Kaebuse taust

1. mail 2010 kandideeris kaebuse esitaja elektrooniliselt avalikule konkursile EPSO/AD/178/10 – Raamatukogundus/infoteadus [1] (edaspidi „konkurss”) ja valis välja valdkonna „raamatukogundus”. Konkursi eesmärk oli koostada reservnimekiri vabade ametikohtade täitmiseks Euroopa Liidu institutsioonides.

2. Kaebuse esitaja osales eelvalikutestidel, mis koosnesid valikvastustega küsimustest, millega hinnati kandidaatide üldist suulist, matemaatilist ja abstraktset mõtlemist. Euroopa Personalivaliku Amet (EPSO) teatas 28. juulil 2010 kaebuse esitajale, et ta on saanud eelvalikutestideks minimaalse nõutava punktisumma. EPSO märkis, et ametisse nimetav asutus ja valikukomisjon hindavad seejärel kandidaatide elektrooniliselt esitatud kandideerimisavaldusi. Pärast seda hindamist lubatakse konkursile kandidaadid, kes said eelvalikutestidel kokku kõige rohkem punkte ja kes oma elektroonilises kandideerimisavalduses esitatud teabe põhjal vastasid konkursiteates ette nähtud üld- ja eritingimustele.

3. septembril 2010 teatas EPSO kaebuse esitajale, et „tema kandideerimisavalduses esitatud teabe põhjal” otsustas valikukomisjon kutsuda ta hindamiskeskusesse. 18. oktoobril 2010 sai kaebuse esitaja oma EPSO kasutajakonto kaudu ametliku kutse hindamiskeskusesse, mis sisaldas teavet hindamiskeskuse istungi struktuuri, aja ja koha kohta. Kirjas oli ka märgitud, et hindamiskeskuse istungi päeval pidi ta kaasa võtma täieliku kandideerimistoimiku, sealhulgas dokumendid, mis tõendavad, et ta vastab konkursiteates sätestatud tingimustele. Tõendavaid dokumente kontrollitakse enne reservnimekirja koostamist.

4. EPSO teatas 26. jaanuaril 2011 kaebuse esitajale, et valikukomisjon oli jõudnud järeldusele, et tema esitatud tõendavad dokumendid ei tõenda, et ta vastab ühele valikukriteeriumidest. Seda seetõttu, et tema kutsealase koolituse tunnistus ei vastanud diplomile, mis tõendaks konkursiteates nõutud üheaastast koolitust infoteaduse, dokumentatsiooni või raamatukogunduse alal. EPSO teavitas kaebuse esitajat ka hindamiskeskuse istungil saadud hinnetest [2].

5. 9. veebruaril 2011 saatis kaebuse esitaja EPSO-le kirja. Ta märkis, et valikukomisjoni otsus ta konkursilt kõrvaldada oli ekslik, kuna see oli vastuolus konkursiteatega.

6. Kaebuse esitaja väitis esiteks, et ta oli oma elektroonilises taotluses märkinud, et tal on vastavas valdkonnas kutsealase koolituse tunnistus. Konkursiteate kohaselt pidi valikukomisjon pärast eelvalikuteste kontrollima kandidaatide sobivust hindamiskeskuse istungile elektroonilises kandideerimisavalduses esitatud teabe alusel. Seega oleks konkursikomisjon pidanud kaebuse esitaja sõnul tol hetkel esitama vastuväite asjaomase kriteeriumi täitmata jätmise kohta, kui ta leidis, et tema kutsekvalifikatsiooni tunnistus ei ole diplom konkursiteate tähenduses.

7. Teiseks väitis kaebuse esitaja, et igal juhul oli tema kutsealane koolitus konkurentsi seisukohast täiesti asjakohane. Lisaks on tal selles valdkonnas ulatuslik töökogemus. Näiteks töötas ta raamatukoguhoidjana komisjoni teadusuuringute peadirektoraadis.

8. EPSO palus 10. veebruaril 2011 kaebuse esitajal esitada täiendavat teavet tema ülikooliõpingute ja kutsealase koolituse kohta. Seoses viimati nimetatuga palus EPSO kaebuse esitajal esitada a) õpetatavate ainete loetelu; b) tundide arv uuringus osaleja kohta; c) iga aine eest saadud hinded ja d) tema lõplikud palgaastmed. Kaebuse esitaja tegi seda 15. veebruaril 2011. 17. veebruaril 2011 palus EPSO täiendavaid selgitusi kaebuse esitaja ülikooliõpingute kohta, mille ta esitas samal päeval.

9. EPSO teatas 9. märtsil 2011 kaebuse esitajale, et pärast tema toimiku ja esitatud lisateabe uuesti läbivaatamist jõudis valikukomisjon järeldusele, et tema kutsealase koolituse tunnistus ei ole diplom, nagu on kirjeldatud konkursiteates. Seetõttu jäi EPSO oma otsuse juurde jätta kaebuse esitaja nimi reservnimekirja kandmata.

10. Kaebuse esitaja pöördus 27. aprillil 2011 Euroopa Ombudsmani poole.

Uurimise ese

11. Ombudsmani uurimine puudutas järgmist väidet ja väidet.

Väide:

EPSO leidis ekslikult, et kaebuse esitaja kutsealase koolituse tunnistus ei ole „diplom, mis tõendab vähemalt üheaastast koolitust infoteaduse, dokumentatsiooni või raamatukogunduse valdkonnas” konkursiteate tähenduses.

Nõue:

EPSO peaks kandma kaebuse esitaja konkursi reservnimekirja.

Uurimine

12. Ombudsman edastas 19. juulil 2011 kaebuse EPSO-le ja palus EPSO-l esitada oma arvamus eespool nimetatud väite ja nõude kohta. Ombudsman palus EPSO-l oma arvamuses konkreetselt selgitada i) konkursi raames kandidaatidelt nõutava vähemalt üheaastast koolitust tõendava diplomi tähendust ja omadusi ning ii) seda, miks ta kutsus kaebuse esitaja hindamiskeskuse istungile, tuginedes tema elektroonilises kandideerimisavalduses sisalduvale teabele, milles ta kirjeldas selgelt ja konkreetselt oma erialase koolituse tunnistust asjaomases valdkonnas.

