Strasbourg, 6. märts 2006

Lugupeetud hr X

juulil 2004 esitasite mulle kaebuse Euroopa Komisjoni vastu seoses sellega, et komisjon ei andnud põhjendatud vastust teie kaebusele, mis esitati personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel.

septembril 2004 edastasin kaebuse komisjoni presidendile. oktoobril 2004 saatsite mulle veel ühe kirja seoses teie kaebusega. Selles kirjas palusite mul sõnastada ümber teie kaebuse esimene väide, nagu see on esitatud minu 20. septembri 2004. aasta kirjas. oktoobril 2004 edastas komisjon oma arvamuse Teie kaebuse kohta.

novembril 2004 kirjutasin komisjoni presidendile veel ühe kirja, milles teavitasin teda teie kaebuse esimese väite ümbersõnastamisest, paludes tal esitada selle kohta arvamus enne 31. detsembrit 2004. Komisjon saatis oma täiendava arvamuse 6. jaanuaril 2005.

jaanuaril 2005 edastasin Teile komisjoni kaks arvamust, kutsudes Teid üles esitama märkusi enne 28. veebruari 2005. Selleks kuupäevaks ei olnud Teilt märkusi saadud.

22. juulil 2005 esitasin komisjonile soovituse eelnõu. Teid teavitati sellest samal päeval saadetud kirjas.

septembril 2005 saatsite mulle veel ühe kirja, milles juhtisite tähelepanu sellele, et 6. veebruari 2004. aasta e-kirjas (mille lisasite) kinnitas Teie toimiku eest vastutav komisjoni ametnik, et ta kirjutab Teie kaebusele vastuse kavandi. Palusite mul seda elementi soovituse projekti lõplikus versioonis arvesse võtta.

Oma 10. oktoobri 2005. aasta vastuses teavitasin Teid, et hoolimata soovituse projekti pealkirjast on see lõplik tekst, milles ombudsman esitab oma seisukohad selle kohta, kas tegemist on asjaomase institutsiooni haldusomavoli juhtumiga. Lisaks teavitasin Teid, et kui soovite jääda oma väite juurde, et komisjon ei ole Teie kaebusele vastanud, hoolimata oma lubadusest ja ilmsest kavatsusest seda teha, peate esitama ombudsmanile uue kaebuse. Lõpuks andsin Teile teada, et Teie täiendava kirja koopia saadetakse komisjonile teadmiseks, mida minu talitused tegid samal päeval.

novembril 2005 saatsite mulle veel ühe kirja, milles teavitasite mind, et te ei soovi esitada ombudsmanile uut kaebust juhtumi selle aspekti kohta ning et teie arvates on teie lähenemisviiside peamine eesmärk saavutatud, st et institutsioon on saanud teada haldusomavoli juhtumist.

novembril 2005 saatis komisjon mulle oma üksikasjaliku arvamuse minu soovituse projekti kohta. Edastasin selle Teile 5. detsembril 2005 koos kutsega esitada oma märkused enne 31. detsembrit 2005. 14. detsembril 2005 saatsite mulle oma tähelepanekud.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Kaebuse esitaja sõnul on asjaomased faktid järgmised:

Kaebuse esitaja on komisjoni ametnik. 2002. aasta juunis läks ta missioonile. Kaebuse esitaja arvates ei vastanud tema missiooniga seotud finantsselgitus lähetuste juhendile ning selle missiooniga seotud kulude hüvitamise summa ei vastanud tema kantud kuludele.

märtsil 2003 esitas kaebuse esitaja personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse. Kaebuse esitaja arvates ei edastatud tema kaebust kunagi vastutavatele teenistustele. 19. augustil 2003 esitas kaebuse esitaja komisjonile uuesti kaebuse artikli 90 lõike 2 alusel. Euroopa Komisjoni personali ja halduse peadirektoraat (edaspidi „personali ja halduse peadirektoraat”) registreeris tema kaebuse 28. augustil 2003.

Ajavahemikus 2003. aasta detsembrist kuni 2004. aasta veebruarini võttis tema toimiku eest vastutav isik kaebuse esitajaga mitu korda ühendust toimiku täiendamiseks. Arutelude käigus teavitati kaebuse esitajat, et ta saab oma kaebusele põhjendatud vastuse.

aasta mais võttis kaebuse esitaja ühendust tema toimiku eest vastutava isikuga. Talle teatati uuesti, et ta saab põhjendatud vastuse personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebusele.

2004. aasta juunis saatis kaebuse esitaja komisjoni vastutavale talitusele e-kirja ja palus, et talle antaks teavet tema kaebuse menetlemise edenemise kohta. Lisaks helistas ta personali ja halduse peadirektoraadi asjaomase üksuse juhatajale. Talle teatati, et „[k]õrgeimad võimuorganid on otsustanud, et põhjendatud vastust ei anta”.

