Lugupeetud proua V.
Te esitasite 4. novembril 1997 Euroopa Ombudsmanile kaebuse selle kohta, kuidas komisjon käsitles teie 15. juuni 1994. aasta kaebust (viitenumber 94/4667 SG(94)A/15702), milles väidetakse, et Kreeka valitsus on Zakynthose saarel rikkunud nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ ning merikilpkonnade kaitset käsitlevat siseriiklikku ja rahvusvahelist õigust.
17. detsembril 1997 edastasin kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile. Komisjon saatis oma arvamuse 18. märtsil 1998 ja ma edastasin selle Teile soovi korral koos palvega esitada oma märkused. aprillil 1998 sain Teie märkused komisjoni arvamuse kohta. 30. juunil, 20. juulil, 29. juulil, 3. augustil ja 19. oktoobril 1998 sain Teilt lisateavet Teie kaebuse käsitlemise kohta komisjonis, sealhulgas koopiad kirjadest, mille Te olite saatnud DG XI/D2 üksuse juhatajale.
Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.
Arusaamatuste vältimiseks on oluline meelde tuletada, et EÜ asutamisleping annab Euroopa ombudsmanile õiguse uurida võimalikke haldusomavoli juhtumeid ainult ühenduse institutsioonide ja asutuste tegevuses. Euroopa Ombudsmani põhikirjas on konkreetselt sätestatud, et ombudsmanile ei tohi esitada kaebust ühegi muu asutuse ega isiku, näiteks Kreeka valitsuse tegevuse peale.
Ombudsmani uurimised Teie kaebuse kohta on seega suunatud selle uurimisele, kas Euroopa Komisjoni tegevuses on esinenud haldusomavoli.

Kompromiss

Kaebuse esitaja
sõnul olid asjaomased faktid järgmised:
Kaebuse esitaja on Medasset’i (Vahemere piirkonna ühendus merikilpkonnade päästmiseks) president. Medasset esitas 15. juunil 1994 Euroopa Komisjonile ametliku kaebuse (viitenumber 94/4667 SG(94) A/15702, mida tunnustati 18. juulil 1994) selle kohta, et Kreeka valitsus on Joonia mere Zakynthose saare Laganase lahes rikkunud nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ (1) seoses merikilpkonnade (Caretta-caretta) kaitsega. Kaebuse esitaja väitis eelkõige, et Kreeka valitsus ei võtnud direktiivi 92/43/EMÜ Kreeka õigusesse üle enne direktiivis sätestatud kaheaastast tähtaega. Oma kaebuses juhtis Medasset komisjoni tähelepanu ka Kreeka valitsuse mitmesugustele riikliku ja rahvusvahelise õiguse rikkumistele, eelkõige Euroopa looduslike liikide ja looduslike elupaikade kaitse konventsioonile (Berni konventsioon, Euroopa Nõukogu). Kaebuse esitaja uuendas oma kaebust igal aastal alates 1994. aastast ja teavitas komisjoni XI peadirektoraati (keskkond) korrapäraselt olukorrast Zakynthoses, saates fotograafilisi tõendeid ja spetsiaalseid järelaruandeid merikilpkonnade olukorra kohta Zakynthoses, mille Medasset oli esitanud Euroopa Nõukogu keskkonna peasekretariaadile (2).
aprillil 1996 sai Medasset komisjonilt kirja, mille kohaselt komisjon oli rahul valitsuse jõupingutustega kaitsta Caretta carettat Zakynthoses, arvestades, et Laganase lahe merikilpkonnade kaitseks on võetud olulisi meetmeid. Seetõttu oli kaebuse menetlemine peatatud. 11. märtsi 1997. aasta kirjaga teatas DG XI - B õigusküsimuste üksuse juhataja kaebuse esitajale, et juhtumi toimik on suletud.
Seetõttu kirjutas kaebuse esitaja 1997. aasta novembris ombudsmanile, väites, et komisjoni otsus mitte võtta Kreeka valitsuse vastu õiguslikke meetmeid oli antud juhul põhjendamatu ja meelevaldne. Teiseks väitis kaebuse esitaja, et ajavahemik kaebuse registreerimise ja kirja vahel, millega komisjon teatas kaebuse esitajale, et ta ei algata menetlust Kreeka valitsuse vastu, oli liiga pikk (üle 2,5 aasta). Lõpuks esitas Medasset 1997. aasta juunis keskkonnavolinikule Bjerregaardile selle kohta erinevaid küsimusi, kuid ei saanud kunagi vastust. Kaebuse esitaja lisas sel teemal ulatuslikud dokumendid, sealhulgas Euroopa Nõukogule esitatud erinevad järelaruanded.

