Kompromissi tagakülg

1. Euroopa Ombudsmanile kaebuse esitamise ajal oli kaebuse esitaja Euroopa Parlamendi ametnik. Teenistuse huvides lähetati ta alates 2002. aastast teise ühenduse institutsiooni. Alates 1. jaanuarist 2007 viidi ta üle viimati nimetatud institutsiooni.

2. Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 37 kohaselt säilivad lähetuses oleval ametnikul „kõik artiklites 38 ja 39 [...] sätestatud tingimuste kohased õigused oma päritoluinstitutsiooni ametnikuna”. Artikli 38 punkti f kohaselt hõlmab see teenistuse huvides lähetatud ametnike edutamiskõlblikkust.

3. Parlamendis toimub edutamine iga-aastase personali hindamise menetluse alusel, mille käigus koostatakse hindamisaruanne ja antakse maksimaalselt kolm teenetepunkti. juulil 2005 võttis Euroopa Parlamendi juhatus vastu otsuse edutamise ja karjääriplaneerimise poliitika kohta (edaspidi „juhatuse otsus”). See sisaldab järgmisi sätteid:

„I.1 Teened ja karjääri edenemine

Teened on pigem dünaamiline kui staatiline kontseptsioon, mis võtab arvesse järjepidevaid jõupingutusi aja jooksul. Teenete mõiste hõlmab näiteks viisi, kuidas ametnik/teenistuja täidab talle usaldatud ülesandeid vastavalt hindamisaruandes esitatud ametikirjeldusele, töötulemuste taset, edukaid kolimisi osakondade vahel, täidetava vastutuse taset, keeruka projekti või uuringu ja eritöö lõpuleviimist, töökogemust konkreetses valdkonnas ja võimet võtta täiendavaid kohustusi.

Ametniku/teenistuja teened määravad tema karjääri edenemise määra.

I.3 Teenete hindamine

I.3.1 Ametniku/teenistuja teeneid hinnatakse igal aastal. Kuna hindamisaruanne on teenete hindamisel peamine tegur, on loomulikult oluline, et töötaja teenetepunktide aastane tase oleks kooskõlas võrdlusaastal saadud reitinguga.

Põhimõte on, et iga peadirektor või autonoomse üksuse juht saab kokku punkte, mis on kaks korda nii palju kui on ametnikke/teenistujaid [...], kes on vaatlusaasta jooksul olnud vähemalt kolm kuud teenistuses Euroopa institutsioonis või ühenduse asutuses, ning neile lisandub täiendav punktide kvoot, mis arvutatakse, korrutades ühe punkti 3%-ga asjaomasest personalist, kusjuures kogusumma ümardatakse üles- või allapoole (vajaduse korral). Peasekretäril on teenetepunktide reserv, mille abil ta saab muu hulgas kõrvaldada moonutused, mille on põhjustanud teatava palgaastme ametnike/teenistujate piiratud arv.

Iga ametnik/teenistuja ..., keda hinnatakse vääriliseks, saab ühe või mitu teenetepunkti vahemikus üks kuni kolm. Teenetu ametnik/teenistuja ei saa punkte.

Vastavates rakendusmeetmetes, mis käsitlevad teenetepunktide andmist ja edutamist (edaspidi „rakendusmeetmed“), on sätestatud menetlus, mida tuleb järgida teenetepunktide andmisel:

„I.3 Ametnikele/teenistujatele teenetepunktide andmise kord

b) Teenetepunkte annab funktsionaalse üksuse iga juht üksuse hindajate kogu koosolekul. See hindajate kogu võib ära kuulata üksuse ametnike/teenistujate iga-aastase hindamisaruande koostamises osalenud ülemuste seisukohad. Samuti on selle ülesanne tagada kooskõla kõige hiljutisemast hindamismenetlusest tuleneva hindamise ja teenetepunktide vahel.

Punkte antakse palgaastmete kaupa igas kategoorias/tegevusüksuses kooskõlas personalieeskirjadega ja teenete võrdleva hindamise alusel vastavalt järgmisele menetlusele:

[...]

- ülejäänud punktide andmine ametnikele, kes väärivad kolmandat punkti, kategooria/tegevusüksuse tasandil;

- kolmanda punkti andmine lisakvoodist, mis erinevalt põhikvoodist ei kuulu tegevusüksusesse;

- koostada loetelu võimalikest taotlustest punktide saamiseks peasekretäri reservist.

c) Erijuhud:

- töötajad, kes on lähetatud teenistuse huvides või kes on antud täistööajaga mõne institutsiooni või muu institutsiooni asutuse käsutusse: teenetepunkte annab algne funktsionaalne üksus pärast konsulteerimist asutusega, kuhu ametnik on lähetatud;

[...]

I.4 Ametnike/teenistujate teavitamine ja kaebused

[Hinnatavale töötajale] saadetud kirjas, mis sisaldab ettepanekut [antavate teenetepunktide arvu kohta], on esitatud võrdlusaasta punktide arv ning menetluse üksikasjad ja aruannete komiteele edastamise tähtaeg, kui hinnatav töötaja ei ole ettepanekuga nõus. Seda menetlust tuleb järgida enne kaebuse esitamist vastavalt personalieeskirjade artikli 90 lõikele 2 [...].

I.6 Lõplik otsus teenetepunktide andmise kohta

Lõpliku otsuse punktide andmise kohta teeb funktsionaalse üksuse juht pärast hindamiskomitee arvamust ja peasekretäri otsust tema reservis olevate punktide kohta. Iga otsust, mis on vastuolus aruannete komitee arvamusega, tuleb põhjendada.”

4. 2005. aastal esitas kaebuse esitaja ombudsmanile kaebuse selle kohta, et parlament oli talle 2003. aasta eest andnud ainult kaks teenetepunkti (kaebus 3051/2005/(PB)WP). Muu hulgas väitis ta, et parlament ei ole tema teeneid nõuetekohaselt võrdlevalt hinnanud.

5. Parlament väitis, et ta järgis nõuetekohast menetlust ja et otsus anda kaebuse esitajale kaks teenetepunkti oli põhjendatud. Ta väitis, et võrdlust kaebuse esitaja parlamendi kolleegidega ei ole vaja ja see ei oleks olnud asjakohane, sest selline võrdlus oleks olnud kaebuse esitaja lähetust silmas pidades ebamugav.

6. Ombudsman märkis, et miski ei viita sellele, et lähetatud ametnikud tuleks võrdlevast hindamisest välja jätta. Lisaks ei tundunud, et raportikomisjonil oleks olnud raskusi kaebuse esitaja töö võrdlemisel tema parlamendi kolleegide tööga. Seetõttu palus ombudsman sõbraliku lahenduse ettepanekus parlamendil kaaluda oma otsuse läbivaatamist, jätkates menetlust etapis, kus saadetakse ettepanek teenetepunktide andmise kohta.

7. Oma vastuses väitis parlament, et on järginud oma sise-eeskirju, kuid tegi ettepaneku edastada kaebuse esitaja toimik raportikomisjonile tema teenete võrdlevaks hindamiseks. Kuigi raportikomisjon jõudis järeldusele, et kaebuse esitaja teened olid võrreldavad tema kolleegide omadega, kes olid saanud kolmanda punkti, otsustas parlamendi peasekretär lõpuks talle kolmandat punkti mitte anda. Seejärel teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et ta vaidlustas selle otsuse asutusesisese kaebusega.

8. Ombudsman leidis, et ei ole selge, kas kaebuse esitaja teeneid on võrreldud õiges võrdlusrühmas, ning et sellisel juhul ei viita miski sellele, et hiljem oleks tehtud hoolikas võrdlus, eelkõige seetõttu, et parlament näis olevat oma uues otsuses tuginenud seisukohale, et kolmanda teenetepunkti andmise põhjendamiseks oleksid kaebuse esitaja teened pidanud olema paremad ja mitte "ainult" võrreldavad tema kolleegide teenetega, kes olid saanud kolmanda punkti. Ombudsman leidis, et see lähenemisviis ei ole õige. Seetõttu kordas ta oma sõbraliku lahenduse ettepanekut soovituse eelnõuna.

9. Vastuseks edastas parlament oma otsuse kaebuse esitaja uue sisekaebuse kohta ombudsmanile, märkides, et teenetepunktide andmise menetlus on nõuetekohaselt lõpule viidud. Otsuses kinnitati, et kaebuse esitajale tuleks anda kaks teenetepunkti.

10. Ombudsman avaldas kahetsust, et parlament ei olnud tema soovituse projekti sisu kuidagi kommenteerinud. Ta leidis ka, et kuigi jäi ebaselgeks, kas kaebuse esitaja teeneid oli võrreldud õiges võrdlusrühmas, näis parlament jällegi tuginevat oma seisukohas lähenemisviisile, mida ta pidas ebaõigeks. Seetõttu lõpetas ombudsman juhtumi kriitilise märkusega. Seejärel teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et ta on pöördunud Avaliku Teenistuse Kohtusse (kohtuasi F-7/08). 11. veebruaril 2009 tühistas Avaliku Teenistuse Kohus Euroopa Parlamendi otsused kaebuse esitajale 2003. aasta eest teenetepunktide andmise kohta ja leidis, et kuna parlament väitis, et kaebuse esitaja saab ainult kolmanda teenetepunkti, kui tema teened on paremad kui tema kolleegidel, kes on saanud kolmanda teenetepunkti, ei ole parlament järginud võrdse kohtlemise põhimõtet [1].

11. Käesolev kaebus käsitleb kaebuse esitaja töötajate hinnangut 2004. aasta kohta.[2] Kõnealuse aasta töötajate hindamise menetluse raames esitas kaebuse esitaja ülemus kuni 2004. aasta juunini järgmise märkuse:

„Arvestades [kaebuse esitaja] ülesannete laadi ja tema töö kõrget taset, soovitan tungivalt anda talle maksimaalselt edutamispunkte.”

12. juulil 2005 toimunud koosolekul otsustas kaebuse esitaja parlamendis asuva peadirektoraadi hindajate kolleegium anda talle kaks teenetepunkti. Kaebuse esitaja pöördus hindamiskomisjoni poole, kes jõudis järeldusele, et kolmanda teenetepunkti andmine oleks õigustatud, sest tema teened olid "samaväärsed või isegi suuremad"kui vähemalt kahel kolmest sama palgaastme ametnikust, kes olid saanud kolmanda punkti.[3] Sellegipoolest otsustas lõpphindaja anda kaebuse esitajale kaks teenetepunkti.

13. Kaebuse esitaja esitas personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse, mis jäeti 25. oktoobri 2006. aasta otsusega rahuldamata.

14. Ombudsmanile esitatud kaebuses vaidlustas kaebuse esitaja selle otsuse. Ta teatas ka, et pärast dokumentidele juurdepääsu taotlust sai ta 14. juuli 2005. aasta hindajate koosoleku protokolli koopia, mis saadeti talle märkusega, et see dokument ei sisalda tema kohta mingeid andmeid.

Taotluse sisu

15. Kokkuvõttes esitas kaebuse esitaja järgmised väited:

(1) Peasekretäri otsus tema kaebuse kohta personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel ei olnud kaebuse rahuldamata jätmiseks piisavalt põhjendatud;

(2) Otsusega rikuti võrdse kohtlemise põhimõtet;

(3) Tema peadirektoraadi hindajate kolleegium ei viinud läbi tema teenete põhjalikku võrdlevat hindamist kolleegide teenetega;

(4) Tema lähetusel olid talle kahjulikud tagajärjed; ja

(5) Otsuse tema kaebuse kohta tegi ekslikult peasekretär, mitte Euroopa Parlamendi president.

16. Kaebuse esitaja väitis, et tema toimik tuleks uuesti läbi vaadata ja edastada otsustamiseks Euroopa Parlamendi presidendile.