15. juulil 2004 esitas kaebuse esitaja kaebuse ombudsmanile. Ta väitis, et komisjon ei andnud talle põhjendatud vastust tema kaebusele, mis esitati personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel. Lisaks väitis ta, et komisjoni käitumine võttis temalt õiguse esitada apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtule.

Kaebuse esitaja väitis, et talle tuleks anda põhjendatud vastus tema kaebusele, mis on esitatud personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel.

Nõue

Komisjoni arvamus

Komisjoni arvamus kaebuse kohta oli kokkuvõtlikult järgmine:

Selleks et osaleda esinduste juhtide koosolekul oma esinduse asemel, otsustas kaebuse esitaja osta lennukipileti hinnaga 396,21 eurot, mis oli tavalisest soodushinnast madalam. See pilet nõudis aga nädalavahetuse veetmist oma missiooni asemel. Kaebuse esitaja järgis lähetuskorralduse koostamisel kehtivat menetlust.

Pärast seda, kui kaebuse esitaja oli 18. jaanuaril 2003 saanud oma missiooni finantsaruande, esitas ta 14. märtsil 2003 oma vahetu ülemuse kaudu personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse. Kaebuses vaidlustas kaebuse esitaja komisjoni otsuse mitte hüvitada talle päevarahasid reedel, 14. juunil, laupäeval, 15. juunil ja pühapäeval, 16. juunil 2002 lähetuste juhendi artikli VIII lõike 1 alusel. Lisaks taotles kaebuse esitaja, et tema kaebus edastataks ametisse nimetavale asutusele.

Neli kuud hiljem, olles märkinud, et personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebustega tegelev komisjoni kaebuste üksus ei ole tema kaebust kunagi kätte saanud, palus kaebuse esitaja komisjoni vahendajal pöörduda kaebuste üksuse juhataja poole.

Kaebuse esitaja esitas 19. augustil 2003 otse asjaomasele üksusele teise kaebuse samade asjaolude kohta, mis esitati esimeses kaebuses. Teine kaebus registreeriti 28. augustil 2003 viitenumbriga R/517/03. Kaebuse esitajale saadeti 1. oktoobril 2003 vastuvõtuteatis.

Kaebuse esitaja sõnul toimusid tema ja tema toimiku eest vastutava ametniku vahel 2003. aasta detsembrist kuni 2004. aasta veebruarini sagedased telefonikõned, mille käigus teavitati kaebuse esitajat, et ta saab oma kaebusele põhjendatud vastuse.

2004. aasta juunis, st neli kuud pärast viimast teatist, mille kaebuse esitaja oli komisjonile edastanud, võttis ta e-posti ja seejärel telefoni teel ühendust asjaomase teenistusega, et saada teavet kaebuse menetlemise edenemise kohta. Kaebuse esitajat teavitati, et kuna ametisse nimetav asutus ei vastanud kaebusele nelja kuu jooksul alates kaebuse esitamise kuupäevast, loeti seda 1. oktoobri 2003. aasta vastuvõtuteatise kohaselt kaudseks kaebuse tagasilükkamise otsuseks.

On kahetsusväärne, et kaebuse esitaja esimest kaebust, mis saadeti tema vahetule ülemusele, ei edastatud kunagi personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebuste menetlemise eest vastutavale kaebuste üksusele. Kui üksust sellest asjaolust teavitati, otsustas ta kaebuse esitaja teist kaebust tema huvides ja kaebuste õiglase käsitlemise tagamiseks käsitleda neli kuud pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist. Seetõttu võeti asjakohaseid meetmeid, et parandada viga, mis tulenes kaebuse esitaja esimese kaebuse ebapiisavast edastamisest komisjoni asjaomaste talituste vahel.

Seejärel saadeti kaebuse esitajale väljastusteade, milles teda teavitati sellest, et i) ametisse nimetaval asutusel või ametiisikul on alates kaebuse esitamise kuupäevast neli kuud aega, et teavitada teda oma põhjendatud otsusest; ii) kui selle tähtaja lõpuks ei ole kaebusele vastust saadud, loetakse see kaudseks kaebuse tagasilükkamise otsuseks; iii) ametnik võib kaudse või otsese otsuse edasi kaevata Esimese Astme Kohtule personalieeskirjade artiklis 91 sätestatud tingimustel (st kolme kuu jooksul alates otsuse teatavakstegemisest või kaudse otsuse kuupäevast). Neil asjaoludel ei saanud kaebuse esitajale, kes pidi nendest eeskirjadest teadma, olla teadmata asjaolu, et komisjoni põhjendatud otsuse puudumist 28. detsembriks 2003 peeti kaudseks otsuseks, millega tema kaebus tagasi lükati, ning sellega algas seadusjärgne tähtaeg apellatsioonkaebuse esitamiseks Esimese Astme Kohtule. Kaebuse esitaja teist kaebust käsitleti seega vastavalt kehtivatele eeskirjadele. Kaebuse esitajalt ei võetud õigust esitada apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtule.

