Kaebuse taust

1. 1. oktoobril 2006 alustas kaebuse esitaja tööd Euroopa Liidu Õigusalase Koostöö Üksuses (Eurojust) kolmeaastase tähtajalise ajutise teenistuja lepingu alusel. Kaebuse esitaja töötas personaliüksuses (HRU), algul sekretärina (AST 1) ja hiljem assistendina (AST 1).

2. 21. oktoobril 2008, kaks aastat pärast ametisse asumist, teatas kaebuse esitaja, et ta on haige. Kaebuse esitaja sõnul oli tema haigus tingitud psühholoogilisest hirmutamisest ja ahistamisest/kiusamisest töökohal, sealhulgas tema tollase juhendaja, HRU juhi kohusetäitja poolt. Kaebuse esitaja esitas Eurojustile oma arsti 21. oktoobri 2008. aasta arstitõendi, mille kohaselt oli ta 21.–24. oktoobril 2008 100% töövõimetu. Tema arst väljastas 27. oktoobril, 10. ja 28. novembril ning 17. detsembril 2008 ning 7. jaanuaril ja 14. veebruaril 2009 täiendavad arstitõendid, mis kinnitasid, et ta ei ole kuni 28. veebruarini 2009 töövõimeline.

3. Eurojusti töötervishoiu küsimuste eest vastutav arst (äriühingust Achmea Vitale) teatas 11. novembri 2008. aasta arstitõendis Eurojustile (ja kaebuse esitajale [1]), et viimase tervislik seisund ei võimalda tal tööd jätkata, et tema haigus on seotud nii tööga seotud kui ka isiklike küsimustega ning et esineb ka hierarhiline konflikt. Seega nõustas töötervishoiuarst lahenduse leidmiseks kaebuse esitajat ja HRUd. Töötervishoiuarst kordas 13. novembri 2008. aasta arstitõendis oma eelmise tõendi järeldusi ja palus selgesõnaliselt Eurojustil „korraldada vahendusmenetlus nii kiiresti kui võimalik”.

4. 17. novembril 2008 toimus telefonivestlus tollase Eurojusti haldusdirektori kohusetäitja V. ja töötervishoiuarsti vahel.

5. 1. detsembril 2008 toimus kaebuse esitaja ja haldusdirektori kohtumine personalikomitee esindaja juuresolekul. Koosolekul teatas haldusasjade direktoraat kaebuse esitajale, et ta hindab, kas võimalus viia ta üle teisele ametikohale Eurojustis oleks mugavam kui võimalus integreerida ta uuesti personaliosakonda. Ta ütles ka, et tuleb varsti tagasi.

6. 15. veebruari 2009. aasta arstitõendis, mis saadeti töötervishoiuarstile, tegi kaebuse esitaja arst ettepaneku, et kaebuse esitaja võiks jätkata tööd 1. märtsil 2009 osalise tööajaga (50 %). 3. märtsi 2009. aasta täiendavas arstitõendis teatas töötervishoiuarst Eurojustile, et kaebuse esitaja seisund on osaliselt paranenud ja et ta võib 16. märtsil 2009 50% ulatuses tööd jätkata. See sõltus aga teatavate eeltingimuste täitmisest. Need hõlmasid muu hulgas järgmist: i) ta pidi töötama turvalises töökohas, st eemal otsestest kontaktidest oma endiste kolleegidega, ja tema nõusolekul selle kohta, kuidas tuleks tööd teha ja kellele ta peaks aru andma, ii) et konflikti ja tööga seotud tegureid, mille puhul oli juba soovitatud vahendamist, tuli käsitleda ja lahendada, ning iii) et ta tuli määrata teise juhendaja juurde ja teise töökeskkonda.

7. märtsil 2009 saatis kaebuse esitaja järelevalvaja AD-le e-kirja, mis sisaldas ettepanekut anda kaebuse esitaja üle üldteenuste üksusele (GSU), esialgu 50 % osalise tööajaga.

8. Töötervishoiuarst kordas 13. märtsi 2009. aasta arstitõendis, et kaebuse esitaja võib alates 16. märtsist 2009 jätkata tööd osalise tööajaga. Samuti kordas ta oma nõuannet vahenduse kohta seoses tööga seotud probleemidega.

9. märtsil 2009 toimus kohtumine kaebuse esitaja AAD, HRU esindaja ja kahe personalikomitee esindaja vahel. Kohtumisel arutati kaebuse esitaja võimalikku üleandmist GSU-le ja eelseisvat hindamist. Kui haldusasjade direktor teatas kaebuse esitajale, et tema järelevalvaja hakkab edaspidi tegutsema tema hindajana, viitas kaebuse esitaja oma konfliktile selle isikuga ja märkis, et ta ei suhtle oma järelevalvajaga tema hindamise raames. Arvestades kaebuse esitaja reaktsiooni, mõistis haldusasjade direktoraat, et tema palumine asuda täitma ümberpaigutamise eest vastutava ametniku varasemaid ülesandeid (mis eeldaks ametialast suhtlust personaliosakonnaga) ei pruugi olla parim otsus. Ta juhtis tähelepanu sellele, et teine võimalus oleks määrata ta pressi- ja pressitalitusse, et abistada pressiametnikku tõlgete tegemisel. Selles osas aga kokkuleppele ei jõutud.

10. Kaebuse esitaja arst märkis 18. märtsi 2009. aasta arstitõendis, et kaebuse esitaja oli kuni 25. aprillini 2009 100% töövõimetu.

11. märtsil 2009 alustati 2009. aasta hindamist.

12. 29. märtsi 2009. aasta täiendavas arstitõendis, mis saadeti töötervishoiuarstile, väljendas kaebuse esitaja arst arvamust, et ükski eespool nimetatud eeltingimustest ei ole täidetud ja et oleks soovitav alustada vahendusmenetlust.

13. Töötervishoiuarst teatas 31. märtsi 2009. aasta arstitõendis Eurojustile, et kaebuse esitaja ei ole võimeline oma tööd jätkama ning et ta on töö- ja isiklike probleemide tõttu haiguspuhkusel. Lisaks juhtis ta tähelepanu sellele, et „[kaebuse esitaja] tööga seotud probleemide lahendamisel on tekkinud ummikseis, mistõttu ta ei ole võimeline oma tööd jätkama“ning et tema nõuanded tööga seotud probleemide vahendamise kohta on endiselt jõus.

14. Eurojusti töötajate heaolu eest vastutav ametnik teatas 1. aprillil 2009 haldusosakonnale ja kaebuse esitaja ülevaatajale saadetud e-kirjas, et kaebuse esitaja sisselogimiskonto kantakse tagasi HRU süsteemi. Seejuures märkis ta, et ettepanek viia kaebuse esitaja üle GSUsse ei olnud edukas, ning juhtis tähelepanu sellele, et tema konto näis olevat juba GSU-le üle kantud.

15. Kaebuse esitaja saatis 4. aprillil 2009 AD-le e-kirja, mille koopia saadeti personalikomiteele ja töötajate heaolu eest vastutavale ametnikule ning milles ta selgitas, et ta ei ole rahul 13. märtsi 2009. aasta kohtumisega. Ta juhtis tähelepanu sellele, et tema arvates on Eurojusti juhtkonna, eelkõige haldusdirektori ja tema ülemuse tegevus ja tegevusetus üha hirmutavam. Selle tulemusena halvenes tema tervis. Ta mainis, et taotlus kirjutada oma enesehinnang 2009. aasta hindamise raames lisab tema juba niigi ebatervislikule seisundile täiendavat stressi. Kaebuse esitaja väitis ka, et Eurojust „manipuleeris” töötervishoiuarsti nõuannetega. Ta märkis, et AAD lõpetas 13. märtsi 2009. aasta koosoleku ühepoolselt. Kaebuse esitaja tegi ettepaneku, et Eurojust esitaks 2009. aasta aprilli lõpuks kirjaliku arvamuse/taasintegreerimiskava, mille puudumisel kaaluks ta õiguslike meetmete võtmist. Ta jõudis järeldusele, et koostöövalmiduse näitamiseks saadab ta järgmisel nädalal oma enesehindamise.

16. Eurojust saatis 22. aprillil 2009 töötervishoiuarstile e-kirja, milles küsis, kas vahendamine on selles etapis soovitatav ja kas kaebuse esitaja isiklikud probleemid oleksid selles kontekstis takistuseks. Töötervishoiuarst vastas 23. aprillil 2009, et lepitusmenetlus on selles etapis hea viis praegusest olukorrast ülesaamiseks ja lahenduste leidmiseks ning et tema nõuanne on seega õige. Ta juhtis tähelepanu sellele, et ettevõttel Achmea Vitale olid olemas sertifitseeritud vahendajad. Samal päeval Eurojustile saadetud e-kirjas väitis kaebuse esitaja, et tema probleemid olid tingitud üksnes tööga seotud probleemidest, st konfliktist ja hirmutamisest, mida ta pidi taluma.

17. Kaebuse esitaja arst väljastas 29. aprillil 2009 tõendi, et ta on kuni 9. maini 2009 100% töövõimetu.

18. 1. mail 2009 asus J. Eurojusti haldusdirektori (AD) ametikohale ja V., kuni selle ajani AAD, asus täitma HRU juhi kohusetäitja ülesandeid, saades seega kaebuse esitaja uueks ülemjuhatajaks.

19. 8. mail 2009 saatis V. HRU uue juhi kohusetäitjana kaebuse esitajale kirja, milles ta viitas kahele taasintegreerimise pakkumisele, mis tehti 13. märtsi 2009. aasta koosolekul. V. sõnul olid need võimalused a) ametikoht pressiteenistuses ja b) ametikoht GSUs ümberpaigutamisülesannetega. Ta märkis, et kaebuse esitaja ei võtnud kumbagi pakkumist vastu. Seetõttu teatas V. kaebuse esitajale, et olukorra lahendamiseks tehtavate jõupingutuste jätkamiseks algatatakse võimalikult kiiresti vahendusmenetlus kaebuse esitaja ja tema endise järelevalvaja vahel. Lisaks juhtis ta tähelepanu sellele, et on ette nähtud, et sellist vahendamist teostab väline isik.

20. Kaebuse esitaja ja V. kohtusid 12. mail 2009 selles küsimuses.

21. Kaebuse esitaja võttis 13. mail 2009 ühendust töötajate heaolu eest vastutava ametnikuga, et teatada talle, et tema esitatud avaldus personaliassistendi ametikohale kandideerimiseks osutus edutuks. Seetõttu soovis ta taotleda diferentseeritud hüvitist personalieeskirjade artikli 7 alusel, kuna ta oli täitnud asjaomaseid ülesandeid rohkem kui neli kuud.