13. EPSO esitas 7. oktoobril 2011 oma arvamuse, mis edastati kaebuse esitajale koos kutsega esitada märkusi. Kaebuse esitaja tegi seda 28. novembril ja 5. detsembril 2011.

14. Ombudsman esitas 8. mail 2012 EPSO-le sõbraliku lahenduse ettepaneku.

15. EPSO vastas ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekule 29. juunil 2012. EPSO edastas 17. juulil 2012 ombudsmanile oma vastuse prantsuskeelse tõlke.

16. Kaebuse esitaja esitas oma märkused EPSO vastuse kohta 30. augustil 2012.

17. 29. oktoobril 2012 uuris ombudsman kaebust täiendavalt, teavitades EPSOt uutest poliitilistest arengutest, mis võivad olla käesoleva juhtumi puhul asjakohased. Samal kuupäeval taotles ombudsman koostööd Prantsusmaa alalise esindusega Euroopa Liidu juures, et määrata kindlaks kaebuse esitaja kutsetunnistuse laad.

18. EPSO vastas täiendavatele järelepärimistele 30. novembril 2012 ja esitas 11. detsembril 2012 oma vastuse tõlke prantsuse keelde. Kaebuse esitaja esitas oma märkused EPSO vastuse kohta 30. jaanuaril 2013.

19. Prantsusmaa alaline esindus vastas ombudsmani abitaotlusele 6. juunil 2013. Kaebuse esitaja esitas oma märkused vastuse kohta 14. augustil 2013.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

A. Väide kaebuse esitaja ametialase koolituse tunnistuse ja sellega seotud väite ebapiisavuse kohta

Ombudsmanile esitatud argumendid

20. Kaebuse esitaja väitis oma kaebuses, et EPSO esitatud põhjused tema nime reservnimekirja kandmata jätmiseks on vastuolulised. Ühelt poolt väitis ta, et tema elektroonilises kandideerimisavalduses esitatud teave ei olnud tõenditega tõendatud, kuigi tegelikult oli see nii. Teiselt poolt märkis EPSO, et tõendav dokument, st tema kutsealase koolituse tunnistus, ei vasta konkursiteate nõuetele. Arvestades, et valikukomisjoni käsutuses oli algusest peale kaebuse esitaja avaldus, oleks ta pidanud teadma, et tal on kutsealase koolituse tunnistus, mis on välja antud tema tööandja, Institut du monde arabe'i (edaspidi "IMA") tolleaegse koolituse tulemusel. Kui valikukomisjon leidis vastavalt konkursiteatele, et kaebuse esitaja kandidatuur ei ole vastuvõetav, oleks ta pidanud teda sellest sel ajal teavitama, selle asemel et kutsuda ta hindamiskeskusesse.

21. Kaebuse esitaja leidis, et EPSO peaks kandma tema nime reservnimekirja, seda enam, et hindamiskeskuse istungil saadud hinded on kõrgemad kui paljudel edukatel kandidaatidel, kelle nimed on selles nimekirjas.

22. EPSO märkis oma arvamuses, et tuginedes kaebuse esitaja kandideerimisavalduses sisalduvale teabele tema hariduse kohta, jõudis valikukomisjon järeldusele, et ta „on läbinud vähemalt üheaastase infoteaduse, dokumentatsiooni või raamatukogunduse alase koolituse.” Konkursiteate punkti V.3 kohaselt kontrollis valikukomisjon pärast hindamiskeskuse istungit, kas kaebuse esitaja esitatud tõendavate dokumentide põhjal on kaebuse esitajal nõutav kvalifikatsioon. Sel hetkel tegi valikukomisjon kindlaks, et kaebuse esitajal oli nõutavas valdkonnas kutsealase koolituse tunnistus, kuid mitte kooli väljastatud diplom, nagu on nõutud konkursiteates.

23. Pärast seda, kui kaebuse esitaja oli taotlenud valikukomisjoni otsuse läbivaatamist, palus EPSO tal esitada lisateavet oma hariduse ja koolituse kohta. Esitatud selgitust arvesse võttes kinnitas valikukomisjon, et „Institut du monde arabe välja antud tunnistust ei saa pidada konkursiteates kirjeldatud diplomiks.“ Kõnealuses tunnistuses märgiti, et kaebuse esitaja sai IMA dokumentatsioonikeskuselt ja raamatukoguosakonnalt 320 tundi raamatukogunduse ja dokumentatsiooni alast koolitust. Koolitus koosnes teooriakursustest ja praktilisest koolitusest, mis arvati maha kaebuse esitaja iganädalasest tööajast selles asutuses. Koolituse korraldasid IMA dokumentatsiooni- ja raamatukoguosakondade erinevate teenuste eest vastutavad isikud.

24. Prantsuse ametiasutused tunnustasid IMA-d 1980. aastal avalike teenuste osutamise alusena, kuid see ei ole kool, mis võib välja anda diplomeid. Seetõttu ei saanud valikukomisjon kanda kaebuse esitaja nime reservnimekirja. Kriisilahendusnõukogu kasutas otsuse tegemisel oma ulatuslikku kaalutlusõigust, mida piirab üksnes kohustus võtta otsuste tegemisel aluseks objektiivsed hindamiskriteeriumid, mis viivad ühtse hindamiseni. Kui valikukomisjon hindas, kas kaebuse esitaja diplomid vastavad konkursiteates nõutule, tegutses ta oma kaalutlusõiguse piires.

