Strasbourg, 27. juuni 2008

Lugupeetud pr B.

augustil 2005 esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse Euroopa Parlamendi vastu seoses sellega, kuidas parlamendi julgeolekuüksus teid 18. märtsil 2005 kohtles.

oktoobril 2005 edastasin Teie kaebuse parlamendi presidendile ja palusin parlamendil esitada oma arvamus. Parlament saatis oma arvamuse 23. veebruaril 2006. Edastasin selle Teile koos märkuste esitamise kutsega, mille Te saatsite 18. märtsil 2006.

mail 2006 saatsin parlamendile täiendavad järelepärimised, millele parlament vastas 26. juunil 2006. Edastasin Teile vastuse koos palvega esitada oma märkused, mille Te saatsite 3. septembril 2006.

veebruaril 2007 tegin ma parlamendile ettepaneku leida sõbralik lahendus teie juhtumi ühele aspektile. Parlament saatis oma arvamuse 30. märtsil 2007. Edastasin selle Teile koos märkuste esitamise kutsega, mille Te saatsite 24. juunil 2007.

jaanuaril 2008 esitasin parlamendile soovituse projekti. Parlament saatis arvamuse (inglise keeles) 20. mail 2008 ja esitas slovakikeelse tõlke 28. mail 2008. Edastasin Teile mõlemad keeleversioonid koos palvega esitada oma märkused, mille Te saatsite 29. mail 2008.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Kaebuse esitaja on Euroopa Parlamendi liikme endine assistent, kelle heaks ta töötas 31. augustil 2004 sõlmitud üheaastase teenuste osutamise lepingu (edaspidi „leping“) alusel. Leping jõustus 1. septembril 2004.

Kaebuse esitaja sõnul on asjaolud järgmised:

veebruaril 2005 saatis parlamendiliige kaebuse esitajale suulise ülesütlemise teate. Kaebuse esitaja rõhutas, et vastavalt lepingule oleks parlamendiliige pidanud talle poolteist kuud enne lõpetamist saatma tähitud kirjaga kirjaliku ülesütlemisteate koos väljastusteatega. Parlamendiliige esitas kirjaliku ülesütlemisteatise 10. veebruaril 2005 ja kaebuse esitaja sai selle kätte 11. veebruaril 2005.

märtsil 2005, st enne etteteatamistähtaja möödumist alates kuupäevast, mil kaebuse esitaja sai kirjaliku lõpetamisteate, katkestas üks parlamendi turvatöötaja, kes tegutses parlamendiliikme taotlusel ja parlamendiliikme uue assistendi juuresolekul, kaebuse esitaja töö lõuna ajal parlamendi sööklas Brüsselis ja kontrollis tema akrediteerimiskaarti. Ta palus tal söömise lõpetada ja kohe sööklast lahkuda. Hoolimata sellest, et kaks korda nõuti, et tal lubataks lõunasöök lõpetada, ei lubatud kaebuse esitajal seda teha ja ta "tõmbati" parlamendi sööklast välja (astoniseerunud) sööklate juuresolekul, kes sõid samal ajal lõunat. Kaebuse esitaja oli sunnitud jälgima turvatöötajat turvaüksuse ruumides, kus ta pidi akrediteerimiskaardi tagastama.

mail 2005 saatis kaebuse esitaja Euroopa Parlamendi presidendile (inglise keeles) kaebuse, milles ta kirjeldas eespool nimetatud juhtumit ja palus teada parlamendi ametlikku seisukohta.

juunil 2005 vastas parlamendi turvaüksuse juhataja parlamendi presidendi nimel (prantsuse keeles) järgmiselt:

1. Parlamendiliige teatas parlamendi turvaüksusele, et ta kavatseb kaebuse esitajaga sõlmitud lepingu lõpetada 10. veebruaril 2005. Selle tulemusena tuli kaebuse esitaja elektrooniline sissepääsuluba deaktiveerida, tema akrediteerimiskaart tühistada ja parlamendiliikme kabinettide võtmed tagastada. Kaebuse esitaja elektrooniline läbipääsuluba deaktiveeriti viivitamata.
2. Turvatöötaja palus 18. märtsil 2005 kaebuse esitajal oma akrediteerimiskaart tagastada, märkides, et seda kasutati pettuse eesmärgil, kuna tal ei olnud enam õigust seda kasutada. Kaebuse esitaja tagastas akrediteerimiskaardi pärast seda, kui oli allkirjastanud kinnituse, et ta on seda teinud. Kohe pärast seda juhtis turvatöötaja kaebuse esitaja kooskõlas eeskirjadega parlamendi ruumidest välja.
3. Akrediteerimiskaart a) „võimaldab Euroopa Parlamenti siseneda ainult parlamendiliikme loal”; b) kuulub Euroopa Parlamendile; ning c) ei ole seotud ühegi lepingulise kokkuleppega ega privileegide või immuniteetide süsteemiga.

Euroopa Ombudsmanile esitatud kaebuses väljendas kaebuse esitaja rahulolematust parlamendi vastusega nii selle vormi kui ka sisu osas.

Ta väitis, et:

1. parlamendi turvateenistused kohtlesid teda vääralt; ja
2. Parlament ei põhjendanud seda käsitlust piisavalt ega vastanud tema 16. mai 2005. aasta kirjale selles keeles.

Kaebuse esitaja väitis, et parlament peaks:

1. maksma talle hüvitist saadud ravi eest (ta ei täpsustanud, kui palju); ja
2. saata talle vastus tema 16. mai 2005. aasta kirjale inglise keeles või teise võimalusena slovaki keeles.

Oma esimese väite ja väite osas oli kaebuse esitaja seisukohal, et parlamendi vastus on nõrk põhjendus tema sunniviisiliseks äravõtmiseks parlamendi sööklast ja tema akrediteerimiskaardi tagasivõtmiseks, hoolimata asjaolust, et tema etteteatamisaeg ei olnud veel lõppenud.

Oma teise väite ja nõude toetuseks viitas kaebuse esitaja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 41, mille kohaselt võib iga isik kirjutada liidu institutsioonidele ühes aluslepingute keeltest ja peab saama vastuse samas keeles.

