Lugupeetud hr X

oktoobril 2000 esitasite Euroopa Ombudsmanile kolm kaebust, mis käsitlesid teie töötingimusi Euroopa Komisjonis ja teie suhet oma tööandjaga. Neid kolme kaebust on käsitletud koos.

4. detsembril 2000 edastasin kaebused Euroopa Komisjoni presidendile. Euroopa Komisjon saatis oma arvamuse 13. märtsil 2001. Edastasin selle Teile koos palvega esitada oma märkused, mille Te saatsite 27. märtsil 2001. Te esitasite täiendavad märkused 5. ja 27. aprillil 2001. Täiendavad uurimised olid vajalikud. Komisjon saatis mulle täiendavat teavet 3. aprillil 2001. Sain Teie täiendavad märkused 31. mail 2001 ja 31. oktoobril 2001.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Kaebuse esitaja on Euroopa Komisjoni üldtalituse ametnik.

8. oktoobril 1999 kandideeris kaebuse esitaja ametikohale, mille komisjon avaldas vaba ametikoha teates. märtsil 2000 jäeti tema taotlus komisjoni otsusega rahuldamata. Kaebuse esitaja leidis, et komisjon ei põhjendanud tema taotluse tagasilükkamist (kaebus 1373/2000/ADB).

jaanuaril 2000 otsustas komisjon muuta kaebuse esitaja tööülesannet ja viia ta üle sama peadirektoraadi uuele ametikohale. Kaebuse esitaja leidis, et see muudatus tehti tema nõusolekul ning et tema töökogemuse ja uue tööülesande vahel puudub seos (kaebus 1372/2000/ADB).

Lõpuks ei esitanud komisjon kaebuse esitaja hindamisaruannet aastate 1997-1999 kohta (kaebus 1374/2000/ADB).

Seetõttu esitas kaebuse esitaja 17. aprillil 2000 vastavalt personalieeskirjade artiklis 90 sätestatud menetlusele ametisse nimetavale asutusele kolm kaebust. Ta kaebas vastavalt komisjoni otsuse üle muuta tema tööülesannet ilma tema nõusolekuta, põhjenduste puudumise üle pärast tema kandidatuuri tagasilükkamist ja tema hindamisaruande esitamata jätmise üle aastate 1997–1999 kohta. Kõik kolm etteheidet lükati 17. augustil 2000 vastamata jätmise tõttu vaikimisi tagasi.

Seetõttu esitas kaebuse esitaja 31. oktoobril 2000 Euroopa ombudsmanile kolm kaebust. Ombudsman on kaebusi käsitlenud ühiselt. Kaebuse esitaja esitas järgmised väited:

1. Komisjon muutis kaebuse esitaja tööülesannet ilma tema nõusolekuta. Lisaks ei olnud tema töökogemuse ja uue tööülesande vahel mingit seost.

2. Pärast kaebuse esitaja ametikohale kandideerimise taotluse tagasilükkamist ei esitanud komisjon põhjendusi.

3. Komisjon ei esitanud kaebuse esitaja hindamisaruannet aastate 1997–1999 kohta.

4. Seoses kolme eespool nimetatud väitega ei vastanud komisjon kaebuse esitaja taotlustele, mis esitati vastavalt personalieeskirjade artiklis 90 sätestatud menetlusele.

Kaebuse esitaja ootab, et komisjon tunnistaks fakte, lahendaks olukorra, maksaks talle hüvitist ja karistaks vastutavaid ametnikke.

Nõue

Euroopa Komisjoni arvamus

Euroopa Komisjoni arvamus kaebuse kohta oli kokkuvõtlikult järgmine:

1. Seoses kaebuse esitaja tööülesande muutmisega tuletati kaebuse esitajale meelde, et personalieeskirjade artikli 7 lõige 1 võimaldab ametisse nimetaval asutusel „määrata iga ametnik ametisse nimetamise või üleviimise teel ametikohale tema kategoorias või teenistuses, mis vastab tema palgaastmele”. Lisaks on ühenduse institutsioonidel väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ulatuslik kaalutlusõigus oma talituste korraldamisel ja ametnike ametisse nimetamisel, tingimusel et ametisse nimetamine toimub teenistuse huvides ja kooskõlas samaväärsele ametikohale määramise põhimõttega.

