Juhtum puudutas Euroopa Komisjoni otsust lugeda rahastamiskõlbmatuks teatavad kulud, mille hüvitamist taotles valitsusväline organisatsioon, kes osales ELi rahastatud projektis, mille eesmärk oli võidelda romade vastu suunatud rassismi vastu. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei olnud enne kulude abikõlbmatuks tunnistamist tõendeid nõuetekohaselt uurinud.

Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et komisjoni haldusomavoli ei esinenud.

19.–20. juunil 2017 toimunud Euroopa ombudsmanide võrgustiku konverentsil väljendasid mõned rände töörühmas osalenud ombudsmanid muret perekonna taasühinemise direktiivi (edaspidi „direktiiv“) [1] artikli 12 lõike 1 kolmandas lõigus sätestatud konkreetse erandi praktilise kohaldamise pärast.

Eelkõige võivad liikmesriigid otsustada mitte kohaldada erandit nõuetest,[2] mis on sätestatud perekonna taasühinemise õiguse kasutamiseks,[3] kui perekonna taasühinemise taotlus esitatakse pärast kolme kuu [4] möödumist pagulasseisundi andmisest.

Pärast töörühma arutelu selgitasid Belgia föderaalse ombudsmani talitused 18. oktoobri 2017. aasta e-kirjas, et Belgia õigus ületab direktiivis [5] sätestatud minimaalset kolmekuulist ajavahemikku ja kohaldab erandi kohaldamiseks 12-kuulist tähtaega.

Belgia föderaalne ombudsman märkis saadud kaebuste põhjal siiski, et Belgias viibivatel pagulaste pereliikmetel võib olla praktilisi raskusi, mis ei võimalda neil esitada oma taotlust 12 kuu jooksul pärast perekonna taasühinemist taotlevale isikule pagulasseisundi andmist. Need probleemid lahendati algselt 2015. aastal ^[6]. Selle tulemusena saavad pagulaste pereliikmed esitada oma taotluse otse, kui nad esitavad oma isikut tõendava dokumendi, täidavad viisataotluse vormi ja maksavad lõpuks viisatasu (nende toimiku saab hiljem täita).

Belgia föderaalse ombudsmani sõnul esines konsulaaresindustes ja nende juures siiski mõningaid raskusi, näiteks:

(1) konsulaaresindused ei maini alati asjakohast teavet oma veebisaidil või pagulasi tõendavates dokumentides.

(2) nad ei teavita alati aktiivselt konsulaaresindustega ühendust võtvaid pagulase pereliikmeid sellest, et neil on võimalik esitada taotlus otse.

(3) Viisataotlejad kogevad mõnikord saatkonnaga kohtumise saamisel pikki viivitusi (haldussuutlikkuse puudumise tõttu, mis põhjustab tõsiseid organisatsioonilisi piiranguid).

(4) soodsate eeskirjade jõustamine sõltub saatkonna teadlikkusest nendest eeskirjadest ja organisatsioonilistest piirangutest.

(5) Olukordade lahendamine, kus tähtaja möödumine on tingitud saatkonna tegevusest (või tegevusetusest), on keeruline, kuna välisministeeriumil ja immigratsiooniametil on selles küsimuses vastuolulised seisukohad.

Nende probleemide lahendamiseks soovis Belgia föderaalne ombudsman küsida komisjonilt direktiivi võimaliku soodsama tõlgendamise kohta.

Päring

Euroopa Ombudsmani poolt komisjonile edastatud päringus küsiti institutsioonilt, kas ta saab kinnitada, et tema (soodne) tõlgendus kolmekuulisest tähtajast (mis on ette nähtud direktiivi 2003/86/EÜ artikli 12 lõike 1 kolmandas lõigus), mis on esitatud komisjoni 2014. aasta teatises [7] liikmesriikidele suuniste andmise kohta direktiivi kohaldamiseks, [8] on endiselt jõus, võttes arvesse pagulaskriisi süvenemist alates 2014. aastast ja suhteliselt väikest osa varjupaigataotlejatest, kellele liikmesriigid on seni pagulasseisundi andnud.

Komisjoni vastus

Komisjon vastas päringule 20. detsembril 2017.