Nõue

Parlamendi arvamus

Parlamendi arvamus oli järgmine:

1. Julgeolekuüksuse töötajad palusid kaebuse esitajal nõuetekohaselt tagastada oma akrediteerimiskaart, nagu oli nõutud pärast parlamendiliikme otsust tema leping lõpetada.
2. Kaebuse esitaja sai olukorra kohta täieliku selgituse vastusena oma 16. mai 2005. aasta kirjale. Parlamendilt ei nõuta töötajate kirjadele vastamist nende emakeeles.
3. Kaebuse esitaja ei nõustunud tagajärgedega, mis tulenesid tema lepingu lõpetamisest pärast Euroopa Parlamendi liikme otsust, mis tähendas vältimatult tema akrediteerimiskaardi tühistamist. Seega ei ole põhjust kaebuse esitajale hüvitist pakkuda.
4. Kaebuse esitaja sai oma 16. mai 2005. aasta prantsusekeelsele kirjale kahetsusväärse vastuse. Parlamendi praegune sisesuhtluse poliitika on pakkuda oma töötajatele inglise või prantsuse keele valikut.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja oli oma märkustes seisukohal, et parlamendi arvamus ei sisalda eespool nimetatud juhtumi kohta ühtegi asjakohast argumenti, ning jäi oma väidete ja väidete juurde. Ta tegi parlamendi iga punkti kohta järgmised märkused:

1. Parlamendi turvateenistused ei pidanud kaebuse esitajat parlamendi sööklast välja vedama ega paluma tal akrediteerimiskaarti tagastada, sest kaebuse esitajal oli veel seadusega ette nähtud etteteatamisaeg ja seega oli tal õigus akrediteerimiskaarti kanda. Turvateenistused ei tegutsenud kõiki asjaolusid teades, kuna nad ei kontrollinud, kas kaebuse esitajal oli õigus akrediteerimiskaarti kanda. Lisaks kahjustas viis, kuidas parlamendi turvateenistuse liige katkestas kaebuse esitaja lõunasöögi ja viis ta teiste sööklate juuresolekul ära, kaebuse esitaja isiklikku mainet ja kujutab endast tema elu kõige alandavamat kogemust. Kui turvateenistused oleksid tõepoolest kohustatud kaebuse esitaja vastu sekkuma, oleksid nad saanud seda teha väljaspool sööklat ja asjakohasemal viisil.
2. Kaebuse esitaja kirjutas ELi kodanikuna parlamendi presidendile ingliskeelse kaebuse ja ootas vastust inglise keeles või teise võimalusena slovaki keeles.
3. Kaebuse esitaja jäi oma nõude juurde, et parlament peaks maksma talle hüvitist ravi eest, mida ta sai.
4. Kaebuse esitaja soovitas parlamendil käsitleda tema 16. mai 2005. aasta kaebust parlamendi presidendile väliskirjavahetusena ja jäi oma nõude juurde saada vastus inglise keeles või teise võimalusena slovakikeelne tõlge parlamendi vastusest kaebusele.

Täiendavad uurimised

Pärast parlamendi arvamuse ja kaebuse esitaja tähelepanekute hoolikat uurimist tundis ombudsman muret, et parlamendi arvamus ei vastanud piisavalt üksikasjalikult kaebuse esitaja tõsistele väidetele asjaolude kohta, mille tõttu turvateenistused ta sööklast ja parlamendi ruumidest välja viisid, ning leidis, et vaja on täiendavaid uurimisi.

Seetõttu palus ombudsman Euroopa Parlamendil: i) esitama kaebuse esitaja sööklast ja parlamendi ruumidest välja viinud julgeolekuüksuse liikmete avaldused, milles kirjeldatakse üksikasjalikult juhtunut; ning ii) kommenteerida, kas julgeolekuüksuse tegevus ja meetodid olid sel puhul kooskõlas parlamendi poliitikaga.

Ombudsman märkis ka, et parlamendi arvamuses ei viidatud parlamendi eeskirjale assistentide akrediteerimise ja nende töö kohta Euroopa Parlamendis (1). Kuna need eeskirjad sisaldavad ombudsmani arvates sätteid, mis võivad olla asjakohased, eelkõige artikli 2 lõiget 2 ja artikli 4 lõiget 3, palus ta parlamendil selgitada, kuidas neid käesoleval juhul kohaldati, või kui neid ei kohaldatud, siis põhjuseid, miks seda ei tehtud. Ombudsman lisas, et parlament võiks käsitleda eelkõige kaebuse esitaja põhiõiguse olla ära kuulatud austamise küsimust, enne kui tehakse otsus, millel on kaebuse esitajale negatiivsed tagajärjed.

Kuna kaebuse esitaja ei olnud parlamendi presidendile kaebuse esitamise kuupäeval enam assistent, tegi ombudsman ettepaneku ja palus parlamendil esitada kaebuse esitaja 16. mai 2005. aasta kaebusele antud vastuse tõlge inglise keelde. Sellega seoses viitas ombudsman EÜ asutamislepingu artikli 21 kolmandale taandele ja põhiõiguste harta artikli 41 lõikele 4, mis näivad andvat kaebuse esitajale õiguse saada kaebusele vastus kaebuse keeles.

Parlamendi täiendav arvamus

Kokkuvõtteks vastas parlament täiendavatele uurimistele järgmiselt:

Esiteks juhtis parlament tähelepanu parlamendiliikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirjale (edaspidi „Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri“) ja selle VI lisale, nimelt assistentide akrediteerimise ja nende Euroopa Parlamendis töötamise eeskirjale (edaspidi „akrediteerimise eeskiri“), ning esitas Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja koopia. Parlament märkis, et nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirjas ning parlamendiliikmete kasutatavates individuaalsetes näidislepingutes, valitakse, võetakse tööle ja võetakse tööle iga assistent ainuisikuliselt selle parlamendiliikme vastutusel, kes jääb tema ainsaks tööandjaks. Parlament ei astu assistentidega ei formaalselt ega sisuliselt lepingulistesse suhetesse. Seega, kui assistent on tööle võetud, koostab turvaüksus akrediteerimiskaardi üksnes asjaomase parlamendiliikme taotlusel ning kui leping lõpeb, võetakse akrediteerimiskaart tagasi ka üksnes asjaomase parlamendiliikme korraldusel. Seega, kui parlamendiliige teatab asjaomastele teenistustele, et alates teatavast kuupäevast assistent enam ei tööta, kaotab akrediteerimiskaart oma mõtte ja on seetõttu kehtetu.

Seoses ombudsmani ettepanekuga, et parlament käsitleks kaebuse esitaja põhiõiguse olla ära kuulatud austamist enne teda kahjustava otsuse tegemist, viitas parlament Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja VI lisa artiklile 7 (4). Parlament rõhutas siiski, et seda eeskirja kohaldatakse ainult „tegutsevate“assistentide suhtes, mitte endise assistendi suhtes, kes ei ole enam parlamendiliikme lepinguline töötaja ja kellel ei ole enam kehtivat akrediteerimiskaarti. Parlament lisas, et parlamendi organil ei ole põhjust korraldada eelnevat kuulamist küsimuses, mis on seotud parlamendiliikme ja tema assistendi vahelise lepingulise suhtega ning nende poolte õigusega töösuhe lõpetada (õigus, mille suhtes parlamendil ei ole sõnaõigust).

