Kaebuse taust

1. Käesolev kohtuasi puudutab Euroopa Liidu Nõukogu (edaspidi "nõukogu") keeldumist ametniku taotlusest jääda ennetähtaegselt pensionile ilma tema pensioni vähendamata.

2. 15. veebruaril 2010 taotles kaebuse esitaja luba jääda ennetähtaegselt pensionile ilma pensioni vähendamata vastavalt personalieeskirjade VIII lisa artiklile 9 [1].

3. Nõukogu teatas 23. märtsil 2010 kaebuse esitajale, et ta on saanud 18 sellist taotlust. Lisaks märkis nõukogu, et ta on koostanud nimekirja üheksa ametniku nimedega, kellel lubatakse seda võimalust 2010. aastal kasutada (lisaks reservnimekiri veel kahe ametniku nimedega). Nõukogu sõnul on see loetelu koostatud vastavalt komisjoni 4. veebruari 2010. aasta teatises 23/10 sätestatud kriteeriumidele. Kaebuse esitajat teavitati, et teda ei ole sellesse nimekirja kantud, kuna teised ametnikud on saanud rohkem punkte.

4. 21. juunil 2010 esitas kaebuse esitaja selle otsuse peale personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse. Ta esitas mitmeid väiteid, sealhulgas selle kohta, et tal ei olnud võimalik kontrollida, kas asjakohaseid kriteeriume on kõigi taotluste hindamisel nõuetekohaselt rakendatud, kuna nõukogu ei olnud läbipaistev. Lisaks märkis ta, et nõukogu otsus tema taotluse tagasilükkamise kohta ei ole piisavalt põhjendatud.

5. Nõukogu lükkas 17. novembril 2010 artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebuse tagasi. Oma vastuses tegi nõukogu kokkuvõtte kohaldatavast õigusraamistikust, sealhulgas eelkõige teatises 23/10 kehtestatud hindamiskriteeriumidest. Mõned neist kriteeriumidest olid seotud teenistuse huvidega ja mõned taotlejatega. Nõukogu märkis, et taotlusi vaatas läbi valikukomisjon, kes oli kriteeriume kohaldanud. Nõukogu sõnul sisaldasid abisaajate nimekiri ja reservnimekiri nende taotlejate nimesid, kes said kriteeriumide alusel kõige rohkem punkte. Lisaks märkis nõukogu, et kolm edukat taotlejat olid hiljem kõnealuse hüvitise maksmisest keeldunud. Kuna reservnimekirjas oli ainult kaks nime, valis valikukomisjon asjaomaste kriteeriumide alusel välja veel ühe toetusesaaja.

6. Lisaks märkis nõukogu, et pärast artikli 90 lõike 2 kohast kaebust vaatas valikukomisjon kaebuse esitaja taotluse läbi. Nõukogu lisas, et valikukomisjon võttis eelkõige arvesse staažikriteeriume, hageja isiklikku olukorda ja uute ülesannete määramist erinevatele teenistustele, keda kandideerimisavaldused puudutavad. Nõukogu teatas kaebuse esitajale, et valikukomisjon kinnitas oma otsust tema kandidatuur tagasi lükata.

7. Seoses väitega, et põhjendused ei ole piisavad, tegi nõukogu ettepaneku, et kaebuse esitaja taotluse tagasilükkamise otsuses esitatud põhjendused on kokkuvõtlikud, kuid piisavad, kuna ta selgitas, et loetelu on koostatud teatises 23/10 sätestatud kriteeriumide alusel. Lisaks leidis nõukogu, et edutamisotsuseid käsitlevat kohtupraktikat tuleb siin analoogia alusel kohaldada ning et seega piisab asjakohaste põhjenduste esitamisest oma otsuses, millega lükatakse tagasi artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebus.

8. Lõpuks lükkas nõukogu tagasi kaebuse esitaja taotluse avalikustada taotlejate ja toetusesaajate nimekiri, sealhulgas saadud punktide arv, põhjendusel, et see oleks vastuolus andmekaitse-eeskirjadega.

