Juhtum puudutas üldsuse juurdepääsu taotlust dokumentidele, mis olid seotud Euroopa Komisjoni ja mõttekoja 2014. aastal toimunud kohtumisega. Komisjon andis osalise juurdepääsu kahele dokumendile ja keeldus täielikult võimaldamast juurdepääsu kolmandale dokumendile. Seda tehes tugines komisjon erandile üldsuse juurdepääsust, mis on seotud eraelu puutumatuse ja isikupuutumatuse kaitsega.

Ombudsmani uurimisrühm vaatas vaidlusalused dokumendid läbi ja kinnitas, et redigeerimine hõlmab isikuandmeid. Ombudsman leidis, et komisjonil oli mõistlik asuda seisukohale, et kaebuse esitaja ei olnud esitanud veenvaid argumente selle kohta, miks tal oli vaja tutvuda kõnealuste isikuandmetega. Seega oli komisjonil õigus keelduda taotletud dokumentidele (täieliku) juurdepääsu andmisest.

Ombudsman lõpetas uurimise haldusomavoli puudumise tõttu.

Juhtum puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks Euroopa Komisjoni valduses olevatele dokumentidele, mis olid seotud Albaania rahvusvahelise järelevalveoperatsiooni liikmete tõstatatud murega ametialase käitumise pärast. Komisjon tegi kindlaks, et üks dokument (kiri) kuulub taotluse kohaldamisalasse, ja andis sellele osalise juurdepääsu. Ta keeldus andmast juurdepääsu kirja osadele, tuginedes vajadusele kaitsta eraelu puutumatust ja avalikke huve seoses ELi rahvusvaheliste suhetega.

Ombudsmani uurimisrühm vaatas dokumendi läbi ja kinnitas, et kinnipeetud osad sisaldavad isikuandmeid ja tundlikku teavet. Ombudsman leidis, et komisjoni argumendid, mis õigustavad isikuandmete kustutamist, on mõistlikud. Samuti leidis ta, et ei ole ilmselgelt vale, kui komisjon väidab, et kirja teatavate tundlike osade avalikustamine kahjustaks ELi rahvusvahelisi suhteid Albaaniaga.

Seetõttu lõpetas ombudsman uurimise haldusomavoli puudumise tõttu.

Juhtum puudutas Euroopa Komisjonile esitatud taotlust üldsuse juurdepääsuks dokumentidele, mis käsitlevad pagulaste, varjupaigataotlejate või rändajate tagasisaatmist või väljasaatmist Türgist. Vastuseks tõi komisjon välja 27 dokumenti, millega tutvumise võimaldamisest ta täielikult keeldus. Kuue dokumendi puhul keelduti juurdepääsu andmisest, et kaitsta asjaomase ELi rahastatud projekti rakenduspartneri ärihuve. Ülejäänud dokumentide puhul tugines komisjon avaliku huvi kaitsele seoses ELi rahvusvaheliste suhetega Türgiga.

Kaebuse esitaja palus komisjonil oma otsus läbi vaadata (esitades kordustaotluse). Kuna komisjon ei vastanud ettenähtud tähtaja jooksul, pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole.

Ombudsman algatas uurimise seoses sellega, et komisjon ei vastanud kaebuse esitaja kordustaotlusele. Kinnitava otsuse puudumisel ja asja edasiseks arutamiseks palus ombudsman tutvuda vaidlusaluste dokumentidega. Kontrolli põhjal jagas ombudsman komisjoniga oma esialgset seisukohta, et kõigile dokumentidele tervikuna juurdepääsu andmisest keeldumine ei olnud põhjendatud.

Peaaegu aasta pärast kordustaotluse esitamist kordas komisjon oma vastuses, et ühelegi dokumendile ei saa anda juurdepääsu. Kuigi ta ei tuginenud enam rakenduspartneri ärihuvide kaitsele, leidis ta, et kõigi dokumentidega tutvumise võimaldamisest tuleb keelduda, et mitte seada ohtu ELi rahvusvahelisi suhteid Türgiga. 

Kuna komisjon on nüüd vastanud kaebuse esitaja kordustaotlusele, lõpetas ombudsman juhtumi menetlemise. Ta kritiseeris ühemõtteliselt komisjoni märkimisväärset viivitust kaebuse esitaja taotlusele vastamisel. Ombudsman kordas ka oma kahtlusi - nagu ta juba oma esialgsetes seisukohtades väljendas - selle kohta, kas dokumendid sisaldavad kogu aeg tundlikku teavet. Kuna aga juhtum puudutas seda, et komisjon ei vastanud üldsuse juurdepääsu taotlusele õigeaegselt, ei tegelenud ta sellega.

Juhtum puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks dokumendile, mis on seotud ELi rahastatud projektiga Türgis, mis käsitleb rände haldamist. Euroopa Komisjon tuvastas ühe dokumendi – finantsaruande –, mida ta keeldus avalikustamast põhjendusel, et avalikustamine võib kahjustada avaliku huvi kaitset seoses avaliku julgeoleku ja ELi rahvusvaheliste suhetega.

Ombudsmani uurimisrühm kontrollis vaidlusalust dokumenti.

Kontrolli põhjal ja võttes arvesse ELi institutsioonide ulatuslikku kaalutlusõigust selle kindlaksmääramisel, kas avalik huvi seoses avaliku julgeoleku ja rahvusvaheliste suhetega on ohus, leidis ombudsman, et komisjoni otsus keelduda juurdepääsu andmisest ei olnud ilmselgelt vale. Arvestades, et kaalul olevaid avalikke huve ei saa asendada muu avaliku huviga, mida peetakse olulisemaks, ei tuvastanud ombudsman haldusomavoli ja lõpetas juhtumi menetlemise.

Juhtum puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks dokumentidele, mis olid seotud Tony Blairi ülemaailmse juhtimise instituudi (TBI) esindajate ja Ungari voliniku kabineti kahe liikme 19. juuni 2024. aasta kohtumisega. Eelkõige oli kaebuse esitaja huvitatud sellest, kas koosolekul osales konkreetne TBI esindaja, keda kaebuse esitaja pidas varem avalikul ametikohal töötanud avaliku elu tegelaseks.

Komisjon andis kaebuse esitajale osalise juurdepääsu koosoleku aruandele ja e-kirjale, mille ta oli saanud TBI-lt enne koosolekut. Komisjon kustutas TBI esindajate nimed. Ta leidis, et kaebuse esitaja esitatud väited ei olnud sellised, mis tõendaksid konkreetset avalikes huvides olevat vajadust nende isikuandmete avaldamiseks (edaspidi „vajalikkus“). Sõltumata vajaduse puudumisest leidis komisjon, et avalikustamine kahjustaks asjaomaste isikute õigustatud huve. Tuvastatud isikuga seotud juurdepääsutaotluse kohta vastas komisjon, et ta ei saa kinnitada ega eitada, kas kõnealune isik oli koosolekul osalenud, kuna ka seda peeti isikuandmeteks.

Ombudsman leidis, et komisjonil oli mõistlik arvata, et kaebuse esitaja ei olnud esitanud piisavalt argumente, mis tõendaksid vajadust edastada talle isikuandmeid avalikes huvides oleval konkreetsel eesmärgil. Seetõttu lõpetas ombudsman uurimise, leides, et edasised uurimised ei ole põhjendatud. Ombudsman märkis siiski, et komisjon oleks võinud konsulteerida TBIga koosolekul nende esindajate nimede avalikustamise küsimuses, et kõrvaldada kõik alused avalikuks spekuleerimiseks, ning tegi vastava ettepaneku.