17. Kaebuse esitaja palus ombudsmanil püüda leida sõbralik lahendus, mis tema sõnul võiks seisneda tema toimiku uuesti läbivaatamises ja selle esitamises Euroopa Parlamendi presidendile otsustamiseks.

18. Ombudsmani uurimine puudutas kõiki eespool nimetatud väiteid ja kaebuse esitaja väidet.

19. Kaebuse esitaja pöördus oma märkustes tagasi väite juurde, mille ta oli esitanud personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebuses, kuid mida ombudsman ei olnud kaebuse esitaja poolt talle esitatud kaebuses eraldi väitena määratlenud. Ombudsman otsustas laiendada oma uurimist sellele väitele, mis oli sõnastatud järgmiselt:

(6) Kaebuse esitaja väidab, et tema esimene hindaja ei konsulteerinud oma ülemusega, kelle heaks ta töötas alates 16. juunist 2004.

20. Lisaks selgitas ombudsman, et ta tõlgendas kaebuse esitaja esimest väidet (mis puudutab väidetavalt ebapiisavat põhjendust) viitena mitte ainult tema kaebuse kohta personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel tehtud otsusele, vaid ka lõplikule otsusele kaebuse esitajale teenetepunktide andmise kohta (kaebuse esitaja lõpphindaja 13. jaanuari 2006. aasta otsus). Arvestades, et selline tõlgendus ei olnud selge ombudsmani kirjast uurimise algatamise kohta, mille eest ta vabandas, kutsus ta parlamenti üles esitama soovi korral selle väite kohta täiendavaid märkusi.

21. Kaebuse esitaja väljendas oma märkustes muret ka teatavate parlamendi arvamusele lisatud dokumentide konfidentsiaalsuse ja täielikkuse pärast. Sellega seoses teatas ombudsman kaebuse esitajale, et ta on otsustanud neid probleeme käimasoleva uurimise raames edasi mitte käsitleda, sest need ei näi olevat juhtumi tuuma hindamisel hädavajalikud. Ombudsman teatas kaebuse esitajale, et kui ta soovib kõnealuseid dokumente näha, võib ta kaaluda parlamendilt nendele juurdepääsu taotlemist. Kui parlament ei tegele sellise taotlusega nõuetekohaselt, võib ta esitada ombudsmanile uue kaebuse. Näib, et kaebuse esitaja ei ole seda võimalust seni kasutanud.

22. Oma märkustes teatas kaebuse esitaja ombudsmanile ka seda, et ta ei soovi enam, et ta otsiks antud juhtumile sõbralikku lahendust. Selle põhjusena viitas ta pettumust valmistavatele kogemustele, mis tal olid oma kaebusele 3051/2005/(PB)WP sõbraliku lahenduse leidmisel.

Nõue

23. Ombudsman palus Euroopa Parlamendilt arvamust kaebuse esitaja viie väite ja kaebuse kohta. Pärast parlamendi arvamuse läbivaatamist märkis ombudsman, et vähemalt mõned arvamusele lisatud lisad näivad sisaldavat tundlikku või konfidentsiaalset teavet. Arvestades ombudsmani büroo tava edastada institutsiooni arvamus koos kõigi lisadega kaebuse esitajale, et viimane saaks esitada oma märkused, otsustas ombudsman tagastada kõnealused lisad parlamendile ja palus teha kättesaadavaks mittekonfidentsiaalse versiooni, mille saaks edastada kaebuse esitajale. Ta teavitas parlamenti ka sellest, et kui tal peaks olema vaja näha dokumente, mida ei saa kaebuse esitajale avaldada, kasutab ta talle antud võimalust toimikutega tutvuda. Parlament täitis ombudsmani nõudmise. Kuna parlamendi sõnul ei olnud võimalik varjata mõnedes asjaomastes dokumentides sisalduvat konfidentsiaalset teavet, ilma et see kaotaks kogu tõendusliku väärtuse, ei lisanud parlament neid dokumente, vaid teatas, et ombudsman võib neid kontrollida.

24. Olles läbi vaadanud parlamendi arvamuse ja kaebuse esitaja tähelepanekud selle kohta, leidis ombudsman, et ta vajab otsuse tegemiseks täiendavat faktilist teavet. Seetõttu palus ta parlamendilt lisateavet nelja konkreetse küsimuse kohta. Samal ajal palus ta täiendavat arvamust kaebuse esitaja kuuenda väite kohta ja soovi korral täiendavaid märkusi kaebuse esitaja esimese selgitatud väite kohta.

25. Parlamendi vastus sellele täiendava teabe ja täiendava arvamuse taotlusele edastati kaebuse esitajale, kes esitas selle kohta oma tähelepanekud.

26. Ombudsman esitas 15. oktoobril 2008 parlamendile soovituse projekti. Parlament saatis oma üksikasjaliku arvamuse soovituse projekti kohta 24. veebruaril 2009. Kuna parlament 10. märtsil 2009 Avaliku Teenistuse Kohtu otsust kohtuasjas F-7/08 [4] ei kommenteerinud, küsis ombudsman parlamendilt, kas ta soovib oma seisukohta selle kohtuotsuse valguses muuta. Parlament teatas 14. aprilli 2009. aasta kirjas ombudsmanile, et ta jääb oma seisukoha juurde, hoolimata Avaliku Teenistuse Kohtu arutluskäigust eespool nimetatud kohtuotsuses.

27. Ombudsman teatas 23. aprilli 2009. aasta kirjas parlamendile, et kohtuasjas F-7/08 tehtud otsust silmas pidades on ta sunnitud paluma parlamendil oma seisukoht käesolevas asjas uuesti läbi vaadata. Oma 25. juuni 2009. aasta kirjas kinnitas parlament oma seisukohta.

28. Ombudsman edastas 9. juulil 2009 kaebuse esitajale parlamendi üksikasjaliku arvamuse koos 14. aprilli ja 25. juuni 2009. aasta kirjadega, kutsudes teda üles esitama märkusi. Kaebuse esitaja esitas oma märkused 21. juulil 2009.

OMBUDSMANi analüüs ja järeldused

Sissejuhatavad märkused

29. Ombudsman tuletab meelde, et ühenduse kohtute väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et:

„Hinnates teenistuse huve ning kandidaatide kvalifikatsiooni ja teeneid, mida tuleb personalieeskirjade artikli 45 alusel edutamisotsuse tegemisel arvesse võtta, on ametisse nimetaval asutusel ulatuslik kaalutlusõigus ning sellega seoses peab ühenduse kohtu kontroll piirduma küsimusega, kas administratsioon jäi hinnangu andmisel administratsiooni mõjutanud erinevaid kaalutlusi arvestades mõistlikesse piiridesse ega kasutanud oma pädevust ilmselgelt vääralt. Seetõttu ei saa ühenduse kohus asendada ametisse nimetava asutuse hinnangut kandidaatide kvalifikatsioonile ja teenetele enda hinnanguga.

Oma otsuses kaebuse 1634/2003/(ADB)GG kohta ja soovituse projektis juhtumi 3051/2005/(PB)WP kohta asus ombudsman seisukohale, et tema enda läbivaatamine peaks põhinema samal lähenemisviisil. Järelikult piirdub kontroll käesolevas asjas selle kontrollimisega, kas parlament järgis oma otsuse tegemisel õigeid menetlusi ja kas selles otsuses oli tehtud ilmne viga.

30. Seoses käesoleva otsuse ülesehitusega peab ombudsman kasulikuks uurida kaebuse esitaja väiteid järgmises järjekorras: i) esimese hindaja väidetav suutmatus konsulteerida kaebuse esitaja ülemusega, kelle heaks ta töötas alates 2004. aasta juuni keskpaigast (kuues väide); ii) väidetav piisavate põhjenduste puudumine lõpliku hindaja otsuses anda kaebuse esitajale kaks teenetepunkti ja peasekretäri otsuses kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse kohta (esimene selgitus); iii) väidetav kaebuse esitaja teenete nõuetekohase võrdleva hindamise puudumine hindajate kolleegiumi poolt (kolmas väide); iv) võrdse kohtlemise põhimõtte väidetav rikkumine (teine ja neljas väide); ning v) peasekretäri pädevus teha otsus kaebuse esitaja kaebuse kohta vastavalt personalieeskirjade artikli 90 lõikele 2 (viies väide). Lõpuks hindab ombudsman kaebuse esitaja väidet, et tema toimik tuleks uuesti läbi vaadata ja edastada otsustamiseks parlamendi presidendile.

31. Enne selle hindamise alustamist käsitleb ombudsman lühidalt veel kahte küsimust, mille kaebuse esitaja tõstatas oma tähelepanekutes ja mida ombudsman käsitles oma taotluses parlamendile täiendava teabe saamiseks.

32. Esiteks märkis kaebuse esitaja, et tema hindamisaruande versioon, mis oli lisatud parlamendi arvamusele, ei olnud selle lõplik versioon, vaid projekt, mis ei sisaldanud tema märkusi ja peadirektori vastust neile. Seetõttu palus ombudsman parlamendil teda teavitada sellest, millisele kaebuse esitaja hindamisaruande versioonile ta oma arvamuses tugines. Parlament vastas, et hindajate koosolekul arutatud versioon oli algne ja lõpparuanne, mis sisaldas kõiki tehtud märkusi. See oli hindamisaruande versioon, mis oli lisatud kaebuse esitaja isikutoimikusse. Kuna see dokument oli kaebuse esitaja valduses ja ta oli lisanud selle koopia oma kaebusele, oli parlament mugavuse huvides lisanud oma arvamusele aruande koopia, mis oli trükitud parlamendi andmebaasist. Parlament kinnitas kaebuse esitajale, et hindajate tähelepanu on juhitud kõigile tema aruandes sisalduvatele üksikasjadele.

33. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et parlament ei olnud seega ombudsmani küsimusele vastanud. Ta ei vaielnud vastu tema seisukohale, et tema arvamus põhineb ilmselt ainult tema hindamisaruande projektil.

34. Ombudsman märgib kahetsusega, et parlament ei andnud tema küsimusele selget vastust. Seetõttu peaks ta selle küsimuse selgitamiseks läbi viima täiendavaid uurimisi. Ta leiab siiski, et selliste täiendavate uurimiste tulemus ei saa mõjutada tema järeldusi käesoleva etteheite sisu kohta, mis on esitatud allpool. Seetõttu ei pea ombudsman selle küsimuse edasist käsitlemist vajalikuks.

35. Teiseks märkis kaebuse esitaja, et parlament näib olevat kustutanud osa dokumendist, mille ta lisas oma arvamusele, nimelt peadirektori teate peasekretärile, kuid ei maininud seda oma kirjas ombudsmanile. Ombudsman palus parlamendil seda tähelepanekut kommenteerida. Parlament selgitas, et see teade sisaldas kaebuse esitaja kolleegide isikuandmeid. Seetõttu oli ta kohustatud sellised viited kustutama, enne kui dokumendi sai kaebuse esitajale edastada. Selle dokumendi täisversioon oli siiski ombudsmanile tutvumiseks kättesaadav. Kaebuse esitaja ei esitanud selle kohta märkusi.

36. Ombudsman leiab, et oleks olnud eelistatav, kui parlament oleks ombudsmanile saadetud kirjas maininud selle dokumendi väljajätmisi, nagu ta tegi ka teiste väljajätmiste puhul, et vältida kaebuse esitaja kahtlusi. Selgitus, mille parlament nüüd ombudsmani küsimusele vastates esitas, tundub siiski mõistlik. Kui kaebuse esitajal peaks siiski tekkima kahtlusi seoses käesoleva dokumendi väljajäetud osadega, võib ta paluda parlamendilt sellele juurdepääsu ning juhul, kui parlament ei suuda seda taotlust nõuetekohaselt menetleda, esitada ombudsmanile uue kaebuse.