25. Oma märkustes rõhutas kaebuse esitaja, et konkurentsiteatises ei ole esitatud konkreetseid üksikasju asjaomases valdkonnas koolitust tõendava diplomi kohta. Alles oma arvamuses märkis EPSO, et kaebuse esitajalt oodati kooli väljastatud diplomit, ja alles siis sai ta aru, et tegelikult ei pidanud EPSO IMA-d diplomite väljastamise õigust omavaks kooliks. Vastupidiselt sellele eeldusele on IMA üks ülesandeid korraldada diplomitega tõendatud koolitusi, eelkõige infoteaduse ja dokumentatsiooni valdkonnas. Kaebuse esitaja lisas koopia ametlikust deklaratsioonist, mille IMA tegi Prantsuse ametiasutustele, märkides, et ta pakub koolitust muu hulgas „teabe, dokumentide [ja] avalike suhete” valdkonnas. Lisaks märkis ta, et tema koolituse sisu ja tundide arv vastavad raamatukogunduskoolides pakutavale koolitusele.

26. Kaebuse esitaja taunis asjaolu, et EPSO ei teavitanud teda varem asjaolust, et tema kutsealase koolituse tunnistuse tegelik probleem oli see, et seda ei andnud välja kool. Kui EPSO oleks seda teinud, oleks ta viivitamata esitanud tõendid selle kohta, et IMA on kool, millel on õigus pakkuda koolitust ja väljastada diplomeid.

Ombudsmani esialgne hinnang, mis viis sõbraliku lahenduse ettepanekuni

27. Kõigepealt tuletas ombudsman meelde, et Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on konkursikomisjon sõltumatu. Lisaks on tal ulatuslik kaalutlusõigus [3] selle kindlaksmääramisel, kas kandidaadi diplomid või töökogemus vastavad personalieeskirjades ja konkursiteates nõutud tasemele. Valikukomisjoni hinnangut saab ELi kohtutes vaidlustada üksnes juhul, kui a) on rikutud tema tegevust reguleerivaid eeskirju,[4] millest kõige olulisem on konkursiteade, või b) on tehtud ilmne hindamisviga [5]. Ombudsmani ülevaade põhineb samadel standarditel. Seevastu ametisse nimetav asutus, st EPSO, ei sekku ega osale valikukomisjoni hindamises. Kui valikukomisjon teeb otsuse, mis on ilmselgelt ja tõsiselt õiguslikult väär, võib ametisse nimetav asutus või ametiisik siiski sekkuda, kuna valikukomisjoni otsused, mis on õigusvastased ja võivad mõjutada tema enda otsuseid, ei ole tema suhtes siduvad.

28. Konkursiteate III jaos käsitleti osalemistingimusi, mida kandidaadid pidid kandideerimisavalduste esitamise tähtpäeval täitma. Teatise jaotises „Abikõlblikkuse eritingimused“on nimetatud „Kvalifikatsioonid“(punkt 2.1) ja „Keeleoskus“(punkt 2.2). Konkursil osalemiseks vajalikud kvalifikatsioonid olid järgmised:

1) haridustase, mis vastab diplomiga tõendatud vähemalt kolmeaastasele lõpetatud ülikooliõppele infoteaduses, dokumentatsioonis või raamatukogunduses.

või

2) haridustase, mis vastab diplomiga tõendatud vähemalt kolmeaastasele lõpetatud ülikooliõppele [hariduskriteerium], millele järgneb diplomiga tõendatud vähemalt üheaastane infoteaduse, dokumentatsiooni või raamatukogunduse alane koolitus [...] [koolituskriteerium]” (rõhuasetus lisatud).

29. Kaebuse esitaja kvalifikatsiooni hinnati teise sätte (1. lisa punkt 2) alusel, kuid tema kaebus käsitleb üksnes koolituskriteeriumi hindamist.

30. EPSO väitis oma arvamuses, et koolitust tõendava diplomi peab tingimata välja andma kool.

31. Ombudsman märkis, et konkursiteates ei ole siiski täpsustatud, mis liiki diplom peab tõendama kandidaatide üheaastast koolitust asjaomases valdkonnas. See üldine sõnastus on vastuolus hariduskriteeriumi puhul kasutatava sõnastusega, milles nõutakse konkreetselt, et kandidaadid oleksid lõpetanud ülikooliõpingud, mis tähendab selgelt, et selliseid õpinguid tõendav diplom peaks olema ülikoolidiplom.

32. Olenemata sellest, kas EPSO arvamuses esitatud määratlus on konkursiteate ebatäpse sõnastuse parandamiseks sobiv, asus ombudsman seisukohale, et koolituskriteeriumi põhieesmärk on tagada edukatele kandidaatidele vajalikud teoreetilised ja praktilised teadmised konkursi asjaomases valdkonnas, et nad saaksid edukalt tööle asuda, kui nad lõpuks tööle võetakse. Selline koolitus peaks seega täiendama kandidaatide ülikooliõpinguid, mitte neid asendama. Lisanõue on, et kandidaadid, kes ei ole vastavas valdkonnas ülikooliõpinguid läbinud, peavad sellele vastama, et nende kogemust saaks pidada konkursi jaoks sobivaks. Seega on selle kriteeriumi põhielement koolitus ise, mis peab olema asjaomases valdkonnas läbitud ja mis peab olema kestnud vähemalt ühe aasta, mida konkurentsiteates sobivaks peetakse. Hilisem diplom kujutab endast üksnes kriteeriumi formaalset elementi, mille eesmärk on konkursiteate kohaselt tõendada, et ülejäänud elemendid on täidetud.

33. Lisaks juhtis ombudsman tähelepanu sellele, et tänapäeval pakuvad mitmed erinevad asutused igat liiki koolitust kas asutusesiseselt või -väliselt, konkureerides seega traditsiooniliste koolidega. Olenemata sellist alternatiivset koolitust tõendavale dokumendile (diplom, tunnistus jne) antud nimetusest, ei takista miski seda põhimõtteliselt olemast sisult, kestuselt, tundide arvult aine kohta ja omandatud pädevustelt võrdväärne traditsiooniliste koolide pakutavaga. Seega ei saa välistada, et kandidaadid, kes on läbinud nõutava koolituse asutuses, mida formaalselt ei saa pidada kooliks, võivad olla omandanud samaväärsed pädevused kui need, mis on omandatud koolis, kuigi neid tõendaval dokumendil on õigus teisiti.

