Kaebuse taust

1. Edutamise ühiskomitee 3. oktoobri 2008. aasta sise-eeskirjades Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ametnike edutamise kohta (edaspidi „komitee edutamise sise-eeskirjad”)[1] on sätestatud kolm võimalikku kuupäeva komitee ametnike tagasiulatuvaks edutamiseks:

- alates 1. jaanuarist 2008 edutamise ühiskomitee poolt ühehäälselt välja pakutud ametnike puhul, kes on saavutanud edutamiskõlblikkuse võrdluskünnise;

- alates 1. aprillist 2008 edutamise ühiskomitee poolt ühehäälselt esitatud ametnike puhul, kes ei ole saavutanud edutamiskõlblikkuse võrdluskünnist, või edutamise ühiskomitee liikmete enamuse esitatud ametnike puhul, kes on saavutanud edutamiskõlblikkuse võrdluskünnise;

- Alates 1. juulist 2008: ametnike puhul, kelle on esitanud edutamise ühiskomitee liikmete enamus ja kes ei ole saavutanud edutamiskõlblikkuse võrdluskünnist.

2. Kaebuse esitaja on praegu Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee endine ametnik. Edutamise ühiskomitee tegi talle ühehäälse ettepaneku edutamiseks, kuid ta ei olnud veel saavutanud edutamiskõlblikkuse võrdluskünnist [2].

3. 23. juuli 2008. aasta otsusega, mis saadi kätte 15. septembril 2008, edutati kaebuse esitaja vastavalt komitee edutamise sise-eeskirjadele tagasiulatuvalt alates 1. aprillist 2008 palgaastmelt AST 8 palgaastmele AST 9.

4. 3. oktoobril 2008 avaldas ametisse nimetav asutus komitee ruumides selleks ettenähtud kohas kõigi 2008. aastal edutatud ametnike nimekirja ja nende edutamise täpse kuupäeva (edaspidi "esimene nimekiri"). Nimekiri avaldati seejärel 2. detsembril 2008 komitee intranetis.

5. Kaebuse esitaja kolleegi A., kelle nimi kanti esimesse nimekirja, edutati alates 1. juulist 2008 [3]. Pr A. lähetati ühte Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee fraktsioonidest.

6. Seejärel avaldas ametisse nimetav asutus 10. veebruaril 2009 samas komitee ruumides asuvas määratud kohas 2008. aastal edutatud ametnike muudetud nimekirja (edaspidi „muudetud nimekiri”). Läbivaadatud nimekirjaga muudeti A edutamise jõustumiskuupäeva. Ametisse nimetav asutus kandis ta alates 1. jaanuarist 2008 edutatud ametnike nimekirja. Teiste ametnike edutamise osas oli teise nimekirja sisu sama, mis esimese nimekirja puhul.

7. veebruaril 2009 saatis kaebuse esitaja EMSK ametisse nimetavale asutusele kirja. Kirja koopia saadeti ka personalikomitee presidendile ja komitee personalijuhile. Kaebuse esitaja väitis, et A. edutati alates 1. jaanuarist 2008, kuigi edutamise ühiskomitee ei teinud tema kohta ühehäälset ettepanekut ja ta ei saavutanud edutamiskõlblikkuse võrdluskünnist. Kaebuse esitaja märkis oma kirjas järgmist:

„Palun personalieeskirjade artikli 90 alusel, et ametisse nimetav asutus vaataks uuesti läbi minu tagasiulatuva edutamise kuupäeva.

Tegelikult pidi edutamise ühiskomitee tegema ühehäälse ettepaneku edutamiseks alates 1. jaanuarist 2008. See ei kehtiks ühe minu kolleegi kohta, kelle kohta avaldati muudetud nimekiri. Tuletan teile meelde, et minu ettepanek tehti ühehäälselt ja seega edutati mind tagasiulatuvalt alates 1. aprillist 2008. Seega taotlen personalieeskirjade artikli 90 alusel võrdset kohtlemist ja taotlen samasugust tagasiulatuvust nagu alates 1. jaanuarist 2008."[4]

8. Ta saatis 4. juunil 2009 ametisse nimetavale asutusele e-kirja ja palus oma kirjale vastata.

9. Ametisse nimetav asutus vastas kaebuse esitajale 31. juulil 2009. Ta väitis, et tema „artikli 90 lõike 1 kohane taotlus on vastuvõetamatu”, sest see esitati liiga hilja. Ametisse nimetav asutus märkis, et ta oleks pidanud oma taotluse esitama kolme kuu jooksul alates sellest, kui teda edutamisest teavitati, see tähendab, et ta oleks pidanud oma taotluse esitama hiljemalt 15. detsembril 2008. Ametisse nimetav asutus väitis veel, et 10. veebruari 2009. aasta muudetud nimekiri oli vaid kinnitav nimekiri kaebuse esitaja edutamise kuupäeva kohta. Ametisse nimetav asutus teatas kaebuse esitajale, et seda loetelu ei saa pidada uueks elemendiks, mis võimaldaks taasavada kaebuste esitamise seadusjärgse tähtaja. Lisaks märgiti, et „kui kaebuse esitaja kirja tuleks käsitada artikli 90 lõike 2 kohase kaebusena”, ei olnud kaebuse esitajal otsest ja isiklikku huvi teist ametnikku käsitleva otsuse vaidlustamiseks.

10. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele 4. augustil 2009 saadetud kirjas märkis kaebuse esitaja, et ta esitas oma 10. veebruari 2009. aasta kirjas „kaebuse, mis tema arvates põhines personalieeskirjade artiklil 90”. Seejärel märkis ta, et tal oleks olnud võimatu esitada kaebust enne seda kuupäeva, kuna alles sel kuupäeval sai ta ise teada oma kolleegi tagasiulatuvast edutamisest, kelle olukorda ta enda omaga võrreldes võrdles. Ta väitis ka, et i) A. edutati poliitilistel põhjustel alates 1. jaanuarist 2008 ja ii) teda kui kaebuse esitajat diskrimineeriti, arvestades asjaolu, et A. edutati alates 1. jaanuarist 2008, hoolimata asjaolust, et ta ei vastanud asjakohastele edutamiskriteeriumidele.

11. 16. oktoobril 2009 vastas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kaebuse esitaja 4. augusti 2009. aasta kirjale, korrates oma väidet, et „kaebuse esitaja toimikus ei ole ühtegi uut asjaolu, mis õigustaks personalieeskirjade artiklis 90 ette nähtud tähtaegade ennistamist”. Lisaks märgiti, et kaebuse esitajal „puudub isiklik huvi vaidlustada ametisse nimetava asutuse otsus edutada üht tema kolleegi”.

12. Kaebuse esitaja ei olnud komitee vastusega rahul. 20. oktoobril 2009 esitas ta käesoleva kaebuse Euroopa Ombudsmanile [5].

Uurimise ese

13. Oma esialgses kaebuses esitas kaebuse esitaja järgmise väite ja väite, mis mõlemad kaasati uurimisse.

14. Ta väitis, et EMSK ei vastanud tema 10. veebruari 2009. aasta kaebuses esitatud argumendile, mis esitati personalieeskirjade artikli 90 alusel ja mida ta kordas oma 4. augusti 2009. aasta kirjas, et tema kolleegi edutati poliitilistel põhjustel. Kaebuse esitaja sõnul ei täitnud komitee seega oma läbipaistvuse tagamise kohustust.

15. Ta väitis, et talle tuleks anda rahuldav vastus tema väitele, et tema kolleegi edutati poliitilistel põhjustel.

16. Oma märkustes komitee arvamuse kohta esitas kaebuse esitaja uue väite, et kõiki tema kolleege, keda edutati 2008. aastal või järgnevatel aastatel, tuleks edutada alates 1. jaanuarist 2008 või vajaduse korral alates järgnevate aastate 1. jaanuarist.

17. Lisaks väitis kaebuse esitaja oma märkustes, et EMSK rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna ta ei edendanud teda alates 2008. aasta jaanuarist koos A-ga. Ta tuletas meelde, et kuigi ametisse nimetaval asutusel on halduslik kaalutlusõigus ametnike teenete hindamisel, kui ta otsustab, kas nad väärivad edutamist, on ametisse nimetav asutus piiratud vajadusega viia läbi kandidaatide hoolikas ja erapooletu võrdlev hindamine [6]. Samuti nõuab võrdse kohtlemise või mittediskrimineerimise põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud, st põhineb objektiivsetel kriteeriumidel [7]. Tema arvates oli tema puhul tegemist diskrimineerimisega.

18. Ombudsman ei leidnud siiski põhjust käsitleda eespool nimetatud uut väidet ja argumenti käesoleva juhtumi raames järgmisel põhjusel. Kui ombudsman peaks järeldama, et A. edutamine alates 1. jaanuarist 2008 kujutas endast haldusomavoli, sest see oli vastuolus komitee edutamist käsitlevate sise-eeskirjadega, ei saanud ombudsman ilmselgelt teha komiteele ettepanekut, et komitee edendaks kaebuse esitajat või tema teisi kolleege alates 1. jaanuarist 2008 (või vajaduse korral alates järgnevate aastate 1. jaanuarist), kuna komitee selline tegevus oleks vastuolus ka nimetatud eeskirjade konkreetsete sätetega.

Uurimine

19. 18. novembril 2009 algatas ombudsman kaebuse esitaja väite ja nõude uurimise. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee saatis oma arvamuse 15. märtsil 2010.

20. Ombudsman edastas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuse kaebuse esitajale, kutsudes teda üles esitama märkusi, mille ta saatis 4. mail 2010.

21. 10. detsembril 2010 kontrollisid ombudsmani talitused kooskõlas ombudsmani põhikirja [8] artikli 3 lõikega 2 toimikus sisalduvaid dokumente (edaspidi „esimene kontroll”)[9]. Aruanne esimese kontrolli kohta saadeti 15. detsembril 2010 nii kaebuse esitajale kui ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele.

22. Pärast esimese kontrolli käigus kogutud dokumentide üksikasjalikku analüüsi ning nii komitee arvamuse kui ka kaebuse esitaja tähelepanekute hoolikat kaalumist ei olnud ombudsman veendunud, et komitee on kaebusele asjakohaselt vastanud. Seetõttu esitas ta 4. veebruaril 2011 kooskõlas oma põhikirja artikli 3 lõikega 6 komiteele soovituse projekti. Soovituse eelnõu koopia saadeti teavitamise eesmärgil kaebuse esitajale.

23. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastas ombudsmani soovituse projektile 15. aprillil 2011. Ombudsman edastas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastuse kaebuse esitajale, kutsudes teda üles esitama märkusi. Kaebuse esitaja saatis oma märkused 25. mail 2011.

