Kaebus Ühtsele Kriisilahendusnõukogule

1. 2018. aasta aprillis võttis kaebuse esitaja ühendust Ühtse Kriisilahendusnõukoguga (SRB) ja esitas vastuväite ühe Hispaania panga kriisilahendusotsusele, mille aktsionär ta oli. Ta nõudis ka oma aktsiate eest makstud hinna tagasimaksmist või selle puudumisel selle panga aktsiate üleandmist, kes ta kriisilahendusmenetluse käigus omandas.

2. 6. novembril 2018 võttis kaebuse esitaja Ühtse Kriisilahendusnõukoguga uuesti ühendust ja kordas 2018. aasta aprillis Ühtsele Kriisilahendusnõukogule saadetud hüvitamistaotlust.

3. 13. novembril 2018 väljendas kaebuse esitaja huvi kasutada oma õigust olla ära kuulatud ning saatis dokumendid, mis tõendavad tema isikut ja õigust kriisilahendusmenetluses oleva panga aktsiatele.

Ühtse Kriisilahendusnõukogu vastus

4. SRB vastas 27. novembril 2018 kaebuse esitaja 6. novembri 2018. aasta ja 13. novembri 2018. aasta e-kirjadele.

5. Seoses hüvitamisnõudega teatas kriisilahendusnõukogu kaebuse esitajale, et tal puudub pädevus maksta talle tagasi tema aktsiate eest makstud summa. Samuti teatas ta kaebuse esitajale, et SRB avaldas 2. augustil 2018 oma esialgse otsuse mitte maksta hüvitist neile, keda kriisilahendus mõjutab, ning algatas enne selles küsimuses lõpliku otsuse tegemist mõjutatud isikute ärakuulamise menetluse.

6. Seoses oma hilisema huviga kasutada oma õigust olla ära kuulatud teatas kriisilahendusnõukogu kaebuse esitajale, et teda ei võetud menetlusse, kuna see toimus pärast tähtaega, mis lõppes 14. septembril 2018.

Kuna kaebuse esitaja ei jäänud Ühtse Kriisilahendusnõukogu vastusega rahule, esitas ta ombudsmanile ja Ühtsele Kriisilahendusnõukogule kaebuse, väites, et võttes 2018. aasta aprillis Ühtse Kriisilahendusnõukoguga ühendust, oli ta juba väljendanud huvi olla enne tähtaega ära kuulatud.

Euroopa Ombudsmani järeldused

7. Kriisilahendusnõukogu ja kaebuse esitaja vahelisest kirjavahetusest nähtub, et kriisilahendusnõukogu vastas piisavalt, teatades kaebuse esitajale, et tema huviavaldust ei saa arvesse võtta. Kuigi kaebuse esitaja väidab, et ta väljendas huvi 2018. aasta aprillis, nähtub koos kaebusega esitatud kirjavahetuse analüüsist, et kaebuse esitaja ei väljendanud huvi kasutada oma õigust olla ära kuulatud 2018. aasta aprillis, vaid esimest korda 13. novembril 2018. Seetõttu ei ole kaebuse esitaja väide põhjendatud. Igal juhul, isegi kui eeldada, et kaebuse esitaja viitas õigusele olla ära kuulatud aprillis, ei saanud see olla ärakuulamismenetlus, mis eelnes lõplikule otsusele puudutatud isikute hüvitise kohta, kuna kriisilahendusnõukogu teatas oma menetluse algatamisest 2. augustil 2018.

8. Võttes arvesse kriisilahendusnõukogu poolt käesolevas asjas algatatud ärakuulamise menetluse tunnuseid ja puudutatud isikute huvi saada lõplik otsus võimalikult kiiresti, on mõistlik, et kriisilahendusnõukogu võib puudutatud isikute ärakuulamises osalemise huvi väljendamisele kehtestada tähtajad.

9. Kaebuses esitatud teabe põhjal ei ole käesoleval juhul võimalik haldusomavoli tuvastada [1].

Lambros Papadias

Uurimisüksuse 3 juhataja

Strasbourg, 14.1.2019

[1] Seda kaebust on käsitletud juhtumite delegeeritud käsitlemise kaudu kooskõlas Euroopa Ombudsmani otsuse (millega võetakse vastu rakenduseeskirjad) artikliga 11.