Parlament lisas, et tema teenistused on kaebuse esitajat nõuetekohaselt teavitanud ja ta on täielikult teadlik asjaolust, et kuna ta ei tööta enam oma parlamendiliikme juures, ei saa viimane enam võtta vastutust tema viibimise eest parlamendi ruumides.

Parlament jõudis järeldusele, et kaebuse esitaja oli lepingu lõpetamise ajal täielikult teadlik oma õiguslikust ja faktilisest olukorrast ning oli sellest täielikult teadlik. Kui turvatöötajad palusid turvaüksuse juhataja korraldusel kaebuse esitajal parlamendi ruumidest lahkuda, toimus see täielikus kooskõlas parlamendi sise-eeskirjadega ja ilma vahejuhtumiteta, mis oleksid viinud asjaomaste töötajate ametlike avaldusteni.

Ombudsmani palvel esitas parlament oma 7. juuni 2005. aasta vastuse kaebuse esitaja 16. mai 2005. aasta kaebusele, mis oli adresseeritud parlamendi presidendile, ingliskeelse tõlke.

Kaebuse esitaja täiendavad märkused

Oma vastuses parlamendi täiendavale arvamusele kordas kaebuse esitaja, et sai 11. veebruaril 2005 kätte Euroopa Parlamendi liikme kirjaliku ametist lahkumise teate ning et alates sellest kuupäevast hakkas kulgema pooleteisekuuline etteteatamistähtaeg. Kaebuse esitaja lisas, et etteteatamistähtaeg lõppes 25. märtsil 2005 ja kuni selle kuupäevani oli tema leping endiselt jõus. Selle tulemusena oli ta endiselt parlamendiliikme assistent ja tal oli seega õigus pääseda oma akrediteerimiskaardiga parlamendi ruumidesse. Kaebuse esitaja arvates tuleneb eeltoodust, et 18. märtsi 2005. aasta vahejuhtumi päeval ei olnud parlamendi täiendavas arvamuses esitatud avaldus lepingu lõppemise kohta tema olukorra suhtes kohaldatav. Samadel põhjustel lisas kaebuse esitaja, et parlament teeb korduvalt tõsise vea, kui ta leiab, et ta oli 18. märtsil 2005 „endine assistent”.

Seoses parlamendi avaldusega, et „kaebuse esitaja oli täielikult teadlik ja täielikult teadlik õiguslikust ja faktilisest olukorrast, milles ta töölepingu lõpetamise ajal oli“, märkis kaebuse esitaja, et ainsad faktid, millest ta oli täielikult teadlik, olid see, et tema etteteatamisaeg oli veel käimas ja et tema akrediteerimiskaart oli endiselt kehtiv. Kaebuse esitaja vaidlustas ka parlamendi avalduse, mille kohaselt olid ka parlamendi teenistused teda nõuetekohaselt teavitanud, väites, et see ei olnud nii.

Lõpetuseks kordas kaebuse esitaja, et tema arvates on parlamendi turvateenistuse poolt talle osaks saanud kohtlemine tema inimõiguste rikkumine, ning jäi oma nõude juurde saada rahalist hüvitist talle osaks saanud kohtlemise eest.

OMBUDSMANi võimalused leida sõbralik lahendus

Pärast arvamuste ja tähelepanekute hoolikat kaalumist ei olnud ombudsman veendunud, et parlament oli adekvaatselt vastanud kaebuse esitaja esimesele väitele ja väitele asjaolude kohta, mille tõttu julgeolekuüksuse töötajad ta sööklast ja parlamendi ruumidest välja viisid.

Sõbraliku lahenduse ettepanek

Ombudsmani põhikirja(5) artikli 3 lõike 5 kohaselt peab ombudsman otsima koos asjaomase institutsiooniga nii palju kui võimalik lahendust, et kõrvaldada haldusomavoli juhtum ja rahuldada kaebuse esitaja nõuded.

Seetõttu tegi ombudsman parlamendile järgmise sõbraliku lahenduse ettepaneku:

Parlament võiks kaaluda võimalust paluda kaebuse esitajalt vabandust talle 18. märtsil 2005 osutatud ravi eest ja maksta talle sama kohtlemise eest mõistlikku rahalist hüvitist.

Parlamendi arvamus sõbraliku lahenduse ettepaneku kohta

Oma arvamuses tegi parlament järgmised märkused:

Esiteks kordas parlament oma seisukohta, et tema julgeolekuüksuse töötajad tegutsesid nõuetekohaselt, kui ta palus kaebuse esitajal tagastada oma akrediteerimiskaart pärast seda, kui parlamendiliige oli tema lepingu lõpetanud. Parlamendi sõnul nõustus kaebuse esitaja allkirjastama asjakohased dokumendid ja tagastama kaardi.

Euroopa Parlament märkis lisaks, et „Euroopa Parlamendi eeskirjades on sätestatud, et sissepääsuloa omanik peab vastama Euroopa Parlamendi peasekretäri koostatud eeskirjades sätestatud nõuetele; Assistendi sissepääsuluba väljastatakse isikutele, kellel on parlamendiliikmega otsene ametialane või isiklik side.”

Parlamendi sõnul on kaebuse esitaja ja Euroopa Parlamendi liikme vahel 31. augustil 2004 sõlmitud eraõiguslik leping, mis lõppes 15. märtsil 2005, juriidiliselt teenuseosutaja leping ning parlamenti ei saa mingil juhul pidada selle alusel tööandjaks ega osaliseks.

Lisaks märkis parlament, et arvestades assistendi ja parlamendiliikme vahelist otsest suhet, on parlamendiliikmel pärast lepingu lõpetamist täielik vabadus nõuda, et assistent ei pöörduks etteteatamistähtaja jooksul tööle tagasi. Parlament lisas, et etteteatamistähtaja eesmärk on kaitsta assistenti üksnes palga osas, kuid ainult lepingu allkirjastajad otsustavad, kas assistent töötab etteteatamistähtaja jooksul. Seetõttu ei ole kaebuse esitajal alust nõuda, et Euroopa Parlamendi liige lubaks tal sellel ajavahemikul töötamist jätkata.

Kuna parlamendiliige soovis, et kaebuse esitaja lõpetaks viivitamata töö ja assistendi akrediteerimiskaart väljastatakse üksnes seetõttu, et assistendi ja parlamendiliikme vahel on eraõiguslik leping, ei olnud kaebuse esitajal põhjust põhjendada oma viibimist parlamendi ruumides 18. märtsi 2005. aasta vahejuhtumi päeval.

Parlament jõudis järeldusele, et eespool nimetatud asjaolusid arvestades ei saa ta „kaebuse esitaja ees vabandada. Parlament lisas, et ta „ei võta tööandjana mingit vastutust ega saa pakkuda rahalist hüvitist olukorras, kus leping on vastavalt kohaldatavale siseriiklikule õigusele nõuetekohaselt sõlmitud eraõiguslik leping“.

