Kaebus

1. Kaebus käsitleb komisjoni väidetavat suutmatust nõuetekohaselt vastata kaebuse esitaja rikkumiskaebusele, mis esitati komisjonile 2011. aasta novembris. Kaebuse esitaja väljendas oma kaebuses muret teatavate kavandatud muudatuste pärast Ühendkuningriigi õigusaktides,[1] mis käsitlevad väheolulise väärtuse maksusoodustuse importi, on vastuolus nõukogu direktiiviga 2009/132/EÜ,[2] eelkõige selle artikliga 23 [3].

2. Komisjon vastas kaebuse esitaja rikkumiskaebusele 16. detsembril 2012. Komisjon märkis oma repliigis, et ta kavatseb kaebuse menetlemise lõpetada, sest kaebuse esitaja esitatud teabe ja komisjoni talitustele juba kättesaadava teabe põhjal on asjaomased kavandatud seadusandlikud muudatused kooskõlas liidu õigusega.

3. Seetõttu pöördus kaebuse esitaja 15. märtsil 2012 ombudsmani poole väitega, et komisjon ei ole tema 15. novembri 2011. aasta rikkumiskaebuses tõstatatud probleemi nõuetekohaselt käsitlenud. Ta väitis, et komisjon peaks tema murega nõuetekohaselt tegelema.

Ombudsmani hinnang ja järeldused

Kaebuse vastuvõetavus

4. Pärast kaebuse hoolikat läbivaatamist on kõik vastuvõetavuse tingimused seoses kaebuse esitaja väite ja nõudega komisjoni vastu täidetud. Seega on etteheide vastuvõetav.

Uurimine

5. Ombudsman algatas uurimise, analüüsides kaebuse esitaja poolt talle esitatud teavet, sealhulgas komisjoni põhjendusi selle kohta, miks ta kavatseb rikkumiskaebuse menetlemise lõpetada. Selle analüüsi põhjal ilmnes esmapilgul, et komisjoni esitatud põhjendused olid asjakohased ja asjakohased.

6. Seetõttu palus ombudsman 23. aprilli 2012. aasta kirjas kaebuse esitajal 31. maiks 2012 selgitada, miks ta leiab, et komisjon ei ole tema muresid nõuetekohaselt käsitlenud. Kaebuse esitaja esitas oma selgitused 2. mai 2012. aasta e-kirjaga.

7. Allpool punktis 18 selgitatud põhjustel ei pidanud ombudsman vajalikuks paluda komisjonilt kaebuse kohta arvamust.

A. Väide, et komisjon ei käsitlenud nõuetekohaselt kaebuse esitaja muret ja sellega seotud väidet

Ombudsmani poolt arvesse võetud elemendid

8. 15. novembril 2011 esitas kaebuse esitaja Euroopa Komisjonile rikkumiskaebuse. Oma kaebuses märkis ta, et Ühendkuningriigi majandus- ja rahandusministeerium teatas oma kavatsusest teha asjakohastes siseriiklikes õigusaktides, nn väikese väärtusega saadetiste maksuvabastuses, ettepanek teatavate muudatuste kohta seoses väikese väärtusega maksusoodustuse impordiga. Lisaks kavandatud muudatustele vähendataks eraisikute poolt Kanalisaartelt Ühendkuningriiki imporditavate kaupade väheolulise väärtuse maksuvabastust nullini. Kaebuse esitaja arvates on kavandatud muudatused Ühendkuningriigi õigusaktides vastuolus nõukogu direktiiviga 2009/132/EÜ [4] (edaspidi „direktiiv”), eelkõige selle artikliga 23 [5]. Kaebuse esitaja väitis, et selles artiklis on selgelt sätestatud, et kaup, mille koguväärtus ei ületa 10 eurot, vabastatakse maksust. Kaebuse esitaja leidis ka, et kavandatud muudatused on diskrimineerivad, kuna nende eesmärk on jätta kaubad välja ainult Kanalisaartelt.

9. Oma 16. detsembri 2011. aasta esimeses vastuses kaebuse esitajale selgitas komisjon järgmist:

„Seoses tõstatatud küsimusega on [komisjoni] seisukoht järgmine.

