Lugupeetud hr G.
1. detsembril 1998 esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse komisjoni VII peadirektoraadi väidetava vastamata jätmise ja eksperdirühma protokollidele juurdepääsu keelamise kohta.
Varem, 14. oktoobril 1998 (1090/98/OV), esitasite kaebuse ombudsmanile selle kohta, et komisjon ei vastanud Teie 6. augusti ja 2. septembri 1998. aasta kirjadele. Pärast seda kaebust võttis ombudsmani büroo ühendust komisjoni talitustega, kes vastasid Teie kirjadele 27. oktoobril 1998. Arvestades, et komisjon oli astunud samme küsimuse lahendamiseks, otsustasin toimiku sulgeda (vt minu 29. oktoobri 1998. aasta kiri Teile). Hiljem, 3. novembril (1165/98/OV) ja 14. detsembril 1998 (1244/98/OV) esitasite sama küsimuse kohta uuesti kaebuse, kuid Teie kaebused tunnistati ombudsmani põhikirja artikli 2.3 alusel vastuvõetamatuks, sest Teie kaebuste ese ei olnud selgelt määratletud.
20. jaanuaril 1999 edastasin Teie 1. detsembri 1998. aasta kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile. 19. jaanuaril, 6. veebruaril ja 26. märtsil 1999 saatsite mulle lisateavet. Komisjon saatis oma arvamuse 27. aprillil 1999 ja ma edastasin selle Teile soovi korral koos palvega esitada oma märkused. mail 1999 sain Teie märkused komisjoni arvamuse kohta. 17. juulil 1999 saatsite mulle oma kaebuse kohta lisateavet.
Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Kaebuse esitaja
sõnul olid asjakohased faktid järgmised:
Kaebuse esitaja väitis, et alates 1997. aastast ei ole komisjon (VII peadirektoraat - transport) vastanud tema kirjavahetusele, milles ta esitas mitmeid tehnilisi küsimusi komisjoni 18. novembri 1994. aasta määruse (EÜ) nr 2812/94 (siseveetranspordi kohta) (1) tõlgendamise kohta. Kaebuse esitaja kirjutas komisjonile 30. juulil ja 8. septembril 1997 seisukoha kohta, mille komisjon oli võtnud määruse tõlgendamise suhtes. Viidates kirjadele, mille komisjon saatis Madalmaade transpordi- ja kommunikatsiooniministeeriumile, võttis kaebuse esitaja 2. septembril 1998 uuesti komisjoniga ühendust, paludes selgitusi komisjoni seisukoha kohta määruse tõlgendamisel.
Pärast Euroopa ombudsmani sekkumist saatis komisjon 27. oktoobril 1998 vastuse kaebuse esitaja 2. septembri 1998. aasta kirjale. Kaebuse esitaja ei olnud siiski vastusega rahul, sest komisjon viitas eksperdirühma protokollile (siseveetranspordi struktuurilise ümberkorraldamise kohta), millele kaebuse esitajal ei võimaldatud konfidentsiaalsuse tõttu juurdepääsu. Kaebuse esitaja märgib, et need protokollid, mille alusel komisjon määrust tõlgendas, peaksid olema avalikud. novembril 1998 saabus kaebuse esitaja komisjoni VII peadirektoraati, kus talle edastati dokumendid (määruste tekstid), kuid mitte asjaomase eksperdirühma protokoll.
Seetõttu kaebas kaebuse esitaja ombudsmanile, väites, et 1) komisjon ei vastanud tema kirjavahetusele 18. novembri 1994. aasta määruse (EÜ) nr 2812/94 tõlgendamise kohta ja 2) talle ei võimaldatud juurdepääsu eksperdirühma protokollidele nende konfidentsiaalsuse tõttu.

