Lugupeetud hr G.
8. veebruaril 1999 esitasite te Associação dos Espoliados de Angola (edaspidi "AEANG") nimel ombudsmanile kaebuse Euroopa Komisjoni vastu. Kaebus käsitles Euroopa Komisjoni väidetavat suutmatust täita teatavaid IV Lomé konventsioonist (edaspidi „konventsioon”) tulenevaid õiguslikke kohustusi ning Teie kirjadele vastamata jätmist.
8. märtsil 1999 edastasin kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile. Komisjon saatis oma arvamuse tõlke portugali keelde 31. mail 1999 ja ma edastasin selle Teile soovi korral koos palvega esitada oma märkused. Sain 15. juulil 1999 teie märkused komisjoni arvamuse kohta.
Kaebuse teatavate aspektide selgitamiseks palusin teilt 28. veebruaril 2000 lisateavet. Te saatsite mulle nõutud teabe 16. märtsil 2000.
Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemustest.

Kompromiss

AEANG on ühendus, mis kaitseb Portugali kodanike huve, kes olid iseseisvusprotsessi ajal sunnitud Portugali endisest Angola kolooniast lahkuma ja kellelt on seetõttu selles riigis oma vara ära võetud.
Kaebuse esitaja rõhutas, et Portugali valitsus on sõlminud Angola valitsusega mõned lepingud, et maksta rahalist kahju kandnud kodanikele hüvitist. Sellest hoolimata näib, et Angola ametiasutused ei järginud neid lepinguid ja seetõttu katkestati kõik suhted.
Seda arvesse võttes esitas kaebuse esitaja Euroopa Inimõiguste Komisjonile kaebuse Portugali valitsuse vastu, väites, et see ei kaitse AEANGi liikmete huve.
Kuna Euroopa Inimõiguste Komisjon tunnistas juhtumi vastuvõetamatuks, kuna see ei vastanud vastuvõetavuse nõuetele, kirjutas kaebuse esitaja 1998. aasta märtsis Euroopa Komisjonile samal teemal, paludes institutsioonil võtta meetmeid Portugali vastu. 16. juunil 1998 kinnitasid komisjoni talitused kaebuse esitaja kirja kättesaamist ja teatasid talle, et juhtumi keerukuse tõttu on selle käsitlemiseks vaja teatavat aega. Selles kirjas märkis komisjon, et kaebuse esitaja võib täiendavate selgituste saamiseks võtta ühendust vastutava ametnikuga, kes tema juhtumiga tegeleb.
8. veebruaril 1999 esitas kaebuse esitaja Euroopa Ombudsmanile kaebuse Euroopa Komisjoni vastu. Oma kirjas väitis ta, et komisjon ei ole täitnud konventsioonist tulenevaid õiguslikke kohustusi ega vastanud tema kirjadele.