Kaebuse esitaja märkused

Kokkuvõttes juhtis kaebuse esitaja tähelepanu parlamendi avaldusele, mille kohaselt parlamendi julgeolekuüksuse töötajad toimisid nõuetekohaselt, kui ta palus tal akrediteerimiskaardi tagastada pärast seda, kui parlamendiliige oli tema lepingu lõpetanud. Kaebuse esitaja väitis, et selle avaldusega i) ignoreeris parlament teadlikult ombudsmani järeldust, et ta kohtles ELi kodanikku sobimatult; ning ii) eiras asjaolu, et lepingu lõpetamine on seotud 11. veebruari 2005. aasta (lõpetamisteate) kättesaamise kinnitusega, ega võtnud arvesse, et 18. märtsil 2005 oli kaebuse esitaja ikka veel etteteatamistähtajast kinni pidanud ja tal oli seega õigus akrediteerimiskaarti kasutada.

Kaebuse esitajal tekkis ka küsimus, mille alusel parlament jõudis järeldusele, et kuna parlamendiliige soovis, et ta viivitamata töö lõpetaks ja assistendi akrediteerimiskaart väljastatakse üksnes seetõttu, et assistendi ja parlamendiliikme vahel on eraõiguslik leping, ei olnud tal põhjust põhjendada oma viibimist parlamendi ruumides 18. märtsil 2005. Sellega seoses märkis kaebuse esitaja veel kord, et tema leping kehtis kuni 25. märtsini 2005 ja et akrediteerimiseeskirjade artikli 4 kohaselt ei vaja kehtiva akrediteerimiskaardiga assistent, nagu kaebuse esitaja puhul, parlamendi ruumides viibimiseks oma parlamendiliikme luba.

Lisaks väljendas kaebuse esitaja oma mittenõustumist parlamendi avaldusega, et ta on nõus allkirjastama asjaomased dokumendid ja tagastama akrediteerimiskaardi. Ta märkis, et akrediteerimiskaart võeti temalt sunniviisiliselt ära ning avaldus, mis tõendab, et ta on selle tagastanud, väljastati talle alles pärast seda, kui ta oli esitanud taotluse sellise avalduse saamiseks.

Lõpuks märkis kaebuse esitaja, et parlament ei käsitlenud skandaalset viisi, kuidas julgeolekuüksuse töötajad ta parlamendi ruumidest välja saatsid, ning leidis seetõttu, et parlamendi järeldus, et tal ei ole võimalik tema ees vabandada, on silmatorkav.

OMBUDSMANi soovituse eelnõu

Soovituse projekt

jaanuaril 2008 esitas ombudsman Euroopa Parlamendile järgmise soovituse projekti:

Parlament peaks vabandama kaebuse esitaja ees tema kohtlemise pärast 18. märtsil 2005. Et rõhutada oma vabanduse siirust, peaks parlament kaaluma kaebuse esitajale ex gratia makse pakkumist. Ombudsman on seisukohal, et 1000 eurot oleks sellise makse jaoks sobiv summa.

Soovituse projekt põhines järgmistel kaalutlustel:

(1) Kaebuse esitaja teatas, et 18. märtsil 2005 (st enne etteteatamistähtaja möödumist) katkestas üks parlamendi julgeolekuüksuse liige teiste sööklate juuresolekul tema töö lõunasöögi ajal parlamendi sööklas Brüsselis ning palus tal söök lõpetada ja kohe sööklast lahkuda. Kaebuse esitaja oli sunnitud valvurit jälitama turvaüksuse ruumidesse, kus ta pidi akrediteerimiskaardi tagastama. Seejärel paluti tal parlamendi ruumidest lahkuda. Kaebuse esitaja väitis, et parlamendi turvateenistused kohtlesid teda ebakorrektselt ja nõudsid talle osutatud ravi eest hüvitist.

(2) Parlament asus oma arvamuses seisukohale, et tema julgeolekuüksuse töötajad palusid kaebuse esitajal kogu lugupidamise juures oma akrediteerimiskaardi tagastada. Parlamendi arvates oli ta kohustatud seda tegema parlamendiliikme otsuse alusel leping lõpetada. Parlamendi sõnul ei nõustunud kaebuse esitaja oma lepingu lõpetamise tagajärgedega. See tähendas vältimatult, et tema akrediteerimiskaart tühistati. Seetõttu leidis parlament, et kaebuse esitajale hüvitise pakkumiseks ei ole alust.

(3) Oma vastuses ombudsmani edasistele uurimistele viitas parlament i) kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirjale; ii) akrediteerimist reguleerivad eeskirjad; ning iii) Euroopa Parlamendi liikmete kasutatavad individuaalsed näidislepingud. Parlament märkis, et iga parlamendiliikme assistent valitakse, võetakse tööle ja võetakse tööle asjaomase parlamendiliikme ainuvastutusel ning et parlament ei sekku parlamendiliikmete lepingulistesse suhetesse nende assistentidega. Seega, kui parlamendiliige teatab asjaomastele teenistustele, et alates teatavast kuupäevast assistent enam ei tööta, kaotab akrediteerimiskaart oma mõtte ja on seetõttu kehtetu.

(4) Oma vastuses sõbraliku lahenduse ettepanekule kordas parlament oma seisukohta, et tema julgeolekuüksuse töötajad tegutsesid nõuetekohaselt, kui ta palus kaebuse esitajal tagastada oma akrediteerimiskaart pärast seda, kui parlamendiliige oli tema lepingu lõpetanud. Euroopa Parlament märkis ka, et „Euroopa Parlamendi eeskirjades on sätestatud, et sissepääsuloa omanik peab vastama Euroopa Parlamendi peasekretäri koostatud eeskirjades sätestatud nõuetele; Assistendi sissepääsuluba väljastatakse isikutele, kellel on parlamendiliikmega otsene ametialane või isiklik side.” Ta juhtis tähelepanu ka sellele, et teda ei saa mingil juhul pidada tööandjaks kaebuse esitaja ja parlamendiliikme vahel sõlmitud eraõigusliku lepingu alusel ega selle osaliseks. Parlament lisas, et kuna parlamendiliige soovis, et kaebuse esitaja lõpetaks viivitamata töö ning assistendi akrediteerimiskaart väljastatakse üksnes seetõttu, et assistendi ja parlamendiliikme vahel on eraõiguslik leping, ei ole kaebuse esitajal põhjust põhjendada oma viibimist parlamendi ruumides 18. märtsi 2005. aasta vahejuhtumi päeval. Parlament jõudis järeldusele, et eespool nimetatud asjaolusid arvestades ei saa ta „kaebuse esitaja ees vabandada. Ta lisas, et ta „ei võta tööandjana mingit vastutust ega saa pakkuda rahalist hüvitist olukorras, kus leping on eraõiguslik leping, mis on nõuetekohaselt sõlmitud kooskõlas kohaldatava siseriikliku õigusega“.

