(koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja (1) artikli 3 lõikele 6)

Kompromiss

Taustteave

Kaebuse esitaja on Euroopa Parlamendi ametnik. Enne lähetamist töötas ta teenistuse huvides alates 1. jaanuarist 2002 II peadirektoraadis.

Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 37 kohaselt säilivad lähetuses oleval ametnikul „kõik õigused artiklites 38 ja 39 sätestatud tingimustel (...) oma päritoluinstitutsiooni ametnikuna”. Artikli 38 punkti f kohaselt hõlmab see teenistuse huvides lähetatud ametnike edutamiskõlblikkust.

Parlamendis toimub edutamine iga-aastase personali hindamise menetluse alusel, mille käigus koostatakse hindamisaruanne ja antakse maksimaalselt kolm teenetepunkti.

mail 2004 võttis Euroopa Parlamendi juhatus vastu otsuse "Poitique de promotion et de programmation des carrières"(2) (edaspidi "juhatuse otsus"). See sisaldab järgmisi sätteid:

„I.1 Mérite et progression de la carrière

Le mérite d'un fonctionnaire/agent définit le rythme de progression de sa carrière. (...)

I.3 Continuité du mérite

(...) La concept de mérite recouvre, par exemple, la manière dont le fonctionnaire/agent s'acquitte des tâches qui lui sont confiées (...), le niveau des services rendus, une mobilité réussie, le niveau de responsabilité exercée, (...) la capacité d'assumer davantage de responsabilités.

I.4 Évaluation du mérite

I.4.1 Le mérite du fonctionnaire/agent est évalué chaque année.

Tout fonctionnaire/agent méritant reçoit des points de mérite dans une fourchette de 1 à 3 points (...). (...)

I.4.5 Ces principes s'appliquent à:

- tout fonctionnaire et tout agent temporaire visé à l'article 2, punkt a, du RAA (3), hinne 1 à 13;

- tout agent temporaire visé à l'article 2, point b), du RAA, de grade 1 à 13, et lauréat d'un concours de la même catégorie/du même groupe de fonctions;

- tout agent contractuel visé à l'article 3 bis, paragraphe 1, et à l'article 87 du RAA et appartenant au groupe de fonctions I conformément à l'article 80, paragraphe 2, du RAA.

I.5 Punktide de mérite omistamine

I.5.1 Chaque direction générale/unité autonome (...) reçoit, pour l'ensemble du personnel (4) visé:

- au point I.4.5, premier et deuxième tirets ci-dessus, un nombre total de points - à distribuer par grade - égal au double de son effectif (promouvable ou non), à l'exception des grades 14 à 16. À ce nombre s'ajoute une enveloppe de troisièmes points de mérite calculée sur la base de 1 point multiplié par 3% de l'effectif concerné (5). Le nombre total de points ainsi obtenu ne peut être dépassé;

- au point I.4.5, troisième tiret ci-dessus, un nombre total de points - à distribuer par grade - égal au double de cet effectif (promouvable ou non), à l'exception du grade 3.

I.5.3 Les points sont distribués au sein de chaque groupe de fonctions et grade à la suite d'un examen comparatif, grade par grade, des mérites des fonctionnaires/agents.

I.6 Prantsusmaa Secrétaire'i departemang

I.6.1 Afin de corriger les distortions dues au nombre restreint de fonctionnaires d'un groupe de fonctions et d'un grade donnés existant dans certaines entités fonctionnelles, le Secrétaire général détient une réserve de points de mérite. Il peut l'utiliser, sur saisine dûment motivée des responsables d'entités fonctionnelles, en attribuant au plus, pour chacun d'entre elles, un point supplémentaire par grade dans un groupe de fonctions déterminé.

I.6.2 Cette réserve est également destinée à récompenser, le cas échéant, le mérite exceptionnel de fonctionnaires exerçant temporairement des fonctions spécifiques et dont le travail est difficilement comparable à celui d'autres notés. (...)

II.2 Les étapes de la procédure sont les suivantes:

- La proposition d'attribution des points de mérite est établie par le responsable d'entité fonctionnelle lors d'une réunion du collège des notateurs de cette entité. Ce collège a pour mission d'assurer la cohérence entre les points de mérite qui sont proposés au fonctionnaire/agent et l'évaluation résultant du dernier exercice de notation.

- Les propositions d'attribution de points sont communiquées aux notés et transmises, pour avis, au Comité des rapports.

- Le Secrétaire général transmet, pour avis, au Comité des rapports les propositions d'attribution de points de mérite sur sa réserve, établies conformément au point I.6 ci-dessus.

- Le Secrétaire général arrête sa décision d'attribution de points de mérite sur sa réserve après avis du Comité des rapports.

- Les responsables d'entité fonctionnelle arrêtent les décisions d'attribution de points après avis du Comité des rapports et les communiquent aux notés. (...)“.

Käesoleva otsuse lisas on esitatud õppuse üksikasjalik ajakava:

"1.6 Du 1er au 15 mars: valideerimine, näitamine ja allkirjastamine des rapports de notation

Le notateur final valide les rapports (...). Enfin, le noté lui-même est invité à signer son rapport selon la procédure actuellement en vigueur. (...)

1.7 Du 15 au 30 avril: délai de saisine du Comité des rapports sur le contenu du rapport de notation

Le noté a 10 jours ouvrables pour introduire un recours auprès du Comité des rapports.

1.8 Troisième semaine d'avril: établissement d'un classement par ordre de mérite et réunion du collège des notateurs au sein de chaque DG (...)

Lors de la réunion du collège des notateurs par direction générale, les propositions d'attribution de points de mérite sont arrêtées. (...)

1.9 Dernière semaine d'avril - première semaine de mai: informatsioon des notés sur les propositions de points de mérite

Chaque noté reçoit (...) la proposition qui est faite en ce qui le concerne. (...) Sur ce courrier figurent de façon très précise les modalités et le délai de saisine du Comité des rapports, pour le cas où le noté serait en désaccord avec la proposition. (...)

1.10 Mois de mai: eksam des recours sur le contenu des rapports par le Comité des rapports

1.11 Mi-mai - fin juillet: eksam des recours quant aux propositions de points de mérite par le Comité des rapports (...)

1.12 Deuxième semaine de septembre: décision d'attribution des points de mérite par les DG (...)

Sur ce courrier [le courrier informant le noté de la décision] figurent aussi de façon très précise les modalités de réclamation (artikli 90 lõige 2, du statut des fonctionnaires), pour le cas où le noté serait en désaccord avec la décision. (...)“.

Ombudsmanile esitatud kaebus

Kaebuse esitaja väitis Euroopa ombudsmanile esitatud kaebuses, et 2002. ja 2003. aasta eest anti talle teenetepunkte enne tema hindamisaruannete koostamist, ilma et tema sooritust oleks nõuetekohaselt hinnatud võrreldes tema sama kategooria kolleegidega, kellele oli antud kolmas teenetepunkt.

Lisaks väitis ta, et ta oli mõlemal aastal ilma jäetud võimalusest saada enne asjakohase otsuse tegemist hindamiskomisjoni hinnang selle kohta, kas talle antavate teenetepunktide kavandatud arv on kooskõlas tema hindamisaruandega. Ta väitis ka, et teenetepunktide andmise üle otsustamisel ei võtnud parlament arvesse tema vastutuse taset.

Kaebuse esitaja sõnul olid asjakohased faktid järgmised:

Personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitas ta 2002. aasta kohta kaebuse parlamendile, kes otsustas konsulteerida hindamiskomiteega. Olles tutvunud tema toimikuga ja võrrelnud tema hindamisaruannet tema A-kategooria kolleegidega, kes said kolmanda teenetepunkti, jõudis komitee järeldusele, et kolmanda teenetepunkti andmine on põhjendatud, ning peasekretär otsustas seejärel anda talle kolmanda teenetepunkti.

2003. aasta kohta esitas kaebuse esitaja 5. juunil 2004 aruandekomiteele kaebuse, sest talle oli saadetud ettepanek anda talle kaks teenetepunkti, kuid talle ei olnud saadetud hindamisaruannet.

Aruannete komitee jõudis oma 9. juuni 2004. aasta arvamuses järeldusele, et asjaomast menetlust ei ole järgitud. Sellest arvamusest ilmnes, et i) teenetepunktide andmise ettepanek allkirjastati 18. mail 2004 ja saadeti kaebuse esitajale 24. mail 2004, samas kui hindamisaruanne lõpetati alles 18. mail 2004 ja esitati kaebuse esitajale arvamuse saamiseks alles 9. juunil 2004; ning ii) kaebuse esitaja peadirektoraadi hindajad kohtusid juba 12. mail 2004, et arutada teenetepunktide andmist.

juunil 2004 teatas parlamendi peasekretär kaebuse esitajale, et i) ta jagab raportikomisjoni seisukohta, et asjaomast menetlust ei ole järgitud; ii) ta palub kaebuse esitaja peadirektoril alustada menetlust uuesti alates hindamisaruande etapist ("de reprendre la procédure au stade du rapport the notation"); ning iii) hindajate koosolekul tehakse uus ettepanek teenetepunktide andmiseks.

16. juulil 2004 saadeti talle kaebuse esitaja hindamisaruande uus versioon, mis oli identne varem talle saadetud versiooniga. Ta kirjutas aruandele alla ja tagastas selle 19. juulil 2004. Ta teatas sõnaselgelt, et kavatseb pöörduda hindamiskomisjoni poole, kui uus ettepanek teenetepunktide andmise kohta peaks erinema 2002. aastat käsitlevast otsusest, st kui talle ei anta kolme punkti.

Kaebuse esitajale ei saadetud aga ühtegi uut ettepanekut teenetepunktide andmise kohta. novembril 2004 sai ta peadirektori otsuse, mille kohaselt anti talle 2003. aasta eest kaks teenetepunkti.

jaanuaril 2005 esitas kaebuse esitaja personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse. juunil 2005 lükkas parlament kaebuse tagasi ja teatas talle, et tema juhtumi puhul ei tuvastatud ei menetlusvigu ega ilmseid hindamisvigu. Parlamendi otsusest ilmnes, et kaebuse esitaja hindamisaruannet ei võrreldud tema kolleegide omaga. Selle asemel taotles peadirektor kolmanda punkti andmist peasekretäri reservist, mille peasekretär oli ilmselt tagasi lükanud. Lisaks selgus, et kahele tema kolleegile anti peasekretäri reservist kolmas punkt, mida põhjendati nende suurepäraste ja pidevalt paranevate tulemustega.