9. 6. juulil 2011 esitas kaebuse esitaja ombudsmanile käesoleva kaebuse.

Uurimise ese

10. Ombudsman algatas uurimise järgmise väite ja väite kohta:

Väide:

Nõukogu ei esitanud kaebuse esitajale piisavalt teavet nende kriteeriumide rakendamise kohta, mida ta kasutas nende taotlejate väljavalimiseks, kellel lubati jääda ennetähtaegselt pensionile ilma nende pensioni vähendamata.

Nõue:

Nõukogu peaks andma kaebuse esitajale piisavalt teavet nende kriteeriumide rakendamise kohta, mida ta kasutas nende taotlejate valimiseks, kellel lubati jääda ennetähtaegselt pensionile ilma pensioni vähendamata.

11. Kaebuse esitaja esitas ka ühe täiendava väite, mille kohaselt olid teatises 23/10 kehtestatud valikukriteeriumid ebamõistlikud.

12. Lisaks esitas kaebuse esitaja järgmised täiendavad väited: i) nõukogu peaks avaldama nende taotlejate nimekirja, kes taotlesid ennetähtaegselt pensionile jäämist ilma pensioni vähendamata; ii) nõukogu peaks avaldama iga taotleja saadud punktide arvu; iii) nõukogu peaks avaldama reservnimekirja; iv) nõukogu peaks avaldama nende taotlejate nimed, kes hiljem kõnealusest hüvitisest keeldusid; v) nõukogu peaks avaldama valikukomisjoni liikmete nimed; vi) nõukogu peaks kaasama personali esindajad valikukomiteesse; ning vii) nõukogu ei tohiks omistada liiga suurt kaalu teenistuse huvidega seotud kriteeriumidele.

13. Ombudsman pidas seda lisaväidet ja neid lisaväiteid vastuvõetamatuks, sest neile ei eelnenud asjakohast administratiivset lähenemist nõukogule. Seoses punktidega i–v märkis ombudsman, et kaebuse esitaja oli palunud nõukogul edastada talle kõik need elemendid või osa neist. Seega märkis ombudsman, et see juhtumi aspekt on hõlmatud uurimisele esitatud väitega. Kaebuse esitaja ei olnud siiski palunud nõukogul avaldada seda teavet valikumenetluse kohta, milles kaebuse esitaja osales.

Uurimine

14. Ombudsman palus 22. augustil 2011 nõukogul esitada oma arvamus tema uurimises sisalduva väite ja väite kohta.

15. Nõukogu esitas 7. detsembril 2011 oma arvamuse, mis edastati kaebuse esitajale märkuste esitamiseks.

16. Kaebuse esitaja esitas oma märkused 30. jaanuaril 2012.

17. 16. juulil 2012 kontrollis ombudsman nõukogu toimikut nõukogu ruumides Brüsselis. Kontrolliaruanne edastati pooltele 27. juulil 2012. Ombudsmani kiri kaebuse esitajale sisaldas ka osaliselt anonüümseks muudetud koopiat valikukomisjoni koostatud tabelist, milles oli esitatud kaebuse esitaja saadud punktide jaotus ja edukate kandidaatide saadud punktide koguarv. Tagasilükatud taotlejate ja hüvitisest keeldunud taotlejate nimed ning saadud punktid kustutati sellest loetelust.

18. 17. septembril 2012 esitas kaebuse esitaja oma märkused kontrolliaruande kohta.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

A. Väide, et nõukogu ei esitanud kaebuse esitajale piisavat teavet valikukriteeriumide rakendamise ja sellega seotud väite kohta

Ombudsmanile esitatud argumendid

19. Nõukogu märkis oma arvamuses, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 9 lõike 2 kohaselt võib ta teenistuse huvides ning objektiivsete kriteeriumide ja läbipaistvate menetluste alusel otsustada mitte kohaldada 3,5% vähendamist aastas ennetähtaegselt pensionile jäävate ametnike pensioniõiguste suhtes.

