Kaebuse taust

1. Kaebuse esitaja, kes on Saksamaa kodanik, osales Euroopa Parlamendi üksuse juhataja ametikoha konkursil. Ta läbis kirjaliku katse 15. aprillil 2011 ja 13. mail 2011 kutsuti ta 30. mail 2011 Brüsselisse vestlusele. Kaebuse esitaja oli sel ajal puhkusel Itaalias ja pidi seetõttu broneerima lühikese etteteatamisajaga lennu Roomast.

2. Ta palus, et talle hüvitataks selle lennu kulud, st 559,60 eurot. Parlament lükkas selle taotluse siiski tagasi, märkides, et ta saab hüvitada ainult kandidaadi elukohast vestluse toimumiskohta reisimise kulud.

3. Kaebuse esitaja esitas 22. juulil 2011 kaebuse Euroopa Parlamendi peasekretärile. Kaebus registreeriti kaebusena Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel. 18. augustil 2011 sai kaebuse esitaja konkursi & valikumenetluste üksuse juhatajalt vastuse, millega tema kaebus tagasi lükati. Parlamendi peasekretariaat tegi 17. novembril 2011 ametliku otsuse, milles ta esiteks märkis, et käsitles kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 kohast kaebust nii, nagu oleks see esitatud 18. augusti 2011. aasta otsuse peale, ja teiseks jättis kaebuse rahuldamata.

Uurimise ese

4. Ombudsmanile esitatud kaebuses esitas kaebuse esitaja järgmise väite ja väite.

Väide:

Euroopa Parlament lükkas ekslikult ja ebaõiglaselt tagasi kaebuse esitaja taotluse hüvitada kulud, mis on seotud töölevõtmisvestlusele sõitmisega kohast, kus kaebuse esitaja veetis oma puhkuse.

Selle väite toetuseks väitis Saksamaal elav kaebuse esitaja, et ta pidi oma Itaalia puhkekeskusest lühikese etteteatamisajaga Brüsselisse lendama, sest vestlus toimus varem, kui oli märgitud.

Nõue:

Parlament peaks hüvitama kaebuse esitaja reisikulud täies ulatuses.

Uurimine

5. Kaebus esitati 29. oktoobril 2011. 29. novembril 2011 algatas ombudsman kaebuse uurimise ja palus Euroopa Parlamendilt selle kohta arvamust. Parlament esitas oma arvamuse 13. märtsil 2012.

6. 26. märtsil 2012 edastas ombudsman selle arvamuse kaebuse esitajale. Samal ajal palus ta parlamendilt lisateavet. Parlament vastas sellele taotlusele 27. aprilli 2012. aasta kirjaga, mis edastati kaebuse esitajale koos kutsega esitada oma märkused. Kaebuse esitaja esitas oma märkused 23. mail 2012.

7. Ombudsman tegi 7. septembril 2012 sõbraliku lahenduse ettepaneku, mille parlament 11. oktoobri 2012. aasta kirjaga heaks kiitis. See kiri edastati kaebuse esitajale kutsega esitada oma märkused, mida ta tegi 7. novembril 2012.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

A. Väide, et kaebuse esitaja reisikulude hüvitamise taotlus ja sellega seotud nõue jäeti ekslikult ja ebaõiglaselt rahuldamata

Ombudsmanile esitatud argumendid

8. Kaebuse esitaja väitis, et pärast 2011. aasta aprillis toimunud kirjalikku katset öeldi talle, et selle katse tulemused on kättesaadavad juuni keskel ja et seejärel kutsutakse ta vestlusele. Ta palus selle avalduse teinud ametnikul seda kinnitada, kuna ta oli broneerinud puhkuse, mis pidi kestma mai keskpaigast juuni esimese nädalani. Kaebuse esitaja väitis, et ta sai selle kinnituse suuliselt ja läks seega plaanipäraselt puhkusele. Siiski sai ta 13. mail kutse osaleda 30. mail toimuval vestlusel. Kui kaebuse esitaja 26. mail oma e-kirju kontrollis ja kutset nägi, helistas ta asjaomasele üksusele ja talle öeldi, et ta võib endiselt vestlusel osaleda. Ta broneeris lühikese etteteatamisajaga lennu Roomast ja teavitas parlamenti oma reisiplaanidest. juunil palus ta parlamendil sõidukulud hüvitada.

