Koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 ^[1]

OLAFil on volitused aidata liikmesriikide ametiasutustel uurida ELi vahenditega seotud pettusekahtlusi. 2010. aastal palus Saksamaa prokurör OLAFilt abi sadama ja hotelli ehitamiseks ELi vahendite eraldamisega seotud pettusekahtluse uurimisel. Lõpuks koostas OLAF liikmesriigi asutuse uurimise käigus kogutud teabe põhjal lõpparuande ja soovitas Euroopa Komisjonil kahele asjaomasele äriühingule makstud ELi toetused tagasi nõuda. Seejärel kaebasid need ettevõtjad ombudsmanile, et OLAF oleks pidanud austama nende õigust olla selles küsimuses ära kuulatud, enne kui ta soovitas komisjonil ELi vahendid tagasi nõuda. Nad väljendasid muret ka muude küsimuste pärast.

OLAF väljendas seisukohta, et ta ei uurinud kaebuse esitajaid, vaid pigem oli tegemist „koordineerimisjuhtumiga“, mille puhul ta üksnes abistas liikmesriigi ametiasutust uurimisel. Ta leidis seega, et tal ei olnud vaja järgida menetluslikku tagatist, milleks on õigus olla ära kuulatud, ning märkis, et asjassepuutuv siseriiklik ametiasutus austab õigust olla ära kuulatud.

Ombudsman oli seisukohal, et OLAFi tegevust selles juhtumis võis teataval määral mõistlikult pidada liikmesriigi juurdlust läbiviivale liikmesriigi ametiasutusele antava „abi“ alla kuuluvaks.

Ombudsman nõustus, et OLAF võib seoses liikmesriigi abistamisega juurdluste läbiviimisel teavitada komisjoni riiklike juurdluste seisust ja tulemustest. Ta märkis siiski, et OLAF oli lisaks komisjoni teavitamisele riiklike menetluste seisust ja tulemustest liigitanud ka kaebuse esitajate tegevuse „tõsiseks eeskirjade eiramiseks ELi eelarve kahjuks“. See järeldus ei olnud liikmesriigi prokuröri järeldus. Selle järelduse põhjal esitas OLAF komisjonile ka „soovitusi“.

Ombudsman leidis, et kui OLAF ei oleks ise uurimist läbi viinud, ei oleks tal olnud õigust teha kaebuse esitajate kohta järeldusi ega anda komisjonile kaebuse esitajate kohta soovitusi. Selliste järelduste tegemise ja soovituste andmisega jättis OLAF vähemalt mulje, et ta on juurdluse läbi viinud. Samuti on võimalik väita, et OLAF ületas talle antud volitusi.

Selle tulemusena leidis ombudsman, et OLAF oli toime pannud haldusomavoli. Seetõttu esitas ta OLAFile kaks soovitust. Esiteks palus ta OLAFil võtta ühendust Euroopa Komisjoniga, et selgitada, et ta üksnes toetas riiklikke ametiasutusi selles juhtumis ja et tema „lõpparuanne“ ei põhinenud OLAFi juurdlusel. Teiseks palus ta OLAFil tagada, et ta teeb tulevikus järeldusi või annab soovitusi ainult juhtudel, kui OLAF on ise juurdluse läbi viinud.

Kaebuse taust

1. Kaebuse esitajad on kaks ettevõtjat, kes ehitasid jahisadama ja hotelli Saksamaal Euroopa Komisjoni antud ELi toetuste abil. aasta oktoobris palus Saksamaa prokurör Euroopa Pettustevastaselt Ametilt (OLAF) abi projektiga seotud võimaliku subsiidiumipettuse kriminaaluurimisel. 2010. aasta detsembris nõustus OLAF sellist abi osutama ja alustas tegevust, mida OLAF nimetab koordineerimisjuhtumiks [2].

2. 2013. aasta mais lõpetas OLAF selle koordineerimisjuhtumi. Seejärel edastas OLAFi peadirektor selle koordineerimisjuhtumi kohta dokumendi nimetusega „lõpparuanne“kahele komisjoni peadirektoraadile (regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraat ning konkurentsi peadirektoraat). Selles „lõpparuandes“ märgiti, et liikmesriigi prokuröri läbi viidud uurimise tulemused tõendasid, et esines „tõsiseid eeskirjade eiramisi, mis kahjustasid liidu eelarvet“ (aruandes märgiti ka, et subsiidiumipettust käsitlev kohtumenetlus on liikmesriigi kohtus veel pooleli). OLAFi peadirektor soovitas oma aruande põhjal võtta „rahalisi järelmeetmeid“ ja „kohtulikku järelevalvet“.  Ta lisas, et „eeskirjade eiramise tõsiduse“ ja „subsiidiumipettuse kahtluse“ tõttu soovitas ta komisjonil kaebuse esitajatele makstud summad tagasi nõuda.

