(koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja (1) artikli 3 lõikele 6)

Kompromiss

Kaebuse esitaja sõnul on asjaomased faktid järgmised:

Kaebuse esitaja oli Euroopa Komisjoni ametnik. Ajavahemikul 11.–16. juunini 2002 läks ta lähetusele ja sõitis Viinist Kopenhaagenisse. Tema lähetuskorraldusele vastav finantsselgitus ei olnud kooskõlas lähetuste juhendiga ja hüvitise summa ei vastanud tema kulutatud summale.

märtsil 2003 esitas kaebuse esitaja personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse. Edasikaebust ei edastatud kunagi vastutavatele teenistustele. 19. augustil 2003 esitas kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 alusel uuesti kaebuse komisjonile. Kaebus registreeriti komisjoni personali ja halduse peadirektoraadis 28. augustil 2003.

Ajavahemikus 2003. aasta detsembrist kuni 2004. aasta veebruarini oli kaebuse esitajal toimiku täiendamiseks mitu kontakti toimiku eest vastutava isikuga. Arutelude käigus teavitati kaebuse esitajat, et ta saab oma kaebusele põhjendatud vastuse.

aasta mais võttis kaebuse esitaja ühendust tema toimiku eest vastutava isikuga. Talle teatati uuesti, et ta saab põhjendatud vastuse personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud apellatsioonkaebusele.

15. juulil 2004 esitas kaebuse esitaja kaebuse Euroopa ombudsmanile. Ta väitis, et komisjon ei andnud talle põhjendatud vastust tema personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud apellatsioonkaebusele. Lisaks väitis ta, et komisjoni käitumine võttis temalt õiguse esitada apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtule.

Kaebuse esitaja väitis, et talle tuleks anda põhjendatud vastus personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebusele.

Nõue

Komisjoni arvamus

Euroopa Komisjoni arvamus kaebuse kohta oli kokkuvõtlikult järgmine:

Kolmapäeval, 12. juunil ja neljapäeval, 13. juunil 2002 Kopenhaagenis toimunud koosolekul osalemiseks otsustas kaebuse esitaja kasutada lennukipiletit, mille APEX-hind oli 396,21 eurot, mis oli madalam kui tavapärane soodushind, kuid mis tähendas nädalavahetuse veetmist kohapeal. Kaebuse esitaja järgis lähetuskorralduse koostamisel kehtivat menetlust.

Pärast seda, kui kaebuse esitaja oli 18. jaanuaril 2003 saanud lähetuskorraldusele vastava raamatupidamisaruande, esitas ta 14. märtsil 2003 oma vahetu ülemuse kaudu personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse. Kaebuse esitaja vaidlustas käesolevas kaebuses komisjoni otsuse mitte maksta talle lähetuste juhendi artikli VIII lõike 1 alusel päevarahasid reede, 14. juuni, laupäeva, 15. juuni ja pühapäeva, 16. juuni 2002 eest.

Neljandat kuud hiljem, pärast seda, kui kaebuse esitaja oli märganud, et personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebustega tegelev komisjoni „apellatsioonide” üksus ei ole tema kaebust kunagi kätte saanud, esitas kaebuse esitaja asjaomasele üksusele teise kaebuse samade asjaolude kohta, mis olid esitatud tema esimeses kaebuses. Teine apellatsioonkaebus registreeriti 28. augustil 2003 numbriga R/517/03. Kaebuse esitajale saadeti 1. oktoobril 2003 vastuvõtuteatis.

2004. aasta juunis võttis kaebuse esitaja e-posti ja seejärel telefoni teel ühendust asjaomase teenistusega, et saada teavet kaebuse menetlemise edenemise kohta. Kaebuse esitajale teatati, et kui ametisse nimetav asutus või ametiisik ei vasta nelja kuu jooksul alates kaebuse esitamise kuupäevast, loetakse seda vaikimisi tehtud tagasilükkamise otsuseks, nagu on juba selgitatud 1. oktoobri 2003. aasta vastuvõtuteatises.