Seadmata kahtluse alla kaebuse esitaja siirust, tuleb märkida, et viimane ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema toimiku eest vastutav ametnik oli talle sõnaselgelt teatanud, et tema kaebuse kohta tehakse põhjendatud otsus. Komisjoni käsutuses olevas asjakohases toimikus ei olnud ühtegi tõendit sellise kohustuse võtmise kohta.

Tuleb meenutada, et kuigi personalieeskirjad ei kohustanud teda seda tegema, püüdis komisjon teha põhjendatud otsuse kõigi talle esitatud apellatsioonkaebuste kohta. Võttes siiski arvesse selle piiratud ressursse ja kaebuste suurt arvu, juhtus, et seda tava ei olnud erandkorras võimalik järgida, mille eest komisjon vabandas.

Täiendavad uurimised
Ombudsmani teabenõue komisjonilt

oktoobril 2004 saatis kaebuse esitaja oma kaebuse kohta veel ühe kirja. Selles kirjas palus ta ombudsmanil oma kaebuse esimene väide ümber sõnastada. Seetõttu ilmnes, et vaja on täiendavaid uurimisi. Seetõttu saatis ombudsman 9. novembril 2004 komisjoni presidendile uue kirja, milles ta sõnastas kaebuse esitaja esimese väite ümber järgmiselt:

„Komisjon ei andnud kaebuse esitajale põhjendatud vastust tema personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebusele, hoolimata oma lubadusest ja ilmsest kavatsusest seda teha”.

Komisjoni vastus

Oma repliigis tegi komisjon kokkuvõtlikult järgmised avaldused:

Nagu on märgitud esimeses, 26. oktoobri 2004. aasta arvamuses, võib üksnes märkida, et kaebuse esitaja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema toimiku eest vastutav ametnik oli talle sõnaselgelt teatanud, et tema kaebuse kohta tehakse põhjendatud otsus. Komisjoni käsutuses olevas asjakohases toimikus ega ombudsmanile esitatud kaebuse toimikus selle kohta tõendeid ei olnud.

Komisjon soovis veel kord väljendada oma valmisolekut teha põhjendatud otsus kõigis talle esitatud kaebustes ning vabandas nii ombudsmani kui ka kaebuse esitaja ees asjaolu pärast, et tema esimeses arvamuses esitatud põhjustel ei olnud erandkorras võimalik seda tava järgida.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitajalt ei saadud selleks määratud kuupäevaks ühtegi märkust.

OMBUDSMANi soovituse eelnõu

Soovituse projekt

juulil 2005 esitas ombudsman komisjonile järgmise soovituse eelnõu:

Komisjon peaks andma kaebuse esitaja 19. augusti 2003. aasta personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebusele põhjendatud vastuse.

Soovituse projekt põhines järgmistel kaalutlustel:

1 Komisjoni väidetav suutmatus anda põhjendatud vastus kaebuse esitaja poolt personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebusele

1.1 Kaebuse esitaja on komisjoni ametnik. 2002. aasta juunis läks ta missioonile. Kaebuse esitaja arvates ei olnud tema lähetuskorraldusele vastav finantskalkulatsioon kooskõlas lähetuste juhendiga ning selle lähetusega seotud kulude hüvitamise summa ei vastanud tema kulutustele. märtsil 2003 esitas kaebuse esitaja personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse. Tema kaebust ei edastatud kunagi vastutavatele teenistustele. 19. augustil 2003 esitas kaebuse esitaja komisjonile uuesti kaebuse artikli 90 lõike 2 alusel. Komisjon registreeris tema kaebuse 28. augustil 2003.

Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et komisjon ei andnud talle põhjendatud vastust tema kaebusele, mis oli esitatud personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel. oktoobril 2004 saatis kaebuse esitaja oma kaebuse kohta veel ühe kirja. Selles kirjas palus ta ombudsmanil lisada oma esimesele väitele järgmine punkt (allajoonitud): „Komisjon ei andnud kaebuse esitajale põhjendatud vastust tema personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebusele, hoolimata oma lubadusest ja ilmsest kavatsusest seda teha”.