22. V. palus 15. mai 2009. aasta e-kirjas kaebuse esitajalt nõusolekut algatada vahendusmenetlus välise vahendajaga. Kaebuse esitaja vastas samal päeval, et ta on vahendusmenetlusega nõus. Samuti kordas ta oma taotlust, et ta viidaks üle teise teenistusse.

23. Kaebuse esitaja arst väljastas 15. mail 2009 arstitõendi, milles oli märgitud, et ta oli 10. maist kuni 30. juunini 2009 töövõimetu 50 % ulatuses ning et komplikatsioonide puudumisel võib kaebuse esitaja jätkata oma tavapärast tegevust 1. juulil 2009. Töötervishoiuarst saatis 18. mail 2009 Eurojustile arstitõendi, milles märkis, et eelnevalt kehtestatud eeltingimuste täitmisel võib kaebuse esitaja 12. mail 2009 osalise tööajaga tööd jätkata. Ta soovitas taas vahendust.

24. Vahepeal oli kooskõlas tema selgesõnalise taotlusega käimas kaebuse esitaja karjääriarengu aruande menetlus. Kaebuse esitaja ja tema endise järelevalvaja vahelise konflikti tõttu otsustati, et uus HRU juhi kohusetäitja on kaebuse esitaja aruandev ametnik ja uus AD on aruande kinnitaja, et vältida kaebuse esitaja ja tema endise järelevalvaja vahelist suhtlust. Mõlemad nimetatud ametnikud kirjutasid kaebuse esitaja karjääriarengu aruandele alla 29. mail 2009.

25. Kaebuse esitaja keeldus 2. juunil 2009 oma karjääriarengu aruannet vastu võtmast ja allkirjastamast. Ta väitis, et 1) menetlusliku hindamise suuniseid ei järgitud ja 2) hindaja hinnangu sisu, mis põhines kaebuse esitaja endiselt järelevalvajalt saadud teabel, oli ebaõige. Seetõttu palus kaebuse esitaja oma karjääriarengu aruande uuesti läbi vaadata.

26. Kaebuse esitaja kohtus 8. juunil 2009 AD ja personalikomitee esindajatega seoses oma märkustega karjääriarengu aruande kohta. Sellel koosolekul ja vastuseks AD küsimusele, kas tal oli isiklik konflikt oma endise ülemusega, väitis kaebuse esitaja, et tema endine ülemus kuritarvitas teda juhtimisülesannete täitmisel jõhkralt. Ta märkis, et meditsiinilistel põhjustel ei ole tal võimalik töötada oma endise ülemuse juures või tema läheduses. Kaebuse esitaja kinnitas, et ta on valmis osalema vahendusmenetluses.

27. Töötervishoiuarst märkis 22. juuni 2009. aasta arstitõendis, et kaebuse esitaja oli 22. juuni 2009. aasta seisuga töövõimeline 50% ulatuses.

28. Pärast seda, kui kaebuse esitaja keeldus oma karjääriarengu aruannet vastu võtmast, otsustas AD 25. juunil 2009 kutsuda kokku asjaomase apellatsiooniorgani –ühiskohtu. 2. juulil 2009 esitas ühiskohus oma arvamuse, milles järeldas, et 1) kaebuse esitaja karjääriarengu aruanne ei olnud koostatud õiglaselt ja objektiivselt, sest a) esitatud dokumendid sisaldasid tõendeid tõsise konflikti kohta kaebuse esitaja ja tema endise järelevalvaja vahel, b) kuigi karjääriarengu aruandele oli alla kirjutanud kaebuse esitaja aruandev ametnik, põhines see peamiselt kaebuse esitaja endise järelevalvaja esitatud teabel ning 2) järgitud menetlus ei olnud kooskõlas Eurojusti 24. aprilli 2009. aasta otsuse (iga-aastase tulemuslikkuse hindamise üldiste rakendussätete kohta) artikli 7 lõikega 13. Nende sätete kohaselt peatatakse hindamise tähtajad põhjendatud puudumise korral, nagu kaebuse esitaja puhul.

29. juulil 2009 toimus vahendusmenetlus välise vahendajaga, kes rääkis mõlema poolega eraldi. Kuna ükski pool ei väljendanud soovi või vajadust täiendava vahenduse järele, märgiti 13. juuli 2009. aasta vahendusaruandes, et täiendav vahendus ei tundu asjakohane. Aruandes kirjeldati kaebuse esitaja väiteid, et teda on röövinud mitu endist kolleegi ja et tema endine ülemus ei sekkunud selle kiusamise peatamiseks.

30. AD teatas 14. juuli 2009. aasta kirjas kaebuse esitajale, et ühiskohtu 2. juuli 2009. aasta arvamuse kohaselt tema karjääriarengu aruanne tühistatakse ja seda ei lisata tema isikutoimikusse.

31. 17. juulil 2009 saatis kaebuse esitaja AD-le e-kirja, milles palus õigusabikulude katmiseks rahalist toetust. AD vastas samal päeval, tehes ettepaneku võtta temaga ühendust telefoni teel ja leppida kokku kohtumine. Samal päeval saadetud e-kirjas teatas kaebuse esitaja, et eelistab saada teavet e-posti või tavaposti teel, kuid ei ole kättesaadav enne 27. juulit 2009.

32. AD tuletas 17. juuli 2009. aasta kirjas kaebuse esitajale meelde, et vastavalt lepingu artiklile 5 lõpeb tema ajutise teenistuja leping 30. septembril 2009 ja seda ei pikendata.

33. 6. augustil 2009 osales kaebuse esitaja Haagis toimunud autoõnnetuses. Selle tulemusena väljastas arst talle 21. augustil 2009 uuesti arstitõendi, milles oli märgitud, et ta oli kuni 30. septembrini 2009 100% töövõimetu.

34. Kaebuse esitaja esitas 21. augustil 2009 Eurojustile oma advokaadi kaudu kaebuse. See põhines personalieeskirjade [2] artikli 90 lõikel 2 ning sisaldas kahte väidet ja kahte taotlust.

35. Kaebuse esitaja kaebas kõigepealt 14. juuli 2009. aasta otsuse peale, millega talle teatati, et tema karjääriarengu aruanne on tühistatud ja seda ei lisata tema isikutoimikusse. Kaebuse esitaja sõnul oleks pärast ühiskohtu arvamuse saamist tulnud tema karjääriarengu aruanne läbi vaadata ja lisada selle muudetud versioon tema isikutoimikusse. Tema arvates ei olnud võimalik tema karjääriarengu aruannet lihtsalt tühistada.

36. Teiseks kaebas ta selle üle, mida ta pidas 17. juuli 2009. aasta otsuseks lepingut mitte pikendada. Kaebuse esitaja sõnul ei olnud see otsus kooskõlas tema ajutise teenistuja lepingu artikliga 4, milles oli ette nähtud, et etteteatamistähtaeg on kolm kuud. Lisaks väitis ta, et see ei ole kooskõlas Eurojusti 19. detsembri 2005. aasta otsusega lepingute pikendamisega seotud hindamise rakendamise üldsätete kohta. Kaebuse esitaja sõnul oleks tulnud tema tegevust hinnata. Seda aga ei tehtud.

37. Kolmandaks palus kaebuse esitaja ametlikult uurida psühholoogilist ahistamist, mida ta oli kogenud. Ta soovis, et uurimine viidaks läbi komisjoni 26. aprilli 2006. aasta otsuse K(2006) 1624/3 (Euroopa Komisjoni poliitika kohta inimväärikuse kaitsmisel ning psühholoogilise ja seksuaalse ahistamise ennetamisel)[3] alusel. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et kõnealuse otsusega, mida peab rakendama Eurojust, nähakse ette, et psühholoogilise ahistamise ohvriks langenud isikud võivad esitada abitaotluse. Ta esitas mitu sellist taotlust, kuid Eurojust ei reageerinud. Lisaks märkis kaebuse esitaja, et ta soovib saada abi personalieeskirjade artikli 24 alusel ning et arstide aruannetest nähtub selgelt, et teda on psühholoogiliselt ahistatud. Kaebuse esitaja taotles ka oma kohtukulude hüvitamist personalieeskirjade artikli 24 ja eespool nimetatud 26. aprilli 2006. aasta otsuse alusel.

38. Neljandaks palus kaebuse esitaja Eurojustil personalieeskirjade artikli 73 alusel tunnistada, et tal on kutsehaigus, mille eest ta vastutab, ja seega hüvitada talle tekitatud kahju. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et tema kutsetegevuse ja haiguse vahel on selge põhjuslik seos ning et seda kinnitavad ka arstide aruanded. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et Eurojust reageeris aeglaselt töötervishoiuarsti taasintegreerimise ja vahendamise ettepanekutele ning seetõttu vastutab Eurojust ka tema haiguse jätkumise eest. Lisaks väitis ta, et Eurojust ei reageerinud tema ettepanekule viia ta üle teise osakonda. Lõpuks juhtis ta tähelepanu sellele, et Eurojust on endiselt tema tööandja ja on seega kohustatud ta taasintegreerima.

39. Kaebuse esitaja lisas oma kaebusele mitu lisa, sealhulgas kaks arstitõendit 15. veebruarist 2009 ja 30. juulist 2009 vastavalt oma arstilt ja psühhoterapeudilt. Ta palus Eurojustil vastata tema artikli 90 lõike 2 kohasele kaebusele nelja nädala jooksul.

40. septembril 2009 lõppes kaebuse esitaja leping.

41. 21. oktoobril 2009 esitas kaebuse esitaja kaebuse Euroopa Ombudsmanile (kaebus 2663/2009/KRK). Kaebuse esitaja sõnul iseloomustas Eurojusti haldamist muu hulgas „psühholoogiline hirmutamine, diskrimineerimine, halduseeskirjade eiramine, võimu kuritarvitamine, tarbetud viivitused menetlustes ja Eurojusti juhtkonna vastamata jätmine”.

42. 16. novembril 2009 alustas kaebuse esitaja tööd Euroopa Komisjoni laienemise peadirektoraadis.

43. Ombudsman teatas 18. novembri 2009. aasta kirjas kaebuse esitajale, et tema kaebus on vastuvõetamatu, sest tähtaeg, mille jooksul Eurojust pidi tema artikli 90 lõike 2 kohasele kaebusele vastama, ei olnud ombudsmani poole pöördudes veel möödunud.