34. Kõnealuse konkursi suhtes kohaldatav avalike konkursside juhend [7] näib samuti toetavat eri liiki koolituste samaväärsust, olenemata neid tõendava dokumendi nimetusest. Selleks viidatakse "diplomitele ja/või tunnistustele, mis tõendavad õpingute edukat läbimist"[8] (rõhuasetus lisatud), ilma neid eristamata ja kehtestamata tingimusi või nõudeid neile, mis tõendavad "tehnilist või kutsealast koolitust või ... täiend- või spetsialiseerumiskursust".

35. Ombudsman asus seega seisukohale, et kasutades üldmõistet „diplomiga tõendatud koolitus” ilma täiendavaid täpsustusi esitamata, jätab konkursiteade valikukomisjonile võimaluse oma ulatuslikku kaalutlusõigust kasutades kindlaks teha, kas alternatiivne koolitus, mida ei korralda ametlikult kooliks määratud asutus ja mida tõendavad mitmesugused ametlikud dokumendid, võib olla samaväärne klassikalise koolitusega, mida tõendavad diplomid ja mida viivad läbi koolid. Ombudsman leidis, et tegelikult oleks diskrimineeriv arvata, et kandidaate, kes on läbinud sama või väga sarnase koolituse, tuleks kohelda erinevalt puhtalt formaalsete kriteeriumide alusel, nagu samaväärset koolitust pakkuva asutuse laad ja seda tõendava dokumendi nimetus.

36. Ombudsmanil oli seetõttu hea meel märkida, et valikukomisjon näis alguses olevat jaganud oma eespool kirjeldatud arusaama ja õigustatult viinud oma missiooni alguses läbi samaväärsuse hindamise.

37. Pärast seda, kui oli kontrollitud kaebuse esitaja sobivust ja kvalifikatsiooni, eelkõige diplomeid, mida nõuti konkursiteate punktis V.2, [9] kutsus valikukomisjon kaebuse esitaja hindamiskeskusesse ", tuginedes tema elektroonilises kandideerimisavalduses esitatud teabele. " Nagu EPSO oma arvamuses selgitas, oli kaebuse esitaja oma kandideerimisavalduses selgelt märkinud, et ta on saanud "raamatukogupidamises ja dokumentatsioonis vihmasadu - sisekoolitus, mille eest on ette nähtud kutsetunnistus (FRA [NCE]- Institut du monde arabe)" (rõhuasetus lisatud). Seetõttu otsustas valikukomisjon tingimata, et a priori ei takista miski kaebuse esitaja sisekoolitust, mida tõendab IMA väljastatud kutsetunnistus, olemast võrdväärne „koolitusega, mille eest karistatakse diplomiga” konkursiteate tähenduses.

38. Teiseks, pärast seda, kui kaebuse esitaja oli vaidlustatud otsuse vaidlustanud, palus valikukomisjon tal esitada täiendavat teavet koolituse kohta, mille ta oli IMA-s saanud, nimelt õpetatavate ainete loetelu, tundide arv aine kohta, iga aine eest saadud hinded ja tema lõplikud hinded. Kahtlemata on see teave vajalik selleks, et hinnata sisekoolituse sisu, mille kaebuse esitaja IMA-s sai. Ombudsman ei näinud ühtegi põhjust, miks valikukomisjon sellist teavet küsiks, kui ta ei kavatse hinnata kaebuse esitaja koolituse tegelikku samaväärsust konkursiteates nõutuga. Kui valikukomisjon oleks võtnud formalistliku seisukoha, et kooli väljastatud diplomi puudumisel ei loeta koolituskriteeriumi täidetuks, oleks ta selle asemel küsinud lisateavet, et teha kindlaks, kas IMA on kool või mitte.

39. Lõpuks kaldus valikukomisjon siiski puhtalt formaalsete argumentide alusel kaebuse esitaja kutsetunnistuse ja koolitusasutuse olemuse kohta oma esialgsest lähenemisviisist kõrvale ja keeldus kandmast kaebuse esitaja nime reservnimekirja.

40. Vaidlustatud otsuses piirdus valikukomisjon märkusega, et IMA väljastatud tunnistus ei vasta diplomile, mis tõendab „üheaastast koolitust infoteaduse, dokumentatsiooni või raamatukogunduse alal”. Valikukomisjon ei esitanud selle järelduse kohta ühtegi põhjendust ega viidanud sellele, et ta oleks hinnanud kaebuse esitaja erialase koolituse tunnistusega tõendatud asjaomase valdkonna koolituse võimalikku samaväärsust diplomiga tõendatud koolitusega. Ta ei maininud ka seda, milline täpne element kaebuse esitaja esitatud tõendavates dokumentides ajendas teda eespool esitatud seisukohta järgima, hoolimata asjaolust, et ta oli esialgu nõustunud sellega, et kaebuse esitaja tunnistust võib samastada diplomiga.

41. Kinnitavas otsuses tegi valikukomisjon sarnase avalduse, mis, nagu EPSO oma arvamuses märkis, põhines „valikukomisjoni 15. ja 17. veebruari 2011. aasta taotluses esitatud tõendavate dokumentide ja lisateabe põhjalikul hindamisel”. Ombudsman leidis siiski, et kaebuse esitaja esitatud täiendav teave, mis oli sisulist laadi, ei saa olla sobiv alus valikukomisjoni ametlikule järeldusele. Raske oli mõista, kuidas sai valikukomisjon loogiliselt järeldada kaebuse esitaja õpitud ainete loetelust või tema koolituse lõpus saadud lõplikest hinnetest, et kutsetunnistus ei ole konkursiteates kirjeldatud diplom. See oli nii seda enam, kui võtta arvesse, et nimetatud teatises ei kirjeldatud nõutavat diplomit, välja arvatud viide asjakohasele valdkonnale, mida see oleks pidanud hõlmama. Valikukomisjon ega EPSO ei vaidlustanud kordagi asjaolu, et kaebuse esitaja kutsealase koolituse tunnistus hõlmas just seda valdkonda.