Nõue

Komisjoni arvamus
18. novembri 1994. aasta määruse (EÜ) nr 2812/94 tõlgendamist käsitlevale kaebuse esitaja kirjavahetusele väidetavalt vastamata jätmise kohta, tuletas komisjon meelde kaebuse aluseks olevaid asjaolusid ja esitas järgmised märkused:
Pärast Madalmaade kaitsefondi 10. märtsi 1997. aasta visiiti Brüsselisse, mille käigus teatati VII peadirektoraadile, et kaebuse esitaja oli saatnud kaebuse Madalmaade riiklikule ombudsmanile, kuna nimetatud fond käsitles tema juhtumit 1994. aastal halvasti, kuulas Madalmaade transpordiministeerium 13. märtsi 1997. aasta kirjaga komisjoni üle määruse artiklis 2 ette nähtud kuuekuulise üleminekuperioodi tähtsuse ja eesmärgi kohta.
märtsi 1997. aasta kirjas konsulteeris VII peadirektoraat komisjoni õigustalitusega määruse tõlgendamise ja Madalmaade ametiasutustele saadetava vastuse kavandi üle. Õigustalitus vastas 10. aprilli 1997. aasta teatega ja VII peadirektoraat saatis vastuse Madalmaade kaitsefondi direktorile 6. mail 1997.
Kolm kuud hiljem saatis kaebuse esitaja 30. juulil 1997 faksi VII peadirektoraadile ning 3. augustil ja 8. septembril 1997 kaks meeldetuletust. Siiski nõustus VII peadirektoraat Madalmaade ametiasutustega ootama kaebuse esitajale vastamist, kuni ta saab Madalmaade ombudsmanilt ametliku teabenõude, et anda toimiku kohta täielikke ja põhjendatud vastuseid.
VII peadirektoraat vastas Madalmaade ombudsmani 24. oktoobri 1997. aasta kirjale 5. detsembril 1997. VII peadirektoraat arvas, et oli sel ajal vastanud kõigile kaebuse esitaja küsimustele määruse tõlgendamise kohta. VII peadirektoraat sai siiski kaebuse esitajalt uue 30. juuli 1998. aasta kirja, milles kaebuse esitaja esitas küsimusi selle kohta, kuidas VII peadirektoraat oli määrust Madalmaade ombudsmanile saadetud kirjas tõlgendanud. augustil 1998 vastas VII peadirektoraat kaebuse esitaja viiele küsimusele.
septembril 1998 saatis kaebuse esitaja VII peadirektoraadile uue kirja, milles ta esitas uuesti sarnased küsimused. Kaebuse esitaja saatis 26. oktoobril 1998 ka faksi. oktoobri 1998. aasta kirjaga vastas DG VII kõikidele tõlgendusküsimustele.
Pärast kaebuse esitamist ombudsmanile sai VII peadirektoraat temalt jätkuvalt kirju, millele ta vastas 9. detsembri 1998. aasta ja 29. jaanuari 1999. aasta kirjadega. Seetõttu järeldas komisjon, et ei saa kahelda asjaolus, et VII peadirektoraat ei jätnud vastamata määruse tõlgendamise kohta.
Seoses siseveetranspordi struktuurilise ümberkorraldamise eksperdirühma protokollile juurdepääsu andmisest keeldumisega tegi komisjon järgmised märkused:
28. oktoobri 1998. aasta faksiga palus kaebuse esitaja VII peadirektoraadil saada kõik alates 1994. aasta detsembrist toimunud eksperdirühma koosolekute protokollid ja korraldada koosolek VII peadirektoraadi büroodes.
