Kohtuasi puudutas Euroopa Komisjonile esitatud taotlust üldsuse juurdepääsuks dokumentidele, mis käsitlesid Rahvusvahelise Kohtu 19. juuli 2024. aasta nõuandva arvamuse mõju ELi ja Iisraeli kaubanduslepingule. Komisjon tegi kindlaks „toimikusse lisatud märkuse“ (edaspidi „toimik“), millele ta keeldus täielikult juurdepääsu võimaldamast, viidates erandile, mis on ette nähtud liidu õigusaktides, mis käsitlevad üldsuse juurdepääsu dokumentidele. Täpsemalt väitis komisjon, et võib eeldada, et teatise avalikustamine kahjustaks õigusnõustamise kaitset. Kaebuse esitaja palus komisjonil oma otsus läbi vaadata, väites, et avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve. Kui komisjon keeldus jätkuvalt teate avaldamisest, lisades, et selle avalikustamine kahjustaks ka isikuandmete kaitset, pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole.

Ombudsmani uurimisrühm kontrollis vaidlusalust dokumenti ja kohtus komisjoni esindajatega. Komisjoni esindajad selgitasid koosolekul, et kuigi komisjon tugines üldisele avalikustamata jätmise eeldusele, mida tema arvates kohaldatakse kõigi õigusnõustamiste suhtes, mida ei ole antud seadusandliku menetluse raames, hindas ta ka teatist individuaalselt.

Ombudsman leidis, et tuginedes üldisele avalikustamata jätmise eeldusele, mida kohaldataks mis tahes õigusnõustamise suhtes mis tahes ELi õiguse valdkonnas, kui see ei ole seotud seadusandliku toimikuga, kaldus komisjon kõrvale õigusnõustamise kaitset käsitlevast väljakujunenud kohtupraktikast ja ELi kohtute tunnustatud üldiste eelduste aluseks olevatest põhjendustest.

Dokumendi ja koosolekul esitatud lisateabe kontrollimise põhjal järeldas ombudsman siiski, et komisjonil oli mõistlik pärast märgukirja individuaalset hindamist järeldada, et selle avalikustamine võib kahjustada institutsiooni huvi küsida ja saada ausat, objektiivset ja kõikehõlmavat õigusnõustamist. Samuti leidis ta, et komisjonil oli mõistlik järeldada, et teatise avalikustamine ei teeni ülekaalukaid üldisi huve.

Seetõttu lõpetas ombudsman juhtumi järeldusega, et edasised uurimised ei olnud õigustatud. Samas avaldas ombudsman kahetsust, et kohtumine oli vajalik selleks, et kinnitada, et komisjon hindas teatist individuaalselt, ja saada selgitusi selle kohta, kuidas teatise avalikustamine konkreetselt ja tegelikult kahjustaks institutsiooni huvi küsida ja saada ausat, objektiivset ja kõikehõlmavat õigusnõustamist.

Juhtum käsitles seda, kuidas Euroopa Komisjon käsitles taotlust üldsuse juurdepääsuks ELi töötajate kirjale, mis oli adresseeritud komisjoni presidendile seoses tema seisukohaga Iisraeli-Palestiina konflikti suhtes. Kirja olemasolust teatati meedias 2023. aasta oktoobris.

Vastuseks kaebuse esitaja taotlusele teatas komisjon, et tal ei ole ühtegi kirja kirjeldusele vastavat dokumenti. Kaebuse esitaja palus komisjonil oma seisukoht läbi vaadata (esitades kordustaotluse). Rohkem kui aasta hiljem kinnitas komisjon, et esialgse taotluse esitamise ajal ei olnud tal ühtegi kirja kirjeldusele vastavat dokumenti. Komisjon registreeris siiski omal algatusel uue taotluse üldsuse juurdepääsuks kõnealusele kirjale. Kaebuse esitaja, kes ei olnud rahul oma taotluse käsitlemisega, pöördus ombudsmani poole.