Komisjon kinnitas, et tema 2014. aasta teatises direktiivi kohaldamise suuniste kohta tehtud avaldus on endiselt kohaldatav. Ta viitas ulatuslikult teatise punktile 6.1.3.

Komisjon lisas, et oma 2015. aasta mai Euroopa rände tegevuskavas [9] rõhutas ta, et rändekriisi inimtragöödiatele reageerimiseks peaksid liikmesriigid paralleelselt ümberasustamisega kasutama muid kaitset vajavatele isikutele kättesaadavaid seaduslikke võimalusi. Need hõlmavad eraviisilist/valitsusvälist sponsorlust ja humanitaarlube ning perekonna taasühinemise klausleid. Komisjon järeldas, et eespool nimetatud avaldus näitab, et komisjoni seisukoht pagulaste perekondade taasühinemise küsimustes ei ole pagulaskriisi süvenemise tõttu muutunud.

Lõpetuseks viitas komisjon aruandele Euroopa rändevõrgustiku hiljutise uuringu kohta, milles antakse ülevaade olukorrast eri liikmesriikides seoses ajavahemikuga, mille jooksul tuleks esitada pagulaste perekonna taasühinemise hõlbustamise taotlused [10]. 

Komisjoni vastus saadeti Belgia föderaalsele ombudsmanile 9. jaanuaril 2018.

Tagasiside

Belgia föderaalne ombudsman ei esitanud komisjoni vastuse kohta märkusi.

Lõpetamismenetlus

Arvestades vastuse sisu (st seda, et komisjon kinnitas oma 2014. aasta teatises esitatud avaldust) ja asjaolu, et Belgia föderaalne ombudsman ei esitanud märkusi, jõuti järeldusele, et päringus tõstatatud küsimust on piisavalt käsitletud.

[1] Nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiiv 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta (ELT L 251, 3.10.2003, lk 12).

[2] Need nõuded on järgmised: i) sobiv majutus perekonnale, ii) ravikindlustus ja iii) piisav stabiilne ja korrapärane sissetulek.

[3] Artikli 12 lõike 1 esimese lõigu asjakohane osa on järgmine: „Erandina artiklist 7 ei nõua liikmesriigid pagulaselt ja/või tema pereliikme(te)lt artikli 4 lõikes 1 osutatud pereliikmeid käsitlevate taotluste puhul tõendite esitamist selle kohta, et pagulane vastab artiklis 7 sätestatud nõuetele.“

[4] Artikli 12 lõike 1 kolmanda lõigu asjakohane osa on sõnastatud järgmiselt: „Liikmesriigid võivad pagulaselt nõuda artikli 7 lõikes 1 osutatud tingimuste täitmist, kui perekonna taasühinemise taotlust ei esitata kolme kuu jooksul pärast pagulasseisundi andmist “(rõhuasetus lisatud).

[5] 15. detsembri 1980. aasta välismaalaste riiki sisenemist, riigis viibimist, elama asumist ja riigist väljasaatmist käsitleva seaduse (Belgia) artikli 10 lõike 2 viies taane.

[6] Belgia ombudsman loetles järgmised praktilised vastuolud, millega välisministeerium ja sisserändeamet 2015. aastal tegelesid: (1) Belgia saatkonnad nõuavad, et taotlejad legaliseeriksid kõik oma dokumendid enne perekonna taasühinemise taotlemist, mis on aeganõudev. (2) Belgia ombudsman on märganud, et pereliikmetel on olnud tõsiseid raskusi kõigi täiendavate dokumentide saamisega, mida saatkond nõuab taotluse registreerimiseks.

[7] Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Suunised perekonna taasühinemise õigust käsitleva direktiivi 2003/86/EÜ kohaldamiseks”, COM(2014) 210 final.

[8] COM (2014) 210, 6.1.3: „Artikli 12 lõike 1 kolmas lõik võimaldab liikmesriikidel nõuda pagulaselt artikli 7 lõike 1 tingimuste täitmist, kui perekonna taasühinemise taotlust ei esitata kolme kuu jooksul pärast pagulasseisundi andmist. Selle aja jooksul seisavad pagulased sageli silmitsi praktiliste raskustega ja need võivad olla perekonna taasühinemise praktiliseks takistuseks. Seetõttu peab komisjon kõige sobivamaks lahenduseks asjaolu, et enamik liikmesriike ei kohalda seda piirangut.

