Juhtum puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks Euroopa Komisjoni õigustalituse arvamusele ELi personalieeskirjade rikkumisest teatamise eeskirjade kohaldamisala kohta juhtudel, kui ühe ELi institutsiooni töötaja teatab eeskirjade eiramisest teises institutsioonis.

Komisjon andis dokumendile osalise juurdepääsu, kuid keeldus avalikustamast selle sisu. Komisjon väitis, et üldsuse juurdepääsu võimaldamine dokumendi sisule kahjustaks õigusnõustamise kaitset ja tõsiselt tema otsustusprotsessi.

Ombudsman ei olnud veendunud, et komisjon oli kindlaks teinud, et kogu dokumendi avalikustamine kahjustaks kahte kõnealust huvi. Igal juhul leidis ombudsman, et on olemas oluline ja ülekaalukas üldine huvi sellise dokumendi avalikustamiseks, milles on üldiselt ja põhjalikult analüüsitud personalieeskirjade rikkumisest teatamise eeskirjade teatavaid aspekte. Seetõttu soovitas ombudsman komisjonil anda üldsusele juurdepääs täielikule õiguslikule arvamusele.

Kaebuse taust

1. Kaebus käsitleb taotlust üldsuse juurdepääsuks ^[1] Euroopa Komisjoni õigustalituse arvamusele (edaspidi „õigustalituse arvamus”). Õiguslik arvamus sisaldab ELi personalieeskirjade rikkumisest teatamise eeskirjade [2] kohaldamisala analüüsi juhtudel, kui institutsiooni töötajad teatavad väidetavatest rikkumistest teises institutsioonis. Juurdepääsutaotlus esitati 2013. aasta septembris.

2. Vastuseks Saksamaa kodanikust kaebuse esitaja taotlusele andis komisjon dokumendile osalise juurdepääsu. Sellega jäeti välja kõik õigusliku arvamuse sisulised osad.

3. Seejärel esitas kaebuse esitaja komisjoni seisukoha kohta vaide, nn kordustaotluse. Komisjon keeldus seda taotlust käsitlemast, kuna tal oli kahtlusi kaebuse esitaja isiku suhtes. 4. detsembril 2013 pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole.

Uurimine

4. Ombudsman algatas uurimise seoses järgmiste väidete ja väidetega:

Väited:

1) Komisjon keeldus ekslikult menetlemast kaebaja kordustaotlust üldsuse juurdepääsuks dokumentidele.

2) Komisjon ei võimaldanud kaebuse esitajale juurdepääsu taotletud dokumentidele.

Nõue:

1) Komisjon peaks tekkinud viivituse pärast vabandama.

2) Komisjon peaks andma kaebuse esitajale viivitamata täieliku juurdepääsu taotletud dokumendile.

Väide, et komisjon keeldus ekslikult kaebuse esitaja läbivaatamistaotlust menetlemast (kordustaotlus)

Ombudsmani lahendusettepanek

5. Püüdes leida sellele väitele kiiret ja kodanikusõbralikku lahendust, tegi ombudsman 27. märtsil 2014 komisjonile ettepaneku jätkata kaebuse esitaja dokumentidele üldsuse juurdepääsu taotluse menetlemist.

6. Komisjon vastas, et teeb seda ombudsmani ettepaneku kohaselt. Komisjon teatas siiski, et jätab endale õiguse võtta tulevikus asjakohaseid meetmeid, kui tal on tõsiseid kahtlusi dokumentidele üldsuse juurdepääsu taotleva isiku isikusamasuse suhtes.