Nõue

Komisjoni arvamus Euroopa Komisjoni
märkused kaebuse kohta on kokkuvõtlikult järgmised:
Seoses konventsioonist tulenevate kohustuste väidetava rikkumisega juhtis komisjon tähelepanu sellele, et kaebuse esitajaga seotud sündmused leidsid aset 1975. aastal, st enne seda, kui Lomé konventsioon muutus Angola jaoks siduvaks. Ühendus võib teatavatel tingimustel kasutada neljanda Lomé konventsiooni artiklit 5 (millega nähakse ette inimõiguste üldine austamine) kooskõlas konventsiooni artikliga 366a. Sellist võimalust ei ole aga sündmuste puhul, mis ulatuvad tagasi 1975. aastasse, mil Angola ei olnud veel osa ja mil seda klauslit veel ei olnud.
Lisaks märkis komisjon, et välisriigi kodanikele kuuluva vara sundvõõrandamist ja selle hüvitamist reguleerib peamiselt Angola siseriiklik õigus. Seega peaksid riigi kodanikud, kelle vara teises riigis on sundvõõrandatud, taotlema hüvitist selles riigis. Alles siis, kui kõik riigi tasandi õiguskaitsevahendid on ammendatud, saavad nad taotleda oma riigi diplomaatilist sekkumist.
Kaebuse esitaja kirjadele vastamata jätmise kohta märkis komisjon, et volinik Pinheirole saadeti kiri 18. märtsil 1998 ja vastus anti 16. juunil 1998. Selles kirjas selgitas komisjon, et juhtumi keerukuse tõttu on see veel arutamisel, ja kutsus kaebuse esitajat üles edastama komisjonile mis tahes täiendavat asjakohast teavet. Institutsioon märkis, et kuna kutse suhtes järelmeetmeid ei võetud, ei peetud vajalikuks jätkata täiendavat kirjavahetust.
Kaebuse esitaja tähelepanekud
Ombudsman edastas komisjoni arvamuse kaebuse esitajale, kutsudes teda üles esitama märkusi.
Seoses sellega, et komisjon ei vastanud tema kirjadele, väitis kaebuse esitaja, et eri volinikele, sealhulgas Euroopa Komisjoni presidendile, saadeti mitu kirja. Neile kirjadele vastust ei antud. Kaebuse esitaja käsitas seda, mille komisjon sai ja mida ta oma arvamuses mainis, lihtsa vastuvõtuteatisena, milles teda teavitati tema juhtumiga tegeleva vastutava ametniku nimest.
Seoses Euroopa Komisjoni väidetava suutmatusega täita konventsioonist tulenevaid kohustusi juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et sundvõõrandamine toimus 1976. aastal, mitte 1975. aastal, ning igal juhul on see toimunud mitme aasta jooksul, mil konventsioon juba kehtis. Lisaks märkis ta, et komisjoni argument, mis puudutab vajadust ammendada kõik siseriiklikud õiguskaitsevahendid enne oma riigilt diplomaatilise sekkumise nõudmist, ei ole vastuvõetav, kuna Angola kohtuasjas ei olnud viidatud õiguskaitsevahendid kättesaadavad.
Lõpuks rõhutas kaebuse esitaja, et ta ei saa aru, miks Euroopa Komisjon keeldus igasugusest vastutusest selles küsimuses, kui Euroopa Parlament tunnistas petitsiooni vastuvõetavaks (petitsioon nr nr 328/98), mille ta esitas samal teemal 1998. aastal.

Muud nõuded

Toimikus sisalduva teabe täiendamiseks
palus ombudsman kaebuse esitajal saata talle koopia kõigist kirjadest, mille ta väidetavalt komisjonile saatis ja millele institutsioon ilmselt ei vastanud. Kaebuse esitaja edastas nõutud teabe ombudsmanile 16. märtsil 2000.