3. 2013. aasta juulis taotlesid kaebuse esitajad juurdepääsu kõigile OLAFi valduses olevatele selle küsimusega seotud dokumentidele. OLAF edastas neile nõutud dokumendid, välja arvatud kaks OLAFi sisedokumenti.[3] Kaebuse esitajad palusid OLAFil vaadata läbi oma otsus neid kahte sisedokumenti mitte avalikustada. 2013. aasta augustis palusid nad OLAFil vastata mitmele küsimusele, nimelt: 1. Miks ei kuulatud asjaomaseid isikuid ära enne OLAFi lõpparuannet, kuigi menetlus näeb sellise võimaluse ette; 2. milline on OLAFi menetluse seis; 3. Miks OLAF oma lõpparuandes konkurentsi peadirektoraadile saadetud kirjale ei viidanud? 4. Miks koostati komisjoni lõpparuanne enne, kui komisjoni erinevad asjaomased talitused olid selle küsimuse uurimise lõpetanud? 5.kas OLAFi valduses oli ka kaebuse esitajaid vabastav teave ja kas ta oli seda arvesse võtnud; ja 6. Kas OLAF võis kaaluda selgitava märkuse koostamist, milles selgitatakse, et ta üksnes toetas liikmesriigi ametiasutusi ja et tema lõpparuanne kujutas endast lihtsalt esialgset hinnangut, mis ei põhinenud tema enda juurdlustel.

4. OLAF jäi oma otsuse juurde neid kahte dokumenti mitte avalikustada, viidates vajadusele kaitsta kontrollide eesmärke, isikuandmete kaitset ja kolmanda isiku ärihuve. OLAF soovitas kaebuse esitajatel pöörduda ka liikmesriigi ametiasutuste poole, et saada vastus nende erinevatele küsimustele.

5. Kaebuse esitajad ei olnud rahul sellega, kuidas OLAF juhtumit käsitles. Nende peamine mure oli see, et OLAF ei olnud neid enne lõpparuande esitamist ära kuulanud.

6. OLAF vastas kaebuse esitajatele, et küsimust käsitleti koordineerimisjuhtumina, mis tähendas, et OLAF oli üksnes toetanud riiklikke õigusasutusi riiklikus uurimises. Kuna „koordineerimisjuhtumid“ ei ole OLAFi läbiviidavad uurimised, väitis ta, et ta ei ole rikkunud ühtegi kaebuse esitaja õigust.

7. Kaks asjaomast äriühingut esitasid seejärel 2014. aasta juuni lõpus ombudsmanile kaebuse.

Uurimine

8. 2014. aasta juulis algatas ombudsman uurimise seoses kaebusega, et OLAF ei kuulanud kaebuse esitajaid ära seoses juhtumi käsitlemisega OLAFi poolt, b) ei võtnud arvesse tõendeid, mis vabastasid kaebuse esitajad vastutusest, c) ei vastanud kaebuse esitajate 2013. aasta augusti kirjas esitatud küsimustele ja d) ei andnud juurdepääsu kaebuse esitajate taotletud dokumentidele.

9. Ombudsman palus OLAFil kaebusele vastata. Ombudsmani uurimisrühm kontrollis ka kahte dokumenti, mida kaebuse esitajale (täielikult) ei avaldatud.

10. Uurimise käigus sai ombudsman OLAFi vastuse kaebuse kohta ja seejärel kaebuse esitajate märkused. Kaebuse esitajad esitasid 2015. aasta augustis lisateavet, mille kohta paluti OLAFil arvamust avaldada.

11. Ombudsmani uurimisrühm tegi 2016. aasta märtsis ka järelkontrolli.

12. OLAF saatis 2016. aasta juunis ombudsmanile kaebuse kohta ka täiendava vastuse, mille kohta kaebuse esitajad esitasid oma märkused 2016. aasta juulis.