44. Eurojusti AD vastas kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 kohasele kaebusele 4. detsembril 2009. Sisuliselt võib dumpinguvastase tollimaksu vastuse kaebuse esitaja tõstatatud neljale küsimusele kokku võtta järgmiselt:

45. Esiteks, seoses kaebuse esitaja karjääriarengu aruande tühistamisega kordas AD ühiskohtu järeldusi, et i) karjääriarengu aruanne ei olnud koostatud õiglaselt ja objektiivselt, ii) järgitud menetlus ei olnud eeskirjadega kooskõlas ning iii) kaebuse esitaja ja tema endise järelevalvaja vahel oli tõsine konflikt. Seetõttu tuli karjääriarengu aruanne tagasi võtta, nagu ta tegi oma 14. juuli 2009. aasta otsuses. AD väitis, et selline tegevus on eeltingimus selleks, et oleks võimalik läbi vaadata komisjoni delegeeritud määruse sisu, algatades uue hindamise. Arvestades aga kaebuse esitaja ja tema endise ülemuse vahelist konfliktiolukorda, oli tal praktiliselt võimatu viia läbi uut hindamist, millega kaebuse esitaja nõustuks.

46. Teiseks märkis AD oma 17. juuli 2009. aasta kirjas, et tegemist ei ole kaebuse esitaja lepingu lõpetamise otsusega, vaid üksnes meeldetuletusega, et tema leping lõpeb lepingus sätestatud kuupäeval. Ta märkis, et see on hea halduse huvides tavapärane tava.

47. Samuti selgitas AD, et kaebuse esitaja Eurojustiga sõlmitud lepingu artiklis 5 oli sätestatud, et: „leping jõustub 1. oktoobril 2006 ja kehtib kuni 30. septembrini 2009. AD väitis, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole tähtajalise töölepingu puhul töötajal õigust oma lepingu pikendamisele. See on üksnes võimalus, mis seab pikendamise sõltuvusse teenistuse huvidest. Tööandjal on selles osas teenistuse huvide hindamisel ulatuslik kaalutlusõigus.

48. AD selgitas, et HRU piiratud suuruse tõttu ei olnud võimalik kaebuse esitajat selles üksuses ümber paigutada viisil, mis tagaks, et ta jääb täielikult väljapoole „võimalikku konfliktiolukorda”. Lisaks väitis ta, et kaebuse esitaja oli tagasi lükanud Eurojusti 13. märtsi 2009. aasta ettepaneku viia ta üle teise üksusesse, nimelt pressi- ja pressitalitusse. Seetõttu asus ta seisukohale, et kaebuse esitaja lepingu pikendamine ei ole teenistuse huvides.

49. Lisaks märkis AD, et ta suhtus kaebuse esitaja psühholoogilise ahistamise ametliku uurimise taotlusesse väga tõsiselt. Personalieeskirjade artiklis 24 sätestatud abistamiskohustust silmas pidades otsustas ta võtta kõik vajalikud meetmed taotletud uurimise läbiviimiseks.

50. Ta märkis siiski ka, et kaebuse esitaja lõppeesmärk sellise uurimise taotlemisel oli nõuda hüvitist kutsehaiguse tõttu vastavalt personalieeskirjade artiklile 73. Seda arvesse võttes lisas ta oma vastusele vormi, millega kaebuse esitaja võis taotleda Euroopa Komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametilt (PMO) psühholoogilise ahistamise ametliku uurimise algatamist. Ta juhtis tähelepanu sellele, et vastavalt 2006. aasta oktoobris Eurojusti ja individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti vahel sõlmitud teenustaseme kokkuleppele delegeeris ta asjakohased volitused individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametile.

51. Peale eespool esitatud väidete ei esitanud dumpinguvastased meetmed kaebuse esitaja neljanda taotluse kohta ühtegi märkust. Kaebuse esitaja taasintegreerimise kohta märkis ta, et alates 6. augustist 2009 kuni tema lepingu lõppemiseni (30. september 2009) tunnistati kaebuse esitaja autoõnnetuse tõttu täielikult töövõimetuks. See muutis võimatuks tema taasintegreerimise.

52. AD jõudis järeldusele, et koos oma talitustega teeb ta kõik endast oleneva vastuvõetava lahenduse leidmiseks. Ta juhtis tähelepanu sellele, et tema pädevuses ei ole kaebuse esitaja taasintegreerimine teise institutsiooni, kuna tema volitused ametisse nimetava asutusena piirduvad Eurojustiga. Ta märkis siiski, et kui ametliku uurimise tulemus kinnitab, et kaebuse esitaja on tõepoolest psühholoogilise ahistamise ohver, tagab ta isiklikult asjakohaste meetmete võtmise.

53. Kaebuse esitaja esitas 5. jaanuaril 2010 ombudsmanile käesoleva kaebuse. Kaebus registreeriti viitenumbri 325/2010/OV all.

54. Pärast seda, kui kaebuse esitaja oli esitanud individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametile taotluse tunnistada väidetavalt ahistamisega seotud kutsehaigust, palus individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet 24. veebruaril 2010 Eurojustil esitada olukorra kohta põhjaliku ülevaate.

Uurimise ese

55. Oma 15. märtsi 2010. aasta kirjas, milles ta palus Eurojustil esitada kaebuse kohta arvamus, juhtis ombudsman tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja oli oma 21. oktoobri 2009. aasta esialgses kaebuses ja 5. jaanuari 2010. aasta uues kaebuses esitanud märkimisväärsel hulgal väiteid ja nõudeid. Siiski otsustas ta lisada oma uurimisse ainult järgmised väited:

(1) kaebuse esitaja taasintegreerimistaotlusega viivitati tarbetult;

(2) Eurojusti 14. juuli 2009. aasta otsus tühistada kaebuse esitaja karjääriarengu aruanne ja mitte koostada läbivaadatud karjääriarengu aruannet, mis lisataks kaebuse esitaja isikutoimikusse, oli vale;

(3) 17. juuli 2009. aasta kiri, milles kaebuse esitajat teavitati, et tema lepingut ei pikendata, ei olnud kooskõlas i) lepingu artikliga 4, milles oli ette nähtud kolmekuuline etteteatamisaeg, ja ii) Eurojusti 19. detsembri 2005. aasta otsusega lepingute pikendamisega seotud hindamise rakendamise üldsätete kohta.

56. Ombudsman teatas kaebuse esitajale ja Eurojustile, et muud väited ja nõuded on kas vastuvõetamatud või ei ole piisavalt alust nende kaasamiseks uurimisse. Need muud väited olid järgmised: haldusomavoli ja halduseeskirjade eiramine; tarbetu viivitus hindamismenetluses; vastuse puudumine; psühholoogiline hirmutamine, ahistamine ja kiusamine [4]; diskrimineerimine; võimu kuritarvitamine; ei käsitleta nõuetekohaselt kaebuse esitaja õigust saada töötushüvitist ja ravikindlustussüsteemi jätkuvat kindlustuskatet; ning haldusdirektori 4. detsembri 2009. aasta otsuses ei käsitletud asjakohaselt 21. augusti 2009. aasta kaebuses tõstatatud küsimusi. Ombudsman ei võtnud oma uurimises arvesse ka väiteid, et Eurojust peaks i) viima läbi kaebuse esitaja psühholoogilise ahistamise ametliku uurimise vastavalt 26. aprilli 2006. aasta otsusele Euroopa Komisjoni poliitika kohta inimväärikuse kaitsmisel ning psühholoogilise ja seksuaalse ahistamise ennetamisel, ii) osutama kaebuse esitajale abi personalieeskirjade artikli 24 alusel, iii) hüvitama kaebuse esitajale õigusnõustamise kulud, mida ta pidi saama; ning iv) tunnistada personalieeskirjade artikli 73 alusel, et kaebuse esitajal oli kutsehaigus, mille eest ta vastutas, ja hüvitada talle tekitatud kahju. Põhjused, miks neid väiteid ja väiteid uurimise käigus ei käsitletud, on esitatud ombudsmani 15. märtsi 2010. aasta kirjas kaebuse esitajale.

Uurimine

57. Kaebus edastati arvamuse saamiseks Eurojustile. Eurojust saatis oma arvamuse 24. juunil 2010. Eurojust juhtis oma arvamuses tähelepanu sellele, et individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametis on käimas haldusuurimine ning et kaebuse esitajal on kavas kohtuda individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti arstiga 5. juulil 2010. Seetõttu palus Eurojust ombudsmanil edastada oma arvamus kaebuse esitajale pärast nimetatud ametisse nimetamist, et mitte ennetada uurimise tulemusi. 12. juulil 2010 edastas ombudsman arvamuse kaebuse esitajale, kes saatis oma tähelepanekud 31. augustil 2010.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

A. Sissejuhatavad märkused

58. Ombudsman märgib, et oma tähelepanekutes Eurojusti arvamuse kohta esitas kaebuse esitaja mitmeid märkusi, mis lähevad käesoleva uurimise ulatusest kaugemale, nagu on märgitud ombudsmani 15. märtsi 2010. aasta kirjades Eurojustile ja kaebuse esitajale.

59. Näiteks viitas kaebuse esitaja HRU uue juhi kohusetäitja 8. mai 2009. aasta kirjale. Ta rõhutas, et ta on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et see kiri ei ole õige, sest selles mainitakse, et on esitatud kaks taasintegreerimise ettepanekut. Ta palus kirja parandada, kuid hoolimata talle antud lubadustest ei teinud HRU uus tegevjuhataja kunagi katset kirja parandada. Ombudsman märgib, et see on uus väide, mis jääb käesoleva uurimise ulatusest välja. Ombudsman märgib siiski, et ta uurib kaebuse esitaja taasintegreerimise väidetavat viivitust käsitleva väite sisu ja hindab sellega seoses ka Eurojusti esitatud konkreetseid ettepanekuid. Seetõttu on ta seisukohal, et kaebuse esitaja uut väidet ja tema taotlust kirja parandamiseks ei ole vaja käesolevas uurimises arvesse võtta. Samuti ei tundu olevat vajalik käsitleda seda konkreetset punkti, et teha järeldusi peamise väite kohta, mis puudutab väidetavat viivitust taasintegreerimistaotluse menetlemisel.

60. Kaebuse esitaja väitis ka, et Eurojusti AD väitis mitu korda, et psühholoogilise hirmutamise uurimist saab läbi viia ainult individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet personalieeskirjade artikli 73 alusel ning et ta ise ei saa sellist uurimist korraldada, kuna vastav pädevus on delegeeritud komisjonile. Kaebuse esitaja märkis, et tema advokaadile saadetud e-kirjas selgitas individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet, et ta ei vastuta sellise uurimise eest. Vastutus lasub Eurojusti AD-l. Kaebuse esitaja rõhutas, et ta oli esitanud nii i) Eurojusti AD-le kaebuse hirmutamise kohta (personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel) kui ka ii) individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametile taotluse kutsehaiguse tunnistamise kohta personalieeskirjade artikli 73 alusel. Kaebuse esitaja väitis, et dumpinguvastased meetmed ei täitnud tema taotlust korraldada psühholoogilist hirmutamist käsitlev uurimine. Ombudsman tuletab meelde, et ta oli oma 15. märtsi 2010. aasta kirjas kaebuse esitajale juba teatanud, et nende küsimuste uurimiseks ei ole piisavalt alust [5].