A. Väide, et kaebuse esitaja uue ülemusega ei konsulteeritud

Ombudsmanile esitatud argumendid

37. Seoses kaebuse esitaja argumendiga, et parlament ei konsulteerinud tema uue ülemusega, kelle heaks ta töötas alates 16. juunist 2004, märkis parlament esiteks, et kaebuse esitaja ei vaidlustanud oma hindamisaruannet hindamiskomisjonis ettenähtud tähtaja jooksul. Lisaks ei esitanud ta selles küsimuses kunagi kaebust. Kuna tema hinnang oli seega muutunud lõplikuks, oli uue väite vastuvõetavus äärmiselt vaieldav. Sellele vaatamata kommenteeris parlament seda küsimust: Kooskõlas asjakohaste eeskirjadega konsulteeris ta kaebuse esitaja ülemusega, kelle heaks kaebuse esitaja oli 2004. aastal töötanud rohkem kui kuus kuud. See ülemus ei pidanud vajalikuks konsulteerida kaebuse esitaja hilisema ülemusega. Parlamendi ülesanne ei olnud seda otsust kahtluse alla seada. Kaebuse esitaja hindamisaruande kohaselt täitis ta mõnda oma varasemat ametiülesannet kuni 2004. aasta oktoobrini. Parlament väitis, et tema üldiste rakendussätete kohaselt on uus hindaja juhul, kui töötaja viiakse üle aasta jooksul, pädev koostama hindamisaruannet üksnes juhul, kui see üleviimine on kestnud vähemalt kuus kuud. Neil põhjustel ei olnud parlamendi ülesanne küsida kaebuse esitaja uue ülemuse arvamust.

38. Kaebuse esitaja väitis, et uue ülemuse arvamuse saamine ei olnud tema endise ülemuse, vaid pigem tema esimese hindaja ülesanne, et saada täielik ülevaade tema tööst 2004. aastal. Kui tema esimene hindaja oleks tõepoolest leidnud, et selle arvamuse saamine oli tema endise ülemuse kohustus, oleks ta pidanud seda oma kirjas nii selgelt ütlema, küsides arvamust oma endiselt ülemuselt, mida ta aga ei teinud. Vastupidiselt parlamendi avaldusele oli tema üleviimine kestnud üle kuue kuu. Tõendina lisas kaebuse esitaja koopia Euroopa Parlamendi peasekretäri 15. juuni 2004. aasta asjakohasest otsusest, milles kinnitati kaebuse esitaja seisukoha muutust alates sellest kuupäevast.

Ombudsmani hinnang

39. Seoses selle väite vastuvõetavusega tuletab ombudsman meelde, et vastavalt tema põhikirja artikli 2 lõikele 8 „võib ombudsmanile esitada kaebuse, mis käsitleb ühenduse institutsioonide ja asutuste ning nende ametnike ja muude teenistujate vahelisi töösuhteid, välja arvatud juhul, kui asjaomane isik on ammendanud kõik võimalused asutusesiseste haldustaotluste ja kaebuste esitamiseks, eelkõige personalieeskirjade artikli 90 lõigetes 1 ja 2 osutatud menetlused”. Ombudsman on seda reeglit alati rangelt tõlgendanud.

40. Kaebuse esitaja väide näib puudutavat konsulteerimist tema töötulemuste üle, mis eelnes tema hindamisaruande koostamisele tema esimese hindaja poolt. Kaebuse esitaja väljendas oma muret seoses selle küsimusega oma märkustes hindamisaruande projekti kohta, mille ta saatis oma lõpphindajale 12. juulil 2005. Näib siiski, et kaebuse esitaja ei pöördunud hiljem hindamiskomitee poole ega vaidlustanud oma hindamisaruannet, esitades personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse. Neil asjaoludel on parlamendi seisukoht, et hindamisaruanne on muutunud lõplikuks, selgelt õige.

41. On tõsi, et kaebuse esitaja tõstatas oma ülemusega konsulteerimise küsimuse kaebuses personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel, mille ta esitas otsuse peale anda talle ainult kaks teenetepunkti. Võttes aga arvesse, et see küsimus puudutas kaebuse esitaja 2004. aasta hindamisaruande koostamist ja et see aruanne oli juba lõplikuks muutunud, leiab ombudsman, et parlament lükkas artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse kohta tehtud otsuses asjaomase argumendi põhjendatult tagasi.

42. Arvestades, et kaebuse esitaja ei vaidlustanud oma 2004. aasta hindamisaruannet, kuigi ta leidis, et parlament oleks pidanud konsulteerima ka teise ülemusega, ei saa ombudsman seega uurida kaebuse esitaja asjakohast väidet käesolevas asjas.

B. Väide ebapiisava põhjendamise kohta

Ombudsmanile esitatud argumendid

43. Artikli 90 lõike 2 kohases kaebuses kritiseeris kaebuse esitaja asjaolu, et vastupidiselt hindamiskomisjoni arvamusele ei olnud lõpphindaja otsus anda talle kaks teenetepunkti põhjendatud ning et see tegematajätmine rikkus rakendusmeetmete punkti I.6. Euroopa Parlamendi peasekretäri allkirjastatud otsuses kaebuse kohta tunnistas ametisse nimetav asutus või ametiisik, et otsus ei olnud tõepoolest põhjendatud. Ta märkis, et kuna teenetepunktide andmise otsus hõlmas suurt kaalutlusõigust, oli ametisse nimetav asutus vastavalt ühenduse kohtute praktikale kohustatud hiljemalt sellise otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise korral esitama põhjendused.[6] Ametisse nimetav asutus märkis seejärel sisuliselt, et kaebuse esitaja hindamisaruanne, mis tõendab tema saavutuste kõrget kvaliteeti, ei olnud "ilmselgelt parem"nende 13 ametniku hindamisaruannetest, kellele oli antud kolmas teenetepunkt. Seda järeldust ei mõjutanud hindamiskomisjoni arvamus, milles ei leitud, et kaebuse esitaja eelised oleksid tema kolleegide omadest paremad.

44. Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et peasekretär ei selgitanud, miks ta ei nõustu komitee arvamusega. Esitatud põhjendused olid üksnes formaalsed.

45. Oma arvamuses jäi parlament seisukohale, et kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse kohta tehtud otsus oli piisavalt põhjendatud.

46. Täiendava teabe ja täiendava arvamuse taotluses selgitas ombudsman, et ta mõistab kaebuse esitaja väidet väidetavalt ebapiisava põhjenduse kohta viitena mitte ainult tema artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse kohta tehtud otsusele, vaid ka kaebuse esitajale 13. jaanuaril 2006 teenetepunktide andmise kohta tehtud lõplikule otsusele. Ta palus parlamendil soovi korral esitada selle väite kohta täiendavaid märkusi.

47. Täiendavas arvamuses viitas parlament kohtupraktikale, millele ametisse nimetav asutus oli viidanud oma otsuses kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse kohta (vt joonealune märkus 3). Ta väitis, et selle väljakujunenud kohtupraktika kohaldamisel ei too teenetepunktide andmise otsuse põhjendamata jätmine analoogia alusel kaasa selle otsuse tühisust. Piisas, kui selle otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmist põhjendati. Kaebuse esitaja juhtumis tehtud otsus oli täielikult kooskõlas asjaomasest kohtupraktikast tulenevate nõuetega.

48. Kaebuse esitaja leidis oma seisukohtades, et kohtupraktika, millele parlament tugineb, ei ole tema juhtumi puhul asjakohane, sest selles tõlgendatakse üksnes personalieeskirjades sisalduvaid eeskirju. Rakendusmeetmete punkti I.6 vastuvõtmisega kehtestas parlament endale täiendavad kohustused, mis lähevad personalieeskirjades sisalduvatest kohustustest kaugemale.

Ombudsmani hinnang

49. Ombudsman märgib, et nagu parlament märkis, on Esimese Astme Kohus (nüüd Üldkohus) otsustanud, et „põhjendamiskohustuse [...] eesmärk on ühelt poolt anda asjaomasele isikule piisavalt teavet, et teha kindlaks, kas tema kandidatuuri tagasilükkamine oli põhjendatud ja kas on asjakohane pöörduda kohtusse, ning teiselt poolt võimaldada kohtul kontrollida tagasilükkamise seaduslikkust”[7]. Kohus märkis, et „kuna edutamised ja üleviimised hõlmavad valikuid, piisab Euroopa Kohtu arvates sellest, kui kaebuse rahuldamata jätmise põhjendused käsitlevad personalieeskirjades sätestatud õiguslike tingimuste olemasolu menetluse seaduslikkuse tagamiseks”[8]. Sellest lähtudes asus parlament seisukohale, et teenetepunktide andmise otsuse põhjendamata jätmine ei too analoogia alusel kaasa selle otsuse tühisust. Piisab, kui põhjendus esitatakse selle otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise staadiumis.

50. Ombudsman kahtleb siiski, kas analoogia, millele parlament viitas, on kaebuse esitaja olukorra suhtes tõepoolest kohaldatav. Ta märgib, et rakendusmeetmete punktis I.6 on sätestatud: „Iga otsust, mis on vastuolus aruannete komitee arvamusega, tuleb põhjendada. Nagu kaebuse esitaja märkis, on parlament seega võtnud endale kohustuse järgida oma töötajate hindamisel erieeskirju, mis lähevad kaugemale personalieeskirjades sisalduvatest eeskirjadest, millele Esimese Astme Kohus (nüüd Üldkohus) oma otsuses tugines.

51. On selge, et parlament ei täitnud 13. jaanuari 2006. aasta otsuses oma otsuse põhjendamise vorminõuet.

52. Samuti on tõsi, et ametisse nimetava asutuse otsuses kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse kohta esitati kaebuse esitajale kahe teenetepunkti andmise otsuse teatavad põhjused. Sisuliselt väitis ta, et tema teened ei olnud "ilmselgelt paremad"kui tema kolleegidel, kes olid saanud kolmanda teenetepunkti. Seetõttu ja kuigi ombudsman kahtleb endiselt kaebuse esitaja olukorra ja kohtu otsuseni viinud olukorra vahelises analoogias, leiab ta, et kaebuse selle aspekti edasine uurimine tema poolt ei oleks õigustatud.

53. Tuleb siiski rõhutada, et see järeldus puudutab üksnes otsuse põhjendamise vorminõuet, mitte parlamendi esitatud põhjenduste kehtivust või järjepidevust. Neid küsimusi hinnatakse järgmises osas.

C. Väide, et hindajate kolleegium ei viinud läbi kaebuse esitaja teenete põhjalikku võrdlevat hindamist

Ombudsmanile esitatud argumendid

54. Kaebuse esitaja väitis, et tema peadirektoraadi hindajate kolleegium parlamendis ei viinud läbi tema ja tema kolleegide teenete põhjalikku võrdlevat hindamist. Vastavalt 14. juuli 2005. aasta hindajate koosoleku protokollile, mille käigus arutati ja võeti vastu teenetepunktide andmise ettepanekuid, ei mainitud tema nime üldse. See tähendas, et hindajad ei kaalunud talle isegi kolmanda punkti andmist. Kuna tema hindamisaruanne valmis alles üks päev enne koosolekut, kahtles kaebuse esitaja, kas osalejad (välja arvatud peadirektor ja direktor, kes olid otseselt seotud tema hindamisaruande koostamisega) sellest üldse teadsid. Lisaks lisas tema esimene hindaja oma hindamisaruandele järgmise märkuse:

„[Kaebuse esitaja esimene ülemus] märkis oma [...] märkuses, et [kaebuse esitaja] on vääriline ametnik. Euroopa Parlamendi seisukohast ei ole tema endisel teenistusel lähetuse ajal siiski vahetut huvi.”

