Kaebuse taust

1. Kaebuse esitaja on parlamendi ametnik, kes töötas kuni 2012. aasta veebruarini Euroopa Parlamendi infobüroos (edaspidi „infobüroo”). Seejärel kolis ta Luksemburgi. Kaebuse esitaja vaidlustas selle otsuse mitmel sisulisel ja menetluslikul põhjusel.

2. Euroopa Parlamendi teenistused teatasid 5. septembril 2011 kaebuse esitajale, et tema nimi on kantud nimekirja „Liikuvus 2011”, milles on loetletud need Euroopa Parlamendi töötajad, kes on plaanis üle minna teisele ametikohale. Parlament märkis, et pärast seda, kui ta on nõuetekohaselt kaalunud selles nimekirjas olevate ametnike väljendatud eelistusi, koostatakse nende eelistuste ja teenistuse huvide põhjal 2011. aasta liikuvuse kava projekt.

3. novembril 2011 teatasid parlamendi teenistused kaebuse esitajale, et 2011. aasta liikuvusprogramm on jõudmas lõppjärku. Lisaks märkis ta, et vastavalt parlamendi eeskirjadele liikuvuse kohta [1] (edaspidi "liikuvuseeskirjad") on ametisse nimetav asutus või ametiisik tuvastanud, et ta on "liikuv". Tema e-kirjale oli lisatud nimekiri 23 ametikohast (sealhulgas ametikoht, millel ta sel ajal töötas), millest kaebuse esitajal paluti 18. novembriks 2011 märkida kolm ametikohta, mis vastasid kõige paremini tema profiilile (välja arvatud praegune ametikoht). Kaebuse esitaja sõnul ei kandideerinud ta ühelegi neist vabadest töökohtadest.

4. aasta novembri lõpus teatas infobüroo juhataja kaebuse esitajale suuliselt, et talle on öeldud, et kaebuse esitaja antakse üle alates 1. jaanuarist 2012 ja et ta saab peagi kirjaliku kinnituse.

5. Kuna kaebuse esitaja ei saanud selle küsimuse kohta lisateavet, läks ta 12. detsembrist 2011 kuni 15. jaanuarini 2012 puhkusele.

6. Euroopa Parlamendi presidentuuri peadirektoraadi ja kommunikatsiooni peadirektoraadi peadirektorid saatsid 13. detsembril 2011 Euroopa Parlamendi peasekretärile teate, mille koopia saadeti kaebuse esitajale, ning tegid ettepaneku viia kaebuse esitaja ja tema ametikoht infobüroos alates 1. veebruarist 2012 üle ühte Luxembourgis asuvasse Euroopa Parlamendi teenistusse, mille ametiprofiil määratakse kindlaks hiljem. Parlamendi peasekretär kiitis teate heaks järgmisel päeval.

7. jaanuaril 2012 edastas parlamendi personali peadirektoraat kaebuse esitajale tema üleviimise otsuse eelnõu, mis oli esitatud parlamendi presidendile allkirjastamiseks.

8. Kaebuse esitaja esitas 30. jaanuaril 2012 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse tema üleviimise kohta.

9. jaanuaril 2012 sai kaebuse esitaja Euroopa Parlamendi personali peadirektoraadilt e-kirja, milles juhiti tema tähelepanu vajadusele võtta kõik vajalikud meetmed, et ta saaks võimalikult kiiresti asuda tööle Luxembourgis.

10. 20. veebruaril 2012 sai kaebuse esitaja koopia parlamendi presidendi 13. veebruari 2014. aasta otsusest, millega ta viidi koos oma ametikohaga alates 1. veebruarist 2012 üle Luksemburgi.

11. 10. mail 2012 täiendas kaebuse esitaja oma eespool nimetatud kaebust parlamendile. 15. juunil 2012 lükkas parlament selle kaebuse tagasi.