42. Lõpuks lisas EPSO oma arvamuses, et valikukomisjoni arvates ei saa kaebuse esitaja ametialase koolituse tunnistust pidada diplomiks, sest seda ei ole väljastanud kool. Ka see väide on puhtalt formaalne ega anna mingit selgitust selle kohta, miks saab aktsepteerida ainult kooli väljastatud diplomeid, välja arvatud samaväärsed tunnistused, millel on muud nimed ja mille on välja andnud muud liiki asutused.

43. Väljakujunenud kohtupraktika [10] kohaselt peab akti põhjendus vastama akti olemusele ning sellest peab selgelt ilmnema akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik. Seda tuleks teha nii, et asjaomastel isikutel oleks võimalik aru saada selle alusest ja kontrolliasutustel kontrollida selle õiguspärasust. Lisaks tuleb põhjendamiskohustuse ulatus kindlaks määrata iga juhtumi konkreetsete asjaolude alusel. Avalikule konkursile lubamisest keeldumise otsuste puhul, millel on kandidaatidele sama mõju kui konkursi lõpus osalemistingimustele mittevastavaks tunnistamise otsustel, peab valikukomisjon täpselt märkima, milliseid konkursiteate tingimusi ei loeta kandidaadi poolt täidetuks [11].

44. Käesoleval juhul ei olnud tingimus, mida kaebuse esitaja ei pidanud täidetuks, iseenesestmõistetav ja nagu on näidatud eespool punktis 35, vajas see hilisemat tõlgendamist. Neil asjaoludel leidis ombudsman, et ainuüksi asjaomase tingimuse mainimisest ei piisa, et kaebuse esitaja saaks täpselt aru, miks tema kutsetunnistus konkursi jaoks ei kehti. See oli ilmne kaebuse esitaja märkustest, milles ta õigesti märkis, et seni esitatud selgitused olid segased ega võimaldanud tal oma seisukohta tõhusalt kaitsta. Valikukomisjoni esitatud selgitustest ei piisa ka selleks, et näidata, kas ta tegelikult hindas kaebuse esitaja diplomiga tõendatud koolituse ja koolituse samaväärsust (kuigi kaebuse esitajalt nõutav selgitus viitab sellele, et ta kavatseb seda teha), ning kui jah, siis millistel sisulistel põhjustel, mis erinevad esitatud formaalsetest põhjustest, lükkas ta tema koolituse tagasi.

45. Eespool toodut arvesse võttes asus ombudsman esialgsele seisukohale, et valikukomisjon ei esitanud kaebuse esitajale asjakohaseid põhjendusi oma otsuse kohta mitte käsitada üheaastast koolitust, mille ta sai raamatukogunduse ja dokumentatsiooni valdkonnas ja mida tõendab IMA väljastatud kutsealase koolituse tunnistus, samaväärsena „üheaastase koolitusega, mida tõendab diplom infoteaduse, dokumentatsiooni või raamatukogunduse valdkonnas”. Tegemist võib olla haldusomavoli juhtumiga. Kooskõlas Euroopa Ombudsmani põhikirja [12] artikli 3 lõikega 5 tegi ta ettepaneku leida sõbralik lahendus.

46. Ombudsman märkis selle ettepaneku kohta, et kaebuse esitaja sai konkursi igas etapis suurepäraseid hindeid. See oleks võimaldanud kanda tema nime reservnimekirja, kui valikukomisjon ei oleks jõudnud järeldusele, et ta ei vasta koolituskriteeriumile. Seda järeldust toetavate nõuetekohaste põhjenduste puudumisel ei saanud ombudsman võtta seisukohta selle kohta, kas otsus oli põhjendatud või mitte. Seetõttu osutas tema sõbraliku lahenduse ettepanek ka võimalusele, et kaebuse esitaja nimi kantakse reservnimekirja, välja arvatud juhul, kui valikukomisjon suudab nõuetekohaselt selgitada, miks ta seda ei peaks tegema.

47. Ombudsman tegi seega järgmise sõbraliku lahenduse ettepaneku:

„EPSO võiks kaaluda, kas paluda valikukomisjonil parandada oma varasem tegematajätmine, esitades kaebuse esitajale nõuetekohased põhjendused oma otsuse kohta mitte lugeda üheaastast koolitust, mille ta sai raamatukogunduse ja dokumentatsiooni alal ja mida tõendab Institut du monde arabe’i väljastatud kutsetunnistus, samaväärseks „üheaastase koolitusega, mida tõendab diplom infoteaduse, dokumentatsiooni või raamatukogunduse alal”.

Sellise nõuetekohase põhjenduse puudumisel ning võttes arvesse kaebuse esitaja suurepäraseid tulemusi eelvalikutestidel ja hindamiskeskuse istungil, võiks EPSO kaaluda kaebuse esitaja nime kandmist avaliku konkursi EPSO/AD/178/10 – Raamatukogundus/infoteadus – „raamatukogundus” valdkonna reservnimekirja.”

Argumendid, mis esitati ombudsmanile pärast tema sõbraliku lahenduse ettepanekut

48. Oma vastuses sõbraliku lahenduse ettepanekule asus EPSO seisukohale, et valikukomisjon oli oma otsust kaebuse esitajale juba nõuetekohaselt selgitanud. EPSO leidis, et ombudsman ei olnud tegelikult nõus sellega, kuidas juhatus tõlgendas konkursiteates sõna „diplom”, mida ta sooviks laiendada. Valikukomisjonid on siiski sõltumatud ja neil on ulatuslik kaalutlusõigus. Nende otsused alluvad üksnes liidu kohtu kontrollile ilmse vea või võimu kuritarvitamise olemasolu üle. Seda enam kehtib see ombudsmani menetluse kohta, mis peab austama ka valikukomisjoni sõltumatust.

