(Koostatud kooskõlas Euroopa Ombudsmani statuudiga[1])

Sissejuhatus

1. Ombudsman leiab, et käsitletav juhtum tõstatab olulise põhimõttelise küsimuse. Ta on seisukohal, et komisjon ei ole ombudsmaniga kaebuse uurimisel lojaalset koostööd teinud. Ombudsman pöördub seetõttu Euroopa Parlamendi poole eesmärgiga tagada, et komisjon täidab edaspidi oma kohustust teha ombudsmaniga lojaalset koostööd.

Kaebuse taust

2. Kaebuse esitaja on keskkonnakaitse valdkonnas tegutsev valitsusväline organisatsioon. 1. märtsil 2007 palus ta komisjonilt juurdepääsu ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi ning endise asepresidendi Verheugeni käsutuses olevale teabele ja dokumentidele. Asjakohane teave ja dokumendid olid seotud komisjoni ja autotootjate esindajate vaheliste kohtumistega, kus käsitleti komisjoni seisukohta autode süsinikdioksiidiheidete suhtes. Komisjon andis nimetatud dokumentidele vaid osalise juurdepääsu.

3. 25. juunil 2007, vastavalt 31. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (edaspidi „määrus nr 1049/2001”)[2] artikli 7 lõikele 2, saatis kaebuse esitaja komisjonile kordustaotluse, millele komisjon vastas 9. augustil 2007.

4. Viidates 18 kirjale, mida endine asepresident Verheugen oli mitmelt autotootjalt saanud, teavitas komisjon kaebuse esitajat, et ta peab nende kirjade koostajatega konsulteerima[3]. Selle eesmärk oli hinnata, kas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 1[4] või lõikes 2[5] sätestatud juurdepääsuõiguse erandit kohaldatakse nimetatud kirjade sisule. Komisjon märkis, et pärast konsultatsiooni annaks ta kaebuse esitajale juurdepääsu kõikidele kirjadele, millele eespool nimetatud erandit ei kohaldata.

5. 14. novembril 2007 teatas komisjon kaebuse esitajale, et 15 kirjale ei ole juurdepääsuõiguse erandid kohaldatavad. Seega anti kaebuse esitajale juurdepääs nendele kirjadele. Siiski keeldus komisjon andmast juurdepääsu kolmele kirjale, mille Porsche AG oli endisele asepresidendile Verheugenile saatnud. Komisjon põhjendas seda otsust määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes[6] sätestatud erandiga, nimelt et kirjade avalikustamine oleks kahjustanud ettevõtte ärihuve.

Uurimise teema

6. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon:

1. keeldus määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande alusel vääralt andmast juurdepääsu Porsche AG kirjadele;
2. keeldus määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 alusel[7] vääralt andmast osalist juurdepääsu Porsche AG kirjadele.

Kaebuse esitaja väitis järgmist:

1. komisjon peaks andma nimetatud kirjadele täieliku juurdepääsu.

Uurimine

7. Kaebus edastati komisjonile palvega avaldada selle sisu kohta arvamust 31. maiks 2008. Komisjon palus ajapikendust, mida anti talle 30. juunini 2008. Kui komisjonilt saadi arvamus, siis edastati see kaebuse esitajale palvega esitada selle kohta märkuseid. Kaebuse esitaja saatis märkused 4. septembriks 2008.

8. 25. septembril 2008, vastavalt ombudsmani statuudi artikli 3 lõikele 2, uurisid ombudsmani talitused komisjoni ruumides kaebuse esitaja nimetatud dokumente.

9. Uurimise aruande koopia saadeti nii kaebuse esitajale kui ka komisjonile.

10. Uurimise põhjal esitas ombudsman komisjonile 27. oktoobril 2008 soovituse eelnõu.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

A. Väidetav keeldumine asjakohastele dokumentidele juurdepääsu andmisest ja sellega seotud nõue

Ombudsmanile esitatud väited

11. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon oli vääralt keeldunud järgmisest: i) määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande alusel andmast juurdepääsu Porsche AG kirjadele; ii) määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 alusel andmast osalist juurdepääsu Porsche AG kirjadele. Samuti väitis ta, et komisjon peaks andma talle täieliku juurdepääsu nendele kirjadele.

12. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei suutnud üksikasjalikult põhjendada, millised Porsche AG ärihuvid olid asjakohased, ja ei võtnud arvesse ülekaalukat avalikku huvi avalikustamise osas.

13. Komisjon väitis oma arvamuses, et kolm kõnealust kirja täpsustasid Porsche AG „eripositsiooni autoturul”. Komisjon väitis, et ei saa kirjade sisu valgustamata nende sisu üksikasju avaldada. Ta kordas, et kirjade sisu avalikustamine kahjustaks Porsche AG ärihuvide kaitsmist.

14. Lisaks rõhutas komisjon, et ta oli tegelikult teinud „avaliku huvi kaalumise” ja järeldas, et Porsche AG ärihuvid kaalusid üles avaliku huvi kirjade avalikustamise vastu. Ta lisas, et osalist juurdepääsu ei võiks anda, kuna need kirjad ei sisaldanud osi, mida võiks avaldada Porsche AG ärihuve kahjustamata.

Ombudsmani soovituse eelnõu aluseks olev hindamine

15. Määruse nr 1049/2001 artikli 1 punktis a sätestatakse, et määruse eesmärk on tagada võimalikult laiaulatuslik juurdepääs nõukogu, Euroopa Parlamendi ja komisjoni dokumentidele. Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikale tuleb erandeid sellest põhimõttest tõlgendada rangelt.

16. Selleks et juurdepääs või sellest keeldumine kehtiks, peab komisjon järgima järgmist hindamisjärjekorda ja uurima:

i) kas asjakohane dokument kuulub määruse nr 1049/2001 artiklis 4 nimetatud erandite kohaldamisalasse;

ii) kas dokumendi avalikustamine kahjustab konkreetselt ja reaalselt kaitstud huve;

iii) kas puudub ülekaalukas avalik huvi avalikustamise vastu ja

iv) kas on vaja kaitsta asjakohast dokumenti tervikuna.

17. Komisjon keeldus andmast kaebuse esitajale juurdepääsu kõnealustele Porsche AG kirjadele määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande alusel. Selle sätte kohaselt „[i]nstitutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, sealhulgas intellektuaalomandit ...”.

18. Kõnealused kirjad saatis Porsche AG seoses konsultatsiooniga, mille komisjon korraldas peamiste sidusrühmadega sõiduautode süsinikdioksiidiheidete vähendamist käsitleva ühenduse strateegia raames. Seetõttu oli tõenäoline, et need kolm kirja sisaldasid teavet Porsche AG ärisuhete kohta. Järelikult võis komisjon käsitleda neid kirju määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes nimetatud erandite kohaldamisalasse kuuluvatena.

19. Ombudsmani talitused uurisid kolme Prosche AG kirja ning komisjoni ja Porsche vahelist elektroonilist kirjavahetust, kus komisjon teavitas Porschet, et ei kavatse nende kolme kirja sisu avaldada.

20. Uurimise tulemusel järeldas ombudsman, et komisjon keeldus määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande ja artikli 4 lõike 6 alusel ebaõigelt andmast juurdepääsu Porsche AG kirjadele ning et tegemist oli haldusomavoliga. 27. oktoobril 2008 esitas ombudsman seetõttu komisjonile soovituse eelnõu koos faktide ja juriidilise analüüsi üksikasjadega[8]. Soovituse eelnõu regulatiivosa oli järgmine.

Komisjon peaks lubama täieliku või osalise juurdepääsu kolmele kirjale, mille Porsche AG saatis endisele asepresidendile Verheugenile.

Asutamislepingu artikli 195 (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 228) alusel palus ombudsman komisjonil esitada üksikasjalik arvamus kolme kuu jooksul ehk 31. jaanuariks 2009.