Kaebuse esitaja leidis, et nii menetlustes kui ka parlamendi otsuses teenetepunktide andmise kohta on tehtud ilmseid vigu. Ta rühmitas need kolme aspekti alla: i) tema töötulemuste võrdleva hindamise väidetav puudumine; ii) parlamendi väidetav suutmatus saata talle nõuetekohaselt koostatud ettepanek teenetepunktide andmise kohta, mis jättis ta tegelikult ilma võimalusest pöörduda raportikomisjoni poole; ning iii) parlamendi väidetav suutmatus võtta arvesse tema vastutuse taset.

A) Võrdleva hindamise väidetav puudumine

Kaebuse esitaja väitis, et tema tulemusi ei ole võrreldud tema kolleegide tulemustega tema peadirektoraadis. Oma otsuses tema artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse kohta põhjendas parlament seda peasekretäri reservi käsitleva juhatuse otsuse punkti I.6.2 alusel.

Kaebuse esitaja väitis, et peasekretäri reservi käsitlevate sätete sõnastus ja kontekst viitavad sellele, et see reserv on mõeldud menetluse lisavõimalusena, mille eesmärk on korrigeerida võimalikku ebaõiglust üksikjuhtudel pärast menetluse lõpuleviimist peadirektoraatides. See ei välistanud punktis I.5 sätestatud menetluse kohaldamist, millest ei olnud välja jäetud teenistuse huvides lähetatud ametnikke. Miski nendes sätetes ei võimalda järeldada, et lähetatud ametnikud tuleb kohe võrdlevast hindamisest välja jätta, nagu tehti tema puhul.

B) Nõuetekohaselt tehtud ettepaneku väidetav esitamata jätmine

Kaebuse esitaja väitis, et hindamiskomisjonil oli tema kasuks otsustav mõju parlamendi otsusele anda talle 2002. aasta eest teenetepunkte. Teisest küljest oli asjaolul, et talle ei antud võimalust pöörduda komitee poole küsimuses, kas 2003. aastaks kavandatud teenetepunktid olid kooskõlas tema töötulemustele antud hinnanguga, ning et erinevalt 2002. aastal valitud lähenemisviisist ei olnud ametisse nimetav asutus ilmselt komitee poole pöördunud, tema jaoks selgelt negatiivsed tagajärjed. Parlamendi tegevus on selgelt vastuolus asjakohaste eeskirjadega, eelkõige juhatuse otsuse lisa punktiga 1.9, mille kohaselt tuleb hinnatavale töötajale saata ettepanek teenetepunktide andmise kohta, milles selgitatakse komiteele edasikaebamise korda.

Menetlusnormide rikkumine kujutas endast ka personalieeskirjade artiklis 43 sätestatud põhimõtte rikkumist, mille kohaselt tuli ametnikule anda õigus esitada kaebus aruandemenetluse raames, mida tuli kasutada enne kaebuse esitamist artikli 90 lõike 2 alusel.

Kaebuse esitaja tuletas meelde, et peasekretär märkis oma 24. juuni 2004. aasta kirjas, et tema juhtumi puhul ei ole järgitud menetlusnorme. Vastuses tema artikli 90 lõike 2 kohasele kaebusele ei mainitud seda kirja ega käsitletud küsimust, miks selles võetud kohustustest kinni ei peetud. Isegi kui peasekretär eksis oma hinnangus menetluseeskirjade kohta - mis oli vaevalt tõenäoline -, võis kaebuse esitaja õiguspäraselt eeldada, et nimetatud kohustused jäävad kehtima.

(C) Väidetav tema vastutuse taseme arvesse võtmata jätmine

Artikli 90 lõike 2 kohases kaebuses juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et tema töötulemuste võrdleval hindamisel tuleb arvesse võtta täidetavate ülesannete laadi. See kohustus tuleneb personalieeskirjade artikli 45 lõikest 1, milles on sätestatud, et „vajaduse korral tuleb arvesse võtta vastutuse taset”. aasta puhul oli aruannete komitee seda teinud, juhtides tähelepanu tema suurele vastutusele. Ta lisas, et see on üks põhjusi, miks ta leiab, et tuleks anda kolmas teenetepunkt.

Tema kohustuste tase oli 2003. aastal isegi kõrgem kui 2002. aastal, sest ta pidi direktori pikaajalise haiguse tõttu täitma lisaülesandeid. Lisaks oli ta osalenud olulise institutsioonidevahelise kokkuleppe üle peetavates uutes läbirääkimistes ja teinud ulatuslikku tööd seoses uue finantsmääruse kehtestamisega.

Vaatamata nendele faktidele, mida mainiti tema hindamisaruandes ja tema selgesõnalisele taotlusele artikli 90 lõike 2 kohases kaebuses, ei käsitletud seda küsimust parlamendi otsuses üldse.

Kaebuse esitaja väitis, et tuleks leida sõbralik lahendus, mis võiks seisneda selles, et parlament võtab vastu samasuguse tegevuskava, nagu peasekretär oli võtnud 2002. aasta suhtes. Ta väitis seega, et ametisse nimetav asutus peaks tema juhtumi uuesti läbi vaatama ja paluma hindamiskomisjoni arvamust. Käesolev arvamus tuleks sõnastada võrdluse põhjal kõigi sama peadirektoraadi kolleegidega, kes said 2003. aasta eest kolmanda teenetepunkti. Talle tuleks anda võimalus esitada komiteele oma seisukoht. Lõplikus otsuses tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta tema vastutuse taset.

Kokkuvõttes esitas kaebuse esitaja järgmised väited ja väited (6):

1. Parlament rikkus kohaldatavaid menetlusnorme, kuna ta ei võrrelnud tema teeneid kolleegide teenetega 2003. aastal.
2. Parlament rikkus kohaldatavaid menetlusnorme, kuna ta ei esitanud talle enne teenetepunktide andmist käsitleva otsuse tegemist nõuetekohaselt koostatud ettepanekut teenetepunktide andmise kohta.
3. Peasekretäri 24. juuni 2004. aasta kirjas talle antud lubadusi ei täidetud, kuigi ta võis õiguspäraselt eeldada, et neid täidetakse.
4. Parlament rikkus personalieeskirjade artiklit 43, kuna ta ei andnud talle võimalust aruandlusmenetluse raames kaebust esitada.
5. Tema töötulemuste hindamisel jättis parlament ekslikult arvesse võtmata tema vastutuse suuruse 2003. aastal, kuigi seda asjaolu mainiti sõnaselgelt personalieeskirjade artikli 45 lõikes 1.
6. Otsus mitte võrrelda tema hindamisaruannet kolleegide aruannetega rikub võrdsuse põhimõtet, kuna personalieeskirjade artiklid 37 ja 38 näevad ette, et ametnikul säilivad edutamismenetluses kõik tema õigused.
7. Parlament kohtles teda ebaõiglaselt, jättes ta ilma võimalusest pöörduda raportikomisjoni poole küsimuses, kas talle pakutud teenetepunktid olid tema töötulemustega kooskõlas.

Kaebuse esitaja väitis, et ametisse nimetav asutus peaks uuesti hindama tema 2003. aasta tulemusi ja saama selleks hindamiskomisjoni arvamuse, nagu ta oli teinud seoses 2002. aasta hindamisega. Käesolev arvamus peaks põhinema võrdlusel kõigi kaebuse esitaja kolleegidega, kes said 2003. aasta eest kolmanda teenetepunkti. Sellega seoses väitis kaebuse esitaja, et talle on antud võimalus esitada komiteele oma seisukoht.

Nõue

Parlamendi arvamus

Parlament märkis oma arvamuses, et välispoliitika peadirektoraadi hindajate kolleegium kohtus 12. mail 2004 ning otsustas pärast nende teenete ja saadaolevate punktide arvu arvessevõtmist anda üheksale A-kategooria ametnikule kolmanda teenetepunkti. Kahe ametniku puhul oli lisapunkte võimalik saada pärast seda, kui oli kindlaks tehtud, et kaks samasse kategooriasse kuuluvat ametnikku said ainult ühe punkti. Ülejäänud viie ametniku puhul võeti kolmas punkt peadirektoraadi täiendavast eraldisest. Lõpuks anti kahele A-kategooria ametnikule punkt peasekretäri reservist, tunnustades nende panust konventsiooni töösse.

Pärast peasekretäri 24. juuni 2004. aasta kirja kaebuse esitajale ja hindamisaruande lõpliku versiooni saatmist 16. juulil 2004 toimus 2. septembril 2004 täiendav kohtumine välispoliitika peadirektoraadi hindajatega. Olles kaalunud lähetatud ametnike ja peadirektoraadi ametnike teenete võrdlemise keerukust, tegi peadirektor N. ettepaneku anda kaebuse esitajale kaks teenetepunkti ja taotleda kolmanda punkti andmist peasekretäri reservist. Reservi eesmärk oli tunnustada teeneid väga väikestes üksustes ja lähetatud töötajate puhul. Peasekretär aga ei võtnud selle ettepaneku suhtes meetmeid.

Menetluse kohta

Käesoleval juhul ei vaidlustatud seda, et kaebuse esitaja teeneid ei võrreldud tema kolleegide teenetega. Selle põhjuseks oli asjaolu, et võrdlus oleks tema lähetuse tõttu olnud ebamugav. Seetõttu tegi hindajate kolleegium ettepaneku anda peasekretäri reservist lisapunkt, mille üks eesmärk on juhatuse otsuse punkti I.6.2 kohaselt „tasustada vajaduse korral erakordseid teeneid, mida on näidanud kolleegid, kes on lähetatud üksusesse, mille tööd on raske võrrelda teiste hindajate tööga“.

Tema lähetuse tõttu oli raske võrrelda kaebuse esitaja teeneid tema parlamendis töötavate kolleegide teenetega. Kuigi hindamiskriteeriumid olid identsed, ei oleks olnud asjakohane võrrelda eri institutsioonides tehtud tööd, eelkõige seetõttu, et käesoleval juhul hõlmas kaebuse esitaja seisukoht konkreetseid kohustusi. Seetõttu oli asjakohane kohaldada juhatuse otsuse punkti I.6.2 ja taotleda punkti võtmist peasekretäri reservist.

Sellega seoses rõhutas parlament, et ei ole võrreldud ka peadirektoraadi kahe A-kategooria ametniku, kellele mõlemale anti punkt peasekretäri reservist, ja nende teiste kolleegide vastavaid teeneid.

Lisaks ei tõendanud kaebuse esitaja personalieeskirjade artiklite 37 ja 38 rikkumist. Tegelikult ei ole teda lähetuse tõttu diskrimineeritud. Lisaks säilitas ta oma õiguse edutamisele.