1.2 Komisjon märkis oma arvamuses, et on kahetsusväärne, et kaebuse esitaja esimest kaebust, mis saadeti tema vahetule ülemusele, ei edastatud kunagi personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebuste menetlemise eest vastutavale kaebuste üksusele. Kui üksust sellest asjaolust teavitati, otsustas ta kaebuse esitaja teist kaebust tema huvides ja kaebuste õiglase käsitlemise tagamiseks käsitleda neli kuud pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist. Seetõttu võeti asjakohaseid meetmeid, et parandada viga, mis tulenes kaebuse esitaja esimese kaebuse ebapiisavast edastamisest komisjoni asjaomaste talituste vahel. Komisjon selgitas, et kaebuse esitajale saadeti kättesaamistõend, milles teda teavitati i) sellest, et ametisse nimetaval asutusel või ametiisikul on alates kaebuse esitamise kuupäevast neli kuud aega, et edastada oma põhjendatud otsus; ii) kui selle ajavahemiku lõpuks ei ole kaebusele vastust saadud, loetakse seda kaudseks kaebuse tagasilükkamise otsuseks; ning iii) et ta saaks personalieeskirjade artiklis 91 sätestatud tingimustel esitada Esimese Astme Kohtule apellatsioonkaebuse kaudse või otsese otsuse peale. Neil asjaoludel ei saanud kaebuse esitajale olla teadmata asjaolu, et komisjoni põhjendatud otsuse puudumist 28. detsembriks 2003 peeti kaudseks otsuseks, millega jäeti tema kaebus rahuldamata, ning sellega algas seadusjärgne tähtaeg kaebuse esitamiseks Esimese Astme Kohtule.

1.3 19. oktoobril 2004 saatis kaebuse esitaja ombudsmanile veel ühe kaebusega seotud kirja. Selles kirjas märkis ta, et tema kaebuse esimene väide peaks olema sõnastatud järgmiselt:

„Komisjon ei andnud kaebuse esitajale põhjendatud vastust tema personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebusele, hoolimata oma lubadusest ja ilmsest kavatsusest seda teha”.

1.4 Seetõttu kirjutas ombudsman 9. novembril 2004 komisjonile, paludes tal kommenteerida kaebuse esitaja väidet kaebuse esitaja ümbersõnastatud kujul.

1.5 Komisjon märkis oma täiendavas arvamuses, et nagu on märgitud esimeses, 26. oktoobri 2004. aasta arvamuses, saab üksnes märkida, et kaebuse esitaja ei esitanud ühtegi tõendit, mis näitaks, et tema toimiku eest vastutav ametnik oli teda sõnaselgelt teavitanud, et tema kaebuse kohta tehakse põhjendatud otsus. Komisjoni käsutuses olevas asjakohases toimikus ega ombudsmanile esitatud kaebuse toimikus selle kohta tõendeid ei olnud.

1.6 Ombudsman märgib, et vastavalt personalieeskirjade artikli 90 lõikele 2 "(…) teavitab ametiasutus asjaomast isikut oma põhjendatud otsusest nelja kuu jooksul alates kaebuse esitamise kuupäevast. Kui selle ajavahemiku lõpuks ei ole kaebuse esitajale vastatud, loetakse see kaudseks kaebuse tagasilükkamise otsuseks, mille kohta võib esitada kaebuse artikli 91 alusel.”

1.7 Ombudsman leidis oma otsustes kaebuste 1479/99/(OV)MM (1) ja 729/2000/OV (2) kohta, et ametisse nimetava asutuse hea haldustava on anda selgesõnaline vastus ühenduse töötajate poolt personalieeskirjade artikli 90 alusel esitatud kaebustele. Lisaks märkis ta, et kui ametisse nimetav asutus või ametiisik seda ei tee, kaitseb asjaomast isikut edasise viivituse eest reegel, et vastamata jätmine kujutab endast eitavat otsust. Ombudsmani arvates on selle eeskirja eesmärk pakkuda ametnikule õiguskaitsevahendit, kui ametisse nimetav asutus või ametiisik ei anna sõnaselget vastust, kuid ei luba ametisse nimetaval asutusel või ametiisikul hea halduse põhimõtete järgimise kohustusest kõrvale kalduda.

1.8 Käesoleval juhul oleks komisjon pidanud kaebuse esitajale vastama 28. detsembriks 2003. Ombudsman märgib, et komisjon märkis oma arvamuses, et kuigi personalieeskirjad ei kohusta teda seda tegema, püüab ta kõigis talle esitatud kaebustes teha põhjendatud otsuse. Arvestades piiratud ressursse ja kaebuste suurt arvu, võib siiski juhtuda, et erandlikel asjaoludel seda tava ei järgita. Komisjon vabandas selle olukorra pärast. Ombudsman on seisukohal, et komisjoni piiratud ressursid ja menetletavate kaebuste võimalik suur arv ei ole piisavad põhjused, et õigustada komisjoni suutmatust teha kaebuse esitaja kaebuse kohta põhjendatud otsus. Ombudsman märgib, et komisjon vabandas oma kahes arvamuses nii kaebuse esitaja kui ka ombudsmani ees kaebuse esitaja kaebuse kohta põhjendatud otsuse tegemata jätmise pärast. Ombudsman märgib siiski veel, et nendes arvamustes ei arutanud komisjon põhjuseid, miks ta otsustas kaebuse esitaja kaebuse tagasi lükata. Ombudsmani arvates ei ole seetõttu kaebuse esitajat nendest põhjustest ikka veel teavitatud. Seda asjaolu silmas pidades leiab ombudsman, et komisjoni suutmatus anda põhjendatud vastus kaebuse esitaja poolt 19. augustil 2003 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebusele kujutab endast haldusomavoli juhtumit.