B. Väidetav tarbetu viivitus taasintegreerimise taotluse esitamisel

Ombudsmanile esitatud argumendid

61. Ombudsmanile esitatud kaebuses kirjeldas kaebuse esitaja kõigepealt oma kaebuse tausta. Ta väitis, et Eurojusti tööle asudes oli ta oma ülesannete täitmisel edukas ja sai kolleegidelt kiitust. Tema edu ei hinnanud siiski mõned kolleegid, kes hakkasid teda ahistama ja takistama muu hulgas sellega, et ei andnud talle teavet, seadsid kahtluse alla tema teadmised teiste kolleegide juuresolekul ja jätsid ta HRU koosolekutest välja, muutes seeläbi tema töö võimatuks. Neid kolleege toetas tol ajal HRU juhi kohusetäitja, kes oli ka kaebuse esitaja ülevaataja. Lahenduse leidmiseks koostöö tegemise asemel ignoreeris viimane täielikult kaebuse esitaja kaebusi selle kohta, mis toimus, ja võttis kolleegide poole, kes teda hirmutasid. Kaebuse esitaja ülemus süüdistas teda ka enda eraldamises meeskonnast, samas kui tegelikult lubas kaebuse esitaja ülemus teavet kaebuse esitajale õigel ajal mitte edastada. Kaebuse esitaja järelevalvaja korraldas töörühma koosolekuid, kui kaebuse esitajal ei olnud võimalik kohal viibida. Kaebuse esitaja ametikohti nii sekretäri kui ka abiteenistujana täitsid teised isikud, kes tema ülesanded üle võtsid. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et Eurojusti juhtkond isoleeris ta veelgi, jättes i) andmata talle juurdepääsu HRU aruannetele ja muudele dokumentidele ning ii) vastamata olulistele küsimustele ja andmata talle büroo (alates 2009. aasta algusest).

62. Olukord teravnes veelgi 2008. aasta septembris toimunud kohtumisel, kui kaebuse esitaja järelevalveasutus ähvardas kaebuse esitajat „täiendavate meetmetega”. Pärast seda psühholoogilist hirmutamist ja ahistamist/kiusamist jäi kaebuse esitaja 2008. aasta oktoobris haigeks. See tõi kaasa tema 100% töövõimetuse. Kaebuse esitaja võttis viivitamata ühendust töötervishoiuarstiga, kes soovitas Eurojustil korraldada vahendusmenetlus. Eurojust seda nõuannet siiski ei järginud. Vaatamata kaebuse esitaja arsti täiendavatele soovitustele teda taasintegreerida, ei teinud Eurojust seda. Ka kaebuse esitaja ise palus enda taasintegreerimist või üleviimist teise üksusesse, kuid Eurojust nendele taotlustele ei reageerinud. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et Eurojust oli leidnud lahenduse, et taasintegreerida kaks kolleegi ja ka teised kolleegid, kes ei toiminud nii hästi kui tema. Ta märkis, et Eurojusti haldusomavoli põhjustas ja põhjustab talle endiselt palju materiaalset ja moraalset kahju. Kokkuvõttes väitis kaebuse esitaja seega, et tema taasintegreerimistaotlusega on tarbetult viivitatud. Ta märkis, et soovib, et ombudsman leiaks sõbraliku lahenduse või koostaks soovituse projekti.

63. Oma arvamuses andis Eurojust kõigepealt üksikasjaliku ülevaate asjaolude kronoloogiast ja märkis, et need näitavad, et Eurojust ei ole asjatult viivitanud. Lisaks eespool jaotises „Kaebuse taust“ juba nimetatud asjaoludele, mida kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud, mainis Eurojust järgmisi täiendavaid elemente:

- Eurojusti haldusdirektori ja töötervishoiuarsti vahelise 17. novembri 2008. aasta telefonivestluse käigus soovitas viimane lükata vahendusmenetluse algus edasi kaebuse esitaja valdava tööga mitteseotud terviseprobleemi tõttu.

- Kaebuse esitaja, tema ülemuse ja AAD vahelisel 1. detsembri 2008. aasta kohtumisel teatas viimane kaebuse esitajale, et ta hindab taasintegreerimise võimalust ja võimalust viia ta üle teise üksusesse.

- Kaebuse esitaja taasintegreerimise teise katse ajal, nimelt 13. märtsi 2009. aasta kohtumise raames, pakuti pressi- ja pressitalituses kaebuse esitajale teisele ametikohale määramist. Kahjuks ärritus kaebuse esitaja üha enam ja lahkus siis äkitselt koosolekuruumist. See tähendas, et kohtumine lõppes järsult, enne kui lahenduseni jõuti.

- Äsja ametisse nimetatud HRU juhi kohusetäitja teavitas oma 8. mai 2009. aasta e-kirjas kaebuse esitajat vahendusmenetluse korraldamisest. Ta pakkus oma taasintegreerimiseks välja kaks võimalust: ametikoht pressi- ja pressitalituses, mis aitab tõlkimist töödelda, ja ametikoht GSUs, mis aitab täita ümberpaigutamisega seotud ülesandeid.

- Kaebuse esitaja reaktsioonist 8. juuni 2009. aasta kohtumisel AD-ga ilmnes, et ta oli eiranud kõiki administratsiooni varasemaid püüdlusi lahendust leida.

- Pärast 8. juuni 2009. aasta koosolekut otsustas AD anda kaebuse esitaja üle pressi- ja pressitalitusele, kus ta ei suhtle oma endise juhendajaga. Pärast kaebuse esitajaga konsulteerimist algatati asutusesisene üleandmismenetlus.

64. Kaebuse esitaja väite sisu kohta märkis Eurojust, et 2009. aasta märtsis soovitasid nii töötervishoiuarst kui ka kaebuse esitaja arst tema taasintegreerimist üksnes kolme tingimuse alusel, millest peamine oli kaebuse esitajale turvalise töökeskkonna loomine. Eurojust viitas Euroopa Liidu Kohtu praktikale, mille kohaselt ei ole üleviimiseks tavaliselt vaja asjaomase töötaja nõusolekut. Sellest hoolimata leidis Eurojust, et konkreetsetel asjaoludel on asjakohane uurida kõiki konsensusliku ümberpaigutamise võimalusi kooskõlas kaebuse esitaja soovidega. Seda silmas pidades tegi Eurojust suuri jõupingutusi, et luua kaebuse esitajale turvaline töökeskkond, ning pakkus välja mitu võimalust tema üleviimiseks teise üksusesse. Kaebuse esitaja lükkas aga kõik need ettepanekud tagasi.

65. Taasintegreerimisprotsess viibis veel kahe objektiivse raskuse tõttu. Esiteks olid mitmed tema arstitõendid omavahel vastuolus. 3. märtsi 2009. aasta arstitõendis, mille väljastas töötervishoiuarst, soovitati kaebuse esitajal teatud tingimustel uuesti tööle asuda 16. märtsil 2009. 17. märtsil 2009 tunnistas töötervishoiuarst kaebuse esitaja töövõimetuks. Seejärel saatis kaebuse esitaja 18. märtsil 2009 arstitõendi, milles ta teatas, et on 100% töövõimetu. Viimane kordas oma 29. märtsi 2009. aasta tõendis töötervishoiuarsti 3. märtsi 2009. aasta nõuannet ja tunnistas kaebuse esitaja kuni 9. maini 2009 100% töövõimetuks. Järgnevad arstitõendid kinnitasid, et kaebuse esitaja on 50% ulatuses töövõimeline, kui eespool nimetatud tingimused on täidetud.

66. Teine takistus oli see, et kaebuse esitaja sattus 6. augustil 2009 autoavariisse, mille tagajärjel oli ta kuni lepingu lõppemiseni taas 100% töövõimetu.

67. Turvalise töökeskkonna tingimusega seoses juhtis Eurojust tähelepanu sellele, et vahendustegevus algas siis, kui kaebuse esitaja tervislik seisund seda võimaldas ja kui tema üleviimise lahendus näis olevat saavutatud. See oli kooskõlas töötervishoiuarsti soovitusega. Siiski osutus vahendus sel hetkel ebaoluliseks, sest kumbki pool ei soovinud ega vajanud seda.

68. Eurojust jõudis järeldusele, et kuigi taasintegreerimisprotsessis esines viivitusi, olid need põhjustatud mitmetest asjaoludest ja objektiivsetest takistustest, mis tekkisid Eurojusti pidevate püüdluste käigus leida lahendus kaebuse esitaja huvides. Eurojust teatas, et ta ei ole nende viivituste eest vastutav.

69. Kaebuse esitaja juhtis oma märkustes tähelepanu sellele, et Eurojusti esitatud faktide kronoloogia on puudulik ja annab sündmustest moonutatud ülevaate. Tema arvates ei paistnud Eurojustil jällegi olevat probleeme olukorra kohta ebaõige teabe esitamisega.

70. Kaebuse esitaja väitis, et on tõsi, et ta teatas haigestumisest 21. oktoobril 2008 ega jätkanud pärast seda kuupäeva oma ametikohustuste täitmist. Tema töövõimetus ja töölt puudumine oli aga tingitud üksnes olukorrast HRUs, tema jätkuvast kiusamisest ja tema endise ülemuse negatiivsest suhtumisest. Eurojust ei teinud mingeid jõupingutusi, et lahendada vastuvõetamatu ja ebatervisliku töökeskkonna probleem, pakkudes välja teise järelevalveasutuse, kellega kaebuse esitaja saaks koostööd teha. Seda hoolimata töötervishoiuarsti ja kaebuse esitaja arsti selgetest nõuannetest. Eurojust ei reageerinud kiiresti ka töötervishoiuarsti 11. ja 13. novembri 2008. aasta soovitusele alustada vahendamist. Seega ei ole õige Eurojusti väide, et töötervishoiuarst tegi 17. novembri 2008. aasta telefonivestluses ettepaneku lükata vahendusmenetluse algus edasi kaebuse esitaja tööga mitteseotud tervisliku seisundi tõttu. Vastupidi, kaebuse esitaja arsti 21. oktoobri 2008. aasta arstitõendis märgiti, et kui täiendavaid komplikatsioone ei teki, võib kaebuse esitaja alustada oma tavapärast tegevust alates 25. oktoobrist 2008. Kaebuse esitaja väitis, et seega ei olnud õige ka Eurojusti väide, et meditsiinilist nõu tema taasintegreerimiseks anti alles 2009. aasta märtsis, sest sellist meditsiinilist nõu anti juba 2008. aasta oktoobris/novembris. Töötervishoiuarsti 3. märtsi 2009. aasta arstitõendil oli märgitud, et kaebuse esitaja võib uuesti alustada 16. märtsil 2009 osalise tööajaga. Seda korrati kaebuse esitaja arsti 29. märtsi 2009. aasta arstitõendis.