Nõue

Komisjoni arvamus
Oma märkustes juhtis komisjon kõigepealt tähelepanu sellele, et ta tegutses kooskõlas ombudsmani omaalgatusliku uurimise raames võetud kohustustega (viitenumber 303/97/PD, komisjoni 24. juuli 1997. aasta vastus), isegi kui kaebuse küsimus eelnes nendele kohustustele. Komisjon märkis eelkõige, et ta põhjendas kaebuse esitajale, miks kaebuse menetlemine lõpetati. Komisjon kirjeldas kaebuse käsitlemist järgmiselt:
Komisjon registreeris 15. juuni 1994. aasta kaebuse kirja ametliku kaebusena (viitenumber P 94/4667). Kaebuses väideti, et Kreeka valitsus ei ole täitnud direktiivi 92/43/EMÜ ja Berni konventsiooni (3) seoses merikilpkonnade kaitsega Laganase lahes Zakynthoses. Pärast kaebuse registreerimist jälgis komisjon juhtumit aktiivselt ametliku kirjavahetuse, pakettkohtumiste ja Berni konventsiooni raames.
Olles kogunud asjakohast teavet, sealhulgas Euroopa Nõukogult, kirjutas komisjon 3. augustil 1994 Kreeka ametiasutustele, juhtides nende tähelepanu kaebuse esitaja väidetele. Kuigi see sisaldas positiivseid elemente, mis viitasid betoonist kilpkonnade kaitsemeetmete võtmisele, ei olnud komisjon rahul Kreeka ametiasutuste 23. novembri 1994. aasta vastusega. Seetõttu saatis volinik Bjerregaard 21. juunil 1995 Kreeka keskkonnaministrile kirja palvega võtta viivitamata meetmeid. 1995. aasta suvel teatas minister ametlikult mitmest konkreetsest meetmest. Pärast komisjoni 20. detsembri 1995. aasta uut kirja vastasid Kreeka ametiasutused 27. veebruaril 1996, teavitades komisjoni juba rakendatud meetmetest (sealhulgas ebaseaduslike käitiste sulgemine) ja teatades täiendavatest meetmetest tulevikus (sealhulgas merepargi loomine).
aprillil 1996 teavitas komisjon kaebuse esitajat Kreeka ametiasutuste kirja sisust ja palus esitada selle kohta märkusi. Kaebuse esitaja ei olnud rahul meetmetega, mida ta pidas ebapiisavaks. Üks teine organisatsioon, kes oli samuti kaebuse esitanud, tegi olukorra arengu kohta üldiselt positiivseid märkusi. Kreeka ametiasutuste osutatud positiivseid arenguid kinnitasid ka Caretta caretta kaitset käsitleva ja komisjoni rahastatud programmi tulemused.
Pärast seda vastust ja edasisi arutelusid Ateenas toimunud pakettkohtumisel otsustas komisjon toimiku sulgeda, kuna puudusid tõendid ühenduse õiguse rikkumise kohta, kuid jätkas küsimuse käsitlemist kahepoolsete kontaktide kaudu Kreeka ametiasutustega, et tagada väljakuulutatud meetmete konkreetne rakendamine, eelkõige merepargi loomine.
11. märtsi 1997. aasta kirjaga teavitati kaebuse esitajat menetluse lõpetamise otsusest ja selle otsuse põhjustest. Komisjon leidis, et ta esitas kaebuse esitajale kõik põhjused, mis olid tema otsuse jaoks asjakohased, st need, mis olid seotud õiguslike nõuete ja talle kättesaadava teabe laadiga. Samal ajal jätkas komisjon juhtumi käsitlemist Kreeka ametiasutustega 14. märtsi 1997. aasta kirjas, paludes lisateavet kaitsemeetmete rakendamise ja Laganase lahe riikliku merepargi loomisel tehtud edusammude kohta.
21. juulil 1997 edastasid Kreeka ametiasutused komisjonile ministri otsuse, millega kiideti heaks Laganase lahe konkreetne keskkonnauuring ja presidendi dekreedi eelnõu Zakynthose riikliku merepargi loomise kohta. Lisateave presidendi dekreedi vastuvõtmise edenemise kohta edastati komisjonile 22. septembril 1997. Komisjoni talitused uurisid Kreeka ametiasutuste esitatud teavet ja leidsid, et presidendi dekreedis käsitleti positiivselt kogu piirkonna ökosüsteemi.
