhtis komisjon tähelepanu sellele, et ta vaatab praegu määrust läbi pärast avalikku konsultatsiooni, mis hõlmab riiklike täitevasutuste ülesandeid ja rolli eesmärgiga neid selgitada ja tugevdada. Komisjon teatas oma tööprogrammis kavatsusest esitada 2012. aasta lõpuks selleteemaline seadusandlik ettepanek.

21. Oma märkustes juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et komisjon ei olnud ümbersõnastatud väitele üldse reageerinud. Kaebuse esitaja arvates peab lennu hilinemise küsimus olema uue Euroopa Bauhausi uurimise osa. LBA 5. jaanuari 2012. aasta vastuses kaebuse esitajale ei mainitud siiski hilinemist, lennuettevõtjale määratud trahvi summat ega hilinemise põhjust. Edasises vastuses kaebuse esitajale, mis saadeti e-posti teel 30. jaanuaril 2012, märkis LBA, et viivituse põhjust ei ole uuritud. Kaebuse esitaja märkis seega, et ta soovib endiselt, et komisjon reageeriks ümbersõnastatud väitele.

22. Kaebuse esitaja väitis ka, et kuna tema kaebus LBA vastu oli vastuvõetamatu ja kuna ta oli andnud Euroopa Ombudsmani kaebuse vormi punktis 10 loa edastada tema kaebus teisele institutsioonile, kui ombudsman ei saa seda käsitleda, oli ombudsmanil võimalus edastada osa oma kaebusest LBA kohta Saksamaa asutusele.

23. Kaebuse esitaja väitis, et komisjoni ettepanek muuta kaebuse vormi ei kujuta endast vastust tema väitele, et kaebuste esitamise menetlus ei ole asjakohane, kui lennu hilinemine ei ole riikliku täitevasutuse uurimise osa. Ta lisas, et ootab endiselt komisjoni vastust paljudele tema kaebuses tõstatatud küsimustele, mis on jäänud vastuseta.

Ombudsmani hinnang

24. Ombudsman märgib kõigepealt kaebuse esitaja tähelepanekute põhjal, et kaebuse esitaja leiab, et komisjon ei ole tema väidet nõuetekohaselt käsitlenud ja et komisjoni kavandatud meede (nimelt ELi kaebuse vormi muutmine) ei kujuta endast vastust tema kaebusele. Kaebuse esitaja arvates oli tema väite keskne punkt see, et lennu hilinemine ise peab olema riikliku täitevasutuse uurimise osa. Kaebuse esitaja sõnul jättis komisjon selle punkti oma arvamuses tähelepanuta. Ombudsman märgib siiski, et oma 21. märtsi 2012. aasta esialgses kaebuses ombudsmanile, täpsemalt kaebuse vormi punktides 4 ja 5, milles ta kirjeldas oma väiteid ja väiteid, ei täpsustanud kaebuse esitaja, et asjaolu, et konkreetset lennu hilinemist peab uurima riiklik täitevasutus, on tema kaebuse keskne punkt. Alles pärast uurimise algatamist saatis kaebuse esitaja ombudsmanile kirja, milles palus, et väide sõnastataks ümber nii, et see hõlmaks ka seda punkti. Seejärel teavitas ombudsman komisjoni ümbersõnastatud väitest. Kuigi komisjon ei reageerinud sõnaselgelt väite sellele osale, märgib ombudsman, et ta võttis (kaudselt) selle suhtes seisukoha, väites, et riiklikud täitevasutused ei tegele tavaliselt individuaalsete hüvitisnõuetega. Ombudsman märgib sellega seoses ka, et trahv, mille LBA lennuettevõtjale määras, oli määruse artikli 9 lõike 2 (kohustus pakkuda tasuta kahte telefonikõnet, teleksi- või faksisõnumit või e-kirja) ja artikli 14 lõike 2 (kohustus teavitada reisijaid nende õigustest) rikkumine. Arvestades käesoleva kaebuse positiivset tulemust, ei pea ombudsman asjakohaseks paluda komisjonil esitada selle punkti kohta täiendavaid märkusi.

25. Väite ülejäänud osa ja vastava nõude osas tervitab ombudsman komisjoni reaktsiooni ja tema valmisolekut pärast seda, kui ombudsman juhtis sellele küsimusele tähelepanu, muuta ELi kaebuse vormil nimetatud teavet, et teha selgeks, et riiklikud täitevasutused ei saa käsitleda individuaalseid hüvitisnõudeid ning et reisijad peaksid tavaliselt püüdma oma nõudeid kohtus või vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismi kaudu täitmisele pöörata. Ombudsman on seisukohal, et teades, et ta muudab ELi kaebuse vormi, on komisjon võtnud asjakohaseid meetmeid, et vältida edasist segadust seoses sellega, mida riiklik täitevasutus saab kaebuse alusel teha.