13. Uurimise läbiviimisel on ombudsman võtnud arvesse poolte esitatud argumente ja arvamusi.

OLAFi ja kaebuse esitajate argumendid

14. OLAF teatas ombudsmanile, et kõnealune juhtum on koordineerimisjuhtum, mille puhul OLAF hõlbustab teabevahetust komisjoni ja riiklike ametiasutuste vahel. Ta rõhutas, et „koordineerimisjuhtum“ ei ole „OLAFi juurdlus“.[4] OLAF väitis, et „OLAFi juurdluste“[5] raames ebaseaduslikus tegevuses kahtlustatavale isikule antud menetluslikke tagatisi ei kohaldata „koordineerimisjuhtumite“suhtes. Pigem on sellised menetlusõigused nagu kaitseõigused ja õigus olla ära kuulatud selles kontekstis siseriiklikus menetluses tagatud siseriiklike ametiasutuste poolt. OLAF märkis, et kaebuse esitajatel on vabadus esitada riiklikele ametiasutustele mis tahes selgitusi, mida nad soovivad.

15. Kaebuse esitajad vaidlustasid OLAFi seisukoha, väites, et OLAF ei abistanud üksnes liikmesriikide ametiasutusi. Pigem uuris ta asja. Selle seisukoha toetuseks märkis ta, et OLAFi lõpparuandes tehakse konkreetsed järeldused ja minnakse nii kaugele, et soovitatakse komisjonil kaebuse esitajatele makstud ELi toetused tagasi nõuda.

16. Sellega seoses viitasid kaebuse esitajad OLAFi määruse sättele juurdlusaruannete ja juurdluste järel võetavate meetmete kohta,[6] milles on sätestatud, et pärast OLAFi juurdluse lõpetamist koostab OLAF aruande. OLAFi määruses on sätestatud, et aruandele lisatakse OLAFi peadirektori soovitused [7]. Kaebuse esitajad väitsid, et ainus käegakatsutav erinevus OLAFi tavapärase juurdluse järgse OLAFi aruande ja koordineerimisjuhtumi aruande vahel on see, et OLAFi juurdluse korral austatakse õigust olla ära kuulatud, kuid koordineerimisjuhtumi puhul see nii ei ole.

17. Ombudsmani uurimisrühm küsis toimiku uurimise käigus OLAFi esindajalt, kas koordineerimisjuhtumit on võimalik muuta uurimiseks. OLAFi esindaja kinnitas, et see on teoreetiliselt võimalik. Käesoleval juhul ei olnud OLAF aga huvitatud oma juurdluse algatamisest, kuna liikmesriigis olid kriminaalmenetlused juba käimas.

18. Seoses kaebuse esitajate dokumentidega tutvumise taotlusega vaatas OLAF oma varasema otsuse uuesti läbi ja otsustas avalikustada teatavad osad kahest dokumendist, mille avalikustamisest ta oli varem keeldunud.

19. Kaebuse esitajad väitsid, et OLAF peaks andma täieliku juurdepääsu asjaomastele dokumentidele.

Ombudsmani hinnang, mille alusel esitati soovitus

20. On selge, et OLAFil on õigus abistada liikmesriigi ametiasutust, kes viib läbi uurimist liikmesriigi tasandil. Samuti ei ole vaidlust selles, et käesolevas asjas osutas OLAF tõepoolest abi Saksa prokurörile, kes OLAFilt abi taotles. Küsimus, millele tuleb vastata, on see, kas OLAF viis lisaks liikmesriigi ametiasutuse abistamisele liikmesriigi juurdluse läbiviimisel läbi ka oma juurdluse. Kui OLAF oleks läbi viinud ka oma juurdluse, oleks OLAFi juurdlusalusel isikul (nimelt kaebuse esitajatel) olnud teatavad menetluslikud tagatised (näiteks õigus olla juurdlusest teavitatud ja õigus väljendada OLAFile selle kohta oma seisukohti).

21. OLAF on seisukohal, et ta ei uurinud kaebuse esitajaid, vaid üksnes abistas liikmesriigi ametiasutust uurimise läbiviimisel. Ta leiab seega, et tal ei olnud vaja neid menetluslikke tagatisi järgida.

22. OLAFi lõpparuandes kirjeldatakse OLAFi tegevust järgmiselt. 2010. aasta oktoobris palus Saksamaa prokurör OLAFil abistada teda kahtlustatava subsiidiumipettuse kriminaaluurimises (prokurör kahtlustas, et ühte hotelli- ja jahisadama ehitamise projekti esitleti ekslikult kahe eraldi projektina). OLAF nõustus 2. detsembril 2010 sellist abi osutama ja algatas nn koordineerimisjuhtumi.