1. Arvesse tuleb võtta järgmisi liidu õiguse sätteid:

i) [direktiivi] artikkel 1, mille kohaselt kohaldavad liikmesriigid artiklis 23 sätestatud maksuvabastust enda kehtestatud tingimustel, et tagada maksuvabastuse "nõuetekohane ja lihtne kohaldamine ning ära hoida maksudest kõrvalehoidumist, maksustamise vältimist ja muid kuritarvitusi";

ii) [direktiivi] artikkel 23, mis näeb ette käibemaksuvabastuse väikese väärtusega impordile ja võimaldab liikmesriikidel jätta käibemaksuvabastusest välja kaubad, mis on imporditud posti teel;

Siinkohal tuleb mainida ka [direktiivi] põhjendust 5, kuna selles on sätestatud, et impordi maksuvabastusi võib anda üksnes tingimusel, et need ei mõjuta konkurentsitingimusi turul.

2. Eespool nimetatud eeskirjad näitavad, et Ühendkuningriigil on erandi piiritlemiseks teatav manööverdamisruum. Komisjoni talituste arvates tuleks seda kaalutlusõigust kasutada viisil, mis tagab, et [Ühendkuningriigi madala väärtusega saadetiste maksuvabastus] ei põhjusta konkurentsimoonutusi.

3. Komisjoni talituste käsutuses olevast teabest nähtub, et Ühendkuningriigi väljakuulutatud meetmete, mis käsitlevad [Ühendkuningriigi madala väärtusega saadetiste maksuvabastuse] toimimist, eesmärk on „lõpetada [Ühendkuningriigi madala väärtusega saadetiste maksuvabastuse] kasutamine, mida on viimastel aastatel üha laialdasemalt kasutatud madala väärtusega kaupade müümiseks Ühendkuningriigi klientidele käibemaksuvabalt“. Nende eesmärk on "tagada, et Ühendkuningriigi äriühingud, eelkõige väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, saaksid konkureerida võrdsetel tingimustel nende suuremate äriühingutega, kellel on Kanalisaartel tegevuse alustamiseks vajalikud vahendid". Lisaks on reform suunatud ainult kaupadele, mis saabuvad Ühendkuningriiki Kanalisaartelt, sest "suurem osa sellest kaubandusest toimub Kanalisaartelt või Kanalisaarte kaudu".

4. Seda arvestades näib Ühendkuningriigi ametiasutuste tegevus kuuluvat [direktiiviga] liikmesriikidele antud kaalutlusõiguse kohaldamisalasse. Selle eesmärk on lõpetada konkurentsi moonutamine Ühendkuningriigi kauplejate kahjuks (nagu nõutakse direktiivi põhjenduses 5); see on piiratud Kanalisaartelt saabuvate kaupadega (piirang, mis näib olevat põhjendatud proportsionaalsuse põhimõttega, kuna ainult seda liiki kaubanduse puhul on tuvastatud konkurentsi moonutamise probleem) ja hõlmab ainult postimüügikaupu (võimalus, mis on liikmesriikidele sõnaselgelt antud [direktiivi] artikliga 23).

5. Lisaks eespool öeldule näib Ühendkuningriigi ametiasutuste võetud meetmed olevat kooskõlas ELi tulevase käibemaksu uute väljavaadetega, mis on esitatud komisjoni hiljutises selleteemalises teatises. Komisjon on väljendanud muret selle üle, et

Samuti tuleb tagada võrdsed tingimused muudele kui elektritarnijatele ja ELi tarnijatele. Selles kontekstis tuleb käsitleda väikesaadetiste käitlemist ja muud internetimüüki.

Eespool öeldut silmas pidades teavitan Teid oma kavatsusest Teie kaebus lõpetada, välja arvatud juhul, kui Te esitate esimesel võimalusel ja igal juhul ühe kuu jooksul alates käesoleva kirja kättesaamisest täiendavat teavet, mis võib kõnealuse otsuse uuesti läbi vaadata.”

10. Vastuseks ombudsmani palvele selgitada, miks kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei ole tema probleemi nõuetekohaselt lahendanud, esitas kaebuse esitaja järgmise esildise. Ta ei usu, et direktiivi artikli 23 koostajal oli kavatsus kohaldada selle elemente valikuliselt. Selle väite toetuseks lisas kaebuse esitaja oma vastusele koopia kahest dokumendist,[6] mis käsitlesid artikli 23 varasemaid muudatusi. Kaebuse esitaja arvates näitavad need dokumendid selgelt, et seadusandja ei kavatsenud postimüügi maksuvabastust valikuliselt kohaldada.

Ombudsmani hinnang

Sissejuhatav märkus

11. Ombudsmani uurimine käesolevas kaebuses käsitleb väidet, et komisjon ei käsitlenud nõuetekohaselt kaebuse esitaja rikkumiskaebuses tõstatatud probleeme. Seetõttu piirdub ombudsmani allpool esitatud analüüs selle kontrollimisega, kas komisjoni vastus on piisav, sidus ja mõistlik.

Direktiivi artikli 23 väidetav rikkumine

12. Oma 16. detsembri 2011. aasta vastuses kaebuse esitajale juhtis komisjon tähelepanu sellele, et direktiivi artiklis 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid kohaldavad käesolevas direktiivis sätestatud maksuvabastusi enda kehtestatud tingimustel, et tagada maksuvabastuste nõuetekohane ja lihtne kohaldamine ning ära hoida maksudest kõrvalehoidumist, maksustamise vältimist ja muid kuritarvitusi.”

13. Lisaks võimaldab direktiivi artikkel 23, mis näeb ette käibemaksuvabastuse väikese väärtusega impordile, liikmesriikidel jätta käibemaksuvabastusest välja kaubad, mis on imporditud posti teel.

14. Ombudsman ei näe põhjust kahelda komisjoni arutluskäigus, mille kohaselt eespool sätestatu annab Ühendkuningriigile teatava kaalutlusõiguse erandi kohaldamisel, mida direktiivi [7] põhjendust 5 silmas pidades kasutatakse viisil, mis tagab, et liikmesriigi kehtestatud tingimused ei põhjusta konkurentsi moonutamist. Sellega seoses võtab ombudsman teadmiseks komisjoni avaldused, et i) olemasoleva teabe põhjal on kavandatud muudatuste eesmärk lõpetada praeguse süsteemi kuritarvitamine ja kasutamine; ii) viimastel aastatel on maksuvabastust üha enam kasutatud väikese väärtusega kaupade müümiseks postimüügi teel Ühendkuningriigi klientidele käibemaksuvabalt ja iii) seetõttu on kavandatud muudatuste eesmärk ka „tagada, et Ühendkuningriigi äriühingud, eelkõige väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, saaksid konkureerida võrdsetel tingimustel nende suuremate äriühingutega, kellel on vahendid tegevuse alustamiseks Kanalisaartel“. Lõpuks nõustub ombudsman komisjoni väitega, et eespool nimetatu jääb direktiiviga lubatud kaalutlusõiguse piiresse, kuna muudatuste i) eesmärk on lõpetada konkurentsimoonutused Ühendkuningriigi kauplejate kahjuks; ja ii) hõlmavad ainult postimüügikaupu.

15. Ombudsman leiab, et komisjoni eespool esitatud selgitused on piisavad, sidusad ja mõistlikud ning et kaebuse esitaja ei ole oma tähelepanekutes esitanud ühtegi argumenti komisjoni selgituse vaidlustamiseks.

Kavandatud muudatuste väidetavalt diskrimineeriva olemuse kohta

16. Ombudsman märgib, et diskrimineerimine võib esineda i) kui identseid olukordi käsitletakse erinevalt, ilma et see oleks objektiivselt põhjendatud, ja ii) kui erinevaid olukordi käsitletakse ühtemoodi, ilma et see oleks objektiivselt põhjendatud. Ta märgib, et Ühendkuningriigi kavandatud õigusaktis käsitletakse madala väärtusega toodete importi Kanalisaartelt erinevalt madala väärtusega toodete impordist muudest ELi-välistest allikatest. Komisjon on siiski selgelt selgitanud objektiivset põhjendust, millele Ühendkuningriik sellise erineva kohtlemise puhul tugineb. Ta viitas väikese väärtusega kaupade üha suuremahulisele müügile Ühendkuningriigi klientidele Kanalisaartelt käibemaksuvabalt ning vajadusele tagada, et Ühendkuningriigi ettevõtjad, eelkõige väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, saaksid konkureerida võrdsetel tingimustel nende suuremate ettevõtjatega, kellel on vahendid tegevuse alustamiseks Kanalisaartel. Komisjon juhtis tähelepanu ka sellele, et direktiivi artikli 23 eesmärk on vähendada väikesaadetiste impordikäibemaksu kogumisega seotud halduskoormust, mitte tagada väikeste ELi ja kolmandate riikide ettevõtjate võrdne kohtlemine.

17. Ombudsman leiab, et komisjoni eespool esitatud selgitused on piisavad, sidusad ja mõistlikud ning kaebuse esitaja ei ole oma tähelepanekutes esitanud ühtegi argumenti komisjoni selgituse vaidlustamiseks.

18. Eespool öeldut arvesse võttes leiab ombudsman, et komisjoni põhjendused rikkumiskaebuse menetlemise lõpetamiseks olid asjakohased ja asjakohased, nagu need olid esitatud tema vastustes kaebuse esitajale. Komisjon on seega andnud kaebuse esitaja rikkumiskaebusele asjakohase ja mõistliku vastuse. Seetõttu ei pea ombudsman vajalikuks paluda komisjonil esitada kaebuse kohta oma arvamus.

19. Eespool öeldut arvesse võttes ei tuvasta ombudsman komisjoni haldusomavoli.

B. Järeldus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 228 alusel teeb ombudsman järgmise järelduse:

Selle kaebuse uurimise jätkamiseks ei ole piisavalt alust.

Seetõttu lõpetab ta kohtuasja.

Komisjoni presidendile saadetakse teavitamise eesmärgil käesoleva otsuse anonüümitud versioon.

 

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 23. juuni 2012

---

[1] Asjaomased Ühendkuningriigi õigusaktid on madala väärtusega saadetiste maksuvabastus.

[2] Nõukogu 19. oktoobri 2009. aasta direktiiv 2009/132/EÜ direktiivi 2006/112/EÜ artikli 143 punktide b ja c rakendusala määratluse kohta seoses teatavate kaupade käibemaksuvabastusega nende lõplikul importimisel.

[3] Artiklis 23 on sätestatud: „Impordimaksust vabastatakse kaubad, mille koguväärtus ei ületa 10 eurot. Liikmesriigid võivad anda maksuvabastuse imporditud kaupadele, mille koguväärtus on üle 10 euro, kuid mitte üle 22 euro. Liikmesriigid võivad siiski esimese lõigu esimeses lauses sätestatud maksuvabastuse kohaldamisalast välja jätta postimüügi teel imporditud kaubad.”

[4] Nõukogu 19. oktoobri 2009. aasta direktiiv 2009/132/EÜ direktiivi 2006/112/EÜ artikli 143 punktide b ja c rakendusala määratluse kohta seoses teatavate kaupade käibemaksuvabastusega nende lõplikul importimisel.

[5] Artiklis 23 on sätestatud: „Impordimaksust vabastatakse kaubad, mille koguväärtus ei ületa 10 eurot. Liikmesriigid võivad anda maksuvabastuse imporditud kaupadele, mille koguväärtus on üle 10 euro, kuid mitte üle 22 euro. Liikmesriigid võivad siiski esimese lõigu esimeses lauses sätestatud maksuvabastuse kohaldamisalast välja jätta postimüügi teel imporditud kaubad.”

[6] komisjoni 3. veebruari 1987. aasta ettepanek nõukogu direktiivi kohta, millega muudetakse kolmandat korda direktiivi 83/181/EMÜ direktiivi 77/388/EMÜ artikli 1481 punkti d rakendusala määratluse kohta seoses teatavate kaupade käibemaksuvabastusega nende lõplikul importimisel; ning Euroopa Liidu Nõukogu koostatud 1. märtsi 1988. aasta protokoll alaliste esindajate komitee 26. veebruari 1988. aasta menetluse tulemuste kohta.

[7] Direktiivi põhjenduses 5 on sätestatud: „Imporditud kaupade jaoks tuleks kehtestada eraldi käibemaksukord ulatuses, mis on vajalik maksude ühtlustamise eesmärkide täitmiseks. Impordi maksuvabastusi võib anda üksnes tingimusel, et need ei mõjuta konkurentsitingimusi turul.”