20. Nõukogu lisas, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 9 lõike 2 kohaldamise kriteeriumid ja kord on sätestatud nõukogu 29. aprilli 2004. aasta otsuses, millega võetakse vastu üldised rakendussätted (edaspidi "rakendussätted"). Rakendussätete kohaselt võtab nõukogu igal aastal vastu ja avaldab otsuse, millega määratakse kindlaks nende ametnike arv, kes võivad jääda ennetähtaegselt pensionile ilma pensioni vähendamata. Lisaks koostab nõukogu nimekirja ametnikest, kelle suhtes seda meedet võib kohaldada, võttes arvesse ühiskomitee arvamuse alusel kehtestatud kriteeriume ja olles konsulteerinud komiteega, kuhu kuuluvad administratsiooni peadirektor, personalidirektor ja õigustalituse liige. Nõukogu võib koostada ka reservnimekirja. Nõukogu teatab asjaomastele ametnikele, et nende nimed on edukate kandidaatide nimekirjas või reservnimekirjas. Lõpuks avaldab nõukogu lõpliku nimekirja ametnikest, kelle suhtes seda meedet kohaldatakse.

21. Nõukogu avaldas 4. veebruaril 2010 teatise 23/10, milles ta teatas oma töötajatele, et üheksa ametnikku võivad 2010. aastal ennetähtaegselt pensionile jääda ilma pensioniõigusi vähendamata. Teatises 23/10 täpsustati ka 2010. aasta valikukriteeriume ja kehtestati igale kriteeriumile maksimaalne punktide arv.

22. Nõukogu väitis, et käesolevas asjas kohaldati asjakohaseid eeskirju ja menetlusi nõuetekohaselt.

23. Lisaks märkis nõukogu, et 23. märtsil 2010 teavitati kaebuse esitajat tema taotluse tagasilükkamisest. Selles kirjas lisas nõukogu, et ta valis kaheksateistkümnest taotlejast välja üheksa ja koostas kahest nimest koosneva reservnimekirja. Lisaks märkis nõukogu, et väljavalitud taotlejad olid need, kes said kehtestatud kriteeriumide alusel kõige rohkem punkte.

24. Mis puudutab artikli 90 lõike 2 etteheidet, siis väitis nõukogu oma arvamuses, et ta ei ole kohustatud põhjendama oma otsust ennetähtaegselt pensionile jäämise taotluse rahuldamata jätmise kohta ilma pensioni vähendamata. Nõukogu on seisukohal, et ta on kohustatud esitama põhjendused alles oma lõplikus otsuses artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse kohta. Selle väite toetuseks tugines nõukogu analoogia alusel edutamist käsitlevale kohtupraktikale.[2] Nõukogu lisas, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 9 lõikes 2 on sätestatud, et ta „võib otsustada mitte kohaldada pensioni vähendamist. Seega ei anna see säte mingit õigust sellest meetmest kasu saada. Nõukogu tegi ettepaneku, et seda soodustust antakse kaalutlusõiguse alusel ("au choix" prantsuskeelses originaalis) nagu edutamisi. Nõukogu järeldas, et artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse põhjendus võib piirduda selle tõendamisega, et kõnealuse juhtumi puhul järgiti kohaldatavat menetlust.

25. Nõukogu arvates vastas tema otsus kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse tagasilükkamise kohta eespool nimetatud nõuetele.

26. Seoses kaebuse esitaja väitega, et nõukogu peaks edastama kaebuse esitajale eespool punktis 12 osutatud punktid i-v,[3] tegi nõukogu järgmised märkused.

27. Seoses punktiga v märkis nõukogu, et ta on juba avaldanud kaebuse esitajale valikukomisjoni liikmete nimed. Seetõttu andis nõukogu mõista, et selle nõude ese on ära langenud.

28. Seoses punktidega i–iv väitis nõukogu, et rakendussätted ei näe ette nende elementide edastamist taotlejatele. Lisaks lisas nõukogu, et taotletud teave sisaldas isikuandmeid määruse 45/2001 tähenduses.[4] Ta väitis, et neid isikuandmeid koguti üksnes selleks, et nõukogu saaks kindlaks määrata, millised ametnikud peaksid saama ennetähtaegselt pensionile jääda, ilma et nende pensioni vähendataks. Nõukogu lisas, et kõnealuste isikuandmetega on õigus tutvuda ainult haldusdirektoril ja valikukomisjoni liikmetel.