On kahetsusväärne, et kaebuse esitaja esimest kaebust, mis saadeti tema vahetule ülemusele, ei edastatud kunagi kaebuste üksusele, mis vastutas personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebuste menetlemise eest. Kui üksust oli sellest asjaolust teavitatud, otsustas ta kaebuse esitaja teist kaebust tema huvides ja selleks, et tagada kaebuste õiglane käsitlemine, käsitleda neli kuud pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist. Seetõttu võeti asjakohaseid meetmeid, et parandada viga, mis tulenes kaebuse esitaja esimese kaebuse ebapiisavast üleandmisest komisjoni asjaomaste talituste vahel.

Seejärel saadeti kaebuse esitajale väljastusteade, milles teda teavitati i) sellest, et ametisse nimetaval asutusel või ametiisikul on alates kaebuse esitamise kuupäevast oma põhjendatud otsuse edastamiseks aega neli kuud; ii) kui selle ajavahemiku lõpuks ei ole kaebusele vastust saadud, loetakse seda kaudseks kaebuse tagasilükkamise otsuseks; ning iii) et ta võib kaudse või otsese otsuse edasi kaevata esimese astme kohtule personalieeskirjade artiklis 91 sätestatud tingimustel (st kolme kuu jooksul alates otsuse teatavakstegemisest või kaudse otsuse kuupäevast). Neil asjaoludel ei saanud kaebuse esitajale, kes pidi neid eeskirju teadma, olla teadmata asjaolu, et komisjoni põhjendatud otsuse puudumist 28. detsembriks 2003 peeti kaudseks otsuseks, millega jäeti tema kaebus rahuldamata, ning sellega algas seadusjärgne tähtaeg apellatsioonkaebuse esitamiseks Esimese Astme Kohtule. Kaebuse esitaja teist kaebust käsitleti seega vastavalt kehtivatele eeskirjadele. Kaebuse esitajalt ei võetud õigust esitada apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtule.

Seadmata kahtluse alla kaebuse esitaja siirust, tuleb märkida, et viimane ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema toimiku eest vastutav ametnik oli talle sõnaselgelt teatanud, et tema kaebuse kohta tehakse põhjendatud otsus. Komisjoni käsutuses olevas asjakohases toimikus ei olnud ühtegi tõendit sellise kohustuse võtmise kohta.

Tuleb meenutada, et kuigi personalieeskirjad ei kohusta teda seda tegema, püüdis komisjon teha põhjendatud otsuse kõigi talle esitatud apellatsioonkaebuste kohta. Võttes siiski arvesse selle piiratud ressursse ja kaebuste suurt arvu, võib erandjuhul juhtuda, et seda tava ei järgita. Komisjon vabandas olukorra pärast.

Täiendavad uurimised
Ombudsmani teabenõue Euroopa Komisjonilt

oktoobril 2004 saatis kaebuse esitaja ombudsmanile veel ühe kirja, mis oli seotud tema kaebusega. Selles kirjas märkis ta, et tema kaebuse esimene väide peaks olema sõnastatud järgmiselt:

„Komisjon ei andnud kaebuse esitajale põhjendatud vastust tema personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebusele, hoolimata oma lubadusest ja ilmsest kavatsusest seda teha”.

Seetõttu kirjutas ombudsman 9. novembril 2004 komisjonile, et paluda tal kommenteerida kaebuse esitaja väidet kaebuse esitaja ümbersõnastatud kujul.

Komisjoni vastus

Oma repliigis tegi komisjon kokkuvõtlikult järgmised avaldused:

Nagu esimeses arvamuses märgitud, saab üksnes märkida, et kaebuse esitaja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema toimiku eest vastutav ametnik oli talle sõnaselgelt teatanud, et tema kaebuse kohta tehakse põhjendatud otsus. Selle kohta ei olnud tõendeid ei komisjoni käsutuses olevas asjakohases toimikus ega Euroopa Ombudsmanile esitatud toimikus.