Direktoraadi A direktor teatas kaebuse esitajale, et tema uus tööülesanne on otsustatud pärast vastutava juhtide üksusega konsulteerimist ja temaga vestlemist. Otsust muuta kaebuse esitaja ülesannet selgitati talle.

Komisjon lükkab tagasi väite, et kaebuse esitaja töökogemuse ja tema uue tööülesande vahel puudub väidetavalt seos. Muudatus ei ohusta kaebuse esitaja karjääri. Kaebuse esitaja käsitletud toimikud on peadirektoraadi sisemise ümberkorraldamise tõttu muutunud. Kuid isegi oma uuel ametikohal tegeleb kaebuse esitaja endiselt mitme toimikuga, millega ta oli varem tegelenud. Seega ei ole kohane väita, et tema töökogemus ei ole asjakohane. Lisaks ei tähenda samaväärsele ametikohale määramise põhimõte enne ja pärast muudatust täidetud ülesannete võrdlemist, vaid tähendab, et ülesanded peaksid vastama ametniku palgaastmele.

2. Kaebuse esitaja taotlust ei ole otse tagasi lükatud. Ta oli personalieeskirjade artikli 29 lõike 1a alusel ainus hageja. Arvesse on võetud kaebuse esitaja profiili olulisi elemente. Ametisse nimetav asutus või ametiisik leidis siiski, et ta ei suuda täita järgmist vaba ametikoha teate nõuet: „luua ja arendada pikaajalisi strateegilisi algatusi, näiteks poliitikadokumente küsimustes, mis on seotud juurdepääsuga avaliku sektori valduses oleva teabe elektroonilisele levitamisele ja äriotstarbelisele kasutamisele”. Ametisse nimetav asutus otsustas seetõttu nimetada uue ametniku avaliku konkursi tulemusel koostatud reservnimekirjast. Personali ja halduse peadirektoraat teavitas kaebuse esitajat tema taotluse tagasilükkamisest tavalise „rohelise lõigendiga”, mida kasutatakse kõigi edutute taotlejate puhul ja milles ei nimetata tagasilükkamise põhjuseid.

3. Ajavahemiku 1997–1999 hindamisaruande osas toimus kaks küsitlust, vastavalt 6. oktoobril 1999 ja 26. novembril 1999. Hindamisaruanne koostati 10. jaanuaril 2000. Kaebuse esitaja kaebas selle edasi, kuid edasikaebuse hindaja ei muutnud hindamisaruannet. Seetõttu pöördus kaebuse esitaja hindamisaruannete ühiskomitee poole. Viimane leidis, et ükski asjaolu ei õigusta edasikaebuse hindaja hindamisaruande muutmata jätmise otsuse ümberhindamist. Samuti leidis ta, et hindamisaruande koostamisel järgiti hindamisjuhendis ette nähtud menetlust ning õigluse ja objektiivsuse põhimõtteid. Viivitus kaebuse esitaja 1997.–1999. aasta hindamisaruande väljastamisel on tingitud kaebuse esitaja esitatud arvukatest kaebustest. See viivitus ei avaldanud kaebuse esitaja karjäärile negatiivset mõju, kuna ta edutati 1999. aastal palgaastmele A4.

4. Komisjon vastas kaebuse esitaja taotlustele personalieeskirjade artiklis 90 sätestatud korras 10. jaanuaril 2001.

Kaebuse esitaja märkused

Euroopa Ombudsman edastas Euroopa Komisjoni arvamuse kaebuse esitajale, kutsudes teda üles esitama märkusi. Kaebuse esitaja märkis oma vastuses järgmist:

1. Kaebuse esitaja tööülesannete muutmisel ei ole ametisse nimetav asutus tegutsenud teenistuse huvides. Kaebuse esitaja määrati üksusesse, mille juhtkomiteesse kuulusid M. Prodi ja M. Kinnock ning kus oli liiga palju töötajaid ja mida tuli vähendada. Vastupidiselt sellele rõhutati komisjoni valges raamatus juhtimise kohta Euroopa Liidus kaebuse esitaja oskustega seotud tegevuse tähtsust. Väide „peadirektoraadi vajalik sisemine ümberkorraldamine” näib olevat liigne. Tema teenistuses töötava 800 inimese hulgas on muudetud ainult kaebuse esitaja tööülesannet ja -kohustusi. See muudatus on tehtud kaebuse esitaja tahte vastaselt. Uued ülesanded ei kuulu kaebuse esitaja pädevusvaldkonda ja nõuavad seetõttu märkimisväärseid jõupingutusi. Võimalikud tagajärjed kaebuse esitaja karjäärile on ilmsed.

2. Vaatamata personalieeskirjade artiklis 90 sätestatud menetluse kohaselt esitatud taotlustele ei olnud kaebuse esitaja üheksa kuu jooksul teadlik oma taotluse tagasilükkamise põhjustest. See näib olevat vastuolus personalieeskirjade artikliga 25-3, milles on sätestatud minimaalne läbipaistvus (1).

Ametisse nimetav asutus või ametiisik peab taotluse tagasilükkamist põhjendama. Ta väitis, et kaebuse esitaja ei saa täita järgmist vaba ametikoha teates sätestatud nõuet „luua ja arendada pikaajalisi strateegilisi algatusi, näiteks poliitikadokumente küsimustes, mis on seotud juurdepääsuga avaliku sektori teabe elektroonilisele levitamisele ja äriotstarbelisele kasutamisele“. Kaebuse esitaja varasemates hindamisaruannetes viidati siiski täpselt kaebuse esitaja strateegilise algatuse oskustele.

Kaebuse esitaja rõhutab ka, et komisjon märkis oma vastuses personalieeskirjade artiklis 90 ette nähtud menetluse kohaselt esitatud taotlustele, et sellele ametikohale on olnud kaks kandidaati. Ombudsmanile esitatud märkustes märgib komisjon, et kaebuse esitaja oli ainus hageja. See lahknevus näitab komisjoni avalduste ebajärjekindlust.

3. Lõpuks, seoses kaebuse esitaja 1997.-1999. aasta hindamisaruande esitamata jätmisega; kaebuse esitaja teatas ombudsmani talitustele 6. detsembril 2000, et tema hindamisaruanne aastate 1997–1999 kohta lõpetati 9. novembril 2000 pärast seda, kui hindamisaruannete ühiskomitee esitas oma arvamuse 9. oktoobril 2000. Personalieeskirjade artikli 43 üldiste rakendussätete artikli 7 ja hindamisaruannete juhendi kohaselt oleks kogu menetlus tulnud lõpetada 31. detsembriks 1999. Kaebuse esitaja hindamisaruanne koostati lõpuks kümnekuulise viivitusega. See viivitus ei ole mingil juhul tingitud kaebuse esitaja edasikaebamisest, kes kasutas oma edasikaebamisõigust. Kaebuse esitaja hindamisaruande esitamata jätmine ja menetluse viibimine võisid mõjutada kaebuse esitaja ametikohale kandideerimise taotluse tagasilükkamist.

Täiendav teave

veebruaril 2001 väitis kaebuse esitaja, et ta on e-kirjades esitatud solvavate ja laimavate kommentaaride ohver. Ta teatas ombudsmanile, et esitas 1. veebruaril 2001 komisjonile abitaotluse vastavalt personalieeskirjade artiklile 24. aprillil 2001 teatas Euroopa Komisjon ombudsmani talitustele, et algatatakse haldusuurimine, et teha kindlaks, kas käesoleva juhtumi suhtes saab kohaldada personalieeskirjade artiklit 24. novembril 2001 teatas komisjon ombudsmanile, et uurimine on veel pooleli. Seetõttu leiab ombudsman, et käesoleva uurimise raames ei ole asjakohane seda uut väidet uurida.