29. Lisaks oleks nende isikuandmete edastamine kaebuse esitajale vastuolus määruse 45/2001 artikliga 6, milles on sätestatud järgmine: „Isikuandmeid töödeldakse muudel eesmärkidel kui need, milleks neid koguti, üksnes juhul, kui eesmärgi muutmine on selgesõnaliselt lubatud ühenduse institutsiooni või asutuse sise-eeskirjadega.” Nõukogu arvates tähendaks nende isikuandmete avaldamine kaebuse esitajale nende töötlemist muul eesmärgil kui see, milleks neid koguti. Nõukogu lisas, et tema sise-eeskirjad ei võimalda muuta andmetöötluse eesmärki. Lisaks kahjustaks asjaomaste isikuandmete avaldamine kaebuse esitajale asjaomaste andmesubjektide õigustatud huve.

30. Eespool toodut arvesse võttes järeldas nõukogu, et tal on õigus jätta avalikustamata punktide i–iv kohta taotletud teave.

31. Kaebuse esitaja väljendas oma märkustes rahulolematust nõukogu arvamusega. Eelkõige väitis kaebuse esitaja, et põhjendamiskohustus on iga haldusotsuse oluline osa, ning viitas põhiõiguste harta artiklile 41, milles on sätestatud õigus heale haldusele (mis hõlmab administratsiooni kohustust oma otsuseid põhjendada). Seega ei nõustunud kaebuse esitaja seisukohaga, et piisab sellest, kui nõukogu tõendab, et kohaldatavat menetlust on nõuetekohaselt järgitud.

32. Kaebuse esitaja vaidles vastu sellele, et edutamist käsitlevat kohtupraktikat saab analoogia alusel kohaldada käesolevale juhtumile. Kaebuse esitaja arvates tuleks seda kohtupraktikat tõlgendada kitsalt. Selle asemel viitas ta personali hindamisaruandeid käsitlevale kohtupraktikale, mida tema arvates tuleks kohaldada analoogia alusel.[5]

33. Oma märkustes kontrolliaruande kohta märkis kaebuse esitaja, et talle esitatud osaliselt anonüümseks muudetud tabel on ebaselge. Eelkõige ei olnud selge, miks jäeti välja kogu teave teatavate taotlejate kohta, samas kui teiste taotlejate puhul oli märgitud nende nimi ja punktide koguarv. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et tabel ei võimaldanud tal kontrollida, kas nõukogu ei teinud ilmset hindamisviga, kuna tabel ei sisaldanud teiste kandidaatide punktide jaotust.

Ombudsmani hinnang

34. Kõigepealt märgib ombudsman, et põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti c kohaselt hõlmab õigus heale haldusele [...] administratsiooni kohustust põhjendada oma otsuseid. Lisaks on ELi toimimise lepingu artiklis 296 sätestatud, et „õigusaktides esitatakse nende aluseks olevad põhjendused”.

35. Lisaks tuleneb ELTL artiklit 296 käsitlevast väljakujunenud kohtupraktikast, et „selles sättes nõutav põhjendus peab vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja Euroopa Kohtul kontrolli teostada. Ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduse vastavust [ELTL artikli 296] nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades.

36. Käesoleval juhul piisab, kui märkida, et nõukogu 23. märtsi 2010. aasta kirjas on selgelt, kuigi kokkuvõtlikult, märgitud kaebuse esitaja taotluse tagasilükkamise põhjus (st et teised ametnikud said teatises 23/10 kehtestatud kriteeriumide alusel rohkem punkte). Lisaks sisaldas nõukogu 17. novembri 2010. aasta kiri artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse kohta täiendavaid üksikasju kaebuse esitaja taotluse tagasilükkamise kohta.