Kaebuse esitaja leidis, et tema esimene hindaja oleks pidanud tema selgelt suurepärast hindamisaruannet silmas pidades vähemalt esitama oma juhtumi hindajate koosolekul arutamiseks.

55. Peale selle jõudis ametisse nimetav asutus oma otsuses kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse kohta järeldusele, et pärast hindajate kolleegiumi põhjalikku võrdlevat hindamist ja kaebuse esitaja kaebuse menetlemist ei olnud tema hindamisaruanne, mis tõendas küll tema saavutuste kõrget kvaliteeti, „ilmselgelt parem“nende 13 ametniku hindamisaruannetest, kellele oli antud kolmas teenetepunkt. Seda järeldust ei mõjutanud hindamiskomisjoni arvamus, milles ei leitud, et kaebuse esitaja eelised olid tema kolleegide omadest paremad. Ametisse nimetav asutus või ametiisik jõudis järeldusele, et parlament ei ole ületanud talle kodukorraga antud ulatuslikku kaalutlusõigust.

56. Ombudsmanile esitatud kaebuses tuletas kaebuse esitaja meelde, et hindamiskomisjon võrdles tema teeneid sama peadirektoraadi kolme teise tema palgaastme ametniku teenetega, kellele pakuti kolmanda teenetepunkti andmist, ning järeldas, et tema teened olid vähemalt kahe kolleegi teenetega samaväärsed või isegi paremad. Oma otsuses artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse kohta ei selgitanud parlamendi peasekretär, miks ta ei nõustu komitee arvamusega. Tegelikult ta isegi ei vaidlustanud seda. Selle asemel viitas ta üksnes ametisse nimetava asutuse või ametiisiku suurele kaalutlusõigusele, „mis on sätestatud eeskirjades”. Siiski ei selgitanud ta, millistele reeglitele ta viitas.

57. Oma arvamuses jäi parlament seisukohale, et ta oli läbi viinud kaebuse esitaja teenete nõuetekohase võrdleva hindamise. Ta ei pidanud kaebuse esitaja esimese hindaja avaldust seoses tema hindamisaruandega asjakohaseks. Kaebuse esitaja isikutoimikusse lisatud hindamisaruanne sisaldas lisa, mis sisaldas kogu tema ülemuse hinnangut. Parlament võttis seda hinnangut arvesse ainult võrdleval uurimisel. Ta selgitas, et 2004. aastal i) said viis A*-kategooria ametnikku kolmandaid punkte kaebuse esitaja peadirektoraadi kvoodist, ii) viis A*-kategooria ametnikku ning kaks B*- ja üks C*-kategooria ametnik sai punkte lisakvoodist ning iii) veel viis A*-kategooria ametnikku said punkte peasekretäri reservist. Parlamendi sõnul oli kaebuse esitaja hindamisaruanne väga hea. Võrdlus näitas siiski, et kolme teise ametniku aruanded olid „kahtlemata kaebuse esitaja omadest paremad”. Seoses kahe teise ametnikuga, kellele oli antud kolmas punkt ja kelle kohta raportikomisjon oli järeldanud, et kaebuse esitaja teened olid „samaväärsed või isegi kõrgemad”, väitis parlament, et tema arvates olid kaebuse esitaja teened „veidi madalamad” kui nende omad. Mis puudutab ametnikke, kes said peadirektoraadi lisakvoodist kolmanda punkti, siis oli parlament seisukohal, et viie A*-kategooria ametniku aruanded, kellele oli antud kolmas punkt, olid kaebuse esitaja omadest paremad. Seetõttu leidis parlament, et vastavate teenete hindamisel ei ole tehtud ilmset hindamisviga. Peasekretäri reservi kohta väitis parlament, et ametisse nimetav asutus ei pea andma kolmandat punkti ühelegi lähetatud ametnikule, kellel on väga hea hindamisaruanne, ning et tal on selles osas ulatuslik kaalutlusõigus. Igal juhul ei olnud kaebuse esitaja peadirektor taotlenud peasekretäri reservist kaebuse esitajale kolmanda punkti andmist.

58. Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et parlament on muutnud põhjendusi, miks ta otsustas talle kolmandat punkti mitte anda. Kuigi peasekretäri otsuses tema kaebuse kohta personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel oli märgitud, et tema hindamisaruanne ei olnud „ilmselgelt parem” tema kolleegide omast, märgiti arvamuses, et tema hindamisaruanne oli madalam kui tema kümne kolleegi oma. Kuni selle ajani ei olnud sellist avaldust menetluse käigus tehtud. Parlamendi avaldus, et ta ei pidanud kaebuse esitaja esimese hindaja märkust asjakohaseks, ei muutnud asjaolu, et tema esimest hindajat oli tema suhtes kahjustatud. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et miski ei näita, et teda oleks kaasatud peasekretäri reservist antavate punktide võrdlevasse hindamisse. Ta lisas, et peasekretäri otsuses ei ole sellele reservile üldse viidatud ning et parlamendi arvamuses sisalduv võrdlev hinnang ei hõlma neid viit kolleegi, kes said reservist kolmanda punkti.

59. Ombudsman leidis, et ta vajab kaebuse selle aspekti kohta otsuse tegemiseks lisateavet, ning palus seetõttu parlamendil kommenteerida kaebuse esitaja tähelepanekut, et hindajate kolleegiumi koosoleku protokollis ei ole tema nime mainitud.

60. Parlament vastas, et arvestades asjaomaste töötajate suurt arvu, on täiesti normaalne, et protokollis ei mainita neid ametnikke, kellele antakse kaks punkti. Kõige tavalisem juhtum oli kahe punkti andmine. See vastas heale teenetele ja oli kooskõlas keskmise karjääriarenguga. Selle põhjal ei väärinud ettepanek anda kaks punkti ühtegi konkreetset märkust. Protokollis mainiti ainult neid töötajaid, kellele anti vähem või rohkem kui kaks punkti, sest oli oluline esitada põhjused, miks nende karjääri areng oli tavapärasest aeglasem või kiirem. Seetõttu ei kajastanud asjaolu, et kaebuse esitaja nime protokollis ei mainitud, kuidagi tema teenete arvestamata jätmist, vaid oli täielikult kooskõlas tavaga, mida kasutavad kõik parlamendi eri peadirektoraatide hindajate kolleegiumid.

61. Kaebuse esitaja jäi oma seisukoha juurde, et tema juhtumit ei arutatud tema esimese hindaja negatiivsete eelarvamuste tõttu. Kuigi oli õige, et ei olnud vaja põhjalikult uurida kõiki juhtumeid, kus ametnike teened olid „hea”, tuli arvesse võtta, et nagu parlament oma arvamuses antud juhul sõnaselgelt tunnistas, oli tema hindamisaruanne „väga hea”. Lisaks oli tema ülemus tungivalt soovitanud anda talle maksimaalse summa teenetepunkte. Õiglases menetluses oleksid need asjaolud viinud vähemalt tema juhtumi arutamiseni hindajate seas.

Ombudsmani hinnang, mille alusel koostati soovituse projekt

62. Ombudsman leidis, et parlamendi kohustus järgida õigeid menetlusi tähendas kaebuse esitaja juhtumi puhul seda, et parlament pidi enne talle antavate teenetepunktide arvu üle otsustamist viima läbi tema tulemuste põhjaliku võrdleva hindamise. Seetõttu pidi ombudsman hindama järgmist: i) kas hindajate kolleegium uuris kaebuse esitaja juhtumit; ja kui see oli nii, siis ii) kas ta tegi seda viisil, mis tagas kaebuse esitaja teenete nõuetekohase võrdlemise.

63. Küsimuses, kas kaebuse esitaja juhtumit üldse uuriti, ei tundunud parlamendi selgitus hindajate koosoleku protokolli sisu kohta ja põhjus, miks ta oma sellekohast praktikat põhjendas, ebamõistlik. Selgitus näis olevat kooskõlas kõnealuse hindajate koosoleku protokolli koopiaga, mille kaebuse esitaja esitas ombudsmanile. Näib, et selles dokumendis ei mainitud ühtegi ametnikku, kelle suhtes oleks arutatud vähema või rohkem kui kahe teenetepunkti andmist, kuid milles ei olnud kokku lepitud. Seetõttu ilmnes, et protokoll ei võimalda iseenesest järeldada, et käesolevas dokumendis nimetamata ametnike juhtumeid koosolekul ei arutatud.

64. Lisaks protokollile viitas kaebuse esitaja esimese hindaja märkustele tema hindamisaruande kohta, et toetada väidet, et tema juhtumit koosolekul ei arutatud. Täiendavas arvamuses märkis parlament, et „kaebuse esitaja hindamisaruanne, mida arutati hindajate koosolekul, on alg- ja lõpparuanne, mis sisaldab kõiki tehtud märkusi”. See avaldus tähendas, et parlamendi sõnul arutati koosolekul tegelikult kaebuse esitaja juhtumit. Kaebuse esitaja ei esitanud tõendeid, mis võiksid selle väite kahtluse alla seada.

65. Kuid nagu eespool mainitud, pidi ombudsman uurima ka seda, kas kaebuse esitaja juhtumit arutati viisil, mis tagas tema teenete nõuetekohase võrdlemise. Seoses esimese hindaja märkustega kaebuse esitaja hindamisaruande kohta tunnistas parlament, et need ei ole asjakohased. Ombudsman leidis, et need põhinesid tõepoolest kriteeriumidel, mis on personali hindamise menetluses asjakohatud ja vastuvõetamatud. Ta kahtles siiski parlamendi väites, et ta ei võtnud neid märkusi kaebuse esitaja teenete võrdleval hindamisel arvesse. Täiendavas arvamuses märkis parlament, et „kaebuse esitaja hindamisaruanne, mida arutati hindajate koosolekul, on alg- ja lõpparuanne, mis sisaldab kõiki tehtud märkusi”. Kui hindajad nägid kaebuse esitaja hindamisaruannet, mis sisaldas kõiki tehtud märkusi, tähendas see, et nad nägid ka kaebuse esitaja esimese hindaja tehtud märkusi. Neil asjaoludel ei pidanud ombudsman usutavaks, et hindajad, nagu parlament näis väitvat, jätsid kommentaarid täielikult tähelepanuta.

66. Eeltoodu põhjal kahtles ombudsman, kas hindajate kolleegium viis läbi kaebuse esitaja teenete nõuetekohase võrdleva hindamise.

67. Ombudsman pidi siiski uurima ka seda, kas ametisse nimetava asutuse otsus kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse kohta ja ombudsmani uurimise käigus esitatud parlamendi seisukohad näitasid, et kaebuse esitaja teeneid oli nõuetekohaselt võrdlevalt hinnatud.

68. Seoses otsusega artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse kohta avaldas ombudsman kahetsust, et parlament võttis vastu sama põhjenduse, mida ombudsman pidas kaebuse esitaja eelneva kaebuse 3051/2005/(PB)WP kontekstis kehtetuks. Parlament tugines oma otsuses seisukohale, et kolmanda teenetepunkti andmise õigustamiseks peavad kaebuse esitaja teened olema paremad kui tema kolleegidel, kes said kolmanda punkti, mitte „ainult” võrreldavad. Juhtumi 3051/2005/(PB)WP puhul viis see ebaõige lähenemisviis ombudsmani soovituse projektini, mida parlament oma üksikasjalikus arvamuses ei kommenteerinud. Seetõttu ei hajutanud parlamendi vastus kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 kohasele kaebusele ombudsmani kahtlusi seoses kaebuse esitaja teenete võrdleva hindamisega.