novembril 1998 sai VII peadirektoraat kaebuse Brüsselis kätte ja sai täieliku toimiku, mis sisaldas kõiki märkusi määruse (EMÜ) nr 1101/89 ühtse kohaldamise kohta, ning eksperdirühma kaks protokolli, mis sisaldasid eksperdirühma järeldusi määruse (EÜ) nr 2812/94 ettevalmistamise kohta. VII peadirektoraat teavitas teda ka sellest, et konfidentsiaalsuse kaalutlustel, aga ka pärast seda, kui oli leitud tasakaal ühelt poolt kaebuse esitaja huvi vahel saada dokumente ja teiselt poolt institutsiooni huvi vahel säilitada oma arutelude konfidentsiaalsus, ei olnud võimalik talle edastada kõiki eksperdirühma protokolle, sest ühelgi koosolekul ei uuritud tema juhtumit, mida oli käsitletud otse Madalmaade kaitsefondis.
9. novembri 1998. aasta faksiga palus kaebuse esitaja Madalmaade ametiasutustelt 31. oktoobri 1989. aasta kirja koopiat ning VII peadirektoraadi ja Madalmaade kaitsefondi 10. märtsi 1997. aasta koosoleku protokolli. DG VII vastas 12. novembri 1998. aasta faksiga, et tal on see teave juba olemas ja et 10. märtsi 1997. aasta mitteametliku kohtumise protokoll puudub.
Hiljem meenutas komisjon mitmes kaebuse esitaja ja VII peadirektoraadi vahelises e-kirjas, et vastavalt komisjoni poolt 8. veebruaril 1994 vastu võetud komisjoni dokumentidele üldsuse juurdepääsu juhendile võimaldab komisjon juurdepääsu ainult enda dokumentidele. Kui taotlus käsitleb kolmanda isiku dokumenti, näiteks liikmesriigi kirja, peaks taotleja pöörduma dokumendi autori poole. Eksperdirühma protokolli osas juhtis VII peadirektoraat 13. novembri 1998. aasta e-kirjas kaebuse esitaja tähelepanu komisjoni dokumentidele üldsuse juurdepääsu juhendi põhimõtetele ja viidetele (EÜT L 46/58, 18.2.1994 ja L 247/45, 28.9.1996).
Eespool esitatud tähelepanekute põhjal järeldas komisjon, et tal ei ole võimalik tutvuda kutseorganisatsioonide moodustatud eksperdirühma kõigi protokollidega. Põhjus oli selles, et ta kaalus ühelt poolt kaebuse esitaja huvi dokumentide saamise vastu ja teiselt poolt institutsiooni huvi säilitada oma arutelude konfidentsiaalsus, võttes arvesse ka teatava teabe konfidentsiaalsust (erilaevad, tulevaste suhtarvude või eeskirjade väljatöötamine), ning asjaolu, et kaebuse esitaja juhtumit, mis puudutas Madalmaade ametiasutuste tehtud otsust, ei uuritud nendel koosolekutel kunagi.
Komisjon lisas koopiad kõikidest kirjadest, faksidest ja e-kirjadest, mille ta oli kaebuse esitajale saatnud.
Kaebuse esitaja märkused
Kaebuse esitaja ei olnud komisjoni märkustega rahul, sest need ei sisaldanud konkreetseid vastuseid erinevatele küsimustele, mida ta komisjonile saadetud kirjavahetuses esitas. Kaebuse esitaja sõnul toetas komisjon määruse sellist tõlgendust, mis oli soodne Madalmaade ametiasutustele, kuid mitte kaebuse esitajale. Kaebuse esitaja märkis ka, et komisjoni tõlgendust ei saa toetada õiguslike argumentidega ning et Madalmaade Breaker's Fundi ametnikud teavitasid komisjoni ametnikke valesti.