1.9 Seoses kaebuse esitaja väitega, mille kohaselt komisjon "ei andnud kaebuse esitajale põhjendatud vastust tema kaebusele, mis esitati personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel, vaatamata oma lubadusele ja ilmsele kavatsusele seda teha", märgib ombudsman, et komisjon märkis, et kaebuse esitaja ei esitanud tõendeid selle kohta, et tema toimiku eest vastutav ametnik oli teda sõnaselgelt teavitanud, et tema kaebuse kohta tehakse põhjendatud otsus. Ombudsman on seisukohal, et talle esitatud dokumentidest ei ilmne, et kaebuse esitaja toimiku eest vastutav ametnik oleks talle sõnaselgelt teatanud, et tema kaebuse kohta tehakse põhjendatud otsus. Võttes siiski arvesse ombudsmani järeldust eespool nimetatud lõike 1 punktis 8, leiab ombudsman, et kaebuse esitaja väite selle aspekti edasiseks uurimiseks ei ole alust.

2 Väide, et komisjoni käitumine võttis kaebuse esitajalt õiguse esitada apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtule

2.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjoni käitumine võttis temalt õiguse esitada apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtule.

2.2 Komisjon märkis, et 1. oktoobril 2003 saadeti kaebuse esitajale vastuvõtuteatis, milles teavitati teda i) sellest, et ametisse nimetaval asutusel või ametiisikul on alates kaebuse esitamise kuupäevast aega neli kuud, et edastada oma põhjendatud otsus; ii) kui selle ajavahemiku lõpuks ei ole kaebusele vastust saadud, loetakse seda kaudseks kaebuse tagasilükkamise otsuseks; ning iii) et ametnik võib esitada Esimese Astme Kohtule apellatsioonkaebuse kaudse või otsese otsuse peale personalieeskirjade artiklis 91 sätestatud tingimustel.

2.3 Ombudsman leiab, et kaebuse esitajale anti vastuvõtuteatises piisavalt teavet tema õiguse kohta esitada apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtule. Seetõttu leiab ta, et kaebuse esitaja oleks soovi korral võinud esitada apellatsioonkaebuse Esimese Astme Kohtule pärast 28. detsembrit 2003. Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja väitis, et 2003. aasta detsembrist kuni 2004. aasta veebruarini oli tal olnud mitu kontakti isikuga, kes vastutas tema toimiku eest komisjonis, ning et teda oli nendel juhtudel teavitatud, et ta saab oma kaebusele põhjendatud vastuse. Ainus ombudsmani käsutusse antud asjakohane tõend on siiski koopia kaebuse esitaja 9. juuni 2004. aasta e-kirjast, milles kaebuse esitaja viitas umbes kolm nädalat varem toimunud vestlusele tema toimiku eest vastutava ametnikuga. Selle vestluse käigus teavitati kaebuse esitajat tema 9. juuni 2004. aasta e-kirja kohaselt sellest, et tema kaebuse kohta tehtud põhjendatud otsus on allakirjutamiseks valmis. Isegi kui eeldada, et seda e-kirja võib pidada tõendiks selle kohta, et komisjon oli teatanud, et ta annab kirjaliku vastuse kaebuse esitaja poolt personalieeskirjade artikli 90 alusel esitatud kaebusele, tuleb märkida, et see teave edastati kaebuse esitajale 2004. aasta mais, st pärast kolmekuulise tähtaja möödumist kaebuse esitamiseks Esimese Astme Kohtule. Neil asjaoludel leiab ombudsman, et kaebuse esitaja ei ole esitanud piisavalt tõendeid selle kohta, et komisjoni käitumine võttis temalt õiguse esitada apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtule. Seetõttu järeldab ombudsman, et komisjon ei ole selle väitega seoses haldusomavoli toime pannud.