26. Lisaks märgib ombudsman, et nagu on märgitud tema arvamuses, vaatab komisjon määruse läbi ja on korraldanud sellega seoses avaliku konsultatsiooni. 13. märtsil 2013 avaldas komisjon pressiteate, mis sisaldas ülevaadet samal päeval avaldatud ettepanekus sisalduvatest kõige olulisematest muudatustest,[4] sealhulgas muudatustest seoses õigusega kiirele ja kättesaadavale kaebuste menetlemise süsteemile. Komisjoni ettepaneku kohaselt peavad lennuettevõtjad tagama reisijatele tõhusad vahendid kaebuste esitamiseks: Kuigi reisijad peavad esitama oma nõude kolme kuu jooksul alates väljumiskuupäevast, peavad lennuettevõtjad vastama ka ettenähtud tähtaja jooksul (üks nädal kättesaamise kinnituseks ja kaks kuud ametlikuks vastamiseks). Ettepaneku kohaselt saavad reisijad seejärel pöörduda kaebuste kohtuvälise lahendamise organite poole, kes menetlevad kaebusi mõistliku aja jooksul ja tegutsevad riiklike täitevasutuste toetusel [5]. Ettepanekuga tugevdatakse komisjoni toetusel ka koordineerimist ja teabevahetust riiklike täitevasutuste vahel. Viimane võib ka taotleda, et riiklikud ametiasutused algataksid (ühised) uurimised. Loomulikult sõltub komisjoni ettepaneku tulemus sellest, millise seisukoha Euroopa Parlament ja ELi nõukogu selle suhtes võtavad.

27. Eespool öeldu põhjal ja võttes eelkõige arvesse, et komisjon on nõustunud ELi kaebuse vormi muutma, leiab ombudsman, et komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud.

28. Seoses kaebuse esitaja kaebusega LBA vastu, mis ei kuulu Euroopa Ombudsmani pädevusse, soovib ombudsman teavitada kaebuse esitajat, et tal on võimalus esitada petitsioon otse Saksamaa Liidupäeva petitsioonikomisjonile,[6] mis on asjakohane organ LBA vastu esitatud petitsioonide käsitlemiseks. Ombudsman leiab, et tal ei ole asjakohane edastada kaebuse esitaja 21. märtsi 2012. aasta kaebust Bundestagile, kuna selles sisalduvad väited LBA vastu on põimunud väidetega lennuettevõtja ja Euroopa Komisjoni vastu. Seega on asjakohasem, et kaebuse esitaja esitaks Bundestagile uue kaebuse, milles keskendutakse üksnes LBAga seotud väidetele.

B. Komisjoni väidetav suutmatus küsimustele vastata

Ombudsmanile esitatud argumendid

29. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei vastanud küsimustele, mis käsitlesid lennuettevõtjale määratud trahvi summat, asjaomase lennu kohta esitatud ja käsitletud kaebuste arvu, lennuettevõtja suutmatust kaebusele vastata ja täitevasutuse seisukohta. See on vastuolus määruse 261/2004/EÜ põhjendustega 21–23 ja artikliga 16.

30. Komisjon märkis oma arvamuses, et tema ülesanne, nagu on kirjeldatud määruse põhjenduses 23, on analüüsida määruse kohaldamist. See hõlmab järelevalvet liikmesriikide üle, et tagada tõhusa jõustamisstruktuuri olemasolu, selle asemel et vaadata läbi konkreetsed meetmed, mida riiklik täitevasutus võib võtta seoses üksikute kaebuste või lendudega, või mis tahes sanktsioonid, mida võidakse kehtestada. Komisjon sekkub rikkumismenetluse algatamisega üksnes juhul, kui liikmesriik on korduvalt jätnud määruse rikkumised käsitlemata. Lisaks ei ole liikmesriigid määruse kohaselt kohustatud esitama statistikat sanktsioonide arvu ja summade kohta, mida nad võivad lennuettevõtjatele nõuete täitmata jätmise eest määrata, ega konkreetse lennu kohta esitatud ja käsitletud kaebuste arvu kohta. Komisjon kinnitas oma sellekohast poliitikat kaebuse esitajaga peetud kirjavahetuses.

31. Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et teda üllatas komisjoni väide, et liikmesriigid ei ole kohustatud esitama statistikat sanktsioonide arvu ja summade või konkreetset lendu käsitlevate kaebuste arvu kohta. Ta küsis, miks ei ole selles valdkonnas rohkem läbipaistvust. Ta väitis, et lisaks sellele, et karistused on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad, peaksid need olema ka avalikud.

Ombudsmani hinnang

32. Ombudsman märgib, et komisjon on saatnud kaebuse esitajale mitu vastust kirja või e-kirja teel, eelkõige 4. ja 28. aprillil ja 16. mail 2011 ning 17. jaanuaril ja 1. veebruaril 2012. Samuti vastas ta 14. mail 2012 kaebuse esitaja nõustajale seoses kaebuse esitaja ja teiste isikute kaebusega. Nendes kirjades selgitas komisjon kaebuse esitajale riiklike täitevasutuste piiratud rolli seoses individuaalsete hüvitisnõuetega ja osutas muudele õiguskaitsevahenditele. Põhjus, miks komisjon ei vastanud kaebuse esitaja küsimustele lennuettevõtjale määratud trahvi suuruse ja asjaomast lendu käsitlevate kaebuste arvu kohta, on see, et komisjonil ei olnud seda teavet. Institutsioon selgitas oma arvamuses tõepoolest, et määruse kohaselt ei ole liikmesriigid kohustatud esitama teavet lennuettevõtjatele määratud trahvide arvu ja summade ega konkreetset lendu käsitlevate kaebuste arvu kohta. Komisjoni põhjendused, miks ta ei saanud nendele küsimustele vastata, on seega mõistlikud.

33. Seoses komisjoni väidetava suutmatusega vastata muudele küsimustele, mis käsitlesid lennuettevõtja vastamata jätmist kaebuse esitaja kaebusele ja LBA seisukohta, märgib ombudsman, et oma 16. mai 2011. aasta vastuses kaebuse esitajale viitas komisjon raskustele, millega kaebuse esitaja oli kokku puutunud seoses tema kaebuse käsitlemisega LBA poolt. On tõsi, et komisjon ei viidanud lennuettevõtja vastamata jätmisele. Komisjon teavitas siiski kaebuse esitajat ka sellest, et i) ta oli palunud LBA-l temaga ühendust võtta ja ii) LBA oli talle teatanud, et ta algatab lennuettevõtja suhtes haldusmenetluse ja teavitab kaebuse esitajat selle menetluse tulemustest. Komisjon teavitas kaebuse esitajat ka sellest, et selline menetlus võib viia lennuettevõtjale karistuse määramiseni, kuid LBA ei saa käsitleda kaebuse esitaja individuaalset hüvitisenõuet. Selle teabe kohaselt teatas LBA 5. jaanuaril 2012 kaebuse esitajale, et pärast tema kaebust on ta algatanud lennuettevõtja suhtes haldusmenetluse määruse artikli 9 lõike 2 ja artikli 14 lõike 2 rikkumise tõttu ning et ta määrab trahvi.

34. Eeltoodu põhjal leiab ombudsman, et kuigi võib öelda, et komisjon ei vastanud kõigile kaebuse esitaja konkreetsetele küsimustele, saatis ta kaebuse esitajale mõistlikud vastused, mis sisaldasid kogu asjakohast teavet. Seetõttu ei tuvasta ombudsman ühtegi komisjoni haldusomavoli juhtumit.

C. Järeldused

Kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega:

Komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

 

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 11. juuni 2013

---

[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (ELT 2004, L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 07/08, lk 10).

[2] Kaebuse esitajat nõustanud X esitas ombudsmanile ka eraldi sarnase kaebuse (registreeritud kaebusena 977/2012/OV).

[3] Liidetud kohtuasjad C-402/07 ja C-432/07: Sturgeon jt (EKL 2009, lk I-10923).

[4] Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta, ning määrust (EÜ) nr 2027/97 lennuettevõtja vastutuse kohta reisijate ja nende pagasi õhuveol, kättesaadav aadressil: http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:52013PC0130:EN:NOT

[5] http://europa.eu/rapid/press-release_MEMO-13-203_en.htm ja http://ec.europa.eu/commission_2010-2014/kallas/headlines/news/2013/03/passenger-rights-air-revision_en.htm

[6] Petitionsausschuss / Deutscher Bundestag, Platz der Republik 1, DE – 11011 Berlin Germany, e-post: post.pet@bundestag.de, veebisait: http://www.bundestag.de/bundestag/ausschuesse17/a02/index.jsp