71. Kaebuse esitaja väitis, et 1. detsembri 2008. aasta koosolekul ei tehtud ühtegi konkreetset ettepanekut.

72. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et Eurojusti väide, et ta tegi mitu taasintegreerimisettepanekut, oli kohutav vale. Tehti ainult üks ettepanek, nimelt 13. märtsi 2009. aasta koosolekul. See ettepanek ei olnud siiski realistlik, sest kaebuse esitaja oleks endiselt olnud kontaktis oma endise juhendajaga ning see oli vastuolus arstide seatud eeltingimustega. Vastupidiselt Eurojusti avaldusele ei tehtud sellel koosolekul ühtegi konkreetset ettepanekut kaebuse esitaja üleviimiseks pressi- ja pressitalitusse. Kaebuse esitaja väitis, et tegelikult ei teinud Eurojust kunagi ettepanekut, mis vastaks mõlema arsti esitatud eeltingimustele. Kaebuse esitaja arst märkis 29. märtsi 2009. aasta tõendis, et ühtegi taasintegreerimise eeltingimust ei ole täidetud. Kaebuse esitaja märkis ka, et Eurojusti märkus tema agitatsiooni ja koosolekuruumist lahkumise kohta oli vale. Tema arvates lõpetas vestluse AAD. Pärast seda kohtumist jõudsid nii töötervishoiuarst kui ka kaebuse esitaja arst järeldusele, et neil tingimustel ei ole kaebuse esitajal soovitatav oma tegevust uuesti alustada. Seega tunnistasid nad ta taas 100% töövõimetuks, nagu on kinnitatud kaebuse esitaja arsti 29. aprilli 2009. aasta arstitõendis.

73. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et 2009. aasta hindamise algatas tema endine järelevaataja. Seda hoolimata töötervishoiuarsti soovitusest vältida temaga kontakti ja kaebuse esitaja vastuväitest 13. märtsi 2009. aasta koosolekul.

74. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu ka sellele, et vastupidiselt Eurojusti arvamusele ei teinud HRU uus juhi kohusetäitja oma 8. mai 2009. aasta kirjas ettepanekut kahe taasintegreerimise võimaluse kohta. Ta viitas lihtsalt varem tehtud pakkumistele. Tehti siiski vaid üks ettepanek, milles ei võetud arvesse arstide seatud eeltingimusi.

75. Kaebuse esitaja rõhutas, et Eurojusti väide, et 8. juuni 2009. aasta koosolekul ilmnes, et ta oli eiranud kõiki administratsiooni katseid lahendust leida, oli täiesti vale.

76. Kaebuse esitaja viitas Eurojusti avaldusele, et pärast 8. juuni 2009. aasta koosolekut otsustas AD anda ta üle pressi- ja pressitalitusele. Selle eesmärk oli vältida igasugust suhtlemist oma endise juhendajaga. Lisaks märkis Eurojust, et pärast temaga konsulteerimist algatas ta asutusesisese üleandmismenetluse. Kaebuse esitaja väitis, et need väited olid jämedad valed. Tema arvates ei teinud Eurojust kunagi ettepanekut tema üleviimiseks sellesse talitusse ega konsulteerinud temaga selles küsimuses.

77. Kaebuse esitaja väitis, et Eurojust oli tegelikult oodanud 2009. aasta juulini, et püüda vahendusmenetlust läbi viia. 7. juuli 2009. aasta vahendusmenetluse käigus ei soovinud kumbki pool siiski osaleda. See oli tingitud alates 2008. aasta oktoobrist suurenenud konfliktist poolte vahel, mis tulenes Eurojusti tegevusetusest, tema karjääriarengu aruandes sisalduvast ebaõigest teabest ja valedest seoses tema taasintegreerimise katsete arvuga.

78. Kaebuse esitaja väitis ka, et ei ole tõsi, et tema arstitõendid on vastuolulised. Ta rõhutas, et ta tunnistati taas 100% töövõimetuks, kuna tema taasintegreerimisprotsess ei edenenud ja 13. märtsi 2009. aasta kohtumise negatiivne tulemus tekitas talle täiendavat stressi.

Ombudsmani hinnang

79. Kaebuse esitaja väitis, et tema taasintegreerimistaotlusega on tarbetult viivitatud. Sõnasõnalisel tõlgendamisel tähendaks see, et ombudsman peab uurima ainult seda, kuidas Eurojust kaebuse esitaja taotlust ise käsitles. Enamikku ettepanekuid kaebuse esitaja taasintegreerimiseks Eurojusti ei teinud siiski kaebuse esitaja [6], vaid tema arst ja töötervishoiuarst. Ombudsman leiab siiski, et käesoleva väite selline kitsendav tõlgendamine ei oleks asjakohane. Seda väidet tuleks hoopis tõlgendada nii, et see puudutab seda, kuidas Eurojust käsitleb kaebuse esitaja taasintegreerimist oma teenistusse. Eurojusti märkustest ilmneb, et ka tema sai sellest väitest aru. Samuti on selge, et Eurojust ei vaidle vastu sellele, et ta oli kohustatud püüdma kaebuse esitajat uuesti oma teenistustesse integreerida niipea, kui ta oli töö taasalustamiseks piisavalt terve.

80. Vaidlust ei ole ka selles, et pärast 21. oktoobril 2008 haiguspuhkusele minekut ei jätkanud kaebuse esitaja kunagi oma tööd Eurojustis. Eurojust nõustus, et kaebuse esitaja taasintegreerimisel oma teenistustesse on tõepoolest esinenud viivitusi, kuid väitis, et ta ei ole nende viivituste eest vastutav. Tema arvates olid need tingitud mitmest asjaolust ja objektiivsetest takistustest, mis ei olnud tema kontrolli all. Ombudsman märgib, et Eurojust tugines konkreetselt i) sellele, mida ta pidas kaebuse esitaja keeldumiseks oma taasintegreerimisettepanekutest, ii) vastuolulistele arstitõenditele ja iii) kaebuse esitaja 6. augusti 2009. aasta autoõnnetusele, mis tõi taas kaasa tema 100 % töövõimetuse. Seega peab ombudsman hindama, kas Eurojusti argumendid on põhjendatud või tuleb teda pidada tekkinud viivituste eest vastutavaks.

81. Nagu eespool mainitud, oli Eurojustil kohustus püüda kaebuse esitajat uuesti oma teenistustesse integreerida niipea, kui tema tervis võimaldas tal tööd jätkata. Ombudsman märgib siiski, et kaebuse esitaja taasintegreerimine muutus võimatuks alates 6. augustist 2009, kui ta sattus autoavariisse ja tunnistati seejärel kuni lepingu lõppemiseni 100% töövõimetuks. Ombudsman on seisukohal, et see õnnetus ja sellele järgnenud kaebuse esitaja 100%-line töövõimetus takistasid tõepoolest tema taasintegreerimist, mis ei olnud Eurojusti kontrolli all. Seetõttu leiab ombudsman, et ta peab uurima ainult Eurojusti jõupingutusi kaebuse esitaja taasintegreerimisel kuni 6. augustini 2009. Lisaks leiab ta, et kuigi vahendamine ja kaebuse esitaja taasintegreerimine olid kaks erinevat küsimust, olid Eurojusti jõupingutused seoses mõlema aspektiga tingimata omavahel seotud ja neid tuleb siin arvesse võtta. See on nii eriti seetõttu, et kaebuse esitaja tööle naasmise üks eeltingimusi (töötervishoiuarsti sõnul) oli leida lahendus konfliktile, mille lahendamiseks oli soovitatud vahendamist.

Ajavahemik kuni 1. märtsini 2009

82. Kaebuse esitaja ja Eurojust ei ole ühel meelel selles, millal taasintegreerimiseks esimest korda meditsiinilist nõu anti. Eurojusti sõnul anti sellist nõu 2009. aasta märtsis, samas kui kaebuse esitaja väidab, et sellist nõu anti juba 2008. aasta oktoobris/novembris. Toimikus sisalduvatest dokumentidest ilmneb, et 21. oktoobri 2008. aasta arstitõendiga tunnistati ta 21.–24. oktoobril 2008 100% töövõimetuks. Kuigi selles tõendis märgiti, et komplikatsioonide puudumisel võib kaebuse esitaja jätkata oma tavapärast tegevust alates 25. oktoobrist 2008, näib, et järgnevates 27. oktoobri, 10. ja 28. novembri ja 17. detsembri 2008. aasta ning 7. jaanuari ja 14. veebruari 2009. aasta tõendites kinnitas kaebuse esitaja arst, et kaebuse esitaja oli kuni 28. veebruarini 2009 100% töövõimetu. Kaebuse esitaja arst leidis, et kui komplikatsioone ei teki, võib ta oma tavapärast tegevust alates 1. märtsist 2009 uuesti alustada. ja 13. novembri 2008. aasta arstitõendites/kirjas teatas töötervishoid Eurojustile, et kaebuse esitaja ei ole veel võimeline oma tööd jätkama. Nendes tõendites viitas ta kaebuse esitaja ja tema ülemuse vahelisele konfliktile ning soovitas Eurojustil korraldada vahendusmenetlus.

83. Eespool öeldut arvesse võttes järeldab ombudsman, et oma tervisliku seisundi tõttu ei saanud kaebuse esitaja oma ülesandeid enne 1. märtsi 2009 uuesti täita. Seega, isegi kui Eurojust oleks asjatult viivitanud, ei oleks see saanud kaebuse esitajat enne seda kuupäeva negatiivselt mõjutada.

84. Igal juhul võtab ombudsman teadmiseks asjaolu, et Eurojust ei jäänud asjaomasel perioodil tegevusetuks. Eelkõige ilmneb ombudsmanile esitatud tõenditest, et Eurojust korraldas 1. detsembril 2008 kaebuse esitaja ja haldusdirektoraadi kohtumise personalikomitee esindaja ja personaliosakonna ametniku juuresolekul. Selle koosoleku protokollist nähtub, et kaebuse esitaja selgitas AD-le oma probleeme, eelkõige neid, mis tal olid oma ülemusega. Vastuseks haldusdirektori küsimusele selgitas ta lisaks, et tal ei ole midagi selle vastu, kui ta töötab teises üksuses, kui töökeskkond on vähem stressitekitav kui HRUs. ADD-dokumendis jõuti järeldusele, et ta mõtleb olukorrale ja hindab, kas kaebuse esitaja mujale viimise võimalus oleks mugavam kui tema taasintegreerimine HRUsse. Ombudsmanile kättesaadava teabe põhjal võib järeldada, et Eurojust tegi seejärel ettevalmistusi kaebuse esitaja üleviimiseks teise üksusesse.