Otsus

1 Komisjoni VII peadirektoraadi väidetav suutmatus vastata kaebuse esitaja erinevatele küsimustele
1.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei vastanud tema kirjavahetusele, milles ta esitas küsimusi komisjoni 18. novembri 1994. aasta määruse (EÜ) nr 2812/94 tõlgendamise kohta. Viidates erinevatele kirjadele, mille komisjon saatis kaebuse esitajale ja mis olid lisatud tema arvamusele, järeldas komisjon, et ei saa kahelda selles, et VII peadirektoraat ei jätnud vastamata määruse tõlgendamise kohta.
1.2 Ombudsman märgib, et erinevatest kirjadest, mille komisjon oma arvamusele lisas, ilmneb, et VII peadirektoraat on korduvalt vastanud kaebuse esitaja erinevatele ülekuulamistele. Täpsemalt on VII peadirektoraat saatnud kaebuse esitajale vastused 13. augustil ja 27. oktoobril 1998 ning pärast kaebuse esitamist ombudsmanile 9. detsembril 1998 ja 29. jaanuaril 1999.
1.3 Oma 13. augusti 1998. aasta vastuses vastas VII peadirektoraat kaebuse esitaja viiele küsimusele tõlgenduse kohta, mille VII peadirektoraat oli andnud määrusele nr 1101/89, mida on muudetud määrusega nr 2812/94, oma 5. detsembri 1997. aasta kirjas Madalmaade ombudsmani asetäitjale L. De Bruinile. VII peadirektoraat juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et seisukoht, mille ta edastas Madalmaade ombudsmani asetäitjale, põhines määrusega nr 2812/94 muudetud määruse nr 1101/89 sätetel, eelkõige määruse artiklil 8, ning määrusega taotletaval eesmärgil.
1.4 Määrusega nr 2812/94 nähakse ette üleminekumeede seoses nn "vana uue vastu" reegliga ja sätestatakse kolm tingimust (2). Määruse artikli 2 kohaselt kohaldatakse uue ja vana tonnaaži suhet 1:1 (suhte 1,5:1 asemel) jätkuvalt laevade suhtes, mille ehitus on jõudnud teatavasse etappi ja mis võetakse kasutusele kuue kuu jooksul pärast määruse jõustumist (st 9. juunil 1995). Oma 13. augusti 1998. aasta kirjas kaebuse esitajale vastas VII peadirektoraat, et üleminekumeetme kehtestamisega ei soovinud seadusandja kahjustada lastisaatjaid, kes olid investeerinud laeva ehitamisse ja näinud ette ehituskulude „vana uue vastu” suhte 1:1, kehtestades kohe suhte 1,5:1, kui laeva ehitamine oli veel pooleli. VII peadirektoraat teatas kaebuse esitajale, et Breaker's Fund saab hinnata ehitamise ja kasutuselevõtmise olukorda alles enne 9. juunit 1995. VII peadirektoraat vastas kaebuse esitajale samuti, et kui laev jäi laevatehasesse, ei tellitud seda enne 9. juunit 1995 ja seega ei olnud üks üleminekumeetme tingimustest täidetud.
1.5 Pärast kaebuse esitaja 2. septembri 1998. aasta uut kirja vastas VII peadirektoraat 27. oktoobril 1998 ja kinnitas oma seisukohta, mis edastati 5. detsembri 1998. aasta kirjas Madalmaade ombudsmani asetäitjale ja 13. augusti 1998. aasta kirjas kaebuse esitajale. Oma vastuses andis VII peadirektoraat kaebuse esitajale ka muud teavet määruse kohta, näiteks uue laeva kasutusele võtmise suhtes kohaldatavate tingimuste kohta. VII peadirektoraat teavitas kaebuse esitajat ka sellest, et määruse tõlgendamisel lähtuti mitmetest kohtumistest, kus käsitleti ühenduse määruste ühetaolist kohaldamist liikmesriikides. Need kohtumised toimuvad siseveetranspordi struktuurilise ümberkorraldamise eksperdirühma raames. See eksperdirühm koosneb liikmesriikide ja kutseala esindajatest ning tegeleb siseveetranspordi ümberkorraldamiseks võetavate ühenduse meetmetega seotud probleemidega ja tekstide tõlgendamisega seotud probleemidega.
1.6 9. detsembril 1998 ja 29. jaanuaril 1999 saatis VII peadirektoraat kaebuse esitajale veel kaks kirja seoses mõistetega "ehitatav laev" ja "laeva omanik". VII peadirektoraat teatas kaebuse esitajale, et ta on teinud palju jõupingutusi, et vastata kaebuse esitaja erinevatele küsimustele, ning et kaebuse esitajale esitatud teave on määruse õige tõlgendus.
1.7 Eespool öeldu põhjal järeldab ombudsman, et komisjon on piisavalt vastanud kaebuse esitaja taotlustele määruse tõlgendamise kohta, andes talle tõlgendamise aluseks oleva vajaliku teabe. Juhtumi selle aspektiga seoses ei tuvastanud ombudsman seega ühtegi haldusomavoli juhtumit.