Komisjoni üksikasjalik arvamus

Oma üksikasjalikus arvamuses soovituse projekti kohta märkis komisjon, et ta vastutab oma piiratud ressursside haldamise eest ise ning et kaebuste märkimisväärse arvu ja nende vaikimisi tagasilükkamise võimaluse eesmärk on tagada manööverdamisruum, et määrata kindlaks hea halduse prioriteedid. Komisjon soovis ombudsmanile teatada, et viimase kahe aasta jooksul on personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud 1211 kaebusest tehtud viis kaudset otsust kaebuste tagasilükkamise kohta (võrreldes ühe kaudse otsusega kaebuse tagasilükkamise kohta 2003. aastal ja nelja kaudse otsusega kaebuste tagasilükkamise kohta 2004. aastal). See näitas selgelt, et komisjon kasutab väga vähe võimalust teha kaudseid otsuseid kaebuste tagasilükkamise kohta.

Kaebuste kaudse tagasilükkamise võimalus on ette nähtud nii personalieeskirjades kui ka mõne liikmesriigi õigussüsteemis. Seetõttu ei saa seda võimalust pidada haldusomavoliks. See tuleneb a contrario ka Euroopa Kohtu praktikast, mis käsitleb otsuste põhjendamise kohustust, mida ei ole personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 ette nähtud. Komisjoni arvates hoidis kaebuse esitaja oma kaebusega kõrvale personalieeskirjade artiklis 91 ette nähtud edasikaebamise tähtaegadest. Võttes arvesse kohustuslike kohustuslike tähtaegade vajalikkuse põhimõtet, ei saa administratsiooni otsust jätta kaebuse esitaja personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebus rahuldamata edasi kaevata.

Komisjon jagas siiski ombudsmani muret põhjendatud otsuste tegemise pärast ja viitas personalieeskirjade artiklile 25. Käesolevas asjas oli otsuses juba algusest peale esitatud põhjendused, sest nagu kaebuse esitaja märkis, oli põhjus, miks komisjon otsustas talle mitte hüvitada kolme täiendavat päevaraha, tingitud asjaolust, et ta oli otsustanud broneerida lennukipileti APEX-hinnaga, mis sundis teda jääma pühapäevani, mitte tavapärasest hinnast.

Kaebuse esitaja märkused

Oma 14. detsembri 2005. aasta märkustes märkis kaebuse esitaja, et nagu on märgitud tema 15. novembri 2005. aasta kirjas, ei pea ta oma kaebuse uurimise jätkamist vajalikuks. Lisaks märkis kaebuse esitaja, et komisjoni üksikasjalik arvamus ei käsitlenud tema väidet, mille kohaselt komisjon ei andnud talle põhjendatud vastust tema kaebusele, mis esitati personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel, vaatamata komisjoni võetud kohustusele ja ilmsele kavatsusele seda teha. Kaebuse esitaja arvates selgitas komisjon oma poliitikat seoses personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebustega üksnes üldiselt, võtmata arvesse juhtumi konkreetseid aspekte.

Otsus

1.1 Kaebuse esitaja on komisjoni ametnik. 2002. aasta juunis läks ta missioonile. Kaebuse esitaja arvates ei olnud tema lähetuskorraldusele vastav finantskalkulatsioon kooskõlas lähetuste juhendiga ning selle lähetusega seotud kulude hüvitamise summa ei vastanud tema kulutustele. märtsil 2003 esitas kaebuse esitaja personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse. Tema kaebust ei edastatud kunagi vastutavatele teenistustele. 19. augustil 2003 esitas kaebuse esitaja komisjonile uuesti kaebuse artikli 90 lõike 2 alusel. Komisjon registreeris selle kaebuse 28. augustil 2003. 15. juulil 2004 esitas kaebuse esitaja Euroopa ombudsmanile kaebuse Euroopa Komisjoni vastu seoses sellega, et 19. augustil 2003 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebusele ei antud põhjendatud vastust. Kaebuse esitaja väitis, et talle tuleks anda põhjendatud vastus tema kaebusele, mis on esitatud personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel.

1.2 Komisjon märkis oma arvamuses, et personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebusele vastamata jätmist käsitatakse vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsusena. Lisaks täpsustas komisjon, et tuleb meenutada, et kuigi personalieeskirjad ei kohustanud teda seda tegema, püüdis komisjon teha põhjendatud otsuse kõigi talle esitatud apellatsioonkaebuste kohta. Siiski, võttes arvesse selle piiratud ressursse ja kaebuste suurt arvu, juhtus, et antud juhul ei saanud seda tava erandkorras järgida. Komisjon vabandas selle pärast.

1.3 Olles läbi vaadanud komisjoni arvamuse ja kaebuse esitaja tähelepanekud, esitas ombudsman 22. juulil 2005 komisjonile soovituse eelnõu, mille kohaselt komisjon peaks andma põhjendatud vastuse kaebuse esitaja poolt personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebusele.

