Juhtum puudutas Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) otsust testida 2025. aastal uuesti kõiki kandidaate, kui kaheksa tõlkija valikumenetluse testimisel ilmnes tehniline viga. Probleem oli seadistusveas, mis võimaldas kandidaatidel valida mitu vastust katsetel, kus võeti vastu ainult üks vastus. Ligikaudu kolmandik kandidaatidest oli valinud mitu vastust. Uuesti testimine oli kavandatud ühele päevale ja seda oli võimalik muuta ainult vääramatu jõu korral. Kaebuse esitajad pöördusid ombudsmani poole, väites, et otsus kõik kandidaadid uuesti testida oli ebaproportsionaalne ja et testi aja muutmisest keeldumine oli ebaõiglane.

Ombudsman leidis, et EPSO ja valikukomisjonid olid küsimust hoolikalt hinnanud ning et miski ei viidanud sellele, et valitud lähenemisviis ei kujutanud endast mõistlikku tasakaalu EPSO ja valikukomisjonide esitatud kahe peamise kaalutluse vahel, milleks on tehniline ja halduslik teostatavus ning kandidaatide võrdne kohtlemine. Otsus kõik kandidaadid uuesti testida oli seega proportsionaalne eesmärgiga säilitada kandidaatide võrdne kohtlemine. Ombudsman jõudis ka järeldusele, et antud tehnilises kontekstis oli EPSO-l mõistlik kohaldada oma tavapärast sõiduplaanide muutmise poliitikat.

Ombudsman lõpetas uurimise järeldusega, et EPSO haldusomavoli ei esinenud.

Juhtum puudutas seda, kuidas Euroopa Personalivaliku Amet (EPSO) käsitles kaebust ebaselgete küsimuste kohta ELi avaliku teenistuse töötajate valikumenetluse raames korraldatud testi käigus. Kaebuse esitaja väitis, et probleem on tingitud puudulikust tõlkest, ning tundis muret ka selle pärast, kuidas EPSO selliseid kaebusi üldisemalt käsitleb.

Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et EPSO käsitles kõnealust kaebust mõistlikult ning andis rahuldava ülevaate oma praktikast ja menetlusest tõlkega seotud kaebuste käsitlemisel üldiselt.

Tunnistades, et asjaolud, mille alusel kandidaadid saavad esitada nõuetekohase kaebuse, võivad olla keerulised, arvestades stressitestide olukorda ja asjaolu, et kandidaadid ei saa märkmeid teha, lõpetas ombudsman uurimise järeldusega, et edasised uurimised ei olnud põhjendatud. Ombudsman tegi siiski ettepaneku, et EPSO peaks kaaluma kandidaatidele täiendavate juhiste avaldamist selle kohta, millist teavet ja kirjeldusi on vaja tõlkimisega seotud kaebuste esitamisel.

Juhtum puudutas Euroopa Keskpanga (EKP) töötajat, kes leidis, et tema vahetu ülemus ahistas teda. Ta kaebas selle üle 2021. aasta alguses. EKP algatas haldusuurimise ja määras samal ajal kaebuse esitaja enda kaitseks teisele töökohale EKPs.

Haldusuurimine kestis kaks ja pool aastat ning lõpetati kolm aastat pärast seda, kui kaebuse esitaja esimest korda abi palus. Haldusuurimise käigus leiti, et kaebuse esitajat oli ahistatud, ning algatati ametlikult distsiplinaarmenetlus vahetu ülemuse suhtes.

EKP haldusuurimise tulemuste järelkontrolli käigus pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole. Ta väitis, et protsessis esines põhjendamatuid viivitusi.

Ombudsmani uurimise käigus lõpetas EKP distsiplinaarmenetluse ja kaebuse esitaja pöördus lõpuks tagasi oma põhitöökohta.

Ombudsman leidis, et EKP-l esines asja käsitlemise kõigis etappides põhjendamatuid viivitusi ning et EKP ei olnud oma järelmeetmetes olulisi küsimusi käsitlenud. Seetõttu pakkus ombudsman EKP-le välja lahenduse, nimelt et EKP vabandab, maksab hüvitist ja tagab töötajatele ahistamisjuhtumi kohta sisuka sisesuhtluse.

Oma vastuses ombudsmani lahenduse ettepanekule väljendas EKP kahetsust toimunu üle. Ta korraldas ahistamisjuhtumi kohta täiendava asutusesisese teabevahetuse. Ta ei leidnud siiski, et tal on vajalikud elemendid rahalise hüvitise kaalumiseks. Ombudsman leidis, et kahju, mille põhjustas see, et EKP käsitles kaebuse esitaja ahistamisjuhtumit, ei olnud EKP vastusega lahenduse ettepanekule kahjuks heastatud. Kuna aga soovitus, milles korratakse samu punkte, ei tundu olevat kasulik, lõpetas ombudsman uurimise ettepanekutega süsteemseteks parandusteks ja palus taas EKP-l teha kaebuse esitajaga koostööd, et teha kindlaks tema haldusomavoli asjakohased finantstagajärjed.

Juhtum puudutas ELi missiooni töötaja ahistamiskaebuse menetlemist. Kõnealune ELi missioon otsustas algatada „esialgse uurimise“, kuid seisis silmitsi probleemidega selle tegelikul alustamisel.

Kaebuse esitaja võttis ühendust Euroopa Ombudsmaniga, kui mitme kuu pärast tundus, et esialgne uurimine ei ole alanud.

Ombudsman algatas uurimise, paludes Euroopa välisteenistusel anda olukorrast aru.

Ombudsmani uurimise käigus alustas Euroopa välisteenistus tegelikult esialgset uurimist, mille tulemusel koostati aruanne, mille alusel otsustati algatada distsiplinaarmenetlus.

Ombudsman jõudis järeldusele, et esialgse uurimise alustamisega viivitamisega rikuti kaebuse esitaja põhiõigust mõistlikule halduslikule menetlusajale. Lisaks järeldas ombudsman, et esialgses suhtluses kaebuse esitajaga esines haldusomavoli.

Võttes aga arvesse, et esialgse uurimise tulemusel algatati vahepeal sellega seotud distsiplinaarmenetlus, lõpetas ombudsman uurimise.