12. Kuna kaebuse esitaja ei olnud parlamendi seisukohaga rahul, pöördus ta ombudsmani poole.

Uurimine

13. Kaebuse esitaja väitis, et parlamendi otsus viia ta üle uuele ametikohale ei austanud tema õigusi. Ta väitis, et parlament peaks oma haldusomavoli tunnistama ja selle pärast vabandama.

14. Ombudsman algatas eespool nimetatud väite ja nõude kohta uurimise. Uurimise käigus sai ombudsman parlamendi arvamuse kaebuse kohta ja seejärel kaebuse esitaja tähelepanekud vastuseks parlamendi arvamusele. Uurimise läbiviimisel on ombudsman võtnud arvesse mõlema poole esitatud argumente ja arvamusi.

Väide, et parlamendi otsusega viia kaebuse esitaja üle uuele ametikohale ei austatud tema õigusi

Ombudsmanile esitatud argumendid

15. Oma väite toetuseks esitas kaebuse esitaja järgmised neli argumenti:

i) Parlament rikkus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 41, kuna ta a) ei teavitanud kaebuse esitajat piisavalt mõistliku aja jooksul oma kavatsusest ta üle anda ja b) ei kuulanud teda selles küsimuses ära.

16. Oma arvamuses kinnitas parlament, et on ilmne, et otsus viia kaebuse esitaja üle teise teenistusse tehti talle teadaolevas kontekstis ning et kaebuse esitajat oli nõuetekohaselt teavitatud tema peatsest üleviimisest. Sellega seoses viitas parlament mitmele intervjuule ja vestlusele, mida kaebuse esitaja oli pidanud personali peadirektoraadi, kommunikatsiooni peadirektoraadi ja presidentuuri peadirektoraadiga selles küsimuses. Parlamendi arvates oli seega selge, et kaebuse esitajat teavitati õigeaegselt ja et ta kuulati nõuetekohaselt ära.

17. Kaebuse esitaja väitis oma märkustes, et teda ei kuulatud ära ajavahemikul 9. novembrist kuni 13. detsembrini 2011. Ta märkis, et parlament ei esitanud üksikasju selle kohta, millal ta parlamendi sõnul ära kuulati.

ii) parlament ei esitanud kaebuse esitaja üleandmise otsuse õiguslikku alust ja igal juhul ei saanud see otsus põhineda parlamendi liikuvuse eeskirjadel, sest a) nende eeskirjade kohased liikuvuse tingimused ei olnud täidetud; b) asjaomast menetlust ei järgitud; ning c) ametikohta, millele kaebuse esitaja üle viidi, ei olnud liikuvuseks ettenähtud ametikohtade loetelus

18. Parlament märkis oma arvamuses, et otsus põhineb personalieeskirjade artikli 7 lõikel 1. Parlament lisas, et ametliku viite puudumine otsuse õiguslikule alusele peasekretäri 14. detsembri 2011. aasta teates ja presidendi 13. veebruari 2012. aasta otsuses ei mõjuta asjaomase liikuvusmenetluse nõuetekohasust ja kehtivust.

19. Parlament juhtis tähelepanu sellele, et liikuvust kohaldatakse töötajate suhtes, kes 31. detsembri 2011. aasta seisuga olid vastavalt liikuvuseeskirjade artiklile 4 täitnud samu ülesandeid vähemalt seitse aastat.  Kaebuse esitaja töötas infobüroos alates 1996. aastast, katkestusega 4. novembrist 2002 kuni 23. detsembrini 2004. Parlamendi arvates oli tema kaasamine 2011. aasta liikuvusprogrammi seega õiguspärane.

20. Lisaks märkis parlament, et kaebuse esitaja ametikoht on kirjas peasekretäri 14. detsembri 2011. aasta teates.

21. Oma  märkustes kordas kaebuse esitaja oma seisukohta, et liikuvuse eeskirjad ei hõlma tema üleviimist käsitlevat otsust, sest neid ei ole asjaomases otsuses sõnaselgelt nimetatud. Kaebuse esitaja väitis ka, et tema suhtes ei kohaldatud 2011. aastal liikuvuseeskirju, sest pärast seda, kui ta oli aastatel 2002–2004 töötanud mujal, ei olnud tema tööleasumisest infobüroos veel möödunud seitse aastat.

22. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et menetlust ei ole nõuetekohaselt käsitletud, kuna liikuvuseeskirjade artikli 4 lõikes 1 ei ole ette nähtud ametniku üleviimist koos tema ametikohaga, kui haldusstruktuurid jäävad samaks, mis tema sõnul oli tema juhtumi puhul toimunud.

23. Lisaks kurtis kaebuse esitaja, et karjäärinõustamis- ja kutsenõustamisteenistus ei ole temaga pärast nelja aastat ühendust võtnud, nagu on nõutud liikuvuseeskirjade artikli 4 lõikes 2.

24. Kaebuse esitaja lisas, et on ilmne, et tema isiklikke eelistusi ei võetud arvesse, mis on vastuolus liikuvuseeskirjade põhjendusega 8, ning et ta on alates 2005. aastast korduvalt edutult kandideerinud erinevatele ametikohtadele.

25. Lõpuks märkis ta, et ametikoht, millele ta üle viidi, ei kuulunud temale 9. novembril 2011 saadetud 23 vaba ametikoha nimekirja, vaid oli esimest korda kirjas peadirektorite 13. detsembri 2011. aasta teates peasekretärile.  

iii) Üleandmisotsus oli tagasiulatuv

26. Parlament asus oma arvamuses seisukohale, et kaebuse esitaja vaidlustatud otsus oli vastu võetud juba siis, kui parlamendi peasekretär kiitis 14. detsembril 2011 heaks kommunikatsiooni peadirektoraadi ja presidentuuri peadirektoraadi peadirektorite 13. detsembri 2011. aasta teate. Lisaks väitis parlament, et kõnealust otsust toetab Avaliku Teenistuse Kohtu otsus kohtuasjas F-52/08: Plasa vs. komisjon.

27. Parlament teatas, et 14. detsembril 2011 allkirjastatud ja 16. jaanuaril 2012 kaebuse esitajale teatavaks tehtud otsus jõustub 1. veebruaril 2012. Seega ei olnud sellel tagasiulatuvat jõudu. Parlament lisas, et 13. veebruari 2012. aasta otsus, mis saadeti kaebuse esitajale pärast parlamendi eesistumisaja muutmist, üksnes kinnitas 14. detsembri 2011. aasta otsust.

28. Kaebuse esitaja väitis oma märkustes, et väidetavat 14. detsembri 2011. aasta otsust ei olnud olemas. Asjaomane dokument kujutas endast üksnes kahe peadirektori teadet, mille peasekretär oli heaks kiitnud. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et asjakohase otsuse peab tegema ametisse nimetav asutus või ametiisik, kes on parlamendi president, mitte peasekretär.

29. Kaebuse esitaja märkis, et teda teavitati otsusest ja tema uuest töökohast alles 20. veebruaril 2012.

30. Lõpuks väitis kaebuse esitaja, et talle 13. veebruaril 2012 veebruarikuu eest makstud palk (mis põhines infobüroos tehtud tööl) tõendas, et ta ei olnud selleks ajaks mujale kolinud. Vastasel juhul oleks tema palk olnud suurem, sealhulgas päevarahad.

iv) Parlament ei määranud kindlaks kaebuse esitaja kohustusi tema uuel ametikohal

31. Oma arvamuses märkis parlament, et teatest, mille peasekretär 14. detsembril 2011 heaks kiitis, nähtub selgelt, et kaebuse esitaja viidi üle koos oma ametikohaga. Kuigi ametijuhend ei olnud veel täpselt määratletud, oli siiski selge, et kaebuse esitaja pidi jääma samale ametikohale, st ametikohale, mis oli samaväärne, seotud üldsuse teavitamisega ja vastas tema palgaastmele.

