Kaebuse esitaja palus Euroopa Komisjonil anda üldsusele juurdepääs dokumentidele, mis käsitlevad tema ettepanekut võtta vastu määrus internetis toimuva laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamise ja tõkestamise kohta. Komisjon tegi kindlaks 121 dokumenti, mis kuuluvad taotluse kohaldamisalasse, ja andis neist 88-le üldsuse laialdase juurdepääsu. Ülejäänud 33 dokumendi puhul andis komisjon juurdepääsu ainult viie dokumendi osadele. Keeldudes juurdepääsu andmisest, tugines ta mitmele erandile, mis on sätestatud ELi õigusaktides, mis käsitlevad üldsuse juurdepääsu dokumentidele, sealhulgas vajadusele kaitsta käimasolevat otsuste tegemist. Kuna kaebuse esitaja ei olnud rahul neile 33 dokumendile antud piiratud juurdepääsuga, pöördus ta ombudsmani poole.

Pärast vaidlusaluste dokumentide kontrollimist ei veennud ombudsmani komisjoni argumendid ja ta leidis, et üldsuse ulatuslikust juurdepääsust keeldumine kujutab endast haldusomavoli. Ta soovitas komisjonil oma seisukoht uuesti läbi vaadata.

Vastuseks andis komisjon kaebuse esitajale märkimisväärselt suurema juurdepääsu teatavat liiki dokumentidele, kuid väitis, et ta ei saa avalikustada suurt osa dokumentidest, mis puudutavad tema sisearutelusid ja arvamuste vahetust seadusandliku ettepaneku eelnõu üle.

Ombudsman leidis, et komisjon ei olnud esitanud mõistlikke selgitusi selle kohta, miks täiendavat juurdepääsu ei olnud võimalik anda. Ta järeldas, et komisjon ei võimaldanud vaidlusalustele dokumentidele võimalikult laialdast juurdepääsu ega rakendanud seega selget kohtupraktikat, mis nõuab, et ELi institutsioonid kohaldaksid seadusandlike dokumentide suhtes eriti kõrget läbipaistvuse standardit. Ta lõpetas uurimise, kinnitades oma järeldust haldusomavoli kohta.