37. Eeltoodut arvesse võttes leiab ombudsman, et nõukogu ei ole rikkunud oma põhjendamiskohustust, olenemata sellest, kas põhjendus tuleb esitada taotluse tagasilükkamise otsuses (nagu väidab kaebuse esitaja) või artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse tagasilükkamise otsuses (nagu väidab nõukogu). Tegelikult leiab ombudsman, et isegi kui kaebuse esitaja seisukohaga nõustutaks (st et nõukogu pidi oma otsust taotluse tagasilükkamise kohta põhjendama), oleks nõukogu kõrvaldanud kõik sellega seotud võimalikud puudused, esitades täiendavad selgitused oma lähenemisviisi põhjuste kohta kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse tagasilükkamise otsuses. Sellega seoses on kasulik meelde tuletada, et ombudsmani põhikirja artikli 2 lõike 8 kohaselt ei või ombudsmanile esitada kaebusi ühenduse institutsioonide ja asutuste ning nende ametnike ja muude teenistujate vaheliste töösuhete kohta, välja arvatud juhul, kui asjaomane isik on ammendanud kõik võimalused asutusesiseste haldustaotluste ja kaebuste esitamiseks, eelkõige personalieeskirjade artikli 90 lõigetes 1 ja 2 osutatud menetlused. Selle sätte selge eesmärk on võimaldada asjaomasel institutsioonil parandada kõik võimalikud vead või puudused enne küsimuse esitamist ombudsmanile.

38. Lisaks leiab ombudsman, et nõukogu arvamusest ilmneb, et käesoleval juhul järgiti nõuetekohaselt kohaldatavat menetlust (mis on sätestatud personalieeskirjade VIII lisa artikli 9 lõikes 2, rakendussätetes ja teatises 23/10). Kaebuse esitaja ei vaidlusta seda järeldust.

39. Artikli 90 lõike 2 kohases kaebuses väitis kaebuse esitaja siiski, et kohaldatavate eeskirjade rakendamine ei olnud läbipaistev. Kaebuse esitaja sõnul oli tal seega läbipaistvuse puudumise tõttu võimatu kontrollida, kas nõukogu hinnang oli õige.

40. Nagu nähtub ombudsmani uurimises esitatud väitest ja väitest, oli selle uurimise eesmärk teha kindlaks, kas nõukogu andis kaebuse esitajale piisavalt teavet nende kriteeriumide rakendamise kohta, mida ta kasutas nende taotlejate väljavalimiseks, kellel lubati jääda ennetähtaegselt pensionile ilma nende pensioniõigusi vähendamata.

41. Nagu eespool märgitud, puudutas kaebuse esitaja nõutud teave i) nende taotlejate loetelu, kes taotlesid ennetähtaegselt pensionile jäämist ilma pensioniõigusi vähendamata; ii) punktide arv, mille iga taotleja on saanud; iii) reservnimekiri; iv) nende taotlejate nimed, kes hiljem keeldusid kõnealusest hüvitisest; ning v) valikukomisjoni liikmete nimed.

42. Nõukogu põhjendas oma keeldumist asjaoluga, et rakendussätted ei näe ette nende elementide edastamist hagejatele. Lisaks väitis nõukogu, et selle isikuandmeid sisaldava teabe avalikustamine oleks vastuolus andmekaitse-eeskirjadega (nimelt määrusega 45/2001).

43. Seoses punktides i–iv esitatud teabega nõustub ombudsman nõukoguga, et see taotlus hõlmab kolmandate isikute isikuandmeid ja et seetõttu oli nõukogul õigus keelduda kaebuse esitaja poolt konkreetselt taotletud teabe avalikustamisest.

44. Kaebuse esitajat ei teavitatud aga esialgu punktide arvust, mille ta ise sai, ega nende jaotusest. Ombudsman on seisukohal, et andmekaitsekaalutlused ei saa takistada selle teabe avaldamist kaebuse esitajale endale. Lisaks ei ole asjaolu, et rakenduseeskirjades ei ole selle teabe avalikustamist ette nähtud, iseenesest piisav keeldumise õigustamiseks. Sellega seoses märgib ombudsman, et rakenduseeskirjad ei takista sellist avalikustamist.