(5) Euroopa Parlamendi liige teavitas 14. ja 15. novembri 2007. aasta e-kirjadega ombudsmani kohtumenetlusest, mille kaebuse esitaja algatas tema vastu pädevas siseriiklikus kohtus seoses lepingu lõpetamisega.

Võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 195 (6) ja oma põhikirja (7) artikli 2 lõiget 7, lõpetas ombudsman seega hinnangu andmise sellele, kuidas parlament kohaldas kaebuse esitaja olukorra suhtes akrediteerimise eeskirja artikli 2 lõiget 8 ja artikli 4 lõiget 9, tegemata selle kohta ühtegi järeldust, sest lepingu lõpetamisega seotud asjaolud, mille suhtes algatati kohtumenetlus, on selle hinnangu andmisel asjakohased.

(6) Oma kirjas, milles ombudsman saatis Euroopa Parlamendile täiendavad uurimised, palus ta Euroopa Parlamendil muu hulgas käsitleda kaebuse esitaja põhiõiguse olla ära kuulatud austamise küsimust, enne kui tehakse otsus, millel on kaebuse esitajale kahjulikud tagajärjed. Oma vastuses viitas parlament Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja VI lisa artiklile 7 (10), kuid rõhutas, et seda artiklit kohaldatakse ainult tegevuses osalevate assistentide suhtes ja mitte endiste assistentide suhtes, kellel puudub kehtiv akrediteerimiskaart. Parlament lisas, et tal ei ole põhjust korraldada eelnevat ärakuulamist küsimuses, mis on seotud parlamendiliikme ja tema assistendi vahelise lepingulise suhtega ning nende poolte õigusega töösuhe lõpetada.

(7) Oma ettepanekus sõbraliku lahenduse kohta väljendas ombudsman seetõttu tõsist muret asjaolu pärast, et parlament ei viidanud põhiõiguste harta artiklile 41. Artiklis 41 on sätestatud, et „[i]gaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul”. See õigus hõlmab ka „igaühe õigust olla ära kuulatud enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada”(rõhuasetus lisatud). Ombudsman märkis, et parlamenti võis seega mõista nii, et ta tunnistas, et ei järgitud kaebuse esitaja põhiõigust olla ära kuulatud, mis on sätestatud põhiõiguste hartas.

Eespool toodut arvesse võttes märkis ombudsman kahetsusega, et parlament ei viidanud oma vastuses ka põhiõiguste harta eespool nimetatud sättele, lükates tagasi sõbraliku lahenduse ettepaneku, kinnitades seega ombudsmani esialgset järeldust, et kaebuse esitaja põhiõigust olla ära kuulatud ei järgitud.

(8) Ombudsman ei pidanud veenvaks parlamendi avaldust, et tal ei ole põhjust kuulata kaebuse esitajat ära küsimuses, mis on seotud tema kui parlamendiliikme assistendi ja asjaomase parlamendiliikme vahelise lepingulise suhtega ning nende vastavate õigustega töösuhe lõpetada.

Esiteks rõhutas ombudsman, et parlamendi ja kaebuse esitaja vahelise lepingulise suhte puudumine ei vabasta parlamenti kohustusest kohaldada kaebuse esitaja suhtes nõuetekohaselt oma eeskirju ja hea halduse põhimõtteid ning austada tema põhiõigusi.

Teiseks tuletas ombudsman meelde, et lepingu lõpetamise küsimus mõjutas otseselt seda, kas juhtumi toimumise päeval oli kaebuse esitaja akrediteerimiskaart endiselt kehtiv ja kas parlamendil oli seega õigus teda oma ruumidest välja viia (mis põhiõiguste harta artikli 41 tähenduses oli kindlasti kaebuse esitajat kahjustav meede).

Seetõttu pidi parlament vastavalt põhiõiguste harta artiklile 41 ära kuulama kaebuse esitaja lepingu lõpetamise küsimuses enne tema väljaviimist parlamendi ruumidest. Kui parlament seda ei teinud, oli tegemist haldusomavoli juhtumiga.

(9) Ombudsman võttis teadmiseks parlamendi avalduse, mis esitati vastuseks tema edasistele uurimistele ja mille kohaselt ei kohaldatud kaebuse esitaja juhtumi suhtes akrediteerimiseeskirjade artiklit 7. Selles sättes käsitletakse olukorda, kus kvestorid leiavad, et assistendi tegevus või käitumine kahjustab institutsiooni huve. Eespool öeldut arvesse võttes tuleneb parlamendi avaldusest, et ta ei pidanud kaebuse esitaja viibimist parlamendi ruumides tema kui institutsiooni huve kahjustavaks.

(10) Ombudsman võttis samuti teadmiseks kaebuse esitaja avaldused, mida parlament ei olnud käesoleva uurimise käigus kunagi vaidlustanud, et julgeolekuüksuse töötajad lähenesid talle lõunasöögi ajal sööklas teiste sööklate juuresolekul, võimaldamata tal isegi söögikorda lõpetada, ning palusid tal kohe lahkuda. Ombudsman juhtis parlamendi tähelepanu kaebuse esitaja tähelepanekule, et viis, kuidas turvatöötaja teda lõuna ajal katkestas ja teiste sööklate juuresolekul sööklast välja tõmbas, kahjustas tema isiklikku mainet ja kujutab endast tema elu kõige alandavamat kogemust.

(11) Sellega seoses tuletas ombudsman meelde, et Euroopa hea haldustava eeskirja artikli 6 lõikes 1 (Proportsionaalsus) on sätestatud, et "[o]tsuste tegemisel tagab ametnik, et võetud meetmed on proportsionaalsed taotletava eesmärgiga. Ametnik väldib eelkõige kodanike õiguste piiramist või neile süüdistuse esitamist, kui need piirangud või süüdistused ei ole mõistlikus seoses taotletava meetme eesmärgiga.”

(12) Ombudsman leidis, et sellist alandavat tegutsemisviisi saab pidada proportsionaalseks ainult juhul, kui kaebuse esitaja käitumist peetakse parlamendi huve kahjustavaks. Eespool punktist 9 nähtub siiski, et see nii ei olnud. Seetõttu leidis ombudsman, et julgeolekuüksuse töötajate sekkumine kaebuse esitaja vastu ei olnud proportsionaalne ja kujutas endast järjekordset haldusomavoli juhtumit.

(13) Eespool esitatud kaalutluste põhjal järeldas ombudsman, et kaebuse esitaja põhiõiguse olla ära kuulatud ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine parlamendi poolt kujutab endast haldusomavoli juhtumeid, ning esitas seetõttu eespool nimetatud soovituse projekti.

Parlamendi arvamus

Parlament märkis oma arvamuses, et kaebus ei ole põhjendatud. Parlamendi sõnul oli kaebuse esitajal parlamendiliikme assistendina akrediteerimiskaart, mis kehtis tema sellel ametikohal töötamise ajal.

Parlament lisas, et kui parlamendiliige otsustas lepingu lõpetada ja „sõltumata [kaebuse esitaja] lepingulistest õigustest“, tehti turvaüksusele ülesandeks saada temalt akrediteerimiskaart vastavalt parlamendi hoonetesse pääsu reguleerivatele eeskirjadele. Lisaks märkis parlament, et "[i]n asjaolu, et ta oleks pidanud andma selle sissepääsuloa otse." Ta ei oleks tohtinud jätkata juurdepääsu parlamendile parlamendiliikme assistendina.

Parlament lisas, et pärast lepingu lõpetamise päeva nähti kaebuse esitajat parlamendi sööklas. Kuna tema akrediteerimiskaart enam ei kehti, paluti tal see üle anda turvaüksusele, kes üksnes kohaldas kehtivaid eeskirju. Kaebuse esitajal oli siiski õigus siseneda parlamendi hoonetesse külalisena.

Parlament jõudis järeldusele, et ta ei tegutsenud kaebuse esitaja huve kahjustaval viisil ning seetõttu ei nõutud temalt vabandust ega hüvitist.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja väitis, et ta oli taas ebameeldivalt üllatunud, et parlament ei olnud korduvalt ombudsmani tõstatatud küsimusi käsitlenud ja viitas jätkuvalt akrediteerimiskaardile üldiselt.

Ta palus parlamendil esitada märkusi mitme tema arvamuses esitatud avalduse kohta. Näiteks küsis ta selgitusi seoses parlamendi avaldustega, et: i) tema kaebus ei ole põhjendatud; ii) tema töösuhe parlamendiliikme assistendina lõpetati; iii) turvaüksusele tehti ülesandeks „sõltumatult oma lepingulistest õigustest” võtta temalt tagasi akrediteerimiskaart; või iv) turvaüksus tegutses vastavalt parlamendi hoonetesse pääsu reguleerivatele eeskirjadele.

Kaebuse esitaja küsis ka, miks parlament eiras ombudsmani soovituse projektis esitatud järeldusi, et tema kohtlemine parlamendis hõlmas haldusomavoli juhtumeid, mis seisnesid tema põhiõiguse olla ära kuulatud ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumises. Lõpetuseks märkis ta, et parlament kahjustab tema huve, ja küsis, miks parlament kui ELi kodanike poolt otse valitud institutsioon ei pea asjakohaseks kodaniku ees vabandada.

Otsus

1 Kaebuse esitaja väidetav väärkohtlemine

1.1 Kaebuse esitaja, Euroopa Parlamendi liikme endine assistent, teatas, et 18. märtsil 2005 (st enne etteteatamistähtaja lõppu) katkestas parlamendi julgeolekuüksuse liige teiste sööklate juuresolekul tema töö lõunasöögi ajal parlamendi sööklas Brüsselis ning palus tal söök lõpetada ja kohe sööklast lahkuda. Kaebuse esitaja oli sunnitud valvurit jälitama turvaüksuse ruumidesse, kus ta pidi akrediteerimiskaardi tagastama. Seejärel paluti tal parlamendi ruumidest lahkuda. Kaebuse esitaja väitis, et parlamendi turvateenistused kohtlesid teda ebakorrektselt ja nõudsid talle osutatud ravi eest hüvitist.

1.2 Oma arvamuses ja vastuses edasistele uurimistele viitas parlament sisuliselt otsesele lepingulisele suhtele parlamendiliikmete ja nende assistentide vahel ning asus seisukohale, et parlamendi julgeolekuüksuse töötajad kohtlesid kaebuse esitajat sobival viisil ja kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega. Seetõttu leidis parlament, et tal ei ole põhjust tema ees vabandada ega talle hüvitist maksta.

1.3 Ombudsman leidis, et parlament ei esitanud ühtegi mõjuvat argumenti, mis õigustaks kaebuse esitaja kohtlemist, ning tegi seetõttu ettepaneku leida sõbralik lahendus, et parlament võiks kaaluda talle vabanduste esitamist ja mõistliku rahalise hüvitise maksmist sellise kohtlemise eest.

1.4 Oma vastuses ombudsmani ettepanekule kordas parlament sisuliselt oma seisukohta, et tema julgeolekuüksuse töötajad kohtlesid kaebuse esitajat asjakohaselt ja vastavalt kehtivatele eeskirjadele, ning esitas mitmeid märkusi kaebuse esitaja ja parlamendiliikme vahelise otsese lepingulise suhte kohta ning selle kohta, et parlament ei ole nende sõlmitud eraõigusliku lepingu alusel tööandja ega osaline. Selle põhjal keeldus parlament kaebuse esitaja ees vabandamast või hüvitist maksmast.

1.5 Ombudsman leidis, et parlamendi vastus sõbraliku lahenduse ettepanekule ei olnud piisav, ja esitas seetõttu soovituse projekti, milles küsimust uuriti järgmiselt.

1.6 Ombudsman tuletas meelde, et oma kirjas, milles ta saatis Euroopa Parlamendile täiendavad uurimised, palus ta Euroopa Parlamendil muu hulgas käsitleda kaebuse esitaja põhiõiguse olla ära kuulatud austamist enne, kui tehakse otsus, millel on kaebuse esitajale kahjulikud tagajärjed. Oma vastuses viitas parlament Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja VI lisa artiklile 7 (11), kuid rõhutas, et seda artiklit kohaldatakse ainult tegutsevate assistentide suhtes ja mitte endiste assistentide suhtes, kellel puudub kehtiv akrediteerimiskaart. Parlament lisas, et tal ei ole põhjust korraldada eelnevat ärakuulamist küsimuses, mis on seotud parlamendiliikme ja tema assistendi vahelise lepingulise suhtega ning nende poolte õigusega töösuhe lõpetada.

1.7 Oma ettepanekus sõbraliku lahenduse kohta väljendas ombudsman seetõttu tõsist muret seoses asjaoluga, et parlament ei viidanud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 41, mille kohaselt "[i]gaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul". See õigus hõlmab ka „igaühe õigust olla ära kuulatud enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada”(rõhuasetus lisatud). Ombudsman märkis, et parlamenti võis seega mõista nii, et ta tunnistas, et ei järgitud kaebuse esitaja põhiõigust olla ära kuulatud, mis on sätestatud põhiõiguste hartas.