23. Selle „koordineerimisjuhtumi“ raames oli OLAFil prokuröriga palju kontakte. Ta küsis korrapäraselt prokurörilt teavet. Sellega seoses anti OLAFile juurdepääs menetlust käsitlevale riiklikule toimikule. Lisaks vahetas OLAF üksikasjalikku teavet asjaomaste komisjoni peadirektoraatidega (konkurentsi peadirektoraat, regionaalpoliitika peadirektoraat ja õigustalitus). OLAF korraldas 25. jaanuaril 2011 kohtumise prokuröri ning konkurentsi peadirektoraadi ja regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi esindajatega.  OLAF toetas prokuröri ka riiklike juurdlustega seotud Hispaania dokumentide tõlkimisel. Samuti edastas ta regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadile prokuratuuri küsimuse võimaliku subsiidiumikahju arvutamise kohta. Konkurentsi peadirektoraat teavitas OLAFit ka sellest, et ta oli algatanud projektiga seoses riigiabi juhtumi [8]. Sellega seoses toimus komisjoni esindajate (konkurentsi peadirektoraat, regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraat, õigustalitus ja OLAF) ja liikmesriikide esindajate kohtumine. Komisjoni õigustalitus konsulteeris OLAFiga ka juhtumiga seotud Saksamaa kohtu eelotsusetaotluse asjus. OLAF osales 16. oktoobril 2012 õigustalitusega toimunud kohtumisel, et seda küsimust arutada. Toimus ka regionaalvalitsuse ja regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi esindajate mitteametlik kohtumine OLAFi ja konkurentsi peadirektoraadi osavõtul, kus käsitleti regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi 2000.–2006. aasta programmi lõpuleviimist ja asjaomas(t)e projekti(de) rahastamist. OLAF hoidis Eurojusti koordineerimisjuhtumiga kursis iga-aastaste koordineerimiskoosolekute raames. Seda seetõttu, et riiklik prokurör oli palunud abi ka Eurojustilt.

24. Kõiki eespool nimetatud tegevusi võib põhjendatult käsitada liikmesriigi uurimist läbi viivale liikmesriigi ametiasutusele antava abina.

25. Ombudsman märgib ka, et kui OLAFi aruandes kirjeldatakse kaebuse esitajatega seoses kogutud teavet, on selles selgelt märgitud, et teabe esitas talle liikmesriigi prokurör.

26. Ombudsman nõustub, et OLAF võib seoses liikmesriigi abistamisega juurdluste läbiviimisel teavitada komisjoni riiklike juurdluste seisust ja tulemustest.

27. Ombudsman märgib siiski, et lisaks komisjoni teavitamisele riiklike menetluste seisust ja tulemustest liigitas OLAF kaebuse esitajate tegevuse ka „tõsisteks rikkumisteks, mis kahjustavad ELi eelarvet“. See järeldus ei olnud liikmesriigi prokuröri järeldus. Selle järelduse põhjal esitas OLAF komisjonile ka „soovitusi“. OLAFi peadirektor „soovitas“ regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadile ning konkurentsi peadirektoraadile „rahaliste järelmeetmete“ ja „kohtuliku järelevalve“ olemasolu. Samuti soovitas ta komisjonil eeskirjade eiramise tõsiduse ja „subsiidiumipettuse kahtluse“ tõttu kaebuse esitajatele makstud summad tagasi nõuda.

28. Ombudsman on seisukohal, et OLAFil, kes ise väidab, et ta ei uurinud kaebuse esitajaid, ei olnud õigust teha kaebuse esitajate kohta järeldusi ega anda komisjonile kaebuse esitajate kohta soovitusi. Ombudsman märgib, et tol ajal kehtinud OLAFi määrus (nagu ka praegu kehtiv OLAFi määrus) andis OLAFile õiguse anda „soovitusi (...) meetmete kohta, mida tuleks võtta“[9] ainult siis, kui OLAF viib läbi „uurimise“.

29. Selliste järelduste tegemise ja soovituste andmisega jättis OLAF vähemalt mulje, et ta on juurdluse läbi viinud. Samuti on võimalik väita, et OLAF ületas talle antud volitusi.