Ajavahemik 1.–17. märts 2009

85. Seoses 1. märtsil 2009 algava ajavahemikuga märgib ombudsman, et 8. märtsil 2009 saatis kaebuse esitaja järelevalvaja AD-le e-kirja, milles tegi ettepaneku anda kaebuse esitaja (teenistuse huvides) 50 % osalise tööajaga üle GSU-le. Ümberpaigutamise ettepanekus oli alguskuupäevana (ja seega taasintegreerimise kuupäevana) märgitud 16. märts 2009, mis oli ka töötervishoiuarsti 3. märtsi 2009. aasta arstitõendis märgitud kuupäev. Ettepanekus on esitatud ka mõned praktilised meetmed, mida tuleb ümberpaigutamise raames arvesse võtta.

86. Viis päeva hiljem, 13. märtsil 2009 korraldas Eurojust teise kohtumise kaebuse esitaja ja haldusdirektoraadi vahel, mille käigus arutati kaebuse esitaja võimalikku üleandmist valitsusüksusele ja sellise üleandmise praktilist korda, sealhulgas eelkõige töövoogu ja asjaolu, et kaebuse esitaja kontaktisikuks on HRU sekretär. Ombudsman mõistab, et ettepanekus märgiti, et kaebuse esitaja peaks jätkama varem täidetud ülesannete täitmist, kuigi teises üksuses. Kaebuse esitaja ei pidanud seda ettepanekut vastuvõetavaks, sest tema arvates oleks ta endiselt olnud kohustatud suhtlema oma eelmiste kolleegidega. Koosoleku protokolli kohaselt tõstatati küsimus pressi- ja pressiteenistusele (Pressi & PR) üleviimise võimaluse kohta. Eurojust väitis, et koosolekul tehti sellekohane ettepanek. Kaebuse esitaja vaidleb sellele vastu.

87. Sõltumata sellest, kas selline alternatiivne ettepanek tehti või mitte, näitab ülaltoodu, et Eurojust püüdis leida lahendust seoses kaebuse esitaja taasintegreerimisega. Seega ei tundunud, et ajavahemikul 1.–17. märtsini 2009 oleks esinenud tarbetuid viivitusi.

Ajavahemik 18. märtsist kuni 9. maini 2009

88. Pärast 13. märtsi 2009. aasta koosolekut tunnistati kaebuse esitaja 18. märtsist kuni 25. aprillini 2009 ja seejärel 26. aprillist kuni 9. maini 2009 taas 100% töövõimetuks. Seega, isegi kui Eurojust oleks ajavahemikul 18. märtsist kuni 9. maini 2009 asjatult viivitanud, ei oleks see saanud kaebuse esitajat negatiivselt mõjutada.

89. Igal juhul näib, et Eurojust ei olnud sel ajavahemikul tegevusetu. Töötervishoiuarst jõudis 31. märtsi 2009. aasta tõendis järeldusele, et võttes arvesse nii Eurojusti kui ka kaebuse esitaja seisukohti, „ei ole kõnealusele probleemile sobivat lahendust, millega [kaebuse esitaja] ja Eurojust nõustuksid”. Töötervishoiuarst lisas, et tema nõuanded vahenduse kohta on endiselt jõus. aprillil 2009 võttis Eurojust ühendust töötervishoiuarstiga, et saada kinnitust vahenduse soovitatavuse kohta. Olles saanud HRUlt positiivse vastuse, teatas HRU uus juhi kohusetäitja 8. mail 2009 kaebuse esitajale, et käimas on vahendusmenetluse korraldamine välise isiku poolt. Ta juhtis tähelepanu sellele, et taasintegreerimine oleks soovitatav ainult siis, kui kaebuse esitaja konflikt tema endise juhendajaga on lahendatud vahenduse teel.

Ajavahemik 10. maist kuni 13. juulini 2009

90. Ajavahemiku kohta 10. maist kuni 13. juulini 2009 tuleb märkida, et 12. mail 2009 korraldas Eurojust kaebuse esitajaga kolmanda kohtumise, kus kaebuse esitajat teavitati sellest, et Eurojust peab vahendusmenetluse alustamist asjakohaseks. Seejärel kinnitas HRU juhi kohusetäitja 15. mai 2009. aasta e-kirjas vahendusettepanekut ja küsis kaebuse esitaja nõusolekut, mille ta andis samal päeval. Vahendusmenetlus toimus 7. juulil 2009. Kuid 13. juulil 2009 selgus vahendaja aruandest, et vahendusmenetlus osutus edutuks ja et ükski sellega seotud pool ei soovinud seda jätkata.

91. Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja arst märkis 18. märtsi 2009. aasta tõendis, et kaebuse esitaja oli kuni 25. aprillini 2009 100% töövõimetu. Kaebuse esitaja arst kinnitas 29. aprilli 2009. aasta täiendavas tõendis, et kaebuse esitaja oli kuni 9. maini 2009 100% töövõimetu. Neil asjaoludel leiab ombudsman, et Eurojust ei teadnud kindlalt, millal kaebuse esitaja saab oma tööd jätkata. Ta leiab siiski, et Eurojust pidi olema valmis kaebuse esitajat võimalikult kiiresti pärast tema haiguspuhkuse lõppu taasintegreerima. See oli eriti oluline, arvestades asjaolu, et kaebuse esitaja leping saab varsti läbi. Tuleb märkida, et 15. mail 2009 taotles kaebuse esitaja sõnaselgelt üleminekut teisele üksusele. Kaebuse esitaja arst ja töötervishoiuarst rõhutasid, et enne üleviimise toimumist ei vaja Eurojust mitte ainult kaebuse esitajale sobiva ametikoha leidmist, vaid ka kaebuse esitaja ja tema eelmise juhendaja vahelise konflikti lahendamist vahenduse teel. Kuna Eurojust ise märkis oma 8. mai 2009. aasta kirjas kaebuse esitajale selgelt, et kaebuse esitaja saab tööle naasta alles pärast seda, kui konflikt tema endise järelevalvajaga on vahenduse teel lahendatud, on selge, et Eurojust oleks pidanud vahenduse korraldama võimalikult kiiresti. Näib siiski, et vahendusmenetluse tegelikuks läbiviimiseks kulus peaaegu kaks kuud. Eurojust ei ole esitanud ühtegi argumenti selle ajavahemiku pikkuse selgitamiseks. Kaebuse esitaja väidab, et viivitus oli tingitud Eurojusti organisatsioonilistest probleemidest seoses vajalike rahaliste kohustustega. Võttes aga arvesse, et vahendust soovitati juba 2008. aasta novembris, ei saanud sellised probleemid olla nimetatud viivituse mõjuvaks põhjuseks.

92. Eurojust väitis, et mõned tervisetõendid on vastuolulised ja seetõttu on menetlus sama pikk kui varem. Sellele põhjusele ei saa siiski tugineda seoses ajavahemikuga 10. maist kuni 2009. aasta juuli alguseni, kuna selle ajavahemiku kohta puuduvad vastuolulised tõendid.

Ajavahemik 13. juulist kuni 5. augustini 2009

93. Vahendaja 13. juuli 2009. aasta aruandes selgitati, et vahendusmenetlus ei olnud edukas ja pooled ei soovinud seda jätkata. Eurojust pidi seega tegema otsuse kaebuse esitaja taasintegreerimise kohta, kas viies ta üle teise üksusesse või teavitades teda sellest, et ta peab sellist taasintegreerimist võimatuks. Eurojust väitis oma arvamuses, et pärast 8. juuni 2009. aasta koosolekut võttis AD vastu otsuse anda kaebuse esitaja üle pressi- ja pressitalitusele ning selle üleandmise suhtes algatati sisemenetlus. Kaebuse esitaja vaidles sellele avaldusele vastu ja Eurojust ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis näitaks, et ta tõepoolest edastas andmed. Ombudsman on siiski seisukohal, et selle küsimusega ei ole vaja edasi tegeleda. Tegelikult oli Eurojust selgelt raskes olukorras, kui ta sai teada, et vahendusmenetlus, mida tema töötervishoiuarst pidas kaebuse esitaja taasintegreerimise eeltingimuseks, ebaõnnestus. Objektiivseid raskusi silmas pidades leiab ombudsman, et Eurojustile ei saa ette heita asjatut viivitamist seetõttu, et ta ei suutnud lahendada probleemi lühikese aja jooksul ajavahemikus 13. juulist kuni 5. augustini 2009. Seetõttu ei ole põhjust arvata, et Eurojust viivitas asjatult.

Järeldus esimese väite kohta

94. Eespool öeldu põhjal järeldab ombudsman, et ajavahemikul 10. maist kuni 7. juulini 2009 esines Eurojustis tõepoolest tarbetuid viivitusi seoses kaebuse esitaja taasintegreerimisega. Seetõttu teeb ombudsman allpool kriitilise märkuse.

C. Väidetavalt ebaõige karjääriarengu aruande tühistamine

Ombudsmanile esitatud argumendid

95. Kaebuse esitaja väitis, et Eurojusti 14. juuli 2009. aasta otsus tühistada tema karjääriarengu aruanne ja mitte koostada muudetud aruannet, mis tuleks lisada tema isikutoimikusse, oli vale. Kaebuse esitaja sõnul palus ta selgelt oma karjääriarengu aruande läbivaatamist, mitte tühistamist.

96. Vastuseks sellele väitele tsiteeris Eurojust vastust, mis sisaldus AD 4. detsembri 2009. aasta otsuses kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse kohta. Otsuses märgiti, et pärast seda, kui kaebuse esitaja keeldus oma karjääriarengu aruande tulemusega nõustumast ja taotles selle läbivaatamist menetlusvigade ja sisu ebatäpsuste tõttu, moodustas Eurojusti AD ühiskohtu. Pärast komisjoni järeldust, et i) karjääriarengu aruanne ei olnud koostatud õiglaselt ja objektiivselt, ii) järgitud menetlus ei olnud eeskirjadega kooskõlas ning iii) kaebuse esitaja ja tema endise järelevalvaja vahel oli tõsine konflikt, tuli karjääriarengu aruanne tagasi võtta. Seda tehti AD 14. juuli 2009. aasta otsusega, mis oli eeltingimus selleks, et kaebuse esitaja tegevust oleks võimalik hinnata uue hindamise abil. Arvestades aga kaebuse esitaja ja tema endise järelevalvaja vahelist konfliktiolukorda, oli AD-l praktiliselt võimatu viia läbi uut hindamist, mida kaebuse esitaja ei lükkaks tagasi.