Loodud on pretsedent, mille kohaselt tähendab võrdne kohtlemine seda, et samasuguses õiguslikus olukorras olevaid teenistujaid tuleb kohelda ühtemoodi. Erinevas olukorras ametnike erinev kohtlemine oli siiski täiesti õiguspärane. Punktide andmise osas oli peasekretäri reserv ette nähtud just sellisteks olukordadeks.

Nendel põhjustel ei olnud aruannete komitee 9. juuni 2004. aasta arvamuses tuvastatud eeskirjade eiramised tegelikult olulised. Igal juhul ei olnud võrdlus kaebuse esitaja kolleegidega parlamendis nõutav ja see ei oleks olnud asjakohane.

Seega järgiti parlamendi sise-eeskirjades sätestatud menetlust nõuetekohaselt.

Kaebuse esitaja suutmatus vaidlustada punktide andmise ettepanekut ja personalieeskirjade artikli 43 väidetav rikkumine

Kaebuse esitaja väide personalieeskirjade artikli 43 väidetava rikkumise kohta ei olnud vastuvõetav ega asjakohane. Uusi personalieeskirju, mis jõustusid 1. mail 2004, ei saanud kohaldada 2003. aasta personaliaruandluse suhtes. Kuigi artiklis 43 oli tõepoolest sätestatud, et kõik kaebused, mis on esitatud enne kaebuse esitamist, tuleb esitada töötajate teavitamise menetluse raames, vastasel juhul oleks kaebus vastuvõetamatu, pidi iga institutsioon võtma vastu sise-eeskirjad selliste kaebuste kohta. Parlament võttis sellised eeskirjad vastu 6. juulil 2005 ja seetõttu ei olnud need kaebuse esitaja olukorras kohaldatavad. Uues artiklis 43 piirati kaebuste vastuvõetavust. Kaebuse esitajal oli siiski võimalik kasutada artikli 90 lõiget 2 oma õiguste jõustamiseks. Lõpuks juhtis parlament tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja ei olnud üldse huvitatud ettepaneku vaidlustamisest raportikomisjonis, sest talle pakuti peasekretäri reservist välja kolmas punkt. Seega ei kujutanud punktide andmise ettepanekust teatamata jätmine endast olulist menetlusnormi rikkumist.

aastal punktide andmisel järgitud menetlus

Kaebuse esitaja ei saanud õiguspäraselt väita, et tal oli mõistlik eeldada, et tema teeneid võrreldakse süstemaatiliselt tema parlamendi kolleegide teenetega. aastal ei taotlenud hindajate kolleegium kolmanda punkti määramist peasekretäri reservist. Seetõttu oli asjakohane kontrollida, kas „tavaliste” lisapunktide andmisel on tehtud ilmseid vigu. Kuna 2003. aasta menetlus oli teistsugune, ei olnud ametisse nimetav asutus seega kuidagi seotud varem vastu võetud otsustega.

Mis puudutab otsust anda kaks teenetepunkti (eelkõige arvestades personalieeskirjade artiklit 45)

Võimalus, et teenete võrdlemine on teise institutsiooni lähetamise tõttu raskendatud, oli konkreetselt lubatud juhatuse otsuse punktis I.6.2. Sellises olukorras võiks peasekretär, kui see on põhjendatud, premeerida lähetuses olevate ametnike erakordseid teeneid. Käesoleval juhul tuli kaaluda, kas kaebuse esitaja teened 2003. aastal olid erandlikud või mitte.

Tema hindamisaruanne sisaldas faktilisi märkusi, mis viitasid tulemuslikkuse kõrgele standardile. Tema juhi hinnang oli järgmine: „Arvestades [tema] ülesannete laadi ja tema soorituse kõrget taset, soovitan tungivalt anda talle kokku kolm edutamispunkti.” Lõpphindaja märkis, et hindamise tase avaldas talle muljet. Peale kahe ülesande lisamise oli kaebuse esitaja 2003. aasta hindamisaruanne siiski identne 2002. aasta aruandega.

Kaebuse esitaja näis arvavat, et aruannete samaväärsusest piisab, et õigustada lisapunkti andmist 2003. aasta eest, kuna lisapunkt anti 2002. aasta eest. Kuigi oli täiesti mõeldav, et ametnik saab järjestikustel aastatel kolm punkti, ei olnud see väga kõrge sooritusstandardi säilitamise tõttu õigustatult ootuspärane. Seetõttu oli kasulik vaadata nende kahe ametniku 2002. ja 2003. aasta hindamisaruandeid, kes said peasekretäri reservist kolmanda punkti ja kelle töö oli samuti vähem võrreldav nende kolleegide tööga, arvestades, et nad olid kaasatud konventsiooni menetlemisse. Nende aruannetes tehti mõned muudatused märkustes ja eelkõige hindajate hinnangutes, mis viitasid nende tulemuslikkuse paranemisele. Ühe ametniku puhul oli nendele kohustustele lisatud kaks ülesannet ja hindaja hinnang oli järgmine: „Erakordselt võimekas ja väga motiveeritud nii konvendi töös (viimases etapis) kui ka valitsustevahelisel konverentsil peetud keerulistes läbirääkimistes, mis andsid parlamendi positsioonile ja kuvandile väga positiivse tulemuse.” Teise ametniku 2003. aasta hindamisaruandes oli näha, et täidetud ülesanded olid laienenud. Tema juhataja oli andnud järgmise hinnangu: „Erandkorras võimeline keerulistes olukordades ja pideva surve all (VVK ja konventsioon). Hea meeskonnatöö oskus." Vaieldamatult olid mõlemad ametnikud oma tulemuslikkust parandanud.

Peasekretäri reservist punktide andmine oli võimalus, mis kuulus ametisse nimetava asutuse kaalutlusõiguse alla: nähti ette, et peasekretäri reservi kasutatakse üksnes erandkorras. Käesoleval juhul oli ametisse nimetav asutus põhjendatult leidnud, et kaebuse esitaja 2003. aasta teened ei olnud sellised, mis õigustaksid kolmanda punkti andmist.

Sellega seoses juhtis parlament tähelepanu ombudsmani otsusele 1634/2003/(ADB)GG, mille aluseks oli kaebus ametnikult, kellele ei antud igale kategooriale eraldatud punktide kvoodist kolmandat punkti. Selles otsuses oli ombudsman selgelt tunnustanud ametisse nimetava asutuse kaalutlusõigust, tingimusel et ei ole tehtud ilmset hindamisviga. Mõistlik oli arvata, et punktide andmine peasekretäri reservist oli samuti kaalutlusküsimus.

Kuna aga käesoleval juhul ei olnud kaebuse esitaja tulemuslikkus paranenud, samas kui tema kahe eriülesandeid täitva kolleegi tulemuslikkus oli veelgi paranenud, oli peasekretäril kaebuse esitaja hindamisaruande hindamisel õigus, kui ta andis talle kinnituse, et talle antakse kaks punkti.

Lõpuks, mis puudutab personalieeskirjade artikli 45 väidetavat rikkumist, mille kohaselt tuleb arvesse võtta vastutuse taset, siis tuleb järeldada, et see argument on vastuvõetamatu ja põhjendamatu. Kaebuse esitaja viitas uuesti uutele personalieeskirjadele, mis ei olnud kohaldatavad 2003. aasta töötajate aruandluse suhtes. Lisaks puudutas artikkel 45 sõnaselgelt edutamist. Punktide andmine oli aga teistsugune menetlus, mis ei kuulunud artikli 45 kohaldamisalasse.

Kokkuvõttes näitas kohtuasja tervikuna läbivaatamine, et otsus anda kaks teenetepunkti võeti vastu nõuetekohaselt läbi viidud menetluse lõpus ja et see oli põhjendatud.

Kaebuse esitaja märkused

Oma märkustes juhtis kaebuse esitaja kõigepealt tähelepanu mitmele asjaolule, mida ta pidas parlamendi arvamuses ebatäpsusteks ja vigadeks. Tema ametikoha ja uue ametikoha kirjeldus parlamendis oli ebatäpne. Kaebuse eset, mille ta esitas hindamiskomiteele 5. juunil 2004, on moonutatud. Lisaks märkis parlament oma arvamuses, et N. tegi 2. septembri 2004. aasta hindajate koosolekul ettepaneku anda talle kaks teenetepunkti. Parlamendi arvamusele lisatud koosoleku protokollist selgus siiski, et ta oli tegelikult otsustanud anda talle kaks punkti (7).

See ei olnud kooskõlas menetluseeskirjadega. Nende eeskirjade kohaselt oleks tulnud kõigepealt teha ettepanek. See ettepanek oleks tulnud talle esitada, mille järel oleks talle tulnud anda kümme tööpäeva aruandekomisjoni poole pöördumiseks.

Parlamendi tsitaadis juhatuse otsusest puudusid kaks joonealust märkust. Joonealused märkused olid tema juhtumi puhul erilise tähtsusega, sest neis oli sätestatud, kellel on õigus saada punkte ja kes tuleb algusest peale menetlusest välja jätta (8).

septembril 2004 toimunud hindajate koosoleku protokoll sisaldas ühe osaleja järgmist tsitaati: "(...) M. X fait référence (...) au retard avec lequel le supérieur hiérarchique [du plaignant] (...) a soumis le projet de rapport." Tegelikult paluti tema ülemuselt hinnangut alles 29. aprillil 2004, mis edastati 6. mail 2004. Seetõttu ei pidanud viivituse põhjustajaks olema tema ülemus, vaid parlament.

Võrdlus kolleegidega

Parlamendi arvamusest ilmnes, et tema peadirektoraat oli andnud kolm teenetepunkti seitsmele A-kategooria kolleegile, kellest viis tuli peadirektoraadi täiendavast eraldisest. Ülejäänud kaks punkti olid kättesaadavad pärast seda, kui oli kindlaks tehtud, et kaks samasse kategooriasse kuuluvat ametnikku said ainult ühe punkti. Ta oli algusest peale nende seitsme punkti jaotamisest kõrvale jäetud. Mingil hetkel ei olnud vähemalt üritatud tema hindamisaruannet kolleegide omadega võrrelda.

Nagu ta oma kaebuses väitis, on tegemist juhatuse otsuse punktis I.5 sätestatud põhimõtete rikkumisega. Parlament ei olnud neid eeskirju ega nende mõju kommenteerinud. Seetõttu väitis ta, et peasekretäri reservi käsitlevates sätetes ei ole midagi, mis takistaks punkti I.5 kohast menetlust algusest peale. Kui juhatus oleks kavatsenud lähetatud ametnikud punkti I.5 menetlusest algusest peale välja jätta, oleks seda sõnaselgelt mainitud, nagu seda oleks tehtud näiteks ametnike puhul, kes olid isiklikel põhjustel puhkusel.