Kui aga liikmesriigid otsustavad seda sätet kohaldada, leiab komisjon, et nad peaksid individuaalse taotluse hindamisel võtma ühe tegurina arvesse objektiivseid praktilisi takistusi, millega taotleja silmitsi seisab. Kuigi liikmesriikidel on artikli 11 ja artikli 5 lõike 1 kohaselt vabadus otsustada, kas taotluse peaks esitama perekonna taasühinemist taotlev isik või tema pereliige, võib pagulaste ja nende pereliikmete konkreetne olukord muuta selle eriti raskeks või võimatuks.

Seepärast leiab komisjon, et liikmesriigid peaksid eelkõige tähtaja kohaldamisel andma perekonna taasühinemist taotlevale isikule võimaluse esitada taotlus liikmesriigi territooriumil, et tagada perekonna taasühinemise õiguse tõhusus. Lõpuks leiab komisjon, et kui taotlejal on objektiivseid praktilisi takistusi kolmekuulisest tähtajast kinnipidamisel, peaksid liikmesriigid lubama tal esitada osalise taotluse, mis tuleb täita niipea, kui dokumendid on kättesaadavad või jälgimine edukalt lõpule viidud. Samuti kutsub komisjon liikmesriike tungivalt üles andma pagulastele perekonna taasühinemise kohta õigeaegset ja arusaadavat teavet (näiteks juhul, kui neile antakse pagulasseisund).“

[9] Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: Euroopa rände tegevuskava (COM(2015) 240).

[10] Aruanne on kättesaadav aadressil: https://ec.europa.eu/home-affairs/sites/homeaffairs/files/00_family_reunification_sr_final.pdf

Juhtum käsitles kaebuse käsitlemist komisjoni poolt seoses kaebuse esitaja väljaarvamisega ekspertide võrgustikust tema väidetavalt sobimatu käitumise tõttu. Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et komisjoni üldine vastus kaebuse esitaja vastu esitatud väidetele oli ebapiisav. Ombudsman leidis, et komisjon ei olnud fakte põhjalikult, objektiivselt ja neutraalselt hinnanud. Seejärel tegi ombudsman lahenduse ettepaneku, mille komisjon tagasi lükkas. Seetõttu otsustas ombudsman lõpetada juhtumi komisjoni haldusomavoli tuvastamisega.

Kaebuse esitas Saksamaa ettevõte, mis tegutseb loodus- ja kultuuriteaduste ning meditsiini valdkonnas. See hõlmas ELi projekti, mis käsitles rakutsükli kontrollimehhanismide mõistmist ja võimalike lahenduste leidmist rakutsükliga seotud haigustele. Pärast projekti auditit otsustas komisjon jätta teatavad kulud abikõlblikuks tunnistamata. Kaebuse esitaja vaidlustas selle otsuse ja väitis, et viis, kuidas komisjon ja tema audiitorid auditit käsitlesid, oli ebakorrektne, ebaõiglane ega vastanud heale haldustavale. Ombudsman uuris neid küsimusi ega tuvastanud komisjoni tegevuses haldusomavoli.

Juhtum puudutas viisi, kuidas ENISA määras ülesanded ümber ja muutis kaebuse esitaja, ENISA töötaja töökeskkonda. Ombudsman uuris küsimust ja tegi sõbraliku lahenduse ettepaneku, millega ENISA ei nõustunud. Seejärel esitas ombudsman soovituste projekti, milles ta palus ENISA-l: 1) tunnistada, et ta a) ei konsulteerinud kaebuse esitajaga enne teisele ametikohale määramise otsuste vastuvõtmist, b) ei põhjendanud oma tegevust, c) ei edastanud nõuetekohaselt teisele ametikohale määramise otsuseid, d) ei vastanud kaebuse esitaja asjakohastele taotlustele ja e) ei võtnud nõuetekohaselt arvesse kaebuse esitaja heaolu; 2) vabandada kaebuse esitaja ees; 3) teha kaebajale 1000 euro suurune ex gratia makse; ning 4) anda ombudsmanile ametlik lubadus, et ta ei pane tulevikus selliseid haldusomavoli juhtumeid toime. ENISA nõustus ombudsmani soovituste projektiga ja astus samme nende rakendamiseks. Seetõttu lõpetas ombudsman juhtumi.