Juhtum käsitles taotlust üldsuse juurdepääsuks Etioopia kohviarendusprogrammidega seotud dokumentidele. Kaebuse esitaja esitas oma taotluse komisjonile 2024. aasta augustis.

Komisjon vastas esimest korda 2024. aasta detsembris. Ta andis täieliku juurdepääsu kahele dokumendile, keelas juurdepääsu kolmele dokumendile tervikuna ja andis osalise juurdepääsu ülejäänud 31 dokumendile. Seda tehes väitis komisjon, et (täielik) avalikustamine võib kahjustada kontrollide, uurimiste ja auditite eesmärgi kaitset, isikuandmete ja ärihuvide kaitset ning avalike huvide kaitset seoses rahvusvaheliste suhetega.

Kaebuse esitaja vaidlustas komisjoni otsuse, esitades 2025. aasta jaanuaris kordustaotluse. Kuna vastust ei saadud, pöördus kaebuse esitaja 2025. aasta mais ombudsmani poole.

2025. aasta juunis algatas ombudsman uurimise ja palus komisjonil kaebuse esitajale võimalikult kiiresti vastata.

Pärast mitut teabevahetust komisjoniga selles küsimuses saatis ombudsman 20. aprillil 2026 komisjonile lõpliku meeldetuletuse, kutsudes teda tungivalt üles võtma kinnitava otsuse vastu hiljemalt 12. maiks 2026. Komisjon seda ei teinud.

Kuna komisjon ei olnud kaebuse esitaja kordustaotlusele ikka veel vastanud rohkem kui 15 kuud pärast määrusega 1049/2001 kehtestatud tähtaja möödumist, lõpetas ombudsman uurimise haldusomavoli tuvastamisega.

Kolm juhtumit puudutavad seda, kuidas Euroopa Komisjon kohaldas oma parema õigusloome eeskirju ja muid menetlusnõudeid seadusandlike ettepanekute koostamisel, mis käsitlevad äriühingute kestlikkusalast hoolsuskohustust (983/2025/MAS), rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastast võitlust (2031/2024/VB) ja ühist põllumajanduspoliitikat (1379/2024/MIK). Komisjon pidas neid ettepanekuid kiireloomulisteks ja jättis seetõttu välja oma eeskirjades ette nähtud meetmed, nagu mõjuhinnangud ja avalikud konsultatsioonid. Kaebuse esitajad, kes on kodanikuühiskonna organisatsioonid, leidsid, et need väljajätmised on vastuolus komisjoni parema õigusloome eeskirjadega. Kahel juhul väitsid kaebuse esitajad ka seda, et komisjon ei kontrollinud seadusandlike ettepanekute kooskõla ELi kliimaeesmärkidega, nagu on nõutud Euroopa kliimamääruses. Ühel juhul oli kaebuse esitaja mures ka selle pärast, et komisjon rikkus oma talitustevahelisi konsultatsioone käsitlevat kodukorda.   

Ombudsman alustas nende kolme juhtumi uurimist. Ta sai kõigil kolmel juhul komisjoni kirjaliku vastuse, tutvus komisjoni asjaomaste toimikutega ja tema uurimisrühmad kohtusid komisjoni esindajatega kahe uurimise raames.

Komisjon vastas, et parema õigusloome eeskirjad ei ole siduvad õigusaktid, vaid poliitikakujundamise vahendid asjakohase teabe kogumiseks, mida tuleks kohaldada proportsionaalselt. Samuti väitis ta, et oli enne kõnealuste seadusandlike ettepanekute vastuvõtmist kogunud kõik asjakohased tõendid, konsulteerinud sidusrühmadega ning viinud läbi kliimaalase järjepidevuse hindamise ja talitustevahelise konsulteerimise kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega.

Oma uurimiste põhjal leidis ombudsman mitmeid menetluslikke puudusi selles, kuidas komisjon koostas seadusandlikud ettepanekud, mis üheskoos kujutavad endast haldusomavoli.

Eelkõige leidis ombudsman, et komisjon kasutas mõiste „kiireloomulisus“ laia tõlgendust ega põhjendanud piisavalt seadusandlike ettepanekute „kiireloomulisust“ üldsuse jaoks ega dokumenteerinud oma erandeid kohaldatavatest parema õigusloome eeskirjadest. Ombudsman leidis ka, et komisjon ei ole kehtestanud menetlust, mis tagaks kiireloomuliste seadusandlike ettepanekute läbipaistva, tõenduspõhise ja kaasava ettevalmistamise, nagu on nõutud aluslepingutes ja kohtupraktikas. Lisaks leidis ombudsman, et kuna komisjon ei pidanud nõuetekohast arvestust oma ettepanekute ELi kliimaeesmärkidele vastavuse kohustusliku kontrollimise kohta, ei tegutsenud ta vastutustundlikult.