Kaebuse esitajal, keda teavitati nendest arengutest 26. novembri 1997. aasta kirjaga, paluti esitada komisjonile kõik asjakohased tõendid ühenduse keskkonnaõiguse rikkumise kohta, mille puhul komisjon algatab artikli 169 kohase rikkumismenetluse.
Seda arvesse võttes lükkas komisjon kaebuse esitaja kolm väidet tagasi. Esiteks, mis puudutab väidet, et otsus jätta Kreeka ametiasutuste vastu hagi esitamata oli põhjendamatu ja meelevaldne, siis märkis komisjon, et ta tegeles kilpkonnade kaitse küsimusega hoolsalt ja jättis toimiku avatuks, kuni ta oli veendunud, et on võetud olulisi kaitsemeetmeid ja et seega ei ole rikutud ühenduse õigust. Mis puudutab teist väidet, siis leidis komisjon, et kahe ja poole aasta jooksul alates kaebuse registreerimisest kuni liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse algatamata jätmise otsuseni tegeles ta aktiivselt küsimusega, mis oli keeruline ja keeruline looduskaitsealane toimik, kus sage tegutsemine ei olnud asjakohane. Kolmandaks, mis puudutab volinik Bjerregaardi väidetavat vastamata jätmist, siis märkis komisjon, et volinik delegeeris selle vastutuse oma talitustele, kes hoidsid kaebuse esitajat arengutega väga hästi kursis, eelkõige 26. novembri 1997. aasta kirjas, milles teavitati viimastest arengutest pärast kohtumist volinikuga 1997. aasta juunis.
Kaebuse esitaja märkused
Pärast komisjoni 26. novembri 1997. aasta kirja, milles paluti kaebuse esitajal esitada komisjonile uut teavet ühenduse õiguse võimaliku rikkumise kohta, saatis kaebuse esitaja 1998. aasta jaanuaris komisjonile koopia oma aruandest Berni konventsiooni alalise komitee kohtumiseks (Euroopa Nõukogu, detsember 1997). Kaebuse esitaja märkis, et merikilpkonnade olukord Zakynthoses ei olnud kolme aasta jooksul muutunud, sest ebaseaduslikud rajatised olid endiselt olemas ja tegutsesid ebaseaduslikud kõrtsid, ning et riiklik merepark eksisteeris ainult paberil. Presidendi dekreeti ei ole veel vastu võetud. Kaebuse esitaja lisas oma märkustele koopia Kreeka merikilpkonnade kaitse ühingu aruandest, mis oli vägagi kooskõlas tema enda aruandega. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et XI peadirektoraadi tegevus põhines üksnes Kreeka valitsuse teadaannetel ning eiras täielikult Zakynthose kohtuasja tegelikke asjaolusid ja Berni konventsiooni alalise komitee seisukohta. Järeldades, et oli selge, et Kreeka valitsus rikkus nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ ja Berni konventsiooni, palus kaebuse esitaja hoida toimiku avatuna.
Kaebuse esitaja saatis komisjonile 29. juunil, 10. ja 14. juulil 1998 muud teavet, juhtides komisjoni tähelepanu sellele, et Zakynthose olukord ei ole täielikult paranenud ning et Kreeka valitsuse, Berni konventsiooni alalise komitee ja ELi vahel kokku lepitud riikliku merepargi rajamise tähtaeg 25. märts 1998 on möödunud. Komisjon (XI peadirektoraat – D/2) viis 1998. aasta juulis läbi kohapealse uurimise, kuid kaebuse esitaja sõnul olid kohalikud ametiasutused võtnud meetmeid, et esitada vale ja positiivne olukord, mis oli vastuolus kaebuse esitaja poolt komisjonile esitatud fotograafiliste tõenditega. oktoobril 1998 saatis kaebuse esitaja ombudsmanile koopia oma viimasest aruandest, mis esitati Berni konventsiooni alalise komitee 18. koosolekul.