32. Parlament viitas ka oma personali peadirektori 13. märtsi 2012. aasta sõnumile, milles märgiti, et kaebuse esitaja varasem karjäär oli Luxembourgis täidetava ametikoha jaoks asjakohane ja asjakohane.

33. Kaebuse esitaja rõhutas oma märkustes, et on ilmne, et parlament ei olnud tema kohustusi kindlaks määranud ja et seda puudust ei kõrvaldatud enne 13. veebruari 2012. aasta otsust ta üle viia.

Ombudsmani hinnang

Järgnevalt uurib ombudsman kordamööda kaebuse esitaja väiteid i–iv.

i) parlament rikkus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 41, kuna ta ei a) teavitanud kaebuse esitajat piisavalt mõistliku aja jooksul oma kavatsusest ta üle anda ja b) ei kuulanud teda sellega seoses ära;

34. Ombudsman märgib, et juba 5. septembril 2011 teatas parlament kaebuse esitajale, et ta on kantud 2011. aasta liikuvuse nimekirja. Lisaks selgus parlamendi 9. novembri 2011. aasta e-kirjast, et otsus tehakse peatselt. Novembri lõpus kuulas kaebuse esitaja ära infobüroo juhi, kes kavatses ta alates 1. jaanuarist 2012 mujale viia. Kaebuse esitajal ei saanud seega olla mingit kahtlust selles, et parlament kavatseb ta mujale viia. Ombudsman märgib lisaks, et oma 9. novembri 2011. aasta e-kirjas palus parlament kaebuse esitajal valida 23 ametikohast koosnevast nimekirjast kolm ametikohta, mis vastavad kõige paremini tema profiilile. Kaebuse esitajale anti seega selgelt võimalus väljendada oma seisukohti enne lõpliku otsuse tegemist.

35. Seda arvesse võttes ei ole veenvad kaebuse esitaja väited, et parlament ei teavitanud teda piisavalt mõistliku aja jooksul oma kavatsusest ta üle viia ega kuulanud teda sellega seoses ära.

ii) parlament ei esitanud kaebuse esitaja üleandmise otsuse õiguslikku alust ja igal juhul ei saanud see otsus põhineda parlamendi liikuvuse eeskirjadel, sest a) nende eeskirjade kohased liikuvuse tingimused ei olnud täidetud; b) asjaomast menetlust ei järgitud; ning c) ametikohta, millele kaebuse esitaja üle viidi, ei olnud liikuvuseks ettenähtud ametikohtade loetelus

36. Ombudsman on seisukohal, et hea haldustava kohaselt tuleb selles otsuses osutada institutsiooni otsuse õiguslikule alusele. Seega oli parlamendil halb haldustava jätta see käesoleval juhul tegemata. Parlamendi 9. novembri 2011. aasta e-kirjas kaebuse esitajale selgitati siiski, et tulevane otsus põhineb liikuvuseeskirjadel, milles omakorda viidatakse sõnaselgelt personalieeskirjade artikli 7 lõikele 1. Kaebuse esitaja ei saanud seega kahelda tema kolimist Luksemburgi käsitleva lõpliku otsuse õiguslikus aluses.

37. Lisaks märgib ombudsman, et talle esitatud teabest nähtub, et 2011. aasta lõpuks oli kaebuse esitaja töötanud infobüroos üle seitsme aasta. Lisaks nähtub liikuvuseeskirjade artikli 4 lõikest 3, et selles kontekstis tuleb arvesse võtta liikuvusotsuse kuupäeva [2].