Komisjon soovis veel kord väljendada oma valmisolekut teha põhjendatud otsus kõigis talle esitatud kaebustes ning vabandas nii ombudsmani kui ka kaebuse esitaja ees asjaolu pärast, et tema esimeses kaebuse kohta esitatud arvamuses esitatud põhjustel seda tava erandkorras ei järgitud.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitajalt ei saadud selleks määratud kuupäevaks ühtegi märkust.

Otsus

1 Komisjoni väidetav suutmatus anda põhjendatud vastus kaebuse esitaja poolt personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebusele

1.1 Kaebuse esitaja oli Euroopa Komisjoni ametnik. Ajavahemikul 11.–16. juunini 2002 läks ta lähetusele ja sõitis Viinist Kopenhaagenisse. Kaebuse esitaja arvates ei vastanud tema lähetuskorraldusele vastav finantsselgitus lähetuste juhendile ja hüvitise summa ei vastanud tema kulutatud summale. märtsil 2003 esitas kaebuse esitaja personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse. Tema kaebust ei edastatud kunagi vastutavatele teenistustele. 19. augustil 2003 esitas kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 alusel uuesti kaebuse komisjonile. Komisjon registreeris tema kaebuse 28. augustil 2003.

Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et Euroopa Komisjon ei andnud talle põhjendatud vastust tema personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebusele.

1.2 Komisjon märkis oma arvamuses, et on kahetsusväärne, et kaebuse esitaja esimest kaebust, mis saadeti tema vahetule ülemusele, ei edastatud kunagi personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebuste menetlemise eest vastutavale kaebuste üksusele. Kui üksust oli sellest asjaolust teavitatud, otsustas ta kaebuse esitaja teist kaebust tema huvides ja selleks, et tagada kaebuste õiglane käsitlemine, käsitleda neli kuud pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist. Seetõttu võeti asjakohaseid meetmeid, et parandada viga, mis tulenes kaebuse esitaja esimese kaebuse ebapiisavast üleandmisest komisjoni asjaomaste talituste vahel.

Komisjon selgitas, et kaebuse esitajale oli saadetud väljastusteade, milles teda teavitati i) sellest, et ametisse nimetaval asutusel või ametiisikul on alates kaebuse esitamise kuupäevast neli kuud aega, et edastada oma põhjendatud otsus; ii) kui selle ajavahemiku lõpuks ei ole kaebusele vastust saadud, loetakse seda kaudseks kaebuse tagasilükkamise otsuseks; ning iii) et ta saaks personalieeskirjade artiklis 91 sätestatud tingimustel esitada Esimese Astme Kohtule apellatsioonkaebuse kaudse või otsese otsuse peale. Neil asjaoludel ei saanud kaebuse esitajale olla teadmata asjaolu, et komisjoni põhjendatud otsuse puudumist 28. detsembriks 2003 peeti kaudseks otsuseks, millega jäeti tema kaebus rahuldamata, ning sellega algas seadusjärgne tähtaeg kaebuse esitamiseks Esimese Astme Kohtule.

1.3 19. oktoobril 2004 saatis kaebuse esitaja ombudsmanile veel ühe kaebusega seotud kirja. Selles kirjas märkis ta, et tema kaebuse esimene väide peaks olema sõnastatud järgmiselt:

„Komisjon ei andnud kaebuse esitajale põhjendatud vastust tema personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebusele, hoolimata oma lubadusest ja ilmsest kavatsusest seda teha”.

1.4 Seetõttu kirjutas ombudsman 9. novembril 2004 komisjonile, paludes tal kommenteerida kaebuse esitaja väidet kaebuse esitaja ümbersõnastatud kujul.