Ombudsmani soovituse eelnõule järgnenud sündmused

22. Komisjon ei vastanud soovituse eelnõule. Selle asemel palus ta kuue kuu jooksul pärast ombudsmani antud vastamistähtaega korduvalt tähtaja pikendamist. Vastavad taotlused esitati 30. jaanuaril, 23. veebruaril, 26. märtsil, 29. aprillil, 29. mail ja 26. juunil 2009.

23. Ombudsman andis kõigile pikendustaotlustele nõusoleku. Siiski rõhutas ta oma 3. juulil 2009 komisjonile saadetud kirjas, et ei ole selge, miks üksikasjaliku arvamuse koostamine nii kaua aega võtab, et oli vaja paluda tähtaega kuus korda pikendada.

24. 17. juulil 2009 vastas komisjon ombudsmani eespool nimetatud kirjale. Komisjon väitis, et ta ei saa anda soovituse eelnõule ammendavat vastust, kuna kolmanda poolega oli vaja veel dokumentide avalikustamise osas konsulteerida. Ta selgitas, et vastavalt komisjoni otsusele 2001/937/EÜ[9] lisatud määruse nr 1049/2001 üksikasjalike rakenduseeskirjade (edaspidi „üksikasjalikud eeskirjad”) artikli 5 lõikele 6, peaks komisjon, kui ta kavatseb avalikustada kolmanda poole dokumendi autori selgesõnalisest arvamusest hoolimata, järgima järgmist põhimõtet: „teavitab ta autorit oma kavatsusest dokument ... avaldada ja teatab talle tema käsutuses olevatest meetmetest, millega ta saab dokumendi avaldamise vastu seista.” Komisjoni sõnul oleks Porsche AG-l „takistatud sellise õigusmeetme võtmist, kui komisjon oleks ombudsmani soovituse eelnõu kohaselt avalikustanud dokumendid vastupidiselt nende soovile”. Komisjon väitis, et oli teadlik, et ei saa lõpmatult ombudsmani soovituse eelnõule vastamist edasi lükata. Siiski eelistas ta kasutada ära kõik võimalused kolmanda poolega kokkuleppe saavutamiseks, mitte lihtsalt „kinnitada oma otsust dokumente mitte avalikustada”.

25. 30. septembril 2009 saatis komisjon ombudsmanile uue kirja. Ta väitis, et on otsustanud anda kolmele kirjale osalise juurdepääsu ja on seetõttu koostanud dokumentidest muudetud versioonid. Tundub, et komisjon tegi Porsche AG-le mitteametliku ettepaneku lubada osaline juurdepääs. Porche AG ei teavitanud siiski komisjoni oma arvamusest selle kohta. Seejärel otsustas komisjon Porsche AG-d ametlikult teavitada oma kavatsusest avalikustada kolme kirja muudetud versioonid. Seoses sellega tuletas komisjon meelde, et vastavalt üksikasjalike eeskirjade artikli 5 lõikele 6 peatab ta kümneks tööpäevaks dokumendi avalikustamise otsuse sel ajal, kui ta kavatseb kolmanda poole dokumendi selle autori sõnaselge soovi vastaselt avalikustada, et anda autorile võimalus otsus üldkohtus vaidlustada ja võtta ajutised meetmed. Komisjon järeldas, et kolme kirja avalikustamine oleks seetõttu lükkunud edasi kümne tööpäeva võrra alates Porsche AG-le saadetud teate kättesaamise kuupäevast.