38. Lisaks märgib ombudsman, et liikuvuseeskirjade artikli 4 lõikes 1 on sätestatud, et „liikuvust rakendatakse kas ametniku ametisse nimetamisega pärast vaba ametikoha teate avaldamist või teisele ametikohale määramisega pärast kandideerimiskutse avaldamist või otsusega viia ametnik üle teisele ametikohale, võttes arvesse konkreetsete teenuste korraldamiseks ja ümberkorraldamiseks võetud meetmeid. Ametisse nimetav asutus või ametiisik teeb selle kohta otsuse.” (rõhuasetus lisatud)

39. Seega vastab tõele, et liikuvuseeskirjade artikli 4 lõige 1 ei hõlma ametniku üleviimist koos tema ametikohaga, kui haldusstruktuur jääb samaks, nagu väidab kaebuse esitaja. Teabevahetuse peadirektoraadi ja presidentuuri peadirektoraadi peadirektorite 13. detsembri 2011. aasta teatisest nähtub siiski selgelt, et tehti ettepanek asendada kaebuse esitaja ametikoht infobüroos teise ametikohaga ning seega korraldada ümber ja/või restruktureerida parlamendi teenistused. Kaebuse esitaja väide, et parlamendi otsus määrata ta teisele ametikohale ei olnud kooskõlas liikuvuseeskirjadega, ei ole seega veenev.

40. Seoses kaebuse esitaja väitega, et karjäärinõustamis- ja kutsenõustamisteenistus ei ole temaga kunagi ühendust võtnud, märgib ombudsman, et näib, et kaebuse esitaja ei tõstatanud seda küsimust parlamendis enne ombudsmani poole pöördumist. Kuna ta seega ei ammendanud selles küsimuses tema käsutuses olevaid riigisiseseid õiguskaitsevahendeid, on see argument vastuvõetamatu [3].

41. Seoses sellega, et parlament ei võtnud väidetavalt arvesse kaebuse esitaja püüdlusi ja huvi, tuleks meenutada, et parlament palus oma 9. novembri 2011. aasta teates kaebuse esitajal täpsustada oma eelistusi seoses tema tulevase ametikohaga. Kaebuse esitaja märkis oma kaebuses, et ta ei ole seda võimalust kasutanud. Ombudsmanil on seega raske mõista, kuidas saaks parlamenti siiski süüdistada selles, et ta ei võtnud arvesse kaebuse esitaja isiklikke püüdlusi ja huvi.

iii) Üleandmisotsus oli tagasiulatuv

42. Parlamendi argument, et kaebuse esitajat kahjustav otsus võeti vastu juba 14. detsembril 2011, kui parlamendi peasekretär kiitis heaks talle esitatud teate, ei ole veenev. Nagu kaebuse esitaja õigesti märkis, oli selles kontekstis ametisse nimetav asutus parlamendi president, mitte peasekretär, kes pidi seega sellisele otsusele alla kirjutama. Siiski on selge, et parlamendi president allkirjastas kaebuse esitaja kolimist käsitleva otsuse alles 13. veebruaril 2012.

43. Oma arvamuses viitas parlament kohtuasjale F-52/08 Plasa vs. komisjon, et toetada oma seisukohta, et otsus võeti vastu juba 2011. aasta detsembris. Selles kohtuasjas oli asjaomase ametniku olukorra tõttu tehtud ka kaks otsust ning Avaliku Teenistuse Kohus nõustus, et esimese otsuse peale võib esitada hagi. Kõnealusel juhul oli aga otsuse tegelikult teinud asjaomane ametisse nimetav asutus või ametiisik [4]. Seega ei saa parlament tugineda käesolevale kohtuotsusele, et põhjendada oma seisukohta käesolevas asjas. On tõsi, et kaebuse esitaja ise esitas 14. detsembril 2011 heaks kiidetud meetme peale vaide. Kaebuse esitaja lähenemisviis on siiski täiesti mõistetav, kui võtta arvesse, et teda oli teavitatud, et tema kolimine toimub 1. veebruaril 2012, kuid et ta ei olnud ikka veel saanud ametisse nimetava asutuse allkirjastatud otsust kuupäevaks (30. jaanuar 2012), mil ta selle kaebuse esitas. Arvestades, et parlament peab seadust järgima, ei saa asjaolu, et kaebuse esitaja selle kaebuse esitas, tõlgendada nõustumisena sellega, et 14. detsembril 2011 vastu võetud meedet tuleks või võiks tõlgendada kehtiva otsusena.