30. Selle tulemusena leiab ombudsman, et OLAF on toime pannud haldusomavoli.

31.  Kui ombudsman tuvastab haldusomavoli, peab ta otsustama, kas on asjakohane anda soovitusi tuvastatud haldusomavoli kõrvaldamiseks. Ombudsman ei usu käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades, et küsimus tuleks lahendada OLAFi tegevuse ümberkvalifitseerimisega „uurimiseks“ ja seejärel vajalike meetmete võtmisega kaebuse esitajate menetlusõiguste tagasiulatuvaks austamiseks ja vajaduse korral soovituste uuesti esitamiseks. Selle järelduse peamine põhjus on asjaolu, et OLAFil ei ole kunagi olnud ega ole ka mingit huvi algatada oma juurdlust, kuna liikmesriigis on kriminaalmenetlus juba käimas.

32. Ombudsman märgib, et kaebuse esitajad tegid uurimise käigus [10] ettepaneku, et OLAF võiks kaaluda komisjonile selgitava teate saatmist. Ombudsman on sellega nõus. Selles teates tuleks selgitada, et OLAF üksnes toetas liikmesriigi ametiasutusi ja et tema „lõpparuanne“ ei põhinenud tema enda juurdlustel. Pigem tuleks märkida, et aruanne põhines liikmesriigi prokuröri järeldustel. Märgukirjas tuleks anda ka ajakohastatud teavet riiklike kohtumenetluste seisu kohta (mis olid lõpparuande avaldamise ajal 2013. aastal veel pooleli). Selgitavas märkuses tuleks samuti sõnaselgelt märkida, et OLAF võtab oma järelduse ja soovitused tagasi. Samuti tuleks märkida, et komisjon võib ise hinnata aruandes esitatud teavet, teha selle kohta oma järeldused ja võtta mis tahes meetmeid, mida ta peab asjakohaseks.[11] Ombudsman esitab OLAFile sellekohase soovituse.

33. Ombudsman leiab ka, et käesolev juhtum tekitab süsteemseid probleeme. Ta märgib, et OLAF on seisukohal, et ta saab lõpetada nn koordineerimisjuhtumi, esitades lõpparuande koos soovitustega. Vormis, mida OLAF selliste koordineerimisjuhtumite lõpetamiseks jätkuvalt kasutab, on sätestatud, et OLAF annab soovitusi. OLAF peaks sellise tegevuse lõpetama. Ta võib kindlasti teavitada komisjoni teabest, mis on saadud riiklike ametiasutuste abistamisel. Siiski peaks ta sellistel juhtudel hoiduma oma järelduste või soovituste tegemisest. Kui ta soovib teha konkreetse juhtumi kohta oma järeldused või anda soovitusi, peaks ta ametlikult algatama OLAFi juurdluse, mille raames tuleb austada OLAFi juurdlusaluste isikute menetlusõigusi. Ombudsman esitab OLAFile selle kohta teise soovituse.

34. Seoses väitega, et OLAF ei võtnud arvesse tõendeid, mis vabastasid kaebuse esitajad vastutusest, märgib ombudsman, et OLAF peaks võtma seisukoha selle kohta, kas teatavad tõendid vabastasid kaebuse esitaja vastutusest ainult siis, kui OLAF oli juhtumit ise uurinud. Nagu eespool märgitud, ei viinud OLAF läbi juurdlust. Pigem piirdus ta sellega, et abistas riigiprokuröri tema uurimisel. Kuna OLAF ei viinud läbi kaebuse esitajate uurimist, ei olnud ta kohustatud võtma seisukohta küsimuses, kas teatavad tõendid vabastasid kaebuse esitajad vastutusest. Seega ei esinenud kaebuse selle aspektiga seoses haldusomavoli.

35. Seoses kaebuse esitajate väitega, et OLAF ei vastanud kaebuse esitajate 2013. aasta augusti kirjas esitatud küsimustele (vt eespool punkt 3), märgib ombudsman, et OLAF teatas kaebuse esitajatele, et ta peaks esitama oma küsimused liikmesriigi ametiasutustele. Kuna juhtumit uuris riiklik asutus, mitte OLAF, on mõistetav, et OLAF oleks teinud ettepaneku, et mõne esitatud küsimusega oleks saanud paremini tegeleda riiklik asutus. Ülejäänud küsimusi on käesolevas uurimises käsitletud.