1.4 Komisjon teatas oma üksikasjalikus arvamuses ombudsmanile, et ta vastutab oma piiratud ressursside haldamise eest. Ta lisas, et apellatsioonkaebuste vaikimisi rahuldamata jätmise võimaluse eesmärk on tagada tegutsemisruum, et määrata kindlaks hea halduse prioriteedid. Kaudsete otsuste tegemise võimalus kaebuste tagasilükkamiseks on ette nähtud nii personalieeskirjades kui ka mõne liikmesriigi õigussüsteemides. Seetõttu ei saa seda võimalust pidada haldusomavoliks. Viimase kahe aasta jooksul on personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud 1211 kaebusest tehtud viis kaudset otsust kaebuste tagasilükkamise kohta (võrreldes ühe kaudse otsusega kaebuse tagasilükkamise kohta 2003. aastal ja nelja kaudse otsusega kaebuste tagasilükkamise kohta 2004. aastal).

Komisjon märkis siiski, et jagab ombudsmani muret põhjendatud otsuste tegemise pärast. Ta väitis, et käesolevas asjas oli vaidluse esemeks olevas otsuses esitatud selle aluseks olevad põhjendused.

1.5 Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et tema arvates ei ole tema kaebuse uurimise jätkamine vajalik. Kaebuse esitaja märkis siiski, et komisjoni üksikasjalikus arvamuses ei käsitletud tema väidet, mille kohaselt komisjon ei andnud talle põhjendatud vastust tema kaebusele, mis esitati personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel.

1.6 Ombudsman märgib, et komisjon jääb oma üksikasjalikus arvamuses soovituse projekti kohta oma seisukoha juurde, mille kohaselt ei saa personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebusele vastamata jätmist pidada haldusomavoliks. Seoses selle seisukohaga peab ombudsman vajalikuks märkida järgmist:

1.7 Ombudsman tuletab meelde, et ta tugines komisjonile esitatava soovituse projektis järgmistele põhjustele: Ombudsman leidis oma otsustes kaebuste 1479/99/(OV)MM ja 729/2000/OV kohta, et ametisse nimetava asutuse hea haldustava on anda selgesõnaline vastus ühenduse töötajate poolt personalieeskirjade artikli 90 alusel esitatud kaebustele. Lisaks märkis ta, et kui ametisse nimetav asutus või ametiisik seda ei tee, kaitseb asjaomast isikut edasise viivituse eest reegel, et vastamata jätmine kujutab endast eitavat otsust. Ombudsmani arvates on selle eeskirja eesmärk pakkuda ametnikule õiguskaitsevahendit, kui ametisse nimetav asutus või ametiisik ei anna sõnaselget vastust, kuid ei luba ametisse nimetaval asutusel või ametiisikul hea halduse põhimõtete järgimise kohustusest kõrvale kalduda. Seetõttu leidis ombudsman, et komisjoni suutmatus anda põhjendatud vastus kaebusele, mille kaebuse esitaja esitas 19. augustil 2003 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel, kujutab endast haldusomavoli juhtumit. Ombudsman märgib, et komisjon ei käsitlenud soovituse projekti käsitlevas üksikasjalikus arvamuses soovituse projektis esitatud põhjuseid.

1.8 Lisaks märgib ombudsman, et komisjon näis väitvat, et personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebuste vaikimisi tagasilükkamise võimalus oli tingitud tema piiratud ressurssidest ning vajadusest tagada manööverdamisruum ja määrata kindlaks hea halduse prioriteedid. Kaudsete tagasilükkamisotsuste äärmiselt piiratud arv võrreldes esitatud kaebuste koguarvuga näib siiski kinnitavat, et komisjoni piiratud ressursid ei kohusta teda hoiduma sellistele kaebustele sõnaselgete vastuste andmisest. Lisaks tuleb meenutada, et komisjonil on sellise vastuse esitamiseks aega neli kuud. Lisaks leiab ombudsman, et kuigi võib nõustuda sellega, et komisjonil peaks olema võimalik määrata kindlaks prioriteedid seoses talle artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebustega, ei muuda see komisjoni otsust mitte vastata ühelegi konkreetsele kaebusele hea halduse põhimõtetega kooskõlas olevaks.

1.9 Kolmandaks, väites, et haldusomavoli ei saa esineda, sest personalieeskirjades (ja mõne liikmesriigi õigussüsteemis) on ette nähtud vaikimisi tehtud tagasilükkamisotsuste võimalus, näib komisjon väitvat, et haldusomavoli saab esineda ainult õigusnormide rikkumise korral. Ombudsman soovib sellega seoses siiski rõhutada, et nagu Esimese Astme Kohus on selgitanud, on haldusomavoli mõiste laiem kui pelgalt õigusvastasus (3). Kuigi haldusomavoli esineb kindlasti siis, kui haldusasutus rikub tema suhtes siduvaid õigusnorme, ei välista asjaolu, et otsus on seadusega kooskõlas, haldusomavoli tuvastamist.

1.10 Oma arvamuses soovituse projekti kohta väitis komisjon ka seda, et otsuses, mille peale artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebus oli suunatud, olid esitatud põhjendused, millel see põhines. Kuna aga artikli 90 lõike 2 kohase menetluse eesmärk on anda administratsioonile võimalus kaebuse esemeks olev otsus uuesti läbi vaadata, ei piisa ilmselgelt sellest, et otsuses endas on esitatud selle aluseks olevad põhjendused. Lisaks, kui komisjon leidis, et see otsus oli õige ja sisaldas kõiki vajalikke selgitusi, oleks tal pidanud olema lihtsam teha otsus artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse kohta ja esitada kaebuse esitajale kirjalik vastus sellele kaebusele.

1.11 Lõpuks on ombudsman seisukohal, et kuna komisjon ei olnud suutnud nõuetekohaselt käsitleda kaebuse esitaja 14. märtsi 2003. aasta esimest artikli 90 lõike 2 kohast kaebust, oleks vastus tema 19. augusti 2003. aasta teisele artikli 90 lõike 2 kohasele kaebusele olnud seda vajalikum.

1.12 Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades kordab ombudsman oma seisukohta, et hea halduse põhimõtete kohaselt peab administratsioon andma kirjaliku vastuse talle personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebustele ning et see vastus tuleb anda kõnealuses sättes ette nähtud nelja kuu jooksul. Seetõttu on käesoleval juhul komisjoni suutmatus vastata kaebuse esitaja 19. augusti 2003. aasta kaebusele neljakuulise tähtaja jooksul haldusomavoli ja ombudsman teeb allpool kriitilise märkuse.

2 Kokkuvõte

2.1 Ombudsmani poolt kõnealuse kaebuse kohta tehtud uurimiste põhjal tuleb teha järgmine kriitiline märkus:

Personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohaselt teavitab ametisse nimetav asutus või ametiisik asutusesisese kaebuse esitanud isikut oma põhjendatud otsusest nelja kuu jooksul. See on kooskõlas hea halduse põhimõtetega. On tõsi, et personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 on sätestatud, et selles sättes ette nähtud neljakuulise tähtaja jooksul vastamata jätmist käsitatakse eitava otsusena. Selle eeskirja eesmärk on kaitsta kodanikku juhul, kui haldusasutus ei täida oma õiguslikke kohustusi. See ei anna administratsioonile mingil juhul õigust hea halduse põhimõtetest tulenevatest kohustustest kõrvale kalduda. Komisjoni suutmatus vastata kaebuse esitaja 19. augusti 2003. aasta artikli 90 lõike 2 kohasele kaebusele kujutab endast seega haldusomavoli juhtumit.

2.2 Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikes 7 on sätestatud, et pärast soovituse projekti esitamist ja asjaomase institutsiooni või asutuse üksikasjaliku arvamuse saamist saadab ombudsman aruande Euroopa Parlamendile ja asjaomasele institutsioonile või asutusele.

2.3 Oma 1998. aasta aruandes juhtis ombudsman tähelepanu sellele, et tema võimalus esitada Euroopa Parlamendile eriaruanne on tema töö jaoks hindamatu väärtusega. Ta lisas, et seetõttu ei tohiks eriaruandeid esitada liiga sageli, vaid ainult seoses oluliste küsimustega, mille puhul parlament saab ombudsmani abistamiseks meetmeid võtta (4). aasta aruanne esitati Euroopa Parlamendile, kes kiitis selle heaks.

2.4 Ombudsman märgib siiski, et oma märkustes komisjoni arvamuse kohta märkis kaebuse esitaja, et tema arvates ei ole tema kaebuse uurimise jätkamine kasulik. Neid asjaolusid arvesse võttes järeldab ombudsman, et eriaruande esitamine Euroopa Parlamendile ei ole asjakohane.

2.5 Seetõttu saadab ombudsman kõnealuse otsuse koopia komisjonile ja lisab lühikokkuvõtte 2006. aasta aruandesse, mis esitatakse Euroopa Parlamendile. Ombudsman lõpetab seega juhtumi menetlemise.

2.6 Otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Otsus on kättesaadav Euroopa Ombudsmani veebisaidil järgmisel aadressil: http://www.ombudsman.europa.eu/decision/en/991479.htm.

(2) Otsus on kättesaadav Euroopa Ombudsmani veebisaidil järgmisel aadressil: http://www.ombudsman.europa.eu/decision/en/000729.htm.

(3) Vt liidetud kohtuasjad T-219/02 ja T-337/02, Olga Lutz Herrera vs. komisjon, EKL 2004, lk II, punkt 101. Vt ka 31. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas T-294/03: Jean-Louis Gibault vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata), punkt 45.

(4) aasta aruanne, lk 27–28.