97. Eurojust viitas ka Eurojusti 24. aprilli 2009. aasta otsuse (iga-aastase tulemuslikkuse hindamise üldiste rakendussätete kohta) artikli 2 lõikele 6, mille kohaselt „ei pea koostama karjääriarengu aruannet töötajate kohta, kes lahkusid Eurojustist samal aastal või kes lahkuvad järgmisel aastal, välja arvatud juhul, kui nad seda sõnaselgelt taotlevad” (Eurojusti lisatud rõhuasetus). Eurojust märkis, et see klausel näitab, et ta on valmis võtma arvesse isiku õigustatud huve isegi siis, kui ta on teenistusest lahkunud. Kaebuse esitaja juhtumi puhul oli Eurojustil sisuliselt võimatu koostada uut karjääriarengu aruannet, millega ta nõustuks. Põhjus oli selles, et a) X, kes jälgis kaebuse esitaja tööd, ei olnud enam Eurojusti töötaja ja b) kaebuse esitaja oli järjekindlalt keeldunud osalemast mis tahes hindamises, millesse oli kaasatud tema endine ülemus.

98. Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et tema karjääriarengu aruande koostas tema endine juhendaja ja sellele kirjutas alla haldusdirektor. Ta väitis, et kuna see karjääriarengu aruanne sisaldas valeandmeid, palus ta selle ümber sõnastada. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu ka sellele, et Eurojust tunnistas oma arvamuses, et tal on õigus saada karjääriarengu aruanne, kui ta seda taotleb, ning et ta tegi seda käesoleval juhul. Ta väitis, et Eurojusti väide, et käesoleval juhul on täiesti võimatu koostada uut karjääriarengu aruannet, ei ole vastuvõetav. Sellega seoses juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et raskest olukorrast hoolimata tegi ta koostööd oma endise järelevalveasutusega, koostades enesehindamise. Eurojusti väide, et ta keeldus pidevalt koostööst, oli seega vale. Samuti oleks tema arvates saanud lahendada Eurojusti tõstatatud probleemid. Eurojust oli kohustatud võtma vajalikud meetmed uue karjääriarengu aruande koostamiseks. Seega ei täitnud Eurojust oma kohustusi.

Ombudsmani hinnang

99. Ombudsman märgib, et karjääriarengu aruande koostamise menetlus on sätestatud Eurojusti 24. aprilli 2009. aasta otsuses iga-aastase tulemuslikkuse hindamise üldiste rakendussätete kohta, mis jõustus 25. aprillil 2009. Selle otsusega tunnistati kehtetuks varasem, 11. veebruari 2009. aasta ajutine otsus, mis võeti vastu, kuni komisjon saavutas kokkuleppe eelnõu suhtes, millest sai 24. aprilli 2009. aasta otsus. Mõlemad otsused sisaldasid samu sätteid ja nende artiklis 11 märgiti, et sätteid kohaldatakse alates 1. veebruarist 2009 koostatud karjääriarengu aruannete suhtes. Sellest tulenevalt kehtisid need ka kaebuse esitaja olukorra suhtes.

100. aprilli 2009. aasta otsuse artikli 7 lõikes 11 on sätestatud, et „[a]metniku põhjendatud keeldumine karjääriarengu aruande vastuvõtmisest tähendab automaatselt asja suunamist artiklis 8 osutatud ühiskohtusse.” Artikli 8 lõikes 4 on sätestatud, et „[a]rtikli 7 lõike 11 kohase edasikaebuse korral esitab ühiskohus arvamuse kümne tööpäeva jooksul alates oma moodustamisest.” Artikli 8 lõikes 6 on sätestatud, et „[a]rtikli 8 lõikes 7 on sätestatud, et pärast edastamist „kinnitab edasikaebuse hindaja karjääriarengu aruande või muudab seda viie tööpäeva jooksul...” Artikli 8 lõikes 8 on sätestatud, et „karjääriarengu aruanne kuulutatakse lõplikuks ja edastatakse asjaomasele töötajale, ettekandjale, kaasallkirjastajale ja ühiskohtule”. Artikli 7 lõikes 14 on lisaks sätestatud, et „töötajat teavitatakse [...] sellest, et aruanne on vastu võetud, vastavalt käesolevale artiklile või artikli 8 lõikele 9 [7]. Ombudsman märgib siiski ka, et otsuse artikli 10 („Üleminekumeetmed”) lõikes 1 on sätestatud, et „esimese iga-aastase hindamise puhul, mis toimub enne 31. detsembrit 2009, ei kaasata protsessi apellatsioonihindajat”. Seetõttu ei olnud artikli 8 lõige 7 käesoleval juhul kohaldatav.

101. Ombudsman märgib, et 24. aprilli 2009. aasta otsus ei näe ette karjääriarengu aruande tühistamist pärast seda, kui ühiskohus on esitanud oma arvamuse. Tegelikult näeb eespool kirjeldatud tavapärane menetlus ette, et viie päeva jooksul pärast ühiskohtu arvamuse edastamist kinnitab apellatsiooni hindaja karjääriarengu aruande või muudab seda, misjärel see tunnistatakse lõplikuks ja lisatakse isikutoimikusse. Kuigi 24. aprilli 2009. aasta otsuse artikli 8 lõigete 6–8 ja artikli 10 lõike 1 koostoimest tulenevalt ei olnud see menetlus käesoleval juhul kohaldatav, on selge, et sama lähenemisviisi - st kinnitada või muuta - oleks tulnud kohaldada ka kaebuse esitaja karjääriarengu aruande suhtes. Sellest järeldub, et Eurojustil ei olnud õigust lihtsalt karjääriarengu aruannet tühistada – ta sai seda üksnes muuta. Kui Eurojust leiab, et karjääriarengu aruanne, millele asjaomane töötaja vastu vaidleb, ei ole koostatud kooskõlas asjakohaste eeskirjadega, peab ta karjääriarengu aruande menetlust jätkama etapis, mis eelneb etapile, kus asjaomased vead esinesid.

102. Eurojust esitas mitu argumenti, et põhjendada, miks ta otsustas kaebuse esitaja karjääriarengu aruande uue hindamise asemel tühistada. Esiteks viitas ta 24. aprilli 2009. aasta otsuse artikli 2 lõikele 6, mille kohaselt ei ole vaja koostada karjääriarengu aruannet töötajate kohta, kes lahkusid Eurojustist samal aastal või kes lahkuvad järgmisel aastal, „välja arvatud juhul, kui nad seda sõnaselgelt taotlevad”. Arvestades, et kaebuse esitaja palus koostada hindamisaruande, ei ole see väide veenev.

103. Eurojust viitas ka sellele, et uut hindamist on sisuliselt võimatu läbi viia kaebuse esitaja ja tema endise järelevalvaja vahelise konflikti tõttu ning seetõttu, et X. ei olnud enam Eurojusti töötaja. Ka need argumendid ei ole veenvad. Esiteks, kuigi töötaja ja tema ülemuse vaheline konflikt võib hindamise kindlasti keeruliseks muuta, ei ole Eurojust tõendanud, et karjääriarengu aruande menetluse jätkamine oli käesoleval juhul võimatu. Tuleks meenutada, et just konfliktiolukorra tõttu ning selleks, et vältida kaebuse esitaja ja tema endise järelevalvaja vahelist suhtlust, tegutseb HRU uus juhi kohusetäitja kaebuse esitaja aruandeametnikuna ning uus AD on aruande kinnitaja.

104. Eespool esitatud järelduste põhjal järeldab ombudsman, et Eurojusti 14. juuli 2009. aasta otsus tühistada kaebuse esitaja karjääriarengu aruanne ilma menetlust jätkamata ei olnud õige. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

105. Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja ei tööta enam Eurojustis, kust ta lahkus 30. septembril 2009 pärast oma lepingu lõppemist. Lisaks märgib ta, et ta ei ole esitanud taotlust uue karjääriarengu aruande koostamiseks. Arvestades aja möödumist, oleks see igal juhul tõenäoliselt veelgi keerulisem nüüd, st rohkem kui poolteist aastat pärast kaebuse esitaja lahkumist Eurojustist. Ombudsman leiab, et seetõttu ei oleks asjakohane uurida võimalust jõuda selles küsimuses sõbraliku lahenduseni. Selle asemel teeb ta allpool kriitilise märkuse.

D. Kaebuse esitajale lepingu pikendamata jätmisest teatamise kirja väidetav rikkumine

Ombudsmanile esitatud argumendid

106. Kaebuse esitaja väitis, et 17. juuli 2009. aasta kiri, milles teda teavitati, et tema lepingut ei pikendata, ei olnud kooskõlas i) lepingu artikliga 4, milles oli ette nähtud kolmekuuline etteteatamisaeg, ja ii) Eurojusti 19. detsembri 2005. aasta otsusega lepingute pikendamisega seotud hindamise rakendamise üldsätete kohta.

107. Oma arvamuses tsiteeris Eurojust kaebuse esitaja lepingu artiklit 4, milles on sätestatud järgmine: „Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 47 punkti b alapunkti ii kohaldamisel on etteteatamistähtaeg kolm kuud. Kui lepingut on pikendatud, on etteteatamistähtaeg üks kuu iga teenistusaasta kohta, kuid mitte rohkem kui kuus kuud.„ Eurojust tsiteeris muude teenistujate teenistustingimuste artikli 47 punkti b alapunkti ii, milles on sätestatud, et kui leping on tähtajaline, lõpeb ajutiste töötajate töösuhe „sellise etteteatamistähtaja lõppedes, mis on kindlaks määratud lepingus, millega antakse teenistujale või institutsioonile võimalus lõpetada tööleping varem...”(Eurojusti lisatud rõhutus). Käesoleval juhul lõppes kaebuse esitaja töösuhe Eurojustiga 30. septembril 2009. Tavapärast tava järgides ja hea halduse huvides tuletas Eurojusti AD 17. juuli 2009. aasta kirjas kaebuse esitajale meelde, et tema leping lõpeb lepingus sätestatud kuupäeval. Seetõttu ei olnud aegumine tema töölepingu lõpetamine ja lepingu artiklis 4 ette nähtud kolmekuuline etteteatamistähtaeg ei olnud kohaldatav.

108. Eurojust märkis, et tema 19. detsembri 2005. aasta otsus lepingute pikendamisega seotud hindamise rakendamise üldsätete kohta ei ole käesoleval juhul kohaldatav. Kõnealuse otsuse artiklis 5 on sätestatud, et „lepingu hindamise uuendamine algab võimalikult kiiresti pärast käesoleva otsuse jõustumist”. Artikli 8 kohaselt „kohaldatakse neid sätteid hindamiste suhtes, mis viiakse läbi töötajatele, kelle leping lõpeb 2006. aastal ja 2007. aasta esimesel poolel vastavalt käesolevale otsusele lisatud nimekirjale”. Assotsiatsiooninõukogu võttis 30. juuni 2008. aasta haldusotsusega AD 2008-37 vastu otsuse lepingute pikendamisega seotud hindamise rakendamise üldsätete ajutise kohaldamise pikendamise kohta. Viimati nimetatud otsuse artikliga 2 muudeti 19. detsembri 2005. aasta otsust järgmiselt: "Artikkel 8 asendatakse järgmisega: neid sätteid kohaldatakse nende töötajate lepingu pikendamise hindamiste suhtes, kelle leping lõpeb 2008. aastal.”