9. Parlament lükkas selle taotluse tagasi, märkides, et avalike konkursside või töölevõtmise teadete, vestluste või arstlike läbivaatuste raames suulistele katsetele kutsutud isikute sõidu- ja elamiskulude osalist hüvitamist reguleerivate sätete (edaspidi „sätted“) artikli 3 kohaselt saab parlament hüvitada üksnes kandidaadi elukohast vestluse toimumiskohta reisimise kulud. Kaebuse esitajal oli seega õigus ainult 25 euro suurusele päevarahale. Kaebuse esitaja esimene vastuväide sellele otsusele lükati tagasi.

10. 18. augustil 2011 vaatas konkursi & valikumenetluste üksuse juhataja selle otsuse läbi. Ta viitas sätetele ja Euroopa Parlamendi korraldatud valikumenetlustes osalevatele kandidaatidele mõeldud juhendile (edaspidi „juhend“, mis avaldati koos konkursiteatega) ning märkis, et hüvitada saab ainult kandideerimisavalduses märgitud reisikulud Brüsseli ja taotleja elukoha vahel. Kui kutsed on saadetud, ei ole aadressi võimalik muuta, „välja arvatud vääramatu jõu või ettenägematute asjaolude korral, mille Te peate nõuetekohaselt kirjalikult esitama ja mida parlamendi administratsioon peab täiesti erandlikuks”.

11. Kandidaate teavitati, et tulemused selguvad tõenäoliselt juunis. Seejärel otsustas valikukomisjon siiski valikumenetlust kiirendada. Seetõttu saadeti 13. mail kutsed vestlusele ja sõidukulude hüvitamise eeskirjad. Parlamendi sõnul tutvus kaebuse esitaja nende dokumentidega elektrooniliselt 24. mail 2012.

12. Kuigi kaebuse esitaja taotles oma reisikulude hüvitamist Roomast Brüsselisse, märkis ta siiski oma aadressi Saksamaal. Ta ei esitanud kirjalikult, nagu on ette nähtud eeskirjades, miks tema aadress tuleks muuta tema puhkuseaadressiks. Võttes siiski arvesse pärast kirjalikku katset tehtud teadaannet ja teavet, mida kaebuse esitaja väitis olevat telefoni teel andnud, ning segadust, mida see võis põhjustada, otsustas üksuse juhataja anda kaebuse esitajale rahasumma, et katta hüpoteetilised reisikulud tema elukoha Saksamaal ja Brüsselis vahel.

13. Kaebuse esitaja leidis, et osamakse pakkumine on sobimatult madal, ja palus ombudsmanilt abi täieliku hüvitise saamiseks.

14. Oma arvamuses viitas parlament kõigepealt asjakohasele sättele, juhendi punktile 5, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Toetust antakse katsetele kutsutud kandidaatide sõidu- ja elamiskulude katmiseks. … Kandideerimisavalduses märgitud aadressiks loetakse koht, kust lähete testidele lähimasse testimiskeskusesse. Korralduslikel põhjustel ei võeta pärast testide kutsete väljasaatmist vastu aadressimuutust, välja arvatud vääramatu jõu või ettenägematute asjaolude korral, mille Te peate nõuetekohaselt kirjalikult esitama ja mida parlamendi administratsioon peab täiesti erandlikuks. Mingil juhul ei ole selline muudatus lubatud pärast 15 päeva enne katsete toimumise kuupäeva.”

Ta selgitas, et kuna kaebuse esitaja elukoht, mis asub Berliini lähedal, asub Brüsselist rohkem kui 500 km kaugusel, on tal sätete artikli 2 lõike 5 kohaselt põhimõtteliselt õigus turistiklassi lennupileti kulude hüvitamisele pileti ja pardakaardi esitamisel. Kandidaatidele, kes ei esitanud rongi- või lennupiletit, hüvitatakse summa, mille suurus on 0,12 eurot kilomeetri kohta nende elukoha ja vestluse toimumise koha vahel.

15. Kui aga kaebuse esitaja, kes oli kohaldatavatest eeskirjadest teadlik, mõistis, et ta peab sõitma Roomast vestluse toimumiskohta, helistas ta lihtsalt parlamendi administratsiooni asjaomasele üksusele. Ta ei esitanud kirjalikult oma taotlust sõidukulude hüvitamiseks Roomast Brüsselisse. Parlament rõhutas, et e-kiri oleks olnud piisav ja et asjaomase üksuse tavapärane tava on püüda majutada kandidaate, kes on teda sellistes küsimustes eelnevalt ja kirjalikult nõustanud.