26. 27. oktoobril 2009 täpsustasid komisjoni talitused, et komisjoni 30. septembri kiri oli komisjoni lõplik vastus ombudsmani soovituse eelnõule. Komisjon lisas veel, et ei kavatse saata ombudsmanile uut vastust seoses kõnealuse juhtumiga. Ta märkis, et otsus teavitada Porschet kavatsusest kolm kirja avalikustada oli tõlkimisel ja see saadetakse Porschele 2009. aasta novembri alguses. Ta selgitas taas, et kümne päeva pikkune vahemik algab hetkest, mil Porsche saab otsuse kätte. Seetõttu „ei saa kolme kirja avalikustamise menetlus jätkuda enne 2009. aasta novembri keskpaika”. Komisjon teatas lõpuks, et ta saaks ombudsmanile anda soovi korral koopia Porschele saadetud teatest.

27. 9. novembril 2009 saatis ombudsman komisjonile uue kirja, milles palus i) koopiat teatest, mille komisjon Porsche AG-le saatis, ja ii) et teda teavitataks komisjoni algatatud kõnealustele kirjadele juurdepääsu andmise menetluse tulemusest.

28. 4. detsembril 2009 teavitasid komisjoni talitused ombudsmani talitusi telefoni teel, et i) teade saadetakse varsti Porsche AG-le ja ii) et teate koopia saadetakse ombudsmanile. Edasise järelepärimise käigus komisjoni talitustelt selgus, et 15. detsembri 2009. aasta seisuga ei olnud endiselt Porschele teadet saadetud.

Ombudsmani hinnang

29. Ombudsman tuletab meelde, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 228 (endine asutamislepingu artikkel 195) „kui ta tuvastab haldusliku omavoli juhtumi, esitab ta asja vastavale institutsioonile, kellel on aega kolm kuud, et ombudsmani oma seisukohast informeerida” (ombudsmani kursiiv).

30. Ombudsman märgib, et kõnealusel juhul ei esitanud komisjon oma arvamust Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 228 sätestatud kolme kuu jooksul, st 31. jaanuariks 2009. Komisjon palus seevastu kuus korda pikendada ombudsmani soovituse eelnõu kohta esitatava üksikasjaliku arvamuse tähtaega. Ombudsman teavitas komisjoni peasekretariaati 2009. aasta juulis ja uuesti 2009. aasta septembris oma kavatsusest esitada Euroopa Parlamendile eriaruanne, kui ta ei saa soovituse eelnõule vastust. Komisjon vastas alles siis, et ta ei saa anda soovituse eelnõule ammendavat vastust, kuna kolmanda poolega oli vaja veel dokumentide avalikustamise osas konsulteerida. Komisjon väitis, et oli teadlik, et ei saa lõpmatult ombudsmani soovituse eelnõule vastamist edasi lükata. Siiski lisas komisjon, et ta eelistas kasutada ära kõik võimalused kolmanda poolega kokkuleppe saavutamiseks, mitte lihtsalt „kinnitada oma otsust dokumente mitte avalikustada”.

31. 30. septembril 2009 saatis komisjon ombudsmanile uue kirja. Ta väitis, et on otsustanud anda kolmele kirjale osalise juurdepääsu ja on seetõttu koostanud kõnealustest dokumentidest muudetud versioonid. Tundub, et komisjon tegi Porsche AG-le mitteametliku ettepaneku osalise juurdepääsu lubamise kohta. Porche AG ei teavitanud siiski komisjoni oma arvamusest selle kohta. Seejärel näib, et komisjon järeldas, et peab Porsche AG-d oma kavatsustest ametlikult teavitama.

32. Ombudsmanil ei ole siiski eriaruande esitamise kuupäevaks mingit teavet selle kohta, kas komisjon on saatnud Porsche AG-le ametliku teate.

33. Ombudsman on seisukohal, et komisjoni selgitused selle kohta, miks ta ei ole soovituse eelnõule vastanud, ei ole veenvad.

34. Komisjon on oma erinevates teatistes selgitanud, et ta ei saa täita Euroopa Liidu toimimise lepingust tulenevat kohustust vastata soovituse eelnõule, kuna Porsche AG-ga konsulteeritakse dokumentide avalikustamise kavatsuse teemal. Komisjon põhjendas pikaajalist konsulteerimist kahe argumendiga: i) Porsche AG-ga avalikustamise osas peetavates läbirääkimistes positiivse tulemuse saavutamise võimalus ja ii) vajadus anda Porsche AG-le piisavalt aega võtta õigusmeetmed komisjoni otsuse suhtes kõnealused dokumendid avalikustada.