69. Mis puudutab parlamendi arvamust käesoleva juhtumi kohta, siis oli ombudsmanil hea meel märkida, et parlament näis olevat küsimuse uuesti läbi vaadanud ja oma põhjendused läbi vaadanud. Siiski ei veennud teda uued argumendid, millele parlament oma seisukohas tugines. Oma arvamuses tsiteeris parlament kaebuse esitaja hindamisaruandest järgmist:

Kogemused ja otsustusvõime: Väljapaistev. Tema nõuanded on tasakaalustatud ja alati kasulikud.

- Analüütilised/kokkuvõtvad oskused: on näidanud väljapaistvat suutlikkust eraldada põhitõdesid igasugustest keerulistest tekstidest.

- Koostamisoskus ...: Suurepärane ...

Töötamise määr: Erakorraline. Ühendab tõhusalt mitmesuguseid ülesandeid.

kiirus ja organisatsiooni tõhusus: Näidis. On kehtestanud suurepärased otsingusüsteemid, suudab toime tulla isegi sekretäri varundamise puudumisel.

Arvestades kaebuse esitaja töötulemuste selgelt silmapaistvat hindamist, oli ombudsmanil raske uskuda, nagu parlament märkis, et kümnel sama kategooria ametnikul olid tema teenetest kõrgemad teened.

70. Eelkõige tuleks märkida parlamendi põhjendusi seoses kahe ametniku töötulemustega, kelle kohta aruannete komitee oli jõudnud järeldusele, et kaebuse esitaja teened olid „samaväärsed või isegi paremad”. Parlament märkis, et nende kahe ametniku hindamisaruanded olid „kaebuse esitaja omadest paremini põhjendatud. Neis viidatakse rohkem konkreetsetele edukate tulemuste näidetele, samas kui kaebuse esitaja aruanne on üldisem. Ombudsman ei pidanud seda väidet usutavaks. See näis põhinevat teguril, mille eest vastutab suures osas parlament ise, nimelt otsusel selle kohta, kui üksikasjalik peaks olema ametniku töötulemuste hindamine. Seetõttu ei veennud ombudsmani põhjused, miks parlament otsustas raportikomisjoni seisukohast kõrvale kalduda.

71. Lisaks märkis ombudsman, et parlament ei põhjendanud, miks ta leidis, et veel viie sama kategooria ametniku aruanded, kes said peadirektoraadi lisakvoodist kolmanda punkti, on kaebuse esitaja omadest paremad.

72. Mis puudutab kaebuse esitaja teenete võrdlemist kolme kolleegi teenetega teistes kategooriates, jäi parlament seisukohale, et kaebuse esitaja teened ei olnud nende omadest paremad. See tähendas, et parlament jäi selles suhtes sama lähenemisviisi juurde, mida ombudsman oli juba kritiseerinud kui ebaõiget.

73. Peasekretäri reservist punktide andmise osas ei viidanud parlament ühelegi üksikjuhtumile, vaid piirdus sellega, et viitas oma ulatuslikule kaalutlusõigusele selles valdkonnas.

74. Eespool öeldu põhjal leidis ombudsman, et parlament ei tuvastanud ei asutusesisese kaebuste esitamise menetluse ega oma uurimise käigus, et ta oleks läbi viinud kaebuse esitaja teenete nõuetekohase võrdleva hindamise. Ta leidis, et parlament ei ole seega tõendanud, et ta järgis õigeid menetlusi, mis kujutas endast haldusomavoli. Seetõttu esitas ta Euroopa Parlamendile järgmise soovituse projekti:

Parlament peaks vaatama läbi oma otsuse kaebuse esitajale 2004. aasta eest teenetepunktide andmise kohta, 1) viies läbi nõuetekohase võrdleva hindamise tema ja asjaomase võrdlusrühma ametnike teenete kohta kõnealusel aastal, võttes arvesse kõiki asjakohaseid fakte, ning 2) edastades kaebuse esitajale uue ja nõuetekohaselt põhjendatud otsuse.

Ombudsmanile pärast soovituse projekti esitamist esitatud argumendid

75. Oma üksikasjalikus arvamuses kommenteeris parlament ombudsmani soovituse projekti [9] punkte 47-50 ja kinnitas, et peasekretäri 13. jaanuari 2006. aasta otsuses ei esitatud ühtegi põhjust, miks raportikomisjoni arvamusest kõrvale kalduda. Parlamendi vastuses kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 kohasele kaebusele selgitati siiski selgelt, miks jäeti jõusse otsus anda kaebuse esitajale kaks teenetepunkti. Parlament on seisukohal, et esitatud põhjendus, nimelt see, et kaebuse esitaja teened ei olnud paremad kui tema kolleegidel, kellele oli antud kolmas punkt, oli täielikult kooskõlas argumentidega, millele ametisse nimetav asutus sarnaste kaebuste läbivaatamisel tugines.

76. Viidates Euroopa Kohtu praktikale ja ombudsmani praktikale, väitis parlament, et üldiselt nõustuti, et ametisse nimetaval asutusel on teenetepunktide andmise üle otsustamisel ulatuslik kaalutlusõigus. Seistes silmitsi artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebusega, pidi ametisse nimetav asutus kontrollima, kas kaalutlusõigusel põhineva otsuse tühistamise vorminõuded on täidetud.

77. Seda arvesse võttes väitis parlament, et kui otsus anda kaebuse esitajale kaks teenetepunkti seoses 2004. aasta hindamisaruannete koostamisega tuleks tühistada põhjusel, et see põhines ilmsel hindamisveal, oleksid kaebuse esitaja teened pidanud olema selgelt paremad kui tema kolleegidel. Kui teenetepunktide andmise otsuse tühistamist õigustav kriteerium oleks võrreldavus ise, muudaks see ametisse nimetava asutuse kaalutlusõiguse sisutühjaks. Neid asjaolusid silmas pidades kinnitas parlament peasekretäri 26. oktoobri 2006. aasta otsust, millega kinnitati kaebuse esitajale kahe teenetepunkti andmine 2004. aasta eest.

78. aprillil 2009 vastas parlament ombudsmani 10. märtsi 2009. aasta kirjale, milles ta küsis, kas parlament soovib muuta oma seisukohta, võttes arvesse Avaliku Teenistuse Kohtu otsust kohtuasjas F-7/08. Parlament märkis oma vastuses, et isegi kui Avaliku Teenistuse Kohus tühistas tema seisukoha, et kaebuse esitaja teened peavad olema tema kolleegide omadest paremad, on ta endiselt veendunud selle õiguspärasuses. Parlament teatas, et ta esitas 24. veebruaril 2009 apellatsioonkaebuse Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse peale kohtuasjas F-148/06 [10]. Ta märkis, et viimati nimetatud kohtuotsuses tühistati tema lähenemisviis analoogsetel põhjustel nendega, millele viidati kohtuasjas F-7/08. Parlament märkis, et ta soovib seega jääda oma seisukoha juurde, hoolimata kohtuasjas F-7/08 tehtud otsuses esitatud põhjendustest.

79. Oma 23. aprilli 2009. aasta kirjas märkis ombudsman, et vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 233 (nüüd Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 266) nõutakse institutsioonilt, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks, Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist. EÜ asutamislepingu artikli 225a lõikest 6 (nüüd Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 257) tuleneb, et see peaks kehtima ka Avaliku Teenistuse Kohtu suhtes. Lisaks märkis ombudsman, et vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja [11] lisa artiklile 12 ei ole apellatsioonkaebustel esimese astme kohtule (nüüd üldkohtule) peatavat toimet. Igal juhul märkis ta, et parlament ei ole teda teavitanud sellest, kas ta on esitanud või kavatseb esitada apellatsioonkaebuse Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse peale kohtuasjas F-7/08. Ombudsman jõudis järeldusele, et ta ei näe, kuidas saaks parlament jätta tähelepanuta Avaliku Teenistuse Kohtu põhjendused kohtuasjas F-7/08, kuni Esimese Astme Kohus (nüüd Üldkohus) ei ole seda otsust tühistanud. Neid kaalutlusi silmas pidades teatas ta, et on sunnitud paluma parlamendil oma seisukoht uuesti läbi vaadata.

80. Oma 25. juuni 2009. aasta vastuses asus parlament seisukohale, et ta järgib täielikult EÜ asutamislepingu artiklit 233 (nüüd Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 266): ta võttis vastu uue otsuse, millega anti kaebuse esitajale 2003. aasta eest kolm teenetepunkti, ning täitis sellega täielikult kohtuasjas F-7/08 tehtud otsuse. Seoses 2004. aasta teenetepunktide andmisega väitis parlament siiski, et EÜ asutamislepingu artiklit 233 (nüüd Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 266) silmas pidades ei ole ta kohustatud uut otsust vastu võtma. Viidates Euroopa Kohtu praktikale,[12] väitis ta, et EÜ asutamislepingu artikkel 233 (nüüd Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 266) ei kohusta institutsiooni läbi vaatama akte, mis on muutunud lõplikuks, isegi kui need põhinevad samadel põhimõtetel kui tühistatud akt. Kaebuse esitaja ei vaidlustanud ühenduste kohtus otsust anda talle 2004. aasta eest teenetepunkte. Seega oli see otsus lõplik. Isegi kui Avaliku Teenistuse Kohtu poolt süüdi mõistetud rikkumine mõjutas parlamenti, ei olnud parlament kohustatud lõplikku otsust uuesti läbi vaatama. Selles kontekstis tugines parlament õiguskindluse põhimõttele.

81. Parlament kordas, et on veendunud oma lähenemisviisi õiguspärasuses. Seetõttu esitas ta Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse peale kohtuasjas F-148/06 apellatsioonkaebuse Esimese Astme Kohtule (nüüd Üldkohus). Parlament kinnitas, et on täielikult teadlik põhimõttest, et apellatsioonkaebustel esimese astme kohtus (nüüd üldkohus) ei ole peatavat toimet. Ta rõhutas ka, et ta oli teinud uue otsuse, et täita Avaliku Teenistuse Kohtu otsust selles kohtuasjas. Lisaks juhtis parlament tähelepanu sellele, et seni, kuni Esimese Astme Kohus (nüüd Üldkohus) ei ole apellatsioonimenetluses otsustanud teisiti, „parlament eelistab mitte kohaldada varasemaid kriteeriume teenetepunkte käsitlevate tulevaste otsuste suhtes”.

82. Lisaks väitis parlament, et ta ei pea vajalikuks esitada apellatsioonkaebust ka kohtuasjas F-7/08 tehtud otsuse peale, kuna Avaliku Teenistuse Kohus tühistas kohtuasjas F-148/06 parlamendi otsuse samadel põhjustel, millele ta tugines kohtuasjas F-7/08. Seega lahendaks Esimese Astme Kohtu (nüüd Üldkohus) otsus parlamendi apellatsioonkaebuse kohta küsimuse lõplikult kõikidel tulevastel eesmärkidel.

83. Oma märkustes parlamendi üksikasjaliku arvamuse kohta ja ka edasistes kirjades märkis kaebuse esitaja, et parlament viitas ametisse nimetava asutuse ulatuslikule kaalutlusõigusele, mis on kooskõlas ühenduse kohtute kohtupraktikaga. Lisaks märkis ta, et soovituse projektis võttis ombudsman seda kohtupraktikat täielikult arvesse ja piirdus seega käesoleva juhtumi läbivaatamisel selle kindlakstegemisega, kas i) parlament järgis oma otsuse tegemisel õigeid menetlusi ja ii) kas otsuses oli tehtud ilmne viga. Ombudsman jõudis järeldusele, et parlament ei teinud kindlaks, et ta viis läbi kaebuse esitaja teenete nõuetekohase võrdleva hindamise. Kaebuse esitaja arvates ei lükanud parlament seda järeldust oma üksikasjalikus arvamuses ümber.