Mis puudutab tema töötulemuste võrreldavust

Kaebuse esitaja väitis, et on kindlasti juhtumeid, kus eriülesandeid täitvate ametnike tööd on raske võrrelda teiste hindajate tööga, näiteks valitsusvälistesse organisatsioonidesse lähetatud kolleegide puhul. Ta väitis siiski, et tema puhul ei oleks võrdlev hindamine olnud väga keeruline. Tema praegused ülesanded sarnanesid ülesannetega, mis on seotud teatavate ametikohtadega parlamendi II peadirektoraadis. Kaebuse esitaja lisas oma ametikoha kirjelduse.

Ilmselgelt ei olnud hindamisaruande koostamise ajal raskusi tema töötulemuste hindamisega. Esimene hindaja oli sõnaselgelt kinnitanud oma ülemuse hinnangut tervikuna: „Sama hinnang nagu vahetul ülemusel”. Ka lõpphindajal ei paistnud olevat kahtlusi („Hinnang avaldab mulle muljet [...]”).

Peale selle ei olnud revisjonikomisjonil raskusi tema töötulemuste võrdlemisel tema kolleegidega II peadirektoraadis pärast seda, kui peasekretär oli seda selgesõnaliselt palunud 2002. aasta menetluse käigus (9). aastal võrdles komitee taas tema tulemusi kolleegide omadega ilma ilmsete raskusteta. Kaebuse esitaja lisas komitee 27. septembri 2005. aasta arvamuse koopia, mis sisaldab järgmist avaldust:

„Le Comité des rapports estime, sur la base d'une analyse comparative avec les trois fonctionnaires du grade A*11 ayant été proposés pour 3 points de mérite par sa Direction générale, que le noté a des mérites équivalents voire supérieurs au moins à deux d'entre eux.”

Peasekretäri 24. juuni 2004. aasta kiri

Nagu ka artikli 90 lõike 2 kohases vastuses tema kaebusele, jättis parlament uuesti kommenteerimata peasekretäri 24. juuni 2004. aasta kirja tähtsuse.

Aruannete komitee kaasamine

Kaebuse esitaja väitis, et asjaolu, et temalt võeti võimalus pöörduda hindamiskomisjoni poole, oli raske menetlusviga, millel olid tema jaoks negatiivsed tagajärjed. Parlament ei selgitanud, miks komisjon ei olnud kogu menetluse vältel kaasatud, kuigi tema soov seda teha oli olnud selge. Eelkõige puudusid selgitused selle kohta, miks ei peetud isegi vajalikuks kaasata komiteed tema kaebuse kohta otsuse tegemisse artikli 90 lõike 2 alusel. Kui ta oli esitanud artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse 2002. aasta kohta, pöördus ametisse nimetav asutus komitee poole. See oleks olnud ilmne viis edasiliikumiseks ka seoses 2003. aasta protsessiga.

Personalieeskirjade kohaldatavus

Parlament väitis, et uued personalieeskirjad, mis jõustusid 1. mail 2004, ei olnud 2003. aasta võrdlusperioodi suhtes kohaldatavad. Uued personalieeskirjad sisaldasid tõepoolest mitmeid üleminekusätteid. Need ei puudutanud aga personalieeskirjade artikleid 43 ja 45. Seetõttu tuli eeldada, et need olid jõus ja kohaldatavad alates 1. maist 2004. Tema vastu ei saa väita, et parlamendi juhatus ei võtnud oma otsuses ilmselt täielikult arvesse uusi sätteid ning et artikli 43 puhul võeti seda ilmselt arvesse alles 6. juulil 2005. Lisaks, kui nõustuda argumendiga, et uued personalieeskirjad ei ole kohaldatavad, tuleks samuti järeldada, et juhatuse 3. mai 2004. aasta otsus, millele parlament oma arvamuses tugines, ei olnud 2003. aasta võrdlusperioodi suhtes kohaldatav.

Vastutuse tase

Kaebuse esitaja väitis, et peasekretäri reservist punktide jaotamisel oli teda diskrimineeritud, kuna hindamisel ei võetud arvesse tema vastutuse taset, kuigi see oli sõnaselgelt sätestatud personalieeskirjade artikli 45 lõikes 1.

Parlament märkis, et punktide jaotamine on teistsugune menetlus, mis ei kuulu artikli 45 kohaldamisalasse. Punkte ei olnud aga personalieeskirjades üldse ette nähtud. See oli menetlus, mille parlament töötas välja selleks, et luua seos hindamise ja edutamise vahel.

Juhatuse otsuse punktide I.1 ja I.4.1 kohaselt sõltus edutamine otsustavalt antud teenetepunktide arvust. Täidetud kohustuste taset tuli arvesse võtta juba teenetepunktide jaotamisel, et see kriteerium etendaks rolli edutamist käsitlevas otsuses, mis oli nüüd uutes personalieeskirjades sõnaselgelt ette nähtud.

Lisaks personalieeskirjade artiklile 45 sisaldas juhatuse otsuse punkt I.3 kohustust võtta arvesse vastutuse taset („La concept de mérite recouvre [...] le niveau de responsabilités exercée [...]”). Tema hindamisaruannete võrdlemine nende kolleegide aruannetega, kes said peasekretäri reservist kolmanda punkti, näitas, et peasekretäri otsuses ei võetud ilmselt arvesse vastutuse taset. Oli lihtne näha, et kumbki neist kahest kolleegist ei olnud täitnud juhtimisülesandeid ega finantsvastutusega ülesandeid.

Hinnang tema hindamisaruandele

Parlament märkis, et lisaks kahele uuele ülesandele olid tema 2002. ja 2003. aasta hindamisaruanded „identsed”. See oli aluseks parlamendi väitele, et tema tulemuslikkus ei olnud paranenud, samas kui tema kolleegide tulemuslikkus oli paranenud. Tema 2002. ja 2003. aasta hindamisaruanded ei olnud aga sugugi identsed. Kuigi tema 2002. aasta hindamisaruandes oli jaotises „Oskus juhtida oma osakonda ja juhtida meeskonda“ märgitud järgmist: "Täielikult täidab oma ülesandeid isegi keerulistes tingimustes", oli 2003. aasta sama jaotise kirje: „Juhtis edukalt lisaülesandeid direktori pikaajalise puudumise tõttu“. Seetõttu oli ta edukalt näidanud oma suutlikkust võtta üle uusi kohustusi, nagu on nõutud juhatuse otsuse punktis I.3. See näitas, et tema tulemused olid 2003. aastal paranenud, mida ametisse nimetav asutus ei olnud märganud, kuna ta ei olnud ilmselt tema hindamisaruannet nõuetekohase hoolsusega läbi vaadanud. See oli ilmne hindamisviga, millel olid tema jaoks negatiivsed tagajärjed.

Kaebuse esitaja kinnitas oma soovi leida sõbralik lahendus. Kuna parlament ei olnud kommenteerinud tema ettepanekut, et ametisse nimetav asutus või ametiisik võiks tema juhtumi uuesti läbi vaadata, tuginedes hindamiskomisjoni kaasamisele, eeldas ta, et parlament vähemalt ei välistanud seda võimalust.

OMBUDSMANi võimalused leida sõbralik lahendus

Ombudsmani kaalutlused

Pärast parlamendi arvamuse ja kaebuse esitaja tähelepanekute hoolikat kaalumist ei olnud ombudsman rahul, et parlament oli kaebuse esitaja väidetele adekvaatselt vastanud. See seisukoht põhines järgmistel kaalutlustel:

1. Ombudsman tuletas meelde, et ühenduse kohtute väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et

„Hinnates teenistuse huve ning kandidaatide kvalifikatsiooni ja teeneid, mida tuleb personalieeskirjade artikli 45 alusel edutamisotsuse tegemisel arvesse võtta, on ametisse nimetaval asutusel ulatuslik kaalutlusõigus ning sellega seoses peab ühenduse kohtu kontroll piirduma küsimusega, kas administratsioon jäi hinnangu andmisel administratsiooni mõjutanud erinevaid kaalutlusi arvestades mõistlikesse piiridesse ega kasutanud oma pädevust ilmselgelt vääralt. Seetõttu ei saa ühenduse kohus asendada ametisse nimetava asutuse hinnangut kandidaatide kvalifikatsioonile ja teenetele enda hinnanguga"(10).

Ombudsman oli kaebuse 1634/2003/(ADB)GG kohta tehtud otsuses asunud seisukohale, et tema enda läbivaatamine peaks põhinema samal lähenemisviisil. Järelikult piirdus kontroll käesolevas asjas selle kindlakstegemisega, kas parlament järgis oma otsuse tegemisel õigeid menetlusi ja kas selles otsuses oli tehtud ilmne viga.

Kaebuse esitaja oli esitanud seitse väidet ja ühe väite. Kuna aga mõned väited olid seotud, käsitleti neid neljas rubriigis: i) kaebuse esitaja teenete võrdleva hindamise väidetav puudumine; ii) parlamendi väidetav suutmatus täita oma peasekretäri 24. juuni 2004. aasta kirjas võetud kohustusi; iii) väidetav nõuetekohase korra eiramine töötajate hindamisel seoses 2003. aastaga; ning iv) parlamendi väidetav suutmatus võtta arvesse kaebuse esitaja vastutuse taset 2003. aastal.

2. Seoses väidetava võrdleva hindamise puudumisega märkis ombudsman, et parlament ei vaidlustanud seda, et kaebuse esitaja teeneid ei võrreldud tema kolleegide teenetega. Parlament väitis, et võrdlus oleks olnud kaebuse esitaja lähetuse tõttu ebamugav. Seetõttu tegi hindajate kolleegium ettepaneku anda peasekretäri reservist lisapunkt, mille üks eesmärk on juhatuse otsuse punkti I.6.2 kohaselt „tasustada vajaduse korral erakordseid teeneid, mida on näidanud kolleegid, kes on lähetatud üksusesse, mille tööd on raske võrrelda teiste hindajate tööga“.