7. Ombudsman tervitab komisjoni positiivset vastust lahenduse ettepanekule ja leiab, et komisjon on kaebuse selle aspekti lahendanud. Ombudsman märgib siiski, et dokumentidele üldsuse juurdepääsu taotluse puhul ei tohiks taotluse esitaja isikusamasust arvesse võtta selle taotluse kohta tehtava otsuse puhul. Otsus peaks olema sama, olenemata taotleja isikust. Igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, on õigus tutvuda (teatavate eranditega) ELi institutsiooni valduses olevate dokumentidega [3]. Lisaks otsustas komisjon oma 2001. aasta rakendussätetes laiendada üldsuse õigust pääseda juurde dokumentidele isikutele, kes ei ole ELi kodanikud ega residendid. Käesoleval juhul käsitles komisjon kaebuse esitaja esialgset taotlust; alles läbivaatamise taotlemise etapis keeldus komisjon juhtumit käsitlemast. Ombudsmanil ei ole alust arvata, et taotleja oli midagi muud kui ELi kodanik ja Saksamaa kodanik [4].

Väide, et komisjon ei võimaldanud kaebuse esitajale juurdepääsu taotletud dokumendile

Ombudsmanile esitatud argumendid

8. Vastuseks ombudsmani ettepanekule tegi komisjon kaebuse esitajale otsuse tema läbivaatamistaotluse kohta. See otsus ei erinenud sisuliselt tema vastusest kaebuse esitaja esialgsele taotlusele: komisjon oli seisukohal, et ta võib anda õiguslikule arvamusele väga piiratud juurdepääsu vajaduse tõttu kaitsta õigusnõustamist ja oma otsustusprotsessi. Samuti leidis komisjon, et avalikustamiseks puudus ülekaalukas üldine huvi.

9. Seoses vajadusega kaitsta õigusnõustamist [5] väitis komisjon, et õigustalituse koostatud taotletud õiguslik arvamus sisaldas põhjalikku analüüsi personalieeskirjade rikkumisest teatamist käsitlevate sätete kohaldamisala kohta [6] juhtudel, kui ühe institutsiooni töötaja teatas väidetavatest rikkumistest teises institutsioonis. Ta märkis, et OLAF taotles õiguslikku arvamust pärast ombudsmani juhtumit 1697/2010/(BEH)JN [7]. Arvamus ei piirdunud siiski ombudsmani juhtumi hindamisega – tegelikult märkis komisjon, et arvamuses seda juhtumit ei käsitletud.

10. Komisjon ütles, et see küsimus on väga tundlik teema. Seetõttu väitis komisjon, et õiguslik arvamus on oluline selliste rikkumisest teatamise juhtumite käsitlemiseks tulevikus. Komisjoni sõnul kahjustaks võimalus saada varasemat õigusalast nõu, mida ta on antud küsimuses andnud, õigustalituse suutlikkust anda komisjonile tulevikus samas küsimuses täiendavat õigusalast nõu. Lisaks kahjustaks õigusliku arvamuse avaldamine komisjoni vabadust küsida oma õigustalituselt õiguslikke arvamusi ning saada ausat, objektiivset ja põhjalikku nõu. Üldsuse teadlikkus arvamusest piiraks tema kaalutlusõigust personalieeskirjade kahe asjakohase sätte tulevase kohaldamisala kindlaksmääramisel. Lõpuks väitis komisjon, et on olemas reaalne võimalus, et ta peab nende sätete tõlgendamise kohta liidu kohtutes arvamust avaldama.

11. Seoses vajadusega kaitsta otsustusprotsessi [8] väitis komisjon, et õiguslik arvamus on koostatud asutusesiseseks kasutamiseks. Üldsuse teavitamine selle sisust piiraks komisjoni otsustamisvabadust ja kahjustaks komisjoni suutlikkust võtta tulevikus institutsioonides rikkumisest teatamise korral meetmeid. Seetõttu kahjustaks üldsuse juurdepääs arvamusele tõsiselt komisjoni otsustusprotsessi.

12. Seoses võimaliku ülekaaluka üldise huviga avalikustamise vastu väitis komisjon, et sellist ülekaalukat üldist huvi ei ole. Selle asemel oli tegemist lihtsalt kaebuse esitaja isikliku huviga saada juurdepääs õiguslikule arvamusele ning liidu institutsioonide ja nende töötajate huviga personalieeskirjade tõlgendamise vastu.

13. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei ole tõendanud, kuidas õigusliku arvamuse täielik avaldamine kahjustaks konkreetselt ja tõhusalt eranditega kaitstud huve. Kaebuse esitaja sõnul peab huvide kahjustamise oht olema mõistlikult ettenähtav ja mitte ainult oletuslik. Ta väitis, et komisjon ei ole esitanud ühtegi tõendit asjakohaste pooleliolevate kohtuasjade kohta. Kuna personalieeskirjade asjakohased sätted ei võimaldanud töötajatel kaevata komisjoni Euroopa Liidu Kohtusse, oli väga ebatõenäoline, et nende sätete tõlgendamine oleks komisjoni vastu algatatud kohtuasjas asjakohane.

14. Kaebuse esitaja väitis ka, et õigusliku arvamuse avaldamine aitaks edendada avaliku halduse legitiimsust kodanike silmis. Ta lisas, et sellega seoses on väga oluline käsitleda rikkumisest teatamise juhtumeid. Arvamuse avaldamata jätmine võib suurendada üldsuse kahtlusi rikkumisest teatamist reguleerivate eeskirjade ranguse ja selguse suhtes.

Ombudsmani hinnang

15. Ombudsman märgib, et erandeid üldsuse juurdepääsust dokumentidele tuleb tõlgendada ja kohaldada kitsalt, et mitte nurjata üldpõhimõtte kohaldamist, mille kohaselt tuleks üldsusele anda võimalikult laiaulatuslik juurdepääs institutsioonide valduses olevatele dokumentidele [9].

16. Selleks et teha kindlaks, kas kohaldatakse dokumentidele üldsuse juurdepääsu käsitlevate ELi eeskirjade kohast erandit,[10] on vaja kolmeetapilist kontrolli. Esiteks tuleb kindlaks teha, kas taotletud dokument kuulub viidatud erandiga hõlmatud kategooriasse. Teiseks tuleb kindlaks teha, kas asjaomaste dokumentide avalikustamine kahjustaks (õigusnõustamise osas) või kahjustaks oluliselt (otsustusprotsessi osas) kaitstud huve. Lõpuks, kui on kindlaks tehtud, et avalikustamine kahjustaks kaitstavat huvi, peab institutsioon kaalumise teel kindlaks tegema, kas avalikustamine teenib siiski ülekaalukaid üldisi huve [11].

Õigusnõustamist kaitsev erand

17. Ombudsman märgib pärast õigusliku arvamuse kontrollimist, et asjaomase dokumendi avalikustamata sisulised osad on tõepoolest seotud õigusnõustamisega ja kuuluvad seega selle erandi kohaldamisalasse. Õigusnõustamine ei ole üldiselt seotud konkreetse juhtumi asjaoludega, vaid puudutab personalieeskirjade asjakohaste eeskirjade sisu ja seda, kuidas need praktikas toimiksid.

18. Seoses küsimusega, kas õigusliku arvamuse avalikustamine kahjustaks õigusnõustamise kaitset, märgib ombudsman, et selle huvi kahjustamise oht peab selleks, et sellele saaks tugineda, olema mõistlikult ettenähtav ja mitte puhtalt hüpoteetiline [12].

19. Komisjon väitis, et arvamuse avalikustamine piiraks õigustalituse võimalusi pakkuda õigusnõustamist, ilma et talle esitataks sama küsimusega seotud varasemaid argumente. Ta väitis, et pelk asjaolu, et õiguslik arvamus on üldsusele teada, piiraks tema kaalutlusõigust personalieeskirjade kahe sätte tulevase kohaldamisala kindlaksmääramisel.

20. Ombudsman märgib siiski, et selline üldine argument ei saa õigustada erandit läbipaistvusnormist, mis on sätestatud ELi eeskirjades üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele [13]. Lisaks piirdus komisjon viitega hüpoteetilisele kohtumenetlusele ega põhjendanud sellise ohu olemasolu ühegi konkreetse tõendiga. Näiteks, nagu komisjon ise ütleb, ei käsitleta õiguslikus arvamuses –konkreetset ja seega mitte hüpoteetilist – ombudsmani juhtumit 1697/2010/(BEH)JN.