84. Kaebuse esitaja seadis kahtluse alla parlamendi otsuse esitada apellatsioonkaebus Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse peale kohtuasjas F-148/06, kuid mitte otsuse peale kohtuasjas F-7/08, kuna parlament oli endiselt veendunud oma lähenemisviisi õiguspärasuses. Vastuseks ei käsitlenud parlament seda küsimust. Kaebuse esitaja sõnul oli selle põhjuseks asjaolu, et parlamendi väide, et mõlemad juhtumid olid sarnased, vastas ainult osaliselt tõele. Ta möönis, et mõlemad kohtuasjad puudutasid teenete võrdlevat hindamist ja küsimust, kas otsus mitte anda kolmandat teenetepunkti kujutab endast diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist. Teisest küljest puudutas kohtuasi F-148/06 üksnes küsimust, kuidas toimida, kui ametnikel on võrreldavad teened. Teenetepunktide piiratud arvu tõttu ei olnud neist igaühele võimalik anda kolme teenetepunkti. Kohtuasi F-7/08 puudutas siiski ka küsimust, kas kolmanda teenetepunkti andmisest ametnikule, kellel on samad teened kui teistel ametnikel, kes saavad kolm teenetepunkti, võib keelduda. Võttes arvesse peasekretäri piiramatut kolmandate teenetepunktide reservi, oleks sel juhul saanud selle rühma igale ametnikule anda kolm punkti. Kaebuse esitaja märkis, et Avaliku Teenistuse Kohus vastas kohtuasjas F-7/08 tehtud otsuses viimati nimetatud küsimusele eitavalt ja tuvastas diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumise. Tema sõnul nõustus parlament selle järeldusega, kuna ta ei esitanud nimetatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebust. Lisaks märkis ta, et 2004. aastal oli ta samas olukorras kui 2003. aastal, mis on kohtuasjas F-7/08 tehtud otsuse aluseks olev aasta.

85. Kaebuse esitaja väitis, et isegi kui nõustuda sellega, et parlament ei soovinud tema kaebuse menetlemisel võtta arvesse Avaliku Teenistuse Kohtu otsust kohtuasjas F-7/08 seni, kuni apellatsioonkaebus on menetluses,[13] läks ta käesoleval juhul veel ühe sammu võrra kaugemale, eirates kohtuotsust, mille peale ta ei olnud apellatsioonkaebust esitanud ja mis oli seega muutunud seadusjõuks.

86. Kaebuse esitaja märkis ka, et parlament ei pidanud end kohustatuks tegema uut otsust tema 2004. aasta teenetepunktide andmise kohta. Seda seetõttu, et ta ei esitanud asjaomase otsuse peale apellatsioonkaebust Avaliku Teenistuse Kohtule. Järelikult oli see otsus muutunud lõplikuks. Ta oli seisukohal, et parlamendi asjakohased märkused on kindlasti õiged. Samal ajal väitis ta, et ombudsmani uurimise raames on parlamendil võimalus vaadata läbi otsus, mis on juba jõustunud. Kui see oleks teisiti, kaotaks ombudsmanile kaebuse esitamine igasuguse tähenduse. Seega oli küsimus selles, millistel asjaoludel peaks parlament oma varasema otsuse läbi vaatama. Kaebuse esitaja arvates oleks hea, kui parlament juhinduks ühenduse kohtute kohtupraktikast ja võtaks seda täiel määral arvesse.

87. Kaebuse esitaja väitis, et parlamendi otsus kohtuasjas F-7/08 tehtud otsust mitte arvesse võtta oli täiesti meelevaldne, kuna parlament otsustas nimetatud otsust mitte edasi kaevata. Ta märkis ka, et seda seisukohta võttes õõnestab parlament ombudsmanile kaebuse esitamise menetluse tähendust ja eesmärki. Seda tehes näitas parlament teistele ühenduse institutsioonidele halba eeskuju.

Ombudsmani hinnang pärast soovituse projekti

88. Oma soovituse projektis palus ombudsman parlamendil oma otsus uuesti läbi vaadata, viies läbi kaebuse esitaja teenete nõuetekohase võrdleva hindamise ning edastades talle uue ja nõuetekohaselt põhjendatud otsuse. Oma üksikasjalikus arvamuses ja järgnevates kirjades jäi parlament oma teenete võrdleva hindamise lähenemisviisi õiguspärasuse juurde ning märkis, et otsus anda kaebuse esitajale 2004. aasta eest teenetepunkte on muutunud lõplikuks.

89. Pärast seda, kui ombudsman esitas 11. veebruaril 2009 oma soovituse projekti, tegi Avaliku Teenistuse Kohus otsuse kohtuasjas F-7/08 ja leidis, et väites, et kaebuse esitaja saab ainult kolmanda teenetepunkti, kui tema teened on paremad kui tema kolleegidel, kes said kolmanda punkti, ei järginud parlament võrdse kohtlemise põhimõtet. Avaliku Teenistuse Kohus leidis oma arutluskäigus, et parlamendi lähenemisviis rikub diskrimineerimiskeelu põhimõtet, sest selleks, et kaebuse esitaja saaks kolmanda teenetepunkti, peab tema teened olema paremad kui tema kolleegidel, kellele anti kolmas teenetepunkt. Tema teened olid aga tegelikult võrreldavad eespool nimetatud kolleegide teenetega.

90. Järgnevalt peab ombudsman uurima, kas parlamendi vastus tema soovituse projektile sisaldab veenvat vastust.

91. Ombudsman märgib kõigepealt, et oma üksikasjalikus arvamuses väitis parlament, et tema otsust anda kaebuse esitajale 2004. aasta eest teenetepunkte ei saa tühistada. Selle põhjuseks oli asjaolu, et kaebuse esitaja ei vaidlustanud oma otsust Avaliku Teenistuse Kohtus. Tema otsus oli seega muutunud lõplikuks. Seetõttu näib parlament olevat seisukohal, et ta ei oleks saanud kaebuse esitaja juhtumi puhul ombudsmani soovituse projekti suhtes järelmeetmeid võtta. Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõike 6 kohaselt adresseeritakse soovituste projektid asjaomasele institutsioonile, kes esitab ombudsmanile üksikasjaliku arvamuse. Erinevalt Euroopa Kohtust ei ole ombudsmanil õigust parlamendi otsust tühistada. Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikest 6 tuleneb siiski, et põhimõtteliselt peab asjaomane institutsioon võtma ombudsmani soovituse projekti alusel vajalikud meetmed.

92. Ombudsman on seisukohal, et kui parlamendi ettepanek oleks õige, tähendaks see, nagu kaebuse esitaja õigesti märkis, et ombudsmanile esitatud kaebused menetluste kohta, mille tulemusel institutsioon võtab vastu otsuse, kaotaksid igasuguse tähenduse. Ombudsmani arvates on selge, et parlamendi ettepanekut ei saa ühitada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 228 ja ombudsmani volituste kasuliku mõjuga üldiselt. Üks parlamendi ettepaneku tagajärgi oleks see, et kaebuse esitajad, kes soovivad vaidlustada neile adresseeritud otsuse vastuvõtmiseni viiva menetluse nõuetekohasust, peaksid tingimata pöörduma Euroopa Liidu kohtutesse. Järelikult kaotaks õiguskaitsevahendi valik, mida nad kahtlemata saavad kasutada, oma kasuliku mõju. Näib kasulik lisada, et parlamendi ettepanek tooks kaasa ka kohtumenetluste vohamise ja seega võimaluse korral ressursside raiskamise. See oleks eriti tõenäoline juhtudel, kui Euroopa Liidu kohtutel on juba olnud võimalus teha otsus samas küsimuses. Lõpuks ei saa ombudsman jätta tähelepanuta asjaolu, et parlament ise tunnistas sama kaebuse esitaja esitatud kaebuses 3051/2005/(PB)WP kaudselt võimalust teha uus otsus teenetepunktide andmise kohta, et järgida ombudsmani esitatud sõbraliku lahenduse ettepanekut. Seda vaatamata sellele, et komisjoni esialgne otsus oli muutunud lõplikuks [14]. Sellest tulenevalt tuleb parlamendi ettepanek tagasi lükata.

93. Eespool nimetatud Avaliku Teenistuse Kohtu otsus puudutab teenetepunktide andmist 2003. aasta eest. Vaidlust ei ole selles, et parlament tugines oma otsuses kaebuse esitajale 2004. aasta eest teenetepunktide andmise kohta samale lähenemisele, mida Avaliku Teenistuse Kohus pidas õigusvastaseks. Sellest järeldub, et kui eespool nimetatud kohtuotsus oleks asjakohane 2004. aasta teenetepunktide andmisel, ei saaks parlamendi vastust ombudsmani soovituse projektile pidada rahuldavaks. Järgnevalt tuleb seega kindlaks teha, milline mõju, kui üldse, oli eespool nimetatud kohtuotsusel kaebuse esitajale 2004. aasta eest punktide andmise otsusele.

94. EÜ asutamislepingu artiklis 233 (nüüd Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 266) on sätestatud, et institutsioon, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks, peab võtma Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks vajalikud meetmed. Kui ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse seda sätet vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 225a lõikele 6 (nüüd Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 257) ka Avaliku Teenistuse Kohtu suhtes. Ombudsman märgib, et parlament ei vaidlustanud EÜ asutamislepingu artikli 233 (nüüd Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 266) kohaldatavust käesolevale juhtumile. Ühenduse kohtute väljakujunenud praktikast tuleneb, et täitmiskohustuse ulatus ei ole kindlaks määratud mitte ainult kohtuotsuse resolutsiooniga, vaid ka selle aluseks olevate põhjendustega [15].

95. Oma 25. juuni 2009. aasta kirjas väitis parlament, et EÜ asutamislepingu artikkel 233 (nüüd Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 266) ei kohusta institutsiooni vaatama läbi õigusakte, mis on juba lõplikuks muutunud, isegi kui need põhinevad samadel põhimõtetel nagu tühistatud akt. Sellega seoses viitas parlament Euroopa Kohtu AssiDomäni kohtuasjas tehtud otsuse teatavatele punktidele, [16] mis on sõnastatud järgmiselt:

„54 Lisaks, kuigi ühenduse kohtu tühistava kohtuotsusega antud erga omnes mõjuvõim on seotud nii kohtuotsuse resolutsiooni kui ka ratio decidendiga, ei saa see kaasa tuua sellise akti tühistamist, mida ei ole ühenduste kohtus vaidlustatud, kuid mille puhul on väidetud, et see on sama õigusvastane.

55 Euroopa Kohtu tuvastatud õigusvastasuse täpseid põhjusi sisaldava kohtuotsuse põhjenduste analüüsimise ainus eesmärk on teha kindlaks kohtuotsuse resolutsioonis tehtud otsuse täpne tähendus. Tühistava kohtuotsuse põhjendus ei saa olla kohaldatav nende isikute olukorrale, kes ei olnud menetlusosalised ja kelle suhtes ei saanud kohtuotsus seega midagi otsustada.

56 Seega, kuigi aluslepingu artikkel 176 [nüüd Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 266] kohustab asjaomast institutsiooni tagama, et tühistatud akti asendavat akti ei mõjuta samad rikkumised, mis tuvastati tühistavas kohtuotsuses, ei tähenda see artikkel [...], et komisjon peab huvitatud isikute taotlusel uuesti läbi vaatama identsed või sarnased otsused, mida väidetavalt mõjutab sama rikkumine ja mis on adresseeritud muudele adressaatidele kui hageja.”