Ombudsman märkis siiski ka, et juhatuse otsuses ei näi olevat midagi, mis viitaks sellele, et teistesse institutsioonidesse lähetatud ametnikud tuleks võrdlevast hindamisest välja jätta vastavalt selle punktile I.5. Nagu kaebuse esitaja õigesti märkis, jäetakse punkti I.5.1 joonealuse märkusega 3 töötajate rühmast, mille suhtes kohaldatakse punkti I.5, välja ainult need töötajad, kes on puudunud kogu võrdlusperioodi jooksul haiguse või KP tõttu (puudumine isiklikel põhjustel). Lisaks oli peasekretäri reservi käsitleva juhatuse otsuse punkti I.6.2 prantsuskeelne versioon selgem kui parlamendi arvamuses tsiteeritud ingliskeelne versioon. See on sõnastatud järgmiselt: „Cette réserve est également destinée à récompenser, le cas échéant, le mérite exceptionnel de fonctionnaires exerçant temporairement des fonctions spécifiques et dont le travail est difficilement comparable à celui d'autres notés.”(rõhuasetus lisatud) See näitab, et mõlemad tingimused, nimelt eriülesannete täitmine ja töö võrdlemise keerukus, peavad olema selle sätte kohaldamiseks kumulatiivselt täidetud. Ainuüksi asjaolu, et ametnikud täidavad eriülesandeid, ei õigusta seega iseenesest järeldust, et nende tööd on raske kolleegide tööga võrrelda, nagu näib arvavat parlament.

Ombudsmanile esitatud materjalide põhjal ei olnud tal võimalik kindlaks teha, kas kaebuse esitaja praeguse ametikohaga seotud töö ja teatava ametikohaga seotud töö parlamendis on tõepoolest sarnased, nagu kaebuse esitaja väitis. Ta märkis siiski, et raportikomisjonil, kellel on kindlasti paremad võimalused selle küsimuse kohta arvamuse esitamiseks, ei tundunud olevat raskusi kaebuse esitaja töö võrdlemisel tema kolleegidega parlamendis. Oma 4. mai 2004. aasta arvamuses 2002. aasta aruande kohta jõudis parlament järeldusele, et „après examen du dossier et comparaison de son rapport de notation avec ceux de ses collègues de catégorie A de la Direction Générale des Commissions et Délégations du Parlement européen ayant reçu un troisième point”. septembri 2005. aasta arvamuses 2004. aasta hindamise kohta, mille kaebuse esitaja esitas koos oma märkustega, „ei analüüsinud parlament võrdlevalt palgaastme A*11 ayant été proposés pour 3 points de mérite par sa Direction générale’i”.

Ombudsman märkis lisaks, et 2002. aasta aruandega seoses palus peasekretär 26. aprilli 2004. aasta kirjas sõnaselgelt hindamiskomisjonil jätkata menetlust „à un examen comparatif de vos mérites avec ceux de vos collègues de catégorie A de la Direction Générale des Commissions et Délégations s'étant vus attribuer un troisième point de promouvabilité”. Seetõttu näis parlament ise nõustuvat, et kaebuse esitaja teeneid on võimalik võrrelda tema kolleegide teenetega.

Parlamendi märkus, et ei ole võrreldud ka nende kahe peadirektoraadi A-kategooria ametniku teeneid, kellele anti punkt peasekretäri reservist, ja nende teiste kolleegide teeneid, ei tundu ombudsmani arvates olevat põhjendatud argument. Asjaolu, et teatavat praktikat kohaldati sarnastel asjaoludel järjepidevalt, ei tähenda tingimata, et see oli õige.

Seetõttu jõudis ombudsman esialgsele järeldusele, et kui parlament ei võrdle kaebuse esitaja teeneid kolleegide teenetega, võib see kujutada endast nõuetekohaste menetluste mittejärgimist ja seega haldusomavoli. Lisaks ei saa selle järelduse põhjal välistada, et see rikkumine võib kujutada endast võrdsuse põhimõtte rikkumist, kuna kaebuse esitajat ei oleks koheldud võrdselt kolleegidega, kes on samasuguses õiguslikus olukorras.

3. Mis puudutab parlamendi väidetavat suutmatust täita peasekretäri 24. juuni 2004. aasta kirjas võetud kohustusi, siis märkis ombudsman, et peasekretär oli oma kirjas märkinud, et ta on nõus hindamiskomisjoni arvamusega, et kaebuse esitaja juhtumi puhul ei ole järgitud asjakohaseid menetluseeskirju. Kirjas märgiti järgmist:

„J'adresse donc une note en ce sens au directeur général des Politiques externes en lui demandant de reprendre la procédure au stade du rapport de notation. Puis, après validation de l'exercice de notation par les différents intervenants, une nouvelle proposition d'attribution des points de mérite vous concernant devra être établie lors d'une réunion du Collège des notateurs de votre direction générale.”

Ombudsman leidis, et see lõik oli ühemõtteliselt selge peasekretäri seisukoha ja kaebuse esitaja hindamismenetluse taasalustamise osas. Seetõttu leidis ta, et kaebuse esitaja võis tõepoolest õiguspäraselt eeldada, et käesolevas kirjas võetud kohustused jäävad kehtima.

Parlament ei vaidlustanud asjaolu, et kaebuse esitaja ei saanud uut ettepanekut teenetepunktide andmise kohta. Nagu kaebuse esitaja õigesti märkis, ilmnes hindajate 2. septembri 2004. aasta koosoleku protokollist, et kahe teenetepunkti andmist ei soovitatud, nagu parlament oma arvamuses märkis, vaid see otsustati (vt joonealune märkus 7 eespool).

Seetõttu jõudis ombudsman esialgsele järeldusele, et kui parlament ei täida kaebuse esitaja õiguspäraseid ootusi, võib see kujutada endast ka haldusomavoli.

4. Seoses parlamendi väidetava suutmatusega saata nõuetekohaselt esitatud ettepanek märkis ombudsman, et menetluseeskirjadest, eelkõige juhatuse otsuse punktist II.2 ja käesoleva otsuse lisast ilmneb selgelt, et ettepanek teenetepunktide andmise kohta tuleb saata hindajatele enne nende punktide kohta otsuse tegemist ning et hindajale tuleb anda võimalus pöörduda aruandekomisjoni poole, kui ta ettepanekuga ei nõustu (juhatuse otsuse lisa punkt 1.9).

Parlament väitis, et asjaolu, et kaebuse esitajale ei saadetud uut ettepanekut, ei kujuta endast olulist menetlusviga. Lisaks väitis ta, et kaebuse esitajal ei oleks olnud huvi pöörduda aruannete komitee poole, kuna tema eest taotleti kolmandat punkti peasekretäri reservist. Ombudsman ei pidanud seda väidet veenvaks. Asjaolu, et selline taotlus esitati, ei tähenda tingimata, nagu nähtub käesolevast kohtuasjast, et see kolmas punkt rahuldatakse. Lisaks oli kaebuse esitaja teinud väga selgeks, et tema arvates oleks tulnud võrrelda tema tulemusi nende seitsme tema peadirektoraadi kolleegi tulemustega, kellele oli antud "tavaline" kolmas punkt. Seetõttu ei olnud parlamendil mingit alust arvata, et kaebuse esitajal ei oleks huvi ettepanekut vaidlustada.

Kaebuse esitaja väitis ka, et on ebaõiglane jätta ta ilma võimalusest pöörduda aruannete komitee poole. Ombudsman märkis, et komiteel näib tõepoolest olevat oluline roll kaebuse esitaja juhtumis seoses 2002. aasta hindamisega, ning asus seisukohale, et üldiselt tundub komitee olevat asutus, millel on head võimalused avastada võimalikku ebaõiglust personali hindamise menetluses. Arvestades, et kõigile hindajatele antakse võimalus pöörduda komitee poole pärast teenetepunktide andmise ettepaneku saamist, võib tõepoolest olla ebaõiglane, kui kaebuse esitajale seda võimalust ei anta.

Seetõttu jõudis ombudsman esialgsele järeldusele, et kuna kaebuse esitaja võis õiguspäraselt eeldada, et menetlus algatatakse hindamisaruande etapis uuesti, võib parlamendi suutmatus saata kaebuse esitajale uus ettepanek teenetepunktide andmise kohta kujutada endast kohaldatavate menetluseeskirjade rikkumist ja seega ka haldusomavoli.

5. Mis puudutab parlamendi väidetavat suutmatust võtta arvesse kaebuse esitaja vastutuse taset, siis leidis ombudsman, et talle esitatud materjalidest ei olnud täiesti selge, kas parlament ei olnud seda kriteeriumi kaebuse esitaja 2003. aasta tegevuse hindamisel tegelikult arvesse võtnud. Kuna ombudsman oli igal juhul jõudnud esialgsele järeldusele, et kaebuse ülejäänud kolmes aspektis võis esineda haldusomavoli, ei pidanud ta vajalikuks seda küsimust täiendavalt uurida.

Ombudsmani esialgne järeldus oli seega, et see, et parlament ei võrrelnud kaebuse esitaja teeneid kolleegide teenetega, ei täitnud oma õiguspäraseid ootusi seoses peasekretäri 24. juuni 2004. aasta kirjaga ja ei saatnud kaebuse esitajale nõuetekohaselt tehtud ettepanekut teenetepunktide andmiseks, võib olla haldusomavoli.

Sõbraliku lahenduse ettepanek

Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõike 5 kohaselt püüab ombudsman koos asjaomase institutsiooniga leida võimaluse haldusomavoli kõrvaldamiseks ja kaebuse esitaja nõuete rahuldamiseks.

Seetõttu tegi ombudsman parlamendile järgmise sõbraliku lahenduse ettepaneku:

Parlament võiks kaaluda oma otsuse läbivaatamist 2003. aasta eest kaebuse esitajale teenetepunktide andmise kohta, saates talle nõuetekohaselt tehtud ettepaneku selle aasta eest teenetepunktide andmise kohta, jätkates menetlust selles etapis ja viies selle lõpule kooskõlas parlamendi poolt selleks kehtestatud eeskirjadega.

Parlamendi vastus ombudsmani ettepanekule

Oma vastuses ombudsmani ettepanekule asus parlament seisukohale, et ta on järginud oma sise-eeskirjades sätestatud menetlust.

Ta märkis, et peasekretär teatas oma 24. juuni 2004. aasta kirjas kaebuse esitajale, et hindajate kolleegium vaatab tema juhtumi uuesti läbi. Läbivaatamine toimus kolleegiumi 2. septembri 2004. aasta koosolekul. Seetõttu täitis ametisse nimetav asutus kaebuse esitaja ees võetud kohustuse.

Lisaks väitis parlament, et juhatuse otsuse artiklit I.6.2 on kaebuse esitaja juhtumi suhtes õigesti kohaldatud.

Küsimuse lahendamise huvides tegi parlament siiski ettepaneku, et kaebuse esitaja toimik edastataks raportikomisjonile tema 2003. aasta teenete võrdlevaks hindamiseks koos tema A-kategooria kolleegidega välispoliitika peadirektoraadist, kes said kolmanda punkti. Pärast selle hindamise lõpuleviimist võib ametisse nimetav asutus teha kaebuse esitaja kohta uue otsuse, mille peale võib personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohaselt kaebuse esitada.