44. Igal juhul on parlamendi kaitstav seisukoht vastuolus asjaoluga, et parlamendi president allkirjastas otsuse 13. veebruaril 2012. On raske mõista, miks see oleks olnud vajalik, kui otsus oleks juba varem vastu võetud.

45. Arvestades, et otsusega, mis võeti vastu alles 13. veebruaril 2012, nähti ette kaebuse esitaja otsuse jõustumine 1. veebruaril 2012, on selge, et see pidi olema tagasiulatuv. Väidetavad raskused selle otsuse allkirjastamisel parlamendi presidendi poolt, millele parlament viitab, ei mõjuta seda järeldust.

46. Hea halduse põhimõtted ei välista võimalust, et otsusel võib olla tagasiulatuv jõud. Parlament ei ole aga tuvastanud ühtegi põhjust, mis oleks tinginud otsuse jõustumise peaaegu kaks nädalat enne selle allkirjastamist.

47. Eespool öeldut silmas pidades järeldab ombudsman, et parlament käitus valesti, kui ta sätestas, et tema 13. veebruari 2012. aasta otsus viia kaebuse esitaja üle Luksemburgi peaks jõustuma 1. veebruaril 2012. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

iv) Parlament ei määranud kindlaks kaebuse esitaja kohustusi tema uuel ametikohal

48. Toimikus sisalduvast teabest nähtub, et parlament ei eita, et kaebuse esitaja ametijuhendit ei olnud määratletud enne tema kolimist Luksemburgi ja veel mõnda aega pärast seda. Ombudsman on arvamusel, et hea haldustava kohaselt tuleb töötajat teavitada ülesannetest, mida ta peab täitma, eriti kui ta asub uuele ametikohale. Näib võimalik, et mõned ülesanded, mida kaebuse esitaja pidi Luksemburgis täitma, olid sarnased või isegi identsed nendega, mis tal olid infobüroos. Siiski ei saa tõsiseltvõetavalt väita, et ametijuhendit ei olnud vaja kohandada, kui oli otsustatud viia kaebuse esitaja üle Luksemburgi. Asjaolu, et kaebuse esitaja varasem karjäär oli Luksemburgis täidetava ametikoha jaoks asjakohane ja asjakohane, ei mõjuta seda järeldust.

49. Eespool öeldut silmas pidades järeldab ombudsman, et ka see, et parlament ei määranud õigeaegselt kindlaks kaebuse esitaja kohustusi tema uuel ametikohal, kujutas endast haldusomavoli.

50. Kui ombudsman tuvastab haldusomavoli juhtumi, näeb tema põhikiri ette, et võimaluse korral otsib ta koos asjaomase institutsiooni või asutusega lahendust haldusomavoli juhtumi kõrvaldamiseks ja kaebuse rahuldamiseks [5]. Arvestades, et kaebuse esitaja kolimine lükati lõpuks mitme kuu võrra edasi ja et kaebuse esitaja on vahepeal pensionile jäänud, on ombudsman seisukohal, et käesoleval juhul ei ole selliseid edasisi meetmeid võimalik võtta. Seetõttu lõpetab ta oma uurimise kahe kriitilise märkusega, mis on esitatud allpool.

Järeldus

Ombudsman lõpetab selle kaebuse uurimise järgmiste kriitiliste märkustega:

Parlament käitus valesti, kui otsustas, et kaebuse esitaja üleandmine peaks jõustuma enne tegeliku otsuse tegemist.

Parlament ei määranud õigeaegselt kindlaks kaebuse esitaja kohustusi pärast tema üleviimist.

Kaebuse esitajat ja parlamenti teavitatakse sellest otsusest.

Kaebuse 219/2013/(VL)PMC kohta tehtud otsuse lõplik ingliskeelne versioon