49. Igal juhul leidis EPSO, et arvestades valikukomisjonide sõltumatust, ei ole administratsioonil õigust nende otsuseid muuta, tühistada või muul viisil nendesse sekkuda. Seetõttu leidis ta, et ombudsmanil ei ole reaalset võimalust jõuda sõbraliku lahenduseni või juhtum muul viisil sisuliselt lõpetada. EPSO palus seega ombudsmanil lõpetada juhtumi käsitlemine ilma täiendavate märkusteta.

50. Oma märkustes EPSO vastuse kohta märkis kaebuse esitaja, et EPSO ei ole võtnud seisukohta tema esitatud sisuliste argumentide suhtes, eelkõige asjaolu suhtes, et IMA on kool, millel on Prantsuse õiguse kohaselt õigus pakkuda koolitust ja väljastada diplomeid. Lisaks oli EPSO esitanud uue argumendi, et põhjendada valikukomisjoni seisukohta, nimelt et viimane ei pidanud piisavaks kaebuse esitaja lisaselgitusi tema kutsetunnistuse kohta. See väide oli ebatäpne, kuna IMA-s läbitud koolitus oli sisult, kvaliteedilt ja kestuselt identne raamatukogunduskoolide korraldatud koolitusega.

51. Oma edasistes uurimistes teavitas ombudsman EPSOt hiljutisest muudatusest komisjoni poliitikas seoses riiklike diplomite tunnustamisega töölevõtmise eesmärgil, millest ombudsman sai teada teise uurimise käigus. Komisjoni uue poliitika eesmärk on võtta arvesse liikmesriikide väljastatud diplomite taset, olenemata nende saamise viisist. See muudatus vastab asjaolule, et liikmesriigid tunnustavad üha enam erialast töökogemust diplomite abil ning võtavad kasutusele kutsealase koolituse, mille tulemuseks on ülikoolikraadidega samaväärseks peetavad diplomid.

52. Ombudsman leidis, et ilma et see piiraks EPSO institutsioonilist autonoomiat ja valikukomisjoni sõltumatust, mida ei ole kahtluse alla seatud, võib see muudatus olla EPSO jaoks oluline, kuna sellega korraldatakse konkursse, mille puhul valikukomisjonid peavad diplomite samaväärsust samamoodi hindama.

53. Lisaks palus ombudsman Prantsusmaa alalisel esindusel Euroopa Liidu juures talle teatada, kas i) kaebuse esitaja erialane koolitus oli sisult ja kestuselt samaväärne Prantsuse raamatukogunduskoolide pakutava koolitusega; ning ii) IMA-l oli ametlikult õigus pakkuda infoteaduse ja dokumentatsiooni alast koolitust, nagu kaebuse esitaja sai.

54. Oma vastuses ombudsmani täiendavatele uurimistele asus EPSO seisukohale, et komisjoni praktikas tehtud muudatus ei kujuta endast veel ametlikku poliitikaettepanekut. Ta leidis ka, et käesoleva juhtumi asjaolud on erinevad ja seega ei muuda see teave EPSO sisulisi järeldusi käesolevas asjas.

55. Prantsusmaa alaline esindus teatas 3. juunil 2013 ombudsmanile, et kaebuse esitaja kutsetunnistust ei saa ametlikult tunnustada, kuna see tõendab üksnes sisekoolitust, mida IMA oma töötajatele pakkus. See ei kujutanud endast Prantsuse raamatukogunduskooli pakutavat koolitust. Lisaks ei olnud IMA koolituskeskus ja seetõttu ei saanud tunnustada selle töötajate sisekoolitust.

56. Lisaks teatas esindus ombudsmanile, et 2012. aasta juunis konsulteeris EPSO Prantsusmaa ENIC-NARIC keskusega [13] seoses tunnistusega, mis tõendab EPSO konkursil osaleja erialast koolitust raamatukogunduse alal. ENIC-NARIC keskus vastas, et tunnistus ei ole tunnustatav diplom, kuid see tõendab asutusesisest kutsealast koolitust, mis tõendab, et asjaomasel isikul on erialane töökogemus dokumentatsiooni valdkonnas. Esindus lisas, et Prantsusmaa ENIC-NARIC keskuse arvamused ei ole neid taotlevatele üksustele siduvad, kuna neil on vabadus teha otsuseid vastavalt oma värbamisvajadustele.

57. Ombudsmani edasiste uurimiste järel esitatud märkustes märkis kaebuse esitaja, et tal ei ole EPSO seisukoha kohta midagi lisada. Ta kordas oma seisukohta, et IMA on organ, kellel on muu hulgas õigus pakkuda koolitust raamatukogunduse valdkonnas. Igal juhul leidis kaebuse esitaja, et käesolevas asjas ei olnud peamine küsimus mitte tema diplomi kehtivuses, vaid selles, kas EPSO järgis konkurentsieeskirju ja oma kohustusi.

Ombudsmani hinnang pärast tema sõbraliku lahenduse ettepanekut ja sellele järgnenud edasisi uurimisi

58. Arvestades kõiki talle uurimise käigus esitatud asjaolusid, teeb ombudsman käesolevast asjast järgmise kokkuvõtte.

59. Konkursiteates oli sätestatud, et kandidaadil peab lisaks ülikoolikraadile olema diplom, mis tõendab vähemalt üheaastast koolitust dokumentatsiooni või raamatukogunduse alal. Kaebuse esitajal oli kutsetunnistus, mis tõendab tema toonase tööandja korraldatud sisekoolitust asjaomases valdkonnas. Valikukomisjon leidis esialgu, et kõnealune tunnistus, mida oli mainitud kaebuse esitaja avalduses, oli piisav, et lugeda see tingimus täidetuks, ning lubas tal konkursil osaleda. Hilisemas etapis, pärast tõendavate dokumentide hindamist, asus valikukomisjon aga vastupidisele seisukohale ega kandnud kaebuse esitaja nime reservnimekirja.