Kaebuse esitaja märkused

Vastuseks parlamendi vastusele teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et ta nõustub parlamendi ettepanekuga kahel tingimusel:

1. esiteks, et tema teeneid ei tuleks võrrelda mitte ainult tema kolleegidega tänases välispoliitika peadirektoraadis, vaid kõigi tema kolleegidega endises II peadirektoraadis, kes olid saanud 2003. aasta eest kolmanda punkti; ja
2. teiseks, et märkus, mille ta lisas oma kirjale, tuleks esitada hindamiskomisjonile enne selle arvamuse kohta otsuse tegemist.

Täiendavad uurimised
Ombudsmani täiendava teabe taotlus

Kaebuse esitaja esildist silmas pidades palus ombudsman Euroopa Parlamendil esitada oma seisukohad kaebuse esitaja sõnastatud tingimuste kohta.

Parlamendi vastus

Parlament teatas ombudsmanile, et peasekretär on juba edastanud kaebuse esitaja juhtumi hindamiskomisjonile.

Kaebuse esitaja esimese tingimuse kohta märkis parlament, et „2003. aastal töötas [kaebuse esitaja] välispoliitika peadirektoraadis. Seega oleks [asjaomase] eeskirjaga vastuolus võrrelda [kaebuse esitaja] teeneid tema kolleegide teenetega väljaspool tema peadirektoraati.”

Seoses kaebuse esitaja teise tingimusega teatas parlament ombudsmanile, et vastavalt kaebuse esitaja soovile oli aruandekomisjoni poole pöördumisele lisatud asjaomase dokumendi koopia.

Kaebuse esitaja märkused

Veel ühes ombudsmanile saadetud kirjas märkis kaebuse esitaja, et nagu ta oli juba märkinud oma varasemates ombudsmanile saadetud kirjades, oli ta enne lähetust töötanud parlamendi II peadirektoraadis (komisjonid ja delegatsioonid). Peadirektoraat oli vahepeal jagatud kaheks. Ametikoht, millele ta pärast lähetuse lõppu määratakse, asus sisepoliitika peadirektoraadis. Kaebuse esitaja rõhutas, et ta ei ole kunagi töötanud välispoliitika peadirektoraadis.

Ta lisas, et 2003. aasta eest teenetepunktide andmise üle olid ikka veel ühiselt otsustanud kõik endise II peadirektoraadi hindajad. See nähtub hindajate 17. mai 2004. aasta ja 6. septembri 2004. aasta koosolekute protokollidest. Seetõttu väitis kaebuse esitaja, et tema teeneid tuleks võrrelda kõigi tema kolleegidega endises II peadirektoraadis, kes said 2003. aastal kolmanda punkti.

Ombudsmani teine täiendava teabe nõue

Neid vastandlikke seisukohti silmas pidades otsustas ombudsman paluda Euroopa Parlamendilt lisateavet. Ta palus tal selgitada peadirektoraatide struktuuri ümberkorraldamise käigus toimunud muutusi, mis näisid olevat aluseks probleemile, mis on käesoleval juhul endiselt lahendamata.

Ombudsman palus parlamendil selgitada, millises peadirektoraadis kaebuse esitaja 2003. aastal töötas, ja kommenteerida kaebuse esitaja väidet, et kõik endise II peadirektoraadi hindajad olid ühiselt teinud otsuse 2003. aasta teenetepunktide andmise kohta.

Parlamendi vastus

Parlament märkis oma vastuses, et 2003. aastal määrati kaebuse esitaja lähetuse ajal halduseesmärkidel II peadirektoraati, mida juhib N.

jaanuaril 2004 oli see peadirektoraat jagatud kaheks, et luua sisepoliitika peadirektoraat, mida juhtis W., ja välispoliitika peadirektoraat, mida juhtis N. Alates sellest kuupäevast oli kaebuse esitaja halduslikel eesmärkidel määratud sisepoliitika peadirektoraadi alluvusse.

Seoses 2003. aastal II peadirektoraati määratud töötajate hindamisega otsustas peasekretär, et hindamismenetlust kontrollib ja hindamiskolleegiumi koosolekut juhatab N. See lahendus võimaldas hinnata kõiki endise II peadirektoraadi kolleege ülemuste poolt, kelle alluvuses nad töötasid kogu 2003. aasta võrdlusperioodi jooksul, olenemata sellest, millisesse peadirektoraati nad 2004. aastal määrati. Parlamendi sõnul oli seega „vaidlustamatu, et 2003. aasta võrdlusperioodil võrreldi [kaebuse esitaja] teeneid tema kolleegide teenetega endistes II peadirektoraadi komiteedes ja delegatsioonides”. See selgus hindajate koosolekute protokollidest.

Lisaks märkis parlament, et kaebuse esitaja kaebuse läbivaatamisel võrreldi tema teeneid endise II peadirektoraadi kolleegide teenetega, kes said kolmanda punkti. Sama menetlust järgis aruandekomisjon küsimuse läbivaatamisel.

Parlament väitis, et nendel põhjustel oli selles küsimuses järgitud menetlus kehtiv.

Komisjon teatas ombudsmanile, et peasekretär on pärast hindamiskomisjoni arvamuse saamist võtnud vastu uue otsuse 2003. aasta eest kaebuse esitajale teenetepunktide andmise kohta. Kui kaebuse esitaja seda soovib, võib ta esitada selle otsuse peale kaebuse vastavalt personalieeskirjade artikli 90 lõikele 2.

Kaebuse esitaja täiendavad kirjad

aprilli 2007. aasta kirjas teavitas kaebuse esitaja ombudsmani oma juhtumiga seotud hiljutistest arengutest. Ta märkis, et peasekretär teatas talle 15. jaanuaril 2007, et olles saanud hindamiskomisjoni arvamuse ja seda hinnanud, otsustas ta talle kolmandat teenetepunkti mitte anda. Kaebuse esitaja sõnul ilmnes sellest otsusest, et peasekretär oli hinnanud ainult komitee arvamust. Siiski ei võrrelnud ta oma teeneid selle peadirektoraadi kolleegide teenetega, kus ta asjaomasel ajal töötas.

Kaebuse esitaja teatas ka, et 6. veebruaril 2007 anti talle juurdepääs komitee arvamusele, milles komitee oli pärast oma hindamisaruande ja kolleegide hindamisaruande võrdlevat hindamist teinud järelduse „que le rapport de notation [du plaignant ] est d'un niveau excellent et que les mérites du noté sont d'un niveau comparable à ceux des collègues précités”. Lisaks märkis komitee, et ta on sama seisukohta väljendanud juba oma 13. oktoobri 2004. aasta arvamuses.

Kaebuse esitaja väitis, et kuni selle ajani oli parlament pannud teda uskuma, et raportikomisjon ei ole sellist arvamust esitanud. Ta teatas ombudsmanile, et on palunud parlamendilt juurdepääsu sellele dokumendile. Ta märkis ka, et 7. aprillil 2007 esitas ta peasekretäri 15. jaanuari 2007. aasta otsuse peale personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse.

Seoses parlamendi vastusega tervitas kaebuse esitaja asjaolu, et parlament tunnistas nüüd, et ta kuulus 2003. aastal II peadirektoraati ja 2004. aastal sisepoliitika peadirektoraati. Ta tuletas meelde, et parlament on ombudsmanile saadetud kirjades korduvalt väitnud vastupidist. Ta märkis siiski, et parlamendi uus ettepanek sisaldas kahjuks uut väärinfot, nimelt et parlament oli nüüd äkitselt väitnud, et on vaieldamatu, et tema 2003. aasta teeneid võrreldi tema kolleegide teenetega endises II peadirektoraadis nii hindajate 17. mai 2004. aasta ja 6. septembri 2004. aasta koosolekutel kui ka tema kaebuse käsitlemisel.

Kaebuse esitaja väitis, et see väide on selgelt vastuolus märkustega, mille parlament esitas oma arvamuses käesoleva juhtumi kohta, ja avaldustega, mille parlamendi president tegi talle 21. juunil 2005 saadetud kirjas. Ta väitis, et asjaolu, et parlament on nüüd äkitselt võtnud seisukoha, mis on vastuolus tema varasema seisukohaga, tekitab segadust ja suurendab ohtu, et parlamendi vastutavad isikud teevad valed järeldused. Lisaks kahtlustas ta, et uus avaldus on ametisse nimetavale asutusele põhjenduseks, miks ta ei viinud ombudsmaniga kokku lepitud sõbraliku lahenduse lähenemisviisi raames läbi tema teenete võrdlevat hindamist.

Kaebuse esitaja märkis lõpetuseks, et tema arvates on sõbraliku lahenduse ettepanek ebaõnnestunud. Lisaks leidis ta, et on esinenud järgmised uued haldusomavoli juhtumid:

1. Ametisse nimetav asutus ei olnud uuesti läbi viinud tema teenete võrdlevat hindamist tema kolleegide teenetega II peadirektoraadis. See tähendas, et parlament oli korduvalt rikkunud oma sisemisi menetlusnorme, mille peale ta oli ombudsmanile kaebuse esitanud.
2. Parlament väitis ekslikult, et tema teeneid on juba võrreldud tema kolleegide teenetega menetluse varasemates etappides.
3. Ilmnes, et parlamendil oli alates 2004. aasta oktoobrist tema juhtumi kohta olemas aruannete komitee arvamus. Parlament oli seda teavet tema käest seni hoidnud, rikkudes õiglase menetluse põhimõtteid.

Kaebuse esitaja tänas ombudsmani toetuse eest ja palus tal „kutsuda parlamenti üles andma korraldust asjakohasel viisil”, et tagada vähemalt tema personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohase uue kaebuse käsitlemine kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega.

Teises 9. mai 2007. aasta kirjas teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et tal on nüüd juurdepääs aruannete komitee 13. oktoobri 2004. aasta arvamusele. Ta märkis, et kõnealusest arvamusest ilmneb, et komitee oli seisukohal, et talle tuleks anda kolmas teenetepunkt, ning leidis, et kolmas punkt on kättesaadav („avis positif avec point disponible”).

Otsus

1 Sissejuhatavad märkused

1.1 Kaebuse esitaja on Euroopa Parlamendi ametnik. Enne teenistusse lähetamist töötas ta teenistuse huvides alates 1. jaanuarist 2002 parlamendi II peadirektoraadis (komisjonid ja delegatsioonid)(11). Euroopa ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et tema 2003. aasta personali hindamise menetluses ja eelkõige talle teenetepunktide andmisel on esinenud mitmeid rikkumisi.