Muud nõuded

Et teada saada, milliseid järelmeetmeid oli komisjon võtnud kaebuse esitaja saadetud uue teabe ja 1998. aasta juulis läbi viidud kohapealse uurimise suhtes, võttis ombudsmani büroo ühendust komisjoni vastutava üksusega (DG XI - D/2). Komisjon teatas ombudsmani büroole, et pärast 1998. aasta juulis toimunud kohapealset uurimist otsustas ta 1998. aasta oktoobris algatada ex officio Kreeka ametiasutuste suhtes uue rikkumismenetluse, millest teatati pressiteates. Komisjon teavitas kaebuse esitajat uuest rikkumismenetlusest 1998. aasta detsembris Berni konventsiooni alalise komitee 18. koosolekul Strasbourgis.

Otsus

1 Väide, et otsus lõpetada kaebuse menetlemine oli põhjendamatu ja meelevaldne (otsuse põhjendamise kohustus)
1.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjoni otsus lõpetada kaebuse menetlemine ja mitte võtta Kreeka ametiasutuste vastu õiguslikke meetmeid oli põhjendamatu ja meelevaldne. Kaebuse see aspekt puudutab seega väidetavat haldusomavoli haldusmenetluses, mis käsitleb kaebust ühenduse õiguse rikkumise kohta liikmesriigi poolt (artikli 169 kohane menetlus). Kui komisjon otsustab algatada rikkumismenetluse või sulgeda toimiku, on ta kohustatud seda otsust põhjendama ja teatama sellest kaebuse esitajale. Selle otsuse põhjendamise kohustuse üle võib teostada järelevalvet ka ombudsman. Ombudsman uuris seetõttu kaebuse seda osa ja uuris, kas komisjon põhjendas nõuetekohaselt oma otsust lõpetada kaebuse menetlemine.
1.2 Kaebuse esitajat teavitati toimiku sulgemise otsusest DG XI - direktoraadi B õigusküsimuste üksuse juhataja 11. märtsi 1997. aasta kirjaga. Ombudsman märgib, et selles üksikasjalikus kaheleheküljelises kirjas teavitas komisjon kõigepealt kaebuse esitajat, et ta võttis arvesse uusi kohustusi, mille Kreeka ametiasutused võtsid 1996. aasta mais Ateenas toimunud kohtumisel. Komisjon hindas täiendavalt kaebuse esitaja 17. veebruari 1997. aasta kirjas volinik Bjerregaardile esitatud teavet ning muud komisjoni talitustele kättesaadavat teavet.
1.3 Komisjon otsustas, et nendest asjaoludest ei nähtu ühenduse õiguse rikkumist. Eelkõige võttis komisjon arvesse asjaolu, et Kreeka ametiasutused olid võtnud mitmeid konkreetseid meetmeid, et kaitsta merikilpkonnade paljunemis- ja pesitsuspaiku Zakynthoses. Kiri sisaldab nende meetmete kirjeldust.
1.4 Seoses merepargi ehitamisega viitas komisjon Kreeka ametiasutuste võetud kohustusele lõpetada ehitustööd enne 25. märtsi 1998. Lisaks märkis komisjon, et ta saab üksnes kontrollida, kas Kreeka ametiasutused täidavad direktiivist 92/43 tulenevaid kohustusi, kuid ta ei saa sekkuda liikmesriigi pädevusse kuuluvate rakendusmeetmete vormis.
1.5 Lõpuks teatas komisjon kaebuse esitajale, et XI peadirektoraat jälgib meetmete rakendamisel tehtud edusamme ja kui edusamme ei tehta, algatab rikkumismenetluse. Kirja lõpus märgitakse, et kaebuse esitajat hoitakse juhtumi tulemusega kursis.
1.6 Eespool öeldust ilmneb, et komisjon on nõuetekohaselt põhjendanud oma otsust toimiku sulgemise kohta ja teavitanud kaebuse esitajat üksikasjalikult nendest põhjustest. Lisaks on komisjon otsustanud pärast kohapealset uurimist algatada Kreeka ametiasutuste suhtes ex officio rikkumismenetluse. Komisjon teavitas kaebuse esitajat sellest otsusest 1998. aasta detsembris. Komisjon on seega tegutsenud oma õigusliku pädevuse piires ja haldusomavoli ei ole esinenud.
2 Väidetav liiga pikk ajavahemik kaebuse registreerimise (juuli 1994) ja toimiku sulgemise otsuse (märts 1997) vahel
2.1 Mis puudutab väidet, et kaebuse registreerimise ja toimiku sulgemise otsuse vaheline ajavahemik oli liiga pikk, siis märkis komisjon, et tema esitatud andmetest nähtub, et selle aja jooksul tegeles ta aktiivselt selle küsimusega. Komisjon juhtis tähelepanu ka asjaolule, et keerukate ja keeruliste looduskaitsejuhtumite puhul ei ole sademetega seotud meetmed sageli asjakohased.