16. Parlament märkis, et tema eelarvevahendite käsutajad saavad kulusid kinnitada ainult siis, kui nad on kindlad, et asjaomaseid eeskirju järgitakse. Seejärel viitas ta Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas Burban vs. Euroopa Parlament,[1] milles hageja väitis, et kõrgetasemelise ametniku poolt talle telefonivestluse käigus antud teave eksitas teda. Kohus leidis, et selline teave ei vabastanud kandidaate konkursiteate lugemise kohustusest ning et selgete eeskirjade olemasolu korral ei saanud ametniku (kes ei saanud teadet muuta) antud ekslik teave „hea halduse põhimõtet … arvestades võimaldada või a fortiori kohustada konkursikomisjoni või ametisse nimetavat asutust tegutsema vastuolus konkursiteatega”.

17. Kokkuvõtteks leidis parlament, et tema ametnikud on asjaomaseid eeskirju nõuetekohaselt kohaldanud. Ilma kaebuse esitaja kirjaliku taotluseta saada hüvitist oma reisikulude eest mujalt kui tema elukohast, ei saanud ta hüvitada reisikulusid, mida kaebuse esitaja taotles (Rooma-Brüsseli lennu piletihind). Seega ei leidnud ta, et ta oleks toime pannud haldusomavoli.

18. Ombudsman leidis, et ta vajab küsimuse hindamiseks parlamendilt rohkem teavet. Seetõttu esitas ta parlamendile saadetud kirjas oma arusaama asjakohastest faktidest järgmiselt: i) kõigile konkursi kandidaatidele öeldi, et esimese vooru tulemused selguvad tõenäoliselt juunis; ii) kaebuse esitaja taotles ja sai selle ajakava kohta kinnituse; iii) selleks et järgida reeglit, mille kohaselt tuleb aadressi muutumisest 15 päeva ette teatada, oleks ta pidanud avama talle 13. mail saadetud e-kirja 15. mail, kui ta oli puhkusel. Ombudsman palus parlamendil kaebuse esitaja juhtumi konkreetseid asjaolusid arvesse võttes käsitleda ka kaebuses tõstatatud õigluse küsimust.

19. Vastuseks sellele küsimusele märkis parlament, et tema arvates kohtles ta kaebuse esitajat õiglaselt, ja rõhutas, et ta oli talle 221,08 euro suuruse summa tagasi maksnud. Kohus mõistis ombudsmani kirja nii, et ta keeldus maksmisest, sest kaebuse esitaja ei olnud talle 15 päeva enne testi teatanud, et tema aadress on muutunud. Tegelikkuses „ei häirinud Euroopa Parlamenti põhjendamatult asjaolu, et kaebuse esitaja ei järginud seda 15-päevast etteteatamistähtaega”. Pigem oli põhjus, miks ta ei soovinud summat maksta, see, et ta ei saanud kaebuse esitajalt kirjalikku teadet, nagu on nõutud eeskirjades, kuigi e-kiri oleks olnud piisav. Seega kohaldas ta nõuetekohaselt neid eeskirju, mis olid sarnased teiste institutsioonide omadega. Ta oli siiski teinud osalise makse ja seega kohelnud kaebuse esitajat õiglaselt.

20. Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et parlament viitas taas lihtsalt kohaldatavatele eeskirjadele, võtmata nõuetekohaselt arvesse tema juhtumi erakorralisi asjaolusid. Ta rõhutas veel kord, et parlamendi töötaja poolt talle antud vale teabe tõttu ei saanud ta oma kodulinnast testile sõita. Tegelikult, kui ametnik ei oleks seda teavet esitanud, ei oleks ta sel ajal kunagi puhkusele läinud. Parlament oli seda probleemi põhjustanud väärinfot eiranud. Seetõttu jäi ta oma kaebuse juurde.

Ombudsmani esialgne hinnang, mis viis sõbraliku lahenduse ettepanekuni

21. Parlamendi aluseks olevas valikumenetluses osalevate kandidaatide sõidukulude hüvitamise eeskirjas on ette nähtud, et kui kandidaadil on vaja muuta kohta, kust ta läheb valikutesti toimumiskohta, peab olema täidetud kolm tingimust: esiteks peavad asjaolud olema erandlikud; teiseks, et muudatusi ei saa teha pärast 15päevase tähtaja möödumist enne asjaomast katset; ning kolmandaks, et kandidaat peab esitama oma taotluse kirjalikult.