1.2 Oma viimastes kirjades ombudsmanile väitis kaebuse esitaja, et on esinenud kaks uut haldusomavoli juhtumit. Esiteks väitis ta, et parlament oli ekslikult väitnud, et tema teeneid on juba võrreldud tema kolleegidega endises II peadirektoraadis menetluse varasemates etappides. Sellega seoses märgib ombudsman, et parlamendi uus ettepanek näib tõepoolest olevat vastuolus tema varasemate sellekohaste avaldustega, eelkõige tema arvamusega, milles ta märkis, et „[...] ei ole vaidlustatud, et [kaebuse esitaja] teeneid ei võrreldud tema kolleegide teenetega (...) põhjusel, et võrdlus oleks olnud ebamugav tema lähetuse tõttu (...)”. Teiseks väitis kaebuse esitaja, et parlament oli talle edastanud teabe selle kohta, et oli olemas hindamiskomisjoni varasem arvamus talle 2003. aasta eest teenetepunktide andmise kohta. Ombudsmanile esitatud materjalide põhjal ei näi tõepoolest olevat midagi, mis viitaks sellele, et parlament mainis seda arvamust oma varasemates kontaktides kaebuse esitajaga.

Ombudsman leiab, et seega oleks tal piisavalt alust kaebuse esitaja uusi väiteid uurida. Kuid selleks, et lisada need uued aspektid käesoleva juhtumi hindamisse, peaks ta paluma parlamendilt nende kohta arvamust, mis lükkaks paratamatult edasi tema otsuse kaebuse esitaja algsete väidete kohta. Seetõttu ei pea ombudsman asjakohaseks jätkata nende küsimuste käsitlemist käesoleva juhtumi raames. Kaebuse esitaja võib siiski soovi korral esitada ombudsmanile uue kaebuse.

2 Väidetav eeskirjade eiramine teenetepunktide andmisel

2.1 Parlamendilt küsiti arvamust seitsme väite ja ühe väite kohta, mis puudutasid peamiselt i) kaebuse esitaja teenete võrdleva hindamise väidetavat puudumist; ii) parlamendi väidetav suutmatus täita kohustusi, mis võeti 24. juunil 2004. aastal parlamendi peasekretäri poolt kaebuse esitajale saadetud kirjas; iii) parlamendi väidetav suutmatus järgida 2003. aasta töötajate hindamise käigus nõuetekohaseid menetlusi; ning iv) tema väidetav suutmatus võtta arvesse kaebuse esitaja kohustuste taset 2003. aastal.

2.2 Olles saanud Euroopa Parlamendi arvamuse ja kaebuse esitaja tähelepanekud, hindas ombudsman põhjalikult kaebuse kõiki aspekte. Ta jõudis esialgsele järeldusele, et parlament ei võrrelnud kaebuse esitaja teeneid tema kolleegide teenetega; ei täitnud oma õiguspäraseid ootusi seoses peasekretäri 24. juuni 2004. aasta kirjaga; ning asjaolu, et ta ei saatnud kaebuse esitajale nõuetekohaselt tehtud ettepanekut teenetepunktide andmiseks, võib kujutada endast haldusomavoli juhtumeid.

2.3 Seetõttu esitas ombudsman parlamendile järgmise sõbraliku lahenduse ettepaneku:

„Euroopa Parlament võiks kaaluda 2003. aasta eest kaebuse esitajale teenetepunktide andmist käsitleva otsuse läbivaatamist, saates talle nõuetekohaselt tehtud ettepaneku selle aasta eest teenetepunktide andmise kohta, jätkates menetlust selles etapis ja viies selle lõpule vastavalt Euroopa Parlamendi poolt selleks kehtestatud eeskirjadele.”

2.4 Oma vastuses ombudsmani ettepanekule asus parlament seisukohale, et ta on järginud oma sise-eeskirju. Küsimuse lahendamise huvides tegi parlament siiski ettepaneku, et kaebuse esitaja toimik edastataks raportikomisjonile tema 2003. aasta teenete võrdlevaks hindamiseks koos tema A-kategooria kolleegidega välispoliitika peadirektoraadist, kes said kolmanda punkti. Pärast selle hindamise lõpuleviimist teeb ametisse nimetav asutus kaebuse esitaja kohta uue otsuse.

2.5 Kaebuse esitaja teatas ombudsmanile, et ta nõustub parlamendi ettepanekuga kahel tingimusel:

1. esiteks, et tema teeneid ei tuleks võrrelda mitte ainult tema kolleegidega tänases välispoliitika peadirektoraadis, vaid kõigi tema kolleegidega endises II peadirektoraadis, kes olid saanud 2003. aasta eest kolmanda punkti; ja
2. teiseks, et märkus, mille ta lisas oma kirjale, tuleks esitada hindamiskomisjonile enne selle arvamuse kohta otsuse tegemist.

2.6 Parlament nõustus teise tingimusega. Esimese tingimuse kohta märkis ta siiski, et „2003. aastal töötas [kaebuse esitaja] välispoliitika peadirektoraadis. Seega oleks [asjaomase] eeskirjaga vastuolus võrrelda [kaebuse esitaja] teeneid tema kolleegide teenetega väljaspool tema peadirektoraati.”

2.7 Kaebuse esitaja rõhutas esimest tingimust, tuletades meelde, et ta töötas enne lähetust parlamendi II peadirektoraadis. Vahepeal oli II peadirektoraat jagatud kaheks. Ametikoht, millele ta pärast lähetuse lõppu määratakse, asus sisepoliitika peadirektoraadis. Kaebuse esitaja rõhutas, et ta ei ole kunagi töötanud välispoliitika peadirektoraadis. Lisaks väitis ta, et 2003. aasta eest teenetepunktide andmise üle olid ikka veel ühiselt otsustanud kõik endise II peadirektoraadi hindajad.

2.8 Vastuseks ombudsmani täiendava teabe taotlusele kinnitas parlament, et 2003. aastal määrati kaebuse esitaja halduslikel eesmärkidel II peadirektoraati. jaanuaril 2004 jagati peadirektoraat kaheks, et luua sisepoliitika peadirektoraat ja välispoliitika peadirektoraat. II peadirektoraadi endine juhataja teostas siiski järelevalvet 2003. aasta hindamismenetluse üle, mis võimaldas hinnata kõiki endise II peadirektoraadi kolleege ülemuste poolt, kelle alluvuses nad 2003. aasta võrdlusperioodil töötasid. Parlamendi sõnul oli seega vaieldamatu, et 2003. aasta võrdlusperioodil võrreldi [kaebuse esitaja] teeneid tema kolleegide teenetega endistes II peadirektoraadi komisjonides ja delegatsioonides. Lisaks märkis parlament, et kaebuse läbivaatamisel võrreldi tema teeneid ka tema kolleegidega endises II peadirektoraadis, kellele anti kolmas punkt. Sama menetlust järgis aruandekomisjon küsimuse läbivaatamisel.

2.9 Kahes täiendavas kirjas teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et vahepeal on parlamendi peasekretär pärast raportikomisjoni arvamuse saamist ja hindamist otsustanud talle kolmandat teenetepunkti mitte anda. Kaebuse esitaja teavitas ombudsmani ka sellest, et talle oli antud juurdepääs komitee arvamusele, milles komitee oli teinud järelduse „que le rapport de notation [du plaignant] est d'un niveau excellent et que les mérites du noté sont d'un niveau comparable à ceux des collègues précités”. Lisaks märkis komitee, et ta on sama seisukohta väljendanud juba oma 13. oktoobri 2004. aasta arvamuses. Kõnealuses arvamuses, millele anti juurdepääs ka kaebuse esitajale, oli komitee seisukohal, et talle tuleks anda kolmas teenetepunkt, ning leidis, et kolmas punkt on kättesaadav („avis positif avec point disponible”).

Kaebuse esitaja tervitas asjaolu, et parlament tunnistas nüüd, et ta kuulus 2003. aastal II peadirektoraati. Ta väitis siiski, et ametisse nimetav asutus ei olnud uuesti läbi viinud tema teenete võrdlevat hindamist tema kolleegide teenetega II peadirektoraadis. See tähendas, et parlament oli korduvalt rikkunud oma sisemisi menetlusnorme, mille peale ta oli ombudsmanile kaebuse esitanud. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et sõbraliku lahenduse ettepanek ei olnud edukas.

Lisaks teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et ta esitas 7. aprillil 2007 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse peasekretäri uue otsuse peale talle teenetepunktide andmise kohta.

2.10 Ombudsman märgib, et vastuseks tema ettepanekule leida sõbralik lahendus on parlament astunud teatavaid samme kaebuse esitaja murede lahendamiseks. Võttes aga arvesse, et kaebuse esitaja ei ole nende sammude tulemusega rahul, on ombudsman kohustatud järeldama, et kõnealusel juhul ei olnud tal võimalik leida sõbralikku lahendust.

2.11 Ombudsman on seisukohal, et seetõttu peab ta uurima, kas Euroopa Parlamendi võetud meetmed on olnud piisavad sõbraliku lahenduse ettepanekus tuvastatud haldusomavoli kõrvaldamiseks või ei ole Euroopa Parlamendi võetud meetmeid silmas pidades vaja võtta täiendavaid meetmeid.

2.12 Oma ettepanekus sõbraliku lahenduse kohta oli ombudsman seisukohal, et oleks asjakohane, kui parlament koostaks uue ettepaneku 2003. aasta teenetepunktide andmise kohta ja jätkaks selles etapis sama aasta edutamispunktide andmise menetlust. Ettepanek oli kooskõlas lähenemisviisiga, mille peasekretär esitas kaebuse esitajale 24. juunil 2004. aastal saadetud kirjas. Sellise uue ettepaneku ettevalmistamiseks oleks tulnud kaebuse esitaja teeneid võrrelda tema kolleegide teenetega teenistuses, kuhu ta sel ajal kuulus. Kogu käesoleva uurimise jooksul on kaebuse esitaja juhtinud tähelepanu sellele, et sel ajal ja vaatamata oma lähetusele kuulus ta II peadirektoraati. Ombudsman kahetseb ebavajalikku segadust, mille tekitas parlamendi 6. detsembri 2006. aasta kirjas ombudsmanile esitatud nõue, et „2003. aastal töötas [kaebuse esitaja] välispoliitika peadirektoraadis”. Ta märgib siiski, et oma 12. märtsi 2007. aasta vastuses ombudsmani täiendava teabe taotlusele kinnitas parlament, et 2003. aastal määrati kaebuse esitaja II peadirektoraadi alluvusse ja et II peadirektoraadi juhataja teostas järelevalvet 2003. aasta hindamismenetluse üle. Seega ei näi parlament enam vaidlustavat, et kaebuse esitaja teeneid tuli võrrelda tema kolleegide teenetega endises II peadirektoraadis.