1.5 Oma täiendavas arvamuses väitis komisjon, et nagu on märgitud tema esimeses arvamuses, saab üksnes märkida, et kaebuse esitaja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema toimiku eest vastutav ametnik oli talle sõnaselgelt teatanud, et tema kaebuse kohta tehakse põhjendatud otsus. Komisjoni arvates ei olnud kaebuse esitaja avalduse kohta tõendeid ei komisjoni käsutuses olevas asjakohases toimikus ega Euroopa Ombudsmanile esitatud toimikus.

1.6 Ombudsman märgib, et vastavalt personalieeskirjade artikli 90 lõikele 2 "(…) Asutus teavitab asjaomast isikut oma põhjendatud otsusest nelja kuu jooksul alates kaebuse esitamise kuupäevast. Kui selle ajavahemiku lõpuks ei ole kaebuse esitajale vastatud, loetakse see kaudseks kaebuse tagasilükkamise otsuseks, mille peale võib esitada kaebuse artikli 91 alusel.”

1.7 Ombudsman leidis oma otsustes kaebuste 1479/99/(OV)MM ja 729/2000/OV (2) kohta, et ametisse nimetava asutuse hea haldustava on anda selgesõnaline vastus ühenduse töötajate poolt personalieeskirjade artikli 90 alusel esitatud kaebustele. Lisaks märkis ta, et kui ametisse nimetav asutus või ametiisik seda ei tee, kaitseb asjaomast isikut edasise viivituse eest reegel, et vastamata jätmine kujutab endast eitavat otsust. Ombudsmani arvates on selle eeskirja eesmärk pakkuda ametnikule õiguskaitsevahendit, kui ametisse nimetav asutus või ametiisik ei anna sõnaselget vastust, kuid ei luba ametisse nimetaval asutusel või ametiisikul hea halduse põhimõtete järgimise kohustusest kõrvale kalduda.

1.8 Käesoleval juhul oleks komisjon pidanud kaebuse esitajale vastama 28. detsembriks 2003. Ombudsman märgib, et komisjon märkis oma arvamuses, et kuigi personalieeskirjad ei kohusta teda seda tegema, püüab ta kõigis talle esitatud kaebustes teha põhjendatud otsuse. Arvestades piiratud ressursse ja kaebuste suurt arvu, võib siiski juhtuda, et erandlikel asjaoludel seda tava ei järgita. Komisjon vabandas olukorra pärast. Ombudsman on seisukohal, et komisjoni piiratud ressursid ja menetletavate kaebuste võimalik suur arv ei ole piisavad põhjused, mis võiksid õigustada seda, et komisjon ei teinud kaebuse esitaja kaebuse kohta põhjendatud otsust. Ombudsman märgib, et oma kahes arvamuses vabandas komisjon nii kaebuse esitaja kui ka ombudsmani ees, kuna ta ei teinud kaebuse kohta põhjendatud otsust. Ombudsman märgib siiski veel, et nendes arvamustes ei arutanud komisjon põhjuseid, miks ta otsustas kaebuse esitaja kaebuse tagasi lükata. Ombudsmani arvates ei ole seetõttu kaebuse esitajat nendest põhjustest ikka veel teavitatud. Seda asjaolu silmas pidades leiab ombudsman, et komisjoni suutmatus anda põhjendatud vastus kaebuse esitaja poolt 19. augustil 2003 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebusele kujutab endast haldusomavoli juhtumit.

1.9 Ombudsman märgib seoses kaebuse esitaja väitega, mille kohaselt "komisjon ei andnud kaebuse esitajale põhjendatud vastust tema personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebusele, hoolimata oma lubadusest ja ilmsest kavatsusest seda teha", et komisjon märkis, et kaebuse esitaja ei esitanud tõendeid selle kohta, et tema toimiku eest vastutav ametnik oli teda sõnaselgelt teavitanud põhjendatud otsusest tema kaebuse kohta. Ombudsman on seisukohal, et talle esitatud dokumentidest ei ilmne, et kaebuse esitaja toimiku eest vastutav ametnik oleks talle sõnaselgelt teatanud, et tema kaebuse kohta tehakse põhjendatud otsus. Võttes siiski arvesse ombudsmani järeldust eespool nimetatud lõike 1 punktis 8, leiab ombudsman, et kaebuse esitaja väite selle aspekti edasiseks uurimiseks ei ole alust.

