Kaebuse taust

1. Kaebuse esitaja on poliitiline sihtasutus Konrad Adenauer Stiftung, kes sõlmis toetuslepingu ELi delegatsiooniga. Kaebuse esitaja (koos kolme kohaliku partneriga) pidi 2013. aasta jaanuarist kuni 2015. aasta septembrini ellu viima projekti, mille eesmärk oli edendada konfliktide vägivallatut lahendamist, sallivust ja vastastikust mõistmist Lähis-Ida teatavates osades. Projekti rahastati osaliselt Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendist (ENPI).

2. Pärast projekti auditit otsustas delegatsioon nõuda tagasi 109 828,13 eurot [1] Delegatsioon leidis, et need kulud ei olnud toetuslepingu alusel rahastamiskõlblikud.

3. Kaebuse esitaja väljendas mitmel korral oma mittenõustumist delegatsiooni otsusega.

4. Kuna kaebuse esitaja ei olnud delegatsiooni lõpliku otsusega rahul, pöördus ta ombudsmani poole. Ta väitis, et delegatsioon ei olnud piisavalt tegelenud oma vastuväidetega mitme auditileiu kohta.

Uurimine

5. Ombudsman algatas uurimise selle kohta, kas delegatsioon oli nõuetekohaselt arvesse võtnud kaebuse esitaja vastuväiteid järeldustele, et teatavad kulud ei olnud toetuslepingu alusel rahastamiskõlblikud. Eelkõige palus ombudsman komisjonil esitada oma seisukohad kaebuse esitaja vastuväidete kohta ja kaaluda, kas ta kaaluks kooskõlas õigluse [2] ja proportsionaalsuse [3] põhimõtetega oma seisukoha läbivaatamist.

6. Uurimise käigus sai ombudsman komisjoni vastuse kaebuse kohta ja seejärel kaebuse esitaja märkused vastuseks komisjoni vastusele. Kaebuse esitaja esitas oma märkustes vastuväiteid ainult auditi järelduste 1 ja 6 kohta. Need olid peamiselt seotud kohaliku projektikoordinaatori ja kohaliku projektiassistendi palgakuludega, mis olid tunnistatud rahastamiskõlbmatuks „ebapiisavalt toetatud igakuise palgaarvestuse“ tõttu [4].

7. Ombudsman sai vahepeal teada, et kohaliku projektiassistendi töölevõtmist tõendavate dokumentide puudumise küsimust uuritakse kaebuse esitaja päritoluriigis toimuva kohtumenetluse raames. Ombudsmani tööd reguleerivate eeskirjade ^[5] kohaselt ei saa ombudsman kaebuse seda aspekti põhjalikumalt uurida. Seega keskendub tema uurimine kohaliku projektikoordinaatori palgakulude küsimusele.

Ombudsmanile esitatud argumendid

8. Kaebuse esitaja väitis, et kuna kõnealune kohalik projektikoordinaator (X) oli ühe kaebuse esitaja projektipartneri organisatsiooni direktor ja asutaja, ei olnud tal vaja sõlmida töölepingut iseendaga (st oma organisatsiooniga). Tema pühendumine projektile tagati õiguslikult kaebuse esitaja ja projekti partnerorganisatsiooni vahel sõlmitud partnerluslepinguga (mille allkirjastas X kui partnerorganisatsiooni direktor ja asutaja). Lisaks olid kaebuse esitaja sõnul esitatud tööajatabelid piisavad tõendid tema osalemise kohta projektis.

9. Komisjon väitis, et partnerlusleping ei asenda töölepingut. Partnerluslepingus on sätestatud, et kõigil palgalistel töötajatel peab olema kohalik tööleping. Seetõttu oleks kaebuse esitaja pidanud sellise lepingu esitama või partnerluslepingut muutma.[6] Lisaks on kohaldatavate eeskirjade kohaselt [7] nõutavad nii lepingud kui ka tööajatabelid. Tööajatabeleid ei saa pidada samaväärseks lepinguga kehtestatud juriidilise kohustusega. Pigem on juriidiline kohustus aluseks tööajatabelitele, mida seejärel kasutatakse tõendina kohustuse täitmiseks kulunud tundide kohta.

10. Komisjon väitis ka, et kaebuse esitaja ei põhjendanud oma seisukohta, et X-il oli õiguslikult võimatu temaga töölepingut sõlmida ja et kaebuse esitaja poolt aja jooksul esitatud avaldused olid vastuolulised.

11. Kaebuse esitaja väitis oma märkustes, et töölepingu esitamine ei ole kohustuslik, kuna kulude abikõlblikkus määratakse kindlaks tõenditega, mis tõendavad, et projekti rakendamiseks kasutati ELi vahendeid. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et väljaspool Euroopat ei pruugi väljapaistvad ja omavahel hästi seotud isikud olla valmis töötajatena töötama. Seetõttu ei pruugi lepinguline töötamine olla asjakohane. Lõpuks mainis kaebuse esitaja probleeme audiitoritega suhtlemisel kohapealse auditi ajal ja sellele järgnenud teavitamisetapis.

Ombudsmani hinnang

12. Komisjon leiab, et puudusid piisavad tõendid juriidilise kohustuse kohta kaasata projekti kohalik projektikoordinaator. Teisest küljest väidab kaebuse esitaja, et kohaliku partnerorganisatsiooniga sõlmitud partnerluslepingut tuleks pidada X-i töölevõtmise juriidiliseks kohustuseks.

13. Ombudsman märgib, et vastavalt toetuslepingu üldtingimuste artikli 16 lõikele 3 „lisaks artiklis 2 nimetatud aruannetele sisaldavad artikli 16 lõikes 2 osutatud dokumendid järgmist:

...

– Kohustusi tõendavad dokumendid, näiteks lepingud ja tellimiskirjad [artikli 16.3 kolmas taane][...]”

14. On selge, et kuna artikli 16.3 kolmandas taandes kasutatakse mõistet „nagu”, võib kohustust tõendada muul viisil. Seetõttu võib esineda olukordi, kus partnerlusleping võib olla piisav tõend isiku pühendumise kohta projektile. Siiski tuleb järgida partnerluslepingu sätteid. Käesolevas asjas kõne all olevas ühingulepingus nõuti, et kohalikud töötajad, sealhulgas X, allkirjastaksid töölepingu. Nagu komisjon õigesti märkis, oleks kaebuse esitaja pidanud kas partnerluslepingut muutma või esitama töölepingu. Kuid nagu kaebuse esitaja tunnistas, ei muutnud ta partnerluslepingu asjaomast klauslit. Samuti ei esitanud ta töölepingut.

15. Lisaks juhib ombudsman tähelepanu sellele, et toetuslepingu üldtingimuste artikli 16.3 üheteistkümnenda taande kohaselt peavad töövõtjad esitama „lepingu-ja palgadokumendid, nagu lepingud, palgatõendid, tööajatabelid [8]“. Ombudsman nõustub komisjoni seisukohaga, mis on esitatud 9. veebruari 2018. aasta kirjas Euroopa Parlamendi Saksamaa liikmele selles küsimuses järgmiselt: „palgakulude tõendamiseks tuleks kättesaadavaks teha tööleping ja palgatõendid või muud maksetõendid. Ainuüksi tööajatabelite olemasolu võib õigustada projekti tegevustele pühendatud aega, kuid see ei kujuta endast tõendit, mis toetaks finantsaruandes deklareeritud palgakulusid...“(rõhuasetus lisatud). Seetõttu järeldab ombudsman, et komisjonil oli mõistlik nõuda täiendavaid tõendeid palgakulude kohta [9].

16. Seoses kaebuse esitaja murega kohapealse auditi pärast märgib ombudsman, et komisjoni otsus väljastada sissenõudekorraldus ei põhinenud ühelgi võimalikul väärteabel auditimenetluse käigus. See põhines asjaolul, et kaebuse esitaja ei olnud teinud partnerluslepingusse vajalikke muudatusi, ja töölepingu puudumisel.

17. Ombudsman märgib, et komisjon on andnud kaebuse esitajale ammendava vastuse, milles ta kaalus kõiki kaebuse esitaja vastuväiteid. Seetõttu lõpetab ta juhtumi haldusomavoli puudumise tuvastamisega.

Järeldus

Uurimise põhjal lõpetab ombudsman juhtumi järgmise järeldusega:

Euroopa Komisjoni haldusomavoli ei esinenud.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

Emily O'Reilly
Euroopa Ombudsman

Strasbourg, 12. juuli 2019

[1] Seejärel teatas komisjon kaebuse esitajale, et ta on otsustanud loobuda ühest auditileiust ja et sissenõudekorraldust on vastavalt vähendatud 104 849,18 euroni.

[2] Euroopa hea halduse tava eeskirja (edaspidi „ECGAB”) artikkel 11.

[3] ECGABi artikkel 6 ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 1268/2012 artikkel 91

29. oktoober 2012, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 kohaldamise eeskirjade kohta

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju.

[4] Auditi järeldus 6 (pealkiri „Finantsleidude mõju halduskuludele“) oli seotud lubatavate kaudsete kuludega. Nende summa sõltub otseste rahastamiskõlblike kulude lõplikust summast, kuna need arvutatakse protsendina otsestest rahastamiskõlblikest kuludest. Kaebuse esitaja taotles auditi järelduse 6 läbivaatamist, tuginedes oma vastuväidetele auditi järelduse 1 kohta (mis puudutab „ebapiisavalt toetatud igakuist palgaarvestust“).

[5] ELi toimimise lepingu artikli 228 lõike 1 teises lõigus on sätestatud, et ombudsman ei saa kaebusi läbi vaadata, kui tõstatatud küsimused on või on olnud kohtumenetluse objektiks.

[6] Komisjon väitis, et kaebuse esitaja oli oma märkustes 31. mai 2017. aasta auditiaruande kohta märkinud, et „pärast projektimeeskonna kokkuleppimist oleks tulnud partnerluslepingut vastavalt muuta, mida me ei ole rakendusperioodil teinud“. Komisjoni sõnul tähendab see, et „toetusesaaja nõustub asjaoluga, et [X-i] kaasamiseks puudub kohustuste võtmise alus“.

[7] Toetuslepingu üldtingimuste artikli 16 lõikes 3 on sätestatud: „Lisaks artiklis 2 nimetatud aruannetele sisaldavad artikli 16 lõikes 2 osutatud dokumendid järgmist: ... tõend kohustuste, näiteks lepingute kohta ... [ja] tõend teenuste osutamise kohta, näiteks heakskiidetud aruanded, tööajatabelid, ... [ja s] palgaarvestusdokumendid, nagu lepingud, palgatõendid, tööajatabelid ...“. Komisjon väitis, et artikli 16 lõikes 3 loetletakse „lepingud“ ja „tööajalehed“ eraldi, liigitades need selgelt eraldi kategooriatesse „kohustused“ ja „teenuste osutamine“.

[8] Toetuslepingu üldtingimuste artikli 16.3 üheteistkümnendas taandes on sätestatud, et „[k]ui kohalikud töötajad võetakse tööle tähtajaliste lepingute alusel, tuleb esitada makstud töötasu üksikasjad, mida vastutav isik kohapeal nõuetekohaselt põhjendab, jaotatuna brutopalgaks, sotsiaalkindlustusmakseteks, kindlustuseks ja netopalgaks “.

[9] Kuna ombudsman leiab, et auditileiu 1 läbivaatamine ei ole vajalik ja auditileiu 6 läbivaatamine oleks vajalik ainult auditileiu 1 läbivaatamise korral, ei ole ombudsmanil vaja auditileiu 6 kohta märkusi esitada.