Oma esialgsetes seisukohtades juhtumi kohta leidis ombudsman, et komisjoni otsusest ei selgu, miks ta ei suutnud taotletud dokumenti kindlaks teha. Lisaks märkis ombudsman, et isegi kui komisjon ei pidanud taotletud kirja, oli ebaselge, miks ta ei teavitanud kaebuse esitajat sellest niipea, kui ta oli kordustaotluse kätte saanud, ja igal juhul kohaldatavate tähtaegade jooksul. Ombudsman asus esialgsele seisukohale, et viis, kuidas komisjon kaebuse esitaja kordustaotlust käsitles, kujutas endast haldusomavoli.

Oma vastuses ombudsmanile selgitas komisjon, et presidendi kabinet ei saanud taotletud kirja kätte. Selle asemel sai komisjon 23. aprillil 2024 taotletud kirja, mis oli lisatud tolleaegsele eelarve ja halduse volinikule adresseeritud kirjale. Kuna dokumentide identifitseerimise tähtpäev on esialgse taotluse registreerimine, ei kuulunud taotletud kiri kaebuse esitaja juurdepääsutaotluse ajalisse kohaldamisalasse. Seepärast registreeris komisjon omal algatusel uue taotluse. 

Ombudsman leidis mitmeid puudusi viisis, kuidas komisjon juurdepääsutaotlust käsitles. Esiteks tundis ombudsman muret selle pärast, kuidas komisjon oli kaebuse esitajaga suhelnud, kuna kaebuse esitaja ei saanud rohkem kui aasta jooksul (st alates tema esialgsest taotlusest 2023. aasta oktoobris kuni komisjoni vastuseni ombudsmanile 2025. aasta märtsis) selget teavet selle kohta, miks komisjon ei suutnud tema taotletud dokumenti kindlaks teha. Teiseks märkis ombudsman, et kuigi on selge, et komisjon oli oma lõpliku otsuse vastuvõtmise ajal taotletud dokumendi olemasolust teadlik, ei hinnanud ta kirja selle võimaliku avalikustamise seisukohast. Selle asemel registreeris ta kirja kohta uue taotluse, viidates oma kodukorras dokumentide identifitseerimise tähtajale. Sellist formalistlikku lähenemisviisi näib olevat raske ühitada dokumentidele üldsuse juurdepääsu käsitlevate ELi õigusaktide mõttega ning see ei ole kindlasti kodanikusõbralik ega teenistusmeelne. Lõpuks märkis ombudsman, et kaebuse esitaja kordustaotlusele vastamine viibis märkimisväärselt.

Üldiselt leiab ombudsman, et viis, kuidas komisjon kaebuse esitaja juurdepääsutaotlusega tegeles, kujutas endast haldusomavoli. Kuna aga komisjon on vahepeal vastu võtnud uue esialgse otsuse ja andnud taotletud kirjale täieliku juurdepääsu, ei pea ombudsman ametliku soovituse esitamist kasulikuks.

Juhtum puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks Euroopa Komisjoni valduses olevatele dokumentidele, mis olid seotud Albaania rahvusvahelise järelevalveoperatsiooni liikmete tõstatatud murega ametialase käitumise pärast. Komisjon tegi kindlaks, et üks dokument (kiri) kuulub taotluse kohaldamisalasse, ja andis sellele osalise juurdepääsu. Ta keeldus andmast juurdepääsu kirja osadele, tuginedes vajadusele kaitsta eraelu puutumatust ja avalikke huve seoses ELi rahvusvaheliste suhetega.

Ombudsmani uurimisrühm vaatas dokumendi läbi ja kinnitas, et kinnipeetud osad sisaldavad isikuandmeid ja tundlikku teavet. Ombudsman leidis, et komisjoni argumendid, mis õigustavad isikuandmete kustutamist, on mõistlikud. Samuti leidis ta, et ei ole ilmselgelt vale, kui komisjon väidab, et kirja teatavate tundlike osade avalikustamine kahjustaks ELi rahvusvahelisi suhteid Albaaniaga.

Seetõttu lõpetas ombudsman uurimise haldusomavoli puudumise tõttu.