1.8 Komisjoni tõlgenduse kohta väitis kaebuse esitaja, et seda ei saa toetada õiguslike argumentidega ning et see on soodne Madalmaade ametiasutustele, kuid mitte kaebuse esitajale. Ombudsman märgib, et enne Madalmaade kaitselüliti fondile 6. mail 1997 vastamist oli VII peadirektoraat eelnevalt konsulteerinud õigustalitusega määruse tõlgendamise küsimuses, küsides temalt arvamust Madalmaade kaitselüliti fondile saadetava kirja vastuse kavandi kohta. Ombudsman soovib siiski meelde tuletada, et Euroopa Kohus on kõrgeim organ ühenduse õiguse kohaldamise ja tõlgendamise küsimustes.
2 Väidetav keeldumine tutvuda eksperdirühma protokolliga
2.1 Kaebuse esitaja väitis, et tal ei võimaldatud tutvuda siseveetranspordi struktuurilise ümberkorraldamise eksperdirühma protokolliga. Komisjon märkis, et kaebuse esitaja, kes taotles juurdepääsu eksperdirühma kõikidele protokollidele alates 1994. aasta detsembrist, sai VII peadirektoraadilt 6. novembril 1998 täieliku toimiku, mis sisaldas kõiki märkusi määruse nr 1101/89 ühetaolise kohaldamise kohta, ning eksperdirühma kaks protokolli, mis sisaldasid eksperdirühma järeldusi määruse nr 2812/94 ettevalmistamise kohta.
2.2 Ülejäänud protokollide osas viitas komisjon kõigepealt sellele, et konfidentsiaalsuse kaalutlustel, aga ka pärast seda, kui ta oli kaalunud ühelt poolt kaebuse esitaja huvi dokumentide saamise vastu ja teiselt poolt institutsiooni huvi säilitada oma arutelude konfidentsiaalsus, ei olnud võimalik talle edastada kõiki eksperdirühma protokolle, sest ühelgi koosolekul ei uuritud kaebuse esitaja juhtumit, mida Madalmaade Breaker's Fund oli otseselt käsitlenud. Hiljem tuletas komisjon kaebuse esitajale meelde, et üldsuse juurdepääsu komisjoni dokumentidele käsitleva seadustiku kohaldamisel annab komisjon juurdepääsu ainult oma dokumentidele. Kui taotlus käsitleb kolmanda isiku dokumenti, peaks taotleja pöörduma dokumendi autori poole.
2.3 Kaebuse esitaja poolt 19. jaanuaril 1999 ombudsmanile saadetud lisateabest ilmneb, et kaebuse esitaja sai lõpuks juurdepääsu eksperdirühma protokollile. jaanuari 1999. aasta kirjas komisjonile teatas kaebuse esitaja VII peadirektoraadile, et Madalmaade valitsuse läbipaistvuse seaduse alusel sai ta juurdepääsu kõikidele protokollidele alates 1994. aastast Madalmaade transpordiministeeriumis. Seetõttu leiab ombudsman, et juhtumi seda aspekti ei ole vaja täiendavalt uurida.
2.4 Ombudsman soovib siiski teha järgmised tähelepanekud põhjuste kohta, millele komisjon viitab, et keelata kaebuse esitajale juurdepääs nimetatud protokollile. Hea halduse põhimõtted nõuavad, et isikut kahjustavas otsuses esitatakse selle aluseks olevad põhjendused, tuues selgelt välja asjakohased faktid ja otsuse õigusliku aluse (3). Ombudsman märgib siiski, et komisjon on kaebuse esitajale juurdepääsu andmisest keeldumist erinevatel juhtudel eri põhjustel põhjendanud.
2.5 Komisjon märkis esiteks, et juurdepääsu ei saa anda konfidentsiaalsuse tõttu ning pärast seda, kui on leitud tasakaal ühelt poolt kaebuse esitaja dokumentide saamise huvi ja teiselt poolt institutsiooni huvi vahel säilitada oma arutelude konfidentsiaalsus, ning kuna ühelgi koosolekul ei käsitletud kaebuse esitaja juhtumit. Hiljem, 14. novembri 1998. aasta e-kirjas esitas komisjon juurdepääsu keelamiseks veel ühe argumendi, nimelt et ta võib anda juurdepääsu ainult oma dokumentidele ja et kolmandalt isikult pärinevate dokumentide puhul peab hageja pöörduma dokumendi koostaja poole.
2.6 Seetõttu järeldab ombudsman, et kokkuvõttes ei olnud põhjused piisavad, et põhjendada kaebuse esitaja eksperdirühma protokollile juurdepääsu taotluse tagasilükkamist. Seetõttu esitab ombudsman allpool kriitilise märkuse.
3 Järeldus Euroopa Ombudsmani poolt käesoleva kaebuse 2. osa kohta läbi viidud uurimiste põhjal
näib olevat vajalik teha järgmine kriitiline märkus:

Hea halduse põhimõtted nõuavad, et isikut kahjustavas otsuses esitataks selle aluseks olevad põhjendused, tuues selgelt välja asjakohased faktid ja otsuse õigusliku aluse. (4) Ombudsman märgib siiski, et komisjon on kaebuse esitajale juurdepääsu andmisest keeldumist tegelikult erinevatel juhtudel erinevalt põhjendanud.

Komisjon märkis esiteks, et juurdepääsu ei saa anda konfidentsiaalsuse tõttu ja pärast seda, kui on leitud tasakaal ühelt poolt kaebuse esitaja dokumentide saamise huvi ja teiselt poolt institutsiooni huvi vahel säilitada oma arutelude konfidentsiaalsus, ning kuna ühelgi koosolekul ei käsitletud kaebuse esitaja juhtumit. Hiljem, 14. novembri 1998. aasta e-kirjas esitas komisjon juurdepääsu keelamiseks veel ühe argumendi, nimelt et ta võib anda juurdepääsu ainult oma dokumentidele ja et kolmandalt isikult pärinevate dokumentide puhul peab hageja pöörduma dokumendi koostaja poole.

Seetõttu järeldab ombudsman, et otsuse erinev põhjendamine erinevatel juhtudel on tava, mis võib kodanikku segadusse ajada ja milles ei esitata otsuse nõuetekohaseid põhjendusi. Seega on tegemist haldusomavoli juhtumiga.

Arvestades siiski, et kaebuse esitaja sai lõpuks juurdepääsu taotletud teabele, ei olnud kaebuse selle aspekti edasine uurimine vajalik. Seetõttu otsustas ombudsman juhtumi lõpetada.
Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.
Teie siiralt
Jacob SÖDERMAN

---

(1) Komisjoni 18. novembri 1994. aasta määrus (EÜ) nr 2812/94, millega muudetakse nõukogu määrust (EMÜ) nr 1101/89 siseveetranspordi uue läbilaskevõime kasutuselevõtu tingimuste osas.

(2) Määruse nr 2812/94 artiklis 2 on sätestatud: "Laevade puhul, mille omanik tõendab, et: - ehitamine oli käesoleva määruse avaldamise kuupäeval pooleli ja et - käesoleva määruse avaldamise kuupäevaks juba tehtud tööd moodustavad vähemalt 20 % terase kaalust või 50 tonni ning et - tarnimine ja kasutuselevõtmine peab toimuma kuue kuu jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist, kohaldatakse jätkuvalt määruse (EMÜ) nr 1101/89 artikli 8 lõike 1 punktis a sätestatud tingimusi, nagu neid kohaldati enne käesoleva määruse jõustumist, kui seda taotlevad laeva hõlmava fondi ametiasutused."

(3) Vt Euroopa Ombudsmani hea haldustava eeskirja artikkel 18.

(4) Vt Euroopa Ombudsmani hea haldustava eeskirja artikkel 18.