60. Juhtumi keskne arutelupunkt oli seega see, kas kaebuse esitaja kutsetunnistust, mis tõendab sisekoolitust, võib pidada diplomiks konkursiteate tähenduses või mitte. Oma sõbraliku lahenduse ettepanekus asus ombudsman seisukohale, mida ta väidab, et kuna konkursiteates ei ole täpsustatud, on valikukomisjoni ülesanne eespool nimetatud asjaolusid hinnata ja võtta nende suhtes põhjendatud seisukoht.

61. Nagu on märgitud käesoleva otsuse punktis 27, piirdub ombudsmani kontroll selle kindlakstegemisega, kas valikukomisjoni hinnang oli ilmselgelt ekslik. Sellega seoses tuleb meenutada, et ELi kohtute praktika konkursside valdkonnas [14] on järjepidevalt sedastanud, et konkursile lubamise tingimusena nõutavat kraadi tuleb tingimata tõlgendada, võttes arvesse seda, kuidas selline kraad on määratletud selle liikmesriigi õigusaktides, kus kandidaat lõpetas õpingud, millele ta tugineb. Kuigi seda kohtupraktikat tõlgendatakse peamiselt seoses ülikoolikraadidega, leiab ombudsman, et see on käesolevale juhtumile täielikult ülekantav.

62. Prantsusmaa alaline esindus selgitas ombudsmani täiendavatele järelepärimistele vastates, et kaebuse esitaja kutsealane koolitus ei kujuta endast ametlikult akrediteeritud Prantsuse kooli pakutavat ametlikku koolitust ning et sellele ei saa lisada ametlikku tunnustust. Võttes arvesse, et Prantsusmaa, mis on liikmesriik, kus koolitus toimus ja tunnistus väljastati, pädevad asutused eitasid kaebuse esitaja tunnistuse ja ametliku diplomi võimalikku samaväärsust, ei ole põhjust arvata, et valikukomisjoni sisuline hinnang, mille alusel tehti samad järeldused, oleks võinud olla ilmselgelt ekslik.

63. Seetõttu ei pea ombudsman vajalikuks kaebuse esitaja väidet ja väidet täiendavalt uurida.

64. Ombudsman ei saa siiski jätta märkimata, et ta jõudis eespool nimetatud järeldusele üksnes tänu Prantsusmaa ametiasutuste koostööle ja nende esitatud selgitustele. Kui oleks olnud ainult valikukomisjoni ja EPSO selgitused, ei oleks kaebuse esitaja ja ombudsman ikka veel suutnud kindlaks teha, miks just kandidaati, kes läbis esmapilgul usutava sobivuse hindamise ja saavutas konkursil suurepärased tulemused, ei lubatud lõpuks reservnimekirja.

65. Nimelt esitasid valikukomisjon ja EPSO nii enne kui ka pärast käesoleva juhtumi uurimise algatamist, st kahe ja poole aasta jooksul pärast seda, kui tehti otsus kaebuse esitaja reservnimekirjast väljaarvamise kohta, üksnes mitu mittetäielikku ja ebapiisavat argumenti, et selgitada, miks kaebuse esitaja tunnistus ei anna talle õigust konkursil osaleda. Lisaks varieerusid esitatud selgitused vastusest vastuseni, ulatudes pelgast kinnitusest, et tunnistus ei vasta diplomile, mis tõendab üheaastast koolitust asjaomases valdkonnas, eksliku märkuseni, et tunnistus ei ole diplom „nagu on kirjeldatud konkursiteates”, kuigi konkursiteates sellist kirjeldust ei olnud, ning seejärel kinnituseni, et konkursiteates nõuti kandidaatidelt kooli väljastatud diplomi olemasolu, kuigi taas ei öeldud midagi selle kohta.

66. Ühelgi hetkel ei püüdnud valikukomisjon ega EPSO tema nimel selgitada kaebuse esitajale, miks ja milliste konkreetsete, objektiivsete ja kontrollitavate kriteeriumide alusel ta leidis, et konkursiteates sisalduvat mõistet „diplom” tuleks tõlgendada nii, et see tähendab „kooli väljastatud diplomit” või et sellest on välja jäetud „kutsetunnistus”.

67. Selline olukord ei vasta hea haldustava põhimõtetele. Konkursikomisjonil on kaalutlusõigus otsustada, kas kandidaadi diplom või erialane töökogemus vastab konkursiteates nõutud tasemele. Kaalutlusõigust ei tohi aga segi ajada omavoliga. Erinevus seisneb selles, et kaalutlusõigusel põhinev otsus selgitab mõistlikul määral põhjuseid, millel see põhineb. Kui seda ei tehta, on EPSO ülesanne tagada valikumenetluse legitiimsus, tuletades valikukomisjonidele meelde Euroopa Kohtu praktikat,[15] mille kohaselt peavad valikukomisjonid nõuetekohaselt ja asjakohaselt põhjendama kõiki otsuseid jätta kandidaadid valikumenetlusest kõrvale nende kvalifikatsiooni ja diplomite alusel. See ei mõjuta mingil viisil valikukomisjonide sõltumatust ega kaalutlusõigust. Ombudsman esitab selle kohta täiendava märkuse.

68. Lõpuks märgib ombudsman, et Prantsusmaa alaline esindus märkis oma vastuses, et 2012. aasta juunis konsulteeris EPSO Prantsusmaal asuva ENIC-NARIC keskusega seoses oma konkursi kandidaadiga, kellel oli raamatukogunduse erialane koolitustunnistus. Olenemata sellest, kas EPSO konsultatsioon puudutas kaebuse esitaja juhtumit või märkimisväärselt sarnast juhtumit, on raske mõista, miks EPSO ise ei esitanud seda teavet vastuseks ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekule. See oleks kujutanud endast tõhusat, kuigi hilinenud õiguskaitsevahendit valikukomisjoni esitatud puudulike põhjenduste vastu.