24. 6. juulil 2011 täiendas komitee oma vastust ombudsmani soovituse eelnõule. Ombudsman edastas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee täiendava vastuse kaebuse esitajale, kutsudes teda üles esitama märkusi. Kaebuse esitaja saatis oma märkused selle täiendava vastuse kohta 27. juulil 2011.

25. Vahepeal, olles hoolikalt kaalunud komitee eespool nimetatud vastuseid, otsustas ombudsman 26. juulil 2011, et komitee toimikus sisalduvate dokumentidega on vaja teist korda tutvuda (teine kontroll). Ombudsmani talitused viisid teise kontrolli läbi 13. septembril 2011 [10]. Teise kontrolli aruanne saadeti 19. septembril 2011 nii kaebuse esitajale kui ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele.

26. Pärast teise kontrolli käigus saadud dokumentide ja teabe põhjalikku analüüsimist otsustas ombudsman, et kaebust on vaja täiendavalt uurida. 26. oktoobril 2011 pöördus ta komitee poole mitme küsimusega ja palus komiteel oma vastused soovituse eelnõule läbi vaadata. Kaebuse esitajat teavitati sellest.

27. 29. novembril 2011 vastas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ombudsmani täiendavatele uurimistele. Tema vastus edastati kaebuse esitajale koos palvega esitada märkused, mille ta saatis 16. ja 31. jaanuaril 2012.

28. Vahepeal palus komitee president ombudsmanil oma uurimine peatada, kuni komitee peasekretäril (peasekretäril) on olnud võimalus esitada ombudsmani talitustega kohtudes isiklikult täiendavaid selgitusi.

29. 13. jaanuaril 2012 rahuldas ombudsman komitee presidendi taotluse ja teavitas teda sellest, kuidas koosolek toimub ja millised on selle järelmeetmed. Kaebuse esitajat teavitati sellest.

30. Ombudsmani talitused kohtusid peasekretäriga 20. jaanuaril 2012. Aruanne ja koosoleku protokoll ning kõik dokumendid, mille peasekretär sellel koosolekul esitas, edastati kaebuse esitajale märkuste esitamiseks.

31. Vahepeal, 3. veebruaril ja 6. märtsil 2012 saatis komitee ombudsmanile täiendavat teavet, mis edastati ka kaebuse esitajale märkuste esitamiseks.

32. Kaebuse esitaja esitas 27. aprillil 2012 ombudsmanile oma tähelepanekud komitee viimaste esildiste kohta.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

A. Väidetav kaebuse esitaja väitele vastamata jätmine ja väidetav läbipaistvuse puudumine

Ombudsmanile esitatud argumendid

33. Kaebuse esitaja leidis, et tema 10. veebruari 2010. aasta kiri kujutab endast personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohast kaebust. Ta leidis, et tal on huvi vaidlustada ametisse nimetava asutuse 10. veebruari 2010. aasta otsus edutada A. alates 1. jaanuarist 2008 selles osas, milles ta oli sarnases olukorras, kuid edutati alles alates 1. aprillist 2008. Kui teda oleks edutatud samast kuupäevast kui A-d, oleks ta võinud varem pensionile jääda, nagu ka A.

34. Oma väite toetuseks väitis ta, et A varasem edutamise kuupäev oli poliitiliselt motiveeritud. Kokkuvõttes oli kaebuse esitaja seisukohal, et kaalul on läbipaistvuse põhimõte ja et komitee suutmatus tema väitele vastata on seetõttu eriti tõsine.

35. Oma lühikeses arvamuses kaebuse kohta tegi komitee ainult järgmise avalduse.

„Vastavalt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee presidendile 18. novembril 2009 saadetud kirjale vaadati toimik uuesti läbi ning kaebuse esitaja kaebuse kohta võib esitada järgmised märkused ja tähelepanekud:

31. juuli 2009. aasta põhjendatud otsusega lükati kaebuse esitaja personalieeskirjade artikli 90 alusel esitatud taotlus/kaebus vastuvõetamatuse tõttu tagasi. Kaebuse esitaja 4. augusti 2009. aasta kirja järel kinnitati seda seisukohta 16. oktoobri 2009. aasta otsusega, mis on nüüd lõplik.

Kuna kaebuse esitaja kohtueelsed kirjad olid vastuvõetamatud, ei olnud kaebuse esitaja taotletud rahumeelsel lahendusel alust ja seega ei olnud põhjust käsitleda tema kirjade sisu.

Seoses kaebuse esitaja seisukohaga, et ühe tema kolleegi edutamine on väidetavalt poliitiline, võib kaebuse esitaja väidet pidada ebaselgeks ja isegi vastuoluliseks. Ühelt poolt seab kaebuse esitaja kahtluse alla kõnealuse edutamise õiguspärasuse ja teiselt poolt soovib ta, et teda koheldaks samamoodi või sarnasel viisil.

Lõpuks leian, et läbipaistvuse põhimõte, millele kaebuse esitaja tugineb, ei tühista ega lükka muul viisil ümber eespool nimetatud vastuvõetamatuse ja tema kaebuse põhjendatuse puudumise põhjuseid põhikirja artikli 90 lõike 2 tähenduses.

Seda arvesse võttes ei olnud kaebuse esitaja kolleegi edutamiseks ruumi.”

36. Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et tema olukorda kahjustas muudetud loetelu.  Teisisõnu muudeti muudetud nimekirjaga ametisse nimetava asutuse 23. juuli 2008. aasta otsust, mis saadi 15. septembril 2008 ja millega teda edutati palgaastmele AST 9. Seejärel viitas ta Euroopa Liidu Üldkohtu otsusele kohtuasjas Christos Michaël vs. komisjon,[11] mille kohaselt "[k]ui edutamismenetlus lõpeb edutatud ametnike nimekirja ametliku otsusega. Selles lõplikus otsuses on nimetatud kõnealuse edutamise tulemusel edutatud ametnikud. Seega saavad ametnikud, kes pidasid end edutamiseks sobivaks, selle nimekirja avaldamisel lõplikul ja kaheldamatul viisil teada oma teenete hindamisest ja saavad teada, kas see mõjutab nende õiguslikku olukorda. Ta märkis, et ta oli selle argumendi juba esitanud oma 4. augusti 2009. aasta kirjas, kuid ametisse nimetav asutus ei olnud sellele vastanud.

37. Lisaks viitas kaebuse esitaja veel ühele kohtupraktikast võetud näitele, mis illustreerib ametisse nimetavale asutusele pandud kohustust põhjendada oma otsust jätta rahuldamata personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebus [12]. Kaebuse esitaja märkis, et tema puhul ei põhjendanud ametisse nimetav asutus kunagi oma otsust edutada A. tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2008 ja kaebuse esitaja alates 1. aprillist 2008.

38. Kaebuse esitaja väitis ka, et ametisse nimetav asutus ei vastanud tema 10. veebruari 2009. aasta kaebusele ettenähtud tähtaja jooksul, ning viitas asjakohasele kohtupraktikale [13].

39. Kaebuse esitaja järeldas, et ametisse nimetav asutus rikkus komitee edutamise sise-eeskirju, kuna A. edutati tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2008, hoolimata vaieldamatust asjaolust, et edutamise ühiskomitee ei teinud tema kohta ühehäälset ettepanekut, ning ta ei olnud saavutanud edutamiskõlblikkuse võrdluskünnist. Kaebuse esitaja viitas veel kord Euroopa Liidu Kohtu praktikale, mille kohaselt „[k]ui ametisse nimetav asutus või ametiisik algatab asutusesisese otsusega vabatahtlikult kohustusliku nõuandemenetluse, mida ei ole personalieeskirjades ette nähtud, on ta kohustatud seda menetlust järgima, mida ei saa pidada õigusliku tähenduseta menetluseks”[14].

Ombudsmani hinnang, mille alusel koostati soovituse projekt

40. Oma 31. juuli ja 16. oktoobri 2009. aasta kirjades kaebuse esitajale ei vastanud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kaebuse esitaja muredele seoses kuupäevadega, mil teda ja A-d edutati. Ombudsman avaldas kahetsust, et komitee ei kasutanud tema uurimist kui võimalust selle puuduse kõrvaldamiseks ning et komitee arvamuses ei antud kaebuse esitajale vastust tema muredele. Komitee leidis, et ta ei pea seda tegema, sest kaebuse esitaja ei pidanud kinni personalieeskirjade artikli 90 kohasest kaebuse esitamise tähtajast. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jõudis sellele järeldusele, leides, et kuna kõnealuse juhtumiga seotud esialgne ja muudetud loetelu on samad, on otsustavaks teguriks otsus edendada kaebuse esitajat, mis – nagu nähtub 2008. aasta oktoobris avaldatud esialgsest loetelust – võeti vastu 2008. aasta septembris, mitte aga 2009. aasta veebruaris avaldatud muudetud loetelu.

41. Ombudsman ei nõustunud komitee eespool esitatud seisukohtadega.

42. Esiteks, isegi kui 2009. aasta veebruaris avaldatud nimekiri muutis 2008. aasta oktoobri nimekirja üksnes A edutamise kuupäeva osas, ei saanud need nimekirjad ilmselgelt olla samad. Oli mõistlik eeldada, et esialgne loetelu asendati muudetud loeteluga.

43. Teiseks, vastavalt eespool viidatud kohtuotsusele Christos Michaël vs . komisjon, millele kaebuse esitaja oma seisukohtades õigesti viitas (vt eespool punkt 36), mis on analoogia alusel kohaldatav käesolevale kohtuasjale, kujutab edutamiste nimekirja avaldamine endast akti, mis võib kahjustada selles nimekirjas nimetamata ametnikke [15].

44. Kolmandaks oli täiesti selge, et kaebuse esitaja 10. veebruari 2009. aasta kiri vastas vorminõuetele seoses artikli 90 lõike 2 kohase kaebusega ametisse nimetava asutuse sama kuupäeva otsuse peale, millega kehtestati edutamiste loetelu, kuna i) see saadeti ametisse nimetavale asutusele hierarhiliste kanalite kaudu; ii) kaebuse esitaja ise nimetas seda kirja kaebusena oma 4. augusti 2009. aasta kirjas ja iii) komitee ei välistanud oma esimeses, 31. juuli 2009. aasta vastuses selle kirja käsitlemist kaebusena personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel (kuigi tingimustel, mis ei tundu kohtuotsuse Michaël vs. komisjon valguses asjakohased). Sellega seoses tuletas ombudsman meelde väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt kujutab ametniku kiri, milles ei taotleta sõnaselgelt kõnealuse otsuse tühistamist, endast selgelt katset saavutada tema kaebusele rahumeelne lahendus. Seevastu kiri, milles väljendatakse selgelt ametniku kavatsust vaidlustada tema huve kahjustav otsus, kujutab endast kaebust [16].

45. Isegi kui eeldada, et kaebuse esitaja 10. veebruari 2009. aasta kirja ei saa pidada artikli 90 lõike 2 kohaseks kaebuseks, oleks EMSK siiski pidanud sellele sisuliselt vastama. Ombudsman juhtis tähelepanu sellele, et hea halduse põhimõtted nõuavad, et institutsioonid põhjendaksid oma otsuseid selgelt ja täpselt [17].

46. Lõpetuseks juhtis ombudsman tähelepanu sellele, et komitee edutamise sise-eeskirjades on sätestatud selged kriteeriumid ametnike tagasiulatuva edutamise kuupäeva kindlaksmääramiseks. Selleks et ametnikke saaks asjaomasel kuupäeval (1. jaanuar 2008) edutada, pidid nad seega i) saama teatava arvu punkte (võrdluskünnis) ja ii) olema esitatud edutamise ühiskomitee liikmete ühehäälse ettepanekuna. Kaebuse esitaja leidis, et A. ei vasta nendele kahele edutamise kriteeriumile alates 1. jaanuarist 2008, vaid teda edutati poliitilistel põhjustel.

47. Arvestades Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee poolt uurimise käigus esitatud lühikest ja mitteinformatiivset arvamust ning pidades silmas põhjuseid, mis viisid A. edutamise kuupäeva muutmiseni, nii et see võiks jõustuda 1. jaanuaril 2008, kaalus ombudsman, kas tal oleks vaja nõuda asjaomastelt ametnikelt tunnistusi. Ombudsman tuletas meelde, et tema põhikirja artikli 3 lõikes 2 on sätestatud, et „[ü]henduse institutsioonide ja asutuste ametnikud ja muud teenistujad peavad ombudsmani taotlusel andma tunnistusi”. Ombudsman leidis siiski, et kõigepealt oleks asjakohane tutvuda institutsiooni toimikus sisalduvate dokumentidega, mis on seotud 2008. aasta edutamistega.

48. Oma esimese kontrolli tulemusena jõudis ombudsman järeldusele, et kaebuse esitaja oli põhjendatult seisukohal, et komitee administratsioonile avaldati põhjendamatut survet kalduda kõrvale komitee sise-eeskirjadest edutamise kohta ja edutada A-d alates 1. jaanuarist 2008, mitte alates 1. juulist 2008. Kõigi toimikus sisalduvate dokumentidega tutvumine näitas samuti, et A. oli sellest asjaolust täiesti teadlik. Kuna toimikuga tutvumise käigus saadud teave ja tõendid olid asjakohaste faktide kindlakstegemiseks piisavad, otsustas ombudsman asjaomastelt avalikelt teenistujatelt ütlusi mitte nõuda.

49. Eespool toodut arvesse võttes oli ombudsman seisukohal, et asjaolu, et komitee ei vastanud kaebuse esitaja väitele, et A. edutati poliitilistel põhjustel, kujutab endast eriti tõsist haldusomavoli juhtumit, mis lisandub vastuvõetamatule ja põhjendamatule survele, mida avaldati komitee administratsioonile, et kalduda kõrvale komitee edutamiseeskirjadest.

50. Ombudsmani põhikirjas nõutakse, et ta otsiks kaebustele võimalikult sõbralikku lahendust. Ta leidis siiski, et sõbralik lahendus käesolevale etteheitele ei oleks asjakohane.

51. Kaebuse esitaja huvidega seoses tuletas ombudsman meelde, et tema väide, mida käsitleti käesolevas uurimises, oli see, et institutsioon peaks vastama tema argumendile läbipaistvuse kohta. Võttes aga arvesse ombudsmani poolt eespool punktis 48 kirjeldatud dokumentide esimese kontrollimise tulemust, ei oleks EMSK vastus sellele argumendile enam olnud tarvilik. Ombudsman tuletas sellega seoses meelde, et tema uurimine ei hõlmanud väidet, et kaebuse esitajat tuleks kohelda samamoodi nagu A-d, sest nagu komitee õigesti märkis, nõuaks sellise väitega nõustumine tegelikult, et komitee tegutseks oma eeskirjade vastaselt.

52. Uurimise tulemuste põhjal leidis ombudsman, et käesoleva juhtumi menetlemine on tema üldistes huvides. Esimese sammuna esitas ombudsman Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele soovituse projekti selle kohta, et

„Institutsioon peaks

i) tunnistada, et ta käitus valesti, kui ta muutis oma esialgset otsust ja edutas alates 1. jaanuarist 2008 ühte oma ametnikest, ning seega rikkus oma edutamiseeskirju;

ii) korrigeerib oma süülist käitumist, parandades asjaomase ametniku edutamise kuupäeva vastavalt kohaldatavatele eeskirjadele;

iii) selgitada ombudsmanile, milliseid meetmeid ta kavatseb võtta, et vältida tulevikus olukordi, kus administratsioon võimaldab lubamatut poliitilist sekkumist ja survet oma otsustamismenetluste mõjutamiseks.”

Ombudsmanile pärast soovituse projekti esitamist esitatud argumendid

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esimene vastus

53. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president vastas 15. aprillil 2011, et komitee on täielikult pühendunud kõrgeimatele haldusstandarditele ning võtab ombudsmani järeldust haldusomavoli kohta kõige tõsisemalt. President märkis, et A. edutamine alates 1. jaanuarist 2008 „on seotud varem võetud kohustusega, mis põhineb selle ametniku teenetel, kuid ei kuulu ühtegi kategooriasse, mida on konkreetselt nimetatud nende juhtumite soovituslikus loetelus, mille puhul on ette nähtud tagasiulatuv edutamine, nagu on eelnevalt töötajatele teatatud, kooskõlas komitee sise-eeskirjadega.„Komitee vaataks kriitiliselt läbi oma sisemenetlused ja -tavad edutamise valdkonnas, et selgitada ametisse nimetava asutuse kaalutlusõigust.

54. Seoses ombudsmani soovitusega, et EMSK parandaks A. edutamise kuupäeva, märkis EMSK president, et sellisel muudatusel ei oleks mõju eelarvele, kuna kõnealune ametnik oli juba enne 1. jaanuari 2008 mõnes EMSK fraktsioonis AD 12 ametikohal. Teisest küljest aga teatas pr A ise pärast ombudsmani soovituse projektist teadasaamist peasekretärile kirjalikult, et ta ei näe mingeid ebamugavusi, kui tema edutamise kuupäev ennistatakse 1. juulile 2008.

55. Lisaks teatas komitee president ombudsmanile, et ta teavitab viivitamata rühmade esimehi ombudsmani soovituse projektist, ning rõhutab, et komitee peab täielikult pühenduma edutamist käsitlevate eeskirjade võimalikult rangele kohaldamisele.

56. Lõpetuseks teatas komitee president ombudsmanile, et komitee on võtnud vastu otsuse, mis käsitleb ametisse nimetava asutuse või ametiisiku teatavate volituste delegeerimist personaliküsimustes, milles on selgelt sätestatud ametisse nimetava asutuse või ametiisiku otsustuspädevuse eri tasandid.

Kaebuse esitaja tähelepanekud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esimese vastuse kohta

57. Kaebuse esitaja leidis oma 25. mai 2011. aasta märkustes, et komitee vastus oli kosmeetiline vastus, milles ei nähtud ette tegelikke meetmeid sarnase käitumise vältimiseks tulevikus. Tema arvates olid komitee vastutavad isikud täiesti teadlikud sellest, et nad tegutsevad kohaldatavate eeskirjade vastaselt. Ta, nagu ka tema teised kolleegid, oli kannatanud moraalset kahju ja väärinud vabandust.

58. Kaebuse esitaja märkis, et vastupidiselt ombudsmani soovitusele ei tunnistanud komitee president, et komitee tegutses valesti. Sellega seoses rõhutas ta, et soovituse projektis ei pidanud ombudsman vajalikuks komitee edutamiseeskirju läbi vaadata. Selle asemel leidis ta, et komitee ei järginud kehtivaid komitee eeskirju müügiedenduse kohta.

59. Lisaks rõhutas kaebuse esitaja, et edutamiskuupäevade muutmine mõjutab alati eelarvet, nimelt seoses sellest muudatusest kasu saavate ametnike staaži ja ennetähtaegselt pensionile jäämise õigustega. Ta selgitas ka, et edutamist käsitlevad otsused teeb peasekretär, kelle nimetavad ametisse komitee liikmed. Käesoleval juhul avaldas peasekretärile survet komitee ühe fraktsiooni kõrge liige A edutamiseks. Kaebuse esitaja viitas veel ühele väidetavale põhjendamatule survele, mida avaldati komitee õigusametnikule, kes pärast vastuseisu vallandati vaatamata 20-aastasele teenistusele. Kaebuse esitaja leidis, et ombudsman peaks nõuetekohaselt uurima vastuvõetamatut ja põhjendamatut survet kõnealuse edutamisega seotud ametnikele. Lisaks teatas ta ombudsmanile, et Euroopa Parlament ja Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) uurivad komitee ametisse nimetava asutuse tavasid.

60. Lõpuks märkis kaebuse esitaja, et Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee presidendi mainitud otsusega, mis käsitleb personalieeskirjadega ametisse nimetavale asutusele ja muude teenistujate teenistustingimustega lepinguid sõlmivale asutusele antud volituste kasutamist (edaspidi „otsus 077/11 A”), antakse tegelikult „kõik volitused isikule, kes on otseselt vastutav poliitilise surve all tehtud ebaseadusliku otsuse eest”. Tema arvates ei olnud komitee peasekretäril kunagi ajaloos nii palju ametisse nimetava asutuse volitusi ja seetõttu võivad sarnased olukorrad tulevikus uuesti tekkida.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee täiendav vastus

61. 6. juulil 2011 täiendas komitee president esimest vastust, mille ta saatis ombudsmanile 15. aprillil 2011. Ta märkis, et Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikkel 62 piirab ametisse nimetava asutuse võimalust otsus ametniku taotlusel tühistada, kui selline tühistamine jätaks ametniku ilma personalieeskirjadest tulenevatest soodustustest [18]. Igal juhul, pr A. "[h] nii palju ei taotlenud otsuse tagasipööramist, kuid andke teada, et ta ei pahanda sellist tagasipööramist. Meie õigusnõuande kohaselt ei kujuta see endast institutsiooni kaitset, kui otsus tühistatakse ja asjaomane ametnik esitab seejärel komitee vastu hagi... Komitee konsultatsioonid teiste institutsioonidega näivad samuti kinnitavat, et [ametisse nimetava asutuse või ametiisiku otsuste] tagasipööramine on üsna haruldane ja seda tuleks vältida, välja arvatud juhul, kui on olemas selge ja selge õiguslik kohustus.„Komitee president otsustas kõike eeltoodut arvesse võttes, et „ei oleks mõistlik muuta [tema] eelkäija otsust ning ta eelistaks keskenduda tulevikule ja eelkõige komitee [tollase] edutamismenetluse läbivaatamisele, et vältida võimalikku tulevast tahtmatut diskrimineerivat mõju.“ Lõpuks märkis ta, et kaebuse esitaja oli komitee pensionile jäänud ametnik ja et ükski 2008. aastal edutatud 138 komitee ametnikust ei esitanud ombudsmanile sarnast kaebust.

Kaebuse esitaja tähelepanekud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee täiendava vastuse kohta

62. Oma 27. juuli 2011. aasta märkustes rõhutas kaebuse esitaja, et ombudsmanile kaebuse esitamise ajal töötas ta endiselt komitees. Ta märkis ka, et ükski teine ametnik ei esitanud ombudsmanile kaebust, sest nad kartsid oma töökoha pärast.

Lisateave, mille ombudsman sai pärast soovituse projekti

Ombudsmani teine tutvumine EMSK toimikuga ja edasised uurimised

63. Ombudsmani teine kontroll keskendus komitee toimikus sisalduvatele dokumentidele, mis koostati või anti välja pärast tema 4. veebruari 2011. aasta soovituse projekti, ning käsitles A edutamise kuupäeva muutmise võimalikke tagajärgi [19]. Ombudsman leidis, et kaks neist dokumentidest näisid tõsiselt seadvat kahtluse alla EMSK presidendi 6. juuli 2011. aasta täiendava vastuse (viidatud eespool punktis 61).

64. 26. oktoobril 2011 teavitas ombudsman Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee presidenti eespool nimetatud tähelepanekust ja juhtis tema tähelepanu järgmisele neljale punktile.

65. Esiteks, kui ombudsman sai aru A. 24. märtsi 2011. aasta kirja sisust peasekretärile, mida ta kontrollis, nõustus A. ühemõtteliselt ja isegi näis pooldavat tema edutamise kuupäeva parandamist. Samuti ei olnud ombudsmanile selge, miks eeldati, et asjakohane küsimus on see, kas A. taotles otsuse tühistamist.

66. Teiseks märkis ombudsman sisuliselt, et 2. septembri 2011. aasta märgukirjas nimetatud õigusnõustamine (mida ta samuti kontrollis) oli kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktikaga, mis käsitleb õigusvastaste haldusotsuste tühistamist personaliasjades, ning oli aluseks tema soovituse projektile komiteele.

67. Kolmandaks märkis ombudsman, et nagu komitee vastutav direktor kontrolli käigus kinnitas ja nagu teises kontrolliaruandes konkreetselt mainiti, ei toimunud komitee ja teiste institutsioonide vahel ametlikke konsultatsioone haldusotsuste tagasiulatuva tühistamise teemal. Tegelikult näis, et kasutusele on võetud ainult mitteametlikud lähenemisviisid.  Kontrollitud EMSK toimik ei sisaldanud ühtegi märget selliste lähenemisviiside kohta ega ühtegi viidet, mis võiks toetada järeldust, mis oleks vastuolus eespool punktis 66 nimetatud kirjaliku õigusnõustamisega.

68. Lõpuks tuletas ombudsman meelde, et oma 15. aprilli 2011. aasta esialgses põhjendatud arvamuses ombudsmani soovituse projekti kohta tunnistas komitee juba, et asjaomane edutamise kuupäev on tõepoolest vastuolus komitee suhtes kohaldatavate sise-eeskirjadega.

69. Eespool nimetatud täiendavat teavet silmas pidades palus ombudsman EMSK presidendil veel kord kaaluda võimalust parandada õigusvastast haldusotsust asjaomase ametniku edutamise kuupäeva kohta. Lisaks edastas ta talle kaebuse esitaja viimased märkused, et ta saaks neid soovi korral kommenteerida. Lõpuks teavitas ombudsman kaebuse esitajat eespool nimetatud sammudest.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastus ombudsmani edasistele uurimistele

70. Oma 29. novembri 2011. aasta vastuses kommenteeris komitee president kõigepealt kaebuse esitaja märkusi. Tema arvates olid need tähelepanekud „mitmeti vastuolulised ja ebatäpsed”. Üks võimalik põhjus oli presidendi arvates see, et kaebuse esitaja eksis ametisse nimetava asutuse või ametiisiku suhtes. Ta selgitas, et „kõnealuse otsuse puhul oli ametisse nimetav asutus [endine] president, mitte peasekretär”.

71. Seejärel selgitas EMSK president, et 16. aprillil 2007 lähetati pr A teenistuse huvides ühte EMSK fraktsioonidest ning ta asus tööle palgaastme AD 12 ametikohale. Ainult tema edutamine sellele palgaastmele AD 12 jõustus 2008. aastal. Järelikult ei mõjutanud A. edutamise kuupäeva muutmine 1. jaanuarist 2008 1. juulini 2008 eelarvet.

72. Lisaks leiab komitee president, et A. 24. märtsi 2011. aasta kirjas kasutatud täpne sõnastus „c) ei kujuta endast selgelt taotlust otsuse tühistamiseks.” Igal juhul, isegi kui oleks esitatud selge ja selgesõnaline taotlus ametisse nimetava asutuse otsus tühistada, ei oleks see tema arvates siiski piisav.

73. Lisaks märkis komitee president, et komitee on seisukohal, et „käesoleval juhul on tehtud õigusvastane otsus. Nagu ta varem märkis, ei kuulu A. edutamine alates 1. jaanuarist 2008 ühte kategooriatest, mida on konkreetselt nimetatud soovituslikus nimekirjas juhtumitest, mille puhul on ette nähtud tagasiulatuv edutamine [...]”.

Kaebuse esitaja tähelepanekud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastuse kohta ombudsmani edasistele uurimistele

74. Ombudsman edastas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee presidendi vastuse kaebuse esitajale märkuste esitamiseks. 31. jaanuaril 2012 esitas kaebuse esitaja oma märkused, mis olid komitee seisukoha suhtes väga kriitilised ja mis kokkuvõttes kordasid tema varem esitatud argumente.

Ombudsmani talituste ja peasekretäri kohtumine ning täiendav teave Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteelt

75. Vahepeal palus komitee president 21. detsembril 2011 ombudsmanil kaebuse uurimine peatada, kuni peasekretäril on olnud võimalus anda ombudsmani talitustega peetud kohtumisel juhtumi kohta lisateavet. Ombudsman nõustus eespool nimetatud taotlusega, rõhutades, et kogu teave, mida peasekretär kavatseb esitada, lisatakse toimikusse. Sellega seoses selgitas ombudsman, et kaebuse esitajale antakse võimalus seda teavet kommenteerida.

76. 20. jaanuaril 2012 kohtusid ombudsmani talitused peasekretäriga. Viimane edastas ja luges ette komitee täiendavad märkused kaebuse esitaja 25. mai 2011. aasta tähelepanekute kohta. Ta edastas ka otsuse 077/11 A ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee presidendi 18. jaanuari 2012. aasta märgukirja, milles käsitleti kooskõlastamist komitee edutamiseeskirjade muutmise teemal (edaspidi „18. jaanuari 2012. aasta märgukiri”), sealhulgas edutamist käsitlevaid konsolideeritud eeskirju.

77. Oma märkustes viitas komitee kaebuse esitaja 25. mai 2011. aasta märkustele ja asus esiteks seisukohale, et tema varasemad vastused ombudsmanile ei olnud kosmeetilised; komitee võttis mitmeid meetmeid, mida ta selgitas oma varasemates vastustes ja mida on üksikasjalikumalt kirjeldatud ka nendes märkustes. Teiseks ei uurinud Euroopa Parlament ja OLAF komiteed. Parlament andis eelarve täitmisele heakskiidu ja, nagu kõigi institutsioonide puhul tavaks, esitas komiteele mitu märkust. Lisaks ei uurinud OLAF käesolevas asjas käsitletavaid asjaolusid. Kolmandaks ei ole edutamisel alati mõju eelarvele. Kuigi A-l oli õigus edutamisele, ei edutatud teda uuesti. Kui teda edutatakse, neutraliseeriks komitee kehtestatud uus edutamissüsteem, mille eesmärk on muu hulgas järgida ombudsmani soovituse projekti, võimaliku eelise, mis tuleneb tema viimase edutamise jõustumiskuupäeva varasemaks muutmisest. Uue süsteemi kohaselt jõustuvad kõik edutamised ühel kuupäeval kooskõlas teiste institutsioonide tavadega. Seega on A. samas olukorras kui kõik teised 2008. aastal edutatud ametnikud. Neljandaks ei võtnud peasekretär vastu otsust A edutamise kohta. A. edutamise ametisse nimetav asutus oli Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (endine) president, kes on nüüdseks surnud. Alates 2011. aasta märtsist, pärast ombudsmani soovituse projektile vastuseks tehtud reforme, see enam nii ei olnud. Peasekretär on nüüd kõigi AD-kategooria ametnike ametisse nimetav asutus ja EMSK asepeasekretär on kõigi AST-kategooria ametnike ametisse nimetav asutus. Viiendaks ei nimeta peasekretäri komitee liikmed, vaid komitee juhatus. Kuuendaks ei avaldatud komitee õigusnõustajale mingit survet ja teda ei vabastatud ametist. Selline väide ei ole põhjendatud. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee õigusküsimuste üksuse endine juht on praegu Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee ühistalituste logistikadirektoraadi üksuse juhataja ning vastutab kahe institutsiooni algatatud hankemenetluste eest. Seitsmendaks ei ole peasekretäril rohkem ametisse nimetava asutuse volitusi kui ühelgi teisel peasekretäril komitee ajaloos. Otsusega 077/11 A antakse peasekretärile tegelikult vähem volitusi. Paljud tema varasemad volitused on nüüd delegeeritud asepeasekretärile ning pädevatele direktoritele ja/või üksuste juhtidele. Kaheksandaks andis komitee ombudsmani soovituse projektile positiivse vastuse. Ta reformis radikaalselt oma edutamismenetlust, nimelt loobudes kolmest järkjärgulisest edutamiskuupäevast ja kehtestades ühe edutamiskuupäeva. Sellega ratsionaliseeriti ja selgitati veelgi ametisse nimetava asutuse või ametiisiku volituste kasutamist. Üheksandaks, riskid ei suurenenud; olemasolevad mehhanismid on võimalikult ratsionaalsed, sidusad, läbipaistvad, usaldusväärsed ja tõhusad. Lõpuks edastas peasekretär ombudsmani talitustele otsuse 077/11 A koopia koos 18. jaanuari 2012. aasta teatega komitee edutamissüsteemi reformi kohta, teavitades seega ombudsmani täielikult nende kahe dokumendi sisust. Eespool öeldut arvesse võttes leidis komitee, et ta on selgelt näidanud, et ta on võtnud märkimisväärseid meetmeid kooskõlas ombudsmani soovitustega, ning avaldas lootust, et „nii kiiresti kui võimalik leitakse rahumeelne lahendus”.

78. Lisaks eespool esitatud märkustele vastas peasekretär ka mitmele suuliselt vastatavale küsimusele, mille ombudsmani talitused talle esitasid. Need küsimused ja vastavad vastused (mis tegelikult kordasid komitee eespool esitatud märkuste sisu) registreeriti, transkribeeriti ja saadeti nii komiteele kui ka kaebuse esitajale.

79. Peasekretär saatis 3. veebruaril 2012 omal algatusel ombudsmanile lisateavet. Oma kirjas rõhutas peasekretär veel kord, et alates 2011. aasta märtsist on ametisse nimetav asutus tema, mitte enam komitee president. Lisaks juhtis ta tähelepanu sellele, et alates 2012. aastast on komiteel uus edutamissüsteem, millel on üks edutamiskuupäev. See tähendas, et A. ei saaks 2008. aastal tehtud otsusest niikuinii suurt kasu. Ta lisas, et „[a]metisse nimetava asutuse või ametiisiku volitusi käsitlev kohtupraktika on üsna range ja õiguspäraste ootuste küsimuses ebaselge.“Peasekretär pidi olema ettevaatlik, et anda komiteele võimalus võtta täiendavaid õiguslikke meetmeid. Kuid igal juhul, A. "[l]egitiimsed ootused saavad nüüd olla enam-vähem samad kui mis tahes teise kolleegi omad, keda edutati 2008. aastal."

80. Peasekretär rõhutas veel, et komitee teeb alati täielikku koostööd Euroopa Ombudsmaniga ja püüab järgida ombudsmani soovitusi.„Seetõttu otsustas ta tühistada komitee endise presidendi otsuse, mis kujutas endast „eeskirjade kogumi ekslikku tõlgendamist, mis mõnes aspektis (eelkõige õigusaktide hierarhias) näis olevat ebatäpne ja ebaselge.„Peasekretäri sõnul oli komitee endine president saanud „suulist nõu“asjaomasel ajal, mil tema personalieeskirjadest tulenevad ametisse nimetava asutuse volitused olid hierarhiliselt kõrgemad kui komitee sise-eeskirjad. Komitee „tunnistab [d]”, et vaidlustatud otsus võeti vastu vääral eeldusel seoses ametisse nimetava asutuse volituste ulatuse ja ulatusega sise-eeskirjade kohaldamisel. Peasekretär lisas, et eespool nimetatud eelduse tulemus on nüüd parandatud, ning väljendas lootust, et tema otsus ja teave, mille ta esitas kohtumisel ombudsmani talitustega, on piisavad näitamaks, et komitee on ombudsmani soovitusi täielikult järginud. Ta on seisukohal, et „kuna [ametisse nimetava asutuse] volitused on delegeeritud peasekretärile ja edutamissüsteem on muudetud üheks kuupäevaks, on võimatu, et selline olukord korduks”.

81. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president kinnitas oma 6. märtsi 2012. aasta kirjas ombudsmanile peasekretäri avaldusi. Lisaks märkis ta, et on alati valmis tegema ombudsmaniga täielikku koostööd ning soovib vältida igasugust põhjendamatut poliitilist sekkumist ja survet, mis võiks mõjutada komitee otsustamismenetlusi.

Kaebuse esitaja lõplikud märkused

82. Kogu eespool kirjeldatud teave, mis koguti 20. jaanuari koosolekul ja esitati komitee 3. veebruari ja 6. märtsi 2012. aasta kirjades, edastati kaebuse esitajale märkuste esitamiseks. Oma 27. aprilli 2012. aasta lõplikes märkustes kritiseeris kaebuse esitaja taas väga komitee seisukohta ja kordas peamiselt varem esitatud argumente.

Ombudsmani lõplik hinnang

Sissejuhatav märkus

83. Ombudsman võtab teadmiseks kaebuse esitaja ja komitee viited komitee teise ametnikuga seotud küsimustele. Ombudsman märgib sellega seoses, et kõnealune ametnik on algatanud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastu menetluse Avaliku Teenistuse Kohtus. Tema käsutuses olevast teabest nähtub siiski, et kuigi Avaliku Teenistuse Kohtu menetluses olev asi on seotud, ei ole see sama, mis käesoleva uurimise ese.

Ombudsmani hinnang

84. Ombudsman tuletab meelde oma Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele esitatava soovituse projekti kolmekordset ulatust:

„i) [EMSK peaks] tunnistama, et ta käitus valesti, kui ta muutis oma esialgset otsust ja edutas alates 1. jaanuarist 2008 ühte oma ametnikest, ning seega rikkus oma edutamiseeskirju;

ii) [komitee peaks] parandama oma õigusvastase käitumise, parandades asjaomase ametniku edutamise kuupäeva vastavalt kohaldatavatele eeskirjadele; [ja]

iii) [komitee peaks] ombudsmanile selgitama, milliseid meetmeid ta kavatseb võtta, et vältida tulevikus olukordi, kus administratsioon võimaldab lubamatut poliitilist sekkumist ja survet oma otsustamismenetluste mõjutamiseks.“

Võttes arvesse soovituse projekti järel saadud teavet, analüüsib ombudsman komitee 15. aprilli, 6. juuli ja 29. novembri 2011. aasta ning 20. jaanuari, 3. veebruari ja 6. märtsi 2012. aasta vastuseid kõigile eespool nimetatud soovitustele ning otsustab, kas komitee järgis neid soovitusi või mitte.

Ebaseadusliku käitumise ja komitee eeskirjade rikkumise tunnistamine

85. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president märkis oma esimeses, 15. aprilli 2011. aasta vastuses, et A. edutamine alates 1. jaanuarist 2008 „ei kuulu ühtegi kategooriasse, mida on konkreetselt nimetatud esialgses nimekirjas juhtumitest, mille puhul on ette nähtud tagasiulatuv edutamine, nagu on eelnevalt teatatud töötajatele kooskõlas komitee sise-eeskirjadega.” See näis tõepoolest kinnitavat Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nimel, et ta on tegutsenud valesti ja vastuolus asjaomasel ajal kehtinud komitee enda edutamiseeskirjadega.

86. Oma 29. novembri 2011. aasta vastuses ombudsmani täiendava teabe taotlusele võttis Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president eespool nimetatud kinnituse siiski selgelt tagasi, märkides, et kokkuvõttes on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee alati olnud seisukohal, et „käesoleval juhul on tehtud ebaseaduslik otsus”.

87. Lõpetuseks märkis komitee peasekretär oma viimases, 3. veebruari 2012. aasta vastuses ombudsmanile, et „komitee on alati tunnistanud, et kõnealune otsus [...] ei kuulu ühtegi kategooriasse, mida on konkreetselt nimetatud nende juhtumite soovituslikus loetelus, mille puhul on ette nähtud tagasiulatuv edutamine, nagu on varem märgitud töötajatele kooskõlas komitee sise-eeskirjadega”.

88. Ombudsman märgib, et komitee on oma soovituse projekti selle aspekti suhtes võtnud vastu kõige ebajärjekindlama lähenemisviisi. Kuigi ta leiab, et sellise vastuolu põhjuste uurimine ei ole kasulik, on ta seisukohal, et hästi hallatud institutsioonis tuleks ombudsmanile või mis tahes muule välisele kontrolliasutusele saadetavad vastused kooskõlastada ja enne nende saatmist kõigepealt asutusesiseselt kokku leppida. See oleks hea haldustava.

89. Komitee viimane sõna oli siiski see, et ta võttis vastu otsuse, mis ei olnud kooskõlas kohaldatavate sisemiste edutamiseeskirjadega. Seetõttu tunnistas ta, et on toime pannud õigusrikkumise. Kuigi ta väljendab heameelt komitee lõpliku seisukoha üle selles küsimuses, esitab ombudsman allpool siiski mõned tähelepanekud selle seisukoha kohta.

90. Oma 3. veebruari 2012. aasta vastuses ombudsmanile märkis peasekretär, et

„peaks kõnealuse otsuse kvalifitseerima eeskirjade kogumi ekslikuks tõlgenduseks, mis mõnes aspektis (eelkõige õigusaktide hierarhias) näis olevat ebatäpne ja ebaselge. [A] toimikupõhise uurimisega saab kindlaks teha ainult osa elementidest, mis olid tol ajal [hilisema] presidendi otsuse aluseks. Eelkõige sai hilinenud [komitee president] ka suulisi nõuandeid selle kohta, et tema personalieeskirjadest tulenevad [ametisse nimetava asutuse] volitused on komitee sise-eeskirjadega võrreldes hierarhilisemas positsioonis. Komitee tunnistab, et vaidlustatud otsus tehti vääral eeldusel seoses [ametisse nimetava asutuse] volituste ulatuse ja ulatusega sise-eeskirjade kohaldamisel.”

91. Ombudsman järeldab eespool esitatud selgituse põhjal, et peasekretäri sõnul oli kõnealune viga see, et ametist lahkunud president leidis, et ta võib kasutada oma kaalutlusõigust ametisse nimetava asutusena ja muuta, nagu ta parimaks pidas, A. edutamise kuupäeva, mis oli varem kindlaks määratud ja kooskõlas kohaldatavate edutamise sise-eeskirjadega. Ombudsman märgib eelkõige peasekretäri eespool nimetatud vastuse põhjal, et lahkunud president näib olevat saanud suulist nõu, et ta võiks seda teha.

92. Kõigepealt peab ombudsman ebasobivaks, et komitee rajab kõik oma vabandused lahkunud presidendi tegevusele. See kehtib seda enam, kui komitee viitab „suulisele nõuandele”, mis anti lahkunud presidendile, ilma et oleks kindlaks tehtud, kellelt see nõu saadi ja millal see anti. Teisest küljest ei ole sellised viited ombudsmani hinnangu jaoks üldse kasulikud, sest tal on loomulikult võimatu minimaalse kindlusega kindlaks teha, kas selline suuline nõuanne on tõene.

93. Ombudsmanil oli siiski võimalik saada kontrollitud dokumentidest asjakohast teavet. Nendest tõenditest nähtub, et i) komitee ühe fraktsiooni kõrge liige võttis seoses A. tagasiulatuva edutamisega pidevalt ühendust komitee endise peasekretäriga ja et A. oli sellest asjaolust täiesti teadlik; ii) komitee ühe fraktsiooni sama kõrge liige võttis hiljem ühendust ka komitee praeguse peasekretäriga seoses pr A tagasiulatuva edutamisega; iii) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee administratsioon nõustus seejärel muutma A edutamise kuupäeva 1. jaanuariks 2008, nagu taotles kõnealune kõrge liige; iv) pärast seda teavitas peasekretär kõrget liiget, et ta teeb komitee endisele presidendile (kes oli kõrgete ametnike ametisse nimetav asutus) ettepaneku muuta A. edutamise kuupäeva 1. jaanuariks 2008; ning v) lõpuks, enne kui president võttis vastu otsuse A. edutamise kuupäeva muutmise kohta, väljendas komitee administratsioon muret, et edutamise kuupäeva muutmine ilma edutamise ühiskomitee arvamust ja selle kehtestatud kriteeriume arvesse võtmata võib rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet, tunnistades samas, et edutamise kuupäeva peab kindlaks määrama ametisse nimetav asutus või ametiisik.

94. Eelnevast järeldub, et komitee endine president tegutses peasekretäri ettepanekul (nagu on selgelt märgitud otsuses, millega muudeti A edutamise kuupäeva), kes omakorda täitis ühe komitee fraktsiooni kõrge liikme taotluse, olles täielikult teadlik asjaolust, et A edutamise kuupäeva muutmine ei olnud õigustatud komitee enda sise-eeskirjade ja võrdse kohtlemise üldpõhimõttega [20].

95. Ombudsman märgib, et Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee edutamise sise-eeskirjades oli ette nähtud, et alates 1. jaanuarist 2008 võib edutada ainult ametnikke, i) kelle pakkus ühehäälselt välja edutamise ühiskomitee ja ii) kes olid saavutanud edutamiskõlblikkuse võrdluskünnise. A. ei vastanud ühelegi eespool nimetatud tingimusele. Siiski edutati teda alates sellest kuupäevast uue otsusega, millega tühistati ja asendati varasem otsus, millega teda alates 1. juulist 2008 nõuetekohaselt edutati. Nagu ombudsman eespool punktides 48 ja 49 järeldas, võeti see otsus vastu vastuvõetamatu ja põhjendamatu surve tõttu, mida avaldati komitee administratsioonile, et kalduda kõrvale komitee sise-eeskirjadest edutamise kohta.

96. Uurimise käigus kontrollitud dokumentidest nähtub selgelt, et komitee ühe fraktsiooni kõrge esindaja avaldas vastuvõetamatut ja põhjendamatut survet komitee järjestikustele peasekretäridele. Komitee endine president tegutses praeguse peasekretäri ettepanekul ja muutis A edutamise kuupäeva. Sellega seoses märgib ombudsman, et peasekretär ei väitnud oma uurimise käigus kordagi, et ta teatas lahkunud presidendile, et otsus, millele ta alla kirjutab, võib olla ebaseaduslik. Vastupidi, ombudsmani käsutuses olevad tõendid viitavad sellele, et peasekretär täitis ühe komitee fraktsiooni kõrge liikme taotluse, ja seda vaatamata komitee administratsiooni enda reservatsioonidele. Need reservatsioonid puudutasid võrdse kohtlemise põhimõtte võimalikku rikkumist, mille võib kaasa tuua iga selline otsus, mis tehakse ilma edutamise ühiskomiteega konsulteerimata. Neid väljendati enne, kui komitee president selle otsuse peasekretäri ettepaneku alusel tegelikult vastu võttis.

97. Eespool öeldut arvesse võttes järeldab ombudsman, et Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee endine president tugines oma otsuses peasekretäri valele nõuandele [21]. Kuigi ta kahetseb, et komitee ei tunnistanud seda asjaolu oma uurimise käigus selgelt, märgib ombudsman, et kuigi komitee tegutses hilinemisega ja alles pärast suurt kõhklust, tunnistas ta lõpuks, et ta tegutses valesti ja oma eeskirjade vastaselt. Sellest tulenevalt vastas komitee ombudsmani soovituse projekti sellele aspektile positiivselt.

Õigusvastase käitumise parandamine ametniku edutamise kuupäeva parandamise teel

98. Oma erinevates vastustes asus komitee kõigepealt seisukohale, et A edutamise kuupäeva muutmine ei mõjutaks eelarvet. Ta täpsustas samuti, et A. ei näe mingeid ebamugavusi oma edutamise kuupäeva muutmisel tema esialgse edutamise kuupäevaks, st 1. juuliks 2008. Sellega seoses rõhutas komitee siiski, et kokkuvõttes piirab personalieeskirjade artikkel 62 ametisse nimetava asutuse volitusi otsuse tühistamiseks, kui selline tühistamine jätab ametniku ilma hüvitistest. Lisaks väitis komitee, et i) pr A. ei taotlenud oma edutamiskuupäeva muutmist, vaid märkis pigem, et ta ei ole sellise muutmise vastu; ii) ta on saanud õigusalast nõu, et ta ei tohiks sellises olukorras riske võtta; ning iii) teised konsulteeritud institutsioonid kinnitasid, et tagasipööramisi esineb harva ja neid tuleks vältida.

99. Kõigepealt rõhutab ombudsman, et tema soovituse parandada A edutamise kuupäev eesmärk oli see, et seda tehes parandaks komitee oma süülise käitumise. Seda ootavad kodanikud ELi haldusasutustelt pärast vigade tegemist. Komitee väide positiivse mõju puudumise kohta eelarvele ei ole seega asjakohane.

100. Lisaks näitasid ombudsmani käsutuses olevad tõendid, nimelt A. 24. märtsi 2011. aasta kiri peasekretärile selgelt, et A. nõustus ühemõtteliselt oma edutamise kuupäeva parandamisega ja isegi näis seda pooldavat.

101. Lisaks selgus uurimise käigus, et vastupidiselt komitee seisukohale kinnitasid kõik peasekretäri taotletud ja talle saadetud institutsioonisisesed ja -välised õiguslikud arvamused, mida ombudsman nägi, kui tema talitused tutvusid komitee toimikuga, et otsus A edutamise kuupäeva muutmise kohta oli kokkuvõttes vastuolus komitee sise-eeskirjadega ja seetõttu võib selle tühistada.

102. Samuti ei leitud tõendeid ametlike konsultatsioonide kohta komitee ja teiste institutsioonide vahel. Komitee toimikute läbivaatamise käigus teatas üks komitee direktor ombudsmani talitustele suuliselt, et teiste institutsioonidega on kasutatud üksnes mitteametlikke lähenemisviise, mille kohta andmed puuduvad. Kui sellised lähenemisviisid oleksid tõepoolest mitteametlikud, ei oleks komitee tohtinud neid arvesse võtta, et minna vastuollu kirjalike õiguslike arvamustega, mille komitee toimikus esitas ja milles jõuti vastupidisele järeldusele. Lisaks ei tohiks neid kasutada ombudsmani menetluses argumendina antud asjaoludel, kui tegemist on tegelikult liidu õiguse tõlgendamisega.

103. Lõpetuseks võtab ombudsman teadmiseks personalieeskirjade artikli 62 sõnastuse: „Ametnikul, kes on nõuetekohaselt ametisse nimetatud, on õigus oma palgaastmele ja -järgule vastavale töötasule. Ametnik ei või loobuda oma õigusest töötasule [...]”(kohtujuristi kursiiv). Ta rõhutab sellega seoses, et uurimisest nähtub piisavalt selgelt, et A. muudetud edutamiskuupäev ei toonud kaasa tema nõuetekohast ametisse nimetamist ning seetõttu ei saanud ei tema ega EMSK, kes on ise „põhjendamatu“ ametisse nimetamise eest vastutav organ, tugineda eespool nimetatud artiklile.

104. Lisaks, võttes arvesse kõnealuse otsuse ilmselget õigusvastasust, samuti seda, et A. oli sellest õigusvastasusest teadlik ja et ta ei olnud selle otsuse tagasivõtmise vastu, oleks komitee võinud selle kogu aeg tagasi võtta vastavalt Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud praktikale [22]. Arvestades seda ja ka peasekretäri taotletud ja saadud välise õigusnõustamise sisu, on ombudsman üllatunud peasekretäri 3. veebruari 2012. aasta avalduste üle talle, et „[ametisse nimetava asutuse] volitusi käsitlev kohtupraktika on üsna range ja õiguspäraste ootuste küsimuses ebaselge.“Lõpetuseks, võttes arvesse komitee korduvat väidet, et A. edutamise kuupäeva muutmine ei mõjutanud eelarvet, ei näe ombudsman, mis takistas komiteed seda kuupäeva kohe muutmast, kui ta sai teada oma soovitusest seda teha.

105. Soovitatud tagasiastumine toimus siiski lõpuks 6. veebruaril 2012, kui peasekretär kui ametisse nimetav asutus tegi otsuse, millega tühistas ja asendas komitee endise presidendi otsuse, millega muudeti A. edutamise kuupäeva. Selle uue otsusega ennistati see kuupäev 1. juulile 2008. Samuti nägi ta ette korrutusteguri, mis on võrdne sellega, mis on märgitud otsuses, millega A-d alates 1. juulist 2008 nõuetekohaselt edutati. Ombudsman usub, et komitee on lisaks täitnud kõik otsuste avaldamisega seotud nõuded ning teinud otsuse töötajatele nõuetekohaselt kättesaadavaks ja komitee ruumides nähtavaks.

106. Eespool nimetatud meetmega järgis komitee ombudsmani soovituse projekti vastavat aspekti. Seetõttu järeldab ombudsman, et soovituse projekti seda aspekti on nüüdseks järgitud, kuigi hilinemisega. Lisaks mõistab ta, et komitee võttis otsuse tagasi, tunnistades veel kord oma viga ja asjaolu, et ta tegutses oma eeskirjade vastaselt, nagu on märgitud eespool seoses komitee vastustega tema soovituse eelnõu esimesele aspektile. Ombudsman peab siiski rõhutama oma erilist rahulolematust asjaoluga, et soovituse projekti esitamisele järgnenud mitmesuguse kirjavahetuse käigus ombudsmaniga oli komitee president vastu tehtud vea parandamisele, väites, et ta oli saanud õigusnõu, et seda mitte teha. Ombudsman peab kahetsusega tunnistama, et toimiku kontrollimine näitas, et kõik institutsioonile kirjalikult esitatud ametlikud õiguslikud arvamused, nii institutsioonisisesed kui ka -välised, sisaldasid sama järeldust, millele ombudsman jõudis, ning et väidetavalt esitati erinev õiguslik seisukoht ainult mitteametlikult ja suuliselt. Ombudsman ei usu, et komitee president oleks ombudsmanile saadetud vastustes teadlikult esitanud valeväiteid. Ombudsman usub pigem, et tema allkirjastamiseks koostatud ebatäpsed vastused tulenesid tema haldustalituste muudest tõsistest ja kahetsusväärsetest puudustest. Komitee talitused peaksid kõigil vastutustasanditel tõepoolest olema ettevaatlikumad, rangemad ja professionaalsemad, et valmistada ette vastused Euroopa Ombudsmani uurimistele, mille nad esitavad komitee presidendile allkirjastamiseks. Need uurimise käigus ilmsiks tulnud kahetsusväärsed sündmused kujutavad endast siiski väga tõsist haldusomavoli juhtumit, mis õigustab kriitilise märkuse tegemist.

Meetmed, mille eesmärk on vältida tulevast poliitilist sekkumist ja survet komitee administratsiooni otsustusprotsessi mõjutamiseks

107. Komitee teavitas ombudsmani kolmest meetmest, mis tema arvates kaitseksid teda igasuguse tulevase sekkumise eest komitee otsustusprotsessidesse. Ta i) võttis vastu otsuse 077/11 A, ii) andis välja 18. jaanuari 2012. aasta teate uute edutamiseeskirjade kohta ja iii) teavitas oma rühmade esimehi ombudsmani soovituse projektist.

108. Ombudsman vaatas läbi otsuse 077/11 A. Selles otsuses on sätestatud, et peasekretär on nüüd AD ametnike ametisse nimetav asutus [23]. Selle otsusega andis komitee ametisse nimetava asutuse volitused presidendilt üle peasekretärile.

109. Seoses selle meetmega, mida on mainitud vastuses tema soovituse projekti kolmandale aspektile, leiab ombudsman, et ametisse nimetava asutuse volituste üleandmine EMSK presidendilt peasekretärile, muutes viimase ainsaks isikuks, kes vastutab AD töötajate ametisse nimetamise, üleviimise ja edutamise eest, ei saa iseenesest olla piisav meede, et vältida poliitilist sekkumist ja survet komitee administratsiooni otsustusprotsessi mõjutamiseks, nagu juhtus käesoleval juhul.

110. Ombudsmani uurimise käigus kogutud tõendid näitavad selgelt, et vaatamata sellele, et komitee endine president allkirjastas otsuse, millega muudeti A edutamise kuupäeva, ei olnud tal selle otsuseni viinud protsessis olulist rolli. Komitee president tegutses peasekretäri ettepanekul.

111. Peasekretäri ametisse nimetavale asutusele volituste, st AD‐personali edutamisega seotud volituste andmist võib seega mõistlikult pidada lihtsalt sellise rolli tunnustamiseks, mis peasekretäril praktikas juba oli. Ombudsman rõhutab sellega seoses, et käesolev juhtum on näide olukorrast, kus sellele rollile avaldati põhjendamatut poliitilist survet, mis mõjutas lõpuks institutsiooni otsustusprotsessi seoses oma töötajate edutamisega. Otsus 077/11 A on seega meede, mis ilmselgelt ei ole piisav, et vältida sarnaste olukordade tekkimist tulevikus.

112. Mis puudutab veel üht meedet, mis esitati vastuseks tema soovituse projekti asjakohasele aspektile, nimelt komitee otsust muuta edutamissüsteemi, et näha ette ühtne edutamiskuupäev, siis nõustub ombudsman, et see meede võib aidata lõpetada mõned probleemid, mis tulenevad nn kolme kuupäevaga edutamissüsteemist. Ta ei mõista siiski, kuidas see meede on piisav, et vältida poliitilise surve avaldamist komitee administratsioonile tema personali puudutavates küsimustes. Kasutades lihtsa näitena käesoleva kohtuasja asjaolusid, võib mõelda olukorrale, kus mitme kuupäevaga edutamise käigus ametniku edutamise kuupäeva ebaseadusliku muutmise survestamise asemel mõjutatakse institutsiooni edutama konkreetse edutamise käigus vääritut või vähem väärikat ametnikku. Seetõttu ei ole kõigile ametnikele ühtse edutamiskuupäeva kehtestamine iseenesest piisav meede, mis suurendaks tõenäosust, et komitee administratsioon ei ole poliitilise sekkumise suhtes haavatav.

113. Ombudsman tunnistab siiski, et kolmandal meetmel, millele ta oma soovituse projekti asjakohasele aspektile vastates tugineb, võib tõepoolest olla selline ennetav mõju. Ta tervitab komitee presidendi algatust teavitada komitee fraktsioonide esimehi oma soovituse projektist ja rõhutada, et komitee peab täielikult pühenduma edutamist reguleerivate eeskirjade rangele kohaldamisele. Ombudsmani arvates on äärmiselt oluline teadvustada kõigile komitee fraktsioonide juhtidele vajadust austada seaduslikkuse, eetika ja hea halduse põhimõtteid. Ombudsman loodab, et komitee teavitab oma fraktsioone ka oma uurimise järeldustest ning et need kajastavad ühiselt seda, kuidas nii komitee administratsioon kui ka fraktsioonid täidavad oma vastavaid ülesandeid komitees.

114. Eespool öeldut silmas pidades ning võttes arvesse komitee presidendi ja peasekretäri poolt ombudsmani ees võetud kohustusi täielikult järgida komitee kehtivaid halduseeskirju, järeldab ombudsman, et komitee on võtnud asjakohaseid meetmeid sarnaste olukordade vältimiseks tulevikus. Ta usub, et komitee tulevane käitumine kinnitab seda järeldust.

115. Ombudsman peab siiski rõhutama, et käesolev uurimine on toonud esile ühe väga tõsise haldusomavoli juhtumi komitee käitumises. Kuigi ta võtab teadmiseks, et komitee on tunnistanud, et ta on tegutsenud oma eeskirjade vastaselt, parandanud asjaomase ametniku edutamise kuupäeva ja võtnud kohustuse tagada, et sellised rikkumised tulevikus enam ei korduks, lõpetab ta juhtumi ühe kriitilise märkusega komiteele.

116. Ombudsman on seisukohal, et tema uurimine on paljastanud käitumise, mis tema arvates on viinud eriti tõsiste rikkumisteni, mis kahjustavad läbipaistvust ja ELi institutsioonide mainet avalikkuse silmis. Eespool öeldut arvesse võttes edastab ombudsman oma otsuse Euroopa Parlamendi presidendile, et ta võiks kaaluda selle määramist Euroopa Parlamendi asjaomasele komiteega tegelevale komisjonile.

B. Järeldused

Ombudsman lõpetab selle kaebuse uurimise järgmiste järeldustega:

Vaatamata hilinemisele ja tugevale vastuseisule on komitee järginud ombudsmani soovituse projekti ning tunnistanud, et ta tegutses valesti ja oma eeskirjade vastaselt. Komitee on parandanud ka oma väärkäitumist, parandades asjaomase ametniku edutamise kuupäeva. Lõpetuseks on komitee lubanud ja võtnud meetmeid sarnaste olukordade vältimiseks tulevikus.

Ombudsman peab vajalikuks esitada komiteele järgmine kriitiline märkus:

Komitee ei vastanud ombudsmani soovituse projektile õigesti, kui ta esitas avaldusi, mis olid selgelt vastuolus toimikus dokumenteeritud faktidega. Tegemist oli väga tõsise haldusomavoli juhtumiga.

Kaebuse esitajat ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee presidenti teavitatakse sellest otsusest. Arvestades avastatud käitumist, mis tema arvates on viinud eriti tõsiste rikkumisteni, mis kahjustavad läbipaistvust ja ELi institutsioonide mainet üldsuse silmis, otsustas ombudsman saata käesoleva otsuse koopia Euroopa Parlamendi presidendile, kes võiks ehk kaaluda selle määramist Euroopa Parlamendi asjaomasele komisjonile, kes tegeleb Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega.

 

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 6. detsember 2012

---

[1] Personali- ja finantsküsimuste direktor edastas käesoleva eeskirja komitee töötajatele 3. oktoobri 2008. aasta e-kirjaga.

[2] Kaebuse esitaja toimikus ei ole viidet edutamiskõlblikkuse võrdluskünnisele.

[3] Ombudsmani 4. veebruari 2011. aasta soovituse projektis, mis oli adresseeritud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, viidati ekslikult asjaomasele kuupäevale „1. aprill 2008”.

[4] Ombudsmani talituste tõlge prantsuskeelsest originaalversioonist.

[5] 18. juunil 2009 esitas kaebuse esitaja ombudsmanile kaebuse 1584/2009/MF. Kaebus lõpetati vastuvõetamatuse tõttu vastavalt ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikele 8, sest kaebuse esitaja ei selgitanud sel ajal 10. veebruari 2009. aasta kirja olemust, mille ta oli saatnud EMSK ametisse nimetavale asutusele.

[6] Otsus kohtuasjas T-76/92: Tsirimokos vs. parlament (EKL 1993, lk II-1281, punkt 21): „kõikide samasse kategooriasse või teenistusse kuuluvate ametnike suhtes kohaldatakse töölevõtmise ja teenistuskarjääri detektilisi tingimusi. Praktikas tuleb kandidaatide teenete võrdlev hindamine seega läbi viia võrdsel alusel, kasutades võrreldavaid teabeallikaid.”

[7] kohtuasi T-262/94: Jean Baiwir vs. komisjon, EKL 1996, lk I-A-257; II-739.

[8] Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt: „Ühenduse institutsioonid ja asutused on kohustatud andma ombudsmanile mis tahes teavet, mida viimane on neilt taotlenud, ja võimaldama talle juurdepääsu asjaomastele toimikutele. Juurdepääs salastatud teabele või dokumentidele, eelkõige tundliku sisuga dokumentidele määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 9 tähenduses, toimub kooskõlas asjaomase ühenduse institutsiooni või asutuse julgeolekueeskirjadega.”

[9] Komitee leidis, et kontrollitud dokumendid on konfidentsiaalsed. See tähendas, et üldsusel ja kaebuse esitajal ei olnud neile juurdepääsu.

[10] Komitee leidis, et kontrollitud dokumendid on konfidentsiaalsed. See tähendas, et üldsusel ja kaebuse esitajal ei olnud neile juurdepääsu.

[11] Kohtuasi T-144/95, Christos Michaël vs. komisjon, EKL 1996, lk I-A-529 ja II-01429, punkt 30.