2 Väide, et komisjoni käitumine võttis kaebuse esitajalt õiguse esitada apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtule

2.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjoni käitumine võttis temalt õiguse esitada apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtule.

2.2 Komisjon märkis, et 1. oktoobril 2003 saadeti kaebuse esitajale vastuvõtuteatis, milles teavitati teda i) sellest, et ametisse nimetaval asutusel või ametiisikul on alates kaebuse esitamise kuupäevast aega neli kuud, et edastada oma põhjendatud otsus; ii) kui selle ajavahemiku lõpuks ei ole kaebusele vastust saadud, loetakse seda kaudseks kaebuse tagasilükkamise otsuseks; ning iii) et ametnik võib esitada Esimese Astme Kohtule apellatsioonkaebuse kaudse või otsese otsuse peale personalieeskirjade artiklis 91 sätestatud tingimustel.

2.3 Ombudsman leiab, et kaebuse esitajale anti vastuvõtuteatises piisavalt teavet tema õiguse kohta esitada apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtule. Seetõttu leiab ta, et kaebuse esitaja oleks soovi korral võinud esitada apellatsioonkaebuse Esimese Astme Kohtule pärast 28. detsembrit 2003. Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja väitis, et 2003. aasta detsembrist kuni 2004. aasta veebruarini oli tal olnud mitu kontakti isikuga, kes vastutas tema toimiku eest komisjonis, ning et teda oli nendel juhtudel teavitatud, et ta saab oma kaebusele põhjendatud vastuse. Ainus ombudsmani käsutusse antud asjakohane tõend on kaebuse esitaja 9. juuni 2004. aasta e-kirja koopia. Selles e-kirjas viitas kaebuse esitaja umbes kolm nädalat varem toimunud vestlusele tema toimiku eest vastutava ametnikuga. Selle vestluse käigus teavitati kaebuse esitajat tema 9. juuni 2004. aasta e-kirja kohaselt sellest, et tema kaebuse kohta tehtud põhjendatud otsus on allakirjutamiseks valmis. Isegi kui eeldada, et seda e-kirja võib pidada tõendiks selle kohta, et komisjon oli teatanud, et ta esitab kirjaliku vastuse kaebuse esitaja poolt personalieeskirjade artikli 90 alusel esitatud kaebusele, tuleb märkida, et see teave edastati kaebuse esitajale 2004. aasta mais, st pärast kolmekuulise tähtaja möödumist kaebuse esitamiseks Esimese Astme Kohtule. Neil asjaoludel leiab ombudsman, et kaebuse esitaja ei ole esitanud piisavalt tõendeid selle kohta, et komisjoni käitumine võttis temalt õiguse esitada apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtule. Seetõttu järeldab ombudsman, et Euroopa Komisjon ei ole selle väitega seoses haldusomavoli toime pannud.

3 Kokkuvõte

Seetõttu esitab ombudsman vastavalt ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 komisjonile järgmise soovituse projekti:

Soovituse projekt

Euroopa Komisjon peaks andma 19. augustil 2003 kaebuse esitaja poolt personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebusele põhjendatud vastuse.

Komisjoni ja kaebuse esitajat teavitatakse sellest soovituse projektist. Vastavalt ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 saadab komisjon üksikasjaliku arvamuse 31. oktoobriks 2005. Üksikasjalik arvamus võiks koosneda ombudsmani otsuse heakskiitmisest ja soovituse projekti rakendamiseks võetud meetmete kirjeldusest.

Strasbourg, 22. juuli 2005

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (EÜT 1994, L 113, lk 15).

(2) Need otsused on kättesaadavad Euroopa Ombudsmani veebisaidil järgmisel aadressil: http://www.ombudsman.europa.eu/decision/en/default.htm