109. Eurojust väitis, et rakendades personalieeskirjade artiklit 43 (mida kohaldatakse analoogia põhjal Eurojusti ajutiste töötajate suhtes muude teenistujate teenistustingimuste artikli 15 lõike 2 alusel), võttis ta 11. veebruaril 2009 ajutiselt vastu otsuse iga-aastase tulemuslikkuse hindamise üldiste rakendussätete kohta. Pärast komisjonilt nõusoleku saamist kuulutati 24. aprillil 2009 otsus lõplikuks ja 11. veebruari 2009. aasta otsus tunnistati kehtetuks.

110. Kui põhjalik otsus iga-aastase tulemuslikkuse hindamise kohta oli vastu võetud, aegus Eurojusti otsus lepingute pikendamisega seotud hindamise kohta. aprilli 2009. aasta otsuse artiklis 11 on sätestatud, et „neid sätteid kohaldatakse karjääriarengu aruannete suhtes, mis koostatakse alates 1. veebruarist 2009”. Eurojust jõudis järeldusele, et tema 24. aprilli 2009. aasta otsust iga-aastase tulemuslikkuse hindamise üldiste rakendussätete kohta kohaldatakse kõigi alates 2009. aastast läbi viidud hindamiste suhtes. See hõlmas ka kaebuse esitaja hinnangut.

111. Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et ta nõustub ombudsmani lähenemisviisiga. Ta leidis siiski, et kui lepingut selle lõppemise kuupäeval ei pikendata, peaks tööandja töötajat sellest vähemalt kolm kuud ette teavitama. Tema puhul seda ei juhtunud.

Ombudsmani hinnang

112. Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja väide on kahekordne. Täpsemalt väidab kaebuse esitaja, et 17. juuli 2009. aasta kiri ei olnud kooskõlas ei i) tema lepingu artikliga 4 ega ii) Eurojusti 19. detsembri 2005. aasta otsusega lepingute pikendamisega seotud hindamise rakendamise üldsätete kohta.

113. Mis puudutab väite esimest osa, siis 10. oktoobril 2006 allkirjastatud kaebuse esitaja ja Eurojusti vahelise lepingu artiklis 5 oli sätestatud, et leping kestis 1. oktoobrist 2006 kuni 30. septembrini 2009 ja seda võis pikendada. Kuna Eurojust otsustas kaebuse esitaja lepingut mitte pikendada, tähendab see, et nimetatud leping lõppes 30. septembril 2009. Leping ei sisalda sätet, mille kohaselt oleks kaebuse esitajat tulnud teavitada või meelde tuletada kolm kuud enne tema lepingu eelseisvat lõppemist. Ombudsman märgib, et lepingu artikkel 4, mida kaebuse esitaja väitel käesoleval juhul ei järgitud, ei puuduta lepingu lõppemist, milleks ei olnud ette nähtud etteteatamistähtaega, vaid pigem olukorda, kus Eurojust (või töötaja) lõpetab lepingu enne selle tavapärast lõppemist. Ainult viimati nimetatud juhul tuleb järgida kolmekuulist etteteatamistähtaega. Seetõttu järeldab ombudsman, et Eurojusti 17. juuli 2009. aasta kiri, milles kaebuse esitajale tuletati meelde, et tema leping lõpeb ja seda ei pikendata, ei ole vastuolus kaebuse esitaja lepingu artikliga 4 ega muu sättega. Vastupidi, tuletades kaebuse esitajale 17. juulil 2009 meelde, et tema leping lõpeb 30. septembril 2009, näib Eurojust olevat tegutsenud teenistusvalmilt ja abivalmilt. Seetõttu ei tuvastatud juhtumi selle aspektiga seoses ühtegi haldusomavoli juhtumit.

114. Teiseks märgib ombudsman seoses 19. detsembri 2005. aasta otsuse väidetava mittejärgimisega, et kõnealuse otsuse artiklis 8 on sätestatud, et selle sätteid „kohaldatakse nende töötajate hindamise suhtes, kelle leping lõpeb 2006. aastal ja 2007. aasta esimesel poolel vastavalt käesolevale otsusele lisatud nimekirjale [8]”. Lisaks märgib ombudsman, et 30. juuni 2008. aasta otsusega AD 2008-37 laiendati (kuni uue otsuse jõustumiseni lepingute pikendamise hindamise kohta) nimetatud otsuse kohaldamist lepingutele, mille kehtivusaeg lõpeb 2008. aastal. Eespool nimetatud otsust ei kohaldatud siiski enam 2009. aastal, kui kaebuse esitaja leping lõppes. Kaebuse esitaja väide, et Eurojusti 17. juuli 2009. aasta kiri ei olnud kõnealuse otsusega kooskõlas, ei ole seega põhjendatud. Seetõttu ei tuvastatud juhtumi selle aspektiga seoses ühtegi haldusomavoli juhtumit.

E. Järeldused

Käesoleva kaebuse 1. ja 2. väite uurimise põhjal lõpetab ombudsman selle järgmiste kriitiliste märkustega:

Ajavahemikul 10. maist kuni 7. juulini 2009 ei tegutsenud Eurojust kaebuse esitaja taasintegreerimisega seoses nii kiiresti, kui oleks võinud ja pidanud. Seetõttu tekkis Eurojusti nimel tarbetu viivitus. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

Eurojusti 14. juuli 2009. aasta otsus tühistada kaebuse esitaja karjääriarengu aruanne ilma menetlust jätkamata ei olnud õige. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

Eurojust ei ole kaebuse esitaja kolmanda väitega seoses haldusomavoli toime pannud.

Kaebuse esitajat ja Eurojusti teavitatakse sellest otsusest.

 

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 25. mai 2011

---

[1] Töötervishoiuarst saatis Eurojustile kõik arstitõendid ja kaebuse esitajale nende koopiad.

[2] Nõukogu 28. veebruari 2002. aasta otsuse 2002/187/JSK, millega moodustatakse Eurojust, et tugevdada võitlust raskete kuritegude vastu (EÜT 2002, L 63, lk 1, edaspidi „Eurojusti otsus”), artikli 30 kohaselt kohaldatakse Eurojusti töötajate suhtes Euroopa ühenduste ametnike ja muude teenistujate suhtes kohaldatavaid eeskirju ja määrusi (Eurojusti otsuse konsolideeritud versioon on kättesaadav aadressil http://www.eurojust.europa.eu/official_documents/eju_dec.htm).

[3] Otsuse tekst on kättesaadav komisjoni intranetis aadressil http://myintracomm.ec.testa.eu/hr_admin/en/equal_opportunities/harassment/Documents/comm_native_c_2006_1624_3_en_acte.pdf

[4] Seoses selle väite ja vastava nõudega, et Eurojust peaks läbi viima ametliku uurimise kaebuse esitaja psühholoogilise ahistamise kohta, samuti seoses nõudega, et Eurojust peaks tunnistama, et kaebuse esitajal oli kutsehaigus, mille eest ta vastutas, selgitas ombudsman kaebuse esitajale, et psühholoogiline hirmutamine ja kiusamine, millele ta viitas, näisid olevat osa väidetavast ahistamisest. Ta märkis, et sellisel juhul on ametnikul võimalus esitada personalieeskirjade artikli 24 alusel abitaotlus ja paluda administratsioonil asja uurida. Sellise taotluse, mis kujutab endast personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel esitatud taotlust, esitas kaebuse esitaja tõepoolest oma artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse raames. Kui Eurojusti vastust peeti sellise uurimise läbiviimisest keeldumiseks, oleks kaebuse esitaja pidanud selle otsuse peale esitama artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse. Kuna ta seda ei teinud, ei olnud tema käsutuses olevad riigisisesed õiguskaitsevahendid ammendatud. Ombudsman märkis siiski, et arvesse tuleks võtta asjaolu, et oma 4. detsembri 2009. aasta kirjas selgitas Eurojusti AD, et ta „on otsustanud võtta kõik vajalikud meetmed taotletud uurimise läbiviimiseks”. AD lisas, et selliste uurimiste läbiviimise õigus on delegeeritud individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametile. Vastab tõele, et Eurojust oleks võinud lihtsalt edastada küsimuse individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametile. Eurojusti AD märkis oma 4. detsembri 2009. aasta otsuses siiski ka seda, et kaebuse esitaja uurimistaotluse lõppeesmärk oli luua alus personalieeskirjade artikli 73 kohasele hüvitisnõudele. Seda silmas pidades lisas AD selleks vormi ja palus kaebuse esitajal saata see vorm individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametile, muu hulgas selleks, et algatada ametlik uurimine psühholoogilise ahistamise kohta. Ombudsman teatas kaebuse esitajale, et see ei tundu ebamõistlik. Lisaks märkis ta, et oma 4. detsembri 2009. aasta kirjas märkis Eurojusti AD, et kui kaebuse esitajal tekib probleeme individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametiga, on tema talitused enam kui valmis teda aitama. Neil asjaoludel jõudis ombudsman järeldusele, et selle väite ja sellega seotud väite uurimine ei ole piisavalt põhjendatud.

[5] Üksikasjalikud põhjused on esitatud eespool 4. joonealuses märkuses.

[6] Ainus selgesõnaline viide kaebuse esitaja enda taotlusele näib olevat esitatud 15. mai 2009. aasta e-kirjas, milles ta tuletas HRU juhi kohusetäitjale meelde, et ta „taotleb üleviimist teise talitusse ...”.

[7] Ombudsman märgib, et 11. veebruari 2009. aasta esialgne otsus sisaldas trükiviga artikli 8 teises lõigus, mis nummerdati ekslikult lõikeks 3, millest tulenevalt nummerdati järgmised lõiked ekslikult lõigeteks 4, 5 jne 2, 3 jne, mis tähendab kokku üheksat lõiget kaheksa asemel. See trükiviga parandati 24. aprilli 2009. aasta lõplikus otsuses. Siiski jäeti tähelepanuta vale viide artikli 7 lõikes 14 „artikli 8 lõikele 9”.

[8] Nimekiri töötajatest, kelle suhtes käesolevat otsust kohaldatakse, sisaldas nende 14 töötaja nimesid, kelle tööleping lõppes 2006. ja 2007. aastal. Kaebuse esitaja nimi ei olnud ilmselt nimekirjas.