2.2 Ombudsman märgib, et seoses artikli 169 kohase menetluse selle aspektiga on komisjon oma märkustes ombudsmani omaalgatusliku uurimise 303/97/PD raames märkinud, et tema kodukorra kohaselt tuleb otsus sulgeda toimik ilma meetmeid võtmata või otsus algatada ametlik rikkumismenetlus teha iga kaebuse kohta hiljemalt ühe aasta jooksul alates selle registreerimise kuupäevast, välja arvatud erijuhtudel, mille põhjused tuleb esitada (4). Need põhjused võivad olla seotud märkimisväärse ajaga, mis kulub aruteludeks ja teabevahetuseks siseriiklike ametiasutustega.
2.3 Käesoleval juhul, kus otsus toimiku sulgemise kohta tehti peaaegu kolme aasta pärast, näib, et komisjon on esitanud selle pika ajavahemiku kohta piisavalt põhjendusi. Ombudsman märgib, et kaebus oli tõepoolest keeruline ja keeruline juhtum looduskaitse kohta. Nii kaebuse esitaja esitatud teabest kui ka komisjoni märkustes sisalduvatest üksikasjadest ilmneb, et ajavahemikus 1994. aasta juulist kuni 1997. aasta märtsini uuris komisjon aktiivselt seda kaebust ja kaasas oma uurimisse ka kaebuse esitaja. Eelkõige märgib ombudsman, et pärast kaebuse registreerimist ja asjakohase teabe kogumist, sealhulgas Euroopa Nõukogult, kirjutas komisjon 1994. aasta augustis Kreeka ametiasutustele, kes vastasid 1994. aasta novembris. Kuna komisjon ei olnud Kreeka ametiasutuste vastusega rahul, saatis ta 1995. aasta juunis ja detsembris uuesti kirja, milles palus teavet võetud meetmete kohta. Novembris ja detsembris 1995 vahetasid kirjavahetust volinik Bjerregaard ja kaebuse esitaja, kes olid samuti tihedas kontaktis XI peadirektoraadiga. Veebruaris 1996 teavitasid Kreeka ametiasutused komisjoni juba rakendatud meetmetest ja võetavatest lisameetmetest. Aprillis 1996 teavitas komisjon kaebuse esitajat nendest meetmetest kolmeleheküljelises kirjas ja palus esitada oma märkused. aasta juunis esitas kaebuse esitaja komisjonile oma märkused.
2.4 Pärast kaebuse esitaja vastust ja arutelusid 1996. aasta mais Ateenas toimunud kohtumisel otsustas komisjon juhtumi lõpuks lõpetada ja teavitas kaebuse esitajat oma otsusest 1997. aasta märtsis.
2.5 Eespool öeldust ilmneb seega, et arvestades komisjoni, Kreeka ametiasutuste ja kaebuse esitaja vahel toimunud suurt teabevahetust, ei saa kaebuse registreerimise ja toimiku sulgemise otsuse vahelist pikka ajavahemikku pidada haldusomavoli juhtumiks.
3 Volinik Bjerregaardi väidetav vastamata jätmine
3.1 Mis puudutab kaebuse esitaja väidet, et volinik Bjerregaard ei vastanud kirjalikult küsimustele, mis talle esitati tema külaskäigu ajal Ateenasse 1997. aasta juunis, siis märkis komisjon, et volinik delegeeris selle vastutuse oma talitustele, kes hoidsid kaebuse esitajat sündmustega väga hästi kursis, eelkõige 26. novembri 1997. aasta kirjaga.
3.2 Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja on tõepoolest saanud komisjoni talitustelt vastuse 26. novembri 1997. aasta kirjas. Selles kirjas, milles viidatakse selgesõnaliselt volinik Bjerregaardile 1997. aasta juunis esitatud küsimustele, teavitas komisjon kaebuse esitajat viimastest arengutest (kirjavahetus Kreeka ametiasutustega 1997. aasta märtsis, juulis ja septembris) ning kutsus kaebuse esitajat üles esitama komisjonile uut asjakohast teavet ühenduse õiguse võimaliku rikkumise kohta. Seetõttu ei tuvastatud kaebuse selle aspektiga seoses ühtegi haldusomavoli juhtumit.
4 Järeldus Euroopa Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal
näib, et Euroopa Komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud. Seetõttu otsustas ombudsman juhtumi lõpetada.
Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.
Teie siiralt
Jacob SÖDERMAN

---

(1) Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT 1992, L 206/7).

(2) Medasset esitas erinevaid järelaruandeid Euroopa floora ja fauna ning nende kasvu- ja elupaikade kaitse konventsiooni (Berni konventsioon) alalise komitee 14., 15., 16. ja 17. koosolekul seoses merikilpkonnade kaitsega Zakynthoses (Laganase laht), Kreekas.

(3) Euroopa floora ja fauna ning nende kasvu- ja elupaikade kaitse konventsioon, koostatud Bernis 19. septembril 1979, EÜT 1982, L 38/1.

(4) 303/97/PD, esitatud Euroopa Ombudsmani 1997. aasta aruandes, lk 272.