2.13 Näib, et selle asemel, et jätkata asjakohast menetlust 2003. aasta edutamispunktide andmise uue ettepaneku ettevalmistamise etapis, otsustas parlament konsulteerida raportikomisjoniga. Seetõttu peab ombudsman uurima, kas parlamendi lähenemisviis viis selleni, et kaebuse esitaja teeneid võrreldi tema kolleegide teenetega II peadirektoraadis asjaomasel ajal.

Parlamendi sõnul võrdles raportikomisjon kaebuse esitaja teeneid tema kolleegidega endisest II peadirektoraadist, kes olid saanud kolmanda teenetepunkti. Ombudsman märgib siiski, et komitee arvamus pärineb 14. detsembrist 2006 ja koostati seega varsti pärast seda, kui parlament saatis ombudsmanile kirja, milles nõudis, et kaebuse esitaja teeneid tuleks võrrelda ainult tema kolleegide teenetega välispoliitika peadirektoraadis. Lisaks viidatakse komitee arvamuses kaebuse esitajale kui „poliitika peadirektoraadi välisosale” ega täpsustata, millised kolleegid olid võrdlusrühmaks tema teenete võrdlemisel. Seetõttu leiab ombudsman, et ei ole täiesti selge, kas aruannete komitee tõepoolest võrdles kaebuse esitaja teeneid tema endise peadirektoraadi kolleegide teenetega. Järgmised kaalutlused põhinevad eeldusel, et see on nii.

2.14 Seoses parlamendi uue otsusega, mis tehti pärast konsulteerimist aruandekomisjoniga, tuletab ombudsman meelde, et vastavalt juhatuse otsuse punktile I.5.3 jagatakse teenetepunkte parlamendis pärast asjaomaste ametnike teenete võrdlevat hindamist. See tähendab, et samaväärsete teenete eest vastutavatele ametnikele tuleks anda sama palju teenetepunkte. Juhul kui olemasolevate teenetepunktide arv ei ole piisav, et anda kõigile väärilistele ametnikele kolmandaid punkte, on selge, et tuleb teha otsus selle kohta, millised ametnikud saavad kolmanda edutamispunkti ja millised mitte. Viimase puhul tuleks kaaluda võimalust anda kolmas edutamispunkt peasekretäri reservist, mis on ette nähtud juhatuse otsuse punktis I.6.

2.15 Aruandekomisjoni arvamusest nähtub, et kaebuse esitaja teened näisid olevat võrreldavad tema kolleegide omadega, kes said kolmanda teenetepunkti. Kolmanda punkti andmise üle otsustamiseks pidi parlament seega hoolikalt võrdlema asjaomaste ametnike teeneid ja otsustama kõigi asjakohaste faktide põhjal, kellele tuleks anda kolmas punktisumma. On selge, et see otsus kätkeb endas tingimata suurt kaalutlusruumi. Oma uues otsuses kaebuse esitaja juhtumi kohta näib parlamendi peasekretär siiski tuginevat seisukohale, et kaebuse esitajale kolmanda teenetepunkti andmise õigustamiseks peavad kaebuse esitaja teened olema paremad kui tema kolleegidel, kes said kolmanda edutamispunkti. Ombudsman leiab, et selline lähenemisviis ei oleks õige. Kui kaebuse esitaja teened on võrreldavad tema kolleegide teenetega, nagu leidis hindamiskomisjon, peab parlament, nagu eespool mainitud, hoolikalt võrdlema asjaomaste ametnike teeneid ja otsustama kõigi asjakohaste faktide põhjal, kellele tuleks anda kolmas teenetepunkt. Miski ei viita sellele, et käesolevas asjas oleks selline analüüs läbi viidud. Seetõttu ei ole ombudsman veendunud, et parlamendi lähenemisviis on tema tuvastatud haldusomavoli kõrvaldamiseks piisav.

2.16 Ombudsman märgib, et parlament on vahepeal teinud kaebuse esitaja juhtumi kohta uue otsuse ja et kaebuse esitaja on selle otsuse personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohase kaebusega vaidlustanud. Need asjaolud tõstatavad küsimuse, kas oleks asjakohane, kui ombudsman lõpetaks praeguses etapis käesoleva juhtumi hindamise, arvestades, et kaebuse esitajal on vabadus pöörduda uuesti tema poole, kui ta ei ole rahul personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 sätestatud menetluse tulemusega.

2.17 Tuleb siiski märkida, et ombudsman on juba põhjalikult ja üksikasjalikult uurinud kaebuse esitaja ja parlamendi vahelise vaidluse aluseks olevaid küsimusi, sealhulgas ettepanekut leida sõbralik lahendus. Kui käesolev uurimine lõpetataks ja kaebuse esitaja esitaks kaebuse parlamendi otsuse kohta, mis käsitleb tema artikli 90 lõike 2 kohast kaebust uue otsuse kohta, peaks ombudsman kavandama uue uurimise algatamist ja küsima uuesti parlamendi arvamust. Võttes arvesse täiendavaid viivitusi ja täiendavat tööd, mida selline tegevusviis kõigi asjaosaliste jaoks kaasa tooks, ei tundu see olevat kõige ökonoomsem ja sobivam. Ombudsmani arvates oleks seega mõistlik lõpetada käesolev juhtum ilma edasiste meetmeteta ainult siis, kui võiks kindlalt eeldada, et parlamendi tulevane otsus kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse kohta lahendab lõplikult ja rahuldavalt käesolevas juhtumis tõstatatud küsimused. Ombudsman leiab siiski, et ei ole kaugeltki selge, kas see tõepoolest nii on.

2.18 Nende kaalutluste põhjal on ombudsman seisukohal, et praeguse uurimise lõppstaadiumis ei oleks asjakohane käesolevat juhtumit lõpetada. Lisaks leiab ta, et lähenemisviis, mida ta soovitas oma ettepanekus sõbraliku lahenduse kohta, on endiselt asjakohane viis küsimuse lahendamiseks, ning kordab seetõttu oma ettepanekut soovituse projekti vormis.

2.19 Näib kasulik lisada, et kooskõlas ombudsmani rakendussätete artikli 8 lõikega 3 antakse parlamendile soovituse projekti kohta üksikasjaliku arvamuse esitamiseks kolm kuud. Näib, et kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 kohane kaebus esitati parlamendile 2007. aasta aprillis. Artikli 90 lõike 2 kohaselt peab parlament teavitama kaebuse esitajat oma otsusest nelja kuu jooksul alates kaebuse esitamise kuupäevast. See tähendab, et parlament peab igal juhul olema võtnud selle kaebuse kohta seisukoha, enne kui tuleb esitada üksikasjalik arvamus ombudsmani soovituse projekti kohta.

3 Kokkuvõte

Eespool toodut silmas pidades esitab ombudsman kooskõlas Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikega 6 Euroopa Parlamendile järgmise soovituse projekti:

Soovituse projekt

Parlament peaks uuesti läbi vaatama oma otsuse 2003. aasta eest kaebuse esitajale teenetepunktide andmise kohta, saates talle nõuetekohaselt tehtud ettepaneku ,'ile selle aasta eest teenetepunktide andmise kohta, jätkates menetlust selles etapis ja viies selle lõpule kooskõlas parlamendi poolt selleks kehtestatud eeskirjadega.

Euroopa Parlamenti ja kaebuse esitajat teavitatakse sellest soovituse projektist. Vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 saadab parlament üksikasjaliku arvamuse 15. septembriks 2007. Üksikasjalik arvamus võiks koosneda ombudsmani otsuse heakskiitmisest ja soovituse projekti rakendamiseks võetud meetmete kirjeldusest.

Strasbourg, 14. juuni 2007

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (EÜT 1994, L 113, lk 15).

(2) PE 339.512/BUR. Ombudsmanile kättesaadavaks tehtud otsuse versioon on prantsuse keeles ja selle tsitaadid käesolevas tekstis on esitatud prantsuse keeles.

(3) "Regime applicable aux autres agents" (Muude teenistujate teenistustingimused).

(4) "À l'exception des fonctionnaires/agents absents pendant toute l'année de référence pour raison de maladie ou de CCP, dont les points éventuels sont attribués par la DG Personnel et des fonctionnaires/agents n'ayant pas accompli une période minimale de trois mois de travail dans une institution européenne pendant l'année de référence, pour lesquels l'entité reçoit 1 point."

(5) "L'ensemble des fonctionnaires/agents pouvant recevoir des points, le total obtenu étant, le cas échéant, arrondi selon le principe mathématique."

(6) 5. novembri 2005. aasta kirjas palus kaebuse esitaja ombudsmanil selgitada kolme oma väidet (nr 2, 3 ja 5) ning lisada veel kaks väidet (nr 6 ja 7). Ombudsman otsustas selle taotluse heaks kiita ja edastas muudetud väited parlamendile. Käesolev versioon on lõplik versioon.

(7) Asjakohane lõik protokollis on järgmine: "(...) M. N. proposed de s'en tenir à la jurisprudence constante de cette Direction générale à travers les années, c'est-à-dire d'attribuer 2 points de promouvabilité et de s'en remettre pour un éventuel 3ème point au Secrétaire général. Il prend, par conséquent, la décision d'attribuer 2 points de promouvabilité pour l'année 2003 à [le plaignant] et d'inviter le Secrétaire général à considérer l'attribution d'un 3ème point de mérite de sa réserve."

(8) Vt joonealune märkus 4.

(9) 26. aprilli 2004. aasta kirjas, mille kaebuse esitaja oli lisanud oma kaebusele, teatas peasekretär, et seoses 2002. aasta hindamisega otsustas ta paluda hindamiskomisjonil jätkata menetlust „à un examen comparatif de vos mérites avec ceux de vos collègues de catégorie A de la Direction Générale des Commissions et Délégations s'étant vus attribuer un troisième point de promouvabilité”. Aruandekomitee jõudis oma 4. mai 2004. aasta arvamuses järeldusele, et „après examen du dossier et de comparaison de son rapport de notation avec ceux de ses collègues de catégorie A de la Direction Générale des Commissions et Délégations du Parlement européen ayant reçu un troisième point”.

(10) Otsus kohtuasjas C-277/01 P: parlament vs. Samper (EKL 2003, lk I-3019, punkt 35).

(11) 1. jaanuaril 2004 jagati II peadirektoraat kaheks osaks, et luua sisepoliitika peadirektoraat ja välispoliitika peadirektoraat.