21. Komisjon väidab, et tema võimalust küsida õiguslikke arvamusi ning saada ausat, objektiivset ja kõikehõlmavat nõu kahjustaks õigusliku arvamuse avalikustamine. Ombudsman nõustub, et õigusnõustamise kaitsega seotud erandi eesmärk on kaitsta ELi institutsioonide suutlikkust taotleda ja saada õigusnõustamist [14].

22. Komisjon ei ole aga selgitanud, kui täpselt kahjustaks käesoleva juhtumi õigusliku arvamuse täielik avalikustamine tema suutlikkust taotleda ja saada õigusnõustamist. Kuigi on kahtlemata oluline näiteks see, et institutsioonidel oleks võimalik saada asutusesiseseid õiguslikke arvamusi, mis on sõltumatud välisest survest (või isegi sisemisest survest), kahjustaks see surve, mitte õiguslike arvamuste avalikustamise võimalus institutsiooni huvi saada ausat, objektiivset ja kõikehõlmavat nõu [15]. Kui selline surve peaks kunagi õigustalitusele avalduma, on institutsioonide käsutuses kõik vahendid sellise survega toimetulekuks. On selge, et komisjon on kohustatud võtma vajalikke meetmeid, et lõpetada igasugune selline surve ja tagada, et õigustalituses töötavad töötajad saavad oma arvamust avaldada. Sellise kultuuri loomine ja edendamine institutsioonis on iseenesest hea halduse aspekt.

23. Isegi kui järeldada, et on olemas teatav oht kahjustada õigusnõustamise kaitset – ja ombudsman ei ole veendunud, et selline oht on kindlaks tehtud –, peaks selline oht olema tasakaalus üldsuse huviga dokumendi avalikustamise vastu (vt allpool).

Otsustamisprotsessi kaitsega seotud erand

24. Komisjon on viidanud ka vajadusele kaitsta oma otsustusprotsesse.

25. Käesolev õiguslik arvamus sisaldab üldist analüüsi personalieeskirjade rikkumisest teatamist käsitlevate sätete kohaldamisala kohta juhtudel, kui ELi institutsiooni töötaja teatab väidetavatest rikkumistest teises institutsioonis. Komisjon ei ole väitnud, et õiguslik arvamus oleks olnud asjakohane ühegi konkreetse juhtumi puhul või osa mõnest muust konkreetsest käimasolevast otsustusprotsessist. Üldiselt väitis ta, et avalikustamine „kahjustaks krediidiasutuse või investeerimisühingu otsustusprotsessi tulevastes otsustes, mis käsitlevad teiste krediidiasutuste või investeerimisühingute töötajate poolset rikkumisest teatamist“.

26. Ombudsman märgib, et mõiste „otsustamisprotsess“ hõlmab kõiki sisekonsultatsioonide ja -arutelude protsesse. „Otsused“ on kõnealuste konsultatsioonide ja arutelude tulemusena vastu võetud seisukohad, isegi kui sellised seisukohad ei pruugi tingimata kujutada endast formaalseid õiguslikult siduvaid otsuseid. Teisisõnu on mõistel „otsus” lai tähendus [16].

27. See ei tähenda siiski, et mõiste „otsustamine“ võiks hõlmata äärmiselt ebamääraseid väiteid võimaluse kohta, et institutsioon peab võtma seisukoha konkreetses küsimuses. Ombudsman leiab seega, et komisjoni argument – et arvamus võib olla asjakohane tulevaste oletuslike rikkumisest teatamise juhtumite puhul – ei ole piisav.

28. Ombudsman rõhutab, et institutsiooni otsustamisprotsessi kaitsvale erandile tuginemiseks tuleb otsustamisprotsess kindlaks määrata vähemalt sellises ulatuses, et selle dokumendi sisu, mille avalikustamist taotletakse, arvesse võttes oleks võimalik hinnata, kas selle dokumendi avalikustamine kahjustaks oluliselt otsustamisprotsessi või mitte.