45. Vahepeal on see teave aga esitatud kaebuse esitajale ombudsmani kontrolliaruandele lisatud tabelis. Seetõttu on kaebuse esitajal nüüd täielik teave oma taotluse hindamise kohta, sealhulgas punktide jaotuse kohta.

46. Lisaks on oluline rõhutada, et nagu ombudsman oma kontrolliaruandes märkis, näitas 20. septembri 2010. aasta sisemine e-kiri, et valikukomisjon tõlgendas valesti kaebuse esitaja teenistuse vastust teabenõudele teenistuse huvidega seotud kriteeriumide kohta. Selle e-kirja kohaselt andis valikukomisjon talle ekslikult 15 punkti, sest kuigi kaebuse esitaja talitusele olid antud uued ülesanded/funktsioonid, ei nõudnud need kaebuse esitajalt uusi oskusi, nagu on vastuses sõnaselgelt märgitud. Seetõttu soovitati selles e-kirjas, et kaebuse esitaja oleks pidanud saama selle kriteeriumi eest null punkti 15 punkti asemel, mille ta sai. Seetõttu oleks kaebuse esitaja pidanud olema loetelus viimasel kohal.

47. Mis puudutab teavet teiste taotlejate kohta, siis tabel sisaldas ka edukate taotlejate nimesid ja nende punktide koguarvu. Ombudsman leiab, et nõukogul oli õigus võtta arvesse andmekaitsekaalutlusi, et lükata tagasi edukate taotlejate punktide jaotuse avalikustamine. Lisaks näib, et kaebuse esitajal ei ole õigustatud huvi saada teavet tagasilükatud taotlejate ja kasust keeldunud taotlejate kohta.

48. Valikukomisjoni liikmete nimede osas (eespool punkt v) on nõukogu selle teabe kaebuse esitajale juba avalikustanud.

49. Eespool öeldut arvesse võttes järeldab ombudsman, et käesoleva juhtumi edasiseks uurimiseks puudub alus.

B. Järeldused

Kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega:

Käesoleva asja edasiseks uurimiseks ei ole alust.

 

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 24. september 2013

---

[1] Personalieeskirjade VIII lisa artikli 9 lõikes 2 on sätestatud: „Ametisse nimetav asutus või ametiisik võib teenistuse huvides otsustada üldiste rakendussätetega kehtestatud objektiivsete kriteeriumide ja läbipaistvate menetluste alusel eespool nimetatud vähendamist asjaomaste ametnike suhtes mitte kohaldada. Nende ametnike ja ajutiste teenistujate koguarv, kes jäävad pensionile igal aastal pensioni vähendamata, ei tohi olla suurem kui 10 % kõigi institutsioonide ametnikest, kes jäid pensionile eelmisel aastal. Aastane protsendimäär võib varieeruda 8 %st 12 %ni, tingimusel et kahe aasta jooksul on see kokku 20 % ja järgitakse eelarve neutraalsuse põhimõtet [...].”

[2] Vt näiteks otsus kohtuasjas T-330/03: Xanthippi vs. nõukogu, EKL 2004, lk I-A-191 ja II-859, punkt 34 jj.

[3] Nagu märgitud, puudutasid kõnealused nõuded i) nende taotlejate nimekirja, kes taotlesid ennetähtaegselt pensionile jäämist ilma pensioni vähendamata; ii) punktide arv, mille iga taotleja on saanud; iii) reservnimekiri; iv) nende taotlejate nimed, kes hiljem keeldusid kõnealusest hüvitisest; ning v) valikukomisjoni liikmete nimed.

[4] 18. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102) (edaspidi „määrus (EÜ) nr 45/2001”).

[5] Eelkõige kohtuasi T-236/05: Aldershoff vs. komisjon, EKL AT 2007, lk I-A-2-13 ja EKL AT 2007, lk II-A-2-75.

[6] Otsus kohtuasjas C-501/00: Hispaania vs. komisjon (EKL 2004, lk I-6721, punkt 73).