Kaebuse esitaja esitas ombudsmanile ka teavet, mida käesolev uurimine ei hõlma, kuid mis on seotud kaebuse esitaja esitatud muude kaebuste või võimalike uute kaebustega. Seetõttu ei käsitleta käesolevas otsuses neid küsimusi.

Otsus

1 Kaebuse esitaja tööülesande muutmine

1.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjon muutis tema tööülesannet ilma tema nõusolekuta. Lisaks ei olnud tema töökogemuse ja uue tööülesande vahel mingit seost.

1.2 Komisjon väitis, et personalieeskirjade artikli 7 lõige 1 võimaldab ametisse nimetaval asutusel määrata iga ametniku ametisse nimetamise või üleviimise teel tema palgaastmele vastavale ametikohale tema kategoorias või teenistuses.

1.3 Ombudsman märgib, et ühenduse kohtute väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ühenduse institutsioonidel oma osakondade korraldamisel ja ametnike määramisel ulatuslik kaalutlusõigus, tingimusel et määramine toimub teenistuse huvides ja kooskõlas samaväärsele ametikohale määramise põhimõttega (2). Selle põhimõtte kohaselt peavad ülesanded vastama ametniku palgaastmele (3). Eeldusel, et eespool nimetatud tingimused on täidetud, ei eelda personalieeskirjad ametniku nõusolekut uueks lähetuseks (4).

1.4 Käesoleval juhul ei näi olevat mingit viidet sellele, et kaebuse esitajale antud uued ülesanded, isegi kui need olid osaliselt muutunud, ei olnud kooskõlas tema palgaastmega. Ainuüksi asjaolu, et kaebuse esitaja määrati ülepaisutatud koosseisuga üksusesse, kus tuli vähendada viit ametikohta, ei tähenda, et kaebuse esitaja eksperditeadmisi ei olnud vaja selle konkreetse ametikoha jaoks, millele ta määrati. Seega ei viita miski sellele, et uus lähetus ei toimunud teenistuse huvides.

1.5 Eespool öeldut arvesse võttes näib, et institutsioon ei ole ületanud oma õiguslikku pädevust, kui ta määras kaebuse esitaja uuele ametikohale. Seetõttu ei tuvastanud ombudsman juhtumi selle aspektiga seoses ühtegi haldusomavoli juhtumit.

2 Põhjenduste puudumine pärast ametikohale kandideerimise taotluse tagasilükkamist

2.1 Kaebuse esitaja väitis, et pärast kaebuse esitaja ametikohale kandideerimise taotluse tagasilükkamist ei esitanud komisjon põhjendusi.

2.2 Komisjon väitis, et kaebuse esitajat teavitati tema taotluse tagasilükkamisest tavalise "rohelise tiivaga", mida kasutatakse kõigi mitteedukate taotlejate puhul ja milles ei nimetata tagasilükkamise põhjuseid. Kaebuse esitaja oli personalieeskirjade artikli 29 lõike 1a kohaselt ainus kaebuse esitaja. Kaebuse esitaja ei täitnud kõiki nõudeid ja seetõttu otsustas komisjon nimetada uue ametniku reservnimekirjast.

2.3 Ombudsmanile esitatud märkustes ei nõustunud kaebuse esitaja komisjoni selgitustega tema taotluse tagasilükkamise kohta. Ombudsman märgib siiski, et vastavalt ühenduse kohtute kohtupraktikale peab ametisse nimetav asutus või ametiisik kindlaks tegema, kas taotleja vastab vaba ametikoha teate nõuetele, ning seda otsust saab vaidlustada üksnes ilmse vea korral (5). Näib, et institutsioon ei ole ületanud oma õiguslikku pädevust, kui ta otsustas, et kaebuse esitaja, kes oli ainus kandidaat ametikoha täitmiseks edutamise või üleviimise teel, ei vastanud vaba ametikoha teates esitatud nõuetele.