29. Isegi kui möönda, et komisjoni viidatud otsustamisprotsessid on piisavalt määratletud, ei tähenda see, et vaidlusaluse dokumendi avalikustamine kahjustaks oluliselt kõnealuseid otsustamisprotsesse. Ombudsman märgib, et komisjon viitab sisuliselt sellele, et dokumendi avaldamine takistaks komisjoni võtmast tulevikus alternatiivset seisukohta. See lihtsalt ei ole nii. Dokumendi avalikustamine dokumentidega tutvumise taotluse alusel ei tähenda mingil juhul, et see dokument võetakse seejärel institutsiooni seisukohaks selles küsimuses. Ei saa olla õiguspärast ootust, et institutsioon järgib seda seisukohta tulevastel juhtudel, välja arvatud juhul, kui institutsioon teatab ametlikult, et ta järgib seda seisukohta tulevastel juhtudel. Seega, isegi kui dokument avalikustataks, ei kahjustaks see komisjoni vabadust võtta tulevastes kohtuasjades teistsugune seisukoht. Oluline on meeles pidada, et õigusnõustamise arvessevõtmine on tavaliselt vaid üks element haldusotsuse tegemisel.

Ülekaalukas avalik huvi

30. Igal juhul, isegi kui avalikustamine kahjustaks eespool nimetatud huve, peaks see olema tasakaalus dokumendi avalikustamise võimaliku ülekaaluka üldise huviga. Käesoleval juhul väidab kaebuse esitaja, et dokumendi avaldamine oleks kasulik ELi haldusasutuste legitiimsusele ja aitaks seda edendada. Dokumendi sisu avaldamisest keeldumine võib aga suurendada üldsuse kahtlusi rikkumisest teatamist reguleerivate ELi eeskirjade ranguse ja selguse suhtes ning ELi institutsioonide kohustuse suhtes võtta rikkumisest teatajate teadete suhtes järelmeetmeid.

31. Komisjon ei nõustunud sellega, et dokumendi üldsusele kättesaadavaks tegemise vastu on avalik huvi, seda enam, et personalieeskirjade tõlgendamine puudutas peamiselt liidu institutsioone ja nende töötajaid.

32. Ombudsman rõhutab, et rikkumisest teatamine on personalieeskirjade kohaselt ELi töötajate kohustus. Töötaja on kohustatud teatama tõsistest rikkumistest, millest ta saab teada oma kohustuste täitmise käigus. See kohustus ei piirdu juhtudega, mil inimene saab teada eeskirjade eiramisest oma asutuses. Seda kohaldatakse alati, kui töötaja saab teada eeskirjade eiramisest mõnes ELi institutsioonis. Rikkumisest teatamise nõude eesmärk on kaitsta liidu (ja mitte ainult oma institutsiooni) huve kahjustava tegevuse eest. Selle kohustuse täitmata jätmine võib lõpuks viia asjaomase ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamiseni.

33. Sellega seoses nõustub ombudsman täielikult komisjoni üldise hinnanguga, mis anti seoses uute rikkumisest teatamise suuniste vastuvõtmisega ja mille kohaselt „on oluline, et oleksid olemas selged, tuntud ja usaldusväärsed teatamiskanalid ja rikkumisest teatamise kord”[17] (rõhuasetus lisatud). Rikkumisest teatamist käsitlevate sätete kohaldamisala ja piire käsitlevad selged eeskirjad võimaldavad töötajatel tõhusalt täita oma kohustust võtta sõna, kui nad saavad teada tõsisest üleastumisest või väärteost institutsioonides. Sellised selged eeskirjad teenivad avalikke huve, edendades ELi haldusasutuste usaldusväärsust, läbipaistvust, vastutust ja lõppkokkuvõttes legitiimsust [18].