Nende puuduste kõrvaldamiseks esitas ombudsman kaks soovitust. Ombudsman soovitas komisjonil tagada oma parema õigusloome eeskirjade prognoositav, järjepidev ja mittemeelevaldne kohaldamine, määratledes kiireloomulised olukorrad, mis õigustavad eeskirjades sätestatud nõuetest erandi tegemist. Lisaks peaks komisjon erandite tegemise korral kehtestama menetluse, millega tagatakse, et seadusandlike ettepanekute kiire ettevalmistamine vastab endiselt läbipaistva, tõenditel põhineva ja kaasava õigusloomeprotsessi põhimõtetele. Selleks et abistada komisjoni selle ülesande täitmisel, tegi ombudsman neli ettepanekut, mis hõlmasid sidusrühmadega konsulteerimise eeskirjade selgitamist kiireloomuliste ettepanekute puhul ja selle tagamist, et tema ettepanekuid toetavad tõendid avaldatakse aegsasti, et võimaldada avalikku arutelu enne õigusakti vastuvõtmist.

Juhtum puudutas väidetavat huvide konflikti, millesse oli kaasatud põllumajandusvolinik. Kaebuse esitaja, Poola põllumajandustootjaid esindav organisatsioon, oli esitanud Poola põllumajandusalaste õigusaktide rikkumise kohta kaebuse. Seejärel juhtis kaebuse esitaja Euroopa Komisjoni tähelepanu asjaolule, et põllumajandusvoliniku vend oli nende Poola parlamendi liikmete hulgas, kes olid esitanud vaidlusaluse õigusakti ettepaneku.   

Ombudsman leidis, et viis, kuidas komisjon huvide konflikti hindas, oli vigane. Täpsemalt ei võtnud ta arvesse asjaolu, et voliniku suhe ühe õigusakti ettepaneku tegijaga võis mõjutada või võis arvata, et see mõjutas negatiivselt komisjoni sõltumatust kõnealuse rikkumiskaebuse hindamisel.  

Ombudsman tegi ettepaneku olukorda parandada ja nõudis tungivalt, et komisjon vaataks teise voliniku järelevalve all läbi oma otsuste tegemise rikkumiskaebuse kohta. Kuna ombudsman tuvastas juhtumis ka menetluslikke puudusi, tegi ta teise parandusettepaneku, et vältida sarnaste olukordade tekkimist tulevikus.

Ombudsman lõpetas uurimise, paludes komisjonil anda aru meetmetest, mida ta on võtnud tema soovituste järgimiseks.

Juhtum käsitles seda, kuidas Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) võtab pestitsiidide hindamisel arvesse pestitsiidide kaudsest mõjust tulenevaid riske bioloogilisele mitmekesisusele ja ökosüsteemidele. Kaebuse esitaja väitis, et kaudse mõju hindamise meetodid on juba kättesaadavad ning asjaolu, et EFSA seda ei tee, on vastuolus kohaldatava õigusraamistikuga.

Uurimise käigus esitas EFSA üksikasjalikumad selgitused selle kohta, miks ta „riskihindajana“ ei saa praegu süstemaatiliselt hinnata pestitsiidide kaudset mõju. Eelkõige selgitas EFSA, et Euroopa Komisjon kui riskijuht vaatab praegu veel läbi pestitsiidide keskkonnariskide hindamise kriteeriume ehk konkreetseid kaitse-eesmärke. Kuni selliste konkreetsete kaitse-eesmärkide väljatöötamise ja kinnitamiseni ei saa EFSA iga pestitsiidi puhul süstemaatiliselt hinnata kaudse keskkonnamõju riske.

Ombudsman leidis, et EFSA selgitas selgelt, miks ta ei võta pestitsiididest tulenevate keskkonnariskide hindamisel kuni asjaomaste konkreetsete kaitse-eesmärkide kindlaksmääramiseni süstemaatiliselt arvesse kaudset mõju. Ta märkis siiski viivitust konkreetsete kaitse-eesmärkide lõplikul väljatöötamisel, mida ta kavatseb komisjoniga arutada.

Kuigi ombudsman väljendas heameelt selle üle, et EFSA suhtles kaebuse esitaja muredega, mõistis ta kaebuse esitaja pettumust selle üle, et EFSA alustas sellist dialoogi alles pärast tema sekkumist. Ombudsman pidas seda kahetsusväärseks. Kuna EFSA on nüüd kaebuse esitajale põhjalikult vastanud, ei ole edasised uurimised põhjendatud. Ta tegi siiski ettepaneku parandada seda, kuidas EFSA peaks tulevikus sarnaste probleemidega tegelema.