[12] Kohtuasi C-343/87: Annibale Culin vs. komisjon (EKL 1990, lk I 225, punkt 13), milles on sätestatud: „Selle seose kohta tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole ametisse nimetav asutus kohustatud põhjendama edutamisotsust osas, milles see puudutab edutamata jäetud kandidaate, vaid ta on kohustatud põhjendama oma otsust jätta rahuldamata kaebus, mille on personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitanud edutamata jäetud kandidaat.”

[13] Kohtuasi T-117/01: Marcos Roman Parra vs. komisjon, EKL 2002, lk I-A-27; II-121: „Sellisel juhul ei ole ametnikul seega piisavalt teavet, et anda esialgne hinnang põhjendustele, mis õigustavad tema otsust otsus edasi kaevata”.

[14] Kohtuasi T-128/89: Christian Brumter vs. nõukogu, EKL 1990, lk II-545.

[15] Kohtuasja T-144/95: Christos Michaël vs. komisjon punkt 31: „põhimõtteliselt on see otsus [edendatavate ametnike nimekirja ametlik vastuvõtmine] ametniku huve kahjustav akt, mille võivad kohtus vaidlustada need, kes leiavad, et sellega on nende huve kahjustatud, kuna neid ei ole edutatud”.

[16] Kohtuasi T-14/91: Weyrich vs. komisjon, EKL 1991, lk II-235, punkt 39.

[17] Euroopa hea halduse tava eeskirja (otsuse põhjendamise kohustus) artiklis 18 on sätestatud:

"1. Institutsiooni iga otsus, mis võib kahjustada eraisiku õigusi või huve, peab olema põhjendatud, tuues selgelt välja asjakohased faktid ja otsuse õigusliku aluse.

2. Ametnik väldib selliste otsuste tegemist, mis põhinevad lühikestel või ebamäärastel alustel või mis ei sisalda individuaalseid põhjendusi.

3. Kui sarnaste otsustega seotud isikute suure arvu tõttu ei ole võimalik üksikasjalikult teatavaks teha otsuse põhjendusi ja kui seetõttu esitatakse standardvastused, tagab ametnik, et ta esitab seejärel seda sõnaselgelt taotlevale kodanikule individuaalse põhjenduse.”

[18] Personalieeskirjade artiklis 62 on sätestatud, et "[a]metnikul, kes on nõuetekohaselt ametisse nimetatud, on õigus oma palgaastmele ja -järgule vastavale töötasule. Ametnik ei või loobuda oma õigusest töötasule [...]”.

[19] Komitee pidas teise kontrolli käigus saadud dokumente konfidentsiaalseks. Vastavalt Euroopa Ombudsmani rakendussätete artikli 13 lõikele 3 ja artikli 14 lõikele 2 ei ole ei kaebuse esitajal ega üldsusel juurdepääsu ühelegi uurimise tulemusel saadud konfidentsiaalsele dokumendile. Nii kaebuse esitaja kui ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee said koopia ombudsmani talituste aruandest teise kontrolli kohta.

[20] Vt muu hulgas otsus kohtuasjas C‑443/07 P: Centeno Mediavilla vs. komisjon (EKL 2008, lk I-10945, punkt 76): „Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et ühenduse ametnike teenistusõigusele kohaldatava võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega on tegemist siis, kui kahte isikute kategooriat, kelle faktilised ja õiguslikud asjaolud ei erine oluliselt, koheldakse nende töölevõtmisel erinevalt ning see erinev kohtlemine ei ole objektiivselt põhjendatud [...]”.

[21] Sellega seoses juhib ombudsman tähelepanu oma ELi ametnike avaliku teenistuse põhimõtetele, mis on järgmised: i) pühendumine Euroopa Liidule ja selle kodanikele; ii) ausus; iii) objektiivsus; 4) austus teiste vastu; ning v) läbipaistvus, mille ta avaldas oma veebisaidil ja mis peaks suunama ELi avalikku teenistust.

[22] Vt nt Avaliku Teenistuse Kohtu 11. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas F-51/07: Philippe Bui Van vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata):

„51. Kõigepealt tuleb meenutada, et soodsa haldusakti tagasiulatuva kehtetuks tunnistamise suhtes kehtivad üldjuhul väga ranged tingimused (vt Euroopa Kohtu 14. juuli 1978. aasta otsus kohtuasjas 54/77: Herpels vs. komisjon, EKL 1978, lk 585, punkt 38, ja eespool viidatud kohtuotsus De Compte vs. parlament, punkt 35). Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kuigi tuleb tunnistada, et igal ühenduse institutsioonil, kes tuvastab, et tema poolt äsja vastu võetud akt on õigusvastane, on õigus see mõistliku aja jooksul tagasiulatuvalt tagasi võtta, võib seda õigust piirata vajadus täita abisaaja õiguspärast ootust, mis on ajendatud tuginema selle akti õiguspärasusele (eespool viidatud kohtuotsus Alpha Steel vs. komisjon, punktid 10–12; eespool viidatud kohtuotsus Consorzio Cooperative d’Abruzzo vs. komisjon (punktid 12–17); eespool viidatud kohtuotsus Cargill vs. komisjon (punkt 20); kohtuasi C‑365/89: Cargill (EKL 1991, lk I‑3045, punkt 18); kohtuotsus De Compte vs. parlament, punkt 35; ja kohtuasi T‑416/04 Kontouli vs. nõukogu, EKL 2006, lk ‑SC I‑A‑2‑181 ja II‑A‑2‑897, punkt 161).

52. Selles kohtupraktikas on vaja teha järgmised täpsustused.

– Õiguspärane ootus [...]

55. Mis puudutab eelkõige ametnikule subjektiivseid õigusi või sarnaseid eeliseid andva akti tagasiulatuvat kehtetuks tunnistamist, siis ei saa asjaomase akti adressaadi õiguspärase ootuse nõuet pidada täidetuks, kui kehtetuks tunnistamist õigustav õigusvastasus ei saanud jääda tähelepanuta tavapäraselt hoolsal ametnikul, keda ei saa tema võimet teostada vajalikku kontrolli arvestades vabastada kohustusest teha kõik endast olenev, et olla tähelepanelik ja kontrollida.

56. Selle kohta tuleb otsida juhiseid kohtupraktikast, mis käsitleb personalieeskirjade artikli 85 esimeses lõigus sätestatud tingimusi, mis õigustavad enammakstud summade tagasinõudmist administratsiooni poolt, eelkõige tingimust, et makse on ilmselgelt ekslik, nii et makse saaja ei saanud sellest mitte teadlik olla (Esimese Astme Kohtu 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑38/93: Stahlschmidt vs. parlament, EKL 1994, lk ‑SC I‑A‑65 ja II‑227, punkt 19; kohtuasi T‑205/01: Ronsse vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑A‑211 ja II‑1065, punkt 47; liidetud kohtuasjad T‑180/02 ja T‑113/03: Gouvras vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑A‑225 ja II‑987, punkt 110; ja kohtuasi T‑324/04: F vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑0000, punkt 142). Need nõuded peegeldavad just nimelt vajadust täita akti adressaadi õiguspärast ootust, kuivõrd ta võis olla kindel selle akti õiguspärasuses [...].

– Mõistlik tähtaeg

63. Kolmandaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et õigusvastase haldusakti tühistamine peab toimuma mõistliku aja jooksul (eespool viidatud kohtuotsus De Compte vs. parlament, punkt 35; eespool viidatud kohtuotsus Pascall vs. komisjon (punktid 72 ja 77); eespool viidatud kohtuotsus Gooch vs. komisjon (punkt 53); ja eespool viidatud kohtuotsus Kontouli vs. nõukogu (punkt 161) [...]

67. Mis puudutab haldusakti kehtetuks tunnistamist, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kehtetuks tunnistamise tähtaja mõistlikkust tuleb hinnata, võttes arvesse iga juhtumi konkreetseid asjaolusid, eelkõige asja tähtsust huvitatud isiku jaoks, asja keerukust ja poolte käitumist (eespool viidatud kohtuotsused Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 187, ja Eagle jt vs. komisjon, punkt 66). Arvesse tuleb võtta ka seda, kas kõnealune meede annab subjektiivseid õigusi, ja huvide tasakaalu (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Snupat vs. HighAuthority, lk 87, ja Hoogovens vs. Ülemamet, lk 272), mis käesoleval juhul seisneb abisaaja huvis säilitada olukord, mida ta võib pidada stabiilseks, ja administratsiooni huvis tagada üksikaktide õiguspärasus ja kaitsta institutsiooni rahalisi vahendeid [...].

– Kaitseõigused

72. Lõpuks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kaitseõiguste tagamine kõigis isiku vastu algatatud menetlustes, mis võivad viia selle isiku huve kahjustava akti vastuvõtmiseni, on ühenduse õiguse aluspõhimõte, mis peab olema tagatud ka asjaomast menetlust reguleerivate normide puudumisel (vt eelkõige Euroopa Kohtu 8. juuli 1986. aasta otsus kohtuasjas 234/84: Belgia vs. komisjon, EKL 1986, lk 2263, punkt 27; kohtuasi C‑288/96: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑8237, punkt 99; otsus kohtuasjas C‑344/05 P: komisjon vs. De Bry (EKL 2006, lk I‑10915, punkt 37); Kohtuasi T‑277/03: Vlachaki vs. komisjon, EKL 2005, lk ‑SC I‑A‑57 ja II‑243, punkt 64).

73. See põhimõte, mis vastab hea halduse nõuetele, nõuab, et huvitatud isikule oleks antud võimalus esitada tõhusalt oma seisukoht asjaolude kohta, mida võidakse tema kahjuks võetavas meetmes arvesse võtta (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Belgia vs. komisjon, punkt 27; kohtuasi C‑458/98 P: Industrie des poudres sphériques vs. nõukogu, EKL 2000, lk I‑8147, punkt 99; eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. De Bry (punkt 38); otsus kohtuasjas T‑372/00: Campolargo vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑A‑49 ja II‑223, punkt 31; ja eespool viidatud kohtuotsus Vlachaki vs. komisjon (punkt 64) [...]”.

[23] Otsuse 077/11 A artiklis 1 on sätestatud, et „[a]metisse nimetava asutuse volituste jaotust [...] täpsustatakse ja/või muudetakse vastavalt käesolevale otsusele lisatud tabelile." Tabelist nähtub, et "peasekretär"vastutab muu hulgas "vaba ametikoha täitmise korra"eest palgaastmetel AD 9 - AD 14 (üksuse juhataja ja asedirektor)","AD juhtkonna""[t] ransfer (ilma vaba ametikoha teateta)"ning "ametnike edutamise ja muude teenistujate kõrgema palgaastme ametikohale määramise"eest "AD töötajad".