96. Ombudsman on teadlik põhimõtetest, mida Euroopa Kohus laiendas AssiDomäni kohtuasjas. Samal ajal ei ole ta veendunud, et kaebuse esitaja olukorda saab võrrelda olukorraga, mida Euroopa Kohus selles kohtuasjas käsitles. Kohtuasjas AssiDomän pidi Euroopa Kohus otsustama, kas komisjoni otsuse tühistamisele võivad tugineda muud isikud kui hageja, kellele on adresseeritud identsed või sarnased otsused. Käesoleval juhul olid aga nii 2003. kui ka 2004. aasta eest teenetepunktide andmise otsused adresseeritud ühele ja samale isikule, nimelt kaebuse esitajale. Mõlemas otsuses tugines parlament samale lähenemisviisile, nimelt nõudele, et kaebuse esitaja peab kolmanda punkti saamiseks tõendama teeneid, mis on paremad kui tema kolleegidel, kes said kolmanda punkti.

97. Kuigi õiguskindluse põhimõttega on vastuolus „mis tahes vajadus, et otsuseid vastu võtnud institutsioon vaataks tühistava kohtuotsuse põhjendusi silmas pidades teiste adressaatide taotlusel uuesti läbi vaidlustamata otsuste õiguspärasuse”,[17] ei ole ombudsman veendunud, et sama loogikat tuleks kohaldada juhul, kui kaks otsust on adresseeritud ühele ja samale isikule. Ombudsmanil on seega raske mõista, kuidas saaks seaduslikkuse põhimõtet rikkuda, kui tühistada konkreetsele isikule adresseeritud otsus, mis põhineb samal lähenemisviisil, mis tunnistati kehtetuks seoses samale isikule adresseeritud teise otsusega. On kasulik lisada, et arvestades Avaliku Teenistuse Kohtu järeldusi, ei ole asjakohane parlamendi väide, et tema lähenemisviis on kooskõlas ametisse nimetava asutuse praktikaga.

98. Ombudsman leiab siiski, et tal ei ole vaja võtta käesolevas asjas selles küsimuses lõplikku seisukohta, arvestades tema seisukohta, et parlament oleks pidanud oma otsuse kaebuse esitajale 2004. aasta eest teenetepunktide andmise kohta uuesti läbi vaatama ka muudel põhjustel.

99. Ombudsman on seisukohal, et kui ilmneb viga, mis kahjustab üksikisiku õigusi või huve, on hea haldustava, et institutsioon võtab vajalikud meetmed selle vea parandamiseks [18]. Arvestades Avaliku Teenistuse Kohtu otsust kohtuasjas F-7/08, ei ole mingit kahtlust, et parlamendi lähenemisviis oli ekslik. Lisaks tunnistas parlament oma viga, kuna ta otsustas mitte esitada apellatsioonkaebust eespool nimetatud kohtuotsuse peale, millel ei oleks igal juhul peatavat toimet (Euroopa Kohtu põhikirja lisa artikkel 12).

100. Neil asjaoludel oleks parlament pidanud oma otsuse kaebuse esitajale 2004. aasta eest teenetepunktide andmise kohta uuesti läbi vaatama. Kui parlament seda ei teinud, rikkus ta hea halduse põhimõtteid.

101. Ombudsman võtab teadmiseks asjaolu, et parlament esitas apellatsioonkaebuse Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse peale kohtuasjas F-148/06. Parlament väitis, et tema lähenemisviisi õiguspärasuse küsimuse saab seega lõplikult lahendada. Isegi kui see oleks nii, ei saa parlamendi apellatsioonkaebus siiski kahjustada tema kohustust järgida hea halduse põhimõtteid, võttes arvesse kohtuasjas F-7/08 tehtud otsuse põhjendusi ja tehes kaebuse esitajale uue otsuse 2004. aasta eest teenetepunktide andmise kohta. Näib kasulik lisada, et nagu kaebuse esitaja veenvalt väidab, näib kohtuasja F-148/06 ese olevat vaid osaliselt kooskõlas kohtuasja F-7/08 esemega, eelkõige teenetepunktide kättesaadavuse osas.

102. Oma üksikasjalikus arvamuses väitis parlament ka seda, et lõpliku otsuse tühistamine on võimalik üksnes juhul, kui otsuses on tehtud ilmne viga. Parlament näib olevat seisukohal, et käesoleval juhul sellist ilmset viga ei esinenud ja kui kaebuse esitaja teenete võrreldavus tema kolleegide teenetega oleks otsuse tühistamiseks piisav, muudaks see ametisse nimetava asutuse kaalutlusõiguse sisutühjaks.

103. Ombudsman on täielikult teadlik ametisse nimetava asutuse kaalutlusõigusest ja käesolevas asjas oma lähenemisviisi määratledes võttis ta neid volitusi täielikult arvesse (vt eespool punkt 29). Piisab siiski märkimisest, et ombudsmani lähenemisviis käesolevas asjas on identne Avaliku Teenistuse Kohtu lähenemisviisiga kohtuasjas F-7/08. Ombudsmani ja Euroopa Liidu kohtute kohaldatav kontrollistandard on selles valdkonnas tõepoolest sama. Parlamendi argument viitab seega sellele, et Avaliku Teenistuse Kohtu eespool nimetatud otsuses ei ole piisavalt arvesse võetud ametisse nimetava asutuse kaalutlusõigust. Ombudsman peab siiski ilmseks, et parlament ei saa sellist argumenti esitada, kuna ta otsustas nimetatud kohtuotsust mitte edasi kaevata.

104. Sellest tulenevalt järeldab ombudsman, et hea halduse põhimõtteid silmas pidades oleks parlament pidanud arvesse võtma Avaliku Teenistuse Kohtu põhjendusi kohtuasjas F-7/08 tehtud otsuses, mis on apellatsioonkaebuse puudumisel muutunud lõplikuks.

105. Eespool öeldut silmas pidades järeldab ombudsman, et parlamendi üksikasjalik arvamus ei sisalda rahuldavat selgitust, mis võimaldaks järeldada, et 2004. aastal järgiti kaebuse esitaja teenete hindamisel õigeid menetlusi. Seetõttu jääb ombudsman soovituse projektis esitatud haldusomavoli järelduse juurde.

D. Väide ebavõrdse kohtlemise kohta

Ombudsmanile esitatud argumendid

106. Mis puudutab tema väidet, et parlament rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, siis viitas kaebuse esitaja asjaolule, et parlamendi kasutatud loogika kohaselt oleks talle saanud anda ainult kolmanda teenetepunkti, kui tema teened oleksid olnud paremad kui tema kolleegidel, kes olid saanud kolmanda punkti. Lisaks väitis ta, et tema esimese hindaja märkused tema hindamisaruande kohta viitasid sellele, et tema teenete hindamist mõjutasid ebaolulised kriteeriumid.

107. Parlament väitis, et kaebuse esitaja lähetus ei toonud kaasa ebasoodsat olukorda võrreldes tema kolleegidega parlamendis.

108. Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et parlament ei kommenteerinud üldse tema esimese hindaja väidetavat eelarvamust tema suhtes. Tema lähetamine tõi kaasa ka asjaolu, et tema uue ülemusega ei konsulteeritud. Lisaks ei viita miski sellele, et peadirektor, kellele kaebuse esitaja oli oma kommentaarides hindamisaruande kohta probleemist teada andnud, oleks püüdnud oma ebasoodsat olukorda parandada.

Ombudsmani hinnang

109. Ombudsman tuletab meelde, et võrdse kohtlemise põhimõte nõuab, et samas olukorras olevaid isikuid koheldaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui erinev kohtlemine on objektiivselt põhjendatud. Kaebuse esitaja väitis, et teda koheldi erinevalt tema kolleegidest parlamendis, kes olid temaga samas olukorras. Seega peaks kaebuse esitaja oma väite tõendamiseks tõendama, et teda koheldi lähetuse tõttu erinevalt.

110. Eespool on leitud, et parlament ei suutnud tõendada, et ta viis läbi kaebuse esitaja teenete nõuetekohase võrdleva hindamise ja et see kujutab endast haldusomavoli. Nagu eespool märgitud, leidis Avaliku Teenistuse Kohus kohtuasjas F-7/08 tehtud otsuses, et parlament ei järginud võrdse kohtlemise põhimõtet, väites, et kaebuse esitaja saab ainult kolmanda teenetepunkti, kui tema teened on paremad kui tema kolleegidel, kes on saanud kolmanda punkti. Arvestades, et väide ebavõrdse kohtlemise kohta on tihedalt seotud punktis 88 ja sellele järgnevates punktides käsitletud küsimusega, leiab ombudsman, et ta ei pea seda väidet põhjalikumalt uurima.

E. Väide, et puudub pädevus teha otsus artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse kohta

Ombudsmanile esitatud argumendid

111. Kaebuse esitaja leidis oma kaebuses, et peasekretär peab jätma otsuse artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse kohta Euroopa Parlamendi presidendile. Aruannete komitee edastas oma arvamuse ainult kaebuse esitajale ja peasekretärile ning viitas sõnaselgelt peasekretäri teenetepunktide reservile. Seetõttu võib eeldada, et peasekretär oli tema juhtumit juba käsitlenud enne, kui kaebuse esitaja esitas artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse, ning et ta oli juba otsustanud komitee soovitust mitte järgida ja seega mitte anda talle reservist kolmandat teenetepunkti. Kui see oli nii, vaatas peasekretär läbi kaebuse otsuse peale, mille ta oli ise teinud või milles tal oli oluline roll. Sellises olukorras oleks olnud õige edastada kaebus otsustamiseks Euroopa Parlamendi presidendile. Kaebuse esitaja väitis, et seda tehti sarnases olukorras seoses 2003. aasta töötajate hindamisega.

112. Oma arvamuses märkis parlament, et peadirektoritel on õigus anda teenetepunkte vastavalt juhatuse otsusele ja rakendusmeetmetele. Samade sätete alusel oli peasekretäril õigus anda oma reservist punkte. Parlament väitis, et käesoleval juhul ei taotlenud kaebuse esitaja peadirektor kolmanda punkti määramist peasekretäri reservist. Vastavalt juhatuse 3. mai 2004. aasta otsuse (ametisse nimetava asutuse ja teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutuse volituste delegeerimise kohta) (edaspidi „juhatuse 3. mai 2004. aasta otsus”) artiklile 10 oli peasekretäril õigus hinnata kaebuse esitaja kaebuse põhjendatust, kuna otsuse punktide andmise kohta tegi kaebuse esitaja peadirektor.

113. Kaebuse esitaja väitis oma märkustes, et parlament ei esitanud ühtegi argumenti, mis oleks võinud tema seisukoha ümber lükata. Eelkõige asjaolu, et lõpliku otsuse teenetepunktide andmise kohta tegi peadirektor, ei muuda asjaolu, et peasekretär oli olulisel määral kaasatud otsusesse mitte anda talle kolmandat punkti.

114. Eespool öeldut silmas pidades juhtis ombudsman parlamendi tähelepanu asjaolule, et aruannete komitee saatis oma arvamuse kaebuse esitaja juhtumi kohta kaebuse esitajale ja peasekretärile, viidates sõnaselgelt viimase teenetepunktide reservile. Ta palus parlamendil teda teavitada, kas ja kuidas peasekretär seda arvamust järgib.

115. Parlament vastas, et rakendusmeetmete artikli I.3 kohaselt peavad peasekretäri reservist kolmanda punkti andmist taotlema peadirektorid, mitte raportikomisjon. Kaebuse esitaja peadirektor oli koostanud nimekirja ametnikest, kelle nimel ta taotles sellise kolmanda punkti andmist. Kaebuse esitaja nime selles loetelus ei olnud.

116. Oma märkustes juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et parlament ei vastanud ombudsmani küsimusele.

Ombudsmani hinnang

117. Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja väiteid tema kaebuse selle aspekti kohta võib mõista kui viidet sellele, et peasekretär oli oma otsuse tegemisel erapoolik. Seetõttu näib olevat kasulik selgitada, et ombudsmani uurimine selles aspektis ei olnud seotud võimaliku kallutatusega, vaid ainult peasekretäri pädevusega teha kõnealune otsus.