22. Ombudsmanil oli hea meel märkida, et parlament nõustus, et esimene tingimus on täidetud ja et seetõttu näitas ta üles paindlikkust kaebuse esitaja suhtes, hüvitades osaliselt tema kulud tema elukoha ja Brüsseli vahelise vahemaa alusel. Seda tehes otsustas parlament ka mitte nõuda kõnealusel konkreetsel juhul reeglit, et aadressi muutmine ei ole lubatud pärast 15päevase tähtaja möödumist enne vestlust. Ta väitis siiski jätkuvalt, et ta ei saa hüvitada kulusid, mida kaebuse esitaja tegelikult kandis, kuna ta ei täitnud kolmandat nõuet, mille kohaselt tuleb aadressi muutumisest teatada kirjalikult.

23. Ombudsman leidis, et see seisukoht on põhjendamatult formalistlik. Näis, et kaebuse esitaja teavitas parlamenti oma reisiplaanidest telefonivestluse käigus parlamendi asjaomaste teenistustega enne intervjuule minekut. Veelgi enam, nii oma 22. juuni 2011. aasta kaebuses kui ka kogu käesoleva uurimise käigus selgitas ta selgelt seda küsimust ning seda, miks ta pidi Roomast intervjuule sõitma. Sellega seoses märkis ombudsman, et eeskiri, millele parlament tugines, ei näinud ette konkreetset tähtaega asjakohase teabe esitamiseks. Kindlasti välistas see aadressimuutused, mis toimusid hiljem kui 15 päeva enne vestlust. Nagu eespool märgitud, ei leidnud parlament siiski, et see eeskiri takistaks kaebuse esitajal taotleda oma Roomast väljunud lennu hüvitamist. Tegelikult rõhutas parlament, et lihtsat e-kirja oleks peetud piisavaks. Arvestades, et kaebuse esitaja sai teada ainult sellest, et vestluse kuupäev toodi varasemaks 26. mail 2011 (kaebuse esitaja andmetel või 24. mail 2011 parlamendi andmetel), oleks selline e-kiri tingimata saadetud vähem kui 15 päeva enne vestlust.

24. Eespool toodut arvesse võttes jõudis ombudsman esialgsele järeldusele, et parlament ei võtnud tema reisikulude hüvitamise taotluse menetlemisel piisavalt arvesse konkreetset olukorda, milles kaebuse esitaja käesoleval juhul oli. Ta leidis, et see võib kujutada endast haldusomavoli. Seetõttu tegi ombudsman ettepaneku, et sõbraliku lahenduse leidmiseks võiks parlament kaebuse esitaja reisikulude täieliku hüvitamise taotluse uuesti läbi vaadata.

Argumendid, mis esitati ombudsmanile pärast tema sõbraliku lahenduse ettepanekut

25. Oma vastuses jäi parlament oma seisukoha juurde, et ta tegutses õigesti. Siiski otsustas ta nõustuda ombudsmani ettepanekuga vaadata uuesti läbi kaebuse esitaja taotlus tema reisikulude täielikuks hüvitamiseks ning tegi seetõttu asjaomastele teenistustele ülesandeks maksta kaebuse esitajale vahe juba saadud hüvitise (mis põhines vahemaal tema Saksamaal asuva elukoha ja Brüsseli vahel) ja Rooma-Brüsseli tagasilennu maksumuse vahel.

26. Kaebuse esitaja märkis oma tähelepanekutes, et tal on hea meel parlamendi otsusega nõustuda, ja tänas ombudsmani tema jõupingutuste eest.

Ombudsmani hinnang pärast sõbraliku lahenduse ettepanekut

27. Ombudsmanil on hea meel märkida, et parlament kiitis heaks tema ettepaneku sõbraliku lahenduse kohta ja lahendas juhtumi kaebuse esitajat rahuldaval viisil.

C. Järeldus

Kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega:

Parlament kiitis ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepaneku heaks.

Kaebuse esitajat ja parlamenti teavitatakse sellest otsusest.

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 9. aprill 2013

[1] Kohtuasi C-255/90 P: Burban vs. Euroopa Parlament, EKL 1992, lk I-2253.