34. Ausus on Euroopa avaliku teenistuse oluline põhimõte. Euroopa üldsus ootab, et ELi institutsioonide töötajad käituksid võimalikult usaldusväärselt, mis aitab kaasa ELi avaliku halduse üldisele legitiimsusele. Sellega seoses tugevdab avatus seda usaldusväärsust, võimaldades kodanikel kontrollida rikkumisest teatamise eeskirjade ulatust ja piiranguid institutsioonides ning hinnata, kas institutsioonid reageerivad piisavalt sisekorruptsiooni, pettuste ja muude tõsiste rikkumistega seotud probleemidele. Õigusliku arvamuse sisu avaldamine suurendab ombudsmani arvates üldsuse usaldust rikkumisest teatamist käsitlevate sätete toimimise vastu ja aitab uuesti kinnitada töötajatele, kes tunnevad kohustust neile tugineda.

35. Eespool öeldut silmas pidades on ombudsman arvamusel, et tõepoolest on olemas märkimisväärne avalik huvi sellise dokumendi avalikustamise vastu, milles analüüsitakse üldiselt ja põhjalikult rikkumisest teatamise eeskirjade teatavaid aspekte ning millega püütakse seega selgitada komisjoni arusaama töötajate kohustustest. Ombudsman on seisukohal, et see avalik huvi kaalub käesoleval juhul üles mis tahes tuvastatud vajaduse kaitsta õigusnõustamist või komisjoni otsustusprotsessi. Ombudsman leiab, et komisjoni otsus jätta õigusliku arvamuse sisuline osa avalikustamata kujutab endast haldusomavoli, ja esitab seega selle kohta soovituse.

Soovitus

Selle kaebuse uurimise põhjal esitab ombudsman komisjonile järgmise soovituse:

Komisjon peaks andma täieliku juurdepääsu õiguslikule arvamusele.

Komisjoni ja kaebuse esitajat teavitatakse sellest soovitusest.  Vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 saadab komisjon oma arvamuse 14. jaanuariks 2016. Arvamus võiks koosneda soovituse heakskiitmisest ja selle rakendamise kirjeldusest.

Strasbourg, 10.10.2016,

Emily O' Reilly

Euroopa Ombudsman

 

[1] Kaebuse esitaja taotles üldsuse juurdepääsu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele) alusel (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).

[2] Määrus nr 31 (EMÜ), 11 (Euratom), millega kehtestatakse Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ametnike personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused, EÜT 1962, 45, lk 1385, konsolideeritud versioon kättesaadav aadressil: http://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX:01962R0031-20140701&from=EN.

[3] Institutsioonid võivad anda juurdepääsu dokumentidele füüsilistele või juriidilistele isikutele, kelle elu- või asukoht ei ole liikmesriigis.

[4] Ombudsmani ettepanek komisjonile avaldatakse koos käesoleva soovitusega.

[5] Määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teine taane.

[6] Personalieeskirjade artiklid 22a ja 22b.

[7] Euroopa Ombudsmani otsus, millega lõpetatakse Euroopa Pettustevastase Ameti vastu esitatud kaebuse 1697/2010/(BEH)JN uurimine.

[8] Määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimene lõik.

[9] kohtuotsus Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, C-506/08 P, EU:C:2011:496, punkt 75; kohtuotsus Rootsi vs. komisjon, C-64/05 P, EU:C:2007:802, punkt 66; Kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, liidetud kohtuasjad C-39/05 P ja C-52/05 P, EU:C:2008:374, punkt 36; ja kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, T-391/03, EU:T:2006:190, punkt 84.

[10] Kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, EU:C:2008:374, punkt 37.

[11] Kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, EU:C:2008:374, punktid 33–45.

[12] Kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, EU:C:2008:374, punktid 42-43.

[13] Kohtuotsus Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, EU:C:2011:496, punkt 116; Kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, EU:C:2008:374, punkt 65.

[14] Kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, EU:C:2008:374, punktid 42 ja 62.

[15] Kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, EU:C:2008:374, punkt 64.

[16] Euroopa Ombudsmani otsus, millega lõpetatakse Euroopa Komisjoni vastu esitatud kaebuse 1817/2010/(DK)RA uurimine, punkt 37.

[17] Euroopa Komisjoni pressiteade, 6. detsember 2012, http://europa.eu/rapid/press-release_IP-12-1326_en.htm.

[18] Vt Euroopa Ombudsmani omaalgatuslik uurimine OI/1/2014/PMC rikkumisest teatamise kohta.