36. Lõpuks märgib ombudsman seoses kaebuse esitajate taotlusega üldsuse juurdepääsuks dokumentidele, et OLAF võimaldas oma uurimise käigus rohkem juurdepääsu dokumentidele, millele kaebuse esitajad olid taotlenud juurdepääsu ja mida OLAF oli otsustanud alguses mitte avaldada. Ombudsman nõustub OLAFi seisukohaga, et ta ei saanud sel konkreetsel ajahetkel võimaldada suuremat juurdepääsu nendele dokumentidele, ilma et see kahjustaks nende huvide kaitset, millele ta viitas oma vastustes kaebuse esitajate esialgsetele dokumentidele juurdepääsu taotlustele ja nende läbivaatamise taotlustele. Seda seetõttu, et ajal, mil OLAF keeldus andmast juurdepääsu nendele dokumentidele, uuris komisjon veel kaebuse esitajate tegevust (et väljastada sissenõudekorraldusi). Seega ei esinenud kaebuse selle aspektiga seoses haldusomavoli. OLAFil võib siiski olla võimalik anda üldsusele ulatuslikum juurdepääs asjaomastele dokumentidele, kui praegu või tulevikus esitatakse uus üldsuse juurdepääsu taotlus.

Järeldus

Ombudsman leiab, et OLAF eksis, kui andis komisjonile kaebuse esitajate kohta „soovitusi“. Tegemist oli haldusomavoliga.

Soovitused

Selle kaebuse uurimise põhjal esitab ombudsman järgmised soovitused:

1. OLAF peaks saatma Euroopa Komisjonile selgitava märkuse, milles selgitatakse, et ta üksnes toetas riiklikke ametiasutusi kõnealuses juhtumis ning et tema „lõpparuanne“ ei põhinenud OLAFi juurdlusel. Selgitavas märkuses tuleks märkida, et OLAFi aruanne põhines liikmesriigi prokuröri järeldustel. Märgukirjas tuleks esitada ka ajakohastatud teave siseriiklike kohtumenetluste seisu kohta. Selgitavas märkuses tuleks samuti sõnaselgelt märkida, et OLAF võtab tagasi oma „soovitused“ komisjonile. Samuti tuleks siiski märkida, et komisjonil on vabadus ise hinnata aruandes esitatud teavet, teha selle kohta oma järeldused ja võtta mis tahes meetmeid, mida ta peab asjakohaseks.

2.  OLAF peaks tagama, et tulevikus teeb ta järeldusi või annab soovitusi ainult juhul, kui OLAF on ise juurdluse läbi viinud.

OLAFit ja kaebuse esitajaid teavitatakse sellest soovitusest.  Vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 saadab OLAF üksikasjaliku arvamuse kolme kuu jooksul alates soovituse esitamisest.

Emily O'Reilly

Euroopa Ombudsman

Strasbourg, 26. juuli 2017

 

[1] Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom), EÜT 1994, L 113, lk 15.

[2] Teatavates OLAFi 2011. aasta veebruari sisedokumentides, mis olid lisatud OLAFi esimesele vastusele ombudsmanile, viitab OLAF juhtumile ka kui „kriminaalabijuhtumile“.

[3] See tähendab esiteks komisjoni ja liikmesriikide ametiasutuste esindajate 21. septembri 2011. aasta kohtumise protokolli ja teiseks OLAFi kirja regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadile, milles edastati asjaomase prokuröri tõstatatud küsimus liidu eelarvele tekkida võiva rahalise kahju arvutamise kohta.

[4] Määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 artiklites 3–12.

[5] Nagu on sätestatud määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 artiklis 9.

[6] Kaebuse esitaja viitas määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 artikli 11 lõikele 1. Ombudsman märgib, et määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 artikli 11 lõige 1 on sarnane määruse (EÜ) nr 1074/1999 artikliga 9 (vt allpool).

[7] Kaebuse esitaja viitas määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 artikli 11 lõikele 1. Määruse 1074/1999 artikkel 9 on siiski väga sarnane. Ta märgib, et OLAFi aruanne ise sisaldab OLAFi soovitusi.

[8] Valitsuse toetust saav äriühing saab konkurentide ees eelise. Seetõttu on ELi aluslepingutega riigiabi üldiselt keelatud, välja arvatud juhul, kui see on põhjendatud üldise majandusarenguga. Selle keelu järgimise ja erandite võrdse kohaldamise tagamiseks kogu Euroopa Liidus vastutab Euroopa Komisjon selle eest, et riigiabi oleks kooskõlas ELi eeskirjadega.

[9] Vt määruse 1074/1999 artikli 9 lõige 1 ja määruse 883/2013 artikkel 11.

[10] Vt näiteks eespool punktis 3 esitatud kuues küsimus.

[11] Kui komisjon peaks igal ajal otsustama kaebuse esitajatelt raha tagasi nõuda, peaks ta tagama, et austatakse kaebuse esitajate menetlusõigusi, sealhulgas nende õigust olla ära kuulatud.