1.8 Ombudsman märkis kahetsusega, et parlament ei viidanud eespool nimetatud põhiõiguste harta sättele ka oma vastuses, milles lükati tagasi sõbraliku lahenduse ettepanek, kinnitades seega ombudsmani esialgset järeldust, et kaebuse esitaja põhiõigust olla ära kuulatud ei järgitud. Ombudsman ei pidanud veenvaks parlamendi avaldust, et tal ei ole põhjust kuulata kaebuse esitajat ära küsimuses, mis on seotud tema kui parlamendiliikme assistendi ja asjaomase parlamendiliikme vahelise lepingulise suhtega ning nende vastavate õigustega töösuhe lõpetada. Ombudsman tuletas meelde, et lepingu lõpetamise küsimus mõjutab otseselt seda, kas kaebuse esitaja akrediteerimiskaart on kehtiv ja kas parlamendil on seega õigus ta oma ruumidest välja viia, ning et seetõttu on parlament kohustatud kooskõlas põhiõiguste harta artikliga 41 kaebuse esitaja enne tema ruumidest väljaviimist lepingu lõpetamise küsimuses ära kuulama. Ombudsman jõudis esialgsele järeldusele, et kui parlament seda ei tee, on tegemist haldusomavoli juhtumiga.

1.9 Ombudsman võttis teadmiseks parlamendi avalduse, mis esitati vastuseks tema edasistele uurimistele ja mille kohaselt ei kohaldatud kaebuse esitaja juhtumi suhtes akrediteerimiseeskirjade artiklit 7. Arvestades, et see säte käsitleb olukorda, kus kvestorid leiavad, et assistendi tegevus või käitumine kahjustab institutsiooni huve, tuleneb parlamendi avaldusest, et ta ei pidanud kaebuse esitaja viibimist parlamendi ruumides tema huve kahjustavaks.

1.10 Ombudsman võttis samuti teadmiseks kaebuse esitaja avaldused, mida parlament ei ole käesoleva uurimise käigus kunagi vaidlustanud, et julgeolekuüksuse töötajad lähenesid talle lõunasöögi ajal sööklas teiste sööklate juuresolekul, võimaldamata tal isegi lõpetada sööki, mida tal paluti kohe lahkuda, ning et viis, kuidas teda koheldi, kahjustas tema isiklikku mainet ja kujutab endast tema elu kõige alandavamat kogemust.

Sellega seoses tuletas ombudsman meelde, et Euroopa hea haldustava eeskirja artikli 6 lõikes 1 (Proportsionaalsus) on sätestatud, et „[o]tsuste tegemisel tagab ametnik, et võetud meetmed on proportsionaalsed taotletava eesmärgiga. Ametnik väldib eelkõige kodanike õiguste piiramist või neile süüdistuse esitamist, kui need piirangud või süüdistused ei ole mõistlikus seoses taotletava meetme eesmärgiga.”

1.11 Ombudsman leidis, et sellist alandavat tegutsemisviisi saab pidada proportsionaalseks ainult siis, kui kaebuse esitaja käitumist peetakse parlamendi huve kahjustavaks. Eespool punktist 1.9 nähtub siiski, et see nii ei olnud. Seetõttu leidis ombudsman, et julgeolekuüksuse töötajate sekkumine kaebuse esitaja vastu ei olnud proportsionaalne ja kujutas endast järjekordset haldusomavoli juhtumit.

1.12 Eeltoodud kaalutluste põhjal jõudis ombudsman järeldusele, et kaebuse esitaja põhiõiguse olla ära kuulatud ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine parlamendi poolt kujutab endast haldusomavoli juhtumeid, ning esitas seetõttu soovituse projekti, et parlament peaks i) paluma kaebuse esitajalt vabandust tema kohtlemise eest 18. märtsil 2005; ning ii) kaaluda talle ex gratia makse pakkumist, mille puhul oleks 1000 eurot ombudsmani arvates asjakohane summa.

1.13 Oma arvamuses soovituse projekti kohta märkis parlament, et kaebus ei ole põhjendatud. Parlamendi sõnul oli kaebuse esitajal akrediteerimiskaart, mis kehtis kogu tema teenistusaja jooksul, ning ta ei oleks tohtinud jätkata parlamendiliikme assistendina pääsu parlamenti, kui parlamendiliige otsustas oma lepingu lõpetada. Turvaüksusele tehti ülesandeks saada temalt akrediteerimiskaart vastavalt parlamendi hoonetesse sissepääsu eeskirjale, kuna kaart enam ei kehti. Parlament jõudis järeldusele, et ta ei tegutsenud kaebuse esitaja huve kahjustaval viisil ning seetõttu ei nõutud temalt vabandust ega hüvitist.

1.14 Ombudsman märgib, et nii oma arvamuses kui ka vastuses sõbraliku lahenduse ettepanekule mainib parlament üldiselt, et tema julgeolekuüksuse töötajad tegutsesid kooskõlas parlamendi hoonetesse pääsu reguleerivate eeskirjadega ja ainult kohaldasid neid eeskirju. Eelkõige ei ole ta viidanud ühelegi konkreetsele õigusnormile, mis õigustaks kaebuse esitaja kohtlemist 18. märtsil 2005. Lisaks märgib ombudsman, et parlament ei ole mingil viisil vaidlustanud kaebuse esitaja tõsiseid väiteid asjaolude kohta, milles julgeolekuüksuse töötajad tema vastu sekkusid, ega konkreetsete meetodite kohta, mida ta kasutas tema sööklast eemaldamiseks. Lisaks avaldab ombudsman kahetsust, et parlamendi arvamuses ei käsitleta tema järeldusi haldusomavoli kohta, mis seisneb kaebuse esitaja põhiõiguse olla ära kuulatud ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumises.

1.15 Ombudsman võtab teadmiseks kaebuse esitaja erinevad küsimused, mis on sõnastatud tema tähelepanekutes soovituse projekti käsitleva parlamendi arvamuse kohta. Võttes aga arvesse käesoleva uurimise senist käiku, leiab ombudsman, et parlamendilt selle juhtumi kohta täiendavate märkuste küsimine ei oleks otstarbekas.

1.16 Eespool öeldut silmas pidades ja kuna parlament ei ole esitanud uusi argumente ega tõendeid, jääb ombudsman oma soovituse projektis esitatud järelduse juurde, et kaebuse esitaja esimese väite puhul on tegemist haldusomavoliga.