Otsus

Arusaamatuste
vältimiseks on oluline meelde tuletada, et EÜ asutamisleping volitab Euroopa ombudsmani uurima võimalikke haldusomavoli juhtumeid ainult ühenduse institutsioonide ja asutuste tegevuses. Euroopa Ombudsmani põhikirjas on konkreetselt sätestatud, et ombudsmanile ei või esitada kaebust ühegi muu asutuse ega isiku tegevuse peale. Nende sätete alusel on ombudsmani uurimised seega suunatud üksnes Euroopa Komisjoni haldusomavoli uurimisele.
Seetõttu ei käsitle ombudsman kaebuse esitaja väiteid Portugali ametiasutuste vastu.
1 Komisjoni vastutus
1.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei ole täitnud neljandast Lomé konventsioonist tulenevaid õiguslikke kohustusi.
1.2 Komisjon juhtis tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja kirjeldatud sündmused leidsid aset 1975. aastal, st enne seda, kui konventsioon muutus Angola jaoks siduvaks. Vastavalt neljanda Lomé konventsiooni artiklile 366a on ühendusel teatavatel tingimustel võimalik kasutada neljanda Lomé konventsiooni artiklit 5. Sellist võimalust ei ole aga sündmuste puhul, mis ulatuvad tagasi 1975. aastasse, mil Angola ei olnud veel osa ja mil seda klauslit veel ei olnud.
1.3 Uurimise käigus ilmnes, et kaebuse esitaja esitas 1998. aastal samal teemal petitsiooni Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjonile. Petitsioonikomisjon vaatas kõnealuse petitsiooni läbi 2. oktoobri 1998. aasta koosolekul. Petitsioon tunnistati vastuvõetavaks ja edastati Euroopa Parlamendi pädevale organile, seega arengu- ja koostöökomisjonile ning välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika komisjonile.
1.4 Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 195 on sätestatud: "Vastavalt oma kohustustele viib Euroopa ombudsman läbi uurimisi, mida ta peab põhjendatuks (...)". Kuna petitsioonikomisjon on juhtumit käsitlenud, ei pea ombudsman vajalikuks juhtumi selle aspekti uurimist.
2 Kaebuse esitaja kirjavahetusele vastamata jätmine
2.1 Kaebuse esitaja väidab, et Euroopa Komisjon ei vastanud tema kirjavahetusele.
2.2 16. juunil 1998 kinnitasid komisjoni talitused kaebuse esitaja kirja kättesaamist ja teatasid talle, et juhtumi keerukuse tõttu on selle lahendamiseks vaja teatavat aega. Selles kirjas märkis komisjon juhtumiga tegeleva vastutava ametniku nime ja teatas, et kaebuse esitaja võib temaga täiendavate selgituste saamiseks ühendust võtta.
2.3 Komisjon märkis oma arvamuses, et kaebuse esitaja poolt 18. märtsil 1998 volinik Pinheirole saadetud kirjale vastati 16. juunil 1998. Selles kirjas selgitas komisjon, et juhtumi keerukuse tõttu on see veel arutamisel, ja kutsus kaebuse esitajat üles edastama komisjonile mis tahes täiendavat asjakohast teavet. Institutsioon märkis, et kuna kutse suhtes järelmeetmeid ei võetud, ei peetud vajalikuks jätkata kaebuse esitajaga edasist kirjavahetust.
2.4 Hea haldustava põhimõtted nõuavad, et administratsioon vastaks nõuetekohaselt kodanike päringutele ja teavitaks neid nende kaebuste suhtes võetud järelmeetmetest. Kaebuse vormil, mille komisjon avaldas 1989. aastal Ühenduse Teatajas ("Kaebus Euroopa Komisjonile ühenduse sätete mittejärgimise kohta"),(1) viidatakse mitmetele halduslikele tagatistele, mida institutsioon kohustub järgima kaebuse esitaja kasuks. Need kaitsemeetmed hõlmavad järgmist:
"- kaebuse esitajale saadetakse kättesaamise kinnitus kohe pärast kaebuse registreerimist.
- kaebuse esitajat teavitatakse tema kaebuse alusel võetud meetmetest, sealhulgas asjaomastele siseriiklikele asutustele, ühenduse organitele või ettevõtjatele esitatud märkustest.
- kaebuse esitajat teavitatakse kõigist rikkumismenetlustest, mida komisjon kavatseb kaebuse [ ] tulemusena liikmesriigi vastu algatada.
Ombudsmani käsutuses oleva teabe põhjal kinnitas komisjon 16. juunil 1998 kaebuse esitaja kirja kättesaamist. Siiski näib, et vaatamata oma vastuse sisule ei teavitanud institutsioon kaebuse esitajat tema juhtumi tulemusest. Seetõttu leiab ombudsman, et selline komisjoni tegevusetus kujutab endast haldusomavoli juhtumit.
3 Järeldus Euroopa Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal
näib olevat vajalik teha järgmine kriitiline märkus:

Ombudsmani käsutuses oleva teabe põhjal kinnitas komisjon 16. juunil 1998 kaebuse esitaja kirja kättesaamist. Siiski näib, et vaatamata oma vastuse sisule ei teavitanud institutsioon kaebuse esitajat tema juhtumi tulemusest. Seetõttu leiab ombudsman, et selline komisjoni tegevusetus kujutab endast haldusomavoli juhtumit.

Arvestades, et see kohtuasja aspekt puudutab menetlusi, mis on seotud minevikus toimunud konkreetsete sündmustega, ei ole asjakohane püüda leida selles küsimuses sõbralikku lahendust. Seetõttu otsustab ombudsman juhtumi lõpetada.
Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.
Teie siiralt
Jacob SÖDERMAN

---

(1) EÜT C 26, 1.2.1989, lk 7.