2.4 Käesoleval juhul teavitati kaebuse esitajat tema taotluse tagasilükkamise põhjustest komisjoni arvamuses kaebuse kohta, mille ombudsman edastas kaebuse esitajale. Seetõttu leiab ombudsman, et juhtumi selle aspekti edasine uurimine ei ole põhjendatud.

3 Perioodi 1997-1999 hindamisaruande esitamata jätmine

3.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei esitanud kaebuse esitaja hindamisaruannet aastate 1997-1999 kohta.

3.2 Komisjon väitis, et 1997.-1999. aasta hindamisaruanne koostati 10. jaanuaril 2000 ja et kaebuse esitaja esitatud kaebuste tõttu tekkisid edasised viivitused.

3.3 Ombudsman märgib, et ühenduse kohtute kohtupraktika kohaselt on hindamisaruande tähtaegne koostamata jätmine teenusega seotud viga. Ombudsman märgib ka, et hindamisaruande koostamisega viivitamine võib olla erandlikel asjaoludel õigustatud (6).

3.4 Käesoleval juhul vaidlustas kaebuse esitaja 10. jaanuaril 2000 koostatud hindamisaruande ja seega ei saa seda pidada lõplikuks. Lõplik otsus tehti alles 9. novembril 2000 ombudsmani uurimise käigus. Personalieeskirjade artikli 43 üldiste rakendussätete(7) artikli 7 kohaselt oli viivitus seega 10 kuud.

3.5 Seega näib, et komisjon ei lõpetanud kaebuse esitaja hindamisaruannet aastate 1997-1999 kohta vastavalt personalieeskirjade artikli 43 üldistes rakendussätetes sätestatud ajakavale. Kuna aga hindamisaruanne on nüüd nõuetekohaselt vormistatud, leiab ombudsman, et juhtumi selle aspekti edasine uurimine ei ole põhjendatud.

4 Personalieeskirjade artiklis 90 sätestatud menetluste raames vastamata jätmine

4.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei vastanud tema taotlustele, mis esitati vastavalt personalieeskirjade artiklis 90 sätestatud menetlusele.

4.2 Käesoleva vaidluse uurimisel ombudsmani poolt teatas komisjon ombudsmanile, et kaebuse esitajale anti 10. jaanuaril 2001 vastus tema taotlustele. Seetõttu leiab ombudsman, et juhtumi selle aspekti edasine uurimine ei ole põhjendatud.

5 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta tehtud uurimiste põhjal näib, et Euroopa Komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

Jacob SÖDERMAN

---

(1) Personalieeskirjade artikkel 25-3: „Ametniku ametisse nimetamist, ametisse nimetamist, edutamist, üleviimist, haldusliku seisundi kindlaksmääramist ja teenistuse lõpetamist käsitlevad eriotsused pannakse kohe üles selle institutsiooni ruumidesse, kuhu ametnikud kuuluvad, ning avaldatakse ühenduste personali kuubülletäänis.”

(2) novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas T-129/98: Sabbioni vs. komisjon.

(3) oktoobri 1990. aasta otsus kohtuasjas Pitrone vs. komisjon (T-46/89, EKL lk II-577).

(4) 11. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas T-102/95: Aubineau v. komisjon (EKL AT 1996, lk II-1053).

(5) 4. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas Kerzmann vs. Euroopa Kontrollikoda (C-198/87. EKL lk 2083).

(6) mai 1997. aasta otsus kohtuasjas Burban vs. parlament (T-59/96, EKL AT, lk II-331).

(7) "(.) Kogu menetlus viiakse lõpule hiljemalt 31. detsembril."