35. Seoses komisjoni esimese põhjendusega tuletab ombudsman meelde, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 4[10] sätestatud konsulteerimise raames peab komisjon määrama dokumendi koostanud kolmandale poolele vastamise tähtaja. Tähtaeg peaks võimaldama komisjonil oma tähtaegadest kinni pidada[11]. Ombudsmani arvates sisaldavad komisjoni tähtajad Euroopa Liidu toimimise lepingus sätestatud tähtaega ombudsmani soovituse eelnõu kohta üksikasjaliku arvamuse esitamiseks.

36. Komisjoni teise põhjendusega seoses märgib ombudsman, et komisjoni menetluskord nõuab, et kui ta kavatseb lubada dokumendile juurdepääsu vastupidiselt selle autori sõnaselgele soovile, peaks ta viimast teavitama oma kavatsusest ja võimalikest avalikustamise vastu suunatud õiguskaitsevahenditest[12]. Sellega seoses märgib ombudsman, et komisjonil võttis 11 kuud aega tema teavitamine Porsche AG kirjadele juurdepääsu lubamise kavatsusest. Isegi käesoleva eriaruande Euroopa Parlamendile esitamisel kuupäevaks, st rohkem kui 15 kuud pärast soovituse eelnõu esitamist, ei ole komisjon ilmselt ikka veel teatanud Porsche AG-le oma kavatsusest anda dokumentidele juurdepääs ega võimaldanud Porschel oma seaduslikke õigusi rakendada.

37. Seda kõike silmas pidades leiab ombudsman, et Porsche AG-ga konsulteerimine ja vajadus lubada Porsche AG-l oma seaduslikke õigusi kasutada ei saa õigustada komisjoni erakorralist viivitamist esiteks soovituse eelnõule vastamisel ning teiseks Porsche AG teavitamisel kavatsusest dokumendid avalikustada. Selles kontekstis tuletab ombudsman meelde kohtupraktikat, mis käsitleb lojaalse koostöö põhimõtet (endise asutamislepingu artikkel 10, mis asendati Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõikega 3)[13], mille kohaselt peavad ka Euroopa Liidu institutsioonid omavahel heauskselt koostööd tegema. Seda kohustust on sõnaselgelt käsitletud Euroopa Liidu lepingu uue artikli 13 lõikes 2[14].

38. Ombudsman tõdeb kahetsusega, et viivitades 15 kuud soovituse eelnõule vastamisega ning eirates oma kohustust teavitada Porsche AG-d avalikustamise kavatsusest, on komisjon rikkunud oma kohustust teha temaga lojaalselt ja heauskselt koostööd.

39. Ombudsman rõhutab, et komisjoni suhtumine kahjustab mitte ainult institutsioonidevahelist dialoogi, vaid ka Euroopa Liidu kuvandit. Ta märgib, et kõnealuse uurimise käigus on ta tuvastanud haldusomavoli ja andnud komisjonile võimaluse seda heastada. Komisjoni koostööd eirav suhtumine kõnealuses asjas võib õõnestada kodanike usaldust komisjoni vastu ning kahjustada Euroopa Ombudsmani ja Euroopa Parlamendi võimet komisjoni tegevusi asjakohaselt ning tõhusalt kontrollida. Sellisena on see vastuolus õigusriigi põhimõttega, millele ühendus inter alia tugineb (Euroopa Liidu lepingu artikkel 2).

40. Ombudsman leiab seega, et komisjoni suhtumise kõnealusesse uurimisse õigustab eriaruande esitamist Euroopa Parlamendile.

