Juhtum puudutas Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti (Frontex) suutmatust anda sisuline vastus halduskaebusele, mis oli seotud 2. kategooria alalise korpuse ametniku väidetava ahistamise ja õigusnormide rikkumisega.

Kaebuse esitaja esitas halduskaebuse Frontexile 2023. aasta märtsis. Frontex vastas, et vastupidiselt varasemale teabele, mille ta oli kaebuse esitajale esitanud, ei ole kaebuse esitajal õigust sellist kaebust esitada. Seetõttu ei saa ta sisulist vastust. Ombudsmani uurimise käigus teatas Frontex siiski, et annab kaebuse esitajale 2024. aasta novembriks üldise sisulise vastuse. Frontex esitas selle vastuse kaebuse esitajale alles 2025. aasta detsembris. Ombudsman leidis, et kaebuse esitajale esitatud ebajärjekindel teave ja tohutu viivitus kaebusele vastamisel kujutavad endast haldusomavoli. Ombudsman ei pidanud aga soovituse esitamist vajalikuks, kuna Frontex on nüüd kaebuse esitajale sisuliselt vastanud.

Lisaks näitas ombudsmani uurimine, et 2. kategooria ametnike jaoks puudub tõhus kaebuste esitamise ja õiguskaitsemehhanism, näiteks Frontexi ahistamisolukordades. Ombudsman jõudis järeldusele, et tegemist on süsteemse probleemiga, mis kujutab endast ka haldusomavoli.

Ombudsman soovitas Frontexi haldusnõukogul võtta 2. kategooria ametnike õigusraamistiku eelseisval läbivaatamisel kasutusele tõhus kaebuste ja kahjuhüvitusnõuete mehhanism.

Juhtum puudutas asjaolu, et Euroopa Komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti (PMO) töötaja saatis kaebuse esitajale kogemata e-kirja, mida ta pidas solvavaks.

Ombudsman leidis, et kõnealuse e-kirja sisu oli tõepoolest sobimatu, kuid leidis, et komisjon oli võtnud probleemi lahendamiseks asjakohaseid meetmeid, eelkõige vabandades kaebuse esitaja ees ja võttes meetmeid selliste juhtumite vältimiseks tulevikus, eelkõige tuletades töötajatele meelde nende kohustust viisakalt suhelda.

Ombudsman lõpetas juhtumi uurimise, leides, et edasised uurimised ei olnud põhjendatud.  

Juhtum käsitles seda, kuidas Euroopa Personalivaliku Amet (EPSO) käsitles hiljuti sünnitanud kandidaadi taotlust muuta tehnilise toe ekspertide valikumenetluses suulise katse (vestluse) aega. EPSO oli nõustunud ühe vestluse aja muutmisega, kuid lükkas selle edasi, et see toimuks samal päeval teise valikumenetlusega seotud vestlusega. Kaebuse esitaja ei olnud rahul sellega, kuidas EPSO oli tema halduskaebust selles küsimuses käsitlenud.

Ombudsman oli seisukohal, et EPSO-l ei olnud mõistlik kavandada kaks katset samale päevale, kuna kõik teised kandidaadid said katsetel osaleda eraldi päevadel. See oli kaebuse esitaja jaoks eriti raske, kuna ta oli hiljuti sünnitanud. See, kuidas EPSO taotlusega tegeles, kujutas endast seega haldusomavoli. Selle probleemi lahendamiseks tegi ombudsman EPSO-le ettepaneku alustada kaebuse esitajaga dialoogi, et leida sobiv ja õiglane lahendus.

Juhtum puudutas seda, kuidas Euroopa Komisjon käsitles uudisteagentuuris töötava ajakirjaniku taotlust lisada ta keelatud pressiteadete meililisti, eelkõige Eurostati euronäitajate jaoks, mis annavad korrapärast majandusstatistikat. Eurostat, kes on osa komisjonist, keeldus ajakirjanikku nimekirja lisamast, kuna ta märkis, et sellistesse levitamisnimekirjadesse võib kanda ainult ajakirjanikke või asutusi, kellele komisjon on andnud meedia „akrediteeringu“. Ajakirjanikul või tema uudisteagentuuril ei olnud võimalik saada akrediteeringut, sest nad ei vastanud ühele eeltingimusele, nimelt sellele, et agentuuri või agentuuri ajakirjaniku elukoht on Belgias. Kaebuse esitaja väitis, et see tava oli diskrimineeriv ja tähendas, et embargo alla kuuluvat teavet võisid saada ainult suuremad meediaorganisatsioonid, kellel olid piisavad rahalised vahendid, et saada endale lubada ajakirjanikke Belgias.

Ombudsman leidis, et komisjonil oli mõistlik lisada Belgias asuv elukoht akrediteerimise eeltingimuseks, kui tegemist on juurdepääsuga ELi institutsioonide füüsilistele hoonetele Brüsselis. Ta leidis siiski, et elukohanõude lisamine Belgias meediatöötajate levitamisnimekirjadesse kandmise eeltingimusena on ebaproportsionaalne.

Ombudsman lõpetas uurimise haldusomavoli tuvastamisega ja palus komisjonil esitada kuue kuu jooksul aruande, et teavitada teda olukorra lahendamiseks võetud meetmetest.