118. Juhatuse 3. mai 2004. aasta otsuse artiklis 10 on sätestatud:

„Personalieeskirjade [...] artikli 90 lõike 2 kohaselt esitatud kaebusi käsitlevate otsuste eest vastutavad:

juhatus, kui tegemist on juhatuse või presidendi otsustega;

- president, kui tegemist on peasekretäri poolt vastu võetud otsustega;

peasekretär, kui tegemist on teiste asutuste otsustega.”

Kuna kaebuse esitajale teenetepunktide andmise otsuse oli teinud kaebuse esitaja peadirektor, oli peasekretär põhimõtteliselt pädev tegema otsuse artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse kohta.

119. Ei saa välistada, et võib esineda erandlikke asjaolusid, mille puhul oleks hea haldustava, kui peasekretär jätaks otsuse tegemise presidendi hooleks, isegi kui ta on eespool nimetatud reegli kohaselt pädev, näiteks kui ta oleks vaidlustatud otsusega otseselt seotud, ilma et ta oleks seda ise teinud. Seetõttu peab ombudsman uurima, kas käesoleval juhul esinesid sellised erandlikud asjaolud.

120. Seoses kaebuse esitaja väitega, et sarnases olukorras seoses 2003. aasta personali hindamisega võttis otsuse tema artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse kohta vastu parlamendi president, märgib ombudsman, et kõnealusel juhul oli peasekretär võtnud ametliku seisukoha kaebuse esitaja juhtumi kohta enne tema artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse saamist [19]. Näib, et 2004. aasta hindamismenetluse puhul see nii ei olnud.

121. Ombudsman märgib kahetsusega, et parlament ei ole vastanud tema küsimusele selle kohta, kas peasekretär võttis järelmeetmeid kirja suhtes, mille talle saatis raportikomisjon. Kuna aga puuduvad tõendid selle kohta, et peasekretär kirja kätte sai ja sellele reageeris, jõuab ombudsman järeldusele, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud oma väidet, et peasekretär ei olnud pädev tegema otsust tema artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse kohta.

F. Kaebuse esitaja väide

Ombudsmanile esitatud argumendid

122. Kaebuse esitaja väitis, et tema toimik tuleks uuesti läbi vaadata ja esitada otsustamiseks parlamendi presidendile.

123. Parlament oli seisukohal, et otsus anda kaebuse esitajale 2004. aasta eest kaks teenetepunkti oli põhjendatud ja järgiti õiget menetlust. Ta ei kommenteerinud kaebuse esitaja väidet.

Ombudsmani hinnang

124. Ombudsman leiab, et tema eespool esitatud järeldusi silmas pidades on kaebuse esitaja väide põhjendatud. Seega hõlmab tema allpool esitatud kriitiline märkus ka seda, kuidas parlament kaebuse esitaja nõuet menetleb.

G. Järeldused

125. Kui ombudsman leiab, et soovituse projekti adresseerinud institutsioonilt või asutuselt saadud üksikasjalik arvamus ei ole rahuldav, võib ta vastavalt oma põhikirja artikli 3 lõikele 7 koostada eriaruande Euroopa Parlamendile. Eriraporti esitamine annab Euroopa Parlamendile kui poliitilisele organile, mille legitiimsus tuleneb kodanike otsevalimistest ja millel on oluline roll liidu põhiseaduslikus korras, võimaluse võtta seisukoht ombudsmani seisukohtade ja järelduste kohta üldist tähtsust omavatel juhtudel.

126. Oma 1998. aasta aruandes juhtis ombudsman tähelepanu sellele, et tema võimalus esitada Euroopa Parlamendile eriaruanne on tema töö jaoks hindamatu väärtusega. Ta lisas, et eriaruandeid ei tohiks seega esitada liiga sageli ja neid tuleks esitada ainult seoses oluliste küsimustega, mille puhul parlament saab ombudsmani abistamiseks meetmeid võtta [20]. aasta aruanne esitati Euroopa Parlamendile, kes kiitis selle heaks.

127. Käesolev kohtuasi puudutab konkreetse ametniku teenete hindamise menetlust. Kaebuse esitaja esitatud kaebused, mis on seotud sisulise hindamise menetlusega, on korduvalt viinud haldusomavoli tuvastamiseni [21]. Käesoleval juhul võiks parlamendile eriaruande saatmise eesmärk olla juhtida parlamendi tähelepanu eespool nimetatud haldusomavoli juhtumile. Samal ajal märgib ombudsman, et tema tuvastatud haldusomavoli juhtum vastab sisuliselt järeldusele, millele Avaliku Teenistuse Kohus tugines oma otsuses kohtuasjas F-7/08. Seetõttu on ta seisukohal, et asjaomasele haldusomavoli juhtumile on parlamendi tähelepanu juba piisavalt juhitud. Eriaruanne ei oleks seega käesoleval juhul tarvilik.

128. Seetõttu lõpetab ombudsman selle kaebuse uurimise järgmise kriitilise märkusega:

Hea haldustava kohaselt viib ametisse nimetav asutus või ametiisik läbi menetluse, mille tulemusel antakse kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega teenetepunkte. See hõlmab töötajate teenete nõuetekohast võrdlevat hindamist. Käesoleval juhul parlament sellist hinnangut ei andnud. Tegemist on haldusomavoliga.

129. Kaebuse esitajat ja parlamenti teavitatakse sellest otsusest.

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

Strasbourg, 22. detsember 2009

---

[1] 11. veebruari 2009. aasta otsus kohtuasjas F-7/08: Schönberger vs. parlament (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).

[2] Lisaks kaebusele 3051/2005/(PB)WP ja käesolevale kaebusele esitas kaebuse esitaja ka kaebuse 3004/2007/BEH, mis puudutas talle 2005. aasta eest teenetepunktide andmise otsuse vastuvõtmise teatavaid menetluslikke aspekte, ning kaebuse 3289/2008/BEH, mis puudutas parlamendi peasekretäri pädevust teha otsus tema artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse kohta, mis puudutas sama personali hindamise menetlust.

27. juulil 2009 lõpetas ombudsman kaebuse 3004/2007/BEH uurimise järgmiste kriitiliste märkustega:

„Parlament ei teinud otsust kaebuse esitajale 2005. aasta eest teenetepunktide andmise kohta vastavalt üksikasjalikule ajakavale. Tegemist on haldusomavoliga.

Parlament ei vastanud kaebuse esitaja taotlustele ega tema kaebusele vastavalt personalieeskirjade artikli 90 lõikele 2. Tegemist on haldusomavoliga.

Parlament ei esitanud rahuldavat selgitust selle kohta, miks ta ei viinud nõuetekohaselt lõpule kaebuse esitajale 2005. aasta eest teenetepunktide andmise menetlust. See kujutab endast haldusomavoli.”

Kaebuse 3289/2008/BEH kohta esitas ombudsman 22. oktoobril 2009 parlamendile soovituse projekti, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Parlament peaks tühistama peasekretäri 23. oktoobri 2008. aasta otsuse ja esitama kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse otsustamiseks parlamendi presidendile.”

Ombudsman palus parlamendil esitada üksikasjalik arvamus 31. jaanuariks 2010. Selle kaebuse uurimine on veel pooleli.

[3] "Le Comité des rapports estime, sur la base d'une analyse comparative avec les trois fonctionnaires du grade A*11 ayant été proposés pour 3 points de mérite par sa Direction générale, que le noté a des mérites équivalents voire supérieurs au moins à deux d'entre eux."

[4] 13. veebruaril 2009 teatas kaebuse esitaja ombudsmani talitustele, et 11. veebruaril 2009 tegi Avaliku Teenistuse Kohus otsuse kohtuasjas F-7/08. Pärast ombudsmani teenistuste mitteametlikke lähenemisviise teatas parlament neile 18. veebruaril 2009, et tema üksikasjalik arvamus on juba esitatud parlamendi presidendile allkirjastamiseks. Neid asjaolusid arvesse võttes pidas ombudsman kõige paremaks oodata ära parlamendi üksikasjalik arvamus, enne kui ta otsustab, kuidas Avaliku Teenistuse Kohtu nimetatud otsusega edasi toimida.

[5] Otsus kohtuasjas C-277/01 P: parlament vs. Samper (EKL 2003, lk I-3019, punkt 35).

[6] Ametisse nimetav asutus viitas Esimese Astme Kohtu otsusele kohtuasjas T-52/90: Volger vs. parlament (EKL 1992, lk II-121). Käesoleva kohtuotsuse punkt 36 on sõnastatud järgmiselt: „Tuleb kõigepealt märkida, et kandidatuuri tagasilükkamise otsuse puhul on ametisse nimetav asutus kohustatud seda põhjendama vähemalt siis, kui ta jätab rahuldamata sellise otsuse peale esitatud kaebuse. See on kooskõlas personalieeskirjade artikli 90 lõikega 2, mis nõuab, et ametisse nimetav asutus teeks kaebusele vastates "põhjendatud otsuse". Kuna edutamine ja üleviimine eeldavad valikuvõimalusi, piisab Euroopa Kohtu arvates sellest, kui kaebuse rahuldamata jätmise põhjendus puudutab personalieeskirjades menetluse õiguspärasuseks ette nähtud õiguslike tingimuste olemasolu.”

[7] Otsus kohtuasjas T-52/90 Volger vs. Euroopa Parlament, EKL 1992, lk II-121, punkt 40.

[8] Otsus kohtuasjas T-52/90 Volger vs. Euroopa Parlament, EKL 1992, lk II-121, punkt 36.

[9] Need punktid vastavad käesoleva otsuse punktidele 50–53.

[10] 11. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas F-148/06: Collée vs. Euroopa Parlament, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata.

[11] Käesolev lisa reguleerib Avaliku Teenistuse Kohtu menetlust.

[12] Kohtuasi C-310/97 P: komisjon vs. AssiDomän Kraft Products AB jt, EKL 1999, lk I-5363.

[13] Kaebuse esitaja märkis, et 23. aprilli 2009. aasta kirja põhjal ei nõustunud ombudsman selle seisukohaga.

[14] Soovituse projekt kaebuse 3051/2005/(PB)WP kohta, punkt 1.3.

[15] Liidetud kohtuasjad 97, 193, 99 ja 215/86: Asteris AE jt vs. komisjon, EKL 1988, lk 2181, punkt 27; Otsus kohtuasjas T-154/98: Asia Motor France jt vs. komisjon (EKL 2000, lk II-3453, punkt 101).

[16] Kohtuasi C-310/97 P: komisjon vs. AssiDomän Kraft Products AB jt, EKL 1999, lk I-5363.

[17] Kohtuasi C-310/97 P: komisjon vs. AssiDomän Kraft Products AB jt, EKL 1999, lk I-5363, punkt 63.

[18] Vt Euroopa hea halduse tava eeskirja artikli 12 lõige 3, mis on kättesaadav ombudsmani veebisaidil (www.ombudsman.europa.eu). Olenemata seadustiku artikli 3 lõikest 2 kohaldatakse seda põhimõtet ka töötajatega seotud juhtumite puhul.

[19] Peasekretär teavitas 24. juuni 2004. aasta kirjaga (kaebuse esitaja kaebuse 3051/2005/(PB)WP lisa 9) kaebuse esitajat oma seisukohast seoses aruannete komitee tuvastatud menetlusnormide rikkumistega. Seejärel käsitles Euroopa Parlamendi president kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 kohast kaebust, mis oli adresseeritud peasekretärile.

[20] 1998. aasta aruanne, lk 27–28.

[21] Vt eespool 2. joonealune märkus.