B. Ombudsmani soovitus

Ülaltoodut arvestades kutsub ombudsman Euroopa Parlamenti üles kaaluma, kas komisjon peaks:

i) tunnistama, et liigne viivitamine ombudsmanile vastamisel on antud juhul Euroopa Liidu lepingu kohaselt lojaalse koostöö kohustuse rikkumine,

ja

ii) andma Euroopa Parlamendile lubaduse täita oma kohustust teha ombudsmaniga edaspidi lojaalset koostööd.

Euroopa Parlament võiks vastavalt kaaluda resolutsiooni vastuvõtmist.

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

Strasbourg, 24. veebruar 2010

---

[1] Euroopa Parlamendi otsus, 9. märts 1994, ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom), EÜT 1994 L 113, lk 15, viimati muudetud Euroopa Parlamendi otsusega nr 2008/587/EÜ, Euratom, 18. juuni 2008, 2008 ELT L 189, lk 25.

[2] EÜT 2001 L 145, lk 43. Määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 7 lõikes 2 sätestatakse järgmist: „Osalise või täieliku keeldumise korral võib taotleja 15 tööpäeva jooksul institutsiooni vastuse saamisest arvates teha kordustaotluse, milles palub institutsioonil oma seisukoht läbi vaadata.”

[3] Määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 4 sätestatakse järgmist: „Kolmandate isikute dokumentide puhul konsulteerib institutsioon kolmanda isikuga, et hinnata, kas tuleks kohaldada lõike 1 või 2 erandit, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et dokument tuleb avaldada või et seda ei tohi avaldada.”

[4] Määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 1 sätestatakse järgmist: „Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:

a) avalikke huve seoses:

- avaliku julgeolekuga,

- kaitsepoliitiliste ja sõjaliste küsimustega,

- rahvusvaheliste suhetega,

- ühenduse või liikmesriigi finants-, raha- või majanduspoliitikaga;

b) eraelu puutumatust ja isikupuutumatust, eelkõige kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate ühenduse õigusaktidega.”

[5] Määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 sätestatakse järgmist: „Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:

- füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, sealhulgas intellektuaalomandit,

- kohtumenetlust ja õigusnõustamist,

- kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.”

[6] Vt joonealune märkus 5.

[7] Määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 6 sätestatakse järgmist: „Kui mõni eranditest hõlmab ainult osa dokumendist, avalikustatakse dokumendi ülejäänud osad.”

[8] Soovituse eelnõu on avaldatud ombudsmani veebisaidil:
http://www.ombudsman.europa.eu/cases/draftrecommendation.faces/et/3735/html.bookmark

[9] Komisjoni otsus 2001/937/EÜ, 5. detsember 2001, millega muudetakse komisjoni töökorda (teatavaks tehtud numbri K(2001) 3714 all), EÜT 2001 L 345, lk 94.

[10] Vt joonealune märkus 3.

[11] Määruse (EÜ) nr 1049/2001 üksikasjalike rakenduseeskirjade artikli 5 lõikes 5, mis on lisatud komisjoni otsusele 2001/937/EÜ, sätestatakse järgmist: „Kui konsulteeritakse kolmanda isikuga, antakse talle vastamiseks tähtaeg, mis ei ole lühem kui viis tööpäeva, kuid peab võimaldama komisjonil täita vastamise tähtaegu ...”.

[12] Vastavalt komisjoni otsusele 2001/937/EÜ lisatud määruse (EÜ) nr 1049/2001 üksikasjalike rakenduseeskirjade artikli 5 lõikele 6.

[13] Kohtuasi C-230/81 Luxembourg vs. parlament [1983] EKL 255, punkt 37, ja kohtuasi C-204/86 Kreeka vs. nõukogu [1988] EKL 5323, punkt 16.

[14] Euroopa Liidu lepingu artikli 13 lõikes 2 sätestatakse järgmist: „Iga institutsioon tegutseb talle aluslepingutega antud volituste piires ning vastavalt nendes sätestatud korrale, tingimustele ja eesmärkidele. Institutsioonid on omavahelises koostöös üksteise suhtes lojaalsed.”