1.17 Vastavalt rakendussätteid vastu võtva Euroopa Ombudsmani otsuse (12) artikli 8 lõikele 4 võib ombudsman juhul, kui ta leiab, et institutsiooni üksikasjalik arvamus tema soovituse projekti kohta ei ole rahuldav, koostada parlamendile haldusomavoli juhtumi kohta eriaruande. Oma 1998. aasta aruandes juhtis ombudsman tähelepanu sellele, et tema võimalus esitada parlamendile eriaruanne on tema töö jaoks hindamatu väärtusega. Ta lisas, et seetõttu ei tohiks eriaruandeid esitada liiga sageli, vaid ainult seoses oluliste küsimustega, mille puhul parlament saaks ombudsmani abistamiseks meetmeid võtta (13). aasta aruanne esitati parlamendile ja parlament kiitis selle heaks.

1.18 Ombudsman avaldab kahetsust, et parlamendi administratsioon ei ole soovinud selle juhtumi puhul haldusomavoli heastada ombudsmani pakutud ex gratia makse tegemisega. Kuna aga ombudsmanil ei ole põhjust kahtlustada, et kaebuse esitaja kahetsusväärne kohtlemine tulenes pigem üldisest poliitikast kui üksikust hindamisveast, ei pea ta eriaruande koostamist õigustatuks. Seetõttu lõpetab ta selle juhtumi asjakohase kriitilise märkusega allpool.

2 Kirjale selle koostamise keeles väidetavalt vastamata jätmine

2.1 Kaebuse esitaja väitis, et parlament ei vastanud tema 16. mai 2005. aasta kirjale keeles, milles see oli koostatud, st inglise keeles, ning palus, et parlament annaks talle vastuse inglise või teise võimalusena slovaki keeles.

2.2 Parlament märkis oma arvamuses, et tal ei ole kohustust vastata töötajate kirjadele nende emakeeles. Parlamendi sõnul sai kaebuse esitaja oma kirjale vastuse prantsuse keeles, mis oli kahetsusväärne. Ta lisas, et tema praegune sisesuhtluse poliitika on pakkuda oma töötajatele inglise või prantsuse keele valikut.

2.3 Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et ta kirjutas Euroopa Parlamendile kui ELi kodanikule ingliskeelse kirja, ning ootas vastust inglise keeles või teise võimalusena slovaki keeles.

2.4 Euroopa Parlamendile saadetud täiendavates uurimistes viitas ombudsman EÜ asutamislepingu artikli 21 kolmandale taandele ja põhiõiguste harta artikli 41 lõikele 4, mis näivad andvat kaebuse esitajale õiguse saada vastus kirjale keeles, milles kiri oli koostatud. Seetõttu tegi ombudsman ettepaneku, et parlament esitaks kaebuse esitaja 16. mai 2005. aasta kirjale antud vastuse ingliskeelse tõlke.

2.5 Edasistele järelepärimistele antud vastusele lisas parlament kaebuse esitaja kirjale antud vastuse ingliskeelse tõlke.

2.6 Neil asjaoludel leiab ombudsman, et kaebuse selle aspekti edasine uurimine ei ole õigustatud.

3 Kokkuvõte

3.1 Eespool punktis 1 esitatud ombudsmani järelduste põhjal tuleb teha järgmine kriitiline märkus:

Kaebuse esitaja kohtlemine parlamendis 18. märtsil 2005, mille käigus üks parlamendi turvaüksuse liige katkestas kaebuse esitaja töö lõunasöögi ajal parlamendi sööklas Brüsselis ning palus tal teiste sööklate juuresolekul ja sööki lõpetamata lõpetada söömine ja saata ta kohe turvaüksuse ruumidesse, kus ta pidi oma akrediteerimiskaardi tagastama ja seejärel parlamendi ruumidest lahkuma, tõi kaasa haldusomavoli juhtumid, mis seisnesid tema põhiõiguse olla ära kuulatud rikkumises ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumises.

3.2 Eeltoodud kaalutluste põhjal lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Euroopa Parlamendi presidenti teavitatakse sellest otsusest.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Parlamendiliikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja VI lisa.

(2) Artikkel 2: „Käesolev [akrediteerimis]kaart kehtib parlamendiliikme ja assistendi (…) vahelise lepingu kehtivuse ajal. Assistendi lepingu lõppemisel tuleb kaart tagastada selle väljastanud osakonnale.”

(3) Artikkel 4: „Akrediteerimiskaart annab assistendile õiguse:

• juurdepääs Euroopa Parlamendi hoonetele, nagu raamatukogu, restoranid, garaažid ja dokumentide levitamise keskus;
• töötada tööandjaks oleva parlamendiliikme büroos tema loal (…).”

(4) "Kvestorid võivad igal ajal otsustada akrediteerimiskaardi tagasi võtta, kui nad leiavad, et assistendi tegevus või käitumine kahjustab institutsiooni huve. Kvestorid kuulavad enne otsuse tegemist ära assistendi ja asjaomase(d) parlamendiliikme(d).”

(5) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (EÜT 1994, L 113, lk 15).

(6) "Vastavalt oma kohustustele viib ombudsman läbi uurimisi, mida ta peab põhjendatuks (…), välja arvatud juhul, kui väidetavad faktid on või on olnud kohtumenetluse objektiks."

(7) "Kui ombudsman peab esitatud asjaolude suhtes algatatud või lõpetatud kohtumenetluse tõttu tunnistama kaebuse vastuvõetamatuks või lõpetama selle läbivaatamise, esitatakse tema poolt selleks ajaks läbi viidud uurimiste tulemused lõplikult."

(8) Artikkel 2: „Käesolev [akrediteerimis]kaart kehtib parlamendiliikme ja assistendi (…) vahelise lepingu kehtivuse ajal. Assistendi lepingu lõppemisel tuleb kaart tagastada selle väljastanud osakonnale.”

(9) Artikkel 4: „Akrediteerimiskaart annab assistendile õiguse:

• juurdepääs Euroopa Parlamendi hoonetele, nagu raamatukogu, restoranid, garaažid ja dokumentide levitamise keskus;
• töötada tööandjaks oleva parlamendiliikme büroos tema loal (…).”

(10) „Kvestorid võivad igal ajal otsustada akrediteerimiskaardi tagasi võtta, kui nad leiavad, et assistendi tegevus või käitumine kahjustab institutsiooni huve. Kvestorid kuulavad enne otsuse tegemist ära assistendi ja asjaomase(d) parlamendiliikme(d).”

(11) „Kvestorid võivad igal ajal otsustada akrediteerimiskaardi tagasi võtta, kui nad leiavad, et assistendi tegevus või käitumine kahjustab institutsiooni huve. Kvestorid kuulavad enne otsuse tegemist ära assistendi ja asjaomase(d) parlamendiliikme(d).”

(12) Vastu võetud 8. juulil 2002 ja muudetud ombudsmani 5. aprilli 2004. aasta otsusega.

(13) 1998. aasta aruanne, lk 27-28.