B. Järeldused

Ombudsman lõpetab selle kaebuse uurimise järgmise järelduse ja lisamärkusega:

Kaebuse esitaja väidet ja väidet ei ole põhjust täiendavalt uurida.

Täiendav märkus

EPSO ülesanne on tagada valikumenetluse legitiimsus, tuletades valikukomisjonidele meelde Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt peavad nad nõuetekohaselt ja asjakohaselt põhjendama kõiki otsuseid jätta kandidaadid valikumenetlusest kõrvale nende kvalifikatsiooni ja diplomite alusel. See ei mõjuta mingil viisil valikukomisjonide sõltumatust ega kaalutlusõigust.

Kaebuse esitajat ja EPSOt teavitatakse sellest otsusest.

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 10. september 2013

---

[1] Konkursiteade on avaldatud ELT C 110 A, 29.4.2010, lk 1. Kättesaadav aadressil: http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:C:2010:110A:0001:0010:en:PDF

[2] Erivõimed ja -oskused – 88/100 (nõutav miinimum: 50 punkti); üldvõimed ja -oskused: 59.9/80 (nõutav miinimum: 3 kompetentsi kohta ja kokku 40 kompetentsi 8 üldkompetentsi kohta); põhikeele oskus – osa juhtumiuuringust: 9/10 (nõutav miinimum: 8 punkti). Hindamiskeskuse punktid kokku: 156.9/190.

[3] 25. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas F-53/07: Iordanova vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata); otsus kohtuasjas F-12/05: Tas vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I-A-79 ja II-A-I-285); kohtuasi T-115/89: González Holguera vs. parlament, EKL 1990, lk II-831; kohtuasi T-101/96: Wolf vs. komisjon, EKL AT 1997, lk I-A-351 ja II-949; kohtuasi T-244/97: Mertens v. komisjon, EKL AT 1999, lk I-A-23 ja II-91; kohtuasi T-25/03: de Stefano vs. komisjon, EKL AT 2005, lk I-A-125 ja II-573; otsus kohtuasjas T-158/89: Van Hecken vs. Euroopa Söe- ja Teraseühendus (EKL 1991, lk II-1341); kohtuasi T-214/99: Carrasco Benítez vs. komisjon, EKL AT 2000, lk I-A-257 ja II-1169; ja kohtuasi T-332/01 Pujals Gomis vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I-A-233 ja II-1155. Vt muu hulgas ka ombudsmani otsused kohtuasjades 2019/2009/OV, 384/2010/KM ja 1434/2011/EIS, mis on kättesaadavad aadressil: http://www.ombudsman.europa.eu/en/cases/home.faces

[4] liidetud kohtuasjad 112/73, 144/73 ja 145/73: Campogrande jt vs. komisjon (EKL 1974, lk 957, punkt 53); kohtuasi T-153/95: Kaps vs. Euroopa Kohus (EKL 1996, lk I-A-233 ja II-663, punkt 38); ja Esimese Astme Kohtu 8. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T-53/00: Angioli vs. komisjon (EKL 2003, lk I-A-13 ja II-73, punktid 69 ja 91).

[5] Otsus kohtuasjas T-24/01: Staelen vs. parlament (EKL AT 2003, lk I-A-79 ja II-423, punkt 57).

[6] EPSO 2005. aasta detsembris avaldatud valikukomisjonide ja -komisjonide juhend, punkt 4, lk 6. EPSO esitas juhendi ombudsmanile 16. jaanuaril 2006 ombudsmani omaalgatusliku uurimise OI/5/2005/PB raames, mis käsitles EPSOt.

[7] http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=ELT:C:2010:057A:0001:0014:et:PDF

[8] Punkti 2.2.4.3 esimene lõik.

[9] "Hindamiskeskusesse lubatavate kandidaatide väljaselgitamiseks valib valikukomisjon kandidaadid nende kvalifikatsiooni alusel... Kandidaadid valitakse välja elektroonilises kandideerimisavalduses esitatud teabe alusel. Valikukomisjon valib välja kandidaadid, kes vastavad osalemistingimustele ja kellel on kõige asjakohasem kvalifikatsioon (eelkõige diplomid ja töökogemus)...”

[10] 29. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas F‑114/07: Wenning vs. Europol (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 149 ja 150); 14. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas F-121/05: De Meerleer vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 144); 25. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑50/07: Hristova vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 22); Üldkohtu 11. veebruari 2009. aasta otsus kohtuasjas T-25/07: Iride SpA ja Iride Energia SpA vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 66); Otsus kohtuasjas 69/83: Lux vs. kontrollikoda (EKL 1984, lk 2447, punkt 36).

[11] Eespool viidatud kohtuasi T-214/99: Carrasco Benítez vs. komisjon, punkt 173; Eespool viidatud otsus kohtuasjas F‑50/07: Hristova vs. komisjon, punkt 22.

[12] Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom), EÜT 1994, L 113, lk 15.

[13] Tunnustamise Lissaboni konventsiooni rakendamiseks ning üldiselt kvalifikatsioonide tunnustamise poliitika ja tavade väljatöötamiseks on Euroopa Nõukogu ja UNESCO loonud ENICi võrgustiku (akadeemilise tunnustamise ja liikuvuse riiklike teabekeskuste Euroopa võrgustik). Võrgustik koosneb Euroopa kultuurikonventsiooni osalisriikide või UNESCO Euroopa piirkonna riiklikest teabekeskustest. Muude ülesannete hulgas annavad ENIC-NSARICi keskused teavet välisriikide diplomite, kraadide ja muude kvalifikatsioonide tunnustamise kohta. Vt: http://enic-naric.net/

[14] Vt analoogia alusel kohtuasi C-108/88: Jaenicke Cendoya vs. komisjon (EKL 1988, lk 2739, punktid 49, 550 ja 51) ja kohtuasi T-2/90: Ferreira de Freitas vs. komisjon (EKL 1991, lk II-103).

[15] Vt 10. ja 11. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika.